tiistai 27. tammikuuta 2009

Aegnal taasavastati kivilabürint 19. jaanuar 2009 00:00


Aegnalt taasleitud kivi­labürinti ootavad kevadel ees arheo­loogi­lised väljakaevamised.


Aegna saare püsielanikud leidsid visa tööga salapärase kivilabürindi, mida mitu kodu- ja ajaloolast on juba aastakümneid hävinuks pidanud. Ilmselt rannarootslaste kultuurist pärinevat teadmata vanusega labürinti ootab kevadel ees Tallinna arheoloogide uurimine.

Rahvapärimuses Jeruusalemma linnaks ristitud labürindi taasavastas Aegna saare püsielanik Hugo Udusaar, kes ei lasknud ennast segada raamatutest, mille andmeil on labürint hävinud.

Peeti ammu hävinuks

„Selle arvamuse idandasid 1930. aastal kodu-uurija Peeter Mei ja Heino Gustavson, kes kajastas Mei labürindi kirjeldusi 1976. aastal ilmunud raamatus „Aegna”. Seal kirjutati, et Esimese maailmasõja ajal oli elektrijaama ehitamisega labürinti rikutud. Nii kujunes üldlevinud arvamus, et labürint on hävinud,” selgitas Hugo Udusaar. Juba Teise maailmasõja eel tekkinud eelarvamust süvendasid veelgi taasiseseisvumise järel Aegna kohta välja antud trükised, millest ühes nimetati labürinti hävinuks. Teises, Robert Nermani kirjutatud raamatus „Aegna” ei mainitud seda aga üldse.

„Sõltumata nii suulistest kui ka kirjalikest väidetest, et labürint on hävinenud, püsis edasi soov leida vähemalt labürindi täpne asukoht,” meenutas Udusaar. „Ilmnes ju kodu-uurija Peeter Mei 1930. aasta märkmetest, et labürint koosnes ligi tuhandest kivist. Seega, mingisugune kogus kive ja ehk mingisugunegi labürindi struktuuriosa pidi siiski säilima,” ütles ta.

Udusaar sai lõpuks labürindi võimalikust asukohast eri allikate järgi kokku üsna kirju kaardi, kuid õnneks asus enamik märgitud asukohariste 200 meetri raadiuses.

„Nii ma saarel koos (oma naabri – toim.) Ilmar Võttiga otsinguid alustasin, abiks maapinna sondeerimiseks terava otsaga puukepid,” meenutas Udusaar. Tänu põhjalikule eeltööle leidsid mehed labürindi juba esimesel päeval.

Udusaar ja Võtt puhastasid kuni 30-sentimeetrise pinnasekihi alla mattunud labürinti rohkem välja ja veendusid, et hävinuks tembeldatud rajatis on ligi kahe kolmandiku ulatuses alles.

Millal kadunuks peetud ja taasleitud kivilabürint Aegnale ehitati, ei ole täpselt teada. „Kivilabürinte ehitati Eestis juba enne Rootsi aega ja kuni 19. sajandi esimese pooleni välja,” ütles Hiiumaa muuseumi direktor, arheoloog ja ajaloolane Urmas Selirand.

Labürindi nimesaamislugu on veidi paremini teada. „Vanad kalurid jutustasid 1930-ndatel kodu-uurija Peeter Meile, et nende vanavanemad kutsunud kivilabürinti Jeruusalemma linnaks,” rääkis Hugo Udusaar. „Arvatavalt sellepärast, et kristlus lõi labürindist võrdkuju patuste palverännaku traditsioonile Püha­le Maale, Jeruusalemma ja tagasi,” selgitas Udusaar.

Labürint ootab nüüd kevadel saarele saabuvaid arheolooge. Talvel nimelt saarega püsivat laevaühendust ei ole.

Tallinna linnavaraaameti lepingulise arheoloogi Krista Sarve sõnul kaevavad arheoloogid labürindi tervikuna välja, fikseerivad selle kujundi ja siis otsustatakse, kas rajatis võetakse kaitse alla või mitte.

Eesti labürindid

•• Läänemere-äärsetes maades on palju kivilabürinte, enim Soomes ja Rootsis. Nende arva­tavat Rootsi päritolu toetab arheoloogi ja ajaloolase Urmas Seliranna hinnangul asjaolu, et nii Soomes kui ka Eestis on labürinte leitud peamiselt rannikult, rootslaste asualalt.

Hiiumaa

•• Hiiumaa kivilabürindid asuvad Tahkunas ja Kootsaarel. Tahkuna labürindist kirjutas baltisakslane Karl von Löwis of Menar 1912. aastal. Samas märkis autor labürinti maininud kõnes, et pole seda oma silmaga näinud. Rohkem andmeid Tahkuna labürindist polegi. Hiiumaalt Kootsaarelt on teada kokku kolm labürinti, üks neist on ka välja kaevatud.

Salapärane saar Viirlaid

•• 1925. aastal kirjutas Soome arheoloog A. M. Tallgren labürindist väiksel Eesti saarel „Viirlaiul”. Nime järele on teadlane pannud küsimärgi ja hiljem on arvatud, et Tallgren pidas silmas Viirelaidu. Urmas Seliranna hinnangul on ka või­malik, et teadlane pidas silmas Soome lahes asuvat ja Soomele kuuluvat saarekest Wier.

Prangli

•• Kodu-uurija Peeter Mei on 1931. aastal märkinud, et Pranglil on kivilabürint. Paraku pole hilisemad uuringud Mei väidet kinnitanud.

Aksi

•• Sellelt saarelt on avastatud kaks kivilabürinti, millest vanemat, teadaolevalt 1915. aastal ehitatud labürinti kutsuti Türgi linnaks.

Kuressaare kirikust leiti haruldane laemaal (3) 21.01.2009 08:23


Töömehed avastasid Kuressaare Laurentiuse kirikus restaureerimistöid tehes paarisentimeetrise krohvi alt unikaalse laemaalingu.



«Tegemist on väga erakordse ja sensatsioonilise leiuga,» kommenteeris Meie Maale värsket avastust Kuressaare EELK Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaan.

Hoolimata kiriku pragunenud laest ja sellest, et maaling on kohati hävinenud, on see siiski suures osas säilinud ja küllaltki heas korras ning vaadeldav.

Ornamentaalne laemaaling katab tervet kiriku lage, on huvitavas korduvmotiivis ja pärineb koguduse õpetaja hinnangul aastast 1836, mil kirik tulekahjust taastati.

Laemaalingu avastasid kirikus remonditöid tegevad töömehed läinud reedel pealmiste krohvikihtide eemaldamise käigus ning avastus tingis ka restaureerimise algidee ümbertegemise.

Saaremaa kirikust avastatud laemaal on Eestis ainulaadne 27.01.2009 07:12

Eile Kuressaare Laurentiuse kirikut külastanud ekspertide sõnul on restaureerimistööde käigus paljastunud laemaaling ainus omataoline Eesti kirikutes.

«Eesti jaoks on see avastus erakordne, Kuressaare jaoks sensatsiooniline,» ütles eile kunstiajaloolane ja restaureerimisfirma Rändmeister juhataja Juhan Kilumets, nimetades Laurentiuse kiriku laemaalingut õhku ahmima panevaks, kirjutas Meie Maa.

Kilumets kinnitas, et tema andmeil sarnast leidu ja käsitluslaadi Eesti kirikutes seni avastatud pole. Küll leidvat analoogse laemaalingu Riisipere mõisast. Sealse maalingu sünniajaks loetakse umbes 1820. aastat.

Kuressaare Laurentiuse kiriku meisterlikku laemaalingut pidas kunstiajaloolane liiga uueks avastuseks, et selle kohta lõplikke vastuseid anda.

Optiliselt uhke laemaaling katab Laurentiuse kiriku kooriruumi lage.

Žanriliselt on tegemist kassettmaalinguga, mida kunstiajalugu tunneb Antiik-Kreeka ajast. Tehniliselt on see teostatud trafaretiga käsitsimaalimise teel, kus stiliseeritud õiemotiiv on maalitud kolme halli värviga.
Laemaalingu Kuressaare Laurentiuse kirikus avastasid remondimehed restaureerimistööde käigus värvikihtide alt 16. jaanuaril.

lauantai 3. tammikuuta 2009

2008 aasta suurimad arheoloogilised avastused

Luud räägivad Salme viikingilaeva lugu (9) 03.01.2009 00:00 Risto Berendson




Kunstnik Jaana Ratase joonistatud lustakas jõuluillustratsioon Salme viikingilaevast kujutab seal olevaid meresõitjaid täpselt nii, nagu arheoloogid nad laevast leidsid – kaks ahtris, kolm keskel ja kaks vööris.

Foto: http://salmepaat.blogspot.com/





Sügisel Saaremaal maapõuest leitud ja Eesti sajandi arheoloogialeiuks tituleeritud Salme viikingilaevas olnud inimluude ja looma jäänuste analüüs tõestab selle unikaalsust kogu Läänemeres.

Mis siis muudab selle laeva eriliseks võrrelduna teiste Läänemere-äärsetest maadest leitud laevamatustega?

See on inimeste arv. Salme viikingilaevas oli see üle kahe korra suurem kui seni teadaoleval suurimal laevamatusel Läänemere regioonis, kus arheoloogid leidsid ühest laevast koos maetuna vanema naisterahva, keskealise mehe ja umbes kümneaastase poisi luustikud.

Salme laev on selle leiuga võrreldes kardinaalselt erinev. Seal on seitsme täisjõus meesterahva luustikud. «Ja nad ei olnud seal laevas klassikalises matusepoosis, kus inimesed lamavad kõrvuti ja nende ümber on palju ilusaid asju,» ütleb antropoloog Raili Allmäe.

Salme laevas lamasid kaks meest laeva ahtris, kolm keskel ja kaks vööris. Inimeste luud laevas on kaunis segamini. Tõsi, see võib ka olla leiukohas varem tehtud teetööde tagajärg, kui pinnas segamini paisati.

«See on väga keeruline koht,» ütleb inimluustikke uurinud Allmäe. «Kuid igal juhul on praegu väga raske kindlalt väita, et tegu oli laevamatusega. Samavõrd on võimalik, et see laev uhuti sinna randa juba koos merel hukkunud meestega.»

Allmäe hinnangul on aga isegi juhul, kui Salme laev ei osutu iidseks matusepaigaks, kogu Läänemere arheoloogide jaoks tegemist väga ebatavalise leiuga.

Laevast leitud luud on peamisteks andmekandjateks, mille põhjal leiuga tegelevad ajaloolased saavad edaspidi järeldusi teha. Nii näiteks on praeguseks tehtud loomaluude ekspertiis, mis selgitas, et laevas oli üksikuid sea-, lamba- ja kitseluid ning hulk veise, peamiselt noore vasika konte.

«Terveid loomi seal polnud, sest leiti vaid ühe kitsetalle kolju,» ütleb arheo-zooloog Liina Maldre. «See kõik viitab pigem sellele, et laevas leitud luud pärinesid inimestele mõeldud söögipoolisest.»

Ent loomaluudest mitu korda enam andis ajaloolastele infot laevast leitud linnuluudele Poolas tehtud ekspertiis. Selle järgi lamasid seal seitsme surnud mehe kõrval kahe jahilinnu, kanakulli ja raudkulli skeletid.

Neid linde on mujalgi laevamatuse kohtadest leitud ja levinud veendumuse järgi pandi jahilinnud hauda kaasa koos oma peremeestega.

Salme laevast leitud linnud olid Poola ekspertide väitel samuti ilmselt inimese poolt jahipidamiseks dresseeritud.

Sellele viitab arheo-zooloog Maldre sõnul seik, et ühel kullil on luu kokku kasvanud ja teise luustikus on samuti varasemale luumurrule viitav anomaalia. Vabas looduses elades poleks kullid ilmselt luumurdu üle elanud ja oleksid hukkunud.

«Ja sellele, et need linnud võidi sinna laeva panna koos oma hukkunud isandatega, viitab seegi, et mõlemal linnul puudus pea,» ütleb Maldre. See tähendab, et keegi pidi need enne paati asetamist maha lööma.

Kuigi arheoloogid ei julge veel midagi kindlat öelda, tüürivad kõik faktid seni selles suunas, et Salmel on tõepoolest tegemist laevamatusega. Läänemere regiooni uhkeima matusega seejuures.