keskiviikko 29. elokuuta 2012

Alevi kalmistust koledalt ja kaunilt

www.parnupostimees.ee 26.08.2012

Tõnu Kann, reporter


Kabelil olnuks vaskkatus, kui metallivargad poleks seda minema viinud. Nüüd on katus ilmetust tsinkplekist.
foto: Urmas Taul

Kunstiajaloolane ja muinsuskaitsespetsialist Eduard Rajari juhatas seekordse kalmisturetke sisse surnuaia peavärava asemel Suur-Jõe Selveri poolsest küljeväravast.
“Eestis pole palju Pärnu Alevi kalmistuga võrdseid vanu surnuaedu, mis saavad kiidelda sellise hulga säilinud hauatähiste, vanade ristide, hauamonumentide ja sepistatud piirdeaedade või malmivalupinkidega,” väljendas Rajari uhkust oma uurimisobjekti üle. (Tema lühikokkuvõte Alevi kalmistule maetud kultuuri- ja ühiskonnategelastest, õpetlastest, kuulsatest kaupmeestest ja tuntud baltisaksa ning eesti peredest võtab enda alla kiirköitjasse sätitud poolsada lehekülge, T. K.)
Otsustasime ajada Alevi kalmistul jälgi, mis pajatavad tavatust, kohati koledast, kurbkoomilisest ja liigutavastki. Ja olgu ette öeldud: ei saanud me kümnendikkugi kalmistust läbi käia, kui ümberjutustamise väärset kogunes rohkem, kui korraga lehte mahub, mistap andsime lubaduse tulevikus sel kalmistul veel ringi vaadata.

Juudi ja moslemi kalmistu kurbloolisus

“Kui Alevi kalmistu 1773. aastal rajati, jagati selle ala kahe luteri koguduse, saksa Nikolai ja eesti Eliisabeti koguduse vahel,” alustas Rajari. “Peale selle liideti kalmistu piirialale Pärnu juudi ja moslemi koguduse surnuaed. Need asusid kõrvuti ja on alles ning sinna me esmalt lähemegi.”
Mõni samm kalmistu külgväravast jõe poole seisatasime lameda ristkülikukujulise betoonpõranda ees, mida asjatundmatu pilk võiks pidada milleks iganes, matmispaigaks küll mitte.
“Siin asuski Pärnu väikesearvulise moslemi koguduse surnuaed,” tähendas Rajari. “See väike ala oli piiratud vanasti kolme–nelja meetri kõrguse plankaiaga, millele oli okastraat ümber veetud, ja plangud roojaga määritud, et uskmatu pilk ega – hoidku jumal! – jalg seda matmispaika rüvetama ei pääseks.”
Rajari rääkis, et kui moslemid Pärnust lahkusid, betoonisid nad omaste matmisala servast servani, ehitades kalmudele otsekui kaitsva katuse. Aga oh õnnetust, ateistid on betoonistki kõvemad. Ja kui juba rüvetama hakata, siis täiega!
“Nõukogude ajal avastas kohalik kommunaalosakond, et näe, ilus vundament surnuaeda valatud, täpselt paras koht välipeldikute rajamiseks,” jutustas Rajari.
Vaatasin rääkijat, et ehk viskab nalja, aga mees oli surmtõsine.
“Moslemite haudade kaitseks valatud betooni puuriti augud ja pahaaimamatud inimesed lasid loomulikest vajadustest need täis,” sõnas Rajari ja pöördus minekule, et kümmekonna sammu järel osutada reale sammaldunud hauatähistele, mis mitmes reas kalmistusügavusse looklevad.
“Siin on Pärnu juudi surnuaed, mis on üks paremini säilinud omasuguseid arhailisi juutide matusepaiku Eestis,” ütles Rajari. “Sellel kalmistul läks halvasti varem, kui moslemite surnuaed rüvetati. Nimelt eemaldas Saksa okupatsioonivõim juudi kalmudelt vaskplaadid maetute heebreakeelsete nimede ja daatumitega. Nii me vaevalt saame teada, kes siia maetud on.”
Üks kalmudest juudi kalmistul on väike hauakamber, mida võiks kirjeldada kui suurt külili lükatud kivikasti, nii et hauakambri üks külgi on avatud. “Selles kambris on elanud kodutuid, siit seest leidsime pehme aseme ja vähesed isiklikud asjad, kord koguni passi ja pangakaardi, mille kodutu meid nähes kiirustades maha jättis,” seletas Rajari. “Minu teada sai see mees endale viimaks inimese moodi kodugi. Korralik mees oli.”
“Inimene elas juudi hauakambris?!”
“Vähemalt ühele Pärnu mehele oli see mõnda aega kodu.”

Schmidti kabeli allikas ja võreuks

“Kui Alevi kalmistu rajati, plaaniti kalmistule hauakabelite rida, valmis ehitati neist aastail 1779–1845 kaheksa, alles on neli. Kõige ilusam neist kuulus Pärnu kuulsale kaupmeeste suguvõsale Schmidtile,” rääkis Rajari valge kena kabeli ees peatudes. “Kabel renoveeriti 1990. aastatel Schmidtide rahaga, kuid siis see rüüstati ja renoveeriti uuesti. Sellesse kabelisse pole kedagi maetud, üks põhjusi võis olla kabelitesse matmise kombe hääbumine 19. sajandil. Või hoopis see, et kabeli alla sattus allikas, mida tollal keegi ei osanud sulgeda. Kabelit kasutati perekonna palvelana, nüüd on korraldatud seal matuseteenistusi.”
Rajari juhtis tähelepanu Schmidti kabeli ilusale värvilisele uksele, öeldes, et Saksa kultuuris ei kardeta kalmistutähiseid värvida, need on kunstipärased ja tihti pigem ilmelt rõõmsad kui rusuvad ja sünged, nagu näiteks vanad katoliku kalmistud. “Selline on vana Saksa traditsioon, mis Baltimail väga hästi säilis,” tähendas muinsuskaitsespetsialist.

Kullassepa haud ja varastatud ingel

Siis jäi Rajari seisma ilusa mustast marmorist hauasamba ees. “See haud kuulus ühele Pärnu kullasseppade perekonnale,” tähendas ta.
“Karpov?” küsisin, lugenud marmorpinnalt kuldsete tähtedega kirjutatud nime.
“Ei-ei, siia on peale maetud,” vastas Rajari. “Pealematmine toimus 1951. aastal, siis polnud vanad hauatähised seadusega kaitstud nagu tänapäeval ja kullassepa nime asemele on hilisema lahkunu nimi raiutud.”
Natuke maad kullassepa monumendist eemal peatusime valgest marmorist hauatähise ees, mida poole sajandi eest kaunistas väike inglikuju.
“Mulle räägiti, et see kuju kadus 1960. aastatel,” rääkis Rajari. “Siin käinud keegi vanem naine inglikuju ees risti ette löömas. Ühel ööl läks kuju kaduma. Inglikujusse kiindunud naine sestpeale siin enam ei käinud.”

Armastusest sündinud aed

Jõudsime oma teekonnal silmatorkavalt ilusa matmispaika ümbritseva juugendliku sepisaia ligi.
“Legendi järgi maeti siia sadakonna aasta eest noorik, kelle peigmees läinud maailma rändama, oli aastaid kodunt eemal ja kui naasis, leidis eest murest murtud kihlatu, kes suurest jällenägemise rõõmust suri,” jutustas Rajari. “Räägiti, et siia oligi ainult see üks naine maetud. Nii et armastusest sündinud aed.”
Siinkohal käis klõpsatus ja diktofon andis teada, et lindi mõlemad pooled on juttu täis salvestatud.
“Peame Alevi kalmistust veel kõnelema, palju jäi rääkimata,” panin Rajarile ette.
“Sellest kalmistust võiks rahumeeli mitu raamatut kirjutada,” vastas teekaaslane muiates.


 

Tuhast tõusnud Kõue

www.postimees.ee 25.08.2012

Sajanditega kujunenud: sellise väljanägemise sai mõisahoone 19. sajandil.
Foto: Toomas Tuul
 
Suve hakul tähistati väärika ajalooga Kõue mõisasüdame taassündi ehk pandi punkt aastatepikkusele härrastemaja, abihoonete ja pargi renoveerimisele.
 
Praegu on raske ette kujutada, kui troostitus olukorras olid ehitised ja ümbrus viis aastat tagasi, mil mõisa omandasid Eerik-Niiles Kross ja Mary Jordan.

Ainult asjassepühendunud oskasid näha peahoone varemetes ja võssakasvanud pargis Harjumaa ühe vanema mõisa sajanditega kujunenud ilu ja hiilgust.

«Härrastemaja vanemad osad pärinevad juba keskajast, uuemad 18. ja 19. sajandist,» selgitas kunstiteadlane Ants Hein. «Mõis oli järgemööda Lechtiste, Dückerite, Wrangellite ja Salzade käes ja läks 17. sajandi lõpul Strykide valdusesse, kelle järgi sai ka Triigi nime. 1748. aastast kuulus Mellinidele, 1762. aastast Reuternitele, 1779. aastast Brevernitele, 1832. aastast Kotzebuedele ja 1906. aastast kuni võõrandamiseni Hagemeistritele.»

1920ndatel–30ndatel oli Kõue mõis Vabadussõja kangelase kolonel Karl Lauritsa omanduses. Teise maailmasõja ajal paigutati mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1975. aastani. Kooli sulgemise järel jäi Kõue neljaks aastakümneks lagunema. Täielikust hävingust päästis peahoone 1990ndate alguses mõisa omandanud Jüri Männisalu, kes lappis katust ja hoidis ära suuremad varingud.

Kuna Eerik-Niiles Krossi suguvõsa on Kõue kandist pärit, otsustas mees koos kunstnikust kaasa Maryga, keda samuti paiga ajalugu paelus, mõisa uuesti ellu äratada.

Uute omanike eesmärk oli säilitada mõisamajades võimalikult palju algupärast ning taasluua ajalooline keskkond, varustades need samal ajal moodsate mugavustega. Näiteks härrastemajas, kus nüüd on kõigi tänapäevaste hüvedega butiikhotell, loovad arhitektuuribüroo Vana Tallinn arhitekt Aet Maasiku lahendused ja Mary Jordani maitsekalt kujundatud interjöörid meeleoluka vaatepildi.

Härrastemaja esimesel korrusel on vastuvõturuum, kust pääseb õdusasse salongi, galeriisse, suurde konverentsisaali ja restorani Kaheksa Jalga. Kokk Artur Ovtšinnikovi meeskond pakub seal külastajaile uuenduslikku Eesti kööki, mille koostisained pärinevad ümbruskonna taludest või mõisa köögiviljaaiast.

Mõisamaja teisel korrusel on luksuslikud sviidid ja hotellitoad 20 külalisele ning raamatukogu. Uues kuues tõllakuuri esimesel korrusel on kaks galeriid, saun ja suur sisebassein ning teisel korrusel üheksa pargi poole suunatud klaasitud rõduga külalistetuba.

«Meil on loodud suurepärased resideerimistingimused kunstnikele ja kirjanikele. Mõisas saab korraldada nii suurtele rühmadele kui väikestele seltskondadele konverentse, pidulikke vastuvõtte, pulmi, piknikke ja teisi kokkusaamisi. Ja loomulikult korraldame ka ise mitmesuguseid põnevaid üritusi,» räägib Kõue mõisa tegevjuht Jaana Pärna.
 

Rohe külast leiti muinasaegseid esemeid

www.vooremaa.ee 28.07.2012

Juuli keskel otsis Jõgevamaa detektoristide klubi koos arheoloogi ja Muinsuskaitseameti esindajaga Rohe külast muinasaegse asulakoha lähistel võimaliku kalmekoha jälgi. Terve päeva kestnud töö tulemusena leiti vaskrahasid, detailide tükke ja muud, mis tõestasid, et eeldatud võimalikku kalmekohta põllukünkal siiski pole. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul on aga ka negatiivne tulemus info saamiseks ja kinnitamiseks oluline. 

Arheoloogidele oli juba varasemalt teada, et Rohes oli muinasaegne asula ning osa sellest külast on praegugi kaitsealune maa-ala. Samas pole varem seda piirkonda väga põhjalikult uuritud ning arheoloog Mauri Kiudsoo vaatas  koos Jõgevamaa detektoristidega sealse põllumaa metalliotsijate abil läbi, leiud kaardistati. 

Kõige väärtuslikum leid pärineb 12.-13. sajandist

Umbes kümneliikmeline detektoristide seltskond leidis juba päeva esimesel poolel palju huvitavat. Riburada tuli pinnasest välja kaheksateistkümnendast sajandist pärit vaskrahasid ja lisaks sellele ka üht-teist hilisemast ajast. Detektoristide klubi juhatuse liige Ain Alatsei rääkis veel, et leiti näiteks rohu- ja viinapudelite korke ning mõningaid traktorite küljest pudenenud detaile.
Keskpäeval õnnestus detektoristidel leida arvatavasti rihmapandla küljest murdunud tükike, mis pärineb tõenäoliselt hilisemast keskajast. Päeva kõige väärtuslikum leid oli hobusekujuline ripats, mis arheoloog Mauri Kiudsoo andmeil levisid peamiselt Vadja aladel, Tveri ja Kostroma piirkonnas, Laadoga kagurannikul ja Lätis. “Rohest leitud ripats on ühepealine ja kuulub seega 12. sajandi lõppu – 13. sajandisse. Enamik uurijaid peab õõnsaid hoburipatseid tüüpilisteks läänemeresoome eheteks, millel oli viljakusemaagiaga seotud amuleti tähendus. Lisaks viitab vett sümboliseeriv siksakjoon ripatsi külgedel ilmselt viljakusemaagia ning veelinnukultuse põimumisele,” kommenteeris leidu arheoloog Kiudsoo. 

Igal pool metallidetektoriga otsida ei tohi

Otsinguretkele oli kaasatud ka Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektor Sille Raidvere, kes kontrollis, et detektoristid ei otsiks ega kaevaks kaitsealuse maa piirides, ning jälgis võimaliku kalme avastamist, mida siiski sellest piirkonnast ei leitud. Sille Raidvere rõhutas, et enne ajaloolistes paikades otsingute läbiviimist tuleb kindlasti teavitada ka Muinsuskaitseametit, konsulteerida arheoloogiga, et leitavate esemete järgi saaks tuvastada selle päritolu ning väärtust. Kultuuriväärtusega leiu puhul peab teavitama Muinsuskaitseametit, eset oma algsest asukohast ära viimata.
Veel rõhutas Raidvere, et igaüks, kellel metalliotsija olemas on, ei või minna suvalisse kohta otsima ja kaevama.
“2011 aastal kehtestatud muudatus muinsuskaitseseaduses sätestab metallidetektoristidele Muinsuskaitseameti poolt välja antava otsinguvahendi kasutamise loa nõude. Selle saamiseks läbib detektorist vastava koolituse. Seadusega on keelatud kaevata mälestistel. Mälestiste kaitsevöönd ümber maa-alalise arheoloogiamälestise on viiskümmend meetrit. Ka Rohe piirkond on muinsuskaitseseadusega kehtestatud piirangute ala. Sellised piirkonnad on ka ehitiste ja trasside tegemisel muinsuskaitse valvsa pilgu all ning ilma arheoloogi järelevalveta rohkem kui künnisügavuselt kaevata ei tohi,” rääkis Raidvere ja lisas, et huvilised, kes soovivad metalliotsijaga tegutseda, peaksid eelkõige omama otsinguvahendi luba, teavitama otsingust Muinsuskaitseameti maakonnainspektorit, läbi lugema muinsuskaitseseaduse ja viima end kurssi maa-ameti kaardi kultuurimälestiste kihiga, kus on tähistatud kultuurimälestised, et vältida arheoloogiamälestiste kahjustamist või rüüstamist.
Riiklikult seadustatud põhimõtete kohaselt peavad arheoloogiamälestised jääma uurimiseks ka tulevastele põlvedele, kui pidevalt arenevad uurimistehnoloogiad võimaldavad muistsest inimtegevusest juba märgatavalt põhjalikumat infot saada.   

Rohe küla ajalugu

MAURI KIUDSOO, arheoloog
Geograafiliselt jääb Rohe asula Kesk-Eesti idaossa, endisele Põhja-Tartumaale. Vähemasti muinasaja lõpul kuulus Rohe Vaiamaa (Vaiga, Wegele) muinasmaakonna koosseisu. See piirkond hõlmas tõenäoliselt hilisema Torma, Laiuse, Palamuse, osaliselt ka Maarja-Magdaleena kihelkonna ala. Laiemalt moodustas Kesk-Eesti idaosa aga koos Pandivere kõrgustiku edelanurga, Türi voorestiku ning lääne poolt külgneva Põltsamaa-Pilistvere-Võhma piirkonnaga juba alates vanemast rauaajast (1.–5. sajand pKr) omaette hõimualana tuntud Kesk-Eesti asustustuumiku, millega liitus ka suur osa hilisemast Põhja-Viljandimaast . Kesk-Eesti idaosa kujutas endast omakorda maastikuliselt mõneti eristunud piirkonda, kus lisaks Vaiamaale paiknesid veel Soopoolitse (Sobolitz) ja Jõgentagana (Jogentagana) väikemaakond/kihelkond. Arvatakse, et vähemalt 13. sajandi algul kulges maismaatee Tartust Tarwanpääle (st Virumaale) läbi Kesk-Eesti idaosa ehk Rohe lähinaabruse. Ka omaaegseid veeteid silmas pidades paiknes Pedja jõe paremkaldal asunud Rohe asula strateegiliselt tähtsal kohal.
i
EILI KOITLA

Pöide kirik pakub üllatusi

www.saartehaal.ee 18.08.2012


UUS LEID: Arheoloog Villu Kadakas (paremal) ja kunstiakadeemia õppejõud, arhitektuuriajaloolane Oliver Orro uurivad äsja leitud münti, millel on Rootsi kuninga monogramm, veendumaks, kas tegemist on kuningas Gustav Adolfi aegse mündiga 17. sajandist. Foto: Peeter Kukk

Uurimistööd Pöide kiriku juures on toonud päevavalgele mitmeid üllatusi. Krohvikihtide alt tuli välja keskaegse maalingu jälgi ning põrandalt vanaaegseid münte.
“Kõige põnevamad ongi keskaegsete maalingute fragmendid ja mõned mündileiud,” ütles Central Baltic Interreg IV A projekti “Läänemere piirkonna ajalooliste maakirikute jätkusuutlik haldamine” (SMC) projektijuht Kaire Tooming.
Nii vana maalingu jäljed on üsna üllatavad, kui arvestada, millises seisukorras kirik olnud on, kui kaua ta katus on läbi lasknud ning et mingi aja oli kirikuhoone sootuks katuseta. Projekti lõpus selgubki, kuidas maalinguid säilitada ja rohkem avada.
Lisaks maalingule tuli Toomingu sõnul välja ka palju muud uurijatele olulist informatsiooni.
“Olukord läheb otsapidi selgemaks ja otsapidi keerulisemaks,” sõnas ta, tuues näiteks ka erinevad krohvikihid, mida uurides püütakse kiriku ehitamise ajaloost võimalikult palju teada saada.
Selle nädala algusest käib Pöide kirikus vilgas sagimine ning kirik ja selle ümbrus on noori täis. Nimelt on kunstiakadeemia tudengitel Kaire Toomingu juhitud projekti raames võimalik Pöide kirikus praktikat teha. Kaevamise käigus uurivad nad kiriku ajalugu, teine pool on krohvide ja siseviimistluste uurimise praktika.

Toomingu sõnul päädib kogu projekt restaureerimisdokumentatsiooni koostamisega. “Siis on Pöide kirikul restaureerimisprojekt valmis ja saaks hakata tõsiselt tegelema kiriku päästmisega,” märkis Tooming.
Kaevajaid juhib arheoloog Villu Kadakas, kelle sõnul on kõik kirikust leitud mündid ja ripatsid vaid kaasleiud, sest kõige olulisemaks uurimisteemaks on vana kirik ise. “Selle kuju ja vanuse väljaselgitamine on suur ülesanne,” ütles Kadakas, kel on plaanis kaevata välja üksikud väikesed kohad, et uurida vanade müüride asukohta, kuid uuringud on vajalikud ka probleemide lahendamiseks.
“No näiteks tuleb uurida pinnast, et lahendada niiskuse probleem,” selgitas Kadakas.

VIDEO: Pompei viimased tunnid elustusid 1933 aastat hiljem

www.elu.24.ee 27.08.2012

Vana-Rooma linna Pompei viimased 24 tundi elustusid 1399 aastat hiljem Twitteris.

Vesuuvi vulkaani purske tagajärjel  24. augustil 79. aastal pKr mattus see linn paksu tuhakihi alla, edastab Daily Mail.
Linnaga juhtunu rekonstruktsiooni põhitegelaseks on Vana-Rooma riigimees, admiral ja ajaloolane Plinius Vanem. Ta vastutas linna elanike evakuatsiooni eest.
Linna katastroofilise lõpu taaselustasid Twitteris Elder Pliny nime all USA Denveri loodusmuuseumi teadlased.
Pompei asus Campania regioonis Napoli lähedal. Pompei kadus pärast vulkaanipurset kaardilt 1700 aastaks enne kui 1748. aastal arheoloogid selle linna taasavastasid.
Pompei väljakaevamine on andnud hea pildi linnast ja sel olnud elust. UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Pompei on Itaalia üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. Seda külastab aatsas 2,5 miljonit inimest.
Pompei viimaste tundide kirjeldus algab sellega, et Plinius Vanem sööb pärast vanni võtmist lõunat. Ta elab Misenumis, mis asub üle napoli lahe otse Pompei vastas.
Samas aga teatab ta kummalistest tumedatest pilvedest, mis on kaugemal näha.
Misenumis asus sel ajal Rooma suurim laevastik, mille admiral Plinius Vanem oli. Pärast vulkaanipurset andis Plinius Vanem laevastikule korralduse sõita Pompei juurde ning päästa nii palju inimesi kui võimalik. Ta hukkus päästetöödel.
Tegelikkuses avaldas Pompeiga juhtunu kohta kirjutise ta sugulane, Plinius Noorem, kes oli samuti Misenumis.
25 aastat pärast Vesuuvi purset kirjutas riigitegelane Plinius Noorem kirja ajaloolasele Tacitusele: «Mida lähemale laevad Pompeile jõudsid, seda enam langes neile tuhka. Samuti kivitükke».
Ta jätkas, et lahes oli näha nii ehitiste kui vulkaanipurske jäänuseid.
Denveri muuseum taaselustas Pompeis juhtunu seoses 14. septembril seal avatava näitusega «A Day in Pompeii».
Näitusega seotud lehekülg asub aadressil dayinpompeii.com.


Richard III matmispaik võib olla parkla all?

www.elu24.ee 24.08.2012

Richard III
foto: wikipedia.org

Briti arheoloogide sõnul võib kuulus Inglise kuningas  Richard III olla maetud Leicesteris asuva parkla alale.

Ajaloodokumentides seisab, et kuningas Richard III maeti Leicesteris asunud frantsiskaanlaste kloostri kiriku altari alla, kirjutab The Telegraph.
Richard III hukkus 1485. aastal Bosworthi lahingus, kus tema ja ta armee vastaseks oli Henry Tudor oma armeega.
Hiljem valitsenud kuningas Henry VIII, kes lõi anglikaani kiriku, lasi katoliku kloostrid hävitada, teiste hulgas ka Leicesteris asunud kloostri. Selle tõttu ei teatagi täpselt, kuhu Richard III võib olla maetud.
Arheoloogid uurisid kuninga matmispaiga kindlaks tegemiseks ajaloolisi kaarte ning jõudsid järeldusele, et ta matmispaik võib olla Leicesteri linnanõukogu sotsiaalosakonna autoparkla all.
Leicesteri ülikooli kinnitusel on tegemist esimese katsega leida legendaarse kuninga matmispaik.
Richard III kujutatakse tavaliselt küüraka türannina. Enamik ajaloolasi on veendunud, et kuningast kujunes selline pilt näitekirjanik William Shakespeare`i näidendi mõjul.
Ainsad maalid, millel kuningat on kujutatud küürakana, pärinevad tema surma järgsest ajast. Ta halb reputatsioon olevat aga ta vastaste Tudorite eduka propaganda tulemus.
Ajaloolaste ja arheoloogide sõnul soovivad nad teada saada, kas Richard III kohta käivates juttudes on tõde.
Parklas alustatakse väljakaevamistega homme. Loodetakse leida kunagise kloostrikiriku jäänused ning ka altar, mille alla Richard III matta võidi.
Richard III (2. oktoober 1452 – 22. august 1485) oli Inglismaa kuningas vaid kaks aastat alates 1483. aastast kuni oma surmani Bosworthi lahingus 1485. aastal.
Ta kuulus Plantageneti dünastiasse, olles selle viimane liige. Ta sai Rooside sõjas Tudori dünastialt lüüa. Osade ajaloolaste arvates lõppes koos Richard III surmaga Inglismaal keskaeg.
Tema järgi sai troonile Henry VII, kes oli esimene Tudori soost kuningas.
Toimetas Inna-Katrin Hein
 

Natside Sobibori surmalaagri põhiplaan sai arheoloogide abil paika

www.postimees.ee 22.08.2012

Iisraeli ja Poola arheoloogid teevad väljakaevamisi Sobiboris, et saada selgust muu hulgas natside surmalaagri põhiplaani osas.

Foto: Scanpix

Kuna natsid tegid Ida-Poolas asunud laagri maatasa ja ellujäänuid oli vähe, siis teave laagrist on puudulik, vahendas AP.
Israeli arheoloog Joram Haimi alustas uuringuid koos poolaka Wojchiech Mazurekiga viis aastat tagasi. Neid on aidanud paarkümmend inimest ja lisaks on nad saanud abi holokausti ohvrite mälestuskeskuselt Jad Vashem.
Kaevetööd on toonud mõningast selgust ühe kõige kurikuulsama laagri toimimise kohta.
Kui natsid olid muid laagreid peitnud vangi- või töölaagri nime taha, siis Sobibor ja selle naabruses olnud Belzec ja Treblinka kavandati juuti hävitamiseks. Ohvrid toodi sinna loomavagunites ja nad tapeti varsti pärast saabumist gaasiga.
Varasemate oletuse järgi kaotas seal 1,5 aasta jooksul elu 250 000 juuti. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et ohvrite arv oli suurem. Eluga pääses sealt 64 inimest.
Sobibori surmalaagri uurimine on keeruline, kuna pärast 1943. aasta oktoobris toimunud vangide mässu pandi laager kinni ja see tehti maatasa ning jälgede petmiseks istutasid natsid sinna puid. Nüüdseks on need puud juba suured.
Joram Haimi hakkas Sobibori vastu huvi tundma pärast seda, kui sai teada oma kahe onu mõrvamisest seal. Ta pole saanud lisateavet oma sugulaste kohta, kuid laiemat infot laagrist ja selle ohvritest on arheoloogid saanud.
Kaevamiste käigus on leitud tuhandeid esemeid, mis on aidanud tuvastada ohvreid. Lisaks hammastele ja luukildudele on leitud ehteid, münte, võtmeid, prille, kelli.
Massachusettsi Clarki ülikooli genotsiidiuuringute keskuse juhataja Debórah Dwork peab Haimi töö tähtsaimaks saavutuseks põhiplaani koostamist, kuna see aitab mõista laagri toimimist.
 
Mari Kamps

Viikingite linn Birka oli seniarvatust suurem

www.elu24.ee 22.08.2012

Birka viikingiasula majade rekonstruktsioon
foto: wikipedia.org

Rootsi merearheoloogide sõnul oli viikingiajastu linn Birka seni oletatust suurem.

Hiljutine uuring näitas, et sadamaala ulatus rannast 100 meetri kaugusele, kirjutab Dagens Nyheter.
Varem oli andmeid vaid mõne sadamakai kohta.
Uurijate sõnul oli viikingite linn Birka oma ajastu suurlinn, kus elas 700 – 1000 inimest. Selle linna elanikud tegelesid merekaubanduse ja ka röövretkedega. Birka õitsemisajal jõudis sinna esmakordselt ristiusk.
Birka oli linn Mälareni järvel asuval Björkö saarel. See saar on Stockholmist 30 kilomeetri kaugusel.
«Birka oli sadamalinn, selle tõttu pidid sealsed ehitised olema tugevad, et tuultele ja tormidele vastu panna,» selgitas merearheoloog Johan Rönnby.
Kunagise linna asukohast ja järvest on leitud mitmeid viikingite ehitiste ja aluste jäänuseid. Pikkadel sadamasildadel toimus kauba laevadelt ja paatidelt maha võtmine ning peale laadimine. Samas võisid toimuda ka turud.
Arheoloogid on leidnud lisaks laevaosadele ka nõusid ja ehteid. Teadlaste sõnul on neil materjali juba nii palju, et sellest sai sealsest elust selge pildi kokku panna.
Leidude põhjal on loodud ehitiste ja paatide rekonstruktsioone.
Birka asutati umbes 750. aastal ning jäeti maha 900. aastate lõpul. Birkast said alguse mitmed kaubateed Läänemere äärsetele aladele, Laadoga järvele, Novgorodi ning ka Bütsantsi ja Araabiamaadesse.
Tänapäeval kuulub Birka Ekerö maakonna koosseisu, on UNESCO maailmapärandi koht ning vaatamisväärsus.
 
Toimetas Inna-Katrin Hein
 

tiistai 21. elokuuta 2012

Saksamaal avastati kaevetööde käigus mammutikihv

www.postimees.ee 21.08.2012

Foto: Scanpix

Düsseldorfis leidsid ehitustöölised maa-aluste kaevetööde käigus 34-kilogrammise ja üle 10 000 aasta vanuse mammutikihva, teatasid linnametnikud täna.

Ehitustööd lpeatati kohe, et 1,2 meetri pikkune kihv ettevaatlikult maapinnast välja võtta ja teaduslikuks uurimiseks viia, sõnasid Düsseldorfi ametivõimud oma teadaandes, vahendas AFP.
Kihv oli ainus looma kehaosa, mis 12 meetri sügavusel tehtud kaevetööde käigus leiti.
Mammutid surid tänapäevase Saksamaa piirkonnas välja umbes 10 000 aastat tagasi.

lauantai 18. elokuuta 2012

Video: Taani rabast leiti 2000 aastat tagasi hukkunud sõdalaste jäänused

www.elu24.ee 16.08.2012

Taanis Jüütimaal leiti rabast sadade sõdalaste jäänused.

Inimjäänused tulid päevavalgele Mossø järve lähedal asuvast Alken Enge rabast, edastab Daily Mail.
Arheoloogide sõnul on tegemist sõdalastega, kes hukkusid, tapeti või toodi ohvriks 2000 aastat tagasi.
Viimase paari kuuga on päevavalgele toodud sadu inimluid, millel on näha raskeid vigastusi.
Lisaks leiti sõjariistu – sõjakirveid, odasid ja nuiasid.
Scanderborgi muuseumi esindaja Ejvind Hertzi sõnul loodavad arheoloogid, et saavad leidudest skeletid kokku panna.
Århusi ülikooli arheoloog Mads Kähler sõnas, et kunagi võis paigas leida aset lahing, mis mõjutas kogu sealset ühiskonda.
Hertz lisas, et kuna inimjäänused olid rabavees, siis on nad võrdlemisi hästi säilinud.
Seni ei ole teada, kes need sõdalased olid ja milline lahing paigas aset leidis. Selle jälile loodetakse jõuda luude detailse analüüsi abil.
Arvatakse, et sõjameeste jäänuseid võib leida sellest rabast veelgi.
«Oleme teinud Alken Enge rabas pistelisi väljakaevamisi. Kõikidest senistest paikadest on inimjäänuseid ilmnenud,» nentis Hertz.
Loodetakse luua ka pilt, milline nägi sealne maastik välja siis, kui seal 2000 aastat tagasi lahing peeti. Kuna rabas säilivad ka taimed pikaajaliselt, siis on see võimalik.
Koos väljakaevamistega uuritakse ka raba tekkemehhanisme. Teada on, et Mossø järve idaosas oli kunagi väiksem eraldatud veekogu. Sellest on nüüdseks saanud Alken Enge raba.
Samuti näitas uurimine, et veetase on nii järves kui rabas mitu korda muutunud.
Kõrge ja madala veetaseme kronoloogia lubab luua pildi, kui kõrge oli vesi siis, kui oletatav lahing ja sõdalaste hukkumine aset leidis.
Nimetatud rabast leiti inimjäänuseid esimest korda 1950. aastatel, kuid varem ei ole jäänuseid leitud nii suures koguses.
Teadlaste sõnul võidi Alken Enge ala rauaajal inimeste ohverdamise paigana kasutada.
Toimetas Inna-Katrin Hein
 
 

Siberi printsessi tätoveeringud viitavad ta vanusele ja staatusele

www.elu24.ee 15.08.2012

Siberist leitud rohkem kui 2500 aasta vanuse naismuumia kehalt leiti ebatavalised tätoveeringud.
Printsess Ukoki inimjäänused leidis venelannast arheoloog Natalja Polosmak Venemaa, Mongoolia ja Hiina piiri äärest Altai mägedest Ukoki platoolt, edastab Siberian Times.
Teadlase sõnul näitavad muumia kehalt leitud tätoveeringud, et viimase kahe tuhande aasta jooksul on maailm tegelikult üsna vähe muutunud.
Leitud naine kuulus nomaadihõimu, mida kirjeldas Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos V sajandil eKr.
Asjatundja sõnul näitasid kummaliste loomade ja keeruliste kujunditega tätoveeringud kõrget staatust.
Umbes 25-aastaselt surnud printsess Ukokile olid  vasakule õlale tätoveeritud hirv ning kaljukitse sarved. Samuti oli ta kehal kaeluskotka kujutis ning sarvedega hirvepea.
«Leitud naisel on tätoveeringud kahel käel. See viitab ta kõrgele positsioonile ühiskonnas ning ta vanusele,» selgitas Polosmak.
Printsessiga koos olid maetud kuus saduldatud hobust, pronks- ja kuldehteid ning väike kogus kanepit ja koriandrit.
Arheoloogide sõnul ei pruukinud sõna otseses mõttes tegemist olla printsessiga, vaid oma kogukonnas võidi teda austada kui nõida, ravitsejat või teadjanaist.
Ukoki platoolt leitud veel kahel inimjäänusel, mis võivad kuuluda sõdalastele, olid umbes samalaadsed tätoveeringud.
Printsess Ukoki ja sõdalaste tätoveeringutest tehti koopiad, mida saab näha Gorno-Altaiski muuseumis.
«Tätoveeringud olid iidsel ajal isiku identifitseerimiseks. Need olid nagu tänapäeva mõistes passid,» selgitas Polosmak.
Ta lisas, et nii vanal ajal kui tänapäeval alustatakse tätoveeringute tegemist vasakult õlalt.
Polosmaki sõnul tegid Siberi nomaadid tätoveeringuid veel ka sel eesmärgil, et üksteist pärast surma teispoolsuses ära tunda.
Printsess Ukoki haud leiti 1993. aastal. Uurijaid üllatas, et ta juuksed olid säilitanud oma esialgse värvuse. Naise kirst oli nii suur, et sinna mahtus ära ka ta suur peaehe. Matmisel oli tal seljas linasest riidest seelik  ning Indiast pärit siidpluus.
Toimetas Inna-Katrin Hein

Google Earth võis paljastada kadunud püramiidid

www.elu24.ee 14.08.2012

USA arheoloog Angela Micol uuris kümme aastat Google Earth satelliitpiltide abil Niiluse äärseid alasid, lootes leida kadunud püramiidide paiku.

Ta avastas esmalt 190 meetri laiuse kolmnurkse platoo, mis on peaaegu kolm korda suurem Giza suurim püramiid, edastab news.com.au.
Hiljem leidis teadlane kolm väiksemat kolmnurkset moodustist, mille laius jäi 80 – 100 meetri vahele.
Arheoloogid peavad paika külastama ja seal uuringud läbi viima, tegemaks kindlaks, kas need looduslikud moodustised või inimkäte tehtu jäänused.
Micol on kindel, et ta leidis püramiidide jäänused.
«Pildid räägivad enda eest. On väga selge, millega tegemist, kuid väliuuringud peaksid kinnitama, et need on püramiidid,» selgitas Micol.
Egiptuse kõige tuntumad püramiidid asuvad Kairos Giza platool. Google Earth abil leitud moodustised aga kaugemal lõunas.
Esimene nüüd leitud oletatav püramiid asub 20 kilomeetri kaugusel Abu Sidhumist. Ülejäänud kolm on sellest 200 kilomeetrit põhjapool.
«Mul kulus nende paikade leidmiseks kümme aastat ja sooviksin olla neid uurivas arheoloogide meeskonnas. See leid võimaldab meil vaadata ajas tagasi uue nurga alt,» selgitas Micol.
Tegemist ei ole Micoli esimese leiuga. Ta on  varem Google Earth abil leidnud Mehhiko Yucatani poolsaare lähedalt võimaliku veealuse linna jäänused.

Vana-Egiptuse templijäänustest leiti äraraiutud käed

www.elu24.ee 14.08.2012

Egiptuse iidses linnas Avarises asuvas templis väljakaevamisi teinud Austria arheoloogid leidsid äraraiutud inimkäed.

Teadlased paljastasid 16 käe jäänust, kes olid maetud nelja hauda, edastab Discovery News.
Templijäänustes oli kaks matmispaika, mis olid ruumis, mis kunagi võis olla troonisaal. Neist kummassegi oli maetud üks äraraiutud käelaba.
Templi kõrvalhoonest leiti maetuna veel 14 käelabajäänust.
Arheoloogide sõnul on kõik leitud käed parema käe käelabad. Leitute seas ei ole vasakuid käelabasid.
«Enamik kätest olid suured, mõni lausa hiiglaslik,» sõnas väljakaevamiste juht Manfred Bietak.
Kummalised leiud tehti Niiluse deltaalalt, mis jääb Kairost kirdesse. Asjatundjate sõnul on tegemist umbes 3600 aasta vanuste inimjäänustega.
Sel ajal oli see piirkond hüksosklaste kontrolli all. Hüksoslased vallutasid Alam-Egiptuse umbes 1650 eKr. Nende pealinn Avaris asus paigas, kus tänapäeval on Egiptuse linn Tell el-Daba.
Käte matmise ajal oli hüksoslaste kuningaks Khayan.
Arheoloogide sõnul kinnitavad käeleiud Vana-Egiptuse kirjutistest olevat, et vangi langenud vaenlase sõduritel raiuti paremad käelabad otsast. Iga äraraiutud käelaba eest anti sõdurile kulda.
Parema käe äraraiumine aitas ka vangide üle arvet pidada. Samuti peeti käe eemaldamist  vaenlaselt ta jõu äravõtmiseks.
«Meie leid on siiani ainus, mis viitab sellele julmale tavale,» tõdes Bietak.
Samas ei ole arheoloogidel kindlalt teada, kelle käed need on.
Vaenlase parema käe äraraiumist kasutasid nii hüksoslased kui egiptlased.
Vana-Egiptuse hauakambri, mis on sõdalase Ahmose matmispaik, seinal olev kirjutis viitab ka käte raiumisele: «Ma võitlesin mees mehe vastu. Ma sain saagiks vaenlase käe. Sellest andsid teada vaarao kuulutajad».
Arheoloogide sõnul kirjutati see 16 käe matmisest 80 aastat hiljem.
Hauakambri seinal seisab veel, et nuubialaste vastu võideldes sai Ahmose veel kolm vaenlase kätt ning talle anti kahekordne kullakogus.
Teadlastel ei ole aimu, kes selle julma traditsiooni välja mõtles. Sellise tegevuse kohta ei ole leitud ühtegi viidet hüksoslaste algkodumaal Aasias.
Oletatakse, et osa Egiptusest vallutanud hüksoslased võtsid kohaliku traditsiooni omaks või vastupidi. Kuid see tava võis olla pärit kuskilt mujalt.
Bietaki rõhutas, et Vanas-Egiptuses oli vangide julm kohtlemine tavaline.

 
Toimetas Inna-Katrin Hein

torstai 16. elokuuta 2012

Üllatav arheoloogiline avastus Saulast

www.mnt.ee Juuli 2012

3. maist kuni 12. juulini toimusid arheoloogilised uuringud Harjumaal Saula küla maade idapiiril rekonstrueeritaval Tallinn-Tartu maantee uuel põhiteetrassil, mis tõid endaga kaasa üllatava avastuse.

Mauri Kiudsoo

Tegemist oli pikaajaliste välitöödega, mis koosnesid kolmest erinevast etapist: eeluuringud, järelevalve
ja kaevamised. Kokku võeti vaatluse alla umbes 5000 m2 suurune maa-ala. Uuringute ajendiks oli asjaolu, et 1990. aastate alguses leidis Kose valla elanik Arne Kivistik sealt mõningaid
muinasaegsele inimtegevusele osutavaid savinõukilde.
Saulat on esmakordselt mainitud Põhja-Eestit 13. sajandil valitsenud Taani kuninga arvepidamise
jaoks koostatud Taani Hindamisraamatus, kus nimetatakse viie adramaa suurust küla Saul, mille vasalliks oli keegi Bertaldus de Swavae. Tuginedes varasematele piirkonna arheoloogilistele leidudele ja kultuurimälestiste riiklikule registrile, paiknes tollane asula meid huvitavast kohast siiski ligi kilomeeter
maad lääne pool. Alates 17. sajandi lõpust meie käsutuses olev kaardimaterjal ei osuta samuti hilisemale
asustusele nimetatud piirkonnas. Tegemist oli sõna otseses mõttes äärealaga. Teisel pool Tallinn-
Tartu maantee teetrassi algavad juba Pirita jõe ürgoruga seonduvad madalad alad, kust võib leida
soomaaki ehk limoniiti, mis oli käsitletaval perioodil kohapealse rauatootmise eelduseks.
Arheoloogiliste välitööde käigus satuti üksteise kõrval ja peal paiknevatele ahjujäänustele, mis
piirkonda läbi uurides paljandusid umbes 300 m2 suurusel alal.
Nimetatud kompleks oli säilinud peaasjalikult teetrassi kõrvale istutatud kuuseheki all ja selle
servades. Kuna piirkond on olnud juba sajandeid künni all, oli muistisest alles üksnes kõige alumine
tasand. Kuigi viimati mainitud asjaolu raskendab objekti olemuse interpreteerimist, julgeb käesoleva
artikli autor püstitada esialgse tööhüpoteesi, mille kohaselt võib avastatud konstruktsioonide
näol tegemist olla spetsiaalselt rauasulatuseks mõeldud nn šahtahjudega. Peaasjalikult savist
valmistatud ahjude toestuseks oli kasutatud nii erineva suurusega kive kui ka vitskonstruktsioone.
Ehitusmaterjaliks sobiv savi saadi kohapealt, millele osutasid ka uuritud alal paljandunud savivõtuaugud.
Saula sulatusahjud on väga hästi dateeritavad sealt leitud keraamika järgi, mis kuulub ajavahemikku 9. sajandi keskpaik-10. sajandi teine pool.
Mis puudutab rauasulatamisse Eestis viikingiajal (u. 800-1050), siis iseloomustati seda perioodi
veel päris viimase ajani terminiga “leiutühjad sajandid”. Tallinn-Viljandi mnt äärest 2007. aastal
avastatud Tõdva muistis oli alles esimeseks leiuks selles vallas. Põhjus, miks meil rauatootmisele
viitavad jäljed 9.-10. sajandil varemalt puudusid, peitub tõenäoliselt tollaste ahjude konstruktsioonis ja nendest pärineva aheraine (šlaki) väikeses koguses. See tähendab, et Eesti arheoloogid ei osanud varemalt viikinigaegseid rauasulatuskohti maastikul tavaasulatest lihtsalt eristada.
Ahjude kompleksist umbes 50 meetrit eemal tuli päevavalgele veel teinegi arheoloogiline objekt, milleks osutus seekord ligemale 5 meetri laiune muistne tee-ase. Oluline on siinjuures
asjaolu, et viimase rajamise juures oli kasutatud nende samade sulatusahjude jäänuseid. Kas eelpoolmainitud tööhüpotees ka paika peab ning missugust saladust peidavad endas tegelikult Saulast avastatud šahtahjud, seda näitab järgnev kameraaltöö leiumaterjali ning plaanidega, aga ka laborites tehtavad erinevad analüüsid ja proovid.

keskiviikko 15. elokuuta 2012

Muinsuskaitseamet: Saulas töötasid arheoloogid ja detektoristid koos

www.mnt.ee

Juuli 2012

Uuringute läbiviimisel ning eriti arheoloogilise järelevalve käigus Saulas olid suureks abiks töid
juhtinud professionaalsele arheoloogile nö amatöörarheoloogid ehk otsingu luba omavad kultuuriväärtusega leidude otsijad. Nimelt tulenevalt jõustunud seadusemuudatusest väljastab Muinsuskaitseamet kultuuriväärtusega leiu metallidetektoriga otsimiseks vastavaid lubasid.
Antud regulatsioon annab võimaluse ajaloost huvitatud ning maastikul arheoloogilisi leide
otsivatel inimestel legaalselt oma hobiga tegeleda, teisalt on paika pandud kord, kuidas kogutud
informatsioon saab registreeritud.
Muinsuskaitseameti ning arheoloogidega koostööd tegevate detektoristide motiveeritus on
väga kõrge. Sellist pinnase kihtide nö läbidetektimise meetodit on võimalik ning otstarbekas kasutada
segatud kihtide ja laiaulatuslike aladelt arheoloogilise informatsiooni kogumiseks. Eestis ei ole
selline lähenemine levinud. Sellise metoodika praktiliselt poolelt on paljuski eelduseks hea koostöö ka tööde teostajaga ning oma ametit väga hästi oskava kopajuhi kaasamine, arheoloogiliste
leidudega alal tuleb tihti pinnasekihte eemaldada paarikümne cm täpsusega.

Armin Rudi, Muinsuskaitseamet,
arheoloogia vaneminspektor




Vilsandil taastati ajalooline päästejaama paadikuur

www.saartehaal.ee 08.08.2012

UUES KUUES: Hoolimata hallist ja vihmasest jaanipäevast tõusis pärast kolmveerandsajandi pikkust vaheaega Eesti lipp taas paadikuuri lipuvardasse. Lipu vinnas vardasse saarel viibinud Aivar Aru. Foto: Indrek Rohtmets

Taastamisega tegelenud OÜ Simba Invest omanik vandeadvokaat Maria Mägi rääkis, et meretuultest räsitud 140-aastane puithoone tuli sõna otseses mõttes osadeks lahti võtta, pehkinud talaotsad plommida, kõlbmatud konstruktsioonid ja plangud välja vahetada ning kuur uuesti püsti panna.
“Kasutasime algupärast materjali nii palju kui võimalik – säilitasime tugeva telliskivivundamendi ning kõik vähegi kasutuskõlblikud puitkonstruktsioonid,” kirjeldas Mägi. Tema eestvõttel on Vilsandil juba taastatud tsaariaegne saunahoone, millele kinnitati kultuurimälestise märgis mullustel Vilsandi päevadel.
Taastatud hoonel saab olema mitmeid rolle, muu hulgas on seal edaspidi kavas korraldada ka kontserte ja sõnalavastusi. Paadikuuri akustikat proovib avamisel esimesena Jaan Tätte. Lisaks on veepiiril seisev paadikuur loodusfotograafidele erakordne platsdarm merelindude pildistamiseks.

Renoveerimisprojekti autor on arhitekt Emil Urbel, tõelist meistrikätt nõudva ehitustöö tegi Saaremaa firma EBC Ehitus. Ehitis renoveeriti koostöös Saaremaa muinsuskaitseametiga, hindamatu oli kohaliku muinsuskaitsespetsialisti Tõnu Sepa abi. Paadikuuri märgilise tähtsusega väravat ehib punane rist nagu kolmveerand sajandit tagasigi ja maalikunstnik Tiit Pääsukese maalitud ankrupaar.

Vana ja väärikas hoone

Vilsandi päästejaama päästepaadikuur ehitati 1874. aastal. 19. sajandi lõpuks oli tsaarivalitsuse eestvõttel Eesti rannikul püsti pandud ligi 30 päästejaama koos paadikuuridega. 1934. aastal oli Eesti randadel kokku 28 päästejaama, millest 23 olid varustatud päästepaatidega.
Viimane paat, mida Vilsandi paadikuuris hoiti, oli 10-aeruline punasest puust päästepaat, mis oli 10,5 meetrit pikk ja 2,8 meetrit lai. Vilsandi viimase päästepaadi viimane teadaolev reis toimus 1944. aastal, kui saarlased sellega pealetungivate punavägede eest Rootsi põgenesid.

Saaremaa muinsustele heideti pilk peale

www.saartehaal.ee 11.08.2012

Sandra Kahu

VALJALA MAALINNAL: Detailplaneeringut oli Rita Peirumaale (vasakul) ja arheoloogiamälestiste peainspektorile Ants Kraudile selgitama tulnud Pille Pukk Valjala vallavalitsusest. Foto: Sander Ilvest
Üle vaadati ka Pöide ja Karja kirik. Viimases peeti tähelepanuväärseimaks eeskujulikku puutööd.
Diskussioon tekkis aga Võhma tõrvaahju üle, mis on üks paremini säilinud ahjusid Saaremaal. Edaspidi tuleb arutusele objekti muinsuskaitse alla võtmine.
Valjala maalinna detailplaneeringut üle vaadates jäädi üldjoontes rahule. Maalinnal rajatavad jalgteed ja terviserajad vastasid nõuetele ning juba alanud ehitustööd võivad samas vaimus jätkuda.
“Tahaksin väga kiita Valjala valda, kes oli nõus nende eritingimustega, ning varsti saab sellest kindlasti väga suur ja võimas objekt,” sõnas Rita Peirumaa.


Eilseni toimus muinsus-kaitseameti suveseminar, mis viis inspektorid Saaremaa ringreisile.

Igast maakonnast oli Saaremaale kogunenud kuni kaks muinsuskaitseinspektorit, lisaks neile ekspertnõukokku kuuluvad arheoloogid.
Selleaastase kava kokkupanija ja korraldaja, Saaremaa muinsuskaitseinspektor Rita Peirumaa ütles, et üks tõsisemaid objekte oli Koguva küla, kus on ligi 100 mälestist, ning paljud neist valmistavad spetsialistidele ka probleeme.
“Eks omanikel on tihti oma talukompleksis hooneid, mille eest nad vastutavad, ning meie peame need tööd, mis on tehtud riigi eelarvest saadud toetustega, üle vaatama,” selgitas Peirumaa.







sunnuntai 12. elokuuta 2012

Põlisameeriklased puhastasid end kange oksetee abil

www.elu24.ee 09.08.2012

Põhja-Ameerikas põliselanikud jõid tuhat aastat tagasi okseiileksi (Ilex vomitoria) lehtedest valmistatud kanget teed.

Arheoloogide sõnul jõid seda teed Cahokia piirkonnas, nüüdses edela Illinoisis elanud hõimud, edastab foxnews.com.
Nad jõid kanget tumedat jooki keraamilistest anumatest.
Teadlaste sõnul oli tegemist joogiga, mis on kuus korda kohvist kangem. Seda teed valmistati okseiileksi lehtedest ja koorest.
Oletatakse, et jooki tehti eelkõige tseremooniate eel joomiseks.
Kaheksa poorse anuma uuring paljastas, et neis sisaldub kofeiini, teobromiini ja ursoolhapet. Kõiki neid aineid leidub iileksis.
Arheoloogide sõnul pärinevad jooginõud ajavahemikust 1050 – 1250 pKr.
«Saime Cahokia piirkonnas elavate põlishimude religioosse tseremoonia kohta uusi andmeid,» lausus Illinoisi osariigi arheoloogiateenistuse juht Thomas Emerson.
Nüüdne leid näitas, et Põhja-Ameerikas hakati teed jooma 500 aasta võrra seniarvatust varem.
Okseiileksit ei kasva Keskläänes ja USA kaguosas. Selle tõttu arvatakse, et see taim jõudis sinna piirkonda erinevate hõimude kaubavahetuse käigus.
Cahokias elas ta kõrgajal umbes 100 000 inimest ning see oli Põhja-Ameerika suurim põliselanike linn.
Siiani ei ole täpselt teada, kuidas sealne tsivilisatsioon kaua vastu pidas. Arvatakse, et põliselanikel oli väga tugevad ja mõjukad religioossed traditsioonid.
Eurooplastest maadeavastajad kirjeldasid, et põlisameeriklased joovad mingit väga kanget tumedat jooki. Tee valmistati okseiileksi röstitud lehtedest. Selles joogis leidus suures koguses kofeiini.

Teadlaste sõnul puhastati selle tee abil enne religioosseid rituaale organismi, kuid seda tarbiti ka uimastava joogina.
Okserefleksi esile kutsumiseks joodi kanget iileksiteed suures koguses.
Cahokias elati aastatel 700 – 1400 ning paik on tuntud suurte, inimkätega valmistatud maapinnastruktuuride poolest. Säilinud on 68 sellist struktuuri. Tuntuim neist kannab nime Monks Mound.
Cahokia jäeti maha umbes 100 aastat enne seda, kui maadeuurija Christoph Columbus 1492. aastal Põhja-Ameerikasse saabus.
 
Toimetas Inna-Katrin Hein

TV3: hauaröövlid laastasid Valgamaal kivikalme

www.postimees.ee 11.08.2012

Valgamaal Kaagjärve ääres proovivad arheoloogid päästa Nikluse mäena tuntud ajaloolist matmispaika, mille rüüstajad enneolematult jõhkralt ja suures ulatuses kopaga segi on paisanud.

See tähendab, et arheoloogide jaoks on kaduma läinud maapõue peidetud hindamatu informatsioon, vahendasid «Seitsmesed uudised».
Arheoloog Heiki Valk ütles, et tegutsetud on äärmiselt jõhkralt – ligikaudu 500 ruutmeetrit pinnast on kopaga läbi kaevatud ning otsitud metallidetektoriga välja mündid ja väärismetallist leiud. Alles on vaid raud- ja klaasesemed, mida detektor ei võta, ütles Valk.
Rüüstatud kalmekoht avastati juba ligi aasta eest, kuid seni polnud arheoloogidel aimu tehtud kahju mastaapsusest.

See tähendab, et arheoloogide jaoks on kaduma läinud maapõue peidetud hindamatu informatsioon, vahendasid «Seitsmesed uudised».
Arheoloog Heiki Valk ütles, et tegutsetud on äärmiselt jõhkralt – ligikaudu 500 ruutmeetrit pinnast on kopaga läbi kaevatud ning otsitud metallidetektoriga välja mündid ja väärismetallist leiud. Alles on vaid raud- ja klaasesemed, mida detektor ei võta, ütles Valk.
Rüüstatud kalmekoht avastati juba ligi aasta eest, kuid seni polnud arheoloogidel aimu tehtud kahju mastaapsusest.

torstai 9. elokuuta 2012

Mõisahärra kabinetis tegutseb skalpelliga tudeng

www.parnupostimees.ee 08.08.2012

Silvia Paluoja, reporter

Tartu kõrgema kunstikooli praktikant Kristiina Talur avab lubjakorra alt Voltveti paruni kabineti peegelvõlvi maalinguid, mis on tehtud arvatavalt 1830. ja 1870. aastal.
foto: Urmas Tau

Voltveti häärberis mõisahärra kabinetis seisab lae all piitspeen tüdruk, et tuua ruutsentimeeterhaaval nähtavale maalingut, mis von Strykide minnes kaeti vahepealse värskendusremondi ajal lubjaga.
“Lubi on kõige parem, see hingab, ja lupja on hea skalpelliga maha võtta,” seletab töötegija, Tartu kõrgema kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise neljanda kursuse tudeng Kristiina Taluri.
Lupja on lakke visatud eri aegadel ja kihina, mille paksus ulatub millimeetrist sentimeetrini. Ülemöödunud sajandist pärit maalingutele kabineti välisseinte poolses küljes on hukatuslik olnud keskküttetorude panemine ja veekahjustused, neis kohtades pole parandatud tsementkrohvi alt mõtet enam ilu otsida.
Kaks maalingut
Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse peahoonesse sattus Kristiina praktikale sõbranna soovitusel. Praktikajuhendi järgi on tema ülesanne avada paruni kabineti peegelvõlvi maalingud.
“Maalingud on tehtud õlivärvide ja trafaretiga, esimene pärineb mõisa ehitusajast, 1830. aastatest, ja teine on tehtud arvatavasti 1870. aastatel, ilmselt oli esimene selleks ajaks moest läinud või vajas uuendamist,” räägib praktikant, viidates väga hästi säilinud, lausa säravatele värvitoonidele.
Paar suve tagasi tegid häärberis siseviimistluse uuringuid kunstiakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli tudengid. Kiht-kihilt eemaldatud seinavärvi alt ballisaalis ja kõrvalruumides ilmusid nagu võluväel nähtavale kaunid maalingud. Toona tunnistas kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna maalikonserveerimise stuudio juhataja Hilkka Hiiop, et paruni kabineti seinad ja peegelvõlv on totaalselt maalitud, need on väga peened, dekoratiivsed ja hämmastavalt hästi säilinud. Tema kui spetsialisti hinnangul sarnanevad Voltveti häärberis paljastunud maalingud lähedal asuva Kõpu mõisa häärberi maalingutega. Selle sarnasuse põhjus võib peituda mõisnike suguluses ja sama meistri kasutamises.
“Osa maalingut oli siin avatud, sellepärast oli mul lihtsam,” möönab Kristiina.
Praktika juhendaja, Tartu kõrgema kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise osakonna juhataja dotsent Heli Tuksam leiab, et see on hea kompaktne ruum, väga ilusate maalingutega kabinet, millest osa saab kolmenädalase praktika ajal avatud.
“Avamine on tähtis, et hinnata maalingute lõplikku olukorda, see on siseviimistluse projekti alus,” mainib Tuksam edasist protsessi.
Kabinetis on säilinud omaaegne parkettpõrand, üks kahepoolne originaaluks avaneb saali, teine fuajeesse viivasse eesruumi. Selle piitasid kaunistavad rosetid, mis nagu uksedki taluvad mitut valge värvi kihti. Viimati kasutas kabinetti raamatukogu, nõukogude ajal oli ennast siia sisse seadnud Tihemetsa sovhoostehnikumi ametiühingu klubi.
Erialatundja pilguga
Eelnev sondeerimine ja praktikandi töö kinnitavad, et härra kabinetis lubab esimene seintele kantud maalikihistus aimata roosakat tooni ja rohelist lehemustrit. Sellele hiljem tehtud maaling on arhitektooniline. Seina alaosa pruuni ja beeži tooniga tahveldisele toetuvad samades toonides kannelleeritud sambad ja nende kapiteelid ulatuvad peegelvõlvile. Seal jookseb ribana taimeväänlate, linnukeste ja amforatega trafarettmaaling. Toonid korduvad seinamaalingute omadega, erksust lisab punane värv.
Avatud pindade kaunistused on nagu silmamoondus, mida vahepealsed põlvkonnad aimatagi ei teadnud.
“Taotlesime ja saime töödeks muinsuskaitse loa, see on tore, et eriala õppiv tudeng siin praktikal on,” arvab Voltveti koolituskoha juhataja Piret Koorep. „Professionaalsus on väärtus ja võidakse öelda, et tudengil pole kogemust, aga tal on huvi ja kutsumus seda tööd teha.”
Sisetöid on tehtud häärberis projektipõhiselt järk-järgult, toetanud on kultuuriministeerium mõisakoolide riiklikust programmist. Ehitusaegse ehk 182 aastat tagasi antud välisilme taastamist ja küttetorustiku vahetamist toetas riik saastekvoodi müügi rahast. Aga siseruumide renoveerimist on vaja jätkata ja alustada unikaalse aida-tõllakuuri päästmist ajahamba puremise käest.
“Veel ei ole otsustatud, kas kõik maalingud välja puhastada, selleks on vaja sisekujunduslikku kontseptsiooni,” ütleb muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent, kes Voltveti häärberis kordi kohal käinud.
Rendi jutu järgi on vaja otsustada, kas eksponeerida kõik avatud maalingud või osa neist konserveerida. Kool on ootel, et sisekujundusprojektiga edasi minna, kuid esialgu on hea tahe kinni rahas.
Tudengite tehtud värviuuringutele ja nende põhjal koostatud uuringute passile tuginedes saab sisetöid jätkata. Selle aasta projektitaotluste eelarvesse planeeriti poolteist miljonit eurot ja kui see rahapada kusagilt välja kaevata õnnestub, jätkuvad Voltveti koolituskeskuses häärberi sisetööd.
Paruni ruudukujulises kabinetis pudeneb skalpelli alt lubjatolmu ja nii peent tööd, nagu seda on kauni mustri päevavalgele toomine, eelistab praktikant teha prillideta.
“Käsi väsib veidi, sest töö on ülespidi,” mainib töötegija tugeval alusel seistes. “Käin enne ja pärast lõunat duši all, aga õhtul olen lubivalge, ühel õhtul tuli üks inimene siin häärberis vastu ja kohkus päris ära, olin väljanägemiselt vist nagu kummitus ja ilmusin siin inimtühjas majas ootamatult tema ette.”

Voltveti mõisa häärber
* Ehitatud 1830, Eesti uhkeim hilisklassistsistlikus stiilis ehitatud mõis.
* Saanud rahvapärase nime Voltveti kunagise mõisaomaniku parun Wollfeldti järgi.
* Taastatud ehitusaegsel kujul kahekorruseliseks 2012.
* Hoones töötab Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskus.
* Osaleb külastusmängus “Unustatud mõisad”.
Andmed: Pärnu Postimees

maanantai 6. elokuuta 2012

Luubi all: Karuse ja Püha Margareeta kirik



http://www.kinksi.ee/Karuse-EELK-Margareeta-kogudus

 Karuse Püha Margareeta kirik kuulub Lääne-Eesti vanimate kirikute hulka, mis ehitati Saaremaalt Põhja-Eestisse kulgeva kaubatee äärde kindluskirikuna. Ehitajaks peetakse ordumeistrit Otto von Lutterberghi, kes lasknud kiriku ehitada endale "igaveseks rahuasemeks ja igaveseks mälestuseks." Ta langes lahingus leedulaste vastu Karuse lähedal Suure Väina jääl ja on ka maetud kirikusse. Karuse kirik on romaani ja varase gootika sugemetega ühelööviline kahe võlvikuga hoone. Varaseim osa on kooriruum, mis on ülejäänud osast kitsam ja madalam. Kiriku ristimisvaagen on pärit 13. ja laelühter 16. sajandist. Säilinud on hinnaline barokkstiilis kantsel 1697. aastast, mis on kuulsa saksa puutöömeistri Christian Ackermanni looming. 18. sajandist pärit altarit kaunistab saksa kunstniku Albrecht Düreri maali koopia (valm 1828).

Kiriku ümbruses on vanu trapetsikujulisi kiviplaate, millel nii tõetruult on kujutatud muistseid sõdalasi. Plaatide vanus ulatub vähemalt 13. sajandini ja neid leidub vaid Saare-Lääne piiskopkonna aladel. Oletatakse, et need on vanimad teadaolevad raidkunstiesemed Eesti aladel. Valdavalt on plaatide kujunduselement paganlik – nõguskülgne romb (viljakuse sümbol). Sama sümbol on kujutatud ka 15.-17. sajandist pärit kivistel ratasristidel. Selline paganluse ja kristluse kooselu väljendab ristiusu rahumeelset püüdlust sulandada kahte usku. Et see nii läks, näitab ilmekalt protsess, kus romb aja jooksul hakkab üha enam omandama risti kuju.

Vaata pilte ja ehitusajalugu, arhiivifotosid jm. siit : http://kirikud.muinas.ee/?page=2&subpage=230&id=231

Ordumeistri haud Karuse kirikus

Postimees nr. 212 8. august aastal 1930


Prof. O.Silla kirikuajalooline uurimisreis Läänemaal.

Karuse kiriku kroonikas nimetatakse mitu korda, et kiriku alla altariruumi olevat maetud üks ordumeister. Ka mõned teised kroonikad mainivad sama. Selle salapärase haua vastu oli Tartu Ülikooli kirikuloo prof. O.Sild juba varem huvi tundnud ja seda paari aasta eest vaatamas käinud, kuid nende päevade sees sõitis ta Haapsalus suvitamas olles veel kord Karusele, et haua lahtikaevamine ette võtta.
Kirikusse maetud ordumeister on Otto de Lutterberg nagu ta ise end nimetab ehk mõnede kroonikate järele Otto de Rodenstein. Enne ordumeistriks saamist arvatavasti Viljandi komtuur. Rahvuse poolest sakslane.
Ordumeister tuli oma sõjaväega, Tartu piiskopi ja Taani kuninga asemikuga Läänemaale, et takistada Saaremaalt röövkäigult tulevaid leedulasi saagiga koju minemast. Lahing ordumeistri ja leedulaste vahel peeti veebruarikuus 1270 või 1271 jääl, praeguse Virtsu kohal või Kessulaiu all. Leedulased suutsid ordumeistri väest läbi tungida ja mandrile pääseda. Mandril peeti veel teine lahing, kus ordumeister langes. Langenu maeti Karuse kirikusse.
Haua avamisel selgub, et ordumeister on maetud osalt altari ette ja jalad altarivõre alla. Sellepärast ka mitmesugused seletused kroonikates haua asupaiga kohta, et see olevat altari ees ja altari all. Hauast leiti mõningaid vähemaid asju ja neljaharulise lehega hauakivi või vapi kujutus.
Hilisemal ajal on samasse hauda alatest 16. sajangu keskel maetud veel teisigi surnuid. Vana hauakivi kahjuks ei ole säilinud.
Hra. prof. Silla arvates on see päris tõenäolik, et haud kuulub ordumeister Lutterbergile. Ka aitab seletada see leid mõningaid ebatäpsusi vanemate ordumeistrite kroonikas, mis meie kiriku ja üldajaloo seisukohalt ei ole tähtsuseta.
Peale Karuse kirikut käis Prof. Sild Saastnas, kus asuvad, kus asuvad vana katoliku aegse kabeli alusmüüri varemed. Väljakaevamisel leiti müüride ümber värvilisi kiriku aknaklaasi kilde ja vähemaid asjakesi. Ka peatuti Vatla linnamäel. Oma käigu tagajärgedega on hra. prof. rahul.

Ordumeister Lutterberghi pealuu Haapsalu muuseumis

Päevaleht, 26. august 1930, nr. 231

Karuse kirik kuulub vanemate kirikute hulka Eestis. Trepid viivad sügavale maa alla, aknad kitsad ja tumedad. Jumalateenistusel saabub mulje, nagu viibiksid kuski tumedas keldris, kus vilgub punakaid küünlatulesid ja sumiseb vana põline orel.
Kiriku ümber ja sees leidub palju ajaloolisi mälestusmärke, mis räägivad muinaslugusid kaugest minevikust. Rahvajutu järele on Karuse kiriku altari alla maetud palju tähtsaid mehi, nende hulgas ka ordumeister Lutterbergh. Ordumeistri haua juure pidi suunduma käik väljaspool kirikut. Tartu ülikooli kirikuajaloo professor Sild, kes läinud suvel korraldas Karusel uurimistöid, tegi selgeks, et sellist käiku ei ole. Kiriku alt leiti aga haud 13 luustikuga. Kahest luustikust, mis leiti kõige sügavamalt, peab üks olema ordumeister Lutterberghi jäänus. Seda tõendavad mõned ajaloolised andmed. Nii on säilinud tolleaegse kirikukatsuja (visitaator) Dubberhi protokollid. Dubberh revideeris ühes piiskop Agrikolaga Baltimaa kirikuid ja sel puhul koostatud protokolle võib praegu näha Stokholmi arhiivis.
Dokumendid räägivad Vatla junkrust Grewelist, kel oli suur tüli vaimulikega. Grewel tahtis oma naise ema matta Karuse kiriku alla, vaimulikud seisid aga selle vastu. Junkur viis ikkagi oma tahtmise läbi. Samuti selgub dokumentidest, et hiljem on maetud kirikusse Vatla ja Nehatu mõisaomanike sugukonnaliikmeid. Arhiivis leiduvate andmete põhjal oli võimalus selgitada 11 luustiku päritolu. Jäi veel kaks kõrvuti asetatud luustikku ja neist arvab prof. Sild olevat ühe ordumeister Otto de Lutterbeghi oma. Lutterbergh oli üks esimesi ordumeistreid Liivimaal. Ajaloo raamatuis mainitakse teda sageli ka Rodensteini nimega.
1270. a. tungis leedulaste röövsalk Saaremaalt mandrile. Ordumeister läks oma kaitsesalkadega röövlitele vastu. Virtsu ja Kasselaiu vahel leidis aset verine lööming merejääl. Arvatakse, et siin langeski Lutterbergh. Teised andmed lasevad oletada ordumeistri langemist taganemisel Järisel. Arvatavasti osutus leedulaste jõuk niivõrd tugevaks, et lahingust võttis osa ka Lääne-Saare piiskop Herman oma meestega. Piiskop saanud võitluses haavata.
Piiskop suri hiljem ja väga võimalik, et luustik ordumeistri kõrval kuulubki temale. Igatahes on siin tegemist ühe kõrgema vaimuliku jäänustega. Prof. Sild arvab, et pealuude uurimine toob selguse, kes õieti osutus ordumeistrile hauaseltsiliseks.
Käesoleval suvel viibis prof. Sild jällegi Karusel. Ta tahab joonistuse abil edasi anda muinashauast täieliku pildi. Haud asub osaliselt altari all ja see tõestab sellekohast rahvajuttu. Prof. Sild tegi kindlaks ka kuulsa katoliku kabeli asukoha Saastnas, kus korraldati kaevamisi. Läänemaa osutub üldse rikkaks muinas-mälestusmärkide poolest.
Arvatava ordumeistri pealuu toodi Haapsallu, kus paigutati Läänemaa muuseumi. Igaüks võib näha mehe kolpa, kes elas ja valitses sajandeid tagasi meie kodumaal.

http://laanemaa.arheoloogia.info/muistised/karuse-kirikaed

Karuse lahing 

Sel ajal kui ordumeister Otto von Lutterburg oli parajasti sõjaretkel Zemgales, kogusid leedulased tugeva sõjaväe, et minna Liivimaale. Üks äraandja tõi sellest ordumeistrile sõna. Lutterburg pöördus kiiresti Riiga ning saatis käskjalad Tartusse, Lihulasse ja mujale. Leedulased siirdusid Läänemaa kaudu üle jää Saaremaale, kus nad kõvasti laastamistööd tegid. Ordumeister aga liikus leedulaste jälgi mööda Läänemaale. Teel ühinesid tema väega sõjasalgad, sh. Taani kuninga vasallid Eestimaa hertsogkonnast, Tartu piiskop Friedrich kogu oma sõjaväega ning Saare-Lääne piiskop Hermann oma meestega. Lõpuks jäid leedulased lahinguvälja peremeesteks, sakslaste vägi aga põgenes.     
       
Vanema riimkroonika teatel langenud 1600 leedulast ja 600 sakslast, sh. ordumeister Otto ja 52 orduvenda. Piiskop Hermann sai haavata. Lahing Karuse juures merejääl toimus 16. veebruaril 1270. Riimkroonika jutustab:
Seal kuusteistsada surma sai
Ja verest punaseks jää jäi.
Seal Lihula piiskop sai
Ka haavata otsemaid.
Kuussada kristlassõjaväest
Maha sai löödud merejääl.

Piiskop Hermannist on teated ka aastast 1274. a., kui ta võttis osa Lyoni kirikukogust. Järgnevalt osales ta Liivimaa kaubanduspoliitika suunamises. 1277. aasta kevadel võttis ta osa Liivimaa maaisandate nõupidamisest. Selle nõupidamise otsuses kutsuti kõiki Läänemere kaupmehi üles tooma laoplatsid üle Liivi- ja Eestimaale. Kaupmehi kohutati hädaohtudega, mis Novgorodi või mööda Väinat ülessõitjaid ähvardavat. Selle otsusega haakub sisuliselt privileeg, mille ordumeister Ernst von Rassburg, Riia peapiiskop Johannes ning Saare-Lääne piiskop Hermann andsid 29. märtsil 1277. a. Läänemere kaupmeestele. Neile lubati mitmesuguseid kaugeleulatuvaid vabadusi: tolli- ja rannaõiguse vabadust; sadamate, karjamaade ja rannariba kasutamise vabadust; kütteks ja laevaparanduseks puude võtmise vabadust ja oma kohtupidamise õigust.

Kinksi küla ajalugu











www.folklore.ee:

E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karuse kirik Läänemaalt. Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies. Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud. Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima. Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud. Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat.

al-Idrisi ja Hanila



1154. aastal Araabia teadlase ja geograafi al-Idrisi (1100-1166) poolt koostatud maailmakaardi kirjelduses on lõik: "Anhel on ilus, tähelepanuväärne, õitsev linn. Ta kuulub Astlanda maale. Astlanda linnade hulka kuulub ka linn Koluvan. See on väike linn, suure linnuse taoline. Selle elanikud on maaharijad ja nende sissetulek napp, kuid neil on palju karja. Anheli linnast temani kagu suunas on kuus päevateekonda. Ja samuti Anheli linnast sellele, kes läheb rannaäärset teed mööda kuni Bernu jõe suudmeni, viiskümmend miili."

Selles kirjelduses seostatakse Astlanda maad Eestimaaga, Koluvani Tallinnaga, Bernu jõge Pärnu jõega ning Anheli (tõlgitud ka Anhil) nime Hanilaga. Umbes 900 aastat tagasi hääldasid rannaläänlased suure veelinnu nime "anhi" (sarnaselt soomlastega tol ajal). Anhil-Anhila-Anila-Hanila tundub keeleajaloolaste arvates loogilise nimearenguna.

Kas Hanila oli kunagi linn? On arvatud, et kuna kaardi koostamise ajal oli Virtsu tõenäoliselt alles saar (veel 19. sajandi kaartidel on Virtsut näidatud eraldi saarena), siis võis praegune Hanila olla tõesti selle piirkonna rannajoonel esimene mandril asuv asulakoht. On veel arvatud, et Hanilat on al-Idrisile tutvustanud siit pärit meresõitja ning see on põhjus, miks on Tallinna kõrval tolleaegsel Eestimaa kaardil ka Hanila.

Oma nägemuse al-Idrisi Eestimaa kaardist on kirja pannud Lennart Meri oma reisikirjas "Hõbevalge". Hanila rannast meresõitjate seiklusi Põhja-Ameerika rannikule purjetamisel kujutab Karl Ristikivi romaanis "Viikingite veri".

Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse 1218. aastal Hanilat ja Karuset seoses sakslaste poolt kevadtalvel Saaremaale teostatud sõjakäiguga. Vihmase talve tõttu jäi Saaremaa rüüstamine ära ja selle asemel rüüstati hoopis Läänemaa alasid.

1228. aastal moodustati Saare-Lääne piiskopkond, mille maadest järgnevate aastakümnete jagamistega läks osa ordule, näiteks Karuse 1242. aastal. Hanila jäi edasi põliseks piiskopialaks, kus asusid Üxküllide maavaldused. Virtsu vanalinn, nende vasallilinnus esineb kirjades esmalt 1465.

Kihelkonnad

Vanimad püsikülad on tekkinud juba ajaarvamise vahetuse paiku. Põhiliselt sõjaliste jõudude koondamise vajadusest tekkisid halduslik-territoriaalsed üksused - kihelkonnad. Need olid olemas kindlasti I aastatuhande lõpul, võisid aga välja kujuneda juba varem. Kihelkonna tuumiku moodustasid lähestikku asunud külad ja neid ümbritsenud põllumassiivid. Kihelkonna keskuseks oli muinaslinnus. Kihelkonda juhtis vanem või vanemad. Peale kaitseülesannete lahendati kihelkonnasiseselt põllukorra küsimused, määrati kindlaks kalastuspiirkonnad jne.

13. sajandi algul oli Eestis üldse umbes 45 kihelkonda, neist Läänemaal 7. Hanila valla praeguse territooriumiga on seotud neist 2 kihelkonda: Haniale (Hanila) ja Cozzo (Karuse). Mõnede uurijate arvates moodustasid Cozzo (Cotze) ja Suorbe (Sorve) koos hilisema Karuse kihelkonna.

Peale Eesti ala vallutamist sakslaste-taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil ehitati muinaskihelkondade keskustesse kirikud. Kihelkond jäi nüüd vaid ühe maakiriku tegevuspiirkonnaks. Kirikukihelkonna eesotsas seisis kirikhärra (preester).


Hanila kihelkonna vallad 1866-1917

Saksa nimi Eesti nimi Moodustamine Lõpetamine
Metzeboe Mõtsu 1866 1891
Patzal-Illust Paatsalu-Illuste 1866 1891
Neu-Werpel Uue-Varbla 1866 1891
Alt-Werpel Vana-Varbla 1866 1891
Wosel Voose 1866 1891
Werder Virtsu 1866 1892
Massau Massu 1866 ...
Padenorm Paadrema 1866 ...
Saulep Saulepi 1866 ...
Patzal Paatsalu 1893 ...


Karuse kihelkonna vallad 1866-1917

Saksa nimi Eesti nimi Moodustamine Lõpetamine
Karusen-Tuttomäggi Karuse-Tuudi 1866 1870
Nehhat-Pivarotz Nehatu-Pivarootsi 1866 1891
Matzal Matsalu 1866 1892
Sastama Saastna 1866 1892
Wattel Vatla 1866 1892
Karusen Karuse kirikuvald 1870 1891
Tuttomeggi Tuudi 1870 1891
Illust Illuste 1891 1893


Hanila kihelkonna mõisad

Saksa nimi Eesti nimi Märkused
Friedrichsberg Salevere Saastna karjamõis
Pastorat Hanehl (Hannehl) Hanila kirikumõis Kirikumõis
Karlshöhe Massu karjamõis
Massau Massu Rajatud 16. sajandi lõpul
Metzeboe Mõtsu Eraldatud Paadremast 17. sajandi lõpul - 18. sajandi algul
Moisaküll Mõisaküla Eraldatud Paadremast 17. sajandil
Padenorm Paadrema Teateid 1435
Patzal Paatsalu Eraldatud Paadremast 17. sajandi lõpul -18. sajandi algul
Tamba Tamba Teateid 1563
Alt-Werder Vana-Virtsu Teateid 1459
Neu-Werder Uue-Virtsu Eraldatud Vana-Virtsust 1771
Schloss Werder Virtsu Ühendatud Vana- ja Uue-Virtsu nimi 1876. a-st
Wibre Viibre Paatsalu karjamõis
Wosel Voose Rajatud 17. sajandil
Saulep Saulepa Hiljem Varbla kihelkonnas


Karuse kihelkonna mõisad

Saksa nimi Eesti nimi Märkused
Illust Illuste Teateid 1646
Känno Kännu Matsalu karjamõis
Karusen, Pastorat Karuse kirikumõis Kirikumõis
Kiska Kiska Eraldatud Mõisakülast ja Mõtsust 1773
Kolda Kalda Tuudi karjamõis
Kunilep Kunila Tuudi karjamõis
Laasma Laasma Pivarootsi karjamõis
Laulep Laulepa Matsalu kõrvalmõis
Margarethen, St. Hiljem Karusen
Matzal Matsalu Teateid 1560
Nehhat Nehatu
Paewälja Päevälja Matsalu karjamõis
Pagga Paga Saastna karjamõis
Paulsruhe (Pivarotz) Pivarootsi Eraldatud Karinõmmesl 1670-ndail;
a-st 1885 Paulsruhe
Piwarotz   Alates 1885 Paulsruhe


Mõisate kohta loe lisaks: Eesti mõisaportaalis.

Kihelkondlik jaotus kehtis kuni 1925. aastani. Kuna kihelkondlik maajaotus oli Eestis tekkinud loomuliku arengu tulemusena ja eksisteerinud umbes poolteise tuhande aasta vältel, ei ole selle tähtsus täielikult kadunud tänapäevalgi. Kuidagi ei saa kihelkondliku jaotuseta läbi teadus, s.o. eesti keele, rahvaluule, muinasaja etnograafia ja rahvapärimuste uurimisel.