Artiklid arheoloogiast ja ajaloost

Ajalooline Rüütli 28 ehk Uttopärdi maja

2012-02-18T01:08:00.000-08:00

www.parnupostimees.ee 10.02.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Rüütli 28 ehk kunagiste reederitest omanike järgi Uttopärdi maja on oma ajaloo enam kui 135 aasta jooksul olnud tegutsemiskohaks nii pankuritele kui ärimeestele ja poepidajatele.

Foto: Olaf Esna erakogu

Kui koolipoisina tädi juures elasin, rääkis ta vahel oma külalistega minu mõistes hiina keeles. Ühtki majanumbrit nad ei teadnud. Jutt käis ikka Lipsoni, Lõvi ja Adamsoni apteegist, Andreksoni, Aspe, Ammende, Makarovi, Linde, Schmidti, Jacke majadest.

Kauplusedki olid Kahni, Jeeriku, Sepa ja muud poed. Kust mina, poisinaga, pidin neid täiskasvanutele veel reaalselt eksisteerivaid/eksisteerinud inimesi teadma, nagunii olid nad kas surnud, Siberisse küüditatud või välismaale põgenenud.

Riigipanga Pärnu osakonna maja oli neile Uttopärdi maja. Nii omapärast nime ei osanud ma seostada ühegi linnu, looma või esemega. Olen küll sellest hoonest 2003. aastal 55 rida kirjutanud, aga vahepeal on vanust ja tarkust juurde tulnud.

Majast ja omanikest

Maja olevat ehitatud 1875. aastal, kuigi olen näinud 1864. aastatki. Arvatav arhitekt on Reinhold Ludwig Ernst Guleke (1834–1927), kes aastatel 1875–1881 oli Pärnu linnaarhitekt. Loomulikult ei ehitatud seda hoonet tühja koha peale, vaid ikka varasema ehitise asemele. Kolmas korrus lisati majale alles 1895. aastal.

Millal reederid Uttopärdid (ka Uttopert, Utopert) maja oma valdusse said, pole praegu selge. Igatahes 1878. aastal, kui ilmus esimene Pärnu valijate nimekiri, neid seal veel ei ole. 1909. aastal on maja Marta Uttoperti nimel ja 1923. aastal on omanikud tema pärijad.

1934. aastal omandas hoone pankrotipesast odavalt, vaid 36 500 krooni eest kindlustusselts Eesti. Selle seltsi Pärnu osakond oli Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisusega suka ja saapa suhetes. Seltsi 1911. asutatud Pärnu osakond kolis 1913. aastal, kui juba jõudis omale ametniku palgata, manuliseks laenu-hoiuühisuse juurde Endla teatrisse ja tegi kaasa kõik asukohavahetused: Endlast Uttopärdi majja (1925), sealt 1931 ”valgesse koolimajja” (Mirage) ning tagasi Uttopärdi majja (1939).

Suuresti on see seletatav sellega, et mõlemas ettevõtmises olid tegevad peaaegu ühed ja samad inimesed. Näiteks preester Jüri Välbe, kauaaegne kindlustusseltsi asjaajaja, oli seltsi ruumis hiljem juhataja, aga panga ruumides käis kui ühisuse juhatuse liige.

Hambaarst August Tammann oli ühes toas juhatuse, teises toas nõukogu liige. Oma põhitegevuseks kindlustusseltsil nii suurt maja vaja ei läinud, sest 1936 oli osakonnas ametis ainult seitse meest. Seltsi ajakirjas öeldakse: ”Maja omandamine sündis vabade kapitalide mahutamise sihiga.”

Kindlustusselts Eesti tegi hoones suurema ümberehituse, sest varem oli teisel ja kolmandal korrusel olnud vaid üks suur korter.

Selts ja ühisus olid sõbrad-semud küll, aga rahakotid olid lahus. 1939. aastal ostis laenu-hoiuühisus seltsilt maja juba 70 000 krooniga. Mõne aastaga oli hoone kallinenud kaks korda!

1939 läks Uttopärdi majas suureks lõhkumiseks ja ehitamiseks. Arhitekt Mart Merivälja projekti järgi sai hoone keldrisse katlamaja keskkütte tarvis, sellele laoruumi, veel ühe äriruumi. Hoovipoolsele tiivale ehitati peale kolmas korrus, teisel ja kolmandal korrusel lammutati rida vaheseinu, trepikoda laiendati juurdeehitusega. Peasissepääs kaeti Pärnus esimest korda Vasalemma marmoriga, mis läks maksma 1500 krooni ja kaalus 15 tonni.

Lammutatud kandvaid vaheseinu asendavad raudtalad maksid 5000 krooni. Tööde käigus tekkis nii palju prahti, et seda veeti ära 1200 hobusekoormat.

Esimesele korrusele jäi kolm kaupluseruumi, kolmandale neli korterit. Teine korrus oli tervenisti panga ja kindlustusseltsi osakonna käes. Kolmandiku korrusest hõlmas operatsioonisaal.

15 ruumi hulka kuulusid nõukogu saal, juhatuse tuba, asjaajaja kabinet, Eesti tuba, ametnike söögiruum. Kaks ruumi olid tulekindlad. Remonditöödeks kulus 43 000 krooni ja maja hinnati 120 000 krooni peale. Laenu-hoiuühisus lootis aastas saada üüri 9000 krooni ümber.

Pankadest üürnikud

Uttopärdi maja on olnud mitme panga pesa. Ilmselt on juba maja ehitamisel võimaliku üürnikuna silmas peetud rahaasutust ja ruumid hästi kõrged ehitatud. Esimesena saab seostada selle majaga Riia Kaubanduse (Kommerts) Panka, mille osakond loodi Pärnusse juba 1873. aastal.

Peale muude pangateenuste reklaamivad riiakad tulekindlat, soomustatud võlvialust raha, väärtpaberite ja väärtesemete hoidmiseks. Kirjade järgi likvideeriti see osakond 1921. aastal.

Rudimendina on 1922. aasta kalendris veel kirjas Petrogradi Riia Kaubapank. Riia Kaubanduse Panga osakonnad läksid AS Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pangale ning selle Pärnu osakond oli Uttopärdi majas edasi 1925. aastani.

1925. aasta 1. juulist 1931. aasta aprillini tegutses majas Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus. Vabanenud ruumidesse asusid kaks pisipanka: 13. juulist 1931 kuni 1938. aasta lõpuni Pärnu Majaomanikkude Pank ja Pärnumaa (hiljem Pärnu) Ametnikkude Ühispank. 11. detsembrist 1939 kuni riigistamiseni iseseisev Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.

Kuidas rahvas paljaks rööviti

Pärast juunisündmusi 1940 hakkasid inimesed oma hoiuseid pankadest välja võtma. Vastuseks sellele kehtestati telegraafi teel pankadele 19. juulist moratoorium esialgu kuuks ajaks, hiljem pikendati seda 1. jaanuarini 1941.

Moratooriumiga keelati üle 100 krooni kuus isiku kohta välja maksta, välja arvatud töötasudeks ja riigimaksudeks. Erakorraliselt lubati 300 krooni välja maksta neile, kes sõitsid Moskvasse põllumajandusnäitusele. Samal ajal keelati väärtpaberitehingud ja nõuti nende registreerimist 30. juuliks.

Natsionaliseeritud krediidiühistus lõpetati valitud organite volitused ja juhiks määrati komissar. Blokiti kõik seifid, neis olnud väärismetallid ja valuuta, riigistati iga väärtus maksumusega üle 240 krooni (300 rubla). Ühtlasi riigistati kõik sissemakstud kapitaliosakud, samuti hoiused, mis ületasid 1000 rubla (800 krooni) moratooriumi lõpetamisel 1941. aasta jaanuaris.

Natsionaliseeritud pangas tuli koostada minimaalse ajaga natsionaliseerimise bilanss, mis kuulus kinnitamisele natsionaliseerimise peakomitees, mis lõpetas tegevuse 6. septembril 1940. Tema ülesanded panganduses delegeeriti rahanduse rahvakomissariaadile. Majandusministeeriumi juures tegutses aga pankade peakomissar, Gutkini suure riidekaupluse pearaamatupidaja Vseviov.

Pärast natsionaliseerimist pidid pangad kõik oma välisnõudmised üle andma Eesti Pangale ja asuma likvidatsiooni. Laenude sissenõudmist füüsilistelt isikutelt jätkati isegi likvideerimisel.

Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse ruumides jätkus rahandustegevus, aga juba uue korra tingimustes. Kindlustusselts Eesti Pärnu osakond kaotati. 15. detsembril 1940 tuli pangategevuse kõrval avada seal vastavalt ENSV rahvakomissaride nõukogu määrusele kesktööhoiukassa.

Pärnut okupeerivate vägede vahetumise järel 1941. aastal võtsid kohalolevad laenu-hoiuühisuse nõukogu ja juhatuse liikmed panga taas üle ning moodustasid uue juhatuse. Sakslaste poolel tegutses juba enne tsiviilvalitsuse sisseseadmist panganduse volinik dr Lutze. Ilmselt tuli temaga kooskõlastada panga taasavamine. Juba 30. septembril 1941 kuulutati Uus Elus, et Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus võtab raha hoiule, annab laenusid, garantiisid ja toimetab muid pangaoperatsioone.

Laenu-hoiuühisus reprivatiseeriti Saksa võimude poolt 1943. aasta novembris ja sai tegutseda 1944. aasta septembrini. Pangas jätkus tegutsemisruumi kindlustusvalitsuse Pärnu inspektuurilegi.

Pärast järjekordset võimuvahetust 1944. aasta sügisel asus selles majas Pärnu keskhoiukassa nr 6734, mis aasta lõpuks kolis Kalevi (Rüütli) 40a Eesti Panga majja, kus praegu asub SEB.

Hoiukassa tegi ilmselt ruumi NSV Liidu Riigipanga Pärnu osakonnale, mis haldas Uttopärdi maja 1973. aastani.

Muud üürnikud

Mingil ajal on selles majas töötanud Pärnu kolmeklassiline linnakool. Kui Endla selts Rüütli 40 (Mirage) puupaljaks põles, siis pärast vahepeatust Malmö ja Akadeemia nurgal kolis selts 1907. aastal Uttopärdi majja ning jäi sinna korterisse oma maja valmimiseni 1911. Aastail 1928–1933 tegutses Uttopärdi majas Pärnu töölisteater, mille asutamise mõtte üks algatajaid oli Maksim Unt ja juhatuse liikmeid Johannes Vares-Barbarus.

1973. aasta aprillis koliti maja kolmandale korrusele Pärnu keskraamatukogu direktori kabinet ja metoodika- ning komplekteerimisosakond. 1. juunil hakati teisele korrusele viima lugemissaali raamatuid. Lugemissaal avati 6. jaanuaril 1974.

Raamatukogu jäi Uttopärdi majja pidama 30 aastaks ja alustas kolimist oma praegusesse asupaika 2003. aasta jaanuaris.

1931–1932 resideeris majas vandeadvokaadi abi Roman Mathiesen, hilisem kurbkuulus vangi pandud linnanõunik.

1929 võtsid haigeid vastu dr Otto Tomberg, sisehaiguste ja laste- ning kopsuarst, ja tema abikaasa dr Julie Tomberg-Rosimannus, kes ravis hamba- ning suuhaigeid ja pidas selles majas vastu mitu aastat.

Kauplused

Uttopärdi majas oli ruume kolmele kauplusele. Seega on peaaegu poolteise sajandi jooksul sealt palju üürnikke läbi käinud ja kõiki neid on raske fikseerida. Igatahes 1886 kauples hoones manufaktuurikaubaga Oscar Meyer, keda järgmisel aastal asendas Voldemar Dultz, kelle pood oli Uulu viinavabriku ainus müügikoht Pärnus, peale selle müüs ta ainsana siin mitme Riia viinavabriku tooteid Riia hindadega, konjakit, arrakit, Jamaica rummi, porterit ning kõiksugu Vene- ja välismaa veine.

Viinapoed on visa hingega ja Dultz pidas vastu vähemalt 1916. aastani kui mitte kauem. Kui Esimese maailmasõja tõttu oli alkoholiga kauplemine keelatud, pani ta rõhku koloniaalkaubale ja fajanssnõudele.

Vee tänava kioskitest kolis Uttopärdi majja 1. jaanuaril 1924 oma kaubamaja Nikolai Raist. Nüüd kaubeldi nahkade ja jalanõude, rõivaste ja kangastega. Ei puudunud galanteriitootedki. Suure hooga alanud kauplemine ei kestnud kaua: juba 1926. aasta detsembris reklaamiti, et äri lõpetamise tõttu on kogu kaup saadaval väga odavalt.

1928–1929 tegutses majas L. Kullisoni moeäri: kootud jakid, meeste- ja naistepesu, pesuriie, triiksärgid, pitsid, lipsud.

22. novembril 1928 avas oma riidekaupluse AS Textil. Kaubeldi pesu-, kleidi- ja ülikonnariide, tasku- ja käterättide, voodi- ja laudlinade, tekkidega.

1929 oli samas juba O. Kofkini valmisriiete ja kootud esemete äri. Ruumi jätkus veinikaupluse Viktoria likööridele, napsidele, pähklitele, banaanidele ja viigimarjadele.

1930 pidas poodi V. Klaassen, kes müüs veine, likööre ja haldas veinitehase Viktoria ladu.

1931 võttis Klaasseni veini-, likööri- ja delikatessikaupluse üle G. Kaluschsky ning pidas vastu 1940. aastani.

1931. aasta jaanuaris avas kübara- ja moeäri J. Birnik, jäädes samale paigale 1940. aastani.

1935 avas oma abikaupluse AS Heinrich Puls ja pakkus ostjatele ehitusmaterjale, õlivärve, teraskaupa, majapidamistarbeid ning koloniaalkaupa. Äri jätkati veel 1940. aastalgi, kui aktsiaselts oli riikliku kontrolli alla võetud.

1938. aastal avasid Uttopärdi majas kirjastuse ja reklaamibüroo Lehemehed E. Laarman (Heido Laarne), Boris Parming ja E. Vallak. Nemad lubasid avaldada mitteperioodilisi väljaandeid, vahendada reklaame, dekoreerida vaateaknaid, võtta vastu perioodikatellimusi.

Saksa okupatsiooni ajal oli hoones tööstuse-kaubanduskeskuse Pärnu kontori kauplus nr 79. Ilmselt kandis H. Pulsi abikauplus sama numbrit juba 1941. aastal, sest sakslased võtsid venelastelt palju asju muutmatult üle.

Sõja järel oli selle tööstuskauba äri number 77, mis hiljem muudeti Katiks ja mida rahvas kutsus nõudepoeks. Birniku poes olid kogu aeg galanteriitooted ja Vene valitsuse lõpuaastatel Rubiin. Mitu aastat pidas vastu Arno äri, nüüd asuvad seal Fashion Factory ja pesupood Linette.

Trepi tänava müür võib minna lammutamisele

2012-02-18T00:52:00.000-08:00

www.tallinnapostimees.ee 13.02.2012

Trepi tänava tugimüür, mis tuleb lammutada.Tagapool Nõelasilma trepp.

Foto: Toomas Huik

Tallinna ringkonnakohtu 9. veebruari otsusega kohustatakse Tallinna linna taastama vanalinnas Harju tänava haljastuga piirneva Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastatud alal olukord, mis valitses seal enne restaureerimistööde algust. See tähendab rajatud tugimüüri lammutamist.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja Aini Härmi sõnul on tegemist pretsedenditu juhtumiga, kus nähakse ette korrastatud muistise lõhkumist. «Kohtuotsuse kohaselt peaks linn lammutama Trepi tänava väljakaevamistel avatud ajaloolistele müüriosadele konserveerimise ja varingu takistamise eesmärkidel rajatud juurde- ja pealeehitised ning muutma Nõelasilma värava konstruktsiooni selliselt, et välistada selle paiknemine Harju 30 kinnistul,» ütles Härm. «Kogu asja mõte seisneb selles, et muuta Harju tänava haljastuga harmooniliselt liituv Trepi tänava ja Nõelasilma värava eksponeerimisala taas varemeid katvaks mullahunnikuks nagu enne restaureerimistööde algust.»

Härm lisas, et linnavalitsus otsib võimalust muinsusväärtust päästa, ent kerget lahendust silmapiiril ei paista. Ühe võimaliku käiguna kaaluti ka 715 ruutmeetri ehitusõiguseta kinnistu linnale omandamist hinnaga 357 500 eurot, ent OÜ Uranost pakkumine ei rahuldanud.

Uranose omanik Heino Viik ütles Postimehele, et linn ehitas ilma loata võõrale maale. Seda olukorras, kus Uranos ise endale kuuluvale kinnistule ehitada ei tohi, sest krundil puudub ehitusõigus.

Harju tänav 30 kinnistu, mille omanik on OÜ Uranos, paikneb UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud objektil, Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal ja arheoloogiamälestisel.
2006. aasta arheoloogiliste uuringute aruande kohaselt olid tänava lõunapoolses küljes paiknevad Harju 30 ehitise müürid säilinud 0,5 - 1 meetri kõrgustena. Uuringutulemuste põhjal tellis Tallinn muinsuskaitse eritingimused, mis nägid ette ajaloolise Trepi tänava ja Nõelasilma ümarkaarse värava taastamise ja eksponeerimise. Tallinna linna poolt kaevati välja ja taastati OÜ Uranos kinnistu piiril paikneva Trepi tänava sillutis ning väravani viinud trepp ja nendega piirnevate müüride säilmed.

Umbes 2,7 meetri kõrguse nõlva varisemisohu tõkestamiseks rajati raudbetoonist tugimüür. Müürid konserveeriti ning taastati hävinud Nõelasilma värav. Uranos nõudis kohtus ehitustöödele eelnenud olukorra taastamist ning tema kinnistule rajatud ehitiste lammutamist.
Harju maakohus ning Tallinna ringkonnakohus jätsid Uranose nõude rahuldamata, ent riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas ringkonnakohtu 23. märtsi 2011 otsuse ning asi saadeti tagasi uueks läbivaatamiseks. 9.veebruaril langetaski kohus muinsuskaitsjaid nõutuks tegeva otsuse.

Toimetas Urmas Tooming, reporter

Neitsitorn ärkab taas ellu

2012-02-18T00:48:00.000-08:00

www.tallinnapostimees.ee 16.02.2012

Urmas Tooming, reporter

Praegu näeb kunagine menukas söögi- ja joogikoht Neitsitorn masendav välja – osa aknaid on katki, osa jääs ning hoone ümber lumes vedeleb erinevaid veini- ja muude jookide pudeleid. Kohtuvaidluste tõttu on maja pikka aega tühjalt seisnud ja kipub lagunema. Peagi saab torn aga uue hingamise.

«Tänavu 75. sünnipäeva tähistavale linnamuuseumile tuli meeldiva üllatusena, et Tallinna linnavalitsusel on plaan Neitsitorn renoveerida,» ütles Tallinna Linnamuuseumi arendusjuht Kalmar Ulm. «Neitsitorn koos Tallitorni ja sinna juurde kuuluva kindlustuste alaga on nüüd meie muuseumi halduses ning kavandame praegu Neitsitorni ekspositsiooni.»

Torni renoveerimise eelprojekti on koostanud Restor ja kui linnaplaneerimise amet annab sellele kinnituse, mis võib juhtuda juba lähiajal, siis saab linna kultuuriväärtuste amet kuulutada välja riigihanke ehitaja leidmiseks.

Ühtne kompleks

Projekti järgi tuleb renoveerida Neitsitorni neli korrust ja kaitsekäik Tallitorni ning ehitada uuesti üles täielikult hävinenud kaitsekäigu osa Neitsitornist Kiek in de Kökki.

«Ma pean oma unistuseks, et võib-olla juba 2013. aastal saavad külastajad astuda Lühikese jala väravatorni kõrval asuvasse Hortus Musicuse majja, kuulata seal kontserti, minna siis mööda linnamüüri kaitsekäiku Neitsitorni, juua seal kohvi, suunduda seejärel Taani Kuninga aia taastatud kaitsekäigu kaudu Kiek in de Kökki, vaadata seal uut ekspositsiooni, minna siis Ingveri bastioni tunnelisse ning lõpuks väljuda Vabaduse väljakule otse Vabadussõja võidusamba juurde,» luges kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik ühe õhinaga ette oma kauaaegse unistuse.

Ulm ütles, et bastionikäikude viimane, umbes 120 meetri pikkune lõik on praegu veel kinni, kuid see renoveeritakse ning sinna kujundatakse raidkivide ekspositsioon. Linnamuuseumis on palju väärtuslikke raidkivisid, sest vanasti olid Tallinna kiviraidurid au sees. Siiani ei ole olnud kohta, kus neid inimestele näidata.

Duboviku sõnul peaksid Neitsitornis põhilised tööd tänavu valmis saama, kuid bastionikäikude viimase osa korrastamine ja avamine jääb tõenäoliselt järgmisesse aastasse. Suuremate kaeve- ja ehitustöödega saab Neitsitorni juures alustada kevadel, kui ilmad seda lubavad.

Kohvik-muuseum

Neitsitorni keldri- ja esimest korrust hakkab kasutama linnamuuseum. Maa alla jääb suur ruum, kus saab korraldada ajutisi näitusi, samuti on seal koht erinevate ettevõtmiste, ka väiksemate etenduste jaoks.

Veel mahub keldrikorrusele Neitsitorni kohviku köök. Esimesele korrusele peaks tulema ekspositsioon, mis tutvustab Tallinna kindlustuste ajalugu, Toompea nõlva kujunemist, Taani lipu legendi ja Tallitorni põnevaid seiku, sest seda torni kasutati kunagi ka vanglana.

«Neitsitornist saab kohvik-muuseum ning selle teise, kolmanda ja neljanda korruse kohvikus hakkame tutvustama ka Tallinna kunagist söögikultuuri,» ütles Ulm. Ta lisas, et kohvik-muuseumi interjööri, ekspositsiooni ja mööbli kujundamisel on abiks tunnustatud sisearhitekt Maile Grünberg.

Ühe huvitava asjana nimetas Ulm ka amfiteatrit, mille projekteeris Restor ja mis peaks tulema Taani Kuninga aeda Kiek in de Köki poolsesse nurka. Amfiteatrisse mahuks umbes sada pealtvaatajat.

Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool.
Neitsitorn ja osa taastatud linnamüüri, 2011. aasta kevad
Neitsitorn, Tallinna linnamüüris, 2011. aasta kevad
Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Neitsitorni lähedal, suvi 2011.
Tallitorn ja Neitsitorn, Tallinna linnamüüris, 2011. aasta kevad

Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Oletatakse, et torn sai oma nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi moondunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn.

Tornil oli algselt kolm korrust ja see oli linna poolt avatud, torni kõrgus oli 12,5 meetrit. Torn on trapetsikujulise põhiplaaniga.

Torn sai kõvasti kannatada Liivi sõja ajal 1577. aastal. Hiljem ehitati torn ümber, torni kasutati vanglana kuni 1626. aastani. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ja kuni 1960. aastateni asusid Neitsitornis kunstnike ateljeed. Siin töötasid kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, pärast Teist maailmasõda elas siin mitu aastakümmet arhitekt Karl Burman. Paul ja Kristjan Rauale on Neitsitorn kõrval Taani Kuninga aias püstitatud ka kivist mälestustahvel.

Esimesi sõjajärgseid korrastustöid alustati 1953. aastal. Aastatel 1956 ja 1960–1961 taastati Tallitorni ja Lühikese Jala väravatorni vaheline osa varisenud linnamüürist kahes ehitusjärgus sellisena, nagu see eksisteeris 14. sajandil. 1968. aastal ehitatud torn ümber ja seal avati 1980. aastal Neitsitorni kohvik. Rekonstrueerimise käigus ehitati umbes pool Neitsitornist peaaegu uue hoonena, võttes aluseks väliuurimistööd, vanad graafilised kujutised ja joonised. Tornile lisati üks korrus ja kõrge katus, kõrvale ehitati maa-alune majandusruumide osa. Täiesti uues konstruktsioonis ehitati üks sein klaasseinana. Restaureeriti Neitsitorni ja Tallitorni vaheline linnamüürilõik ja rajati uus puidust kaitsekäik. Restaureeritud, efektse sisekujundusega Neitsitornis avati kohvik (projekti autorid Villem Raam ja Tiina Linna), mis saavutas suure populaarsuse.

Rahvusarhiivist leiti Ruhnu uue kiriku projekt aastast 1844

2012-02-15T08:18:00.000-08:00

www.eestielu.delfi.ee 15.02.2012

Rahvusarhiivist õnnestus leida unikaalne ja teadaolevalt seniteadmata dokument - Ruhnu uue kiriku detailne ehitusprojekt koos asendikaardi ja asendiplaanidega, vahendab Ruhnu blogi.
Projekt on oma detailsuses erakordselt huvitav - 1844. aastal oli ju ka veel puukirik remontimata ja ilma käärkambri ja praeguse tornita (need ehitati alles 1851. aastal). Visandatud on isegi altarimaal ja fassaadi akna motiiv. Kinnitatud on projekt Tsarskoje Selos, seega tsaar Nikolai I enda õukonnaametnike poolt.

Ka Ruhnu asukohakaart on huvitav - kuigi tol ajal osati joonistada juba täiesti korralikke merekaarte, polnud tsaari ametnikel saarest suurt aimu: saare meenutab pigem kaheksajalga, tuletorn on juunistatud põhjaotsa (kuigi oli sel ajal Pärsis) jne. Oluliseks on peetud kaugust Peetri surnuaiast kuskil Riia kandis. Kuigi projekti ellu ei viidud nagu me teame, on sellel kindlasti väga suur kultuurilooline ja ajalooline väärtus ja vääriks see kindlasti põhjalikku kultuuriloolist analüüsi.

Piiblimaailma aarded: arheoloogid leidsid Seeba kuninganna legendaarsed kullakaevandused

2012-02-15T08:12:00.000-08:00

www.forte.delfi.ee 15.02.2012

Fresko, millel on kujutatud Seeba kuninganna külaskäiku Saalomoni juurde
Wikimedia commons

Briti arheoloogid on tabanud kullasoont avastusega, mis võib aidata lahendada mõistatuse, kust pärinesid Seeba kuninganna kuulsad aarded.

Piiblis on kirjutatud, et kui tänapäeva Etioopiast Jeemenini laiunud Seeba riigi valitsejanna rändas külla Jeruusalemma kuningale Saalomonile, tõi ta kaasa 120 talenti (s.o neli ja pool tonni) kulda, vahendab The Daily Mail.

Nüüd on muistne kullakaevandus koos templivaremetega viimaks leitud Etioopia põhjaosast Gheralta platoolt, mis oli osa kuninganna kunagisest territooriumist.

Sissekäik kaevandusse oli varjatud kuue meetri kõrguse kiviplaadiga, mida kaunistasid päike ja kuusirp — „Seebamaa visiitkaart,” nagu kinnitab väljakaevamiste juhataja Louise Schofield.

„Ma roomasin kivi alla, üritades hoiduda kolme meetri pikkuse kobra eest, kes kuulu kohaselt seal elab, ja seisin järsku silmitsi seebakeelse raidkirjaga,” rääkis Schofield.

Sissekäigu lähistelt leidis ta tükke sammastest ja peenelt nikerdatud kivikanaleist, mis kuulusid liiva alla mattunud, usutavasti kuu-jumalusele pühendatud templi juurde.

Väljakaevamiste käigus on samas piirkonnas päevavalgele tulnud ka lahinguväli, kust Schofield leidis muistseid luid.

Kohalik rahvas käib ikka veel lähedal voolavast jõest kulda välja pesemas, ent neil polnud aimugi otse nende jalge all hargnevast iidsest kaevanduskompleksist.

Kaevanduse šaht asub 1,2 meetri sügavusel mäe põues, mille ümber tiirutavad raisakotkad. Sissekäigu kohale seina sisse on müüritud iidne kolju, millesse on peitliga uuristatud seebakeelne tekst.

Seeba oli tsivilisatsioon 8. sajandil e.m.a., mis püsis terve aastatuhande, rikastudes kaubavahetusest, mille raames tarniti Jeruusalemma ja Rooma impeeriumidele viirukivürtse (eestikeelses piiblis „palsamid”).

Seeba legendaarne kuninganna figureerib nii Koraanis kui ka Piiblis, kus kirjeldatakse tema külaskäiku Saalomoni juurde „väga suure saatjaskonnaga ja kaamelitega, kes kandsid palsameid, väga palju kulda ja kalliskive”.

Pühakirja kohaselt tegid Saalomoni tarkus ja tema kuningriigi jõukus kuninganna „otse hingetuks”, ning lahkudes kinkis ta kuningale „sada kakskümmend talenti kulda”, mis teeb tänapäevastes ühikutes umbes neli ja pool tonni.

Esimese maailmasõja tardunud jälg

2012-02-12T05:29:00.000-08:00

Ida Prantsusmaal satuti teetööde käigus esimese maailmasõja kaevikule, mis tardunud
ajas ja pakub arheoloogidele ja ajaloolastele ülevaate sõdurielust kaevikutes.

Leiti ka 21 saksa sõduri luukered, koos isiklike asjadega. Nimelt kukkus kaevik pommitabamusest sisse ja mehed leiti asendites kus nad tollel hetkel olid. Mõned mehed olid istuvas asendis kus nad surid kui pinnas kaevikusse vajus ja mehed ajakapslisse tarretas.

Pilte ja artikkel: http://www.dailymail.co.uk/news/article-2099187/Bodies-21-German-soldiers-buried-alive-WW1-trench-perfectly-preserved-94-years-later.html?ITO=1490

Prantsusmaalt leiti Esimese maailmasõja aegne pommivarjend

www.elu24.ee 13.02.2012

Prantsusmaalt Alsace`ist Carspachi linna lähedalt leiti hästi säilinud Esimese maailmasõja aegne maa-alune pommivarjend.

Tee-ehitusprojekti eelselt väljakaevamisi teinud arheoloogid leidsid sellest 21 Saksa sõduri jäänused, kes hukkusid tunnelit kahjustanud pommide tekitatud varingu tõttu, edastab AFP.

Väljakaevamistel paljastunud 125-meetrine tunnel meenutas arheoloogide sõnul Itaalia kuulsat Pompeiid, mis mattus vulkaanituha alla.

Prantsusmaalt leitud tunnel täitus plahvatuse järel mullaga ning sõdurid lämbusid.

Ligi 100 aastat hiljem olid nende surnukehad selles asendis, kuidas nad surid. Näiteks üks sõduritest istus pingil, üks lamas voodis ja kolmas oli trepi juures looteasendis, jäädes sinna ilmselt pärast tabamust.

Lisaks sõdurite surnukehadele, leiti ka palju asju: kaitsekiivreid, saapaid, relvi, alkoholipudeleid, prille, rahakotte, piipe ja märkmikke.

Tunnelis oli ka kitse skelett. Oletatakse, et sõdurid said kitselt värsket piima.

Arheoloogide sõnul on inimjäänused ja asjad hästi säilinud, kuna nende juurde ei pääsenud õhku, niiskust ega valgust.

«Metallesemed on roostes, puu ei ole mädanenud ning säilinud on isegi ajalehti, mis on lugemiskõlblikud,» sõnas väljakaevamisi juhtiv arheoloog Michael Landolt.

Selles pommivarjendis hukkunud kuulusid Saksa keiserliku armee 94. jalaväerügementi. 18. märtsil 1918. aastal tulistas Prantsuse armee sakslaste pihta, kes varjusid maa alla. Kolm järjest tehtud lasku selle pommivarjendi ühe osa pihta lõhkus seina. Maa alla mattus ühtekokku 34 sõdurit ja kümme sai kannatada.

Õhtul püüdsid sakslased oma relvavendi päästa. Varisenud varjendist leiti kümmekond surnukeha ning kaks ellujäänut. Need kaks surid hiljem haavadesse.

Raskete tingimuste tõttu ülejäänute otsimine lõpetati ning 21 sõdurit jäid kuni nüüdseni maa-alla.

Esimene maailmasõda kestis 28. juulist 1914 kuni 11. novembrini 1918.

Esimest maailmasõda tuntakse kui kaevikusõda, seda eelkõige läänerindel. Selles sõjas hukkus üle üheksa miljoni inimese.

Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi ja toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt.
Toimetas Inna-Katrin Hein

Iidne laevatehas oli staadionisuurune

2012-02-10T11:46:00.000-08:00

www.imelineajalugu.ee 08.02.2012

Arheoloogid leidsid Itaaliast hiigelsuure Rooma-aegse laevatehase jäänused. Keiserliku verfti pindala oli umbes sama suur kui tänapäeva jalgpalliväljakul, samaaegselt sai seal ehitada vähemalt 8 laeva.

Tehas leiti Portuse sadamast, mis asub 500 aasta jooksul Rooma tuiksooneks olnud Ostia linna lähedases. Leid üllatas teadlasi, sest seni arvati, et Portuse sadam toimis vaid kaubaterminalina. „Oleme siiani leidnud vaid väheseid keiserlikke laevatehaseid. Kui meie oletused on õiged, siis on see Vahemere piirkonna suurim,“ ütles väljakaevamiste juht Simon Keay Southamptoni Ülikoolist.

Keay sõnul uskusid arheoloogid alguses, et nad leidsid sadama laohooned. Kuid nende suurus ja paigutus sadamajoonel veenis neid, et varemed pidid olema mõeldud laevaehituseks. Tehas oli 145 m pikk ja 60 m lai ning seal oli koht vähemalt kaheksale laevale. Teadlaste arvates püstitati ehitis aastatel 98 kuni 117 pKr, sadamapiirkonda laiendanud keiser Traianuse valitsemisajal.

Tollal oli Rooma impeerium ajaloo suurim ning kogu Vahemere piirkonnast veeti kaubad Ostia kaudu Rooma. Siiani arvasid teadlased, et Portuse sadamat kasutati vaid kauba lossimiseks ja laadimiseks. Kuid arvatava laevaehitustehase leid tõendab, et sadam võis olla veelgi tähtsam, ja seal tegeleti ka Rooma kaubalaevastiku ehitamise ja hooldamisega.

Arheoloogid otsivad nüüd jälgi kaldteedest, millelt valminud laevad vette lasti. Alles siis, kui need on leitud, saavad teadlased ehitise funktsiooni kindlalt määratleda. Väljakaevamistel leidsid arheoloogid vasknaagleid, mida võidi kasutada just laevaehituses.
Leidude alusel on teadlased suutnud rekonstrueerida tehase eeldatava väljanägemise. Hoone paksud müürid olid ehitatud betoonist ja väliskülg kaetud tellistega.

Eesti esimest raudteed kutsuti apelsiniraudteeks

2012-02-10T11:43:00.000-08:00

www.imelineajalugu.ee 08.02.2012

Foto: Rakvere jaam

1870. aastal avati Eesti pinnal esimene raudtee, mida kutsuti muuhulgas naljatlevalt apelsiniraudteeks. Raudteerööpad ühendasid Vene impeeriumi Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid. Neist viimane oli omakorda ühendatud tsaaririigi pealinna Peterburiga.

„Kõige zeitungi sõnumete järrele piddi Tallinna-Peterburgi awwalik raudtee sõitmine mödaläinud laupäewal 24. okt algama, misga mõnnesuggused piddud kous käivad,“ andis 1870. aasta sügisel Eesti Postimees teada raudtee avamisest ja pidustustest.
24. oktoobril (uue kalendri järgi 5. novembril) 1870 avati Vene impeeriumi Eestimaa kubermangu pinnal esimene raudtee, mis ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnad. Viimasest oli ühendus omakorda Peterburiga.
Raudtee ehitust taotles Eestimaa rüütelkond ja selle peamees baltisakslane Aleksander von der Pahlen, kelle nimele tsaarivalitsus lõpuks kontsessiooni ka 1868 kinnitas. Seejärel loodi aktsiaselts nimega Balti Raudtee Selts, mille juhiks valiti Pahlen. Selts jäi raudtee omanikuks kuni selle riigistamiseni 1893.
Pahlen oli omast ajast ettepoole mõtlev mees. Seni oli Vene impeeriumis ehitatud raudteid põhimõtte järgi, et raudteeühenduse saavad linnad, mis juba olid kaubanduslikult aktiivsed. Pahlen uskus aga, et kui geograafiliselt soodsa asukohaga Tallinn saaks raudteeühenduse impeeriumi pealinna Peterburiga, hakkaks siin kaubandus arenema, kasvaks linna tähtsus ning impeerium ise saaks samuti soodsa ühenduse Lääne-Euroopaga.
Raudteeühenduse teke andiski tõuke Eesti tööstuse arengule, tööjõu liikumisele ja kaubavahetuse tihenemisele.
Aga tulu tõusis ka kohalikul tasandil. Näiteks Tallinna Paldiski liinil paiknes Keila jaam, millest kujunes algusest peale oluline peatus Haapsalu kuurorti sõitjatele. Keila jaama tagant hakati supelsaksu hobuveokitega Haapsallu sõidutama ja nii said leiva lauale paljud kohalikud, kes otseselt raudteega seotud ei olnudki. (Keila ja Haapsalu ühendati omavahel raudteega alles 1905. aastal.)
Kuid esialgu leidus uue transpordivahendi suhtes nii mõnigi skeptik. Arvati, et raudtee ehitamine on liiga kallis ning Balti raudteed hakati siin-seal juba enne selle ehitamist apelsiniraudteeks pilkama.
„Kui Baltia raudtee ehituse nõu tõusis, wangutasiwad mitmed oma päid ning ei arwanud asjast midagi saawad, sest ehitusekulu suuremaks pidasiwad, kui edespidist teenistust ja sissetulikut ja nimetasiwad mõned sel ajal naljawiisil tulewast Baltia raudteed "sitroni ehk apelsiini raudteeks", sest nimetatud lõuna maa puuwiljad iga kewade warem laewadega Tallinna ala jõudsiwad, kui Kroonlinna ja Peeterburgi al meri alles kinni oli,“ kirjutas veendunud raudteesõber papa Jannsen Eesti Postimehes viis aastat pärast raudtee avamist (30. aprill, 1875).
„Aga kuida on nüüd lugu? Wähe aastaid on möödaläinud, aga naljameeste nali ja pääwangutamine on ammu kadunud. Mis enne ei ustud, peab nüüd igamees oma silmaga nägema, et Baltia raudtee oma teenistusega tugewama jalge pääl seisab, kui mõned muud raudteed, kellest esiotsa kes teab kui suurt kasu loodeti, kuna pärast rendi kandmisega wäga kiigakääga läks."
Raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel tekkis esimese raudtee avamisest kuus aastat hiljem Tapalt ehitatud uue haru kaudu.

Kui tsaar käis 1804. aastal Saaremaal

2012-02-08T11:12:00.000-08:00

www.meiemaa.ee 09.01.2012

1804. aasta maikuus käis kõikvõimas Aleksander I Eestis. – Voodi, kuhu tuli ronida redeliga. – Rahvusriietes eesti neiud võlusid tsaari.

Tallinna Post 5.05.1939
Anto Juske arhiivist

13. mail 1804, külastas vene keiser Aleksander I Saaremaad. See oli saarlastele suurimaks sündmuseks. Selle au eest, et kõikvõimas vene tsaar külastas Saaremaa elanikke, võlgneti tänu Baltimaade kindralkubernerile krahv Buxhoevedenile, kes oli tsaarile seda nõu andnud. Buxhoeveden ise oli Saaremaalt pärit ja sellega arusaadav tema huvi Saaremaa vastu.
Keisri kavatsus Saaremaad külastada tehti kulleri kaudu teatavaks ja sõnum keisri saabumisest jõudis Kuressaarde

8. mail. Seega jäi ettevalmistuste tegemiseks kaunis vähe aega. Algas palavlik tegevus. Kindralkuberner tegi korralduse, et keisri maaleastumise kohas Kuivastus seatakse kivist verstaposti otsa kotka kuju, ja et Muhu piiskop Kellmann keisrit tervitaks.

Keisril pidi kaasas olema 10 tõlda, mille jaoks igas postijaamas pidid valmis seisma 60 hobust.

Samuti tehti korraldus, et keisri tarvis Kuressaares üks lihtne puhas tuba korda seataks, üleliigse toreduseta, sest keiser ei sallivat kullatud ja kalli riidega ületõmmatud mööbleid. Linnavalitsusele anti käsk hoolt kanda, et tänavad puhtad oleksid ja kodanikud viisipäraselt riietatud. Õhtul oli ette nähtud ball mõisnike kojas ja teisel hommikul eine.

Kõik mõisnikud maalt kutsuti linna ja maanõunikud pidasid kolm päeva nõu, kuidas keisrit vääriliselt vastu võtta. Kulutulena levis suur uudis maal ja linnas ning pani vaikse saare kihama, eriti aga Kuressaare linna.

Kuressaarlastele mõjus sõnum keisri tulekust nagu sipelgapessa visatud kivi

Sest nüüd polnud mitte kardetav abikuberner Campenhausen tulemas, vaid keiser ise. Küll kõlas ka sellel õhtul Kuressaare vaikseil tänavail öövahi hüüd: “Kuulge vahimehe laulu, kell on 10 löönud ära,” aga palju linna kodanikke ja nende naisi ei saanud sellel ööl silma kinni.

Vaevalt oli päike 9. lehekuupäeval tõusnud, kui kogu linn oli jalul. Endise vaikuse asemel käis kõikjal kibe töö. Pesti uksi ja aknaid, puhastati õuesid ja tänavaid ning politseinikud jooksid palehigis edasi-tagasi, sest nelja päevaga tuli kogu see mustus ära koristada, mis aastaid oli kogunenud.

Teistsugune ärevus ja põnevus valitses mõisades. Siin pidasid daamid nõu, milliseid kleite säärase keiserliku balli jaoks valmistada. Küll oli abikuberner Campenhausen oma ballide tarvis kindla “univormi” kehtima pannud – sinise kleidi ja selline oli igas perekonnas olemas, aga tekkis kartus, et ühesugused kleidid võiksid keisrile vahest ühekarvalist loomakarja meenutada. Seda ei tohtinud olla! Eks räägitud Suurel maal juba muidugi kõiksuguseid pilkavaid lugusid Saare rahvast. Seepärast rakendati kõik õmblejad, keda aga kätte saadi, töösse, et ööd ja päevad uusi kleite valmistada.

Siis saabus suur päev. Muhu kaldal Kuivastus võtsid keisrit vastu maamarssal von Sass ja maanõunik von Berg. Keisrit saatsid kindralkuberner krahv Buxhoeveden, vürstid Czatorski, Lieven ja Volkonski, kindral von Suchteln ja ihuarst v. Williers.

Mere äärest kuni tõllani oli maha laotatud punane riie, millel keiser tõllani kõndis. Tõlda astudes pani keiser tähele, et punane riie kiiresti kokku rulliti ja ratsaniku kätte anti, kes viibimata edasi kihutas. Et keiser nobedasti armastas sõita, siis sai ta Muhu kiriku juures ratsaniku kätte ja andis naeratades käsu temast mööda sõita ja jõudis enne teda Väikese väina ääre.

Lõunat sõi keiser Saaremaal Tumala mõisas

Pärastlõunaseks puhkamiseks oli talle valmistatud kõrge voodi poole tosina patjadega. Naeratades silmitses keiser kõrget padjaga ja heitis siis ühele madalale kõvale sohvale. Lühikese puhkuse järele sõitis ta edasi Kuressaare poole.

Sellel teel sai Aleksander I midagi näha, mida ta mujal polnud näinud. Kindralkuberner, kes ise saarlane, teadis väga hästi, kui ilusad on saar-laste rahvariided. Sellepärast ta oli mitmesse kohta tee äärde seadnud rahvariietes poiste ja tüdrukute salku rahvatantse tantsima.

Keisrile meeldisid eriti Mustjala, Kihelkonna ja Anseküla ilusad rahvariided. Keiser sõitis ikka lahtises tõllas, nii et ta kõike hästi nägi.

Selleaegne sillakohtunik, kes ka kaasa sõitis, oli üks neid Saaremaa elanikke, kes iial polnud jalga kodupaigast kaugemale saanud. Ühes kohas, kus maantee vaevalt kahe sülla kõrgusele tõusis, ta küsis kaastundlikult keisrilt: “Förenten Ev. Majestät sich auch für Berge?” (Kas majesteet kardab ka mägesid?). Millele keiser naeru alla surudes vastas, et ta mägesid ei karda.

Linna peatänavas seisid kummalgi pool tänavat 12 valgeis sitskleitides kodanikutütart. Kaks nendest, bürgermeistri ilusad tütred, seisid teine teisel pool tänavat kõrgetel alustel ja hoidsid käes pikka lillevanikut, mis ulatus üle tänava. Aga kui keiserlik tõld nende kohale jõudis, kadus neitsikute julgus ja nad lasksid vaniku käest lahti, mis kukkus keisrile vastu rinda.

Teised kümme tütarlast aga viskasid lilli keisri tõlda. Sellest kohkusid hobused nii, et pistsid lõhkuma. Osav ja kindlakäeline kutsar aga hoidis suurema õnnetuse ära. Kohe käskis keiser hobused kinni pidada ja astus tõllast maha ja läks jalgsi edasi, kusjuures neiud tema ees kõndisid ja lilli teele puistasid, kuni mõisnikekojani, kuhu keiser korterisse asus.

Õhtul peeti ball maanõumehe Güldenstubbe juures, kuhu olid tellitud mängima moosekandid Virtsu mõisast. Keiser tantsis siin tähtsamate daamidega.
Suurt segadust tekitas peokorraldajaile prouadele kui keiser palus klaas piima ja tükikese jämedat leiba.

Kähku peeti nõu ja jõuti otsusele, et kõrgele külalisele ei kõlba anda nii lihtsat toitu, pealegi tema auks korraldatud ballil. Arutati, mida talle õieti anda tuleks. Piima poolest oli hea nõu varsti leitud, aga mida jämeda leiva asemel anda, see sünnitas peamurdmist, kuni viimaks kellelegi prouale meenus, et tema koolipreili, kes Hamburgist pärit, oli hiljuti saanud häid veepakke. Silmapilk saadeti järele. Nüüd oli daamidel hea meel, et võisid keisrile nii head suupistet pakkuda. Varsti toodi keisrile hea maiusroog: Saksamaa veepakid ja hõbekarika täis värsket koort – aga oh imestust, keiser ei võtnud pakutavat maiuspala vastu, vaid ütles, et see polevat see, mida ta soovinud.

Balli ajal saabus käskjalg ja tõi Pariisist Napoleoni kohta sõnumeid, mille peale keiser kohe ballilt lahkus ja läks mõisnikekotta, kus tal kaleviga ehitud toas oli öökorter valmistatud. Kui teda magamisaseme juurde juhatati, millel patjade virn oli veel kõrgem kui Tumalas, siis tähendas keiser naeratades, et voodisse pääsemiseks tuleks tal kasutada redelit. Ta käskis ühe madratsi sohvale tõsta ja heitis sinna.

Järgmisel hommikul einetas keiser maanõumehe v. Buxhoevedeni juures. Tagasisõidul, kui keiser jõudis Väikese väina äärde, saabus jälle uus käskjalg. Keiser laskis endale sõnumi ette lugeda. Tema rõõmsailmeline nägu tõmbus murekortsudesse. Sõnum oli jälle Pariisist ja teatas, et Napoleon oli lasknud end keisriks kroonida.

Mõni päev pärast Aleksander I ärasõitu tulid Saaremaa mõisnikud kokku ja otsustasid seda suurt sündmust Saaremaa ajaloos jäädvustada sel viisil, et kivile, millel keiser istus Väikese väina ääres, pidi kirjutatama selle sündmuse kirjeldus ja kivi ümber pidi varjuks müür ehitatama. Peale selle otsustati kirikusantide heaks mõisnike kassast iga aasta 50 rubla maksta, mis selle kivi juures pidi välja jagatama.

TARTU KESKAEGNE LINNAMÜÜR UUEMATE UURIMISTULEMUSTE VALGUSES

2012-02-04T00:33:00.000-08:00

Artikkel ajakirjast Estonian Journal of Archaeology 2011 15/1
Autor: Rivo Bernotas

Käesolevas uurimuses on kokku võetud seniste arheoloogiliste kaevamiste käigus saadud tulemused Tartu linnamüüri kohta, soovides leida vastused küsimustele, kuidas ning millisel kujul on see maapinnas säilinud, millal on müür ehitatud ja milline oli selle funktsioon keskajal.
Linnamüür on tänapäeval maapinnal säilinud vaid üksikute fragmentidena Tartu Ülikooli Botaanikaaias, Vabaduse puiesteel ja Jakobi tänaval. Kõige paremini on müür säilinud Vabaduse puiesteel, kus selle kõrgus jõepoolsest osast mõõdetuna ulatub maapinnal kuni 5 meetrini. Müür on seniste uurimistulemuste põhjal vundeeritud osaliselt kuivmüürina, pinnasega pakkimist on kasutatud Jakobi värava juures ja Poe tänaval, kasutatud on ka lubimördiga sidumist. Vene värava ja Mungavärava vahelises lõigus oli müür laotud 45-kraadise nurga all; kiiluna kraavi ning müürikivide vahele oli korrapäratult loobitud lubimörti. Gildi tänava alal on mainitud ka alusparveks laotud 4-5 tolli paksuseid männipuust latte.
Müür on laotud maakividest, mille vahele on lisatud nii tellisetükke, terveid telliseid kui ka lubjakive. Müüriosade ja tornide vooderdamisel on samuti kasutatud rohkesti telliseid. Üksikutel juhtudel on müüri vooderdatud ka paekividega ja müüritäiteks on kasutatud munk-nunn-tüüpi katusekivi katkeid.

Linnamüüri paksus on piirkonniti olnud erinev, olles 1,7-2 m paksune põhjaküljel, 2-2,4 m idaküljel ja 2-2,9 m lõunaküljel. Kaevatud tornide müüride paksus ulatub 1,9-3,5 meetrini Valge torni müürifragmendil, 2,17 meetrini Jakobi värava tornil, 2 meetrini Tömptornil, kuni 4,5 meetrini Vene värava eesväraval ja 2,45 meetrini Pasatornil. Linnamüüri paksuste vahed erinevatel külgedel on siiski liiga väikesed, et nende põhjal ühe või teise külje põhjalikuma kindlustamise kohta kaugeleulatuvamaid järeldusi teha. Müüri erinevate lõikude ehituslikest erinevustest tulenevalt tuleb arvata, et linnakindlustuste täiustamist ja uuendamist jätkati vastavalt vajadusele kogu keskaja jooksul.
Ehkki seni on valdavalt kirjalikele allikatele tuginedes Tartu keskaegse linnamüüri ehituse dateeringuks pakutud 13. sajandi teist poolt, täpsemalt 1262. aasta venelaste rüüsteretke järgset aega, näib seniste uurimistulemuste põhjal siiski tõenäolisem, et müüri ehitus toimus 14. sajandi I poolel, mil senine linn näib olevat täielikult ümber planeeritud. Kuna vähemalt kolmes erinevas lõigus on linnamüür ehitatud läbi 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi kultuurkihi, on loogiline, et müür rajati hiljem, mis näitab, et varasemalt oli sellel alal juba asustus olemas. Samasse perioodi ajanduvad savitöötlemisega seotud muistised nn lõunapoolse eeslinna alalt lubavad tõenäoliseks pidada, et lisaks linnamüürile alustati linna ümberplaneerimise järel ka kivikirikute ja -majade ehitust. Raekoja platsi lääneosast avastatud mitmesugused sõrestik- ja raamkonstruktsioonidega ehitised, idaküljes paiknenud vitstest punutud tara jäänus ja umbes 60 cm paksune 13.-.14. sajandi kultuurkiht lubavad oletada, et ka Raekoja plats keskaegse turuplatsina pärineb linna ümberplaneerimise järgsest perioodist.
Vaadates Tartu linnamüüri vaid kaitseotstarbekuse aspektist, tekib küsimus, miks ja kelle vastu see rajati? Pärast 1262. aasta venelaste rüüsteretke toimus sõjategevus Tartu müüride all uuesti alles 1558. aastal Liivi sõja ajal (ordumeister Wennemar von Bruggenei 1396. aasta sõjakäik Tartu vastu piirdus vaid piiskopkonna linnuste vallutamise ja maa-ala rüüstamisega; 1481. aastal piiskopkonda tunginud venelased jätsid Tartu samuti puutumata). Seega tuleb pidada tõenäoliseks, et ka Tartusse pärast Saksa vallutust ehitatud kivist piiskopilinnus ja hilisem linnamüür polnud ainult välisvaenlaste tõrjumiseks püstitatud militaarehitised, vaid sümboliseerisid senise elukorralduse muutust ning uute valitsejate võimu nii põliselanikele kui ka naabermaade valitsejatele. Lõpuks ei saa sümbolismist mööda
vaadata ka 1708. aasta linna hävitamise puhul Peeter I vägede poolt: purustatud
piiskopilinnus ja linnamüür kui senise võimu sümbolid andsid siinsetele elanikele selge signaali, et endine aeg ei tule enam kunagi tagasi.

Pärnakas ja pangad

2012-01-29T05:13:00.000-08:00

www.parnupostimees.ee 19.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Nõukogude inimesel ei olnud panka suurt asja. Töötasu maksti kassast, pensioni tõi koju postiljon. Kes pelgas tööhoiukassat, hoidis oma sääste kas piibli või pesu vahel. Pangast laenu võtmine-saamine oli lausa ennekuulmatu asi.

Tänapäeval on pangad suutnud peaaegu kõigile sokutada taskusse plastkaardi, millega saab liigutada virtuaalraha ning nutumüüri juures seinast välja võluda isegi päriseurosid. Muidugi eeldusel, et eurosid on ikka arvel. Ja kui paljud on laenu tõttu pangaga seotud nagu nabaväädiga!

Maakonnakassa ehk rentei

Kõikides rahaasutuste loeteludes on esikohal rentei, mida loeti tähtsaimaks. Renteiks nimetati riigikassas osakonda. Pärnus oli kreisirentei ehk maakonnakassa.

Pärnus, Tartus ja Tallinnas tegutsesid renteid koos proviandimagasinidega juba 17. sajandil. Maakonnakassad asutati Venemaa läänekubermangudes 1775. aasta ülevenemaalise kubermanguseaduse rakendamisega alates 3. juulist 1783. Pärnu rentei reorganiseerimine ja kroonupalatile allutamine toimus ilmselt 1784. aastal, sest sellest aastast pärinevad esimesed säilikud ajalooarhiivis.

Asehalduskorra kaotamise järel 1797 jätkasid renteid ja kroonupalatid tegutsemist ja pärast rahandusministeeriumi moodustamist 1802 allutati sellele.

Rentei kaudu koguti pearaha, mitmesuguseid riiklikke lõive (aktsiise), kroonumõisate ja -metsade tulu, anti välja passe ja kauplemislube, müüdi raudarssinaid, maksti välja riigiametnike palku ja pensione.

1863 kaotati Venemaal eri ministeeriumide kassad ja kõik nende kohustused pandi rahandusministeeriumi kassale. Maakonnakassade kõrval loodi Tallinna ja Riia kubermangurenteid. Kõik renteid pidid asjaajamises üle minema vene keelele. Renteide juurde loodi riigihoiukassad. Pärnu riiklik hoiukassa alustas ilmselt tegevust 1889. aastal.

Nüüd tegelesid maakonnakassad mitmesuguste rahandusoperatsioonidega: korraliste ja erakorraliste riigimaksude kogumise, maksualuste kohta arvestuse pidamise, tempelmarkide, aktipaberite, vekslipaberite, peopiletite markide, raudarssinate ja mängukaartide müümise, rahavahetamise, riigi protsendipiletite ja riigirendipiletite ostmise-müümise, rahasaadetiste toimetamisega kohtadesse, kus rentei oli olemas. Rentei ja riigihoiukassa võtsid vastu elukindlustusi.

Renteid olid maksude vastuvõtuks lahti iga päev, välja arvatud riigi- ja kirikupühad. Tempelmarke, aktipabereid, vekslipabereid, peopiletite marke, arssinaid ja mängukaarte müüdi pühapäevadelgi ning kõigil muudel pühadel hommikul kella üheksast õhtu kaheksani.

Inimene, kes lahkus renteist kviitungeid võtmata, pidi maksma 30 rubla trahvi iga kviitungi eest.

Raha kasvas hoiukassas

Reintei juures hoiukassas võeti hoidmiseks ja kasu kandmiseks korraga vastu 25 kopikast kuni 50 (1905), hiljem (1910) 960 rublani. Intressi maksti algul 3,5, pärast neli protsenti. Kui hoiusumma ületas 1000 rubla, kasvikut enam ei makstud. Nüüd võis hoiuse kas välja võtta või osta riigi 4- ja 4,5- (hiljem 5-) protsendipabereid, mida hoiukassas sai tasuta talletada.

Igal inimesel tohtis olla ainult üks hoiuraamat. Elukoha muutmisel võis oma raha üle kanda teise hoiukassasse. Saatekulu oli kümme kopikat 100 rubla kohta. Seltsid võisid hoiukassas pidada kuni 3000 rubla sularaha.

Kui tulevasel miljonäril ei olnud 25 kopikatki, et talle saaks avada hoiuraamatu, aga juba oli kogutud viis või kümme kopikat, anti tasuta kaart, millele võis kleepida hoiumarke ühe rublani. Täidetud kaardi sai anda hoiukassasse ja raha hakkas kandma protsente. Viie- või kümnekopikaliste sissemaksude tarvis olid eri kaardid. Aasta pärast oli juba 105 kopikat. Vene tsaar oli helde käega. Rootsi kuningas praegu nii kõrget protsenti küll ei maksa!

Renteid juhatas rentmeister. Neist saan mainida Georg Gustav Fincki (1803–1881), kuulsa, omanimelise Vingi tänava jäädvustanud tislermeistri järeltulijat.

Eelmise sajandi algul olid rentmeistrid kolleegiumi assessor V. M. Neljedinski, kolleegiuminõunik Eugen Gustav Rosenberg ja Ivan Konstantinovitš Schalgatschev, kes 1891 abiellus Pärnu kingsepa Dietrich Hans Schmidti tütre Martha Antoniega.

Pärnu maakonnakassal on olnud mitu asukohta. Viimaseks aadressiks jäi Kuninga 5, kuhu koliti 1899. aastal. Richter märgib majaomanikuks lakooniliselt: kroonu, st riik. Riik ostis ära Sternbergi maja, ehitusmeister G. Darmer kohendas ruumid renteile paslikuks ja sai selle eest veel hõbedase auraha.

Rentei väljanägemine

Milline oli rentei interjöör? Eks ikka vastav ühe teatava riigi arusaamisele ilust ja mugavusest. Selle maja eestiaegse peremehe kohta on kirjutatud: ”Ta oskas anda ruumidele sisemise ilu ja hiilguse ning euroopaliku välimuse. Trellid ja võred ning muud kartseri ja karistusmaja tunnused asendas ta luksusklaasiga sätendavaga ja pani igale poole klaasi peale kuldkirjad, et kodanikul poleks tarvis binokliga uurida, kus saab sooloveksleid osta ja kuhu sukasäärde kogunenud kroonid intressile panna.”

Kõik tuleb nagu tuttav ette ja tõendab, et ajalugu tõepoolest kordub. Vahepeal uuesti kasutusel olnud trellid, plekkluugid ja piletipraod on taas minema pühitud ning asendatud kuldsete kirjadega klaaside ja kiiskavate nikeldatud torudega.

Noores Eesti Vabariigis jätkasid renteid esialgu tegevust ja kaotati riiginõukogu seadusega 14. maist 1922. Nende ülesanded anti üle Eesti Riigipanga osakondadele. Nüüd tegutses nendes ruumides Eesti Panga Pärnu osakond, Saksa okupatsiooni ajal aga Pärnu finantskassa.

Pangad Pärnus

Maakonnakassa ja riikliku hoiukassa osakonnad nii maakonnakassa, postkontori kui isegi iga kooli juures olid kenad asutused küll, aga kaubanduse ja tööstuse arendamisele nad kätt külge ei pannud, sest raha nad ei laenanud.

Liivimaa Eesti osas oli esimene linna rahaasutus Püha Antoniuse gildi laenukassa Tartus, millest 1868 kasvas välja Tartu Gemeindebank (Tartu Pank). Pärnu Linnapank (Pernauer Gemeindebank = Pärnu Kogukonnapank, Pjarnuski obštšestvennõi bank) registreeriti 27. novembril 1870, alustas tegevust 15. septembril 1871 ja lõpetas tegutsemise 31. detsembril 1893. Edasi tegeles Pärnu Linnapanga probleemidega juba Pihkva Kommertspanga Pärnu osakond.

Pank kandis küll Pihkva nime, aga kui veidi sügavamalt kaevata, tuleb välja, et selle vundament asus hoopis Pärnus. Nimelt meie Hans Dietrich Schmidti ja Co kaubamaja, konkureerides Jacob Jacke ja Co kaubamajaga lina väljaveos, laiendas oma tegevust Pihkvamaale.

Liivimaa ja Pihkva kubermang olid peale Jaroslavli kubermangu suure Venemaa ainsad linakasvatuspiirkonnad. 1868 asutas HDS & Co kaubamaja Pihkvasse oma tütarfirma. 1873. aastal asutas HDS & Co koos Tartu kaupmeestega Pihkvasse aktsiapanga Pärnu linakaubanduse edendamiseks ja linasaaduste ekspordi rahastamiseks. Panga etteotsa asus tartlane Alexander Brock (1835–1917), kelle käe all kujunes sellest suur ja rikas pank, mis 1877 avas oma osakonna Pärnus ja Tartus.

Panga osakond alustas tegevust kiriku kõrval Nikolai 2. Sajandi lõpul osteti konsul Bremeri pärijatelt ühekorruseline elamu Rüütli 19 ja arhitekt Hugo von Wollfeldti projekti järgi ehitati see kahekorruseliseks pangamajaks.

Ehitustöödeks kulus kaks aastat ja tegevust alustas pank sel aadressil 1901. aasta jaanuaris. Pärnu osakonna direktor oli Carl (Karl) Schockoff (Šokov).

1912. aastal neelas Pihkva Kommertspanga alla J. V. Junker ja Co kaubanduse Pank Moskvast, mis 1916 muutus Moskva Tööstuspangaks. Nõukogude võimu ajal läks pank pankrotti, see tähendab tunnistati maksujõuetuks.

Loomulikult tõmmati hoiustajatel lõpuks nahk üle kõrvade, sest 1929. aasta lõpul teatas Tartu, Narva ja Pärnu osakonna likvideerimiskomisjon järgmist: ”Kreditorid, kes 1922–1925. a. jooksul oma hoiusummadest osa, 75 penni ühe Vene rubla eest avansina on kätte saanud, loetakse käesolevas teadaandes tähendatud väljamaksu osas rahuldatuks ja neile täiendavaid summe selle osa arvel enam ei maksta.”

Muudest rahaasutustest tuleks nimetada Liivimaa aadelkonna krediidiseltsi, mille sissemaksukassa oli Pihkva Panga Pärnu osakonnas, ja Liivimaa Linnahüpoteegi seltsi, mille usaldusmees-asjaajaja oli vandeadvokaat Jaan Leesment Aia 2.

1873 avas oma osakonna Pärnus Rüütli tänaval Uttopärti majas (number 28) Riia Kommertspank. See lõpetas tegutsemise 1921 nagu Moskva Tööstuspanga (endise Pihkva Panga Pärnu osakond) osakond. Tegevaks jäi ainult likvideerimiskomisjon.

Tallinna Kaubanduse Pank olevat samuti 1873. aasta paiku avanud Pärnus oma osakonna, aga nende tegevuse kohta pole praegu rohkem andmeid.

Matusekassast Eesti Laenu-Hoiu Ühisuseks Pärnus

2012-01-29T05:00:00.000-08:00

Pärnu eestlaste esimene krediidiühistu asutati ilmselt majas Kooli 13, kus asusid Endla seltsi ruumid. Praegu on sellel kohal Hansagümnaasium.

Foto: Olaf Esna erakogu

www.parnupostimees.ee 26.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Pärnus oma osakondi alias filiaale pidanud Pihkva, Riia ja Tallinna pangad kuulusid sakslastele ning eestlased olid rahavoogude juhtimisest kõrvale tõrjutud. Ainult renteis oli mõni eestlane tagasihoidlikel ametikohtadel.

Juba 1861. aastal kirjutas Johann Woldemar Jannsen Perno Postimehes, et ”üht rahvast ei saa keegi muu nii hõlbsalt avitada kui rahvas ise” (PP 1861, nr 11). Jannsen soovitas sakslaste ellu kutsutud laenu-hoiukassade eeskujul eestlastel samamoodi toimida. ”Eesti vennad, kas ei tahha teie enneste keskel ka üht sesuggust taggavarra kassat assutada?” küsis ta.

Energiliselt propageeris ühistegelisete laenuasutuste ideed ka Carl Robert Jakobson.

19. sajandi lõpus toimus muutus Venemaa majanduspoliitikas ja tööstuse huvides hakati arendama lühiajalisi laene andvaid rahaasutusi. Krahv S. Witte toetusel ja eestvõttel koostati ning hakkas 1895. aastal kehtima uus krediidiühistute seadus.

Jaan Tõnisson oma Postimehega oli pidevalt majanduslikes raskustes ehk rahahädas, sest sakslased talle raha ei laenanud. Seepärast tegi Tõnisson oma lehes aktiivset propagandat ühistuliikumisele, eriti pärast 1901. aastat, kui ta tutvus Austrias ja Saksamaal ühistute tegevusega.

Tulemuseks oligi Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse asutamine Tartus 1902. aastal.

1902. aasta 22. juulit, kui see krediidiühistu tegevust alustas, loetakse Eesti rahvuslike krediidiühistute tegevuse alguseks.

40 aastat hoovõtuks

Ühenduste suhtes umbusklikel pärnakatel kulus üle 40 aasta hoovõtuks, enne kui nad Jannseni üleskutset kuulda võtsid. Tegelikult algas asi hoopis sellest, et Endla seltsi üldkoosolekul 31. augustil 1902 otsustati asutada seltsi juurde oma liikmete matusekassa.

Sel ajal tegutses Pärnus juba kaks matusekassat: üks eestlastele, teine sakslastele. Kolmanda kassa asutamine furoori ei põhjustanud ja kui matusekassa asutamise komisjoni esimees pottseppmeister G. C. Jürgenson 15. novembril 1902 suri, leiti kasulikum olevat asutada tartlaste eeskujul krediidiühistu.

Ürituse eestvedajad olid Endla seltsi liikmed laevakapten August Klein, vandeadvokaat Jaan Leesment, postiametnik Hendrik Mägi (Mäggi) ja rentei II järgu raamatupidaja kolleegiumi registraator Mihkel Kangro.

Tartu ühisuse põhikirja eeskujul oli oma põhikirja koostamisel eestvedaja Mägi. Põhikiri kinnitati 19. aprillil 1904 ja nüüd võis astuda järgmisi samme. Uue ettevõtmise tutvustamiseks levitati väikest trükist ”Lühike seletus Eesti Laenu ja Hoiu Ühisusest Pärnus”, mis algab järgmiselt: ”Ühisuse asutamise mõttele lisas kaalu see, et üheks eestvedajaks oli 1898. aastast Endla seltsi esimeheks olev A. Klein. Noor ja energiline majandusmees, kes kaasas seltsi teisi meremehi ning rahaliselt jalgel seisvaid inimesi.”

Laenu-hoiuühisuse asutamiskoosolek peeti 12. augustil 1904, sellel osales 15 asutajaliiget: Klein, Leesment, juuksur Peeter Sarapik, postirevident Karl Schonberg, linnaametnik Jaak Bauer, vabrikuametnik Peeter Nirk, köster Artur Jung, Kangro, metsakaupmees Johan Linde, kaupmehed Anton Nirk ja Tõnis Põlde, lootsid Martin Matsi ja Johan Laats, Mägi.

Selleks ajaks oli liikmeid registreeritud juba 24 ja nii jätkus neid kõikidesse ametitesse. Esimesse juhatusse valiti esimeheks Klein, liikmeteks Kangro ja Mägi. Nõukogu moodustasid Sarapik, Leesment (esimees), Bauer, Schonberg, trükikojaomanik A. Birkhan, aednik J. Kechkla. Revisjonikomisjoni said kooliõpetaja Mihkel Nõmm, trükikojaomanik Hans Laane ja maalermeister Gustav Espe.

Asutamiskoosolek toimus ilmselt Kooli 13 Martinsoni majas, kus sel ajal asusid Endla seltsi ruumid. Hoone lammutati pärast linna 1. algkooli ehk praeguse Hansagümnaasiumi valmimist. Seepärast on see koolimaja nii suure taandega tänavafrondist.

Laenu vaid liikmetele ja pärnakatele

Pärnu eestlaste esimene iseseisev rahaasutus alustas tegevust juba Rüütli 40, kuhu Endla selts oli vahepeal kolinud. Juhatuse esimene koosolek oli 3. oktoobril, tegevust alustati järgmisel päeval ja nõukogu kogunes esimest korda 11. oktoobril.

Esimesed pangaoperatsioonid toimusid Endla seltsi piljardilaual ja rahanatukest hoiti raudkapikeses. Esimene laen anti Hendrik Eberhardtile.

Põhikirja alusel võisid ühisuse liikmed olla ainult Pärnu linna kodanikud ja laenaminegi oli võimalik vaid ühisuse liikmetele, kusjuures laenu anti võlakohustuse vastu nii käendajate vastutusel kui käendajateta, tuginedes isiku usaldusväärsusele. Laenu sai mitmesuguste väärtuste tagatisel. Juba asutamiskoosolekul tõsteti algne osaku suurus viielt rublalt 100ni.

Varsti pärast ühisuse tegevuse algust hakkasid hoiused jõudsalt kasvama ja tekitasid juhatusele muret, kuhu raha paigutada, sest laenunõudlus oli väiksem hoiuste kasvust.

Juhatus paigutas vaba raha Tartu, Tallinna, Rakvere, Paide ja teiste linnade krediidiühistutesse. 1913. aasta lõpuks oli hoiuseid 559 275 rubla.

Esimese maailmasõja eel olid põhilised laenuvõtjad majaomanikud. 1915. aasta augustis pandi sakslaste hirmus ühisuse varad ja dokumendid taluvankrile ja viidi Narva Joala Vastastikusse Krediidiühisusse, kust hiljem jaokaupa tagasi toodi.

Puhaskasuga ei koonerdatud

Eesti Vabariigi ajal tõusid hoiused 12 895 krooni pealt kahe miljoni kroonini. Laenude kogusumma kerkis 7126 kroonilt 1 800 000 kroonini. Põhilised laenuvõtjad olid jällegi majaomanikud, seejärel põllumehed, kaupmehed ja töösturid.

1920. aastal ajakohastati ühisuse põhikirja ja järjekordne põhikirja vastuvõtmine toimus 1933, mil võeti kasutusele uus nimi: Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.

1. jaanuaril 1940 moodustasid panga liikmeskonna 559 põllumeest, 223 majaomanikku, 209 ametnikku, 134 kalurit, 100 käsitöölist, 94 kaupmeest, 79 töölist, 60 vabakutselist, 53 töösturit ja ettevõtjat, 20 ühistegelist asutust, 20 perenaist, üheksa seltsi ja ühingut, neli tööstust, kolm omavalitsust. Kõik kokku 1567.

1940. aastal maksis pank hoiusummadelt kasvikut kolm kuni viis protsenti, laenudelt võetav protsent oli 7–7,5. Panga tegevusest saadud puhaskasust maksis pank oma liikmetele aastaid kaheksa protsenti dividende. Panga puhaskasuga ei koonerdatud.

Näiteks 1939 määrati sellest 500 krooni Endla juurdeehituse toetamiseks, 200 krooni Pärnu põllumeeste seltsile, Kaitseliidu linna ja maa malev said kumbki 100 krooni.

1933. aastal kõrgendati osamaksu ehk osaku suurust ja tõsteti see 20 kroonilt 30ni.

Lisaosamaks tuli tasuda 1934. aasta 1. jaanuariks. Need liikmed, kes lisaosamaksu ei tasunud, arvati liikmeskonnast välja.

Majast majja

Laenu-hoiuühisus alustas tegevust Rüütli 40 (praegune Mirage), kust 1906 koliti Kleini majja Rüütli 47 (Krediidipank jm). Pärast Endla teatrimaja valmimist 1911 tegutseti seal (Rüütli 42) 1. juulini 1925, kui mindi Rüütli 28 Uttopärdi majja teisele korrusele endise Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Panga Pärnu osakonna ruumidesse.

1930. aasta lõpuks kolis ”valgest koolimajast” ehk Rüütli 40 välja naiskutsekool. Linn üüris ruumid laenu-hoiuühisusele ja laskis omaaegsed kooliklassid ümber ehitada pangaruumideks. Kolm klassi ühendati panga operatsioonisaaliks, ehitati tulekindel varakamber, põrandad kaeti linoleumiga, seati sisse veevarustus ja uuendati elektrisüsteemi. Remonditööd lõpetati 1. aprilliks ja seejärel oli pangal taas jüripäev.

Panga tegevuse arenedes kippusid needki ruumid jääma kitsaks ja 1939. aastal kiitis osanike üldkoosolek heaks juhatuse ettepaneku osta kinnisvarana 70 000 krooni eest Rüütli 28 ning kulutada veel 40 000 krooni selle remondiks ja ümberehituseks. Sama aasta mais algasid remonditööd ja juba 11. detsembril alustati uues asukohas pangaoperatsioonidega. Maja õnnistati pidulikult 16. detsembril.

Igaveseks kadunud raha

Teise maailmasõja algus mõjutas küll panka, sest inimesed tõttasid raha pangast välja võtma ja varu täiendama. Pangal olid aga nii suured reservid, et isegi tähtajalised hoiused maksti välja enne tähtaega, kuigi pank ei olnud selleks kohustatud.

Ostupaanika möödudes hakkasid hoiusummad taas kasvama. Sõja puhkemisel oli veel teinegi tagajärg. Nimelt jõudsid 1940. aasta jaanuaris Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus ja Pärnu sakslaste suurim rahaasutus AS Pärnu Krediitpank kokkuleppele, et alates 5. veebruarist andis sakslaste pank oma operatsioonid üle eestlaste pangale. Eestlaste kätte läksid nii laenud kui hoiused.

Sakslaste panga likvideerimine tulenes nende ümberasumisest Hitleri kutsel Vaterland’i. Ümber asumata jäänud paarisajal sakslasel polnud enam vajadust iseseisva rahaasutuse järele ega suutnuks nad panka üleval pidada.

Pärnu teise panga allaneelamisest tekkinud eufooria ei kestnud kaua. 26. juulil 1940 kinnitas Eesti valitsus natsionaliseeritavate pankade nimekirja.

Peaministri asetäitja professor Hans Kruus, majandusminister Johan Nihtig ja riigisekretär Karl Terras olid käe alla pannud ja üle poolteise tuhande Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse osaniku jäi igaveseks oma rahast ilma. Panga viimasesse juhatusse kuulusid Leesment, Hans Uustalu ja Jüri Välbe. Panga nõukogu esimees oli Villem Sumberg, abiesimees Kristjan Rumvolt, liikmed Martin Seiler, Ado Laane, August Tammann ja Johann Pulma. Revisjonikomisjoni moodustasid Johann Pajo, Julius Kurg ja Mihkel Kangro.

Lõuna-Inglismaa viikingihauas olid Harald Sinihamba mehed?

2012-01-29T04:34:00.000-08:00

www.elu24.ee 26.01.2012

Foto: Scanpix

Lõuna-Inglismaalt Dorsetist leiti varajasest keskajast pärit massihaud, kus arvatakse olevat Norra kuninga Harald Sinihamba palgasõdurite jäänused.

Arheoloogide kinnitusel kuuluvad leitud skeletid viikingitele, kirjutab CBS News.

Viikingid olid need, kes Euroopas 8. – 11. sajandini hirmu külvasid.

Hauast leitud hammaste isotoopuurimine näitas, et need kuuluvad Skandinaaviast pärit meestele. Arvatakse, et need mehed olid pärit nimelt Norra aladelt.

Massihaud avastati juhuslikult juba 2009. aastal, kui arheoloogid tegid väljakaevamisi paigas, kuhu hakati rajama uut teed.

Hauas oli 54 noore mehe jäänused. Kehad ja pead olid eraldi, mis tähendas seda, et enne hauda jõudmist oli neilt pead maha raiutud.

Koljud olid kokku kuhjatuna haua ühes osas.

Teadlased ei ole siiani lõpuni kindlad, kes sinna hauda maeti ning miks nad massiliselt samal viisil tapeti.

Cambridge`i ülikooli arheoloogi Britt Baillie´i arvates on tegemist viikingisõduritega, kes 900. aastate lõpul Taanit ja hiljem Norrat valitsenud Harald Sinihamba jomsviikingite palgaarmeesse kuulusid.

Harald Sinihamba järgi on tänapäeval nime saanud Bluetoothi tehnoloogia.

«Legendide järgi tegid jomsviikingid röövretki mitmele poole. Võimalik, et Lõuna-Inglismaal sattusid nad kokku mõne teise sinna varem jõudnud viikingitegrupiga või siis tapeti nad kohalike keltide poolt,» selgitas arheoloog.

Jomsviikingite vennaskond on väga kindlate reeglite alusel toiminud palgaarmee, kuhu valiti selleks sobivust näidanud 18 – 50-aastased mehed.

Legendide järgi oli jomsviikingitel kartmatute ja karmide meeste maine. Jomsviikingite tavade hulka kuulus ka kaaslase tapmise eest kätte maksmine.

Harald Sinihammas (Taanis Harald I, taani keeles Harald Blåtand, vanapõhja keeles Haraldr blátönn; norra keeles Harald Blåtann; umbes 910 – umbes 986) oli Taani kuningas alates 958 ja Norra kuningas alates 976 kuni surmani.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Inglismaal paljastus Rooma ajast pärit müstiline struktuur

2012-01-29T04:31:00.000-08:00

www.elu24.ee 24.01.2012

Foto: Scanpix

Inglismaalt leiti Rooma impeeriumi ajast pärit müstiline struktuur, mille sarnast ei ole varem leitud.

Umbes 1800 aastat tagasi ehitatud ehitise jäänused avastati Ida-Inglismaalt Norfolkist, edastab Discovery News.

Ehitise jäänused avastati iidse Rooma linna Venta Icenorumi kunagise asupaiga lähedalt.

Ehitisel oli kaks tiiba, mis moodustasid kaks ristkülikut.

«Vana-Rooma ehitised olid kindla struktuuriga ning kõrvalekaldeid oli minimaalselt. Nüüdne leid on ebatavaline, kuna seda ei ole mitte millegagi võrrelda. Samalaadsed varasemad leiud puuduvad,» selgitas Nottinghami ülikooli arheoloogiaprofessor William Bowden.

Ta lisas, et mis sellise arhitektuuri eesmärk oli, ei ole teada.

Tegemist võib olla villakompleksi kuulunud ehitisega. Villa jääb sellest põhja. Kompleksis oli veel kaks ehitist, millest üks jäi kirdesse ja teine loodesse.

Õhust tehtud maastikupildid näitasid, et mingi ovaalne struktuur asus ka idas.

Asjatundjate hinnangul oli kahe majatiivaga ehitis savist ja puidust.

«Kuna tegemist oli üsna kerge ehitisega, siis võib arvata, et see ei olnud mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks,» selgitas Bowden.

Ehitise keskosa seevastu oli tugevamast materjalist, ehitamisel oli kasutatud liiva ja vee segust tehtud mörti, millesse oli lisatud savi, kive ja tellisetükke. Ehitise sellel osal oli ka tugev katus.

«Rooma katusekivid olid suured ja rasked. Ehitise seinad pidid olema tugevad, et sellist katust kanda,» tõdes asjatundja.

Pärast tiibadega hoone lagunemist ehitati sinna peale uus hoone, mis oli rikkalikult dekoreeritud. Arheoloogid avastasid postiaugud ning maalitud seina jäänuseid.

Bowdeni kinnitusel leiti majast ka esemeid, kuid ükski neist ei andnud informatsiooni, milleks seda mitme osaga ehitist kasutati.

«Asjade vähesus võib viidata, et seda hoonet ei kasutatud just pikaajaliselt,» teatas Bowden.

Arheoloogide sõnul on see ehitis künkal, kust see oli lähedal asunud Venta Icenorumisse näha. Samas ei ole see kaitsestruktuur.

«Võimalik, et see rajati mingi sündmuse või tseremoonia tarbeks. Või oli see palvekoda või tempel, kus lõppes tee. Seda ehitist on näha nii iidselt Rooma teelt kui ka lähedasest linnast,» tõdes uurija.

Enne roomlaste sissetungi elasid paigas ikeenid. Teada on, et nemad püstitasid ehitisi, millel olid tiivad.

Roomlased tungisid Briti saartele 43. aastal pKr keiser Claudiuse valitsemisajal. Neid ootas kohalike elanike, sealhulgas ka ikeenide vastupanu.

Pärast läbi kukkunud ülestõusu 47. aastal pKr said ikeenidest Rooma impeeriumi alamad.

60. – 61. korraldas ikeenide kuninganna Boudicca ülestõusu, kuid sai lüüa.

«Pärast Boudicca ülestõusu hävitasid roomlased ikeenid peaaegu täielikult. See rahvas kadus lõpuks ajalooareenilt,» selgitas Bowden.

Arheoloogide ja ajaloolaste arvates võisid Briti saartele jõudnud Rooma vallutajad kohalikelt mõningaid arhitektuurielemente üle võtta.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Egiptuse Kuningate orust leiti naisemuumia

2012-01-17T12:21:00.000-08:00

www.elu24.ee 16.01.2012

Egiptuse kuningate orust leiti naisemuumia

Foto: Scanpix

Egiptuse-Šveitsi arheoloogiderühm leidis kuulsast Kuningate orust naismuumia.

Ebatavaline on see, et sarkofaag oli seni avamata, edastab AFP.

Arheoloogiderühma kinnitusel on sarkofaagis lauljanna, kelle nimi oli Nehmes Bastet. Esmastel andmetel pärineb naismuumia ajast 1500 – 1100 eKr.

Bastet viitab kassjumalale, keda see naine võis enda kaitsjaks pidada.

Uurijate sõnul näitasid hauapanused, et naine võis lauljannaks olla lähedal asuvas Karnaki templis.

Kuningate oru kuulsaim haud on vaarao Tutanhamoni oma, kes kuulus 18. dünastiasse ja valitses umbes 1336 – 1327 eKr. Ta oli surres vaid 19-aastane.

Briti arheoloog Howard Carter avastas Tutanhamoni hauakambri 1922. aastal.

Kuningate orust on siiani leitud 64 hauakambrit.

Kuningate org on iidne Egiptuse valitsejate matmispaik Üle-Egiptuses Teeba lähedal. Seda kasutati Keskmise riigi, 2137–1781 eKr., perioodil.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Karksi ordulinnus 2011

2012-01-17T10:31:00.000-08:00

Heiki Valk 31.08.2011 Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Ristisõdadega kaasnenud keskkonnamuutusi uuriva rahvusvahelise projekti „The Ecology of Crusading“ raames (juhtpartner Readingi Ülikool Inglismaalt; vt www.ecologyofcrusading.com) toimusid kaevamised Karksi ordulinnuse varemetes. Projekti Eesti-poolseks partneriks on Tartu Ülikool ja Eesti-poolseks üldjuhiks Heiki Valk. Välitöödes osalesid Readingi Ülikooli, Toruni Ülikooli ja Tartu Ülikooli üliõpilased.

Linnusealale tehti kolm kaevandit: I kaevand (10 x 2 m) pealinnuse õue, II kaevand (3 x 2 m) eeslinnusele, väravakoha ja kiriku vahealale piirkonda, kus kiriku valgustuskaabli paigaldamisel oli avastatud hea orgaanikasäilivusega märga pinnast, ja III kaevand (6 x 2 m) pealinnuse eesõue, keskaegse sillakoha ja kaevukoha vahele.

Pealinnuse mõlemast kaevandist tuli kamara all nähtavale suurtest maakividest, tõenäoliselt Poola-aegne hoovisillutis, mille kivide vahelt leiti rohkelt loomaluid ja kabjanaelu. Mõlemas pealinnuse kaevandis järgnes veel kaks munakivisillutist – väiksematest kividest ja katkendlikult säilinut. Nende all oli keskaegset kultuurkihti. Pealinnuse õuekaevandis algasid alumise sillutise all kohati silmapaistvalt niisked ja orgaanikarohked kultuurkihiladestused. Kaevandi lääneotsa oli nähtavasti Poola ajal maetud rohkelt ülisuuri, nähtavasti purustatud müüridest pärit raudkive: Ilmselt oli lihtsaim viis probleemsetest kividest vabanemiseks nad maha matta. Oletatud muinaslinnuse kultuurkihist ei leitud mingeid märke. Küll tulid loodusliku aluspinnase peal nähtavale adrajäljed, mis näitavad, et enne linnuse rajamist on selle asemel olnud põld. Tööd peakaevandis jätkuvad järgmisel aastal.

Eeslinnuse kaevandis koosnes pinnase ülaosa hilistest, nähtavasti Poola-aegsetest ladestustest, mille all lasus niiske õhuke, eeslinnuse varasema kasutusega seonduv orgaanikarohke pinnasekiht – varasemate kaevamistulemuste põhjal 13. sajandi II poolest – 14. sajandi algusest pärinev. Vahepealsed ladestused puudusid: tõenäoliselt on 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses linnuse õuelt rohkesti pinnast ära kooritud, et ehitada muldkindlustusi eeslinnuse välismüüri ette, väravast ida poole.

Kaevamiste vältel koguti I ja III kaevandi niiskest pinnasest rohkesti proove, et neist Gdanskis projektilaboris teha loodusteaduslikke analüüse (taimede õietolm ja seemned, makrojäänused). Inglismaal jätkub kevadel Viljandi ja Karksi ümbrusest võetud turba- ja pinnaproovidega puursüdamike analüüs, eesmärgiks jälgida õietolmu abil muutusi taimestiku ja kultuurmaastike ajaloos.

Kõivuküla Agemägi 2011

2012-01-17T10:29:00.000-08:00

24.09.2011 Heiki Valk

Kaevamised Kõivuküla külas Agemäe linnamäel (Võnnu kihelkond) toimusid ETF grandi nr 8510 raames (Heiki Valk). Tartust vaid ligi 12 km kagus, Roiu lähistel asuva linnamäe avastas 2010. aastal Andres Vindi, tuginedes kihelkonda uurinud Lemming Rootsmäe arvamusele, et tegemist võiks olla muistse linnamäega. Mägi asub Roiu ja Kurepalu vahel Age maastikukaitsealal Mõraoja lõunaküljel, ojaoru ja sellesse suubuva uhtoru vahelisel pikal neemikul, Age veskikoha taga. Linnust on maapoolsest küljest kaitsnud vall, mis on praegu säilinud õuepinna suhtes ligi 1 m kõrguse, linnuse-esise platoo suhtes 1,5-2 m kõrguse kuhjatisena. Valli välisküljel olnud sügav, vähemalt 1,5 m sügavune vallikraav on vahetult enne linnamäe avastamist krundi heakorrastustööde käigus kahjuks suures osas kinni aetud. Valli ja linnuseõue on juba varem kahjustatud kruusavõtmisega. Linnuse ees leidub väheseid asustusjälgi, kuid võimalik kunagine kultuurkiht on buldooseritöödega valdavalt hävitatud.

Kaevamistel tehti 10 x 1 m mõõtmetega tranšee risti läbi otsavalli, nii et kaevand külgnes lõunas vallisse kaevatud varasema kruusaauguga. Kruusast ja saviliivast valli tasane pealispind on olnud ligi 4 m lai. Kaevamisel ilmnes, et valliharjal paikneb tume, savinõukilde sisaldav kultuurkiht ja et valli all on säilinud õhuke tume, rohkelt savinõukilde ja kalaluid sisaldav kultuurkihiviirg.

Leitud keraamika on tehtud eranditult käsitsi. Rohkesti saadi tekstiilkeraamikat, mille kasutamine lõppes Lõuna-Eestis seniste hinnangute järgi I aastatuhande keskpaiku pKr. Leiti ka riibitud keraamika kilde. Tekstiil- ja riibitud keraamikat leidus nii valli peal, valli täitepinnases kui ka valli all olevas kultuurkihis, samuti valli taga linnuse õuealal, kus segatud, savinõukilde sisaldav pinnas ulatus maapinnast kuni 70 cm sügavuseni. Kui valli pealt leitud killud olid mõnevõrra õhemad, siis valli alt leitud nõutükid olid paksemad, sisaldasid jämedamat kivipurdu ja olid arhailise ilmega. Täpsemat selgust linnuse vanuse kohta aitavad tuua süsinikuproovid.

Kuressaare tänavad ristiti 1909 venekeelsete nimedega

2012-01-15T02:51:00.000-08:00

www.saartehaal.ee 05.12.2011

ESINDUSHOTELL: Veel sajand tagasi asus Kuressaare moodsaim hotell St Petersburg Tolli tänaval (pildil paremal rõdudega hoone). Pärast I maailmasõja algust, kui Saksamaa kuulutas Venemaale 1914. aasta augustis sõja ja Peterburist sai Petrograd, nimetati see ümber hotell Central’iks. Omal ajal oli hotelli aadress Tolli 4. Praeguseks on hoonet aga kõvasti ümber ehitatud ja selle aadress on Tolli 16. Taamal üle tee on näha kaupmeeste klubi Salon-Lokal. See hoone on hävinud ja praegu asub selle koha peal Eesti Energia Kuressaare esindus.

Foto: Erakogu

Campenhauseni ajal pandud saksakeelsed tänavanimed jäid muutmata enam kui sajandiks, osa neist unustati ja kadusid käibelt. Venestamise käigus tõlgiti nimed kas vene keelde, muudeti või kadusid üldse käibelt. Tänavanurkadele ilmusid ükskeelsed sildid.

Uute tänavanimede panekul ei võetud alati arvesse etümoloogiat ja kohalikku eripära, linna toponüümikasse tekkis vene mõttelaad (näiteks Nikolai, Tolstoi, Puškini ja Romanovite tänav, aga ka Slupi ja Ruubi ragatk) ja rahvusvaheline mõõde (näiteks Transvaali tänav seoses buuride vabadusvõitlusega, Port Arturi kohvik seoses Vene sõjalaevastiku uue tugipunktiga Hiinalt vallutatud maal).

Püha maantee ja Karja tänav jäeti loetelust välja, sest need ei asunud linnasarases, vaid Suuremõisa maal. Loode maantee rajati 19. sajandi keskel ja viis Loode sadamasse, see oli toona linnamaa.

Preestri (Priester Gaße), Kõrtsi (Schenck Gaße), Kaagi (Pranger Gäßchen) ja Tagatänaval (Hinter Gaße) muudeti nime. Turu (Markt Gaße) ja Kivi tänaval (Stein Gäßchen) muudeti asukohta.

Tänavanimede loetelust kadusid Saunikute põiktänav (Badstüber Gäßchen), Mõisatänav (Schulzenhofs Gaße), Vaeste põik (Armen Gäßchen), Ranna (Strand Gaße), Lühike (Kurtze Gäßchen), Savi (Lehm Gaße), Tiigi (Schmester Gäßchen), Kaarma (Carmelsche Gäßchen), Põik (Quer Gäßchen) ja Toomtänav (Duhm Gaße).

Visa reeder Kristjan Jurnas ehk Pärnu Jõnn ja tema laevad maailmameredel

2012-01-15T02:42:00.000-08:00

www.parnupostimees.ee 05.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Kristjan Jurnas toimetas kaotustele ja tagasilöökidele vaatamata üsna eduka laevaomanikuna kogu Eesti Vabariigi aja. Tema esimene suurost oli 1929. astal soetatud neljamastiline kuunar Martha. Laev lammutati mereõnnetuse järel Taanis.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Kihnu Jõnnu pole lugejatele vaja tutvustada. Igaüks võib jahtklubi juures talle patsi lüüa. Omal ajal Pärnu Jõnnuks kutsutud mehest pole aga viimasel ajal trükisõnas juttu tehtud ja kui ongi, siis kitsale ringkonnale mõeldud väljaannetes.

Kristjan (kirikukirjades Christian) Jurnas (ka Jürnas) oli sündinud 28. märtsil 1894. aastal Sauga vallas. Papsaare külakoolis olevat ta käinud ainult kaks aastat ja seejärel pärast isaga tülliminekut kodunt jalga lasknud. Kooli mindi sel ajal umbes kümneaastaselt ja nii võis ta iseseisvat elu alustada 12–13aastaselt. Tema edasisest elust teavad kirjutajad, et noormees olevat sõitnud välislaevades ja Esimese maailmasõja ajal maandunud Murmanskisse.

Kirjutatakse, et Jurnas olevat omale Murmanskis muretsenud väikese purjelaeva ja sellega kalu püüdnud. Pärast Venemaad tabanud revolutsioone tegutsesid Põhja-Venemaal Antanti toetusel valgete rühmitused. Murmanskis olid Antanti väed sees 1918. aasta märtsist 1919. aasta oktoobrini.

Jurnas, nähes Venemaa lootusetut olukorda, otsustas 1919 purjetada koduvetesse ja koos kellegi eestlasega asuti teele. Ilmselt olid nad mõlemad eestpoolt masti mehed ja navigeerimiskunstis tumedad. Purjetamine piki Norra rannikut kujunenud keeruliseks, aga lõpuks nad Pärnusse jõudsid.

Pärnus ostis Jurnas kahemastilise rannasõidupurjeka (niinimetatud halulaeva) nimega Kajak ja hakkas rannast ostetud küttepuid Tallinna vedama.

Delphini draama

1921. aastal alustas Jurnas Audru jõe suudme lähedal rannas kahemastilise purjeka Delphin ehitust. Ehitusmeister oli tuntud saarlane Mihkel Himmist. Algaja reeder laskis vastu kõiki traditsioone laeva taglastada juba ehitusplatsil. Tavakohaselt tehakse seda pärast veeskamist.

Kui laeva hakati vette vedama, sai esimese tööpäeva õhtuks laeva põhi küll märjaks, aga kiil oli merepõhjas kinni. Tööd taheti jätkata järgmisel päeval, kuid öösel puhkes torm ja laev kaldus ning hävisid nii mastid kui taglas. Jurnas sõitis Riiga ja tellis sealt laeva tõstmiseks ujuvkraana, kuid pidi selle mereõnnetuste vastu kindlustama. Ujuvkraana ei jõudnud veel Delphinit üles tõsta, kui järgmine maru päästja päästetava kõrvale uputas.

Nüüd oli hea nõu kallis. Jurnas sõlmis kindlustusseltsiga uue lepingu uppunud kraana ülestõstmiseks. Ujuvkraana vinnatigi välja, seejärel tõstis kraana üles Delphini ja mõlemad avaristid toimetati Pärnu sadamasse. Kindlustusseltsilt saadud raha (300 krooni) olnud isegi suurem, kui laeva päästmise eest tulnud maksta. Delphin (108 brutoregistertonni) sai uued mastid, taglase ning abimootori. 30 000 krooni maksma läinud laev hakkas 1924. aastal vedama põhiliselt metsamaterjali Soomest Taani.

Laev elas oma ehitajast kauem. 1935. aasta algul müüs Jurnas Delphini Tallinnas registreeritud laevaseltsile, mille moodustasid hiidlased J. Veski, F. Veski ja E. Eistrat 2000 krooni eest. 1940 laev natsionaliseeriti, 1941 sattus sakslaste kätte ja kuni 1950. aastani kuulus Eesti riiklikule merelaevandusele, misjärel kustutati registrist.

Jurnase kahemastilised purjekad

Sekeldused Delphini veeskamisega võtsid Jurnaselt igaveseks himu laevu ehitada ja seepärast ta oma järgmised laevad juba ostis.

1926. aastal omandas Jurnas Taanist kahemastilise purjeka kaunis soodsa hinnaga. Edvini oli 1883 Rootsis Kilandas ehitanud A. Olsson. Laeval oli olnud mitu peremeest, viimane neist C. F. Nielsen Odenses. Jurnas ristis laeva Uranuseks (151 brt) ja see oli ainus kaugsõidupurjekas, mis sellel aastal Pärnusse juurde muretseti. Eakas laev vedas metsamaterjali Soomest Taani ja amortiseerus niivõrd, et lammutati 1935. aasta algul Pärnu sadamas nahksilla juures.

1928 ostis Jurnas kahemastilise kahvelkuunari Signe (148 brt). Laeva oli ehitanud M. Aps Salismündes (Salatsis) 1902. aastal ja kandnud nime Jakor. Edasi müüdi alus Rootsi, kus kandis nimesid Göte ja Signe, ning sealt see Pärnu toodigi. 1935. aastaks olid sellegi laeva sõidud purjede all sõidetud, mastid võeti maha ja kere kohandati praamiks. 15. oktoobril 1935 tuli Läti vedurlaev Signele järele, sest uus omanik oli K. Purmalis Riiast. 1941 sattus Signe sakslaste kätte ja tema edasine saatus on teadmata.

1935 likvideeris Jurnas kõik oma kahemastilised purjekad ja jättis alles ainult neljamastilised alused.

Martha tragöödia

1929. aastal ostis Jurnas neljamastilise kuunari Martha (761 brt). Laeva oli ehitanud 1905 USAs Mysticis W. I. Baker. Omanik C. A. Davis ristis laeva Clara Daviseks. 1917 toodi laev Prantsusmaale Marseille’sse, kus vahetas omanikke ja sai nimeks Martha.

Kui laev esimest korda Pärnu sadamasse jõudis, kirjutas Vaba Maa Pärnu väljaanne, et on ”siiski päris nägusa väljanägemisega nii ruumide poolest kui ka väliselt”.

Laeva ostmise ajal oli kaasomanik J. Pull, mõne aasta pärast oli ainuomanik Jurnas.

Kapten Elmar Anniko, kes Martha viimasel reisil oli tüürimehena, on rääkinud, et nii hästi sõitvat laeva polnud ta enne näinud. ”See muudkui näitas merel aurikutele ahtrit,” öelnud Anniko. Kiirus olnud laadungiga ikka 10–11 sõlme.

1937. aasta oktoobris läks Martha Kemist laualastiga Kopenhaageni poole teele. Bornholmi saare lähedal hakkas puhuma vastutuul, mis ei lasknud edasi sõita. Laev pendeldas Arkona tuletorni ja Rootsi ranna vahet. 20. novembril ei kuulanud laev enam rooli, sest lained olid roolilaba küljest peksnud. Martha jooksis Sandhammareni juures randa, aga üsna õnnelikult, sest rand oli liivane ja lõhkus ainult vööri ära. Päästelaev sikutas kuus päeva laeva madalikult lahti ja pukseeris kahe päevaga vesilastis laeva Kopenhaagenisse.

Onaaegsetes ajalehtedes võttis süü laevaõnnetuses enda peale saarlasest kapten Henno /V./ Rattur (29). Ta ei olevat kuulda võtnud reederi suuniseid ega hoidnud laeva tormivarjus ja purjetanud liiga Rootsi ranniku lähedal.

Talve jooksul laev Kopenhaagenis lammutati, see läks maksma umbes 2000 krooni.

Vanja ja Atlas

1930 soetas Jurnas parklaeva Vanja (403 brt). Laeva oli ehitanud 1892 Rootsis Helsingborgis E. A. Gorfitsen. Jurnas ostis laeva tema kuuendalt peremehelt G. G. Karlströmilt. 1937 müüs Jurnas Vanja saarlasele Mihkel Mälgule. 1940 laev natsionaliseeriti ja 1941 sattus sakslaste kätte, kes tagastasid selle omanikule. Edasi oli laev soomlaste käes ja hukkus Jenny nime kandes 28. septembril 1947 Utö saarel lähedal tormis.

1932. aastal ostis Jurnas neljamastilise kuunari Atlas (716 brt). Laeva ehitaja oli USAs Maine’i osariigis Bathis New England Co ja ristitud Bertha L. Downsiks (ka Downes).

1918 müüdi laev Taani ja sai nimeks Atlas. Edasi rändas alus Ahvenamaale, kust Arthur Anderssoni käest Jurnas ta oksjonilt ostiski. Sellal Eesti suurima purjeka nime kandnud Atlas jõudis Pärnu 2. mail ja läks siit Tallinna dokki ning mõõtmisele. Seejärel hakkas pendeldama lauakoormatega Soome ja Taani vahet.

1940. aastal natsionaliseeriti Atlas laevaühingult, mille osanikud olid Kristjan, Ida ja Marie Jurnas ning Marie Pärg ja Anna Küüts.

1941 langes laev Käsmus sakslaste kätte. Kirjanik Einar Sandeni andmeil jätkas Atlas eestlastest meeskonnaga kaubareise, kuni sattus 1943. aasta juulis Soome lahes miinile. Laev tõsteti üles ja ehitati ümber sakslaste abivalvelaevaks.

1944 pukseeriti laev Saksamaale Kieli lähedale Wevelsteini. Sõja järel tegid inglased laevast midagi mereväelaste hotelli laadset. Alus polnud enam merekõlblik ja lammutati 1948 küttepuudeks.

2006. aastal jõudis Atlas tagasi Pärnusse. Paraku mudelina mõõtkavas 1:75. Juri Zhurba valmistatud koopia läks Pärnu muuseumile maksma 50 000 krooni ja mudelit saab vaadata muuseumi uues ekspositsioonis.

Õnnetu Gunn

1932. aastal ostis laevaühing, kuhu kuulusid Kristjan, Ida ja Marie Jurnas, Ellen Martinson, Anna Küüts, Voldemar Thalfeldt, Osvald Kurgo neljamastilise laeva.

Selleks oli kuunar Gunn (1002 brt). 1919. aastal Cholbergis Cholberg Shipyard Co ehitatud purjekas oli kuulunud norrakatele ja seejärel leidnud kodusadama Ahvenamaal, kust Jurnas ta J. Anderssoni pärijatelt ostis.

Omakorda Eesti suurimaks purjekaks tõusnud ja 1,2 miljonit senti maksma läinud alus jõudis Pärnusse 24. aprillil 1933.

1938. aasta aprillist juunini oli Gunn Pärnus põhjalikus remondis. Enne ja pärast remonti vedas Gunn nagu teisedki Jurnase laevad metsamaterjali Soomest Taani.

1939. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja puhkemist, kui vaba laevaliiklus Lääne- ja Põhjamerel oli raskendatud, koondas Jurnas oma laevad Kopenhaagenisse.

1940. aasta aprillis hävis Gunn peaaegu sealsamas. Laevapoiss oli teinud tule laevaahju ja läinud linna peale. Varsti oli Gunn leekides ja kustutustööd jäid tagajärjeta. Uhke laev hävis leekides tekini. Jäi teadmata, kas ja millise summa eest oli laev kindlustatud. Igatahes midagi jäi alles ja see natsionaliseeriti. 1941. aasta aprillis saadeti kapten Arnold Nordmann Gunni Eestisse toimetama. Laev polnud sõidukorras ja ülesanne jäi täitmata.

1943 võttis laeva üle Saksa sõjalaevastik ja kasutas miiniveeskajana Prinzess Alice’i nime all. Oli teinegi nimevariant Prinzess Victoria. Laev lammutati 1948 Wevelsteinis (teine variant Wewelsflethis) küttepuudeks.

Onu Sami purjekad

Üleilmne majanduskriis ja auru- ning diisellaevade edukäik kinnitas Ameerikas pollarite külge palju suuri purjekaid ja neid müüdi nõudluse puudumisel väga odavalt. Juba 1932 alustas Jurnas kirjavahetust ameeriklastega purjelaevade ostmise asjus. Pika kirjavahetuse järel sõitis ta 1934. aasta veebruaris üle lombi neid laevu oma silmaga vaatama. Laeva ostmisest ei tulnud midagi välja ja nüüd hakkas ta asju ajama maaklerite abiga. Seekord läks õnneks ja 15. mail sõitis ta kapten Voldemar Thalfeldtiga (ka Talfeld) laeva ostma ja Eestisse tooma. Kaasa võeti ainult üks madrus ja temagi polnud varem merd sõitnud.

Kanada piiri lähedalt Boothbay sadamast ostetigi neljamastiline Josiah B. Chase (1639 brt). Laev oli ehitatud 1921 samas Boothbays Atlantic Coast Co tellimusena. Aluse kodusadam oli Boston ja viimane omanik Crowell & Thurlow.

Pärast selle laeva ostmist läks Jurnas naabersadamasse Eastporti sealseid müügil olevaid laevu uudistama. Laev meeldis, hind sobis ja Jurnas ostis veel teisegi kuunari – James C. Hamleni (1140 brt). Laev oli ehitatud Portlandis 1920 Cumberland Shipbuilding Co-s. Viimane omanik oli samas Portlandis Maine Shipping Co.

Ostu-müügilepingutes märgiti mõlema laeva hinnaks 95 dollarit, et maksta vähem riigilõivu.

Nüüd kratsis Jurnas kukalt: kuidas need laevad Eestisse toimetada? Laevad tuli mehitada ameeriklastega. New Yorgist tellitud mehed tulid kohale, vaatasid laevu, aga ütlesid pärast reisisihi teadasaamist good bye. Samamoodi käitusid Bostonist tellitud mehed.

Lõpuks suudeti laevadele ikkagi meeskonnad munsterdada. Suuremal laeval oli kuus meest ja naiskokk, väiksemal kaheksa meest. Enamasti soomlased ja norralased, kelle sekka oli eksinud üks neeger.

Keegi 68aastane taat tahtis koju Norrasse surema tulla ja kasutas selleks sobivat võimalust. Meeste ärakargamise vältimiseks klaariti laevad Bostonisse sõiduks. Sõideti siia-sinna ja ühel heal hetkel asuti meeskonna teadmata Euroopa poole teele.

Suuremat laeva kamandas Jurnas ise, väiksemal tegi seda diplomiga kapten Thalfeldt.

Tüürimehi laevadel polnudki. Kerge see reis nappide ja enamikus maarottidest meeskondadega ei olnud. Enne väljasõitu tegi Thalfeldt Jurnasele kiirkursusega selgeks, kuidas päikese keskpäevase kõrguse järgi laeva asukohta arvutada.

Sõitu üle ookeani alustati 21. juulil ja 35päevase purjetamise järel jõuti 25. augustil Kopenhaagenisse. Esimesena jõudis kohale kapten Thalfeldt ja kaheksa (neli) tundi hiljem Jurnas oma laevaga. Nüüd maksti laevad üle ookeani toonud meeskonnad kohe maha ja kohad võtsid sisse Jurnase laevadega varem Taani toodud eestlastest meeskonnad.

6. septembril asus Jurnas oma laevaga teele Pärnusse, kuhu jõudis 15. septembri õhtuks. Sealsamas trahvis sadamakapten veeteede valitsuse volitusel Jurnast 150 krooniga selle eest, et oli ookeanilaeva juhtinud vastava diplomita.

11. septembril väljus Kopenhaagenist teinegi laev, mis oli juba ristitud Jaaniks ja jõudis Pärnusse 20. septembril. Vahepeal oli Jurnas tellinud laevade remontimiseks kohale 50 saarlast, kes saabusid 22. septembril ja asusid kohe tööle.

Jurnase roolitud laev ristiti Mihkliks ja mõlemad alused mõõdeti üle Eestis kehtivasse mõõduklassi.

13. oktoobril komplekteeriti Mihkli meeskond, kuhu peale kapten Ilvese kuulus 18 meest, kes kõik värvati Pärnust või maakonnast. Jurnas sõitis kaasa tüürimehena. Järgmisel päeval lahkus Mihkel sadamast ja suundus Soome metsamaterjali peale võtma. Jaani korrastamine võttis veidi rohkem aega ja ta alustas esimest reisi 7. novembril ning ikka Soome.

Soomest võtsid laevad peale tugeva laadungi ja sõitsid Taani, kus last talve jooksul müüdi. Novembri lõpul paiskas pagi Jaani purje seadnud madruse Vladimir Nelise merre, kust teda polnud võimalik päästa.

Novembri lõpul karistas Meremeeste Kodu juhatus omakorda meie viikingeid. Kapten Thalfeldt pidi maksma 50 krooni, sest oli purjetanud Ameerikast Eestisse vähese meeskonnaga, Jurnas pidi samuti välja käima 50 krooni napi meeskonna ja laeva kutsetunnistuseta juhtimise eest. Laevade suurust arvestades pidanuks neil pardal olema vähemalt 20 meest.

Kõikides materjalides rõhutatakse alati, et Jurnas oli vaid kipper, kes tohtis juhtida ainult alla 100 registertonni suurust purjelaeva. Kusagil pole aga vihjet selle kohta, kus ja kuidas ta sellegi dokumendi sai.

1935. aasta märtsis jõudis riigikohtussse Jurnase protsess veeteede valitsusega tasumata sadamamaksude pärast. Nimelt oli Jurnas jätnud tasumata 1361 krooni Pärnu sadamamaksu põhjendusega, et oli oma laevad toonud siia kapitaalremonti, mitte seisma. Riigikohtus jäi peale veeteede valitsus.

1940. aastal Jurnase Mihkel ja Jaan natsionaliseeriti. 1941. aasta augusti lõpus oli Mihkel ankrus Paljassaare varjus, pardal 1500 mobiliseeritut Venemaale viimiseks. Ööl vastu 25. augustit triivis laev tormiga Paljassaare randa ja mehed pääsesid. Alus jäi sakslaste kätte, kes seda 1943 kasutasid vahilaevana. Mihkel hukkus tormis 23. jaanuaril 1944 Saaremaast läänes.

Arvatavasti tõi Jaani Taanist 1940. aasta sügisel ära kapten Arnold Nordmann. Sakslaste kätte sattus Jaan 2. oktoobril 1941 Saaremaal Pidulas. 1943 oli kasutusel vahilaevana. 2. mail 1945 sai Jaan Kieli sadamas Hindenburgi kai ääres pommitabamuse Inglise lennukilt ja vajus põhja. Jaan lammutati 1946. aastal.

Viktor ei jõudnudki Eestisse

1936. aasta kevadel sai Jurnas ühe Ameerika laevaäriga kokkuleppele järjekordse laeva ostuks. Neljamastiline kahvelkuunar oli ehitatud 1919, kandis nime Josephine A. McCuster (1926 brt). Jurnase esikpoja järgi Viktoriks ristitut läksid ära tooma Tallinna merekooli õpetaja kapten Mihkel Laur, tüürimees Aleksander Tilling ja seitse meest. Seekord võeti mehed kaasa Pärnust.

”Pärnus, 6. V 36’

Kallid vanemad!

Võib olla juba teate, et sain koha. Täna juba sõidan Pärnust välja üle lombi Ameerikasse uut purjekat tooma. Arvatavasti jõuan Euroopasse tagasi paari kolm kuu pärast. Seniks aga kõike kõige paremat. Terviseid.

Teid armastaja Mihkel.”

Kiri on saadetud Häädemeestele J. Laksile.

Aurik Elise viis mehed koos Jurnasega Kopenhaageni, kus nad asusid Ameerikasse minevale liinilaevale. Selleks, et mehed ära ei hüppaks, sõlmis Jurnas iga mehega lepingu ja võttis igaühelt 100 000sendise kautsjoni. Meeste üleviimine ja laeva kojutoomine arvati Jurnasel minevat maksma umbes miljon senti. Jurnas naasis pärast ostudokumentide vormistamist reisilaevaga.

29. juunil alustas Eesti suurim purjekas Maine’i osariigi Eastporti sadamast teekonda koju. Iirimaa rannikuni purjetati õnnelikult. 28. juulil ajas torm raskesti juhitava laeva rannale liiga lähedale ja kella 22 paiku paisati laev South Skilda kohal vastu hiiglaslikku kaljut. Esimese hoobiga murdus kliiverpoom, teise hoobiga sai laev suure augu pakpoordi. Alus triivis edasi ja täitus veega.

Hommikul raius meeskond vandid läbi, et murduvate mastidega laev jääks vesilasti. Ahter oli veepinnast kõrgemal ja niiviisi triiviti vesilastis kolm ööpäeva.

Hoovus viis laeva Harrise poolsaareni. Seal julgesid mehed vraki maha jätta ja aerutasid viis tundi maale. Laevalt võeti kaasa ainult Eesti lipp.

Iirlased võtsid merehädalisi hästi vastu ja hoolitsesid nende eest neli päeva, kuni nad Eesti saadiku abiga Londonisse ja sealt koduteele pääsesid. Edasi triivinud Viktori peksid lained vastu kaljusid pilbasteks.

Kapten telegrafeeris Iirimaalt reederile ja küsis juhtnööre edasiseks tegevuseks. Jurnas sõitis küll Kopenhaageni päästeseltsiga nõu pidama, kuid päästa polnud enam midagi.

Edaspidi käis Jurnas kapteniga kohut, sest kindlustamata laeva hukkumine lõi tema rahakotti ligi 35 000kroonise augu. Kohtus jäi kaotajaks Jurnas, sest ta polnud teinud kõike ookeani ohutu ületamise tagamiseks. Kapten oli valinud lühima, ent riskantseima marsruudi.

Ilmselt oli nii suure laeva tarvis meeskond väike. Jurnase personalipoliitika kohta on Elmar Anniko öelnud: ”Kristjan Jurnas mehitaski oma laevu väheste ja sageli kogemusteta meestega. Vanemad meremehed naersid, et Jurnas võtab oma laevadele mehi, makstes 30 krooni tosinast või kolm senti mehe igalt pikkusetollilt.”

Jurnase aurikud

Tõenäoliselt võttis Viktori hukk Jurnaselt uute purjekate ostmise tahtmise ja seepärast ostis laevaühing koosseisus Kristjan, Ida ja Marie Jurnas, Peeter Martinson, Otto Grant, Tõnis Küüts, Voldemar Thalfeldt, Aleksander Ollino, Osvald Kurgo ning Marie Pärg 1913 Grangemouthis Greenock & Grangemouth Dockyard Co ehitatud laeva. Ühetekiline terasest kaubalaev kandis nime Moorfoot (2111 brt) ja kuulus eestlastele müümiseni Inglismaal Leithis asuvale firmale George Gibson & Co. Siin hakkas laev kandma Kristjan Jurnase isa nime Peet.

9. aprillil 1940 sattus laev Bergenis sakslaste kätte, kuid seda ei konfiskeeritud. 1941. aastal sai Eesti riiklik merelaevandus 1940 natsionaliseeritud laeva endale. 22. juunil 1941 laev interneeriti Rootsis Ystadis, kuid 10. augustil hõivasid selle Saksa sõjalaevad kui priisi ja viisid Danzigisse.

Alus sai nimeks Frauenburg ja sattus 7. novembril 1941 Windau (Ventspilsi) lähedal miinile ja uppus.

1939. aasta suvel ostis laevaühing, kuhu peale Peedi ostjate kuulusid Hans ja Herbert Martinson, Peeter Raven, Anton Teetsov, Julius, Karl ja Emilie Teär, Gustav Liggi, F. Timmelmann ja Aleksander Parg, auriku, mis nimetati Ottoks ilmselt Jurnase 1938 sündinud poja auks.

Laev oli ehitatud Ohios Toledo Shipbuilding Co-s Inglismaale. 1918 konfiskeeriti laev staaplilt sõja vajadusteks ja hakkas kandma nime Lake Sunapee ja mõni aasta hiljem Franck Lynch. 1937 läks laev kreeklastele ja sai nimeks Nestor.

Laev toodi Pärnusse remonti ja seejärel hakkas sõitma Eesti lipu all. 1940 jäi Iirimaale, kuigi natsionaliseeriti. 3. oktoobril 1941 kanti Iirimaa laevade registrisse Irish Willow nime all. 1946 tagastati kui välismaalaste omand ja hakkas sõitma Panama lipu all nimega Veraguas. Lammutati 1960.

Andmeid on kolmandastki aurikust, mille omanik või peaaktsionär oli Jurnas. Nimelt Panama lipu all sõitnud, aga eestipärase nimega Uku, mille uputas 28. detsembril 1939 Põhjamerel Saksa lennuk. Laev oli teel Rootsist Inglismaale.

Uputatud laeva meeskond koosnes peamiselt eestlastest, kes ilmselt olid pärit Jurnase Taanis seisvatelt purjekatelt. Neist 13 pääsesid Norra rannikule. Panama lippu kandnud Uku kohta ei leia andmeid Eesti laevade nimekirjadest.

Jurnase saatus

1934. aastal purjetas Jurnas Mihkliga õnnelikult Ameerikast Pärnusse. Sama aasta lõpul seilas ta abielusadamasse. Väljavalitu oli Lydia Tomson Häädemeestelt (sündinud 1903). Perre sündisid pojad Viktor (1935), Albert (1937) ja Otto (1938).

1936 hakkas Jurnas kasvavale perele ehitama maja Sadama 13. 1939. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja puhkemist kolis Jurnas perega Kopenhaagenisse, likvideerides oma ettevõtmised Pärnus. Pärast Taani okupeerimist Saksamaa poolt 4. aprillil 1940 naasid Jurnased mai algul Pärnusse.

Ühe vuntsi eest põgenedes sattus Kristjan Jurnas peagi teise haardesse, kes võttis temalt laevad ja sulges 18. oktoobril 1940 ta järel vangimaja ukse.

Erinõupidamine karistas Jurnast 28. juunil 1941 kaheksa-aastase kinnipidamisega Kirovi oblasti Vjatlagis, kus ta suri 24. märtsil 1943.

Abikaasa Lydia ja lapsed koos äia Peet Jurnasega küüditati 14. juunil 1941 Tomski oblastisse Tšainski rajooni. Raamatu ”Küüditamine Eestist Venemaale” (Tln, 2001) järgi arreteeriti Lydia Jurnas asumisel 12. juulil 1944 ja pidi kandma kolmeaastast vabadusekaotust. Pärast vabanemist tuli 1947. aastal tagasi Eestisse.

Pärast ema arreteerimist pandi lapsed lastekodusse, kus Albert ja Otto surid 1945. aastal nälga. Vanim poeg tuli emaga 1947 tagasi kodumaale. Arvi Nordmanni järgi põgenes Lydia Jurnas 1947 Eestisse, kus varjas end 1958. aastani.

Lõpetuseks

Eesti on väga pika rannajoonega riik, aga tänapäeval ei saa teda lugeda mereriigiks. Selleks ei anna alust need vähesed kaatrid, eakad sõjalaevad ega saarte ja mandri vahel kurseerivad parvlaevad. Isegi ”mereriik” Mongoolial on registris ligi 300 alust. Ei usu? Klikkige internetti!

Oma raamatu on välja teeninud ainult mõni hilisem kapten. Minevikus pole meil neid nagu olnudki. Saati siis kipper Jurnas.

E. Past tegi oma raamatus ”Jooni Eesti mereasjanduse minevikus” (Tln, 1935) küll ettepaneku, et Jurnasele võiks nagu Enn Uuetoale anda visaduse ja ettevõtlikkuse eest ning meresõidus omandatud kogemuste pärast laevajuhtimise õiguse ”kõigil laevadel kõigil meredel” ilma merekoolis käimata.

Lõpuks küsimus: kuidas Pärnu võiks meenutada oma Jõnnu, kes tõi siia maailma suuremaid purjekaid?

Kuidas pärnakad hakkasid jooma riigiviina

2012-01-15T02:38:00.000-08:00

www.parnupostimees.ee 13.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Pärnu riigiviinakaupluste asukohad on teada, kuid neist ei ole säilinud omaaegseid fotosid. Sellelgi on peatähelepanu Väikesel sillal, mitte paremal oleval kahekorruselisel A. H. Perendsi (Berendsi) majal, kus tuliveega kaubeldi.

Foto: Olaf Esna erakogu

Eesti-, Liivi- ja Kuramaal rakendus viinamonopoliseadus 1. juulil 1900. Selle kohaselt oli ainult riigil õigus müüa viina, kõrtsid kaotasid müügiõiguse ja ühtlasi olulise tuluallika.

Monopoli tulekuga avati Pärnu linnas viis riigi (kroonu) viinakauplust. Südalinnas asus see Munga (Lastepargi) 1 A. H. Tilli (Tilti) majas.

Alevis avati kaks kauplust: Riia maanteel Adamsoni majas ja Karja tänaval T. Küti majas (nr 8). Ülejõel oli samuti kaks kauplust: Jänesselja tänaval (Tallinna maanteel) 12 Norrmanni majas ja kaskede all ehk praegusel J. V. Jannseni tänaval, siis küll Tallinna-Posti uulitsas nr 2 A. H. Perendsi (Berendsi) majas Väikese silla juures.

Muide, J. V. Jannseni tänaval on majad ümber nummerdatud, nüüd algab tänav Tallinna maanteelt, mitte Väikese silla juurest ja seepärast on selle maja number 52.

Riigiviinast lähemalt

Monopoliäris oli müügil kahte sorti viina: lihtviin ehk madalakvaliteedilisem oli lakitud punaselt, parem ehk peenviin aga valgelt.
Venemaal mõõdeti viina pangedes. Üks pang oli 12,2994 dm³ ehk liitrit viina. Punase peaga viina müüdi 1/100, 1/80, 1/40, 1/20 ja 1/4 pange mahutavates pudelites. Maksid need vastavalt suurusele 4, 8, 19, 38 ja 190 kopikat. Pudeli eest tuli maksta juurde nagu praegu pandipakendi eest 2, 3, 4, 5 ja 20 kopikat. Kõige väiksemat pudelit kutsuti jussiks ja kõige suurem oli tšetvertnoi, sest mahutas veerand pange viina.

Paremat viina müüdi algul 1/40 ja 1/30 pange mahutavates pudelites vastavalt 29 ja 55 kopika eest. Taara ostis kauplus peale tühjaks joomist tagasi.

Piiritust ehk etanooli oli saada samuti kahte seltsi: 90- ja 95protsendine 1/40 ja 1/20 mahutavates pudelites. Maksid vastavalt 47 ja 90 ning 49 ja 95 kopikat. Jussi 90protsendise piirituse sai kätte 20 kopikaga.

Juuni viimasel päeval enne monopolipoodide avamist oli kõikjal kõrtside matusepäev, kui mehed jõid ja kiitlesid: “Siin on meie isaisad joonud, siin joome meiegi!”

Viinamüügist lähemalt

Esimesel monopoli kehtima hakkamise päeval oli linnal hoopis teine nägu. Kõrtside uksed olid kinni, sildid maha võetud, isegi joobnud inimesi polnud näha.

Kroonupoodides käis rahvas sisse-välja uudiskaupa vaatamas ja ostmas. Poe ukse ees mehed mekkisid ja kiitsid: “Viin on aus, palju parem kui enne kõrtsis.” Iga mees seletas siis, millal ja millisest kõrtsist oli ta halba viina, lausa solki saanud.

Viinakaupluste ukse peal pidasid korda kardavoid (gorodovoi’d) ja lasksid inimesi tunglemise vältimiseks sisse jaopärast.

Esimesel pühapäeval pärast uue seaduse kehtima hakkamist ehk 2. juulil seisid rahvahulgad pärast kirikuskäimist kuivade kõrtside uste ees, kuigi teadsid, et sealt enam va haljast ei saa.

Harjumuse jõud oli niivõrd suur, et jalad viisid ikka kõrtsi juurde.

Monopoliseaduse kohaselt olid viinapoed laupäeviti ja pühade eel avatud kella 17ni, suurte pühade eelsel päeval kella 15ni.

Viinamüümise õigus läks küll riigi kätte, aga muid alkohoolseid jooke võisid kaupmehed edasi müüa, nagu näitab järgnev kuulutuski.

”F. Norrmanni viinakauplus on 1. juulist saadik Riia uulitsal nr 16, endises Krastingi poodis ja on seal ikka saada kõiksugu veinid, lahtiselt ja pudelites ning kõik sordid odavad napsid, likööri, Riia palsamit, rummi, konjakit jne, niisama äädikat, õlut, seltersi ja limonaadi” (Linda nr 31, 1.08.1900).

Õllemüükki käis muutusteta edasi. ”Teatan sellega, et minu õllepoed järgmistes kohtades on: seesjoomiseks ja väljaviimiseks: Riia uulits nr 59, Raudsepa majas, Vene surnuaia vastu. Karusselli uulitsal nr 8, Thombergi majas. Pika uul. nr 1, Nageli majas, vana turu ääres, linna sees. Ülejõel on üksi väljaviimiseks: Jäneselja uulitsal nr 2, Männiku majas, suure silla juures, Tallinna posti uul. Nr 2 Berendsi m. väikse silla juures. Ed. Bliebernichti pärijad” (Linda nr 32, 8.08.1900).

Eesti Vabariigi ajal hoidis kätt viinamüügi pulsil riik/linn. Pärnu 1938/39. aasta aruande järgi oli linnal kolm viinapoodi: Vee tänaval, Tallinna ja Riia maanteel.

Vene ajal sai ”seatapjat” igast toidupoest ja praegugi oleme nii liberaalsed, et isegi R-kioskist saab lauaviina igal ajal kätte. Ainult kas ikka peab? Vene ajalgi ei müüdud viina ajalehekioskites.

150 aastat hariduselu algusest Lõpel

2012-01-15T02:31:00.000-08:00

www.eestielu.delfi.ee 20.12.2011

Ellen Laanesoo, koolijuht aastatel 1980-2005

Vanim säilinud Lõpe koolimaja aastast 1899.
Foto: Erakogu

Käesoleval sügisel täitus 150 aastat esimese kooli avamisest Lõpel, seega on meil hariduselu alguse puhul tegu aastaga 1861. Huvitav on meelde tuletada, mis iseloomustas seda perioodi Eesti ühiskonna ajaloos.

19. sajandi II poolel algas Eestis rahvusliku liikumise ehk ärkamisaeg. Eesti oli sel ajal Tsaari- Venemaa koosseisus, kuid tähtis positsioon kuulus baltisakslastele. Nüüd oli aeg küps selleks, et eestlased hakkasid tasapisi nõudma võrdseid õigusi esmajoones just baltisakslastega. Samas hoogustus talude päriseksostmine ja tekkisid esimesed eestlastest maaomanikud ning üksikud eestlased said Tartu Ülikoolist kõrghariduse.

Pärnumaal oli ärkamisaja liidriks J. V. Jannsen, kes võttis uhkusega kasutusele nimetuse eestlased ja hakkas 1857. a. välja andma esimest eestikeelset ajalehte „ Perno Postimees".

1858.a. avaldas ta lehes uudise Šveitsis toimunud ülemaalisest laulupeost ja unistas samasugusest üle-eestimaalisest peost. Need Jannseni kirjutised ja mõtteavaldused muutsid rahva aktiivsemaks, oldi uhked eestlaseksolemise üle ja taheti ka haritumaks saada.

Meie kooli asutamise aasta 1861 langeb just sellesse perioodi. Samas on teada , et esimesed talurahvakoolid Eestis asutati juba 17. sajandi lõpul. Miks meiekandis siis niipalju hiljem?

Kõik me teame, et Lõpe küla on kuulunud Mihkli kihelkonda, millest osa oli Pärnumaal ja osa Läänemaal. Mitte kaugel Lõpelt läks läbi ka Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piir. Sellega on seotud ka esimese kooliasutamise katse nurjumine, sest ajalooallikatest on teada, et juba 1684. aastal tekkis plaan Mihkli kihelkonda kool asutada, kuid ei jõutud omavahel kokkuleppele, kas avada see Läänemaa või Pärnumaa ossa. Nii luhtuski see esimene katse ja ettevõtmine soikus peaaegu pooleteiseks sajandiks.

1840. a. andmetel oli Mihkli kihelkond ainuke, kus ei olnud ühtegi vallakooli. Esimene kool avati 1849.a. Kallis ja nüüd oleks nagu pais eest läinud, sest järgneva 17 aastaga olid meie kihelkonnas koolid juba 11 külas.

Nende seas oli ka Lõpe kool, mis avati 1861. a. Kooliruumideks kohandati üks osa pisikeset suitsutarest ja esimeseks koolijuhatajaks sai Mihkel Mänd. Esimese kooli kohta leiame andmeid Faehlmanni poolt asutatud Õpetatud Eesti Seltsi aruanderaamatust, sest koolid pidid teatud aja tagant saatma seltsile vastused etteantud küsimustikule. Selles taheti teada kooliskäivate laste arvu, kui palju kooliealisi lapsi ei käinud koolis, mida õpiti, kooliskäivate laste vanusevahemikku ja andmeid õpetaja kohta.

1863.a. kevadel saadetud aruandest võime lugeda, et Lõpe koolis käis 18 poiss-ja 5 tütarlast, keda õpetati koos. Haridust anti kolme küla 10 - 14 aastastele lastele ja tegelikult oli kooliealisi lapsi nendes külades 39. Samast aruandest saame teada, et lapsed õppisid sel ajal koolis „ luggema, laulma, kirjutama ja rehkendama"

Kooliõpetaja Mihkel Männi kohta oli öeldud, et ta on „ 35 astat vanna, naesemees, rägib Ma keelt üksi, kolitab üksi, tallitab weel puseppa ja kingseppa ammetit..."

Samas Õpetatud Eesti Seltsile saadetud aruande II osa 6.punktis on kirjas, et „ koolimaja jaoks on maad mõõdetud, mis 6 taalrit ja 38 krossi suured. Mida see tähendas?

Lõpe küla asus Liivimaa kubermangus ja selles oli 19. sajandil maade mõõtmisel kasutusel nii adramaa- kui ka taalriarvestus:

1 TAALER = 90 krossi

1 ADRAMAA = 30 taalrit tulu

1 TAALRI TULU = 22,5 hobusepäeva ehk 30 jalapäeva + 1-tündrine rukki- ehk odraandam ja 2-tündrine kaeraandam

1 tünder = 3 tallinna vakka ehk 2 riia vakka ehk 9 külimittu ehk 80 kg.

Muu koolmeistri palga kohale oli tõmmatud kriips.

Selline oligi siis hariduse andmise algus Lõpel. 1899. aastal jõuti elanikkonna eestvedamisel sinnamaale, et suitsutare asemele ehitati päris koolihoone, mis on ka tänaseni säilinud.

Poolteist sajandit on väga pikk aeg ja selle aja jooksul on kooliga kokku puutunud nii siin õppides kui ka töötades väga paljud inimesed. Palju õnne kõigile Lõpe hariduselu juubeli puhul ja praegusele kooliperele ikka tegusat tarkusejagamist edaspidiseks.

Ajalooradadelt: Johannes Kangro 90

2012-01-15T02:17:00.000-08:00

Anne Nurgamaa, Iisaku Muuseumi teadur 07.01.2012

24. novembril tutvustati Iisaku Muuseumis Muuseumi uue raamatusarja „Alutaguse suured kodu-uurijad" esimest raamatutut „Johannes Kangro loominguline pärand", mille trükkimist aitasid rahastada Eesti Kultuurkapital ja Maidla vald. Raamatut on soovijatel võimalik saada Iisaku muuseumist. Samal ajal oli muuseumis avatud ka J. Kangro töid tutvustav näitus, mida praegu eksponeeritakse Maidla mõisas.

Ida-Virumaa teenekas kodu-uurija, andekas kunstnik ja aktiivne ühiskondliku elu tegelane Johannes Kangro sündis 10. oktoobril 1921. aastal Maidla vallas Aidu-Liiva külas. Tema koolitee algas Aidu algkoolis (1929-1933) ja Maidla algkoolis (1933-1935) ning jätkus Lüganuse täienduskoolis (1935-1936).

Johannes Kangro oli mitmekülgsete huvidega inimene

Tema loomupärane kunstnikuanne avaldus üsna varakult. Juba 16. aastasena ilmusid tema esimesed joonistused (šaržid avaliku elu tegelastest) ajalehes "Virumaa Teataja". 17. aastasena sai ta I auhinna ajakirja "Tõusev Noorus" kirjatööde võistlusel. Edaspidi oli ta nende väljaannete aktiivne kaastööline, eriti satiiriliste pildiseeriate joonistajana.

Samal ajal algas ka tema ühiskondlik tegevus. 1939.a valiti ta Savala noorteühingu juhatuse esimeheks, kuid aktiivse ja osavõturohke maanoorte ringi töö katkestas 1940. aasta juunipööre.

Sõja alguses oli ta mõnda aega metsavend, seejärel astus Omakaitsesse, teenis Piirivalves ja lõpuks Eesti 20. Diviisis. Ta tegi kaasa sõjatee Sinimägedest kuni Saksamaani ja sai rindel ka haavata. Sõja lõppedes koduteele asudes sattus ta koos paljude teistega tšehhide kätte, kus hukkus palju kaaslasi. J. Kangrol õnnestus sealt küll eluga pääseda, kuid järgnesid vangilaagriaastad algul Saksamaal ning seejärel Venemaal polaarjoonetaguses Vorkuta söekaevanduses, kust vabanes 1946. aastal.

Kolhoositöö kõrvalt harrastuskunstnik ja sporditöö organisaator

Alates 1949. aastast sai temast kolhoosnik. Kolhoositöö kõrvalt (ta töötas palju aastaid kolhoosi raamatupidajana) jätkus tal energiat sporditöö organiseerimiseks. Temast kujunes Kiviõli ümbruse spordielu hing ja spordiühingu "Jõud" spordielu korraldaja, spordinäituste organiseerija ja kujundaja. Ta oli ka spordiühingu "Jõud" auliige.

Maidla kooli õpilastele organiseeris ta suvelaagreid ja oli arvukate matkade juhiks kodukandi tundmaõppimisel.

Samal ajal ei unustanud ta ka oma kunstnikuannet. Ta andis koos hilisema Tallinna linnapea Ivar Kallioniga välja satiirilehte "Nõges", juhendas Kiviõli Pioneeride Maja kunstiringi ja õpetas Maidla lastele joonistamist.

Johannes Kangro kätetööna on valminud lugematu arv plakateid, tähtpäevalisi kaunistusi kultuurimaja jaoks, õnnitluskaarte ja tänukirju, vimpleid ja medaleid.

Kunstihuvi ja joonistusanne leidsid rakendust ka graafiliste raamatumärkide - ex-libriste - valmistamises. Tema algatusel asutati 1976. aastal Kohtla-Järve Eksliibrise Klubi, kus aastakümnete jooksul korraldati arvukalt klubiõhtuid ja näitusi, osaleti eksliibristeklubide vabariiklikel kokkutulekutel ja oldi ka ise korraldajate rollis. Johannes on oma kunstnikukäega valmistanud üle 60 eksliibrise.

Omaette saavutuseks oli ka 2 korda ühiskondliku muuseumi rajamine (kahjuks see töö läks kaduviku teed).

Ajakirjanik ja kodu-uurija

Üheks tema hindamatuks tööks oli artiklite kirjutamine kohalikule ajalehele. Tema toimetatud oli ka ajalehe "Leninlik Lipp" juures „Koduradadel" lehekülg. Artiklitele kohalikust kultuurielust, kodukandi ajaloost, muinsuskaitsest ja päevasündmustest lisandusid ikka tema illustratsioonid (linoollõiked, sulejoonised jne).

Samuti oli ta muinsuskaitse usaldusmees. 1987.a oli koos Lennart Mere ning paljude teiste avaliku elu tegelastega Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutava kogu liige. (EMKS oli üks Eesti taasiseseisvumisele tõuke andnud organisatsioonidest.) Ta oli ka kauaaegne Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi esimees ja kroonik.

1977.a tabas Johannes Kangrot insult, kuid ta tegi endiselt kaastöid Eesti Rahva Muuseumile, Eesti Spordimuuseumile, Põllumajandusmuuseumile, Kirjandusmuuseumile ja Loodusuurijate Seltsile. Kümnetesse köidetesse on ta kätkenud kodukandi ajalugu: seltsi- ja kultuurielu, põllu- ja talumajandust, Aidu-Liiva küla endiste hoonete kirjeldusi ja joonistusi, Maidla mõisa ja kooli ajalugu, sõjaaegseid ja -järgseid aastad, kolhoosiajajärku jne. Tema rikkalik erakogu asub praegu tema poja valduses.

Ta oli ka suurepärane organisaator. Kui 1988.a toimusid külapäevad Aidu - Nõmmel ja Liivakülas, oli J. Kangro ikka eestvedajaks. 1991.a kihelkonna esmamainimise 750. aasta juubeli puhul aitas ta organiseerida mälestuskivide paigaldamist Maidla valla 5 külale ja 6 koolile.

Johannes Kangro maine elutee katkes 12. novembril 1998. aastal ja ta on maetud Lüganuse kalmistule.

Orkney saartelt leiti Stonehenge`ist 800 aastat vanem templikompleks

2012-01-09T02:24:00.000-08:00

www.elu24.ee 03.01.2012

Väljakaevamised Ness of Brodgaris

Foto: wikipedia.org

Briti arheoloogid leidsid Orkney saartelt üle 5000 aasta vanuse templikompleksi jäänused.

Leid tehti Ness of Brodgaris, mis on juba varasemast tuntud neoliitikumi ajastu asulapaik, edastab Daily Mail.

Leidu kajastati ka BBC 2 arheoloogiateemaliste dokumentaalfilmide sarjas «A History of Ancient Britain».

Siiani on arheoloogid geofüüsika tehnoloogia ja aparatuuri abil leidnud 14 kiviajast pärit ehitist, mis võisid olla kunagi osa suurest templikompleksist. Kokku oli paigas ehitisi umbes 100.

Kui seni on neoliitikumiajastu tähtsaimaks ehitiseks peetud megaliitringi Stonehenge`i, siis nüüd võib see tiitel minna Orkney saarte Ness of Brodgari templikompleksile.

Ekspertide arvates paljastab templikompleks kiviaja inimeste maailmapildi ja selle, millisena nad nägid universumit.

«Okneylt leitud ehitisejäänused lubavad luua pildi, milline nägi välja kiviaegne maailm. See leid avas akna kiviaja religiooni saladuste juurde,» selgitasid arheoloogid.

Yorki ülikooli arheoloogi Mark Edmondsi kinnitusel on Orkneylt leitu puhul tegemist rahvusvaheliselt tähtsa leiuga.

Suur osa Ness of Brodgari ehitistest on umbes 800 aastat Stonehenge`ist vanemad.

Nüüdne leid asub kuulsale kiviringile Ring of Brodgarile väga lähedal.

Siiani on paigast läbi uuritud kümme protsenti. Kogu ala uurimine võib kesta aastakümneid.

Orkney saarestik asub Põhjameres Suurbritannia põhjaranniku lähedal.

Koosneb üle 70 saarest, millest 20 on asustatud. Suurim saar on Mainland.

Orkney saartel asuvad neoliitikumi asulakohad on ühed vanimad ja kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Stonehenge on Suurbritannias Wiltshire`is asuv megaliitehitis, mille rajamist alustati üle 5000 aasta tagasi. Stonehenge`i kasutuse kohta on mitmeid hüpoteese. Enamjaolt arvatakse, et tegemist oli religioosse paigaga, kust tehti ka astroloogilisi vaatlusi.

Kuna Stonehenge`i juurest on leitud asju, mis viitavad poolnomaadide kogukonnale, siis arvatakse, et just nemad rajasid selle siiani säilinud ehitise.

Toimetas Inna-Katrin Hein

EKA krundilt leiti täringuid, hõbemünte ja loomaluust mängunuppe

2012-01-09T02:15:00.000-08:00

www.tallinnapostimees.ee 28.12.2011

Urmas Tooming, reporter

Fotod: Mihkel Maripuu

Gonsiori ja Laikmaa tänava nurgale jääval Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kinnistul on arheoloogilised väljakaevamised kestnud juba umbes pool aastat ning jäävad esialgu pooleli. Nähtavale tuli paarkümmend kastitäit vana keraamitat, puust täringuid, hõbemünte, luust mängunuppe ja muud huvitavat.

EKA krundil arheoloogilisi väljakaevamisi tegeva firma Agu EMS juhi Guido Toosi sõnul oli siiani tehtud töö igati vajalik ja huvipakkuv, sest pinnasest leiti kuupmeetrite viisi ajaloolisi esemeid ning avastati palju muudki.

Praegu nokitsevad arheoloogid veel viimases süvendis LHV Panga vastas. Toosi sõnul on see keeruline koht, sest tuli teha palju mõõdistusi, mis võttis kaevamiste tempo maha. Algul loodeti jõuludeks kõigega ühele poole saada, kuid nüüd tuleb veel paar päeva pingutada ning siis selleks aastaks otsad kokku tõmmata.

«Tõesti selleks korraks on lõpp silme ees,» ütles Toos. «Praegu ei saa me kaevamistega lihtsalt kaugemale minna, sest kui jätkuvad vihmasajud, siis võivad kõnniteed ja juurdepääsuteed kõrvalkruntidele sisse vajuda. Kas järgmisel kevadel jätkame ja millises mahus, see ei sõltu enam meist, vaid EKAst ja ehituslubadest.»

Muistiseid kastide viisi

Toos kinnitas, et kui tavaliselt loetakse väljakaevamistel leide kokku arvuliselt – sada, kakssada või viissada, siis seekord on tegemist lausa kuupmeetritega.

Tallinna Ülikooli magistrand Anneli Kalm ütles EKA krundil, et umbes paarkümmend kasti on täis pelgalt pärit keskaegse keraamika tükke. Keraamika pidavat üldse olema hea ajastu dateerimiseks. Kõik need leiud tuleb nüüd puhastada, numereerida ja väljakaevamiste aruandesse kanda.

Kalm näitas ka imepisikest ja õhukest hõbemünti, mis on samuti keskajast pärit. Leitud münte hoitakse esialgu vees, et need paremini säiliks, hiljem need konserveeritakse ning saadetakse ajaloomuuseumisse.

EKA kinnistu väljakaevamistel on leitud puust täringuid, mõned neist pärit tillukesed. Välja tulid ka luust kaunistused ning tõenäoliselt seakondist voolitud mängunupp.

Kalm mainis, et kaevamised on vaid üks tegevus arheoloogiliste uurimiste juures. Pärast seda tuleb teha ära suur töö, et leidudest ka vastavate ajastute kohta võimalikult palju teavet kätte saada.

Toosi sõnul on EKA krunt suurim koht, kus firma Tallinna kunagises eeslinnas kaevata said. Arheoloogiliste uuringute ala on umbes 1000 ruutmeetrit. Tööde käigus jõuti siiski ka päris keskaega, enamuste kaevamiste puhul on uuemate ajastute käigus vanemad kultuurikihid hävinenud.

Pilt on lünklik

«Mis siin salata, eks ka selles kohas on nii, et keskaegne elualad on hilisemal ajal paljuski lõhutud ja tehtud suuremahulisi kaevetöid,» ütles Toos. «Väljakaevamiste käigus saime küll aimu, kuidas need vanad hooned kunagi välja nägid, kuid mis sinna juurde veel kuulus ja kuidas neid tegelikult kasutati, selle kohta jäi infot natuke väheks.»

Ta lisas, et praeguste väljakaevamiste põhjal jääb pilt küll suhteliselt lünklikuks. Kui järgmisel kevadel oleks võimalik töödega jätkata, siis saaks terviklikuma ettekujutuse Tallinna ühest eeslinnast.

«Samas on kaevamiste käigus selgeks saanud, et siin on umbes 15. sajandil olnud suur üleujutus ehk siis Härjapea jõgi on kõrgele tõusnud,» ütles Toos. «Sellest annab tunnistust üks umbes 70 sentimeetri paksune liivakiht mulla peal. Geoloogidelt oleme niipalju teada saanud, et see on tõesti jõe poolt toodud liiv.»

Arheoloogid on kõige usinamalt kaevanud EKA krundi idapoolses osas, mis jääb lähemale maa-alusele Härjapea jõele. Läänes ehk Kaubamaja pool ei ole siiani kaevatud. Kui aga algavad EKA uue hoone ehitustööd ning pinnase eemaldamise käigus tuleb maast välja midagi huvitavat, siis hakatakse uuesti arheoloogilisi kaevamisi tegema.

Kraavitööd Paide kesklinnas tõid jõulureedel välja üheksa inimese luustikud

2012-01-09T02:10:00.000-08:00

www.postimees.ee 28.12.2011

Raul Sulbi

Kraavitööd Paide kesklinnas tõid jõulureedel välja üheksa inimese luustikud.

Foto: Muinsuskaitseamet

Jõulureede pärastlõunal leiti Paides keskväljaku lähistel tehtavatel kraavitöödel inimluud, mis võisid kunagi olla maetud ajaloolisele, kirikut ümbritsenud kalmistule.

«Leiu avastas veetrassi kraavi kaevanud Inno Kägu, kelle esmase kirjelduse kohaselt oli tegemist vähemalt kahe luustikuga, millest üks näis olevat lapse oma,» rääkis ameti pressiesindaja Meeli Hunt Postimehele. «Jõulupühade tõttu oli arheoloogilisteks uuringuteks pädevat ja tegevusluba omavat firmat keeruline leida, mistõttu tuli kodust jõulumeeleolu eirates kohapealset olukorda hindama tulla muinsuskaitse Järvamaa vaneminspektoril Tiit Schvedel ja ameti arheoloogiamälestiste peainspektoril, arheoloog Ants Kraudil.»

Trassi edasistel kaevetöödel selgus, et tegemist võib olla ajaloolise, kirikut ümbritseva kalmistuga, kuhu säilmed olid sängitatud 120–140 cm sügavusele. Kokku puhastati jõulureedel üheksa inimese maised jäänused. Ülejäänud säilmed, mis jäid kaevetööde jaoks vajalikust sügavusest allapoole, jäeti puhkepaigale edasi.

Leitud luustikud olid hästi säilinud. Kahjuks ei leitud ühtki täpsemat dateerimist võimaldavat eset. Mõnel juhul oli säilinud puust kirstulaudade tükke. Mitme väljakaevatud luustiku puhul oli ilmselgelt tegemist lapsematusega, kuid luude järgi otsustades oli tegemist ka mitme suurekasvulise täiskasvanuga. Ekspertide hinnangul on tegemist kirikut ümbritsenud kalmistuga, kuhu maeti kuni 18. sajandi kolmanda veerandi lõpuni.

Muinsuskaitseamet tänab meister Inno Kägu, kes luude leiust koheselt teatas ning kes oli kaevetöödel igati väärtuslikuks abiks.

Ühtlasi tuletab muinsuskaitseamet meelde, et vastavalt muinsuskaitseseadusele tuleb kultuuriväärtusega leiu ning inimluude leiu korral tööd koheselt peatada ning informeerida viivitamatult muinsuskaitseametit, kes on igas maakonnas esindatud inspektoriga. Antud olukorras käitus leiu avastaja igati korrektselt ning aitas tuvastada Paidele olulist ajaloolist infot sisaldava leiu.

Tänu inspektorite, majaomaniku ja trassi ehitaja koostööle päästeti seekord hulk säilmeid hävingust ning saadi lisa seni teadmata lõigule Paide varasemast ajaloost.

«Pärast säilmete hindamist sängitati säilmed kalmistule, et mitte häirida kadunute hauarahu,» selgitas Hunt.

Stockholmi kesklinnast leiti laevade kalmistu

2012-01-09T02:03:00.000-08:00

www.postimees.ee 28.12.2011

Stockholmi keskelt leiti viis vana laevavrakki ja hulgaliselt muid viiteid elu kohta aastatel 1500-1700.

Strömkajeni piirkonnas toimunud ehitustöödesse tekkis pööre aasta tagasi, kui ekskavaatori koppa jäi üllatuslikult laevatükke, vahedas YLE.

Rootsi mereajaloo muuseumi töötajate tehtud väljakaevamistel tuli ilmsiks veel neli vrakki. Kõnealuses piirkonnas asus üks Stockholmi vanimatest dokkidest, mis lõpetas tegevuse 1500ndate keskel.

Väljakaevamiste käigus leiti hulganisti erinevaid tööriistu, nagu kirveid ja nuge. Ka on põhjust oletada, et dokis asus oma kalamajand.

Strömkajeni kai ehitati 1700ndatel. Uurijad oletavad, et vrakke kasutati põhja täitmiseks. Teisest küljest pole võimatu, et laevad uppusid ise ära. Vrakid on 15-25 meetrit pikad.

Arheoloogilised väljakaevamised kestavad vähemalt järgmise aasta keskpaigani. Stockholmi läänivalitsus andis loa vähemalt kolme vraki väljatõstmiseks maapinnast.

Toimetas Mari Kamps

Sergei Stadnikov: Muinas-Egiptuse ahvatlus

2012-01-09T01:58:00.000-08:00

www.arvamus.postimees.ee 25.12.2011

Sergei Stadnikov, egüptoloog

Egüptoloog Sergei Stadnkov artuleb värskes Tunas selle üle, mis küll muudab Egiptuse eestlaste ja mitmete teiste jaoks nii ahvatlevaks. Kas võib tegu olla geneetilise mälu omapärase ilminguga? Postimees avaldab essee kokkuleppel Tunaga täismahus.

Kui heita kas või põgus pilk nüüdisaegse turisminduse närviliselt tõmblevale turule, torkab pea kohe silma Egiptuse reise reklaamivate firmade rohkus.

Eelkõige pakutakse puhkusevõimalusi sügistalvisel hooajal, kuid ettenägelikumad bürood ei piirdu ainult sellega. Tavaprogrammile lisaks korraldatakse väljasõite Karnakis, Luxoris, Gizas, Sakkaras, Abu Simbelis, Edfus, Kairos ja mujal asuvate vanaegiptuse mälestusmärkide juurde.

Näiteks maailma suurim teemakohane muuseum – Egiptuse Muuseum – on lausa üle küllastatud selle iidse tsivilisatsiooni kunstiaaretest.

Ja paljud inimesed tõepoolest sõidavadki. Hoolimata tihtipeale ebakindlatest majanduslikest võimalustest, mitmete reisifirmade pankrottidest (näiteks Top Tours) ning kohapealsete giidide reeglina pinnapealsest tasemest.

Kui sõidukorraldajad suudavad väljakäidud lubadusi mingilgi rahuldaval tasemel täita, siis pajatavad suveniiridega koju naasnud tänulikud päevitunud ja muljetest pakatavad «kultuuripalverändurid» oma tuttavatele või mõnikord lausa võhivõõrastele pikalt-laialt nähtust-kogetust.

Mälestusi jagub harilikult paljudeks aastateks, kui mitte kogu eluks. Ja hinge täidab mingi sisemine uhkus teadmisest – ma nägin seda kõike ise oma ihusilmaga!

Kuni käesoleva aasta alguses alanud nn araabia kevadeni püramiidide maale reisivate kaasmaalaste arv järjekindlalt suurenes. Lootkem selle tendentsi peatsele taastumisele, on ju Egiptus meile lähim «maailmaimede» maa; võimalikud alternatiivsed sihid tuleks seada aga hoopis kaugemale: Indiasse, Hiinasse, Peruusse jne.

Kusjuures Vana-Egiptuse kõrgkultuuri pärandit saab huvilistele esitleda vägagi efektselt (erinevalt näiteks Mesopotaamias eksisteerinud Sumeri-Akadi-Babüloonia-Assüüria tsivilisatsioonist), sest Niiluse kallastel kõrgub hulgaliselt aastatuhandetevanuseid hingematvaid arhitektuurimälestisi.

Konstateerigem, et isegi iseteadvad vanad kreeklased ja roomlased hindasid Giza püramiide maailmaime nimetuse vääriliseks.

Õigupoolest olid need koos Assüürias valitsenud kuninganna Semiramise (Shammuramat; 824–810 e. Kr.) legendaarsete rippaedadega ainsad, mida kreeklased pidasid võrdseteks omaenda ilmaimedega.

Giza püramiidid, eelkõige vaarao Hufu (Cheopsi) oma, on ka ainukesed (suures osas) säilinud vanaaja maailmaimed – igati sümboolne!

Üksjagu inimesi, kes seni olid saanud teatud ettekujutuse möödunud aegadest peamiselt näituste, dokumentaalfilmide, ajalooõpikute ning populaarteaduslike raamatute vahendusel, avastasid endalegi üllatuseks teatud edasise teadmiste süvendamise vajaduse sellest kõrgkultuurist.

See kummaline tarve ei jäta neid enam kunagi maha, viimasega on muuhulgas seletatav egüptoloogiaalaste teoste üldiselt hea läbimüük siinsel raamatuturul. Antud tõsiasja võin muuseas kinnitada, toetudes omaenda vastavale kogemusele: minu tagasihoidlikud «Vana-Egiptuse Kultuurilugu» (Tallinn, 1998) ja eelkõige turistidele mõeldud «Egiptus. Kohtumine Vana-Egiptusega» (Tallinn, 2007) realiseeriti päris suurtes tiraažides; praegu valmistatakse ette nende raamatute kordustrükke.

Huvi Vana-Egiptuse kultuuripärandi vastu korreleerus igati loogiliselt «raudse eesriide» lõpliku lagunemisega paarikümne aasta eest, mil veelgi avardusid reisivõimalused.

Ometigi ei saa niinimetatud Egiptuse-palavikku ainult sellega põhjendada. Mind ei jäta maha mingi imelik tunne, mida ma üritaksin sõnastada järgmiselt: meie ühiskonnas on alati eksisteerinud sügav vaikne aukartus ürgsete tsivilisatsioonide, kaasa arvatud püramiididemaa ees, mis nüüd lõpuks leidis endale osalise väljundi.

Nüüd oleks tagumine aeg veidi arutleda järgmise igati õpetliku nähtuse üle. Enamik neist, kellest said aja jooksul egüptoloogid, ei olnud Egiptuses sündinud, paljud ei ole isegi seal kunagi viibinud.

Osa õpetlasi hoomab ja mõtestab seda maailmaajaloo kahe vanima tsivilisatsiooni (Sumeri kõrval) hulka kuuluvat maad, lähtudes kõigepealt esteetilisest nägemusest – egiptlaste kunst on lihtsalt täiuslik. Mõnda muinasteadlast köidab juba iseenesest Vana-Egiptuse ajaloo iidsus ning aastatuhandetepikkune kestus.

Inglise egüptoloog Alan Gardiner (1879–1963) tahtis aga vastupandamatult analüüsida ja tõlkida vanaegiptuse hieroglüüfilisi ning hieraatilisi tekste. Võib veel esitada mitmeid teisigi põhjusi.

Kuid need on tõenäoliselt – vähemalt mulle tundub nii – siiski mingi fundamentaalsema fenomeni üksikud tahud.

Ehk on tegemist geneetilise mälu omapärase ilminguga? Kas või mingi atavistliku «individuaalse kultuurilise alateadvuse» tasandil.

Näiteks ladina ja kreeka tähestiku kujunemisel saab täheldada egiptuse foneetilis-ideogrammilise kirjasüsteemi osalist mõju; antiik-kreeka arhailise perioodi monumentaalskulptuur (eelkõige nn kourosed) ning templiehitus asuvad aga juba otseselt egiptuse eeskujude mõjuväljas – siin meenub mulle kõigepealt kultuslikel eesmärkidel loodud suursuguselt uhke «Lõvide terrass» Deelose saarel paikneva Apolloni templi juures. Siia võiks veel julgelt lisada egiptlaste meditsiini, tähevaatluse, keemia ning matemaatika.

Samuti ärgem unustagem Egiptuse tähtsust kristluse püsistumisel meie ajaarvamise esimestel sajanditel.

Teemakohaseid näiteid võib tuua veelgi, kuid ka juba esitatutest piisab täiesti, väitmaks järgmist: Muinas-Egiptuse kultuuripärand moodustab kaaluka (loomulikult mitte ainsa) kogumi õhtumaa ja Venemaa tsivilisatsioonilistes alustes.

Ülimalt tähendusrikkalt uuritakse Vana-Egiptuse kõrgkultuuri kõige põhjalikumalt just Euroopas ja Põhja-Ameerikas, seevastu praeguses Egiptuse Araabia Vabariigis tegutseb rahvusvaheliselt arvestatavaid kohalikke egüptolooge siiski suhteliselt vähe (kinnitan oma väidet isiklike tähelepanekute alusel); egüptoloogia on oma päritolult Euroopas, täpsemalt Prantsusmaal, tekkinud humanitaarteadus.

Puhta õigluse ja parima teadusliku uurimistöö huvides peaksid arheoloogilised leiud asuma nende päritolumaades.

Teatavasti ei ole see aga kaugeltki nii ega saagi kunagi sajaprotsendiliselt olema. Egüptoloogia kasvas osaliselt välja riskantsest, muinsusi sageli kahjustavast aaretejahist. Järelikult olid algselt tähtsal kohal rahaline huvitatus, teaduslaadne uudishimu, kollektsioneerimise kirg või mõnikord koguni ehtmehelik edevus.

Vastuoluline nähtus kui niisugune lõi aga omakorda eeldused süsteemseks akadeemiliseks loometööks.

Samuti ärgem unustagem, et lugematu arv Muinas-Egiptuse mälestusmärke asus paljude sajandite jooksul sisuliselt kaitsetuna võõras islamiusulises ümbruskonnas.

Sealne muinsuskaitse asutati Jean-François Champollioni (1790–1832) ja Auguste Mariette´i (1821–1881) eestvedamisel. Sellega päästeti hävitamisest hulgaliselt kunstiaardeid, sest riiki eeskätt sõjaliselt ja tehnoloogiliselt moderniseerida ihanud Muhammad Ali Pašale (valitses 1805–1848) ei tähendanud muinsusmälestised suurt midagi.

Isevalitseja käsul ehitati kunagised templid tihti ümber vabrikuteks, neid põletati sageli lubjaahjudes ja tehti veel teisigi vandalismiakte. Ainuüksi aastail 1810–1828 lammutati niiviisi vähemalt 13 templit. Mõnda neist saab imetleda vaid omaaegsetel maalidel, joonistustel ning gravüüridel.

Loomulikult lõhkusid või tükeldasid ka eurooplased üksjagu mälestusmärke, näiteks vedas prantsuse rändurist orientalist Émile Prisse d´Avennes (1807–1879) Pariisi jumal Amoni Karnaki templi seintele raiutud kuningate nimetahvlid, ent ei viinud ära suurehitisi.

Seega ei ole vaja imestada, kui siinmail ilmuvad (harva, kuid ometigi) «tavaliste» inimeste sekka mingid veidravõitu indiviidid, kes ei suuda isegi iseendale päris lõpuni põhjendada oma väliselt vähe motiveeritud Egiptuse-vaimustust.

Siiski, vaid vähesed nende seast suudavad teha järgmise, otsustava valiku – pühendada end Vana-Egiptuse ajaloo, keele, arheoloogia, religiooni, kirjanduse jms. uurimisele. Teisisõnu – saada egüptoloogiks, mis tavaliselt tähendab katsumusterohket (esmajoones majanduslikus mõttes) elu.

Osutaksin veel ühele asjaolule. Nii meil kui mujal aktiveeruvad aeg-ajalt mitmesugused vaimset laadi huvipuhangud, näiteks indiaanlaste kultuuride, hinduismi, budismi jne. vastu.

Vana-Egiptuse tähendus kohalikule vaimuelule on tagasihoidlikum, kuid see-eest stabiilselt püsiv. Viimati elas maailm tõelise egüptomaania üle Teise maailmasõja eelsetel aastatel, kuningas Tutanhamoni (u. 1334–1325 e. Kr.) hauakambri avastamise (1922) laineharjal.

Viimasest sai 20. sajandi arheoloogiline sensatsioon, mis muuhulgas mõjutas kirjandust, filmikunsti, moodi jne. Sõjajärgsetel aastakümnetel muutus vaimne olukord selles suhtes oluliselt tasakaalukamaks.

P. S. Egiptust imetlesid juba vanad kreeklased, ühed tänapäeva Euroopa tsivilisatsiooni kaugetest ettekuulutajatest. Arhailisel ja klassikalisel ajastul (8.–4. saj. e. Kr.) külastasid Niiluse-maad reaalselt või pärimuslikult paljud kreeka haritlased, näiteks Ateena riigimees Solon (ca 640–560 e. Kr.), Mileetoses sündinud, väidetavalt esimene filosoof Thales (u. 624–546 e. Kr.), filosoof ja matemaatik Pythagoras (u. 580–500 e. Kr.), «ajaloo isa» Herodotos (u. 484–425 e. Kr.) ja veel paljud teisedki isiksused.

Huvi- ja teadusreisid Niiluse kallastele kuulusid elitaarse hariduse juurde; harilikult külastati Giza püramiide, Teeba templeid ning Kuningate Orus asunud vaaraode juba sajandite eest rüüstatud kaljuhauakambreid. Ja suuresti kreeklaste vahendusel pärisime Egiptuse-kiindumuse ka meie.
Toimetas Alo Raun, vanemtoimetaja

VIDEO: Kuressaares leiti väljakaevamistel haruldane nooleots

2012-01-09T01:40:00.000-08:00

http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2011-12-23_AK_loss.wmv

Kuressaare piiskopilinnuse rekonstrueerimistööde käigus kahe aasa jooksul teostatud väljakaevamiste 1400st erinevast leiust on kõige väärtuslikum ja unikaalsem ornamentidega kaunistatud nooleots.

«Loomulikult - kui maailmas on teada ainult üks selline nooleots ja ligikaudne on Ungaris! Vaieldamatult see on leid, mida ka järgmisel aastal ei suuda ületada,» rääkis «Aktuaalsele kaamerale» väljakaevamisi juhtinud arheoloog Garel Püüa, vahendas ERR Uudised.

Lisaks selle unikaalsusele on just see nooleots esimeseks tõendiks, et seda lossi käisid siin ehitamas Böömimaa meistrid, seni sai seda ainult oletada.

«See on esimene konkreetne ese, mis on valmistatud samal ajal, kui nad siin tegutsesid, ja ilmselt valmistatud Böömimaal,» ütles Garel Püüa.

Meri uhtus kaldale kummalise laevaplangu

2012-01-09T01:34:00.000-08:00

www.postimees.ee 23.12.2011

Vello Mäss Maasilinna laevavrakki uurimas.

Foto: Priit Simson / Postimees

Saaremaal Sõrves elav soomlanna Salme Rinne leidis Türju rannast vana laeva puust pardaplangu tüki, millel olid küljes pronksist nooleotsa meenutavad elemendid, mida allveearheoloog Vello Mäss ei ole oma praktika jooksul näinud.

Meremuuseumi teadur ja allveearheoloog Vello Mäss oli täiesti kindel, et soomlanna leid on mere poolt ärakulutatud laevaparda tükk, sellest annavad tunnistust puupunnide augud, kirjutab Meie Maa. «Kui puidust ese jääb mere põhja, siis meri rullib seda kivide vahel aastakümnete või -sadadega ning muudab ümaraks,» ütles Mäss.

Plangu küljes oleva kahe pronksist naastu kohta ütles Mäss, et nooleotsad need mingil juhul olla ei saa, sest pronksist neid Läänemere piirkonnas ei valmistatud, vaid tehti rauast. Ka viikingid kasutasid oma laevade meisterdamisel raudneete. Vello Mäss ei uskunud, et tegemist on pardaplangu kinnitustega, sest selleks asuvad need liiga vähe plangu sees.

«Võib-olla on need dekoratiivelemendid? Ma ei ole kunagi kusagil midagi sellist näinud,» arutles allveearheoloog. Ta arvas pronksist asjadele viidates, et alus, millele need kuulusid, ei olnud mitte tavaline kaubalaev, vaid mõni kallim, miks mitte mõni sõjalaev.

Salmel muinaslaeva avastanud arheoloogiadoktor Jüri Peets pakkus samuti, et pronksist elemente võidi kasutada mingisuguse pronksist või messingist eseme kinnitamiseks.

1625. aastal hukkus Kura kurgus tugeva idatuule põhjustatud tormis 10 Rootsi laevastiku sõjalaeva ja ei ole välistatud, et leitud detaili uhtus meri Sõrve rannikule. «Millisele laevale plank kuulus, ei saa täpselt öelda, kuna laevaõnnetusi on Sõrve tipu lähedal palju juhtunud,» lausus Mäss.

Pardajupi vanuse kindlakstegemine aastarõngaste alusel õnnestub aasta või paari täpsusega ainult siis, kui on teada, kus puu omal ajal kasvas.

Toimetas Hanneli Rudi, reporter

Neandertallased ehitasid mammutiluudest kodasid

2012-01-09T01:30:00.000-08:00

www.elu24.ee 19.12.2011

Foto: Scanpix

Prantsuse teadlaste sõnul oskasid neandertallased ehitada mammutiluudest varjualuseid.

Arheoloogid uurisid 44 000 aasta vanuseid mammutiluid, millest oli ehitatud ümarkodasid, edastab archaeology.com.

Arvatakse, et need ehitised on kõige varasemad näited luudest ulualuste kohta.

Varasemalt on arvatud, et umbes 30 000 aastat tagasi välja surnud neandertallased olid üsna primitiivsed ning elasid vaid looduslikes koobastes.

Uus uuring aga näitas, et kui nad rändasid ka paikadesse, kus koopaid ei olnud, rajasid nad peavarju andnud ehitised.

Pariisi Muséum National d'Histories Naturelle teadlaste sõnul olid kodade ehitamiseks kasutatud luudel graveeringuid ning neid oli värvitud ookriga.

«Neandertallased on seni vanim nüüdisinimese eellane, kes kasutas loomaluid eluaseme ehitamiseks. Mammutiluud andsid põhistruktuuri, selle peale pandi puitmaterjali, sammalt ja lehti,» selgitas uuringut juhtinud arheoloog Laetitia Demay.

Ta lisas, et neandertallased valisid meelega mammutiluud, kuna need olid pikad ja tugevad.

«Kliimatingimused tegid neandertallased nutikaks. Elades jahedas kliimas, kus puitu nappis, tuli neil leida mingid muud vahendid kodu rajamiseks. Mammutid andsid seega söögi, riide selga ja peavarju,» jätkas Demay.

Teadlased uurisid Moldovast 1984. aastal avastatud mammutiluid. Kokku oli 116 luud, mida oli kasutatud kodade ehitamiseks.

Kodade paikadest leiti jälgi ka tuleasemetest, mis viitab, et neandertallased elasid neis luust peavarjudes mõnda aega.

Uurijate arvates said neandertallased «maja» luud nii enda poolt tapetud kui loomulikku surma surnud mammutitelt.

Arheoloogide sõnul on aina rohkem tõendeid selle kohta, et neandertallased ei olnud primitiivsed, vaid üsna arenenud: nad matsid oma surnuid, neil oli keel, nad oskasid toitu küpsetada ning ehteid valmistada.

Vanim tõend ehitise kohta pärineb aga rohkem kui 500 000 aasta tagusest ajast. Tegemist on inimese varase eellase Homo erectus`e poolt rajatud puidust peavarjuga. See leiti Jaapani pealinna Tokyo lähistelt.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Rääma ja Raba tänav viivad Ravassaare mõisa

2011-12-26T01:00:00.000-08:00

Rääma tänaval säilinud uhke elumaja on seotud tööstuse arenguga sealkandis.

Foto: Urmas Luik

www.parnupostimees.ee 18.12.2011

Tõnu Kann, reporter

Pärnu Rääma ja Raba tänav on linnaosa vanimad, õieti vanemad kui sinna 19. sajandil tekkima hakanud eeslinn.

Mõlemad tänavad on seotud seal veel 16. sajandil asunud Ravassaare (Rabasaare) mõisaga, mille venelased Vene-Liivi sõjas 1560. aastal olla maha põletanud, enne kui Vana-Pärnut rüüstama läksid. Ühtlasi on see mõisa esmamainimise aasta.

Edasi kuulus Ravassaare Audru mõisa maade hulka, kuni Vene keisrinna Katariina Suur kinkis Audru mõisa ühes Ravassaarega 1725. aastal kammerjunkur Drevnickule, kelle järeltulijtele kuulusid need pikka aega. Kuni 1876. aastal ostis selle Pärnu linn, tasudes veel aastakümneid mõisaomanike pärijatele järelmaksu. Rääma parki tunti hiljemgi Dreevniku pargina.

Ligi paarisaja-aastast Rääma mõisahäärberit ehitati 1920. aastail korduvalt ümber, nii et selle algkujust pole palju järel, kui üldse midagi.

Ravassaare nimi tuli ilmselt sõnast “rabasaar”, mis Rääma linnaosale igati sobib, kuna see maa jääb Pärnu jõe ja raba vahelisele liivapõndakule, kujutades endast rabas asuvat saart.

Rääma nimi aga tulenevat hoopis saksakeelsest sõnast Bremenseite (lühemalt Bremer). Nõnda kutsuti 19. sajandil (kaluri)talukohti, mis asetsesid tänapäevase Jannseni tänava lähikonnas jõe kaldal niinimetatud Kalameeste külas.

1936. aasta almanahhis “Pärnu äärlinnad” kirjeldatakse Rääma tänavat kui viletsat liivast vankriteed.

“Nahksilla äärest algav, linna poolt tulev maantee hargnes nagu praegugi Laadaplatsi kohal kolmeks: kaskealune kruusatatud maantee viis üle Siimu silla Vana-Pärnu (---), teine otse põhja suunduv tee läks Vingikülla (rahvakeeli Sibiküla) ja Jänesselja mõisa, kolmas tee pöördus Räämale, selle liivakünkaile, millest oli suvepäevil raske läbi pääseda, sest vanker vajus rummuni tuhkunud liivasse.”

Nahksillaks nimetati tollal umbes praeguse Kesklinna silla kohale 1803. aastal ehitatud lahtikäivat puitsilda, mis ulpis jõepinnal.

Jänesselja mõis asus praeguse Sauga aleviku kohal.

Rääma tänava algus ei olnud vanasti seal, kus praegu ehk Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul, vaid kulges sealt, kus nüüd asub Vana-Rääma tänava ots.

Linna kompostitööstus

Raba tänav on samuti vana. Seda õgvendati 1920. aastal seoses Rääma mõisapargi vastas asuva krundi müümisega Pärnu Linatööstuse Aktsia-Seltsile (asutatud 1919) tootmishoone ehituseks.

Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on sellest kirjutanud nii: “Ehitustöödega alustati sama aasta suvel (1920, T. K.). Kunagi oli see ja mõned naaberkrundid kuulunud Pärnu linna ehitusmeistrile Häusermanile.”

Linakombinaadi hoone on saanud tänapäevase ilme.

Foto: Urmas Luik

See oli Pärnu linakombinaadi algus.

Tegelikkuses peaks Raba tänav olema üsna vana liiklustee, kuigi nimetus – Raba tänav – pärineb alles 19.–20. sajandi vahetusest. “Varasematel plaanidel ja kaartidel on teda nimetatud suureks taliteeks, tänava algusosa ka teeks Rääma mõisa,” kirjutab Muinaste, lisades, et kehvade teeolude tõttu veeti enamik kauba- ja metsakoormaid talviti üle kinnikülmunud veekogude ja rabade-soode, Rääma raba nende hulgas.

Seega võis Raba tänav olla pika talitee jätk Viljandist Pärnu.

“Lõpp taliteedele tuli seoses elavnenud raudtee-ehitusega,” märgib Muinaste. “1920. aastatel jõudis raudtee ka Raba tänavale, kui pandi alus omaaegsele Lavassaare turbatööstusele. Turbaveoks ehitati 1920. aastail Lavassaarest Pärnu 19 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee, mida pikendati Sindi suunas. Üks haru aga oli planeeritud piki Hariduse ja Raba tänavat Rääma tänavani, kuhu 1925. aastal eraldati 9252ruutmeetrine maatükk raudteejaama ehituseks.”

Peeti muidki plaane. Näiteks pakuti 1929. aasta ajalehtedes välja raudteeühendust Rapla kaudu Virtsuga ja raudteeharu toomist üle jõe keslinna, kus asus Pärnu raudteejaam.

Aga Raba tänaval oli 1920.–1930. aastail veel üks tähtis ülesanne.

“Linnad pidid sellal hoolega arvestama, et oma tulude-kuludega täpselt välja tulla,” kirjutab Muinaste. “Üks tuluallikaid Pärnu linnale oli kompostitööstus. Näiteks 1938/39. aastal laekus kompostimüügist linnale paarsada krooni ja 1939. aastal eraldati Raba tänava lõpust kompostitööstusele 3,76 hektari suurune rabatükk.”

Sellest kraavitatud ja turbast ammutatud rabatükile hakkas 1957. aastast kerkima linna prügimägi, mis nüüd on AS Paikre poolt korrakohaselt suletud ja kus lähima 15 aasta jooksul toodetakse prügilagaasi, millest omakorda saab soojusenergiat ja elektrit.

Elektrit toodeti Räämal juba 1907. aastal, kui sinna, jõe paremkaldale ehitati Baltimaade esimene avalik elektrijaam. See toitis jõealuse kaabli kaudu Pärnu kesklinna uhkemaid maju ja pimedal ajal tänavaidki. Elektrijaam viidi jõe paremkaldalt üle 1911. aastal selleks Laia tänava äärde kerkinud majja.

Raba tänava rabapoolne osa oli läinud sajandi hakul hõredalt asustatud ja viletsalt sillutatud.

Veel 1929/1930. aruandeaastal lasi linnavalitsus hädaabitöödena teha Raba tänava Rääma ja Hariduse tänava vahelisel lõigul tasandustöid ja paigaldada ühisvoolse torustiku rentslist sademevee juhtimiseks. Aasta hiljem sillutati Raba tänav algusest Oja tänavani, selleks kulutati 3690 krooni ja 40 senti.

Võib oletada, et Rääma tänav oli tänu selle servas asunud tööstusettevõtetele Rabast juba varem paremas korras.

Rääma pommitamine

“Mälestuste järgi olevat 1870. aastatel kogu ala veel üsna lage olnud,” kirjutab Muinaste Rääma kohta. “Praeguse Tööstuse tänava osas räägitakse vaid tuuleveskist (põles maha 1911. aastal) Rääma oja suudmes liivamäe otsas ja kõrtsist oma tolleaegse kuulsa kiigemäega.”

Linnaosa ilme muutus 19. sajandi lõpul.

Pärast seda kui linn Rääma mõisa 70 000 rubla eest ostis, mõõdeti mõisamaad põllumaaga kruntideks, mis olid vaesemale rahvale jõukohased lunastada ja hütid peale ehitada.

Almanahhis “Pärnu äärlinnad” esitatu põhjal oli 20. sajandi hakul Räämal kolm küla: Kooliküla sinna 1875. aastal asutatud koolimaja ümbruses, Hundiküla linnajao kaguosas Pärnu jõe äärsel kõrgemal künkal ja Kännuküla asula kaugemas, metsaäärses nurgas.

Küladest eemale jäid talumaad, talusid oli seitse: Näku, Kurani, Laose, Karjasmaa, Lõo, Sauna ja Kodara. Peale Laose olid Rääma talud alles veel 1936. aastal, Sauna ja Lõo tükeldatuna mitmeks osaks.

Talud said kannatada 1917. aasta oktoobris, kui linna pommitasid Saksa õhulaevad. Lõo süttis põlema, Kuranil sai surma kaks kooliealist perepoega.

1921. aastal sai Räämast administratiivses mõttes Pärnu eeslinn, olles seda sisuliselt koos Ülejõega juba ennegi.

Tänapäevase ilme omandas Rääma alles nõukogude ajal, kui maa natsionaliseeriti.

Rääma tänavat tunnevad paljud keskmise ja vanema põlvkonna inimesed Tööstuse tänavana, mis seda nime kandis aastail 1952–1998.

Tööstuse tänavaks nimetamine tundus nõukogude ajal loomulik, kuna selle äärde oli koondunud suurem osa kuurortlinna tööstusest.

Rääma tänava servas asusid lihakombinaat, mis rajati sinna 19. sajandi lõpul, masinatehas, mis kasvas välja Seileri metallitööstusest 20. sajandi esimesel poolel, linavabrikust oli juba juttu.

Nõukogude ajal kerkis Tööstuse tänava äärde Viisnurga tootmishoone, kus hiilgeaastail toodeti märkimisväärne osa maailma suuskadest.

Tänapäeval töötab neist ainsana Viisnurga tsehh Rääma 31. Lihakombinaat on lammutatud ja masinatehas varemeis.

Samal ajal on see kunagine tootmismaa Pärnu atraktiivsemaid ehitusalasid jõe paremkaldal. Arendajad ongi sellele alale juba silma heitnud ja kavandavad sinna ilusaid elumaju, milles terendabki Rääma linnajao tulevik.

Unistus modernsest linnast

Kui Rääma tänava äärde jõe paremkaldal peaks (praegu veel menetletavad) detailplaneeringud kehtestatama, arendajail jätkub raha sinna elamuid ehitada ja kavandatavad pool tuhat või rohkemgi elitaarset korterit pärnakaile müüa suudetakse, kasvaks linnaosa alaliste elanike arv kaks korda.

20. sajandini teati Räämat vara poolest vaese töölis- ja talurahva elupaigana. Läinud sajandi teisel poolel muutus see õitsvaks aedlinnaks, mille pärast Mai rajooni või Oja kandi korteri-inimesed kevaditi õunapuude õitsemise aegu kadedust tundsid.

21. sajandi hakul võib Räämast kujuneda moodsa taristuga jõukama rahva linnaosa, kus tooni annavad jõe paremkaldale korteri osta jõudnud edukad noored pered. Nendega kõrvuti asustavad Räämat vaikelu hinnata oskavad eramuomanikud, kes oma vanad majad on aina paremaks renoveerinud ja saavad osa koos korterielanikega kodule lähemale tulnud avalikest teenustest.

Pärnu aastalaada hiilgeajad ja hääbumine

2011-12-18T05:58:00.000-08:00

www.parnupostimees.ee 14.12.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Tivoli karussell oli lastele oodatud suursündmus: karussellihobusel ma ringiratast sõitsin, mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Heal lapsel olevat mitu nime. Jäärmark, saksalaat, aastalaat tähendavad kõik ühte ja sama sündmust.

Aastalaada põlistas laulu sisse panemisega Arno Vihalemm:

Mina olen pärit Pärnust. Aastalaada ajal

oli mind sääl, paljasjalgset, igal pool jah vaja.

Karusselli-hobusel ma ringiratast sõitsin,

mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Millal Pärnu saksalaadad alguse said, peavad selgitama medeivistid. Mina sain selgeks niipalju, et juba Rootsi ajal ehk 17. sajandil toimusid Pärnus aastalaadad ja meie kaupmehed üritasid keelata Karksis ning Viljandis toimuvaid laatu.

Vene ajal korraldati Tartus kolm nädalat kestnud aastalaata jaanuaris. Kohalike kaupmeeste huvides ei peetud aastalaatu Narvas ega Tallinnas.

Tallinnas taastati aastalaat jaanilaada nime all alles 1787. aastal. Viljandi laat kaotati, vähetähtsaks muutusid Paide ja Rakvere laat. Pärnu aastalaat elas edasi: algas ikka juuli keskel ja lõppes pooles augustis.

Pärnu saksalaata korraldati läbi mitme sajandi. Katkestused olid tingitud ainult relvade tärinast. Siia voolasid kokku nii kodumaa kaupmehed kui suurlinnade Moskva, Peterburi, Riia kaubamajade ning äride esindajad. Tuldi isegi Kaukaasiast.

Enamik kaupmehi olid sakslased, maamees või Vana-Pärnu kalamees Peterburi suurkaupmehe jutule ei trüginud. Seepärast kutsutigi seda laata tavalaatadest eristamiseks saksalaadaks.

Alles 19. sajandi lõpukümnenditel hakkas saksalaat oma tähtsust kaotama, sest tänu liiklusolude paranemisele said Eesti linnade kaupmehed tellida kaupa Venemaa suurematest keskustest. 1870. aastal jõudis rong Eestisse, purjelaevade kõrvale tulid aurulaevad, appi asus telegraaf.

Aastalaada puhtäriline külg kahanes ja asemele tulid mitmesugused lõbustused, nagu karussellid, nukuteater, tsirkus, loomaaed. Pisitasa muutus aastalaat lustiürituseks.

Aastalaada asukohad

Selle kohta, kus ja kuidas keskajal saksalaata peeti, andmeid ei leidnud. Küllap ikka majaomanikelt üüritud ruumides. Pärast linna ümbritsenud muldvalli laialikühveldamist ja vallikraavi täitmist tekkinud tühermaal piisas laadale ruumi.

Laadaputkad löödi püsti seal, kus praegu asuvad Vanalinna põhikool ja kesklinna koolide võimla. Kohal polnud viga, aga paraku oli naabruses Eliisabeti kirik. Laada ajal oli kirikuõpetaja kimpus kogudusega, sest tema tallekesed kippusid uudistama sitse-satse ja muid laadalõbusid.

1890. aastal sai koguduse õpetajaks Ferdinand Hasselblatt (1861–1934). Noor ja energiline kirikuõpetaja kulutas niikaua raekoja uksi, kuni aastalaat viidi Ülejõele Laadaplatsile, mida praegu tunneme Noorte väljaku nime all.

Kolimine Nikolai tänava äärest ja kiriku naabrusest toimus 1896. aastal.

Tavaliselt olid ammusel Laadaplatsil ühe-kahepäevased jaani-, mardi-, jõulu- ja muud laadad.

Kaup- ja muude meeste reklaamid

”Riia magasin. Austatud Pärnu ja ümberkaudse rahvale annan ma teada, et ma otse kui ennegi, nõnda ka see aasta ühe suure ja täieliku mode-, kalanteri-, peenikese- ja teraskauba laagriga Pärnu aastalaadale tulnud olen. Rohkest osavõtta palub Elias Bichowski. Kaupluse koht: Saschofi majas, aastalaada platsi ääres.” (Pernausche Zeitung 1.08.1886)

1894. aasta nädalakirjast Linda pärinevad järgmised kuulutused.

”Aastalaada platsi peal suur Ameerika võõramaa-loomade-kogu ja panorama. Peale palju muude loomade on näha kõige suurem madu maailma peal, kes 24 jalga pikk. Austusega Gribel & Schiffmann.”

“Schütsoni tsirkus aastalaada platsi ligidal, hra Pulsi platsi peal. Igal õhtul kell 8 suured kunst-etendused.”

“Aastalaada platsi ligidal hr Pulsi platsi peal esimest korda Pärnus E. Reimersi Ameerikamaa tent-tsirkus annab igal päeval kell 8 õhtul suured kunst-etendused.”

”Veel olid 24. juulist kuni 10. augustini laada platsil näha imed kõigest 5 maailma jagudest. Kõige tähtsamad kohad ja kujutused alt ja ülevalt ilmast. Suur võidu püssilaskmine kingitustega. Suur elektri proovi maasin, kus neiud ja peiud võivad teada saada, kuda mehele minek ja naese võtmine on. Kunst päeva-pildi ülesvõtmine kõige rutemalt ja kõige paremasti. Karl Treufeldt.”

1899. aasta laat lõppes viimase pühapäeva õhtul suure rusikasõjaga. Mõni pea löödi lõhki ja nägu veriseks. Üks vaeseke viidi haigemajja poolalasti.

Eestiaegne tingeltangel

Eesti Vabariigi ajaks oli aastalaat muutunud puhtakujuliseks tingeltangliks.

Laadaplatsil olid pikad telgiread pudukaubaga. Kaubaproovid olid riputatud telgi ette nöörile. Eraldi oli toiduputkade rida, kus samuti olid välja riputatud vorstijupid, vesikringlid ja saiapätsid. Toidu allaloputamiseks võis osta vaadikalja.

Laadaplatsi tagaküljel asusid kiirfotograafid, tsirkus ja loomaaed. Ei puudunud pikk rida vahvliküpsetajate putkasid. Omaette nurgakese moodustasid kirjanduse müüjad, kellelt sai osta kõmukirjandust.

Paljudes toiduputkades äritseti tasahilju viinaga. Putka tagatoas võis asuniku hinge alla keerata ja tükikese soolast suupistet peale võtta. Loomulikult läksid meeste meeled pärast saiaputkade külastamist vahel ägedaks ja peeti rusikalahinguid. 1932. aastal ei suutnud politseinikud purjus kaklevate meestega hakkama saada ja appi tuli kutsuda sõjavägi. Loomulikult järgnes sellele vastukaja: ”Mädapaise tuleb kõrvaldada.” (Pärnu Päevaleht 17.08.1932)

1932. aastal avati aastalaat, nagu seda läbi ta ajaloo tehtud oli, kellade helistamisega. Kohal oli Soome tivoli Kaleva, kuhu kuulusid tsirkus, elektrikarussell lennukitega, tantsulava, tervishoiunäituse tare mitmesuguste inimtõugude ja vanade piinariistade demonstratsiooniga, õhuturnijad, kiirpiltnikud, mustkunstnikud, ennustajad.

1934. aastal oli Laadaplatsil 4.–20. augustini Empire tivoli. Lennukitega elektrikarussellil viis lend seitsme meetri kõrgusele, rataskarussellil koguni 20 meetrit taevasse. Empire teatris astusid rahva ette lemmikklounid Max ja Lex, liliputtide koor, esitati vene laule-tantse, idamaiseid tantse, Jaapani mänge, Pariisi šlaagreid. Tivolist ei puudunud loomaaed, surmasõit mootorrattal, õnneratas, rõngaheited, murukeegel.

Palju aastaid tegutses Pärnu aastalaadal konferansjeena Voldemar Puusepp (? – 1935), tuntud Löru nime all. Kabareenäitlejana lavastas ta igal aastal Pärnus aktuaalset teemat kajastava jandi, kus soeti kohalikke tegelasi. Kui linnanõunik R. Mathiesen raha kõrvaldas, oli laval ”Nõunik misside küüsis”. Rahvas jooksis Löru teatrile tormi.

Aastalaat löögi all

1935. aasta augustis arutas Pärnu linnavolikogu aastalaada teemat. Pärnu politseikomissar oli esitanud volikogule kirja, milles märkis, et aastalaat on oma aja ära elanud ja üldise korra huvides oleks soovitav kustutada see Pärnu laatade nimekirjast.

Linnapea Oskar Kask leidis, et laat toob siiski linna iga aasta augustis kaubanduslikul alal teatavat elevust. Küll olevat tarvis laadalt kaotada korralagedused ja muuta see mõistlikuks lõbustuskohaks. 15 poolt- ja kolme vastuhäälega halastati aastalaadale.

Aastalaadal juhtus imelugusid. Nii jäi 1937. aasta augustis Laadaplatsil liikuva elevandi alla Anna Tammissaar ja sai muljuda.

1938. aasta augustis tegi linnavolikogu erakorralisel koosolekul linnavolinikust sotsiaalminister Oskar Kask ettepaneku aastalaada korraldamine lõpetada.

Enesekriitiliselt märkis Kask, et linnapeana oli ta omal ajal aastalaada jätkamise poolt, kuid nüüd pole aastalaat enam laat, vaid üks tolmav plats, kahjulik inimeste tervisele, ja odavate lõbustuste esitamispaik, mille asemel võiks rahvale korraldada sisukamat meelelahutust.

Volikogu leidis, et aastalaadast linnakassasse laekuvad 1500 krooni saaks teenida muude lõbustuste korraldamisega kas või põllumeeste seltsi näituseplatsil, ja aastalaat jäetigi 1939. aasta laatade nimekirjast välja.

30. augustil 1938 koristati Laadaplatsilt putkasid. Kaupmehed, trikimeistrid, kiirfotograafid panid kurval meelel oma asju kokku, sest lõppenud laat pidi jääma viimaseks.

Aastalaada triumf

1939. aastal äratati aastalaat ometi ellu. Pärnu linnapea asetäitja otsus 17. juulist esitati siseministrile kinnitamiseks. Selle otsusega korraldati aastalaat Pärnu põllumeeste seltsi näituseväljakul Tallinna maanteel, kus praegu asub Härma keskus.

Kokkuleppe kohaselt jagasid linn ja põllumehed aastalaada tulu pooleks. 6.–26. augustini toimunud laadal osalemise vastu tundsid huvi kaupmehed kogu riigist.

13. augustil külastas laata umbes 5000 inimest, kaupmeestel ja lustipakkujatel oli hea päev. Lisabussid tõid rahvast maalt linna ja näituseväljakule sõitvad autobussid olid inimesi täis kiilutud. Laada viimasel pühapäeval oli 3000–4000 külastajat. Näituseväljaku väljarentimisest sai põllumeeste selts ligi paar tuhat krooni tulu.

1939. aasta aastalaat jäigi viimaseks. Järgmisel aastal pakkus uus võim rahvale uutmoodi tsirkust miitingute ja rongkäikudega jälle uues kohas ehk Vabadusväljakul.

Arheoloogid leidsid Teotihuacáni püramiidi ohverdamispaiga

2011-12-18T04:38:00.000-08:00

www.elu24.ee 15.12.2011

Arheoloogid leidsid Teotihuacáni püramiidi ohverdamispaiga

Foto: wikipedia.org

Arheoloogid avastasid Mehhiko kunagise kõrgeima püramiidi, Teotihuacáni Päikese püramiidi sisemusest oherdamispaiga.

Ohvriannid pandi paigale enne, kui nende ümber hakkas püramiid umbes 50. aastal pKr. kerkima, edastab foxnews.com.

Leidude seas on kunsti, tseremoniaalnõusid ning palju haudu, millest osades on laste jäänused.

Leidude seas oli ka rohelisest kivist mask, mis oli nii elutruu, et arheoloogid pidasid seda portreeks.

Arheoloogide sõnul on nad rahul, et avastasid Mehhiko kunagise suurima ja maailma ühe suuema püramiidi seest midagi sellist.

Leiud sisaldasid ka 11 savipotti, mis sarnanevad 1500 aastat hiljem selles piirkonnas kummardatud jumala Tlálocile pühendatud pottidega.

Püramiidi sisemuses oli ka kasslaste ja koerlaste jäänuseid

«Teame, et ohvriannid pandi paika enne kui selle ümber hakkas kerkima Päikesejumalale pühendatud püramiid,» lausus arheoloog Enrique Pérez Cortes.

Nüüdsel uuringul siseneti püramiidi 1930. aastatel kaevatud tunneli kaudu. See tunnel jookseb püramiidi keskosa lähedal.

Sealt edasi kaevati veel tunneleid ja uurimisšahte, mis lõpuks viisid avastuseni.

Uurijate sõnul said nad siiani müstilise Teotihuacáni kultuuri kohta uut informatsiooni.

Enne seda püramiidi oli paigas kolm ehitist. Nende jäänuseid on näha püramiidi all.

Arheoloogide arvates oli see paik juba varem tseremoniaalselt tähtis. Võimalik, et seda peeti «sissekäiguks allilma».

Mehhikos asuv Teotihuacán asutati ligi 2500 aasta tagasi. Sellest paigast kujunes iidses Mehhikos tähtis arhitektuuriline, kaubanduslik ja kultuuriline keskus.

Selle paiga esmavalitsejad on aga jäänud saladuseks. Teotihuacán jäeti pärast asteekide saabumist 14. sajandil maha. Nime Teotihuacán andsid paigale alles asteegid. Asteekide keeles tähendab see: «Paik, kus inimesed muutuvad jumalateks».

Arheoloogide arvates võtsid asteegid eest leitud asjad omaks ning jätkasid seal oma religioosseid tseremooniaid. Ka ohverdamise traditsioon jätkus.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Raamatukogu koristajast sai «Indiana Jones»

2011-12-18T04:22:00.000-08:00

www.elu24.ee 14.12.2011

Saksamaal Passaus asuva raamatukogu koristajast sai üleöö kohalik «Indiana Jones»

Foto: Scanpix

Saksamaal Passaus asuva raamatukogu koristajast sai üleöö kohalik «Indiana Jones».

Tanja Höls avastas koristades kasti, milles on tuhandeid aastaid vanu münte, mille väärtus on miljoneid eurosid, edastab The Local.

«Kast ise ei olnud just silmatorkav. Välimuselt meenutas suurt ehtelaegast, millel on palju väikeseid sahtleid,» lausus Höls.

Koristaja teatas oma leiust raamatukogu juhtidele.

Asjatundjate arvates võis see raha kuuluda kohalikele vürstidele ja kirikutegelastele, kes peitsid selle aarde raamatukogusse, et nad selle pealt ei peaks makse maksma.

Kastis on kuld- ja hõbemünte nii Vanast-Roomast, Vanast-Kreekast kui Bütsantsist.

Hölsi sõnul nägi ta münte sisaldavat kasti juba ammu, kuid ei julgenud seda avada. Kuid uudishimu sai lõpuks temast võitu.

«Ta oli väga aus. Samas nagu filmikangelane, seiklejast arheoloog Indiana Jones, et sellise asja üles leidis. Loomulikult saab ta selle eest tasu,» lausus raamatukogu esindaja.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Suure püramiidi saladus lahendatakse 2012. aastal?

2011-12-18T04:17:00.000-08:00

www.elu24.ee 12.12.2011

Cheopsi püramiid

Foto: Scanpix

Egiptuse ja teiste riikide arheoloogid on juba kaks aastakümmet püüdnud lahendada Suure püramiidi ehk Cheopsi püramiidi kummaliste šahtide saladust.

2012. aastal võib see õnnestuda, kuna siis saadetakse 4500 aasta vanusesse ehitisse mitu robotit, edastab Discovery News.

See projekt käivitati juba 2010. aastal, kuid Egiptuse mäss ja president Hosni Mubaraki kukutamine lükkasid seda edasi.

Nüüd teatas Egiptuse antiigiamet, et nüüd väljastati uuesti püramiidi uurimisluba.

«Põhimõtteliselt saame uuringut jätkata. Vaid paarilt erinevalt organilt on vaja veel luba saada. Olen kindel, et saame saladuse jälile juba 2012. aastal,» lausus Cheopsi püramiidi projekti juht, Briti arheoloogiafirma Scoutek esindaja Shaun Whitehead.

Cheopsi püramiid on iidsest seitsmest maailmaimest ainus, mis nüüdisajani säilinud on.

Kairos Giza platool on kokku kolm püramiidi – üks suur ja kaks väiksemat.

Juba pikka aega on arheoloogid püüdnud leida eelkõige Cheopsi püramiidi salajast sissekäiguava ja uurida salakambreid.

Neli kitsast šahti avastati juba 1872. aastal, kuid nende otstarve on siiani mõistatus.

Püramiidi ülaosas olevad kaks šahti avanevad püramiidi küljele, kui kaks allapool asuvat šahti aga kaovad püramiidi sisemusse, muutes selle püramiidi struktuuri veelgi müstilisemaks.

Mitmed teadlased arvavad, et üks šahtidest ehitati selleks, et püramiidi maetud vaarao hing saaks sellest teispoolsusse lennata.

Esimest korda uuriti nimetatud šahti 1933. aastal ja siis tegi seda Saksa insener Rudolf Gantenbrink roboti abil.

Robot pääses 69 meetri sügavusele, kuid siis tuli vastu müstiline liivakivist plaat. Üheksa aastat hiljem uuriti šahti uuesti, siis pääseti uksest läbi, kuid selle taga oli uus uks.

Nüüdne projekt, mis kannab endise uurija järgi Gantenbrinki nime, alustabki sealt, kus uuring kunagi pooleli jäi ehk nendest kurikuulsatest liivakivist ukseplaatidest.

Briti Leedsi ülikooli inseneri Rob Richardsoni poolt loodud roboti, millel on ka niinimetatud mikrouss, saab piiluda ka kohtadesse, kuhu varem ei ole ligi pääsetud.

Osade arheoloogide sõnul on seintel arvutused, mis viitavad šahti sügavusele. Sellel ei ole veel kinnitust leitud.

Arheoloogidemeeskonna sõnul püüavad nad uurimise läbi viia eelarvamusteta ning olla avatud meelega.

Lisaks «mikroussile» on uurijate kasutuses ka «putukasrobot, mis mahub läbi isegi 1,85-sentimeetrise diameetriga august.

«Meie eesmärgiks on liikuda läbi šahtis olevate uste ning uurida kahte püramiidi sisse viivat šahti nii sügavale kui võimalik,» selgitas uuringu juht Whitehead.

Ta lisas, et kui ka šahtide uurimisega kuigi kaugele ei jõuta, saab ikkagi nende šahtide täpse asukoha kaardistada ning ka see on saavutus.

Cheopsi püramiid on nime saanud Vana-Egiptuse vaarao Cheopsi ehk Hufu järgi.

Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool, olles suurim Egiptuse püramiididest ning maailma kõrgeim püramiid.

Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ning on nendest ainuke, mis on tänaseni säilinud.

Cheops ehk Hufu oli Vana-Egiptuse Vana riigi 4. dünastia teine kuningas. Ta valitses umbes 2589 - 2566 e.Kr.

Cheopsi püramiidi kõrgus valmimisel oli 146, 6 meetrit, nüüdseks on see madaldunud 137,6 meetrini. Rajamiseks kasutati 2,25miljonit kiviplokki. Keskmiselt kaalus üks kiviplokk 2,5 tonni, kuid leidub ka 15 ja isegi 70 tonniseid blokke. Cheopsi püramiidil on 203 astet.

Toimetas Inna-Katrin Hein

VIDEO: Sakalamaa koolipoiste vastupanuvõitlus

2011-12-10T03:19:00.000-08:00

"Ugandi" Võru koolipoiste põrandaalune leht aastast 1945
28.04.2010
Autor: Valev Kaska

Eesti aja lood. Okupatsioonid: Noorte vastupanu (ETV 2010) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Eesti aja lood: Okupatsioonid: Noorte Vastupanu ( ETV 2010 )

Sakalamaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus

Esimese venelase kirsavoi astudes Eestimaa pinnale 1944, algas Eesti metsavendlus. „Miks nad siis tulid meie õuele kaklema“, nüüd võis öelda „Mis nad siis hakkasid meie mehi kinni viima“.
Sakalamaa sai veel poolteist kuud vabadust nautida kui Ugandis juba relvaga kaitsti oma elu ja elulaadi venelaste eest.
Üheks küllaltki tähtsaks osaks pealesõjaaegses Eesti vastupanuvõitluses kujunes kooliõpilaste tegevus nii relvaga metsas kui sõnaga igapäevaelus. Põhiline kooliõpilaste tegevus kehtiva võimu vastu oligi lendlehed ja sõnaline agitatsioon kui ka oma demonstratiivse käitumisega võimumeeste naeruvääristamine. Ei puudunud ka nüüd heroiseeritud sambaõhkimised Rakveres, Tartus ja Tallinnas, see oli niivõrd enesestmõistetav tollal mis ei väärinudki tähelepanu. Vähemalt üldsusele näivalt koristati enesestmõistetavalt nüüd ära ka pronksmees, mille eelkäija Aili ja Ageda õhku lennutasid.

Esimeste aastate jooksul peale vene okupatsiooni algust 1944 septembris puuduvad Sakalamaal teated ja andmed kooliõpilaste võimuvastasest tegevusest, kuid võib olla kindel et nii nagu kõikjal mujal Eestimaal algas kooliõpilaste kas otsene või passiivne vastupanu uue võimu vastu ka Sakalamaal. Nii nagu palju sündmusi ja tegusid on vajunud ajahõlma ilma et järelpõlved nendest midagi teaksid, nii on lood ka ilmselt siinsete kooliõpilaste vastupanuga.
Need tegijad, osavõtjad, järgneva viiekümne aasta jooksul oma saavutatud „heaolu“ nimel vaikisid sellest ja paljud vaikivad ka praegu edasi, sest tunnistame endile või mitte, kuid Siberi hirmu on suutnud venelased selle viiekümne aasta jooksul tugevasti istutada eestlase mällu, või tänapäeva geeniteooria järgi kinnistanud vastava Siberi geeni. Paljud on lahkunud manala teedele, paljud ei pea seda üldse rääkimisväärseks ja nii haigutab pealesõjajärgses ajas sellel kohal tühi auk.
Loodame selle tänase looga ehk leida veel neid kes kas ise või kelle tuttavad, omaksed osalesid või teadsid midagi vastupanuvõitlusest. Ei hakka siinkohal rääkima milleks see kõik, ainult et ei unustataks „Ilma minevikuta pole tulevikku“.
Vahel kuuldud ja mõnede ringkondade poolt levitatav „unustame“, mida? keda? kellele? Pole ju kedagi kes paluks talle andestada.

Tasuja. Säilinud - või õigemini öeldud venelaste poolt siia jäetud - julgeoleku materjalidest leiame et 18. märtsil 1948. aastal avastati relvaladu Pikal tänaval. Kätte saadi kaks vintpüssi, automaat ja lõhkeainet. Seoses sellega arreteeriti aprilli algul kooliõpilased Olav Kivistik 1932, Endel Nugis 1930, Harri Karro 1930, Olev Soolo 1930, Uno Kutsar 1931, Heino Gruft 1931 ja Aldo Jürgen 1930 2. keskkoolist, Heino Kutsar 1932 tööstuskoolist, Eduard Kull 1930 kaubanduskoolist ja pagariõpilane Harri Helinurm 1928. Uurimisandmete järgi oli poistel organisatsioon „Tasuja“, mis oli asutatud septembris 1947. Oli organisatsiooni põhikiri mis oma olemuselt sarnanes organisatsiooni „Eesti Noored“ põhikirjaga. Enamus poisse olid kuulunud saksa ajal sellesse organisatsiooni. Organisatsioon „Eesti Noored“ asutati 1943, eesmärgiga luua alus noorsooorganisatsioonile „Noored Kotkad“ ja skaudid loodetava Eesti peatse vabanemise puhuks. Vastavalt olukorrale, nagu Eesti Leegion, nii ka Eesti Noored kandis väliselt saksalikku võõpa, kuid nii mehed kui poisid olid väljas oma Eesti eest.
Tasuja otsene eesmärk oli kui nii võib öelda sõjaline. Relvade kogumine metsavendade jaoks kui ka sõja puhkemise puhuks lääneliitlaste ja venelaste vahel enda jaoks, et astuda välja kodude kaitseks. Kavatseti isegi metsaminekut võitluse alustamiseks. Tollal uskus iga tõsimeelne eestlane, kohe - kohe sõja puhkemist. Usuti surmkindlalt kuulsat Churhilli kõnet 5. märtsil 1946 Fultonis, kus lubati kõigile rahvastele ennesõjaaegne staatus.
19. juuni 1948.a. Leningradi sõjaväeringkonna Sõjatribunali istung jagas kõigile poistele paragraafide 58-1a ja 19-58-8 järgi võrdselt 25 aastat. Möödaminnes öelduna praktiliselt kõikide Viljandis arreteeritute, nüüd ja hiljem, süüteo vormistamisel osales ka igale vanemale viljandlasele tuttav, mõrvar Edgar Tomusk.

Roheline Rist Lendlehtede tegemise ja levitamise eest andis ENSV Ülemkohus 31. juulil 1948 organisatsiooni liikmeile Tööstuskoolist Erna Orav 1926 ja Valve Pahkma 1929 6 aastat. Mingit erilist tegevust julgeoleku andmeil ei olnud.
Sama patu eest, lendlehed, medkooli õpilastele Endla Pukk 1930, Salme Pukk 1931, Eha Lukats 1931, igale 25 aastat ja Eha-Luccrezia Siiman 1930 „ainult“ 8 aastat sõjatribunali poolt 25. märtsil 1949.a. Ilus kingitus küüditamise päeval.
Triumviraat 30. oktoobril 1948 toimus kahe keskkooli b klassi abiturientide, poiste ja tütarlaste kooli, ühine ennesõjaaegse traditsiooni kohaselt lõpumärkide pühitsemise pidu Viiratsis ühe õpilae kodus. Poistekooli lõpumärgil oli Kaitseliidu Sakala maleva kotkas, ilma Eesti vapita ja märk oli teostatud sini-must-valge värvikombinatsioonides. Et peol ei puudunud ka alkohol, siis muutus pidu ülemeelikuks ja kas ettekavatsetult või spontaanselt oli ka nõukogude võimuvastaseid väljendusi
Selge et sarnasel massüritusel, kahe klassi praktiliselt kõik õpilased, ka ilma koputajateta oleks jõudnud ja võibolla jõudiski, seal toimunu julgeoleku kõrvu. Osavõtjad näitavad koputajatele.
Ka julgeolek ei olnud enam eilne ja koheselt ei järgnenud midagi, vaikus. Võib eeldada et juba enne seda oli julgeolekul mingi teave salajase organisatsiooni olemasolust. Vaikiva jälgimise tulemusel, jõudis julgeolek arreteerimisteni. 30. detsembril täpselt 2 kuud pärast lõpumärkide pidu arreteeriti Edgar Lond, Endel Kingsepp, Udo Josia, Eduard Kala poistekoolist ja Fiive Vainola tütarlastekoolist. 15. jaanuaril järgnes õpetaja Johannes Kurriku arreteerimine.
Märtsiks oli julgeolekul selge ka organisatsiooni „Triumviraat“ olemasolu, ilmselt ühe kaasõpilase ülekuulamisel saadud jutust, sest ta oli keeldunud organisatsiooni astumast kui talle tehti ettepanek. Nüüd järgnes juba kavakindel arreteeritute töötlemine. Selle juhtideks olid juba detsembris arreteeritud nelikust kaks, Josia ja Kala. Aprillis arreteeriti ülejäänud liikmeskond, Rein Põllumaa, Meinhard Kirm, Oskar Saare, Arno Keernik, Arnold Sula, Gunnar Maidesoo, Heinrich Siigert, Johannes Kivimäe.
Selle grupiga jõudis julgeolek valmis juuniks ja Jaanipäeval 24. juunil 1949 premeeris Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunal kõiki 25 aastaga, väljaarvatud Lond ja Kingsepp kes ei kuulunud Triumviraati, said 10. Vainola sai 7 aastat, kuid ta vabastati kassatsioonikaebuse põhjal.
Tegelikult Triumviraat ei teinud oma olemasolu ajal mitte midagi, ei nõukogudevastast ega nõukogude poolt. Organisatsiooni liikmed olid veendunud rahvuslased, omavahel moodustasid sõpruskonna ühiste huvide, kirjandus, filosoofia, sport põhjal. Tunnistati vajadust olla valmis sõja puhkemise korral välja astuma kodude kaitseks. Antud ajal tegeldi eneseharimisega ajaloolisel-rahvuslikul pinnal. Et kõigil seisis ees keskkooli lõpetamine ja lahkuminek, kes edasi õppima, kes tööle, siis mõeldi edaspidisele omavahelisele sidepidamisele. Omavaheliseks sidepidamise parooliks võeti mängukaart risti kolm.
See seltskond oli Triumviraadi tuumik. Kas tol hetkel ei olnud julgeolekul rohkemat teavet, või mingil muul kaalutlusel, aga kolm Triumviraadi poissi, nüüdsed üliõpilased August Kõre, Arno Peet, Udo Kaljumäe arreteeriti alles veebruaris 1950 ja nendega koos Ruth-Maire Mandel ja Laine Palo samuti üliõpilased, endised tütarlaste keskkooli õpilased. Nendele andis Moskva Erinõupidamine igale 10 aastat. Paragraafid samad 58-1a ja 58-11 mis poolteist aastat tagasi 25.aastaks mõistetutel.

Risti Kolm Sama Triumviraadi toimiku materjale kasutades oskas julgeolek kokku panna veel ühe nõukogudevastase organisatsiooni, pannes talle nimeks Risti Kolm, mis oli tegelikult Triumviraadi parool-tunnussõna.
Kogu lugu seoti 1939. aastal „Umsiedlungi“ läbi Eestist lahkunud Irina-Britta Almazovaga. Elanud ümberasujana praeguse Poola territooriumil, ilmselt osalenud juba sakslastevastases Poola vastupanuvõitluses, tuli ta 1947. aastal illegaalselt Eestisse. Elas illegaalselt Aino-Laine Jürissoni, kes ise oli hiljem küüditamise kartuse pärast illegaal, juures. Nende mõlema arreteerimisel ja mingite eelmiste gruppide ülekuulamiste materjalide alusel, süüdistati Almazovat Eestisse Poola vastupanuliikumise kogemuste toomisel võitluseks nõukogude võimu vastu. Kogu loo puänt oli et Almazova ei olnud NSVL kodanik. Nendega osati veel siduda ja arreteerida Heino Ardma, Heino Vendelin, Heino Kalev, Juhan Maidlo ja Ülo Killar. Ja saigi kokku organisatsiooni Risti Kolm.
Arreteerimised toimusid 2. veebruarist 12. veebruarini, ainult Kalev arreteeriti alles 5. juunil 1950. Erinõupidamine 27. jaanuaril 1951 andis neile 10 aastat, väljaarvatud Maidlo ja Killar kes said 7 aastat
Almazova suhtes rakendati paragraafi 58-4, mis kõlab järgnevalt - Rahvusvahelise kodanluse sellele osale, kes kapitalistliku süsteemi asemele tulnud kommunistliku süsteemi õigusvõrdsust mitte tunnustades püüavad seda kukutada, samuti selle kodanluse mõju all olevaile, või tema poolt vahetult organiseeritud ühiskondlikele rühmitustele ja organisatsioonidele ükskõik mis viisil abi osutamine vaenulike tegude teostamises NSVL vastu – toob kaasa mitte alla 3 aastat vabadusekaotust koos vara konfiskeerimisega, kuni mahalaskmiseni või NSVL kodakondsuse äravõtmise ja NSVList väljasaatmiseni.

Tänapäeva lugejale. Nõukogude Liidust väljasaatmist ja kodakondsuse äravõtmist, peeti raskemaks karistuseks kui mahalaskmist. Sest ei saanud olla midagi pühamat kui nõukogude kodakondsus. Meenutage omaaegseid filme, paljaksrebiva rinnaga madrus: „streljäi gad“ või „krasnokožuju knizku kak joša“.

Järgnes veel rida kohtuprotsesse nõukogudevastaste kuritegude eest. Mõnel puhul mainitakse ka organiseeritust.
ENSV Ülemkohus 09.08.1949 - Elvi Toss 1930 Viljandi 1 KK, Silvia Sild 1930 Mustla KK, Salme Takk 1928 kodune, Anna Valgus 1914majahoidja. Lendlehed ja nõukogude vastane propaganda. Igale 10 aastat
Tribunal 12.04.1950 - Ingrid Maslennikova 1931 1 KK, Milvi Sari 1933 Viljandi muusikakool, Aleksander Pasti 1926 Viljandi muusikakool, Meedi Sisa 1927 tööline. Lendlehtede eest kolmele esimesele 25 aastat, Sisale 6 aastat
Tribunal 29.07.1950 Kooliõpilaste vastupanu alla võib paigutada ka järgmise grupi nende sünniaastate järgi, vaatamata toimikutes märgitud austava „kolhoosnik“ tiitli pärast. Viljandi vald - Ruti Laursoo 1935, Milvi Laursoo 1933, Lilli Laas 1932, Linda Laursoo 1911, kõigile 25 aastat paragraaf 58-9 järgi mis käsitleb poliitilist banditismi - terrorismi, nii ka nimetati „terroristlik grupp“.
Tribunaal 97.12.1951 - „Peetrimõisa noored“ Kalju Siim 1932, Rein Koort 1933, Hans Kihno 1933 paragraafide 58-1a ja 58-11 järgi igale 25 aastat
Ja austatud ENSV Ülemkohus väänas veel kahele poisile Lembit Kolga 1935 Särevere tehnikum ja Vello Soots Vana-Võidu tehnikum 17.07.1954 juba peale isakese surma nõukogudevastase propaganda eest 10 ja 8 aastat, nimetades neid organisatsiooni „Must Surm“ liikmeteks.

Arhiivitoimikute järgi tegutsesid veel Kalmetul „Põrandaalune Partisnide Komitee (Põrk, Audla, Mooste, Asse, Vunder, Pärtma...). Tännasilmas „Põrandaalune Partisanide Keskkomitee (Iila, Päeva ...)
Viljandis alles 1955. aastal „Eesti Vabariigi Noorsoo Põrandaalune Partisanide Komitee“ kuhu kuulus üle 20 õpilase. Mati Lette 1940, Enno Looga 1941, Vaino Vaarpuu 1938, Oskar Raudpuu 1935, Ago Rohtlaid 1941, Lembit Lehtmets 1937, Kuldar Suits 1941 2. keskkoolist Aarne Asu 1939, Villu Soasepp 1939, Jaan Teppan 1938 õhtukoolist, Arno Peedu 1941 Abjast, Mati Kullas 1940, Arvi Lootsman 1937, Enn Voolaid 1943, Endel Käämer 1939, Enno Raidur 1940 Tallinna kalandustehnikumist.
Veel 21 nime anti eraldi nimekirjana KGB IV osakonnale kasutamiseks. Viljandis tegutsesid sel alal auväärsed kgbeelased Bušujev, Klokov, Prihodko, Martihhin ja neid truult abistavad tõlgid Valner, Orlova, Timofejeva.

Ajad olid juba siiski muutunud. Isake ja Lavrenti olid lahkunud ja nn Vorošilovi amnestia, millega vabastati kriminaalkurjategijad ja anti suunitlus eriti noorte poliitiliste süüasjade läbivaatamiseks, olid toimunud. Tegelikult oli julgeolek peata. Neid eespoolnimetatud noori ei arreteeritud vaid nende kohta kasutati sõna „profülakteeritud“. Mida konkreetselt selle all mõeldi on teadmata.
Käesoleva kirjutise autorile tegi pidevalt piinlikkust kui Bušujev linnavahel vastu tulles, astus juurde, keerutas pintsaku või mantlinööpi ja tundis muret ega keegi liiga ei tee, näidates oma „heatahtlikku hoolitsust“. Sellesse kuulus ka see et kolmel korral aastatel 1957-1980 nõudis Bušujev arhiivist omale uueks tutvumiseks välja minu toimiku. Leiva pidi ju ausalt välja teenima.

„Inimesed olge valvsad“
Lõpetuseks see mis juhtus aastal 1941. Oma luuasaamise kibeduses, mõrvad Tartu, Kuresaare ja Viljandi vanglas, sisuliselt süütute kooliõpilaste mõrvamine Kirovi vanglas ....... ja võib ....?
Septembris 1940 grupp Viljandi 2 keskkooli koolipoisse otsustasid luua organisatsiooni võitlemiseks pealetungiva vene ja kommunistliku ideoloogia vastu. 10 oktoobril 1940 kümmekond poissi marssisid valvesammul „vasakule vaat“ ümber Vabadussõja ausamba mis asus praeguse parteimaja või nn ametitemaja kohal. Samal õhtul peeti osa poisse miilitsa - jällegi miilits, mitte julgeolek - poolt kinni ja viidi ülekuulamisele. E. Kivisillalt saadi kätte lendleht: „Stalin tuleb üles puua, Hitler vangilaagrisse“. Algselt poisse ei arreteeritud. Järgmisel päeval otsustasid poisid organisatsiooni lõpetada. Kunagi oktoobris aga Lossimägedes otsustasid õpilased Klein, Lõhmus, Härm, Schults luua organisatsiooni mis tegeleks ainult propagandaga, lendlehtedega. Juhiks kutsuti Soolo.
See grupp andis välja ja levitas lendlehti „Vaba olgu Läänemeri, vaba Eesti rand ja saar“, „Varest tõrvata ja partei juhti surmata“, ümbertehtud sõnadega Internatsionaal ja punahõnguline luuletus „Uuele Eestile“, mille ridade esitähed ülevalt alla andsid välja „Laku perset Stalin“. Kõik need on tõlgitud toimikus vene keelde, väljaarvatud „Laku perset Stalin“. Paljud tõlgid ei julgenud ülekuulamistel tõlkida uurijale sarnaseid väljendusi ja muutsid omaalgatuslikult sõnu, samuti tihti ka uurijad ei julgenud sarnaseid sõnu paberile panna. Sarnaste sõnade eest võis ülekuulaja enda kinni panna kui vaja.
Julgeolek aga töötas vaikselt edasi ja Edgar Kivisild arreteeriti 4. märtsil 1941. 30. mail arreteeriti Elmar Soolo, Valdek Schults, Helmut Sääsk ja Edgar Mihkli, paragraafide 58-10 ja 58-11. seega grupiviisiline nõukogudevastane propaganda. Toimikus on mainitud ja ka süüteod olemas, kuid ei arreteeritud Roland Särg (lendlehed), E.Raadik (viskas kommunistide ümbermatmisel nende luid prügikasti) Arvi Sova (kandis Eesti rahadest käevõru, smv sõrmust ja Sakala Partisanide Pataljoni märki), Ilmar Klein ja Heinaste (treenisid ronimist et viia lipp kirikutorni) Hans Mitt (kuulas välisraadiod, joonistas karikatuure).
10 juuni 1941 aasta V. Schultsi ülekuulamisprotokollis on märgitud organisatsiooni plaanid ja tegevuskava. Lendlehtede valmistamine ja levitus
Smv lipu kleepimine seinalehele
Sissemurdmine II algkooli, kus on tääkidega puupüssid .
Üles otsida Vabadussõjas langenud õpilaste mälestustahvel
Muretseda relvi
Enesekaitse võtete õppimine
Edgar Kivisild viidi 13. mail Tallinna ja sealt 26 juunil Kirovi vanglasse. 26 juunil viidi Mihkli, Soolo, Sääsk ja Schults üle Tallinna samuti Kirovi vanglasse.

5. septembril toimus Uurali Sõjaväeringkonna sõjatribunali istung, lisati paragraafid 58-1a ja 58-2. Kivisild, Soolo, Sääsk, Mihkli mõisteti mahalaskmisele ja Schultsile 10 aastat. NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegium jättis otsuse jõusse ja 9. detsembril 1941 saabus Kirovisse korraldus koheselt otsus täide viia.
9. detsembri 1941. aasta Kirovi vanglas koostatud aktis on mahalaskmise kellaajad, Soolo 18.20, Mihkli 19.05, Kivisild 19.20, Sääsk 19.30. Laibad koos riietega maeti maha. Vanglaülem Šumilov, korpusevanem Tšistopolov, Uurali sõjatribunali prokuröri abi Minin.
Selliselt lõppes nelja koolipoisi elutee sisuliselt selle eest et nad ei olnud rahul kehtiva võimuga.
Vangilaagris suri 11. märtsil 1942 Valdek Schults. Pealesõjaaegsetest arreteeritutest surid vangilaagris Edgar Lond 14. augustil 1954, õpetaja Johannes Kurrik 18. märtsil 1954 ja õpilane Arno Peet hukkus kivikarjääris varingu läbi 23. novembril 1951

Nende 6 õpilase ja õpetaja nimed väärivad jäädvustamist marmortahvlil Maagümnaasi umi seinal
Lugeja, kui Sa tead midagi tollastest sündmustest, võta ühendust tel. 43 35 617 või 53 345 244.

Kuressaare lossihoovist leiti unikaalne nooleots

2011-12-10T00:34:00.000-08:00

www.saartehaal.ee 08.12.2011

Autor: Kert Kalmus

VÄÄRT LEID: Arheoloog Garel Püüa sõnul on lossihoovist sel aastal välja kaevatud 10 nooleotsa, ent sellist, nagu fotol alumine, pole siinmail enne nähtud. Võrdluseks on toodud Eestis levinud nooleots (ülemine). Foto: Egon Ligi
Autor: Kertu Kalmus
Neljapäev, 08. detsember 2011

Kuressaare linnuse juures toimuvatel väljakaevamistel leitud ornamenteeritud messingvõruga ammunooleots on unikaalne terves maailmas.

Väljakaevamisi juhtiv arheoloog Garel Püüa võttis osaliselt kullaläikese leiu pärast ühendust Tartu ülikooli juures töötava arheoloogi Ain Mäesaluga, kes tegi kindlaks, kui väärt esemega on tegu. Kuigi piiskopilinnuse juurest on tänavu leitud ligi 10 ammunooleotsa, pole taolist seni ette sattunud.

Mõned sarnasused

Kui võrrelda Eestis levinud ammunooleotsi nüüd leituga, on erinevused märkimisväärsed. “On vahe, kas nooleots on rootsuga, mis käib noolevarre sisse, või on putkega, mille sisse vars ise käib,” selgitas Püüa.
Kuressaare nooleots, mis kinnitati puitvarre külge rauast rootsu abil, on tegelikult juba oma põhikujult Eestis suhteliselt ainulaadne. Sellist tüüpi nooleotsi esineb Mäesalu kinnitusel teatud piirkondades Kesk-Euroopas.

Samas on lossihoovist leitud nooleotsa ühele tahule löödud väike, põhiplaanilt ruudukujuline templijäljend, mille diagonaalides paiknevad randid moodustavad risti.

“Eestis on teada umbes 700–800 ammunooleotsa ja ühelgi ei ole sellist märki peale löödud,” tähendas Püüa. Märkimisväärne on seegi, et leitud nooleotsal on varre osas ornamenteeritud messingvõru.

“Selle osas tuli just välja, et ta on kogu maailmas unikaalne. Mäesalu suutis leida ainult ühe sarnase eksemplari Ungaris Pécsi linnas,” märkis Garel Püüa.
Paraku on Ungaris asuva võrreldava nooleotsa leheosa roostetanud ja seega pole võimalik märke või ornamenti leida.

Sõjaline otstarve

Keskaja relvastuse uurimisele spetsialiseerunud Ain Mäesalu dateeris Kuressaares välja kaevatud ligi 10 cm pikkuse nooleotsa 14. sajandil või 15. sajandi algul tehtuks. Vaadeldavate ammunooleotste omaaegse funktsiooni ja tähenduse kohta pole Mäesalu sõnul täpsemat midagi teada. Garel Püüa sõnul kadusid ammunooled kõikjal relvastusest 16. sajandi alguses, kuigi jahil kasutati neid ka paaril järgneval sajandil. “Leitud nooleots oli pigem sõjaliseks otstarbeks valmistatud,” oletas Püüa.

Soomes leiti haruldane viikingiaegne aare

2011-12-04T06:15:00.000-08:00

www.postimees.ee 04.12.2011

Soomes tuli põllul maapõuest välja tuhande aasta vanune hõbemüntidest koosnev aare, mille leidsid harrastusarheoloogid.

Haruldane leid tuli päevavalgele Häme piirkonna lõunaosas Hattulas asuva Vesunta mõisa territooriumilt, vahendab Yle.fi.

Leiule satuti peale metallidetektori abil ning leiukohas loodetakse väljakaevamisi alustada järgmisel suvel. Aare leiti juba sügise alguses, kuid kohalikku ajalehte jõudis uudis sellest alles nüüd.

Aare koosneb paarikümnest mündist, mis on hinnanguliselt tuhat aastat vanad. Eeva-Liisa Schulz riiklikust muististe komisjonist ütles, et Vesunta mõisa ümbritsevad põllud on tuntud selle poolest, et sealt on varemgi leitud arheoloogiliselt põnevaid esemeid. «Aga sedasorti leid on tõepoolest väga erakordne,» ütles ta.

Aarde leiukoht võeti kaitse alla ning inimesed võivad seda küll külastada, aga igasugused kaevetööd on seal keelatud.

Toimetas Teelemari Loonet

Stonehenge oli püha paik juba enne kiviringi

2011-12-03T03:15:00.000-08:00

www.elu24.ee 29.11.2011

Stonehenge

Foto: Scanpix

Suurbritannia kuulsast megaliitehitisest Stonehenge`ist leitud maapinna ebatasasused lubavad oletada, et see paik oli püha juba enne kiviringi püstitamist.

Augud asuvad taevaste märkide järgi ning neis võisid olla kivid, postid või olid need lõkkekohad, mis märkisid tõusva ja loojuva päikese asukohta, edastab BBC.

Arheoloogide sõnul kummardati selles paigas päikest.

Leiu tegi rahvusvaheline teadlaste meeskond projekti Stonehenge Hidden Landscapes käigus.

Meeskond kasutas paiga uurimiseks geofüüsilist pilditehnikat.

Suurbritannia Birminghami ülikooli ja Austria Viini Ludwig Bolzmanni arheoloogiauuringute instituudi teadlased on Stonehenge`i uurinud alates 2010. aasta suvest.

Uurijate arvates tähistavad sealsed augud rituaalse teekonna ühenduspunkte. Seal võidi läbi viia rituaalset protsessiooni, millega tähistati päikese liikumist suvise pööripäeva ajal.

Teest põhja pool olevad märgid näitavad rituaalialalae sisenemise ja väljumise kohta.

Teadlaste sõnul näitavad nüüd leitud märgid, et selles paigas tehti rituaale juba enne kivide püstitamist. Esimesed Stonehenge`i kivid arvatakse olevat püsti pandud üle 5000 aasta tagasi.

«Tegemist on esimese korraga, mil me Stonehenge`ist midagi sellist avastasime. Leid annab kohast ja seal toimunust laiema pildi,» selgitas arheoloogidemeeskonna juht Vince Gaffney.

Stonehenge on maailma üks suurimaid megaliitehitisi, asub Lõuna-Inglismaal Wiltshire´is. On ehitatud mitmes järgus ajavahemikul 5500 – 1500 eKr. Oletatakse, et rajatise elementide abil määrati taevakehade suundi, loendati päevi ja teisi kalendriühikuid ning ennustati kuuvarjutusi.

Ehitamine algas umbes 5500 aastat tagasi ehk 3500 aastat eKr. Inglise arheoloog Richard Atkinson jõudis eelmise sajandi keskel järeldusele, et esialgne Stonehenge oli ringikujuline ja teda ümbritses vallikraav koos 56 süvendiga ehk niinimetatud Aubrey aukudega. Esimesena on püstitatud Kannakivi, mis asub monumendi sissepääsu juures.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Unustatud majad: ühesuguste majade pikad read

2011-11-29T09:03:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 02.11.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu- Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal. (Foto: Oliver Orro erakogu)

Pärast II maailmasõda pandi sõja kaotaja poolel võidelnud riigid sõjakahjude katteks võitjatele, sh Nõukogude Liidule kompensatsiooni maksma. Osa kahjudest tuli katta n-ö natuuras ehk siis anda Nõukogude Liidule sõidukeid ja tööstusmasinaid, ehitusmaterjale ja mitmesuguseid kaupu. Soomlastele pandi kohustus ehitada sõjas kannatanud linnadesse kiiresti elamuid. Väideti, et neid on tarvis kodu kaotanud nõukogude kodanikele esmase ulualuse pakkumiseks. Selleks töötasid soomlased välja monteeritavate puitkilpmajade tüübid. Neid ehitati esimestel sõjajärgsetel aastatel ka Tallinna, sealhulgas Nõmmele peamiselt Pääsküla piirkonda. Seesuguseid valdavalt ühekorruselisi maju on hakatudki kutsuma Soome- ehk kontributsioonibarakkideks. Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu-Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal.

Lähem uurimine on küll selgitanud, et lugu oli tegelikult pisut keerulisem: osa barakitüüpe ei pärine sugugi Soomest, vaid hoopis Saksamaalt. Aga on ka hoopis ülevenemaalisi sõjaväebaraki tüüpprojekte. Osa barakke oli projekteeritud üheperemajadeks, osa paarismajadeks, milles paiknes kaks eraldi sissekäiguga korterit. Leidus ka nelja korteriga variant, mida ehitati harvem. Barakkide ehitamist jätkati 1950. aastate keskpaigani. Vanade elanike jutu järgi oli majade püstitamiseks mitu skeemi: osa majadest tegid valmis soomlased ise, teisal seevastu anti monteeritava maja kokkupanekuks vajalikud materjalid üle kohalikule ehitusorganisatsioonile, kes need kohapeal üles seadis. Mõned majad krohviti, teised viimistleti laudisega.

Barakkidesse said tõepoolest korteri ka mõned pommitamises kodu kaotanud või muidu väga kitsastesse oludesse sattunud kohalikud pered, ent paljudesse neist paigutati elama hoopis Venemaalt siia tehastesse ja raudteele tööle tulnud inimesi, ka vene sõjaväelasi. Nii tekkis seni valdavalt eestlastega asustatud Nõmmele senisest rohkem muukeelset elanikkonda, sealhulgas inimesi, kelle elustiil ning arusaam maja ja krundi korrashoiust erines tunduvalt põliselanike omast. Lisaks olid need majad Nõmmel veel muuski mõttes võõrad: kui seni oli siinkandis iga hoone olnud individuaalse arhitektuuriga, siis nüüd tekkisid siia seninägematud ühesuguste majade pikad read.

Barakid, kus enamjaolt polnud kanalisatsiooni ega veevärki, pakkusid õige tagasihoidlikke elutingimusi ning olid õigupoolest mõeldud ajutistena, 10–15 aastaks. Tegelikult aga ei olnudki need nii väga halvasti ehitatud (ikkagi Soome kvaliteet) ning säilisid 21. sajandi alguseni, mõned on veel praegugi alles.

Tõsi, pärast seda kui inimesed pika vaidluse järel oma kodud erastatud said, hakati endisi barakke massiliselt ümber ehitama. Et paljude elanike majanduslikud võimalused olid piiratud, ei ehitatud täiesti uut maja, vaid püüti ära kasutada olemasolevaid konstruktsioone. Sageli ei tellitud ka ehitusprojekti, vaid tegutseti omapäi. Tulemusena tekkisid veidra arhitektuuriga majad, eriti kui naabrid omavahel kokkuleppele ei olnud saanud ning endise paarismaja üks pool ehitati ümber ühel ja teine pool teisel moel.

Unustatud majad: maja, mis alles ootab valmimist - Õitse 42

2011-11-29T09:00:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 25.11.2011

Autor: Leho Lõhmus, ajaloolane

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. (Foto: Karl Kerdt)

Nõmme oli omal ajal kõige kiiremini kasvav asum Eestis. 1917. aastal, kui saadi aleviõigused, oli siin ligi 4000 alalist elanikku, linna õiguste saamisel 1926. aasta novembris juba 10 000. Seetõttu oli elamuehitus 1920.–1930. aastatel Nõmmel eriti intensiivne. Nõmme elanike sotsiaalne koosseis oli kirju: Tallinna vabrikutöölised ja ametnikud kõrvuti rikaste ärimeeste ja töösturitega.

Rahalised võimalused olid erinevad, kuid soov ühine – rajada Nõmmele kodu. Nii kerkis kõrvuti lihtsate elumajadega siia ka uhkeid, mitmekorruselisi eramuid. Ka niisuguseid, mille lõplik valmisehitamine on selle omanikele ilmselt üle jõu käinud. Esialgsed suured plaanid jooksid algava majanduskriisi tingimustes lihtsalt liiva.

Ühte niisugust markantsemat näidet võime näha Õitse tänaval, kunagise Peetri aedlinna piirkonnas. Hiljuti ühe Nõmme maja remondi ajal välja tulnud arhiiv aitab heita pilku ka selle maja ajaloole.

Krunt ehitamiseks – 400 ruutsülda (u 1821 m²) – mõõdeti Harku mõisamaast välja juba 1913. aastal. Selle omanik Gustav Schneider sai aga oma töö tõsisemale jätkamisele mõelda alles pärast I maailmasõja ja Vabadussõja lõppu. Nii valmiski ehitusplaan, mille selle autor insener W. Ilvest viseeris 15. juunil 1922. Tänav ise kandis sel ajal veel nime Sudebnaja (Kohtu).

Plaani kinnitamine võttis aga aega ning alles neli aastat hiljem, 18. märtsil 1926 sai see Nõmme alevivalitsusest kõik vajalikud allkirjad. Alguses sujus ehitus võrdlemisi tempokalt – Nõmme linnavalitsuse akti järgi oli hoone kogu mahus (kolm korrust + mansard) 1. jaanuariks 1928 valmis, kuid puudusid veel osaliselt põrandad ja ahjud ning maalritööd olid lõpule viimata.

Õitse 42 trepp 1930. aastate alguses. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Edaspidi langes tempo siiski oluliselt, sest esimesed elanikud kolisid majaraamatu järgi sisse alles juulis 1931. Maja edasine ehitus ja hooldus käis omanikule aga ilmselgelt üle jõu ning 1934. aasta mais müüs ta selle ning kolis kogu perega välja. Uus omanik alustaski uue jõuga, tellis 1937. aastal insener Aleksander Jommilt projekti maja ümberehituse, garaaži, majandushoonete ja reovee puhastusseadmete kohta.

Kuid saabusid uued ajad ning 7. jaanuaril 1941 maja natsionaliseeriti. Vast sellel päeval oli maja ka kõige rohkem valmis, edasi tuli taas allakäik.

Siinkohal mõni sõna Õitse 42 ehitaja ja projekteerija kohta. G. Schneider (1875–1952), kes 1936. aastast kandis nime Kusto Ulmre, oli selle aja kohta jõukas mees, omanimelise raamatu- ka kirjatarvetekaupluse omanik Tallinnas. Kauplus kirjastas muu hulgas ka piltpostkaarte, sh Nõmme vaadetega. Vabadussõjas teenis ta staabi tõlgina ja trükitööde kontrolörina, hiljem mõnd aega sõjaväe varustusvalitsuses.

Seal ilmselt tutvuski ta Wikenti Ilvestiga (1889–1959), kes oli hariduse saanud Peterburis sõjaväeinseneride tehnikakoolis. I maailmasõja ajal ehitas ta kindlustusi Visla jõel, Vabadussõja ajal teenis aga 2. diviisi töösalga ülemana. 1920. aastate alul, just maja projekteerimise ajal, oli ta varustusvalitsuse ehitusja korterijaoskonna vanem ehitustehnik. Ilvesti teiste projekteeritud majade kohta paraku andmeid pole – nii ei saa me ka iial teada, kumma, kas omaniku või projekteerija idee oli see suurejoonelisus.

1920. aastate Nõmme ehitistest on Õitse 42 kindlasti kõige uhkem – kolme risaliidiga esifassaad, trepikoja kohal vintskap, mida kroonimas torn. Skulptuurid ilustamas kõrget poolkelpkatust ning muidugi Nõmme kõige võimsam, lausa teisele korrusele suunduv välistrepp.

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. Nii seisab see ka tänapäeval, üks pool viimistletud ja korras, teine poolik, nagu 1928. aasta kirjelduses. Trepp, vahepealsetel aastatel lootusetult äravajunud, on demonteeritud ning ootab taassündi. Nii nagu ootab valmimist kogu maja.

ACROPOLIS of Athens, Full Reconstruction, 2001

2011-11-22T11:51:00.000-08:00

University of Santiago de Compostela.
Technological Research Institute.

Kalur tõmbas Dnepri jõest välja tuhandeaastase mõõga

2011-11-22T09:08:00.000-08:00

www.postimees.ee 22.11.2011

Päikesetõus Dnepri jõe kallastel

Foto: Scanpix

Zaporožje elanik Sergei Pjankov tõmbas Dnepri jõest välja mõõga, mis oli valmistatud umbes kümnendal sajandil.

Arheoloogid kontrollivad versiooni, mille järgi võis mõõk kuuluda vürstinna Olga pojale suurvürst Svjatoslavile, vahendas Ukraina uudisteportaal UNN.

Ukraina Teaduste Akadeemia esindaja Andrei Avdejenko sõnul on tõenäosus, et mõõk kuulus suurvürst Svjatoslavile, kes suri Dnepril petšeneegide vastu aset leidnud lahingus, 80 protsenti.

«Viimistluse tase, töötlemise kvaliteet näitavad, et see mõõk võis kuuluda vahetult vürstile endale,» rääkis Hortitsa peadirektor Maksim Ostapenko.

Kala püüdnud Pjankov tõmbas mõõga, mille külge spinningunöör oli jäänud kinni, välja umbes 20 meetri sügavusest veest.

Mees toimetas leiu Hortitsa muuseumi. Sealsed uurijad ütlesid kohe, et tegemist on ligi tuhat aastat vana leiuga ja see kuulus mõnele võimukandjale.

Lähiajal saadetakse mõõk Kiievisse restaureerimisele.

Toimetas Mari Kamps

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud

2011-11-22T09:06:00.000-08:00

www.elu24.ee 21.11.2011

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud

Foto: Scanpix

Peruu arheoloogid avastasid Andide mäestikust Boliivia piiri lähedalt laste massihaua.
Tegemist on umbes 700 aasta vanuse hauaga, milles on 44 lapse jäänused, edastab mtv3.fi.

See arheoloogiline leid asetseb Titicaca järve lähedal Sillustanis, mis on pealinnast Limast umbes 1300 kilomeetri kaugusel.

Lapsed on maetud paaridena, igas paaris poiss ja tüdruk.

Uurijad oletavad, et lapsed toodi sõja ajal jumalatele ohvriks.

Arheoloogide sõnul olid laste matjateks Kolla kultuuri esindajad. See kultuur domineeris Lõuna-Peruu aladel Puno regioonis 1200 – 1450.

Peruust on ka varem sarnaseid haudu leitud, kuid mitte nii suurt hulka lastejäänuseid sisaldavat hauda.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Unustatud majad: Autentsena säilinud historitsistlik elamu

2011-11-20T01:05:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 04.10.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Hiljuti korda tehtud Valdeku 3 asuv puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte. (foto: Jukko Nooni)

Valdeku tänava alguses, aadressil Valdeku 3 said hiljuti korda üks maja ja aed. Seni õige räämas olnud ja suurte ülekasvanud põõsaste varju jäänud historitsistlik puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte ja pälvib palju tähelepanu.

Korduvalt on küsitud, mis maja see on ja millal ehitatud, mis siin varem asunud? Paraku on selle maja ajaloost vähe teada. Kuid igal juhul kuulub see Nõmme vanimate säilinud puumajade hulka, kultuurimälestiste registri järgi dateeritakse hoonet 1910. aastatesse, aga tegelikult on see ilmselt paarkolmkümmend aastat vanem, pärinedes 19. sajandi lõpukümnendeist. Vanim seni leitud krundiplaan on 1905. aastast, aga siis oli maja juba ammu olemas, ühes toonases kindlustusaktis on öeldud, et maja ehitusaega täpselt ei mäletata. Varasemasse ajastusse dateerimist toetab seegi, et hoone väline arhitektuur esindab peaaegu puhtakujulist historitsismi, 20. sajandi alguses moodi tulnud juugendstiili puudutust ei ole siin peaaegu üldse tunda. Stiililt meenutab see maja näiteks Kadriorus Mäekalda tänavas säilinud suvilaid.

Projekteerija pole seni teada, oletamisi võiks seda atribueerida näiteks kubermanguvalitsuse arhitektile Rudolf Otto von Knüpfferile, aga võimalik, et maja kavandas ka hoopis mõni Peterburist või Riiast pärit mees. Legend räägib, et selle hoone ehitanud koguni Nõmme rajaja Nikolai von Glehn ja üürinud suvemajana välja. Dokumentaalseid andmeid selle kohta leitud ei ole, tõenäolisem on siiski, et asi käis nii, nagu teistegi toonaste Nõmme suvilate puhul: Glehn eraldas Jälgimäe mõisa maast krundi ja maja ehituse korraldas juba tulevane suvitaja ise.

Hoonel on mitu ehitusjärku, algul on see vist olnud ühekorruseline, hiljem on maja mitmes etapis suuremaks ehitatud, aga see kõik näib olevat toimunud juba tsaariajal. Osaliselt on konstruktsioonide osas tegemist rõhtpalkmajaga, osaliselt aga puitsõrestikehitisega. Algul ilmselt ühe perekonna käsutuses olnud hoone on õige pea jagatud neljaks korteriks, alumise korruse korteritel oli kummalgi väljast eraldi sissepääs. Võimalik, et ühes korteris elas peremees ise aasta ringi, teised aga olid suveks välja üüritavad. Nagu peente sakste majale kohane, oli hoovi pool eraldi köögitrepikoda. Tänava poolt pääses ruumidesse veranda kaudu, mis suvemajadele tüüpiline.

Hiljem, Nõukogude ajal jagati kortereid veel ümber, ent maja välimus säilis autentsena. Ka interjööris oli alles palju vana: ahjud, laudpõrandad, ilusad aknakremoonid, palju tahveluksi, neist ühel vahva tsaariaegne venekeelse kirjaga uksekell. Kahjuks jõuti osa sisedetaile ära varastada, seda aga juba nüüd, meie päevil, kui kunagine suvitusvilla mõni aasta tagasi renoveerimise ootel pikalt tühjana seisis. Maja pankrotipesast välja ostnud uus omanik pidi palju vaeva nägema, et osagi laiali veetud materjalist tagasi saada. Loodame, et vana väärikas hoone leiab endale peagi ajaloolist miljööd hindavad uued elanikud. Kui keegi lugejatest aga selle maja ajaloost ning kunagistest omanikest ja elanikest midagi täpsemat mäletab, siis võiks Nõmme lehele sellest teada anda.

Artiklisari «Unustatud majad» ilmub kord kuus.

Unustatud majad: Nõmme kontekstis suurlinlikult mõjunud maja

2011-11-20T00:58:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 19.08.2011

Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Rekonstrueerimise käigus ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. (foto: Jukko Nooni)
Nõmme keskuses vaheldusid veel 1920. aastatel hoonestatud krundid suurte tühjade maatükkidega, kus asusid avaramad juur- ja puuviljaaiad, ka laoplatsid, töökojad, puuhoovid, aiandid jm. 1930ndail hakati siia aga juba tihedamalt maju ehitama, senised hoonestamata alad ehitati suurelt jaolt täis.

Kui muus osas jäi Nõmme aedlinnaks, siis päris keskele, raudteejaama ja turuplatsi vahelisele alale kerkis ka üksikuid kesklinnale omaseid mitmekorruselisi kivihooneid. Praegune Nõmme tervisekeskuse maja kuulus ärimees Karl Dulderile, kes alustas 1937. aastal Friedrich Wendachi projekti järgi kolmekorruselise äriruumidega ja esinduskorteritega elamu ehitust. Maja sai valmis vähem kui aastaga, ehitamiseks võeti ka laenu, aga Dulder sai ehitada teiste majaomanikega võrreldes siiski pisut odavamalt, sest talle endale kuulus betooni- ja katusepapitööstus Järve, kust saadi enamik vajaminevast materjalist.

Tänu neiueas Nõmmel elanud hilisema maastikuarhitekti Vaike Parkeri ja teiste vanade nõmmekate mälestustele on Dulderi maja sõjaeelsest elust üsna palju teada. Elamu oli igati moodne, mõjudes Nõmme kontekstis uudselt suurlinlikuna. Kaheksa kolme-neljatoalist korterit olid keskküttega, katlamaja asus keldris. Õues oli garaaž kolmele autole, pesukuivatuskoht ja uudne reovee puhastusseade (Nõmmelpolnud toona veel korralikku kanalisatsiooni). Maja esimesel korrusel leidis koha juuksurisalong nii meestele kui ka naistele, mis kiiresti kujunes Nõmme jõukama rahva seas populaarseks. Lisaks mahtusid selle kõrvale lillepood, pudu- ja naiskäsitööpood ning magusaäri. Teisel korrusel asus ühe korteri juures kahest ruumist koosnev arstivastuvõtt.

Idüll ei kestnud kaua. Dulderi maja natsionaliseeriti 1940. aastal, sõjasündmused ja okupatsioonid pillutasid endised elanikud laiali: majaomanik ise hukkus ohvitserina sõjas, paljud üürnikud küüditati või põgenesid 1944. aastal Eestist. Sõja järel paigutati osasse majast asutused, mõned korterid olid edasi kasutusel eluruumidena, vähemalt ühte neist kolinud keegi KGB ohvitser. 1956. aastal anti maja üle Nõmme haiglale ja sealt alates on seda kasutatud polikliinikuna, 1960. aastail tehti hoonele juurdeehitis. Nüüd on hoone veel kord rekonstrueeritud, sellega seoses ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. Ometi on siin hõljumas veel midagi tabamatut, mis meenutab 1930. aastate lõpu ilusaid aegu.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

85 aastat tagasi valmis Järve jaamahoone

2011-11-20T00:55:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 28.07.2011

Autor: Leho Lõhmus

Järve jaamahoone projekteeris Karl Burman. (foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Vahetult Nõmme piiride taga asub Kristiine linnaossa kuuluv Järve. Oma arhitektuurilt ja looduslikelt tingimustelt sarnaneb see asum rohkem küll Nõmmele kui Tallinnale. Ning muide – aastatel 1948-1956 oligi Järve Nõmme rajooni koosseisus.

Järve oli aastaid hõreda männikuga kaetud liivik Tallinna külje all. Ainsateks ehitusteks vaid Erbe suvemõis (Hermanshof), mille eluhoone Pärnu maantee ääres lammutati mõned aastad tagasi, ning restoran Tammemäe selle vastas. Viimase hoone lammutati 1950. aastatel. 19. sajandil kasutati suvemõisast Nõmme poole jääavat maad prügimäena ja kuni 1910. aastani tegutses siin nn pudretivabrik, kus fekaalidest valmistati pulbritaolist väetist. Vahemärkusena olgu lisatud, et kui Nikolai von Glehn 1905. aastal samalaadset asutust Nõmmele üritas rajada, pidid vihased suvilaomanikud ta peaaegu kotti ajama. Küllap oldi Tallinnast Nõmme poole sõites sealt levivate aroomidega tuttavad.

1925. aastal asutas ettevõtja Karl Dulder samale krundile tsementkivide tööstuse, kus valmistati müüri-, korstna- ja katusekive, kaevurõngaid, aiaposte ja -vaase. Mõni aasta hiljem lisandus toodangusse ka tõrvapapp. 1938 vahetas tööstus omanikku ning sai nimeks Betooni- ja Katusepapitööstus Järve. Hilisema Silikaadi tsehhina toodeti siin tõrvapappi 1979. aastani.

1920.-1930. aastatel kerkisid Järvele praeguste Laine ja Järve tänava äärde raudteelaste kooperatiivi Kodu ja Mustamäe poole kooperatiivi Oma Maja elamud. Esimese neist on projekteerinud arhitekt Herbert Johanson, teises on kaasa löönud ka Karl Tarvas ja Ferdinand Adoff.

Raudteelased, teadagi, pidid kuidagi tööle pääsema ning peagi siia ka jaam asutati. Järve raudteepeatus piletimüügiga avati 29. septembril 1923. Algselt täitsid jaamahoone ülesandeid rööbastelt mahatõstetud raudteevagunid: reisijatevagun teenistusruumideks ja kaubavagun ooteruumina. 1925. aastal sai senine peatus jaama õigused, uus staatus nõudis ka soliidsemat ja kapitaalsemat hoonet. Uue jaamahoone projekteeris arhitekt Karl Burman rahvusromantilises stiilis, kelpkatuse ja kaarjate ustega.

Üldiselt rakendasid tuntud arhitektid oma meistrikätt raudteejaamade peal harva – need valmisid põhiliselt raudteevalitsuse ehitusosakonna kollektiivse tööna või kasutati tüüpprojekte. Järve on siin meeldivaks erandiks. Kui nüüd veel Nõmmele tulla siis meie kodulinnas on teada kahe jaamahoone autorsus – Franz de Vries Hiiul ja Hendrik Otloot Kivimäel. Nimed, mis arhitektuuriga mittetegelenud inimesele ei ütle midagi.

Järve jaamahoone vundament valmis 1925. aasta sügisel ning järgmise aasta juuli lõpus koliti sisse. Tolleaegsest ajalehest Päevaleht võime lugeda, et jaam polnud selleks ajaks veel kaugeltki valmis. Viimistlustööd jätkusid sügiseni. Koos kolimisega viidi minema ka vagunid ning mine tea: võib-olla kasutati neid hiljem Kivimäel, Hiiul, Tondil või mõnes teises Eesti raudteejaamas.

Neil samadel aastatel ehitati K. Burmani projekti järgi ka Nõmmele kaks hoonet. 1923. valmis Õie ja Liiva tänava nurgal riigivanem Juhan Kuke elamu ning kaks aasta hiljem Nõmme jaama juurde (Raudtee 263a) raudteelaste elamu.

Unustatud majad: Hilisjuugendlik puumaja

2011-11-20T00:39:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 29.06.2011

Autor: Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Ühetoalisi tööliskortereid oli Nõmmel vähe, siin olid pigem suuremad kodanlikud elamispinnad, 3–6-toalised korterid, mille juurde kuulusid eraldi paraad- ja tagatrepikoda. (Foto: Jukko Nooni)

Kunagi oli Nõmme ennekõike suvituslinn. 20. sajandi algul hakkas siia järjest enam tulema ka alalist elanikkonda,kes jäi Nõmmele aasta ringi.Toona vaimustuti kõikjal aedlinnaideest. Kuigi meil, erinevalt Lääne-Euroopa miljonilinnadest, ei olnud isegi kesklinnas välja kujunenudsellist ahistavalt tihedate kvartalitega kivist linnadžunglit, kust pidanuks kindlasti põgenema, läks ka Eestis keskklassi hulgas üsna laialt moodi kolida linna lähedale rohelusse.

Eriti populaarseks kujunes Nõmmele kolimine siis, kui 1924 hakkas sõitma kiire elektrirong, mis võimaldas kergesti linnas tööl või äriasju ajamas käia. Sellega seoses kerkis mändide alla seniste väiksemate suvilatekõrvale üha rohkem ka kopsakamaid kahekorruselisi, kahe kuni nelja korteriga puumaju. Ühetoalisi tööliskortereid oli Nõmmel vähe, siin olid pigem suuremad kodanlikud elamispinnad, 3–6-toalised korterid, mille juurde kuulusid eraldi paraad- ja tagatrepikoda, teenijatoad või koguni omaette teenijatemaja hoovis, üsna pidulikud interjöörid, mõnel pool ka (toona puitelamutes haruldaseks luksuseks olnud) vannitoad.

Krundil on alles elegantne paviljon-kaevumaja, missuguseid oli Nõmmel omal ajal palju, aga alles vaid üksikuid. Kahjuks läks see mõne aasta eest õnnetult põlema ja on siiani restaureerimata.(Foto: Oliver Orro)

Üks selliseid esinduslikumaid maju on ka Idakaare 6, suur väärikas hilisjuugendlik puumaja, mille täpne ehitusaeg ei ole teada. 1925 on koostatud hoone kohta ehitusprojekt, kuid tundub, et tegemist võis olla juba olemas olnud, tsaariaja viimastel aastatel või 1920. aastate algul valminud maja ülesmõõtmisega. Hoonet ilmestavad erineva suurusega peeneruudulise ülaosaga aknad. Ehitise otstes on verandataolised väljaehitised, mille eriline katusekuju annab majale uusbarokset joont. Esimese ehk esindustrepikoja uhkus on peen aaderdatud trepivõre ja samasuguse viimistlusega korteriuksed, tagumisele trepikojale annavad ajastuomast joont siiani säilinud nn kojakapid.

Suurel poolloodusliku iluaiana kujundatud krundil on alles elegantne paviljon-kaevumaja, missuguseid oli Nõmmel omal ajal palju, aga alles vaid üksikuid. Kahjuks läks see mõne aasta eest õnnetult põlema ja on siiani restaureerimata. Kõik selle maja juures meenutab Eesti Vabariigi esimese, sõjaeelse iseseisvusaja algupoole väärikaid kodanikke, vahel hilisõhtuti isegi justkui viirastuks aias mõni jalutuskepiga uljas kikkis vurrudega härrasmees või toona nii moodsa poisipeaga hurmav lavendlilõhnane daam…

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Unustatud majad: Kindlusraudtee uhkeim hoone

2011-11-20T00:29:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 24.05.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Peeter Suure merekindluse jaoks ehitatud ringdepoo on osalt siiani säilinud. (Foto: Tauno Pääslane)

Raudteetransport oli vanasti väga oluline ja seda mitte ainult igapäevase reisijateveo seisukohalt, vaid hädavajalik ka kaupade ja ehitusmaterjalide või näiteks sõdurite ja relvade ühest paigast teise liigutamise jaoks. Kui I maailmasõja eel ja ajal rajati Tallinna lähiümbrusesse Peeter Suure merekindlus, ehitati ka selle tarbeks välja terve omaette kitsarööpmeliste raudteede võrgustik koos jaamahoonete ja abiehitistega.

Nõmmelt Vääna suunas kulgenud kitsarööpmelise raudteeharu äärde praeguse Hiiu jaama lähedale kerkis muuhulgas üks uhkemaid kindlusraudtee hooneid: auruvedurite nn ringdepoo. See ehitis on osaliselt siiani säilinud ja kannab nüüd aadressi Salve tänav 6.

Tegelikult ei ole depoo päris ringikujuline, vaid poolkaarjas. Põhimahuga liitub ühes otsas lisaks veel ka kahekorruseline kontori- ja töökodadeplokk. Algselt oli depoo kaarduvas osas 25 eraldi väravatega kanalit, mis olid viiekaupa grupeeritud tulemüüridega eraldatud sektsioonidesse. Iga värava kohal oli väike trapetsiaalse kujuga ehisviil. Depoo sai loomulikku valgust uhkete katuselaternate kaudu. Hoone ees oli kiirtena hargnev raudteede võrgustik, igasse kanalisse viis omaette rööpmepaar. Kõik harud jooksid aga kokku hoovi keskele, kus asus mehhaaniline pöördesild, millel auruvedureid sai vajadusel ümber pöörata.

Tegemist on siiani kinnise territooriumiga, kuhu võõraid ei lasta. (Foto: Tauno Pääslane)

Algselt kindlusraudtee seitsmekümne veduri hoidmiseks, hoolduseks ja remondiks mõeldud depoo valmis lõplikult 1918-19. Pärast Vabadussõda ja Eesti iseseisvumist kuulus see algul Kindlusraudtee veojaoskonnale, ent peagi anti see üle tsiviilraudtee haldusesse ning juba mõni aasta hiljem, 1920ndail, lammutati osa hoonest maha. Kokku on lammutatud 10 kanali jagu depood. Võib-olla oli põhjuseks see, et need osad olid sõjaaegse kiirustamise tõttu halvemini ehitatud või jäi depoo üks ots ette mingitele suurejoonelisena mõeldud, ent teostamata jäänud jaamakompleksi arendusplaanidele: miks muidu olnuks tarvis nii tõsisest paeehitisest suur tükk likvideerida? Alles jäänud osa oli veel pikalt kasutusel veduridepoona, alates kitsarööpmelise raudtee likvideerimisest kuni praguseni on seda aga kasutatud lao- ja tootmisruumidena.

Esiküljelt on raske praegu maja pildile saada. (Foto: Tauno Pääslane)

Praegu on ehitis eravalduses, nüüd pannakse hoovis kokku mingeid metallkonstruktsioone, depooruumidest enamik on endiselt laod. Tegemist on siiani kinnise territooriumiga, kuhu võõraid ei lasta, aga raudtee poolt lähendes saab seda uhket sõja- ja transpordiajaloo mälestist üle kõrge betoonaia siiski piiluda. Üldtüübilt sarnane, aga märksa hilisema ehitusajaga (1930) kaarduv nn. ringdepoo on säilinud Tallinn-Väike jaama juures Kauba tänavas.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Unustatud majad: Hilisjuugendlik apteegimaja

2011-11-20T00:22:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 16.03.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. (Foto: Oliver Orro)

Nõmme raudteejaama ligidusse Nikolai von Glehni poolt Jälgimäe mõisa maadest eraldatud suvilakruntidele hakkasid esimesed hooned kerkima juba 1880.– 90. aastatel. Enamasti olid need väikesed puitsuvilad, millele olid iseloomulikud suured verandad. Oli aga ka avaramaid pansionaadilaadseid maju, kus suvitajatele tube üüriti.

20. sajandi alguses hakkas kasvama aastaringsete elanike hulk. Koos sellega hakkasid tekkima ka aasta läbi tegutsevad poed, kohvikud, rätsepatöökojad ja muu alevi eluks vajalik teenindusstruktuur. Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. Tõenäoliselt oli seegi rajatud juba millalgi 19.–20. sajandi vahetuse paiku suvilana. Nõmmelastele on see roheline puumaja olnud aastakümneid aga ennekõike tuntud vana apteegina, ka Mai tänav kandis selle järgi vanasti Apteegi tänava nime.

Nõmme alevis nimelt polnud apteeki ning 1910 üüris siin ruumid ja asutas apteegi proviisor Arnold Johan Wilhelm Trossin, päritolult lihtne mees, maalt Tallinna kolinud pottsepa poeg, kes tänu oma tublidusele ja edasipüüdlikkusele oli saanud lõpetada gümnaasiumi ja hiljem suutnud omandada rohuteadlase kutse. Legendaarse proviisori omandusse jäi ladina köök 1940. aastani, vanemad nõmmelased mäletavad seda isiksuslikult koloriitset ja sõbralikku härrat kui «ebamäärasest rahvusest meest», kes rääkis vabalt nii vene, saksa kui eesti keelt, aga kõiki aktsendiga, nii et õigupoolest ei saanudki aru, mis keelt tema emakeeleks pidada. Trossin suutis Nõmmel kanda kinnitada, ostis maja peagi päriseks ja tema ajal – 1924 – tehti hoonele ka pealeehitis, millega seoses varem pooleteisekorruseline ehitis muutus tervikuna kahekorruseliseks ja sai oma siiani püsinud välimuse.

Esimesele korrusele jäid apteegiruumid koos juurde kuuluva laboratooriumiga, kus, nagu tollastes apteekides ikka, töötas mitu assistenti, sest toona oli valmisravimeid vähe, paljud rohud segati arsti retsepti järgi kohapeal. Teisel korrusel oli apteekri enda korter ja veel mõned eluruumid. Erakordselt keerulise katusekujuga sopilist hoonet võib pidada hilisjuugendlikuks, selle ümberehitusprojekti tegi Toomas Gutmann, juba tsaariajast alates Nõmmel projekteerinud populaarne ehitustehnik, kelle loomingut on siinkandis säilinud palju. 1940.–41. apteek ja maja natsionaliseeriti, kuid apteek jätkas tegutsemist algses funktsioonis. Hiljem, 1970. aastatel on hoonet veelgi ümber ehitatud, nii on apteegi-osale tehtud suuremad raamjaotuseta vitriinaknad, mis maja tõtt-öelda just ei kaunista, majale pandi eterniitkatus, mis pole ka kuigi kena, aga on seni vähemalt oma funktsiooni täitnud ja hoone suurematest niiskuskahjustustest päästnud.

Rohtu saavad nõmmelased siit seniajani, 2010. aastal tähistas Nõmme apteek pidulikult 100. tegutsemisaastat. Nüüd on aga liikumas hirmujutud, et apteek tahab siit majast ära kolida. Koht olevat liiga kõrvaline ja aastaid apteegi põhiklientideks olnud rongireisijaid praegusel autode-ajastul väheks jäänud. Oleks küll kole kahju, kui katkeks saja-aastane traditsioon.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Nõmme maja sai restaureerimispreemia

2011-11-20T00:18:00.000-08:00

Õie 17 2007. aasta suvel.

www.nommesonumid.blogspot.com 17.02.2011

Autor: Nõmme Sõnumid

Õie 17 2011. aasta alguses.

Tallinna kultuuriväärtuste amet premeeris parimate 2010. aasta jooksul restaureeritud majade omanikke, arhitekte ja ehitajaid. Parimad restaureeritud majad miljööaladel on Õie 17 Nõmmel ja Õle 43 Pelgulinnas.

Õie 17 on uhke tsaariaegne villa, mis on olnud nii Kölerite kui Puhkide perekonna suvemaja. Nõukogudeaegsete ümberehituste kiuste taastasid uued omanikud maja algse väljanägemise, sh väikeseruudulised aknad.

Tähelepanuväärseks möödunud aastal valminud tööks peeti Nõmmel veel ka Glehni lossi vaatetorni ennistamist.

Unustatud majad: Hoone, mis oma arhailisuses meenutab Nõmme alevit

2011-11-20T00:04:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 17.02.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Maja aadressil Raudtee 56 on rajatud arvatavasti 19. sajandi lõpus ja hiljem mitmes osas juppe juurde ehitatud. (Foto: Oliver Orro)

Raudtee on alati olnud Nõmme elanike ühtesiduja ja linnakese keskne tuiksoon, eriti oluline oli see muidugi sel ajal, kui eraautosid veel kuigi palju liikvel ei olnud. 1870 avatud Tallinna-Peterburi-Paldiski raudteele 1872 asutatud Nõmme jaama nimetati algul «Peatus seitsmendal vestal» (Oстановочный пункт на 7. версте), lugedes läbitud vahemaad alates Balti jaamast.

Siia sõitsid esialgu peamiselt suvitajad ja Nõmme varasema ajaloo kindlasti koloriitseima isiksuse, kuulsa Nikolai von Glehni tegemistega seotud inimesed, näiteks tema lossi ja pargikompleksi veidrate ehitustega tegelenud töölised. Vähehaaval kasvas Nõmmel nii suvitajate kui ka alaliste elanike hulk ja jaamakompleks muutus olulisemaks, lisaks puitpitsilisele vaksalihoonele, mida enam olemas ei ole, sest see jäi juba 1920. aastail väikeseks ja asendati praeguse kivimajaga, kerkis teisigi jaamaga seotud ehitisi. Nagu ikka raudteesõlmede ümber, olid siin laadimisplatvormid, pagasikuur, mitmed raudteelaste elamud. Varasem raudteelaste maja asus Pärnu maantee ülesõidu lähedal ja lammutati kahjuks hiljuti ära. See oli Nõmme ilmselt kõige vanem puumaja.

Lisaks paljudele väikestele elukorteritele on siin millalgi asunud ka Nõmme elektrijaam. (Foto: Oliver Orro)

Teine ilmselt raudteelaste majaks ehitatud pikk barakk on alles – Raudtee tn 56, rajatud arvatavasti 19. sajandi lõpus ja hiljem mitmes osas juppe juurde ehitatud. See on ühest nurgast kivist, enamikus aga puust, paljude sissekäikudega hoone. Uste kohal olevad kohmakad puitkonsoolidel varikatused on raudteearhitektuurile omased. Lisaks paljudele väikestele elukorteritele on siin millalgi asunud ka Nõmme elektrijaam, aga maja on seest aja jooksul nii tugevasti ümber ehitatud, et praegu ei saa enam arugi, mis ruumis see generaator võis olla.

Huvitavad on hoovi pool olevad suured vintskapid, mis tunduvad olevat vintskapid sõna otseses mõttes: siit vinnati kunagi vintsi abil midagi pööningule. Võimalik, et seal hoiti mingeid kaupu või hobuste heinu. Interjöörides oli veel hiljuti säilinud peegelvõlvlagesid, vanu tahveluksi ja mõned vahvad vanaaegsed metallkestaga ahjud, aga sel ajal kui maja pikalt tühjana seisis, jõudsid need kahjuks hävida. Viimane omanik jättis nimelt hoone hooletusse ja see on praeguseks jõudnud väga halba seisundisse, hoovipoolne tiib on hoopis kokku langenud. Uuel omanikul on plaan see ajalooline maja Nõmme südames siiski korda teha ja uuesti eluruumidena kasutusele võtta, ehitades muu hulgas valmis ka varem tühjana seisnud pööningu. See suurte põlispuude all seisev
lihtne hoone on ju omal moel romantiline, meenutades oma arhailisuses kaugete aegade peamiselt ühekorruselistest puumajadest koosnenud Nõmme alevit.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Milline oli Nõmme keskus 90 aastat tagasi?

2011-11-19T23:55:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 10.01.2011

Autor: Leho Lõhmus

Nõmme keskus 1921. aastal. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Kui palju on säilinud vana ja kui palju on nende aastate jooksul juurde ehitatud uut? Et saada vastus nendele küsimustele vaatame Lennukooli poolt tehtud aerofotot 1921. aasta kevadtalvest. Üle Nõmme lendas koos Lennukooli lendur-instruktori ja kursandiga ajaloolane Leho Lõhmus.

1. Nõmme raudtee ülesõit. Täitsa olemas ja endises kohas. Kadunud on vaid raudteevahi maja 1870. aastast, mis ülemöödunud aastani oli Nõmme vanim puumaja.
2. Oit & Mäe lauavabrik Õie ja Raudtee (vabandust, enne 1922 siiski Siini) tänava nurgal. Kadunud juba 1960. aastatest. Praegu selle asemel elumajad.
3. Restoran Lucullus, hilisem Talveaed Siini tänaval. Restorani pole enam 1940. aastast, maja aga alles ja kohaldatud elamiseks aadressiga Raudtee 11.
4. Põld? Nii tõesti oli, sellest sai nime ka siit alguse saav Põllu tänav. Tänaseks muidugi elamuid täis ehitatud.
5. Apteek omanimelisel st Apteegi tänaval nr 4. Apteek töötab siin tänagi, aadress vaid Mai 4.
6. Elumaja Apteegi 2 . Täitsa olemas ja säilinud endisel kujul, nüüd muidugi Mai 2.
7. Nõmme jaamahoone pika katusealusega ühel ja jaama restoran teisel pool. Jaam ehitati ümber 1930. aastal, restoran põles maha 1966. aastal. Pikk katusealune taastati endisel kujul aga 1999. aastal. Jaama ees seisab aururong – seda pilti nägi Nõmmel viimati vast 1970. aastatel.
8. Jälle põld? Ei, see oli Nõmme aiand, nüüdseks samuti täis ehitatud.
9. Nõmme alevivalitsuse hoone Pärnu maantee ääres. Pole enam alevit ja hoonegi hävis 2006. aastal tulekahjus.
10. Nõmme postkontor – Glehni „torniga maja” Vaksali tänaval. Täiesti alles, nüüd vaid kasutusel elumajana ja aadress Jaama 14.
11. Nõmme elektrijaam Raudtee tänaval. Hoone alles, aga elektrit ei toodeta siin juba 1922. aastast.
12. Nõmme pritsimaja. Selle koha peal nüüd uus, 1935. aastal ehitatud pritsimaja.
13. Nõmme Alevi algkool, endine Glehni vorstivabrik. Nüüd ümber ehitatud ja seal asub Nõmme Muusikakool.
14. Nõmme turuplats. Pole veel praegust Nõmme kultuurikeskuse hoonet (valmis 1924) ega turuhoonet (valmis 1930). Vaid Nõmme kõrts (praegu sellel kohal kaubanduskeskus ja Nõmme pubi) ja restoran selle vastas (hävis tulekahjus 1924, 1933 ehitati siia kinohoone kus kino tänaseks pole). Tollest ajast jäänud vaid väike torniga elumaja Vana-Pärnu maantee otsas.
15. Siit läks Liiva-Vääna kitsarööpaline raudtee – nüüd kergliiklustee. Nõmme suusasilda veel pole, õigemini polekski teda kuskilt üle ehitada, sest Mustamäe nõlv murti läbi alles 1933. aastaks.
16. Pärnu maantee – hoonestus mõlemal pool veel suhteliselt hõre.

Unustatud majad: Tallinna puitarhitektuuri uhkeim pärl

2011-11-19T23:50:00.000-08:00

www.nommesonumid.blogspot.com 21.02.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Pärnu mnt 492 asuv juugendvilla on kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis pretsedenditult uhke muinasjutumaja. (Foto: Tauno Pääslane)

I maailmasõja eelõhtul hakati tsaarivõimude otsuse kohaselt Tallinna ja Tallinna ümbrusesse rajama võimsat kindlusehitiste süsteemi, mida nimetati Peeter Suure merekindluseks. Mitmeid merekindluse objekte on ka Nõmmel ja neid on ehk edaspidi võimalus lähemalt tutvustada. Kuid merekindlus on mõjutanud Nõmme arengut ka muul kombel. Nimelt soovisid paljud merekindluse rajamisega seoses Peterburist või mujalt Venemaalt Tallinna saabunud ametnikud, insenerid ja ohvitserid endale suvilakrunti saada. Nii planeeriti Pääsküla kanti uus suvitusasula, mida hakati kutsuma Peetri aedlinnaks. Seeläbi ongi tekkinud praeguse Pääsküla Kadaka puiestee äärde jääva osa suhteliselt regulaarne tänavatevõrk ja sellele alale iseloomulik suurte kinnistutega linnastruktuur. Ka Pääsküla raudteejaam loodi suurelt jaolt just tulevase aedlinna suvitajate jaoks.

Enamasti jõuti siin küll vaid krunte välja mõõta. Suur osa kavandatud suvilaid jäi I maailmasõja tõttu ehitamata ja hooned valmisid alles 1920.–30. aastatel, nüüd aga enamasti mitte enam suvemajadena, vaid juba aastaringseks elamiseks.

Mõned majad siiski rajati juba tsaariajal, nende hulgas ka algselt ohvitseride klubina ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamuna kasutatud torniga juugendvilla, praeguse aadressiga Pärnu mnt 492. See, kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis pretsedenditult uhke muinasjutumaja on teadaolevalt ehitatud 1913 Narva-Jõesuus ning Tallinna üle toodud 1915.

Erilist tähelepanu väärivad peened puitpitsdetailid ning tänavapoolsel viiluväljal end uljalt sirutavad stiliseeritud lohed või greifid.

Nõukogude ajal mitmeks väikeseks korteriks jagatud villa oli kaua väga hooletusse jäetud, viimasel ajal on elanikud aga Tallinna kultuuriväärtuste ameti abiga hakanud seda vähehaaval korrastama, esmase avariitööna on jupphaaval vahetatud keeruka kujuga katuse plekk-katet. Majas on mõnes korteris säilinud ka ilusaid interjööridetaile.

Hiiumaa kroonijuveel lüüakse läikima

2011-11-19T02:22:00.000-08:00

www.hiiunadal.saartehaal.ee 17.11.2011

Autor: Urmas Lauri

AJALOOKIHID: Hiiumaa ametikooli direktor Ülo Kikas näitab, et aknalaual on paljastatud kõik värvikihid esimesest alates. URMAS LAURI

Eesti suurim ja paremini säilinud barokne mõisahoone Suuremõisas saab järgmiseks sügiseks uue katuse ja küttesüsteemi ning seejärel saab alustada tubade restaureerimisega.

Mullu oma 250. aastapäeva tähistanud Suuremõisa loss on praegu üks suur ehitustanner. Hiiumaa muinsuskaitseinspektor Dan Lukas täpsustab, et tegemist pole siiski ehitamise, vaid hoopis restaureerimisega. Ning temaga tuleb nõus olla, sest ehitamine ja restaureerimine on kaks täiesti erinevat asja.

Aasta pärast uues kuues

Hiiumaa ametikooli direktor Ülo Kikas selgitas, et praegu restaureeritakse mõisahoone katust, vahetatakse kivid, aluslaudis, roovitus, asendatakse sarikate pehkinud kohad. Vahetatud on ka soojatorustik. Mõisahoone soojapidavuse parandamiseks saadi 934 000 eurot saastekvootide müügist ning peatöövõtjad on Ehitus5ECO OÜ ja Silindia OÜ.

Restauraatoritega on Dan Lukas rahul. "Niisuguste objektide puhul ei saa kunagi olla sada protsenti rahul, alati saab paremini. Ka parimad restauraatorid nendivad pärast töö lõppu, et oleks veel paremini saanud."

Ametikoolis õpetatakse ka restaureerimist ning nii mõnigi selle eriala õpilane on restauraatorite käe all praktikat saanud. "Põhiline on see, et nad saavad olla keskkonnas, mis on nende õppeprotsessi ja maailmavaadet kujundav," arutles direktor Kikas.

Ülo Kikase sõnul peavad restaureerimistööd valmis olema augusti keskpaigaks. Kui kütteperiood on läbi, saab hakata 50 aastat tagasi ehitatud küttesüsteemi vahetama.

Kuigi mõisahoonele tahetakse anda võimalikult tõetruu väljanägemine ja interjöör, pole muinsuskaitsjad moodsa küttesüsteemi vastu. "Kui me seda ei lubaks, siis ei saa me kindlad olla, et see hoone meil säilib," rääkis Dan Lukas kompromissist, mida muinsuskaitse peab hoone säilitamiseks tegema. Lukase sõnul saab loss üsna silmatorkamatud radiaatorid, vaid väärikamatesse ruumidesse paigaldatakse jalgadel malmradiaatorid.

Päevavalgele tuli esimene tapeet

Mõisahoone igast ruumist võib avastada omapäraseid taieseid. Tegelikult on need kunstiteosed avalikuks tulnud sondeerimise käigus. "Seal on tehtud siseviimistluste uuringud kõikidel seintel, liistudel, ustel-akendel, lagedel, karniisidel, põrandatel," selgitas Dan Lukas. Sondaaži tegi muinsuskaitse vastutava spetsialisti, Tartu kõrgema kunstikooli maali- ja maalingute restaureerimise õppejõu Heli Tuksami juhitud töörühm. Varem on Suuremõisa ajaloolisi kihistusi põgusalt uurinud vaid Teddy Böckler läinud sajandi 60. aastate lõpus.

Kiht kihilt on sondaažil näha kõikide ajastute kihistused päris esimeseni välja. Sondeerimise põhjal koostatatakse hoone sisekujunduse eritingimused. "Et me saaksime ajaloolise ülevaate, millised kihid meil peidus on, millisel ajal mis moes on olnud, kust on meistrid tellitud," rääkis Lukas. Enne uue sisekujunduse tegemist on muinsuskaitsjail seega selge pilt, mis hoones säilinud on, ning seejärel saab hakata mõtlema, kuidas ja mida säilitada.

"Minu jaoks oli huvitavaim, kui palju on säilinud laemaalinguid," ütles Lukas ja lisas, et praegu on Suuremõisa lossi interjöörist säilinud vaid viis fotot eelmisest aastasajast ning neil on laemaalinguid näha. "Praegusel juhul me neid enam eriti ei leidnud, nõukogude ajal on ilmselt maha kraabitud," nentis Dan Lukas, lisades, et ülemise korruse suures saalis on laemaalingu fraktuur siiski aimatav.

Põnevaks leiuks võib pidada ka mõisahoone ehitusaegse tapeedi fragmentide leidmist. "Barokne tapeet, spetsialisti väitel 18. sajandi lõpust," selgitas Lukas.

Dan Lukase sõnul on Suuremõisa lossi eluruumide aknad säilinud peaaegu sajaprotsendiliselt. "Isegi valatud aknaklaase on," ütles Lukas. Kunagiste eluruumide osas on säilinud ka sisemised ehk talveaknad. "Selle üle oleme väga rõõmsad," lausus Lukas.

Ametikoolil on väärikas ajalugu

Hiiumaa ametikoolis on tänavu 240 õpilast. "Kõigi aegade kõige suurem number," on direktor rahul, sest see annab kindlust, et kool jätkab. Kutseõppeasutuste õpikeskkonna kaasajastamise meetmest sai ametikool raha õpilaskodu kaasajastamiseks. "Me saame 934 000 euro eest täiesti uuendatud hoone koos sisustusega," selgitas direktor.

Kutsehariduse andmise traditsioon on Hiiumaal pikk. Eesti esimene põllumajandusega seotud kutseõppeasutus asutati just nimelt Suuremõisas. Kalevivabriku käivitamise eel mõeldi sellele, kuidas ja kust saada toorainet. 1824. aastal asutatigi pooleteiseaastase õppeajaga lamburite kool. Ning kui Suuremõisa lossis 1829. aastal kalevit kuduma hakati, oli vill omast käest võtta.

Tallinna maantee 12 ehk Kentuki Lõvi pubi

2011-11-19T00:09:00.000-08:00

www.parnupostimees.ee 11.11.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Praegu Kentuki Lõvi pubina tuntud maja oli Eesti Vabariigi ajal ehe polüfunktsionaalsuse näide, selle katuse all tegutsesid sõbralikult erinevad ettevõtted.

Foto: Urmas Luik

Praegu Kentuki Lõvi pubina tuntud maja oli Eesti Vabariigi ajal ehe polüfunktsionaalsuse näide, selle katuse all tegutsesid sõbralikult erinevad ettevõtted.

Foto: Olaf Esna erakogu

Veel lähiminevikus oli Pärnus Tallinna maanteel üks punastest tellistest matsakas ja maotu hoone, mille esimene omanik arhitektile ilmselt eriti suuri nõudmisi ei esitanud.

Alles nüüd, pärast erakätesse minekut sai maja teise korruse ja varasemast huvitavama välisilme. Tänavu suvel avati hoones Kentuki Lõvi nime kandev pubi.

Esimesi kivimaju Ülejõel

Maja täpset ehitusaastat pole õnnestunud tuvastada. Igatahes juba 1886. aastal kauples Normanni majas (krunt number 234) Jacob Ottenson põllumajandussaadustega (Landesprodukten und Materialwaren). Võimalik, et kauplemine selles majas algas mõni aasta varem, sest kõik Pärnu firmade loetelud pole säilinud, kuid 1881 seda krunti veel ei mainita.

Maja Tallinna maantee ääres on üks esimesi tellistest ehitatud hooneid Laadaplatsi koolimaja järel, mis esimesed õpilased võttis vastu 1876. aastal.

1889. aastal kauples majas Jaan Martens ja Ottenson oli kolinud samal tänaval majja number 21.

Selleks ajaks oli jõutud Ülejõe majadele numbrid panna. Pärnu firmade nimekirja järgi kauples Martens toidukaubaga 1903. aastani. Edasi asus hoones monopolikauplus. See mõiste vajab ilmselt lahtiseletamist.

Normanni maja

1894. aastast hakati Venemaal aktsiisisüsteemi järk-järgult asendama monopolisüsteemiga. Balti kubermangud viidi uuele süsteemile 1. juulil 1900. Kõrtsid kaotasid mõisnikele tuluallikana tähtsuse. Viinaga hakkas kauplema riik ise ja seetõttu paljud kõrtsid suleti, osa võttis üle monopol ja mõni allesjäänu hakkas tegelema põhiliselt õllemüügiga. Sellest ajast pärineb meie leksikas sõna “riigiviin”.

Viinaga kaubeldi majas Esimese maailmasõja alguseni, kui kehtestati kuiv seadus. Nii suures majas eksisteeris monopoli kõrval ilmselt teisigi kauplusi või töökodasid, mida pole reklaamitud.

A. Richteri Balti aadressraamatu (1909) andmeil oli Jänesselja 12 omanik kaupmees ja vabrikant, linnavolikogu liige Carl Woldemar Norrmann. Talle kuulusid Riia maanteel veel majad 13 ja 21. J. Ploompuu kalendri järgi (1924) oli Norrmanni omandiks märgitud koguni majad 19, 21, 23, 25 ja 27. Läinud sajandi 30ndail kaubamaja pankrotistus ja osa kinnistuid langes panga omandusse.

Sama Ploompuu kalendri põhjal oli Jänesselja 12 ametlik omanik Hans Norrmann, seda kuni Hitleri kutsel Eestist lahkumiseni. Nüüd sai maja omanikuks Pärnu linn.

Restoran Lootus

Eesti Vabariigi ajal (1924) Jänesselja 12 viinaga ei kaubeldud, küll olid ruumid saanud J. Nuudi puutööstus, E. Siibergi väikekauplus ning F. Smirnovi tee- ja söögimaja (kunagise monopoli ruumes).

1926 oli Smirnov teemaja asemel samades ruumides avanud riide-, naha- ja saapakaupluse, kus alati oli saadaval võistlemata madalamate hindadega suur valik häid talla-, pinsoli- ning pealisnahku, meeste-, naiste-, laste- ja veesaapaid, kalosse ja kõiksugu riidekaupa.

1930. aastal olid majas juba uued asukad: Abram Haitovi plekksepatöökoda, S. Kuschneri mütsikauplus ja töökoda, kus valmistati igasuguseid vormimütsegi. Veel oli hoones pinna saanud Pärnu lihunikkude selts ja tema alkoholiga einelaud.

Pärnu lihunikkude selts asutati 1921. aastal. Kümme aastat hiljem täiendati seltsi põhikirja ja võeti nimeks Pärnu lihunike selts Lootus. Selle elukutsega on seltsi nime väga veidravõitu seostada. Mis lootust on loomal lihuniku käes?

Nüüd sai einelauast Ülejõe suurimate ruumidega restoran Lootus, kus igal ajal oli rikkalik lett värskete söökide, jookide ja muusikaga. Jõukas selts ehitas omale seltsimaja Rääma (Tööstuse) 26, kus nõukogude ajal tegutses Pärnu linakombinaadi ametiühingu klubi.

Saksa okupatsiooni ajal töötas majas puutööstusartell, mille järglane oli nõukogude perioodil linna tööstuskombinaadi mööblitööstus.

Edasi läks hoone teeninduskombinaat Säde kätte ja ruumid leidis siin tsehh number 4, millele allusid kiviraie, akende klaasimine ning algul ehitusteeninduse osakondki. Teenindustootmisvalitsuse ajal jäi sinna kiviraie. Taastatud vabariigi ajal lõigati seal ikka veel klaasi, kuid samas tegutses ka Pärnu kunstnike ja käsitööliste gild.

Kuuldavasti oli Kentuki Lõvi suvel kuum koht. Kardan ainult, et osale noortele tuleb seda nime lahti seletada, sest sellist igavat raamatut ei hakka keegi lugema. Pealegi on selles kummalised tegelased ja kombed. Kaubamajakasse tšillima või hängima minemise asemel kutsus Arno Teelet kabeliaeda jalutama. Täitsa kreisi!

Ölandi saare lähedalt leiti 17. sajandi sõjalaeva vrakk

2011-11-18T08:27:00.000-08:00

www.elu24.ee 16.11.2011

Claus Møinicheni maal Ölandi lahingust

Foto: wikipedia.org

Allveearheoloogid leidsid Ölandi saare lähedalt 17. sajandil uppunud sõjalaeva vraki.
Arheoloogide sõnul uppus Svärdeti nime kandnud laev 1. juunil 1676. aastal, edastab Aftonbladet.

Svärdet läks põhja Hollandi, Taani ja Norra ühislaevastiku ja Rootsi laevastiku vahel toimunud Ölandi merelahingus. Samas lahingus uppus veel teine Rootsi laev Kronan. Selle vrakk leiti juba varem.

Lahingus osalenute kirjelduse kohaselt sai Svärdet tabamuse, mille tõttu laeva ahter plahvatas.

Kunagine 600 liikmelise meeskonna ja 86 suurtükiga alus on 70 meetri sügavusel.

Laeva leidis sukeldumisfirma Deep Sea Productions.

Projektis osalenud Malcolm Dixeliuse sõnul on laeva vöör ning osa suurtükke hästi säilinud, kuid laeva ahtriosa on puudu.

Dixelius ei paljastanud vraki täpset asukohta, kuid selgitas, et see asub Rootsi ja rahvusvaheliste vete piiril.

Asukoha täpne kindlaksmääramine otsustab, kellele see alus kuulub.

Ölandi lahing oli merelahing, mis toimus 1676. aastal Rootsi laevastiku ning Taani, Norra ja Hollandi ühislaevastiku vahel Ölandi saare idaranniku lähedal.

See lahing oli osa Skåne sõjast (1675–1679), milles erinevad pooled võitlesid ülemvõimu eest Läänemere lõunaosas.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Mees, kes leidis seitse linnusekohta

2011-11-18T08:23:00.000-08:00

www.tartupostimees.ee 18.11.2011

Jüri Saar, reporter

Andres Vindi näitab Kursi kihelkonna Kunila külast Palu talu maalt leitud keskmisest kiviajast pärinevat kivikirvest.

Foto: Margus Ansu

Andres Vindi vaist on aidanud arheoloogiateadusele avastada seitse unustusehõlma vajunud linnamäge. End arheoloogide sõbraks nimetava mehe muude avastuste nimekiri on aga palju pikem.

Mõni aeg tagasi ühest viimasest Vindi avastatud linnamäest rääkides ütles arheoloogiadoktor Heiki Valk, et Andres Vindi on küll see mees, kelle tegemised vääriksid lehelugu.

Ilmselt oleks Vindi loole vääriliseks alguseks meenutus sellest, kuidas Otepää kandi poisid ühelt vanalt külakalmelt Rootsi kuldmõõka otsisid, kuidas Heiki Valk sellele Vindi vanemate maadel asuvale keskaegsele kalmele kaevama jõudis ja Vindi esimesel kaevamiste suvel augu serval uudistamas käis.

Järgmisel suvel istus ta juba ise, kühvel peos, augu põhjas. Ja nii ka järgmised suved. Ühel hetkel oli ta juba ülikooli palgalehel ning ajaloo ja arheoloogia instituudi tehnikuna töötab ta seal siiani.

Jahimehe hasart

«Päevad on juba lühikesed, enam väljas suurt midagi teha ei saa,» poetas Vindi vestluse alguses. Siis lisas kavala muigega, et ega sellel aastal olegi ta õnneks ühtki uut linnamäge avastanud. Õnneks seepärast, et siis tuleks ka see ühe poolelioleva linnuste vanuse määramise uurimistöö tarbeks läbi uurida – tööd tuleks juurde.

Seitse avastatud linnamäge on ikkagi väga uhke tulemus.

Esimeseni neist aitas Jaan Jungi sada aastat varem üles kirjutatud teade, linnamäe leidis Vindi 1997. aastal Karula kandis Rebase talu maadel.

Seni viimase linnamäe aitas Vindi kontosse lisada üks arheoloogia õppetooli tulnud vana mees, kes muretses, et kui teda enam pole, kaobki teadmine sellest linnamäest ajalukku. Seda mäge Otepää ja Sangaste vahel oli juba mitukümmend aastat tagasi ja tulutult otsimas käidud. Nüüd oli vihjest kasu.

Kaardid näitasid sellel kohal lagedat ala.

Vindi on linnamägede kohta abistavaid vihjeid saanud mitmel viisil. Toetunud kodu-uurijate oletustele, mis alati ei ole vett pidanud. Uurinud nüüdisaegseid ja vanu kaarte, otsinud sealt looduslikult sobivaid kohti, vihjavaid pinnavorme ja kohanimesid.

Kuigi linnust pole ammugi, kannavad nimed Linnamägi, Liinamägi või Kantsimägi mälestust sellest rahva suus edasi, aga kõigi puhul nimi ei aita. Sel suvel käis Vindi Võrumaal paari Liinamäe-nimelist mäge kontrollimas, aga ei midagi. «Lõuna-Eestis on paljud külad tühjad ega ole kellegi käest küsida,» nentis Vindi.

Otsimise teeb keerukamaks see, et linnamägedest ja linnusekohtadest vanimad pärinevad 6. sajandist, viimased olid linnusena kasutusel 13. sajandil. Mõnd tarvitati väga lühikest aega, nii et kultuurkihti on kasinalt. Mõnel pole kaitserajatistest enam jälgegi. Aga mõnel jälle on kaitsevallid täiesti olemas, looduses leitavad ja isegi kaardilt oletatavad.

Vahepealne aeg on ka teinud oma. Mõni linnamägi on suurde võssa kasvanud, teine on jälle põlluharimiseks sobilik. Nõnda, et kui kaitsevallid olidki, on need tasandunud. Karulas oli linnamägi nagu iga teine Lõuna-Eesti kuppel. Kahel puhul on Vindi oletatava linnamäe asemel leidnud hoopis karjääri – jääbki teadmata, mis seal kunagi oli.

Haanjamaal Kaloga linnamäge otsides selgus aga, et kaardile kantud Linnamäel pole linnusest jälgegi, küll on linnuse jäljed kõrval oleval Jaanimäel.

Moodne tehnika ja aerofotod on küll abiks, ent Vindi kogemuste hulka mahub ka pika ninaga jäämine tänu maa-ameti 3D-mudeli kujutisele. Pilt näitas ideaalset linnamäge, vallid ümber. Kohapeal selgus – ei midagi, puud lõid illusiooni.

Vindi ütles, et linnamägede otsimine algas juhuslikult ja tööpäev ei näe ka nii välja, et hommikul läheb sihikindlalt uut linnamäge otsima. Pigem jääb mõni vihje vahel silma alla. «Tulemuseni jõudmine on üsna vaevanõudev,» kinnitas Vindi. Aga otsimine kütab ka hasarti.

«See on küll natuke nagu jahimehe värk. Külma higi toob laubale. Kui linnamägi tuleb siis ...» jättis Vindi lause lõpetamata. «Kui pusle on laua taga kokku saadud, eks ikka ootan võimalust kontrollima minna. Kõige hullem on, kui leian midagi talvel. Siis tuleb kevadeni oodata.»

Vindi kontos pole üksnes taasavastatud linnamäed, on ka hulganisti vanu kalmeid ja külakohti.
Näiteks kuulub temale Ruhnul viikingiaegse asulakoha leidmise au. Niisamuti leidis just Vindi Pulli asulakoha lähistelt, vähem kui kilomeetri kauguselt Aluste kiviaegse asulakoha.

Asulakohtadest rääkides lausus Vindi, et Liivi sõda ja Põhjasõda tegid paljude põliste Eesti küladega puhta töö. Muinasajast algav kultuurkiht saab nende sõdade ajaga ümber. Tühjaks jäänud külakohta enam keegi oma taret püsti ei pannud.

Teise ala mees

Kõige selle juures on tähelepanuväärne, et Vindi pole ülikoolis ei ajalugu ega arheoloogiat õppinud. Diplomi poolest on ta hoopis automaatikalukksepp ja ametikooli lõpetamise järel ootas teda suunamine konservitehasesse. Vahele tuli ajateenistus ja riigikorra muutus, siis selgus, et konservitehas saab ka temata hakkama. Arheoloogiapisik oli tugev ning tõi Vindi ülikooli palgale.

Praegu kuulub tema ülesannete hulka muude tööde seas kaevamistelt leitud metallesemete konserveerimine, et näiteks maapõuest välja võetud raudesemed laiali ei pudeneks. «Tekivad soolad, need ajavad raua laiali,» selgitas Vindi.

Peale selle on tema töö muude kaevamiste leidude puhastamine ja süstematiseerimine. Talvine töö ja seda tööd jätkub lõputult.

Esimese muistise leidis Vindi 1987. aastal. «Aga siis ma ei saanud aru, miks need potikillud põllu peal on,» rääkis Vindi.

Hiljem on kõik tulnud kogemuste kaudu, asulakohtade otsimine ja muu. «Mind ei ole keegi ninapidi juurde viinud, et siin on ja selline see on. Tuli ise juurde õppida, mõnes kohas olen käinud hiljem üle vaatamas, kus alguses aru ei saanud,» rääkis Vindi. «Kiviaega ei osanud ma alguses üldse vaadata ega otsida. Ma ei teadnud, milline see pinnases välja näeb.»

Nüüd ta teab, et näeb välja võrdlemisi minimalistlik. Võib olla keraamikakilde, sütt ja võhikule lihtsalt killustikupudi meenutavaid tulekivikilde.

Ülikoolistuudiumit pole Vindi senini läbi teinud ja ütleb selle kohta, et ei teagi, miks – pole juhtunud. «Kõiki asju ma nii hästi ei oska, nagu päris arheoloogid. Näiteks teadusartiklite kirjutamine,» ütles ta. «Kui ikka ei ole kirjutamise soont, pole midagi parata. Eks ole ka arheoloogia praktilise poole peale inimesi vaja. Ma olen selline arheoloogide sõber.»

CV

• Sündinud 22. oktoobril 1971 Tartus.

• Õppinud Tartu 11. 8-klassilises koolis ja Tartu 44. kutsekeskkoolis automaatikalukksepaks, kus sai diplomi 1990. aastal.

• 1993. aastast Tartu Ülikoolis laborant, hiljem tehnik.

• Abikaasa Maarja on lasteaiaõpetaja, poeg käib koolis, tütar lasteaias.

Andres Vindi avastatud seitse linnamäge

• Jaan Jungi vihje põhjal avastatud Karula Rebase linnamägi 1997. aastal oli esimene. Jung oli sada aastat varem kirja pannud, et Rebase talu maa peal on mägi, kahe jala sügavuselt tuleb välja söepuru. Selgus, et linnamägi oli märgitud ka vanadele kaartidele.

• Kaloga Haanja vallas oli teine. Vindi kontrollis toponüümi, kuid nimed olid läinud vahetusse. Ühe mäe nimi oli Jaanimägi, teise nimi Linnamägi. Linnamäel polnud linnusest jälgegi, Jaanimäel küll. Ilmselt olid kaardil nimed vahetusse läinud.

• Truuta Otepää looduspargi alal juhatas kätte eestiaegne teade kirjandusmuuseumis. Pakuti välja kahte kohta, üks oli õige. Mäe all oli ilus järv. Alguses ei leitud midagi, teisel aastal, nagu auk kaevati, tuli keraamikat.

• Vareste linnamägi Põlvamaal Võhandu jõe kaldal. Olid säilinud kaitserajatised, kultuurkiht osutus väljakaevamistel kasinaks.

• Vea linnamägi Kodavere kihelkonnas. «Vaatasin lihtsalt, et äge koht jõekäärus ja kõrge mägi. Vall oli. Kõik tihedas võsas. Saime 50–55 sentimeetri sügavuselt söekihi.»

• Kõivuküla Roiu lähedal. Koha juhatas kätte kodu-uurija teade 1970. aastatest.

• Märdi Sangaste ja Otepää vahel. 1978. aastal oli Silvia Laul käinud otsimas, kuid tulemuseta. Ent ühel päeval tuli arheoloogia õppetooli üks vana mees, et tema teab, kus mägi on, aga muretses, et tema on nii vana ja läheb varsti ära ja siis jääbki teadmata. Kaardid näitasid sellel kohal lagedat ala.

Poolast leiti Napoleoni sõdurite säilmed

2011-11-18T08:14:00.000-08:00

www.postimees.ee 18.11.2011

Kirde-Poolast leiti Prantsuse keisriarmee sõdurite säilmed.

Foto: Margus Ansu

Tee-ehituse käigus leidsid arheoloogid Kirde-Poolast Olecko lähedalt säilmed, mis nende sõnul kuuluvad Prantsusmaa keisri Napoleon Bonaparte´i armee sõduritele.

«Mitme sinna maetud mehe luude analüüsid näitavad muutusi, mis on iseloomulikud inimestele, kes sõitsid suure osa oma elust ratsa,» selgitas arheoloog Hubert Augustyniak Poola raadio kodulehe vahendusel.

Väljakaevamiste käigus on matmispaigast leitud umbes 350 inimese säilmed, kellest hinnanguliselt pooled on lapsed. Lisaks on välja tulnud ka 1710-1842 vermitud münte, kalliskive ja raudrist.

Prantsusmaa keiser Napoleon liikus oma väega läbi Poola teel Venemaale ja sealt taganedes.

Toimetas Jürgen Tamme

Ringi tänav toidab uitaja ajaloohuvi ja ilumeelt

2011-11-13T00:39:00.000-08:00

Lookleva kaarena kulgev Ringi tänav järgib hobuteid ja radu, mida kasutati juba ammustel aegadel liiklemiseks väljaspool linnakindlustusi.

Esimesed uued ilusad majad ehitati Ringi tänava äärde 19. sajandi teisel poolel.

Ringi tänava kõige edevam villa, mis kerkis siia 1927. aastal, pürib detailide rohkuselt lossi seisusse.

www.parnupostimees.ee 13.11.2011

Tõnu Kann, reporter
Ants Liigus, fotod

Pärnu vanalinna ümbritsev Ringi tänav on küllap Pärnu kõige ebaloomulikum ja liiklejaid eksitavam linnatanum: algab see linnasüdames bussijaama juures, kulgeb pika lookleva kaarena ümber vanalinna, et jõuda lõpuks ei kuhugi.

Sellel on ajalooline seletus: Ringi tänav hakkas kujunema 19. sajandi teisel poolel vastavalt sellele, kuidas Pärnut ümbritsenud muldkindlustusi tasandama hakati.

“Vanade plaanide järgi otsustades järgib tänav teid ja radu, mida kasutati juba ammustel aegadel liiklemiseks väljaspool linna ja linnakindlustusi,” kirjutas Pärnu muuseumi teadustöötaja, praegu pensionil Aster Muinaste 1981. aasta Pärnu lehes.

Põhjus, miks Ringi tänav suubub lõpuks otsapidi Pärnu jõkke, peitub samuti ajaloos. Nimelt ühinesid ümber linnakindlustuste kulgevad teed ja rajad Loosi all (jahtklubi ümbrus) Tallinna väravast väljuva hobuteega, mis viis jõe äärde, kust vanal ajal liikus üle jõe Vana-Pärnusse kaubapraam. Vana-Pärnust sai reisida maanteed pidi Tallinna poole (sellest linnaväravale kinnitunud nimigi).

Praeguse Kesklinna silla kohal siis ülepääsu polnud ja Jänesselja teed (nüüd Tallinna maantee) põhja suunas Pärnust ei reisitud.

Tänapäevase Ringi tänava lõppu jääb selle vanim osa ja asustus.

Muinaste kirjutas kolme aastakümne eest Ringi tänava jõeäärse lõigu kohta järgmist:

“Veel praegugi leidub Ringi tänava lõpuosas ja sadama, Lootsi ning Kapteni tänava ümbruses aedade keskel väikesi vanu puumaju. Samasse rajooni olid endale varunud suured aia- ja heinamaakrundid justiitsbürgermeister Goldmann ning teised linna tähtsamad ja jõukamad kodanikupered, nagu Spechtid, Conzed, Schmidtid. Omapära lisasid laevaehitusplatsid, laod, heeringate jm kauba praakimiskohad. Ülesõidukohal oli vanasti kõrts.”

Muinaste kirjeldusele tuleb lisada, et veel 19. sajandi keskpaigani oli praegune ranna rajoon hõredalt hoonestatud ala.

VIDEO: Viljandi lossimägedes käib aastakümnete suurim rekonstrueerimine

2011-11-11T04:23:00.000-08:00

Klikka pealkirjal,et vaadata videoklippi.

Viljandi lossimägedes käib suur rekonstrueerimine, mis on kompromiss muinsus- ja keskkonnakaitsjate ning Viljandi linnavalitsuse vahel.

Liibüast leiti iidsed kõrbelossid

2011-11-11T04:13:00.000-08:00

http://teadus.err.ee/artikkel?id=5681&cat=1 11.11.2011

Toimetas Laur Kanger

Arheoloogid leidsid Liibüa kõrbest iidse tsivilisatsiooni kindluselaadsete rajatiste varemed. Tegemist on tõenäoliselt garamandide hõimude maadega, mille lähem uurimine võib piirkonna ajaloo ümber kirjutada, teatab Leicesteri ülikooli arheoloogiaprofessor David Mattingly.

Gadaffi režiimi kukutamine võimaldab ajaloolastel senisest põhjalikumalt asuda uurima Liibüa islamieelset ajalugu. Satelliidipiltidelt ja õhust tehtud fotodelt avastati keset kõige eluvaenulikumat kõrbeosa sadakond kindlustustega talu, küla ja linna. Nende kunagiste asunduste vanus ulatub aastatesse 1-500.

Kindluselaadsete rajatiste mudatellistest seinad on tänase päevani kuni nelja meetri kõrgused. Samast on leitud ka kivikuhilatega tähistatud matmispaiku, põlluasemeid, kaeve ja väga keerukaid niisutussüsteeme.

Vähetuntud garamandid

Nende asunduste rajajateks peetakse garamandide hõime. Esimesed teated sellest tsivilisatsioonist pärinevad tuhande aasta tagant enne meie ajaarvamist. Kirjalikud allikad märgivad neid esimest korda 500 aastat hiljem.

Tegemist oli rahvaga, kelle elustiil ja kultuur oli palju kõrgemalt arenenud, kui senised ajalooallikad seda väidavad. Seda enam, et suurema osa allikatest on kirja pannud roomlased, kelle impeeriumi naabriteks garamandid olid. Seepärast on neid kirjeldatud ka valdavalt kui barbareid, kellest oli alailma ainult suurt tüli.

Hiljutised uuringud on aga kindlaks teinud, et garamandidel oli oma riigikorraldus koos kirja, kunsti ja tehnoloogiaga. Valdavalt oaasides farmeritena tegutsevad hõimud olid niisutussüsteemide rajamisel suurepärased insenerid. Ühtlasi olid nad esimesed, kes rajasid Sahara kõrbe läbivad kaubandussuhted.

Arvatavalt leidis nende ühiskond lõpu 1500 aasta eest. Põhjuseks võis olla nii kliimamuutus kui ka elutähtsate veevarude ammendumine.

Mattingly sõnul olid just garamandide linnad esimesed Liibüa aladel elanud põlisrahvaste asundused, seega Liibüa ajaloo seisukohalt väga olulised.

Investigating 5,000-Year-Old Huts in Ukraine

2011-11-06T02:23:00.001-08:00

Kuressaare hakkab digitaliseerima aastasadu vanu linnakaarte

2011-11-06T01:38:00.000-07:00

www.saartehaal.ee 05.11.2011

Raul Vinni

Andmaks linnaruumi arengust paremat ülevaadet, on Kuressaare linnavalitsus alustanud vanade linnakaartide digitaliseerimist ja oma kodulehele ülespanekut.

Linnaarhitekt Hannes Koppeli (fotol) sõnul on see oma elukoha kohta info saamiseks abiks nii linnakodanikule kui ka linnaplaneerijatele. “Nende kaartide vaatamine on justkui Pompei varemetel jalutamine,” märkis Koppel.
Linnageodeet Veiko Viili sõnul on plaanis üles panna 7 kaarti ajavahemikust 1641 kuni 1980-ndad aastad. “Kahju, et pole suutnud leida linna plaani ajast, kui linnaõigused 1563 saadi,” märkis Viil.

Aastad, mille kohta on kaardid olemas, on Viili sõnul 1641 (linnus), 1681, 1786, 20. saj algus, 1920-ndad, 1935–1939 (täiendatud nõukogude ajal) ja 1980-ndad. Praegu on linna veebilehel üleval kaks erineva mõõtkavaga kaarti aastatest 1935–1939.

Linnageodeedi sõnul on kaartide arvutile “söödavaks” tegemisel mitu eesmärki: “Valdavalt annab see võimaluse teha eeltööd. Ehk kui kedagi nende kaartide osas midagi huvitab, siis saab ta nendega tutvuda ning kui sealt midagi kasutada tahetakse, siis me saadame plaani või väljavõtte soovitud kohast.”

Viili sõnul sobib selline lahendus inimestele, kel on paiga vastu huvi, kuid päris teadustööd selle nimel teha ei taha. Täpset kuupäeva, millal kõik kaardid tutvumiseks näha on, Veiko Viil öelda ei osanud. Seda seetõttu, et kaartidega tegeletakse linnavalitsuses n-ö igapäevaste tööülesannete kõrvalt.

Linnaarhitekt Hannes Koppel tõi ühe näite, kus on kaardist ka kasu olnud, oma majapidamise kohta. “Nimelt on Suur-Sadama krundil tänaseks korralikult songitud. Aastakümnetega on hoovipind muljetavaldavalt tõusnud. Esimese sammuna lasin krundilt ära viia ligi 50 m3 mulda, tänu millele hoovipind langes ca 20–30 cm. Osa hoovist on kaetud munakivikatendiga.

Hästi säilinud munakivipind vajab vaid harjaga puhastamist ja on täiesti käidav. Paljandusid ka 19. saj alguse kivimaja müürid. Kaardilt nähtub veelgi põnevat, mida pole veel otsida jõudnud. Nimelt on krundil näidatud kaevukoht, mis peaks tänu kaardi täpsusastmele üsna lihtsasti leitav olema,” rääkis Koppel.

Kõige vanemat kaevu ootab ees uuenduskuur

2011-11-06T01:27:00.000-07:00

www.saartehaal.ee 05.11.2011

Aare Laine

KAEVU TAASTAMISEL TERENDAB EES SUUR TÖÖ: Projektijuht Inna Ligi näeb vaimusilmas vana kaevu endisaegsel kujul.

Foto: Egon Ligi

Muhumaal Igakülas vanade piltide pealt teada-tuntud kaevu otsimas käinud inimesed on pidanud pettuma. Kaevu enam ei ole.

Muhu Igaküla suurkaevu jäädvustas kuulsaks Johannes Pääsuke oma 1913. aastal tehtud fotol, mida saab näha Eesti Rahva Muuseumi fotoarhiivis allkirjaga “Kõige vanem kaev”.

Loodetavasti õnnestub turistidel mitmesaja-aastast külakaevu mõne aasta pärast taas täies hiilguses ka kohapeal näha, kuna Igaküla seltsing on otsustanud oma koduküla kuulsa kaevu taastada.

Ennistamistöö finantseerimiseks on seltsing esitanud kohaliku omaalgatuse programmile taotluse, kus toonitatakse, et Igaküla on olnud saare üks suuremaid külasid juba orduajal.

Veelgi enam, ajaloolaste arvates elasid inimesed Igakülas paikselt juba muinasajal. Küla keskel asuvat suurt vinnaga kaevu on kujutatud ka 1799. aastal trükitud kaardil.

Kaevu taastamise projektijuhi Inna Ligi sõnul on aga ajaloolasteski suurt huvi äratanud pärandkultuuriobjekti vanust raske määratleda.

Külas püsib pärimus, nagu oleksid selle teinud Rootsi sõdurid, kuna Muhu oli rootslaste valduses juba 1568. aastast. Faktiliselt hakkas Muhu saar Rootsile kuuluma Brömsebro rahuga 1645. aastast.

Rahva teada olnud see Muhu sügavaim “kao”, mis paistnud kaugele üle küla. Pärast Teist maailmasõda täideti kaev maapinnani kividega, kuna külapoisid olevat proovinud seal lõhkekehasid plahvatama panna. Dolomiidist raiutud kaevurakete koopia asub Igaküla kaevu nime all Eesti Vabaõhumuuseumis.

Muhu suurkaevust on mitmed pärimuslikud ülestähendused ka rahvafolklooris.

Dolomiitplokkidest salvetsed saavad endisaegse välimuse. Taastatakse kaevu puidust vinnasüsteem. Ennistustöödeks on seltsingul koostatud detailne plaan, kus loetletud isegi inimeste arv, palju ühe või teise töö tegemiseks vaja.

Põline Igaküla elanik (nänn ei soovinud oma nime avaldada) meenutas ennesõjaaegset aega, kui külainimesed sellest kaevust hobuvankrite või -regedega tõrdede viisi vett viisid.

“Inimesed ootasid siin järjekorras, millal tõrred vett täis tõmmati. Peredel läks palju vett tarvis. Suured pered olid, igaühes 8–10 last. Külas oli 52 majapidamist. Ma siin ligidal elan ja ootan küll, millal see kaev jälle korda saab,” rääkis nänn.

Igaküla seltsing näeb Muhu suurkaevu uut elu ennekõike piirkonna ainulaadse turismiobjektina. “See on ju kohaliku identiteediga kultuuripärand, osa avalikust ruumist,” rõhutas Inna Ligi.

Esimene pilt Tallinnast sai 450 aastat vanaks

2011-11-04T15:20:00.000-07:00

www.linnaleht.ee 28.10.2011

Tallinna linnamuuseum tähistab 450 aasta möödumist ühe muuseumi väärtuslikuma eksponaadi, Lambert Glandorfi maalitud Mustpeade epitaafi valmimisest.

Mustpeade epitaafmaalil on kujutatud Tallinna kaitsel langenud mustpeasid, taamal Liivi sõja aegne Tallinn ja episoodid lahingust. Hoolikalt otsides võib leida ka Võllamäel asunud võllapuu.
Repro

Tallinna maalija Lambert Glandorfi Kiek in de Kökis väljas oleval mälestusmaalil aastast 1561 on jäädvustatud Liivi sõja aegne Tallinna kaitseks peetud lahing, mida tuntakse Jeruusalemma mäe lahingu nime all. Linnamuuseumi kogusse kuuluva epitaafi muudab eriti väärtuslikuks see, et tegemist on vanima säilinud Tallinna vaatega. Maali vasakus servas paistab tükike omaaegset linna – tol ajal maailma kõrgeim, 159-meetrine Oleviste kirik ja osa linnamüürist.

Linnakaitsjate mälestuseks

Puidule maalitud epitaaf on loodud Tallinna Mustpeade vennaskonna (noorte vallaliste kaupmeeste gildi) kümne liikme mälestuseks, kes langesid 11. septembril 1560. aastal nn Jeruusalemma mäe taga peetud kaitselahingus. Lahingupaiga piirkonda püstitati hiljem kolm mälestusmärki, kõik pühendatud kuulsusrikkas lahingus langenutele. Praeguseni asub endisel kohal, nüüdsel Marta tänaval vaid üks, ligi kolmemeetrine paekivist rist, mis on Eesti ainus tänini säilinud Liivi sõja aegne mälestusmärk. Sellel kujutatud põlvitav raudrõivais mees on lahingus langenud mustpea, tuntud Tallinna kodanik suurkaupmees Blasius Hogreve.

Karmide aegade tunnismehed

Lahing kulges järgmiselt. Läänemaalt rüüsteretkelt saabunud venelaste vägi oli jõudnud Tallinna alla, kus neid 11. septembri varahommikul tabas mustpeade, relvastatud linnakodanike, sulaste ja kaubasellide ennetav rünnak. Selle käigus vabastati Läänemaal pulmas ja mujal vangistatud inimesed ja tuhatkond karilooma ning löödi tagasi linna ohustanud ülekaalukad väed. Kroonik Johannes Renneri sõnul tapeti 600 vaenlase sõjameest, ent seejärel saabus venelaste abivägi ja Tallinna kaitsjad pidid taganema. Vaenlase saagiks langes kaks suurtükki, hukkus 60 tallinlast, sealhulgas kolm aadlikku, üks raehärra ja kümme Mustpeade vennaskonna liiget.

Maali ajaloolised detailid

Maali esiplaanil näeme Kristuse ristipuu jalamil põlvitavaid sõjamehevarustuses langenud mustpeasid, krutsifiksi otstesse paigutatud tahvlitelt leiame ka nende nimed. Maali servas paistab tükike omaaegset linna, sealhulgas Oleviste kiriku torn ja lõik linnamüürist koos tornidega. Tagaplaanil avaneb vaade tõetruule lahingustseenile ja Tallinna hukkamispaigale – Võllamäele, mis asus praeguse Liivalaia ja Veerenni tänava piirkonnas. Maali põhjal võib oletada ka seda, kus lahinguväli asuda võis. Arvatakse, et lahing toimus tõenäoliselt praeguse Pärnu maantee viadukti ümbruses Tallinna kesklinnas.

Kalmar Ulm, Tallinna linnamuuseumi arendusjuht

Avastusretk Tallinna vähetuntud keskaegsesse eeslinna hakkab lõppema

2011-11-04T15:16:00.000-07:00

www.linnaleht.ee 04.11.2011

Eesti kunstiakadeemia krundil avastati suvel toimunud väljakaevamistel hulk keskaegsete ja hilisemate hoonete müüre ning keraamikat, aga ka vanu mängu- ja kirjutusvahendeid.

15. sajandil ehitatud majast on säilinud mördita laotud paekivimüürid. Hilisematel sajanditel on selle peale mitu hoonet ehitatud.

Foto: Heiko Kruusi

Välja kaevatud hinnanguliselt 13.–14. sajandil toonase Härjapea jõe silla linnapoolse otsa juurde tekkinud eeslinna ala on esimene Tallinna keskaegse eeslinna ala, mida arheoloogid on saanud põhjalikumalt uurida.
Väljakaevamistel on leitud kümmekonna eri sajanditel püstitatud ehitise osi, nn arheoloogilisi sündmusi on enam kui 600, ütles kaevamise kohta Linnalehele selgitusi jaganud Tallinna ülikooli arheoloogiamagistrant Anneli Kalm. Arheoloogiline sündmus on näiteks müüriehitus, teine aga sellele hiljem lisatud pealeehitis. Kõige huvitavam leitud “suur asi” on 15. sajandist pärit arvatava elumaja müürid. Hoonest on säilinud paekivist mördita laotud seinad ja osa põrandatest. Otsaga jõe poole asunud majal oli pikkust 22 meetrit ja laiust seitsme meetri jagu. Selle peale on hiljem ehitatud veel mitu hoonet, vanim neist 17. sajandil.

Ka kanalisatsioonil on ajalugu

Peale hoonete on väljakaevamistel võimalik jälgida reovee- ja jäätmekorralduse arengut. Leitud on näiteks mitu kivi- või puitvoodriga jäätmeauku ning 19. sajandil rajatud massiivne paekivist kollektorkaevude ja -torude süsteem.
“Oletatavasti lammutati keskaegne hoone Liivi sõja ajal 16. sajandi lõpus,” märkis Anneli Kalm, kellele eeslinna väljakaevamine on toekas osa tema arheoloogiateooriat ja -metoodikat käsitlevas magistritöös. Ta näitas ka huvitavamaid esemelisi leide. “Leide on väga rikkalikult, kuid nende täpsem dateerimine ootab talviseid kabinetitöid. Keraamikat on väga palju, kokku enam kui 20 rasket kastitäit, mida täismehel paras tõsta. Aga kõige huvitavamad on arvatavalt keskaegne pisike luutäring, stilus ehk vahatahvlile kirjutamiseks kasutatud metallist kirjutuspulk, glasuuritud põrandaplaadid jne,” jutustas Kalm.
17. sajandist pärineva materjali hulgas on palju glasuuritud kolmjalgsete ahjupottide katkeid – jalgu, kandenäsasid jne.

Suurem töö on tehtud

Pärast kunstiakadeemia hoonete lammutamist alustas arheoloogiafirma Agu EMS OÜ uue hoone alla jääval alal suuremaid kaevetöid juuni keskpaigas. Tuhatkonnal ruutmeetril ette võetud kaevamistel on välja kaevatud ja läbi sõelutud mullast kerkinud hiiglaslik mullamägi. Kohati on kaevetööd jõudnud põhjavee tasemeni. Nii on kaeveala ühes nurgas juba järvesilm, mida elustab seal kasvama hakanud vetikate rohelus.
Kaevamiste juht Guido Toos ütles, et suurte tööde lõpp hakkab paistma: “Suurt kiiret siiski ei ole, mingu või jõuludeni välja. Eesmärk on jõuda kogu platsil loodusliku liivapõhjani, see on keskmiselt nelja ja poole meetri sügavusel.”

Ants Vill

Kuidas Tallinnast sai moodne linn

2011-11-04T15:08:00.000-07:00

www.pealinn.ee 30.10.2011

Oliver Õunmaa

Kel 1930ndatel linnakorteri ostmiseks raha ei jätkunud, ehitas endale moodsa maja näiteks Nõmme mändide alla. Alumisel korrusel elas pererahvas, kes ülemise väiksema korruse laenu tagasimaksmiseks välja üüris.

Modernne klaas- ja betoonarhitektuur, liftid ja keskküte pole Tallinnas sugugi viimase paarikümne aasta nähtus, selliseid hooneid ehitati juba enne sõda.

1920ndate lõpus, 1930ndate alguses olid paljud inimesed tüdinud elamisest kitsastes mugavusteta korterites, mida pakkusid Tallinna rohked puidust üürimajad. Suurenev keskklass oli piisavalt jõukaks saanud ning ka eesti soost õpetajad, insenerid, arstid ja ametnikud vajasid oma kodu. Nii läks lahti omamoodi ehitusbuum, mis Tallinna nägu muutis.

Noor, asine ja pidevalt kiirustav põlvkond nõudis uutmoodi maju, mis vastaksid moodsa ajastu nõuetele. Mujalt Euroopast Eestisse levima hakanud arhitektuuristiil funktsionalism pakkus kõike seda ja andis eestlasele võimaluse lüüa lahku baltisaksa ja Tsaari-Venemaa ehituskunstist.

Nüüd sai arhitektide eesmärgiks pakkuda praktilist, odavat, tervislikku, avarat ja kodumasinatega varustatud kodu, mis oleks prii mineviku taagast. Igasugune dekoor ja nikerdused uusi hooneid tingimata kaunistama ei pidanud. Esiteks tegid need hoone kalliks ja panid ehitusajale tubli portsu otsa, teiseks tundusid vanamoodsana.

Aina rohkem ja rohkem murdis inimeste igapäevaellu masinate ajastu ning ehituskunstilegi andis inspiratsiooni tööstus ja tehnika.

Väänatud ja ümarad seinad

Niisiis kaunistasid hooneid põnevalt paigutatud, kujundatud ning väänatud seinad ja aknad ise. Majale liideti näiteks ümarad trepikojad ja kumerad verandad, mille peal asus suur rõdu. Rõdul oli hea peesitada, sest moodi oli tulnud päikesevannide võtmine. Rõdupiirded olid painutatud metalltorudest, mis seni nikerdustega harjunud silmale tundus kas röögatu või lausa labasena. Uhkematel majadel kumerdusid aknad koos seintega. See oli tehnoloogia toonase taseme juures eriti kallis. Odavamas variandis pandi kumerale majanurgale lihtsalt mitu kitsast tavalist akent ette.

Uue ajastu arusaamad nõudsid valgusküllaseid ruume. Nii loobuti väikestest püstakendest. Aknad hakkasid kulgema mööda majakülge pika lindina, samuti nihutasid arhitektid osa neist täiesti maja nurkadesse. Mõned aknad aga olid lennuki ja laeva illuminaatoritest inspireeritult ümmargused.

Seda, et suured aknad toad külmaks jätaks, ei maksnud karta. Palav köök ja jahedust nõudev sahver planeeriti hoone põhjapoolele, rohkem valgust ja soojust nõudvad eluruumid lõunasse. Uue ajastu puhtusesoov tingis olukorra, et vannituba ja WC muutusid uutes linnamajades tavaliseks. Ka elektrivalgus oli tavaline ja mõned pered said endale hankida koguni tolmuimeja ja elektripliidi.

Ruumide avarusetaotlus tähendas näiteks seda, et elu- ja söögitoa vahel olid ees suured klaasidega tiib- või isegi voldikuksed. Need lubasid suurema külla saabunud seltskonna puhul kaks ruumi üheks muuta.

Näilised lamekatused

Modernne maja pidi olema minevikustiilidele vastukaaluks lamekatusega. Et aga tollased ehitusmaterjalid ja Eesti kliima kuidagi maailma moevooludele alluda ei tahtnud, ehitati siin majadele madal kelpkatus, mis tänavalt vaadates jättis lamekatuse mulje.

«Eestiaegsete» majade ehituskvaliteet on siiani hästi tuntud. Laudpõrandate asemel põrandaid katma hakanud tammeparkett ja kahekordsed puitaknad on kestnud korralikes peredes tänini.

Võidukäiku tegid ehitusmaterjalid nagu klaas, betoon ja teras. Uus ja odav silikaatkivi tõi linnapilti järjest rohkem suuri kivimaju. Kuigi terveid majaplokke ei jõudnud suhteliselt kasinates oludes elanud linn siiski ühtsete ansamblitena planeerida, said üksikute suurte elamute kaupa tänapäevase näo näiteks Hariduse tänav, Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Raua ja Gonsiori tänava piirkond ning mitu paika Kadriorus.

1930ndate korrusmajad on tavaliselt ühe või kahe trepikojaga ning enamjaolt neljakordsed. Suuremaid maju polnudki tarvidust ehitada, sest korteritele poleks leidunud piisavalt ostjaid.

Tollane Eesti ametlik poliitika soosis suuri peresid, seega olid uute majade korterid nelja-viietoalised, luksuskorterid isegi suuremad.

Kortermajades hakkas levima keskküte. Mõnel pool on alles veel kitsaste ribidega radiaatorid, mis valminud siinsamas Tallinnas Franz Krulli masinatehases. Need peavad seniajani vastu, nagu ka liftid, mille kõrgemate hoonete trepikojad endale said.

Eramut sai pidevalt laiendada

Eramajad planeeriti selliselt, et pere kasvades võis hõlpsasti mõne osa juurde ehitada. Eramuid ehitati nii kivist kui ka puidust, kuid vastavalt moele krohviti puitmajad üle nii, et need jätavad kivimajade mulje. Eelistati heledaid toone.

Arhitektid kujundasid koos majaga ka aia ja mööbli, et kõik oleks ühtne tervik. Aed oli jagatud vastavalt otstarbele eri aladeks ning võis astmeliste terassidena langeda. Aeda liigendasid paekivist piirded, madalad müüritised ja teerajad, seal võis olla ka betoonist valatud bassein.

Ka suurte korterelamute ette planeeriti pisikesed muruplatsid koos ilupõõsaste ja lillepeenardega. Neid eraldas tänavast tavaliselt madal tara, mille postid ja alusmüür olid laotud kividest ning vaheosa tehti puitlippidest.

Silmapaistvamatest toona kerkinud ühiskondlikest hoonetest võiks mainida Herbert Johansoni kavandatud Prantsuse lütseumi hoonet Hariduse tänaval ning üleni klaasitud torukujulise tuletõrjetrepikojaga Lenderi gümnaasiumi Kunderi tänaval, kus praegu asub Kesklinna Vene gümnaasium. Samuti Kunstihoonet, mille fassaadi täidab klaassein. Klaasist valgustatud lagi katab seni ka kunstihoone näitusesaali.

Ajal, mil Eesti oli sunnitud laskma oma territooriumile Nõukogude sõjaväeosad, majutati mõned ohvitserid baaside valmimiseni eesti perede suurtesse korteritesse. Levinud linnalegendid räägivad, kuidas Siberi kolkaküladest pärit nõukogude ohvitserid ei teadnud, mida tualetipottidega peale hakata. Küll olevat nad neis nägu loputatud ja pererahvale kaasa tundnud, et kuidas nad saavad end pesta sellises kausis, kust vesi nii kiiresti ära voolab. Kui aga seltsimehed teada said, milleks neid imeriistu kasutati, kippusid nad pottidele jalgupidi peale ronima, sest kodumaal olid nad harjunud metsaserval või põrandas oleva augu ääres kükitama.

Vaesem pere riigi soodsa laenuga rohelusse

Kõigil inimestel polnud piisavalt jõukust, et end uues linnakorteris sisse seada. Nii pöörasidki paljud pilgu linnalähedaste looduskaunite paikade poole. Meriväljal, Pirital ja Varsaallikal võtsid ilmet aedlinnad. Nii arstid kui ka arhitektid tõstsid esile aedlinna väikeelamut kui ideaalset elupaika.

«Arhitektide kohus on võimaldada ka väiksema sissetulekuga ja lasterikkale perekonnale õhku, valgust ja vaikust. Peame lootma oma oludele ja harjumustele vastava elamu,» kirjutas Aleksander Kelin 1932. aastal uut arhitektuuri kiitvas trükises.

Üks populaarsemaid eramajade ehituspaiku oli Nõmme, mis kasvas suvituspiirkonnast väikelinnaks. Nõmme pakkus odavaid krunte, riik aga soodsat ehituslaenu. Tavaliselt ehitati krundile kahekordne eramu lootuses, et kui lapsed suured, saavad nad ühe korruse endale. Esialgu üüriti maja teise korruse kolm tuba välja eraldi korterina, et niiviisi laenu tagasi maksta.

Kuidas pärnakaid sõja eel bussiga sõidutati

2011-11-03T17:17:00.000-07:00

www.parnupostimees.ee 02.11.2011

Waldhofi–Supelpargi liinil sõitnud autobuss Pärnu mudaravila ees.

Pärnumaa ühistranspordiärimees Karl Siitan.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Esimene märk Pärnu linnarahvale liikuma pandud autobussist pärineb 1923. aastast. Nimelt sõitis autoomnibuss number 2 pühapäeval, 10. juunil Riia maanteelt Lauri rohukaupluse juurest Endla ees peatust tehes laulupeo platsile. Sõidupilet maksis 15 marka.

Number 2 on ilmselt registreerimismärk, E. Lauri rohukauplus asus Riia maantee 62, laulupidu toimus praegusel Kalevi staadionil ja Endla vana maja kohale jääb hotell Pärnu.

Regulaarne, igal äripäeval toiminud bussiliiklus Waldhofi ja turuplatsi vahel algas 20. oktoobril 1923. Buss väljus Waldhofi juurest pooltundidel alates kella 6.30st, lõpetades kell 18.30. Keskpäeval pidas bussijuht tund aega lõunat. Turuplatsilt väljus buss täistundidel 7–19.

Bussipeatused olid Krasnojarski kasarmute (Tammsaare puiestee otsas), Rähni, Sepa, Aleksandri (Vanapargi), Endla ja postkontori (praegu Rüütli 23) kohal. Pilet maksis kümme marka nii kogu marsruudi kui suvalisest peatusest pealetuleku korral. Liinipidaja oli A. Hint, aga tema karjäär jäi lühikeseks, sest mees ei suutnud sõiduplaani järgida. Seepärast otsustas Pärnu linnavalitsus 1924. aasta algul temalt liiniloa ära võtta.

Veebruari lõpul andis linnavalitsus Waldhofi ja kesklinna vahelise bussiühenduse pidamise õiguse A. Tšemessovile, kes selle eest nõustus linnale maksma 6000 marka renti.

Juba märtsis Tšemessov loobus ja liiniluba anti üle Kristjan Sarapikule, kes jätkas ühenduse pidamist endiste hindadega ja samadel tingimustel. 1925. aasta aprillis tuli Sarapik lagedale ideega hoida linnas korralikku bussiühendust ainult laupäeviti ja pühapäeviti, sest sõitjaid oli vähevõitu. Korraliku ühenduse toimimist takistas Riia maantee sillutamine.

Karl Siitani aeg

1926. aasta jaanuaris andis linnavalitsus bussiühenduse pidamise ainuõiguse linna piires ehk Waldhofi vabriku, turuplatsi ja supelpuiestiku vahel 1926. aasta jooksul Karl Siitanile.

Linnavalitsus kehtestas pileti hinnad: Waldhofist turuplatsini 15 marka, Rähni tänava nurgalt turuni kümme marka, niisama palju maksis peatustevaheline sõit. Hindu ei tohtinud linnavalitsuse loata tõsta. Liinipidamise ainuõiguse eest maksis Siitan linnale aastas 6000 marka.

Liiniloa Siitanile andmise poolt kõneles asjaolu, et ta oli juba mitu aastat korralikult hoidnud bussiühendust Pärnu ja Sindi vahel. Traditsiooniliselt esimesel jõulupühal buss ei sõitnud.

1926 sõidutas K. Siitan ja Ko pärnakaid rahuldavalt. Kui Siitan 1927. aasta algul linnavalitsuse poole pöördus ja selleks aastaks liiniluba soovis, öeldi “jah”. Küll palus Siitan rendi määra poole võrra vähendada, sest eelmine aasta oli lõppenud kahjumiga. Pole teada, kuidas linnavalitsus rendi alandamisele reageeris, kuid Waldhofi ja turu vahel alustas buss kurseerimist 5. veebruaril, väljudes Waldhofist endiselt pool- ja täistundidel. Tavakohaselt ei sõitnud buss 1927. aastal esimesel jõulupühal.

K. Siitani ja Ko kätte anti bussiliin 1928. aastalgi. Siitan plaanis panna bussid sõitma kahel liinil: Jannseni tänavalt Sauga jõe silla (Siimo silla) otsa juurest Vee, Rüütli, Aleksandri (Vanapargi) tänavat ja Riia maanteed pidi Raekülani ning suvekuudel mudaravila tegutsemise ajal rannast mööda Supeluse, Vilmsi (Nikolai), Rüütli tänavat ja Riia maanteed Raekülani. Inimesi pidi hakkama vedama kuueistmeline Renault’ auto.

Linnavalitsus määras pileti hinnad: Siimo silla juurest turuni kümme senti, turult Rähni tänavani kümme senti, Rähni tänava kohalt Papiniidu jaamani kümme senti, Papiniidu jaama juurest Raekülla ikka kümme senti. Kahe peatusevahe läbimine maksis 15, kolme puhul 25 ja nelja peatusevahe sõitmine 35 senti.

Turu ja Waldhofi vahel pidi hakkama sõitma 16kohaline Renault’ buss juba 20. märtsil. Siitan tellis bussi Prantsusmaalt jaanuaris, kuid kohaletoimetamine venis ja sõiduk jõudis liinile alles 2. juunil. Selle ajani tuli leppida olemasolevaga.

1929. aasta kohta veel niipalju, et Raekülani buss siiski ei jõudnud, küll kurseeris Siimo silla ja Waldhofi vahet juba kaks autobussi. 11. ja 12. novembril buss number 1 seisis, sest sõidukile pandi peale küttesüsteemi.

1930. aasta 15. jaanuaril hakkas buss number 2 Siimo silla asemel startima hoopis Ülejõelt palvemaja pargi juurest (praegu Ülejõe gümnaasium). Sealt alustas buss täis-, Waldhofist pooltundidel.

Tundub, et Ülejõe rahvas ei hoolinud suurt jalavaeva vähendavast bussiliinist ja see taandus tavaliseks turu–Waldhofi marsruudiks. 10. juulil oli see buss remondis ega sõitnud ja 3. novembrist jäi sõitjate puudusel talveks seisma.

1931. aasta 26. juuni ajalehes on järgmised paar rida: ”Autobus nr 1, milline peab liini Waldhofi ja Ülejõe vahel, sõidab nüüd ka üle väikese silla kuni surnuaia väravani. Sõitjaid leidub.” 1. juunist hakkasid mõlemad bussid sõitma Waldhofist surnuaia väravani pooletunniste vahedega. Bussid olid liinil 7.30–18.30.

1932. aasta aprillis katkes ajutiselt ühendusepidamine. Jäämineku tõttu oli nahksild pealt ära. Vaheaega kasutati bussi remontimiseks ja värvimiseks.

1932. aasta septembris palus K. Siitan linnavalitsuselt luba anda liinipidamise õigus edasi Rudolf Passile (Vahtra 2). Linnaisadel polnud selle vastu midagi.

Rudolf Passi aeg

Pass sai küll linna bussiliini oma kätte, aga alles 22. märtsil 1933 hakkas buss pärast pikemat ”puhkust” sõitma Waldhofi ja Vana-Pärnu vahet. Peagi oli liinipidaja sõitjate arvu suurendamiseks sunnitud pileti hinda alandama. Aprilli lõpul hakkas Waldhofist turule ja Vana-Pärnust Endlani sõit maksma senise 15 sendi asemel kümme senti.

Passil oli ainult üks autobuss ja kui sellega midagi juhtus, jäi liin seisma. Oktoobris kulus bussi remontimiseks nädal ja rahvas pidi harjutama kõndimist.

Aasta lõpul jäeti buss jälle ajutiselt seisma ja ühendus taastus alles 14. jaanuaril 1934. Ajutine katkestus kordus veebruaris ja buss hakkas sõitma uuesti 21. märtsil.

Bussiliikluse üle nuriseti. Näiteks pilet Endla juurest Lembitu (Krasnojarski) kasarmuteni maksis kümme senti, kuid samast kohast tagasisõidul 15 senti. Septembris jäi Siimo sillal liinibussi alla Voldemar Irdi (Uus-Sauga 25) lammas ja sai surma. Ird tegi politseile avalduse ja süüdistas lamba surmas bussijuhti.

Aasta lõpul lõppes linnavalitsuse kannatus ning tõusis nurin Passi korraldatava bussiühenduse üle: buss olevat vana, tihti rikkis ja sageli hilinevat. Linnal oli plaan anda liin kellelegi, kel on parem buss. Ühtlasi taheti luua suvine bussiliin Ülejõe–raudteejaam–Rüütli tänav–supelrand, et ametnikud saaks lõuna ajal käia meres suplemas.

Linna leping Passiga lõppes 1. novembril 1934 ja järgmist lepingut oli linn nõus sõlmima senisest korralikuma sõiduriista liinile panemise tingimusel.

Lennuki saeveski omanikud Hirschfeld ja Goldberg omakorda palusid linnavalitsust pikendada bussiliini Raeküla koolimajani oma tööliste jalavaeva vähendamiseks.

Pass laskiski valmistada uue ja moodsa autobussi, mille tõi liinile 24. veebruaril 1935. Passi buss sõitis (1.04.1934 – 1.02.1935) Vana-Pärnu ja Waldhofi vahet pendeldades maha 33 000 kilomeetrit ja teenindas umbes 36 000 sõitjat.

7. juulil 1935 sõitis buss raudteejaama juurest mudaravilani. Jaama juurest alustati kell 9.45, sõideti läbi Rüütli–Vilmsi (Nikolai)–Supeluse tänava. Buss väljus igal veerand- ja kolmveerandtunnil kuni õhtuni. Pilet maksis kümme senti.

1935. aasta lõpul pikendas linnavalitsus Passiga lepingut 31. detsembrini 1937.

Märtsis 1936 teatas Pass linnavalitsusele, et tahab panna liinile teisegi autobussi ja muuta sellega liikluse senisest poole tihedamaks.

Pärnu Transportühingu aeg

Juba 1936. aasta augustis andis majandusministeerium kokkuleppel teedeministeeriumiga loa Pärnu autosõiduühingu Olev tegevuse jätkamiseks ja asutati OÜ Pärnu Transportühing. Asutajaliikmed olid Pärnumaa Põllumeeste Ühispanga asjaajaja A. Kalda, tööstur Martin Seiler, A. Gerberson ja V. Klaassen. Septembris kinnitati siseministeeriumis ühingu põhikiri.

Pärnu linnavalitsus kuulutas ajalehtedes välja Vana-Pärnu ja Papiniidu jaama vahelise autobussiliini väljaandmise. Seejärel tehti vist üks telefonikõne, sest 23. oktoobril kontrollis maanteedevalitsuse inspektor Vana-Pärnu–Papiniidu jaama vahet sõitvat bussi ja leidis rea puudusi. Inspektor tegi linnavalitsusele korralduse nõuda nende kõrvaldamist.

Pärnu linnavalitsus otsustas 30. oktoobril anda liini Pärnu Transportühingu kätte 1. novembrist 1936 kuni 31. märtsini 1942 tingimusel, et liini pikendatakse Raekülani, nagu selle elanikud olid korduvalt nõudnud.

Veel taheti moodsate ja mahukate autobusside liiniletoomist.

Uue peremehe käes pikendati bussiliini Raekülani ja pileti hinda alandati 25 sendilt 20ni. Peagi langetati õpilaste pileti hinda ja nad võisid sõita viie sendi eest Vana-Pärnust Raekülla ja vastupidi.

Aasta lõpul telliti välismaalt veoauto alusraam ja mootor, et nende baasil ehitada liinilesaatmiseks uus buss.

Ühing jätkab

1937. aasta algul palus Pärnu Transportühing teedeministeeriumilt luba panna liinile 35kohaline buss, mida parasjagu ehitati. Sõiduk oli tavalistest bussidest suurem, seepärast uuris ministeerium enne loa väljastamist linnavalitsuse seisukohta. Linn 85hobujõulise diiselmootoriga bussi liinilepanekul takistust ei teinud.

21. mail korraldas ühing omavalitsuste ja ametiasutuste juhtidele ning ajakirjanikele oma uue bussiga proovisõidu linnas ja lähiümbruses. Buss oli kabiini elektrivalgustuse ja moodsa ventilatsiooniga. Istepinkidel nahkpolster ja sõitma mahtus 47 inimest. 1. juunil 1937 alustas buss sõitmist palvemaja pargi ja supelranna vahel.

11. jaanuaril 1938 hakkasid linnabussid sõitma uue sõiduplaani järgi. 1. juunil väljus M. Seileri töökojast Pärnu Transportühingu teine moodne buss. Studebakeri alusvankrile ehitatud sõiduk oli voolujooneline, terastoolide ja hõbebrokaadist laega.

Algul plaaniti see jätta reservbussiks ja ekskursioonideks ning alles hiljem suunata linnaliinidele. Jätkus kolmanda bussi ehitamine, millest pidi saama Pärnu suurim, 40 istekohaga buss. Tallinna maantee ja supelranna vaheline bussiliin alustas 10. juulil.

Pärast Suursilla valmimist 1938. aasta novembris muutus Pärnu bussiliiklus korrapärasemaks. Varem võeti ujuvsilla klapp vahelt varakult ja pandi peale pärast laeva(de) läbisõitu. Seni pidi buss ootama ja juht kuulama sõitjate nurisemist. Oma jao sai liinipidajagi.

Juulis 1939 valmis AS M. Seileri töökojas ühingu järjekordne moodne buss. Alusraam oli pärit Rootsist Volvo tehasest ja rattad pani veerema Hesselmanni 90hobujõuline diiselmootor. Bussi sisemus oli luksuslik: istmed terastorudest ja polsterdatud nahaga, laes eritüüpi suured lambid ning bussiuksi avati suruõhuga. Bussi maksumuseks kujunes 22 000 krooni. 22. juulil hakkas buss kurseerima Vana-Pärnu–Raeküla liinil.

1. aprillist 1940 lõpetas Pärnu Transportühing oma tegevuse. Pärnu linnaliin ja kolm maaliini anti kokkuleppel üle aktsiaseltsile Side. Viis moodsat autobussi müüdi Tallinna linnavalitsusele, mis rakendas need oma linnaliinidele. Ülejäänud kaks bussi ja muu vara anti üle Sidele.

Punavõim natsionaliseeris 13. augustil 1940 Pärnu Autobussiliinide ASi Side ja OÜ Pärnu Transportühingu, mis 17. septembril liideti Pärnu autobaasiks Side.

1940. aasta augusti algul pöördusid Raeküla elanikud juba uue linnavalitsuse poole ja palusid Vana-Pärnu–Raeküla liini pikendada Raeküla koolimajani. Linnavalitsus leidis palve põhjendatud olevat ja saatis selle liinipidajale pooldava resolutsiooniga.

19. novembril tõusid pileti hinnad kõikidel Side bussiliinidel 50–70 protsenti. Bensiini, rehvide ja varuosade hind olid kerkinud, aga pileti hinnad jäänud samaks.

Killukesi iseseisvusaegsest bussiliiklusest ja bussidest

2011-11-03T17:13:00.000-07:00

www.parnupostimees.ee 27.10.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Kaltsu-Marideks nimetasid tartlased oma esimesi autobusse, mille veokasti kattis puldanriie, mis ajapikku ilmastiku mõjul kulus ja hakkas narmendama.

Pärnu ühistranspordi näidiseid Tahkuranna kirikupühal.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Enne teist suurt sõda meie maanteedel ja tänavatel liikunud autobussidest pole ainsatki säilinud ja vaid mõnest on fotojäädvustused. Nende järgi otsustades olid bussid algaastatel õige armetud, ega tartlased oma esimesi busse muidu Kaltsu-Marideks ega vaestevankriteks kutsunud.

Ometi aasta-aastalt olukord paranes ja 1930ndate teisel poolel Tallinna ja Pärnu värkstubades, mida M. Seileri mootoritehas või tõllassepp Vaimani töökoda Euroopa autotehastega võrreldes olid, tehtud sõidukid kannatasid ette võtta juba pikemaid reise läbi Euroopa.

Juhan Tamm näiteks käis V. Pavelsoni Mercedes-Benzi alusvankrile ehitatud ja rahvast täis bussiga 1937. aastal Pariisis maailmanäitusel ja seejärel tiirutas Šveitsi mägedes Genfini. Reis läbi kuue riigi kestis ligi kuu aega ja sõiduk pidas vastu.

Kui tähtis mees oli sel ajal bussijuht, näitab see, et Šveitsi hotellis oli bussijuhile kõik tasuta, mujal riikides anti talle tuba poole hinnaga.

Reeglite kehtestamine

Kui bussiliikluse algaastatel võis vaba mees vabal maal tiirutada suvalise sõiduriistaga, siis järk-järgult hakati selleski valdkonnas korda looma ja reegleid kehtestama.

26. ja 27. aprillil 1928 korraldas Pärnu linnavalitsus kõikide registreeritud mootorsõiduriistade ülevaatuse vastava komisjoni ees. Esimesel päeval pidid Vabadusväljale (praegu park) tulema sõidukid numbrimärkidega P-1 kuni P-50, järgmisel päeval alates P-51st.

Täht P tähendas Pärnut ja number sõiduvahendi järjekorranumbrit Pärnu linnavalitsuses registreerimisel.

1930. aasta algul hakati rakendama maanteede seaduse punkti, mille kohaselt linnas sõitvad autobussid pidid vastama linnavalitsuse kehtestatud ja teedeministeeriumi kinnitatud nõuetele. Siiani polnud Pärnu linnavalitsus selle seaduse järgi toiminud ja seepärast nõuti nüüd kohe ministeeriumile saatmiseks autobusside ehitusplaane.

Sama aasta sügisel hakkas teedeministeerium nõudma autobusside ühtset värvimist. Bussi ülaosa pidi olema võõbatud tsinnooberiks, alusraam ja porilaud mustaks ning lagi (katus) valgeks või valkjaskollaseks. Järgmisel aastal hakkas ministeerium nõudma, et bussiakende vahed oleksid helekollased.

Veel kehtestati, et bussis tohib istekohti olla vastavalt mootori võimsusele. Nii võis 11hobujõulise mootori korral olla bussis 13 istekohta, 13hobujõulisel 15 ja 16 hobujõu puhul 18 istekohta.

Nõuded autobussidele

1933. aastaks jõuti välja töötada detailsed nõuded autobussidele. Buss ei võinud olla laiem kui 225 sentimeetrit ja selle lagi pidi taluma 200kilogrammist raskust. Vähemalt 42 sentimeetri laiused ja 40 sentimeetri sügavused istmed pidid paiknema sõidusihis. Miinustemperatuuriga sõitvad bussid tuli varustada kütteseadmega. Aknad-uksed ei tohtinud sõidu ajal põriseda.

Bussipõrandatele oli ette nähtud linoleum. Sõiduki tagaotsas oli nõutav suur aken. Ülalpool tuuleklaasi ja külgedel pidid bussil olema sõidusihti näitavad viidad, kusjuures tuuleklaasipealne tuli pimedal ajal valgustada.

Veel nõuti sõiduplaani ja -hindade väljapanemist, istekohtade arvu ja keelusilti suitsetada ning bussijuhiga sõidu ajal juttu ajada.

Bussis oli teedeministeeriumi maanteede ja ehituse osakonna pitseeritud kaebuste raamat, kuhu sõitjad võisid kirjutada märkusi väärnähtuste kohta. Samuti nõuti liikumise raamatut sõitjate arvu fikseerimiseks ja esmaabikarpi.

Bussi ei tohtinud võtta rohkem inimesi, kui oli märgitud sildil, ega joobnud isikuid. Keelatud oli suitsetamine, kui selleks polnud erikupeed, korraga ei tohtinud avada mõlema külje aknaid ega tekitada tuuletõmmet, kui kõik sõitjad sellega nõus polnud.

Keelatud oli võtta bussi kaassõitjaid segavaid pakke ja kergesti süttivaid aineid, nagu bensiin, eeter, ning inimesi, kelle rõivad võisid kaaskodanikke määrida.

Bussijuhid ja sõjakangelased

1936. aastal kehtima hakanud seaduse kohaselt jagunesid autojuhid kolme liiki. Kõrgema klassi moodustasid isikud, kes võisid juhtida tasulist reisijatevedu tegevaid autobusse ja veoautosid. Neilt nõuti nii jõuvankri kui liiklusmäärustiku põhjalikku tundmist ja vastava juhieksami sooritamist. Nad pidid olema üle 23 aasta vanad, vähemalt kolm aastat juhina töötanud ja läbinud psühhotehnilise katse.

Vabadusristi kavaleride poole hinnaga sõidu soodustus hakkas kehtima 1936. aasta algul mõne bussifirma algatusel ja osal liinidel.

25. augustil 1938 toimus Pärnu linnavalitsuses üleriikliku autobuseliinide pidajate ühingu juhatuse koosolek, kus otsustati, et 1. oktoobrist 1938 võimaldatakse kõikidel Vabadusristi kavaleridel kõikidel Eesti bussiliinidel sõita 50protsendise hinnaalandusega.

1938. aastal hakkasid teedeministeeriumi maanteede talituse alluvuses töötama nii linnas kui maal pidevalt liiklust kontrollivad ametnikud. Pärnumaa kuulus ühte regiooni Saare-, Lääne- ja Viljandimaaga.

Kontrolör Ants Pint astus Pärnus ametisse sama aasta septembris. Ta oli relvastatud, tema auto oli eriliste tunnusmärkidega ja liikluseeskirja rikkujaid karistas ta otse sündmuskohal.

Liikluskorraldus

1938. aasta oktoobris saatis täisühing Pavelson, Pass ja Kiidemann Pärnu maavalitsuse kaudu teedeministeeriumi maanteede talitusele palvekirja, milles muu hulgas kurdeti: ”Peale selle oleme sunnitud teatavaks tegema, et Pärnu linnavalitsus on lasknud Pärnu linna piirides Kuressaare (Haapsalu) maantee sillutise sedavõrd ära laguneda, et liikumine jõuvankritega on seal muutunud täiesti võimatuks ja hädaohtlikuks. Kuna Kuressaare maantee on väga elava liiklusega tänav ja seda mööda väljub Pärnust neli autobuseliini, siis peaks Pärnu linn selle korrashoiu eest hoolt kandma.”

Liiklusõnnetuste ärahoidmiseks tehti ettepanek määrata linna läbiv pealiiklustee järgmiselt: Riia maantee alates Rähni tänavast marsruudil Aleksandri (Vanapargi) – Kalevi (Rüütli) – Laidoneri (Vee) – Suursild – Tallinna maantee palvemaja pargini (Ülejõe gümnaasium). Peateega ristuvad tänavad tulnuks tähistada vastavate rahvusvaheliste liiklusmärkidega. Siis oskaksid välismaalased Pärnust läbi sõita ega eksleks enam linnatänavatel. Pealegi oli võõraid aasta-aastalt rohkem oodata, eriti seoses 1940. aasta Helsingi olümpiamängudega.

Pärast peatee määramist ja tähistamist tulnuks keelata vankritega veetavate koormate liiklemine Kalevi (Rüütli) tänaval. Malmö tänav paluti muuta ühesuunaliseks, mõnel tänaval tõsta lubatud kiirust 40 kilomeetrini tunnis ja Suursillal alandada kiirust 20 kilomeetrini tunnis. Paraku pole teada, kuidas linnavalitsus ettepanekutele reageeris.

1940. aastal keelas uus võim Kalevi (Rüütli) tänaval alates 8. juulist kuni edaspidise korralduseni igasugused veovoorid ja veoautoliikluse. Sellega seoses seati üles vastavad liiklusmärgid.

Samal ajal lubati Pärnu linna tänavatel ja Riia maanteel mootorsõidukitel sõita ainult 30kilomeetrise tunnikiirusega, sildadest võis üle sõita ainult kümnekilomeetrise tunnikiirusega ja sõidukiirust maanteedel alandati 60 kilomeetrini tunnis.

VIDEO: Lõunalaius - Viljandi vana turuplatsi ajalugu

2011-11-03T10:05:00.001-07:00