Juuli
keskel otsis Jõgevamaa detektoristide klubi koos arheoloogi ja
Muinsuskaitseameti esindajaga Rohe külast muinasaegse asulakoha lähistel
võimaliku kalmekoha jälgi. Terve päeva kestnud töö tulemusena leiti
vaskrahasid, detailide tükke ja muud, mis tõestasid, et eeldatud
võimalikku kalmekohta põllukünkal siiski pole. Arheoloog Mauri Kiudsoo
sõnul on aga ka negatiivne tulemus info saamiseks ja kinnitamiseks
oluline.
Arheoloogidele
oli juba varasemalt teada, et Rohes oli muinasaegne asula ning osa
sellest külast on praegugi kaitsealune maa-ala. Samas pole varem seda
piirkonda väga põhjalikult uuritud ning arheoloog Mauri Kiudsoo vaatas koos Jõgevamaa detektoristidega sealse põllumaa metalliotsijate abil läbi, leiud kaardistati.
Kõige väärtuslikum leid pärineb 12.-13. sajandist
Umbes
kümneliikmeline detektoristide seltskond leidis juba päeva esimesel
poolel palju huvitavat. Riburada tuli pinnasest välja
kaheksateistkümnendast sajandist pärit vaskrahasid ja lisaks sellele ka
üht-teist hilisemast ajast. Detektoristide klubi juhatuse liige Ain
Alatsei rääkis veel, et leiti näiteks rohu- ja viinapudelite korke ning
mõningaid traktorite küljest pudenenud detaile.
Keskpäeval
õnnestus detektoristidel leida arvatavasti rihmapandla küljest murdunud
tükike, mis pärineb tõenäoliselt hilisemast keskajast. Päeva kõige
väärtuslikum leid oli hobusekujuline ripats, mis arheoloog Mauri Kiudsoo
andmeil levisid peamiselt Vadja aladel, Tveri ja Kostroma piirkonnas,
Laadoga kagurannikul ja Lätis. “Rohest leitud ripats on ühepealine ja
kuulub seega 12. sajandi lõppu – 13. sajandisse. Enamik uurijaid peab
õõnsaid hoburipatseid tüüpilisteks läänemeresoome eheteks, millel oli
viljakusemaagiaga seotud amuleti tähendus. Lisaks viitab vett
sümboliseeriv siksakjoon ripatsi külgedel ilmselt viljakusemaagia ning
veelinnukultuse põimumisele,” kommenteeris leidu arheoloog Kiudsoo.
Igal pool metallidetektoriga otsida ei tohi
Otsinguretkele
oli kaasatud ka Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektor Sille
Raidvere, kes kontrollis, et detektoristid ei otsiks ega kaevaks
kaitsealuse maa piirides, ning jälgis võimaliku kalme avastamist, mida
siiski sellest piirkonnast ei leitud. Sille Raidvere rõhutas, et enne
ajaloolistes paikades otsingute läbiviimist tuleb kindlasti teavitada ka
Muinsuskaitseametit, konsulteerida arheoloogiga, et leitavate esemete
järgi saaks tuvastada selle päritolu ning väärtust. Kultuuriväärtusega
leiu puhul peab teavitama Muinsuskaitseametit, eset oma algsest
asukohast ära viimata.
Veel rõhutas Raidvere, et igaüks, kellel metalliotsija olemas on, ei või minna suvalisse kohta otsima ja kaevama.
“2011
aastal kehtestatud muudatus muinsuskaitseseaduses sätestab
metallidetektoristidele Muinsuskaitseameti poolt välja antava
otsinguvahendi kasutamise loa nõude. Selle saamiseks läbib detektorist
vastava koolituse. Seadusega on keelatud kaevata mälestistel. Mälestiste
kaitsevöönd ümber maa-alalise arheoloogiamälestise on viiskümmend
meetrit. Ka Rohe piirkond on muinsuskaitseseadusega kehtestatud
piirangute ala. Sellised piirkonnad on ka ehitiste ja trasside tegemisel
muinsuskaitse valvsa pilgu all ning ilma arheoloogi järelevalveta
rohkem kui künnisügavuselt kaevata ei tohi,” rääkis Raidvere ja lisas,
et huvilised, kes soovivad metalliotsijaga tegutseda, peaksid eelkõige
omama otsinguvahendi luba, teavitama otsingust Muinsuskaitseameti
maakonnainspektorit, läbi lugema muinsuskaitseseaduse ja viima end
kurssi maa-ameti kaardi kultuurimälestiste kihiga, kus on tähistatud
kultuurimälestised, et vältida arheoloogiamälestiste kahjustamist või
rüüstamist.
Riiklikult
seadustatud põhimõtete kohaselt peavad arheoloogiamälestised jääma
uurimiseks ka tulevastele põlvedele, kui pidevalt arenevad
uurimistehnoloogiad võimaldavad muistsest inimtegevusest juba
märgatavalt põhjalikumat infot saada.
Rohe küla ajalugu
MAURI KIUDSOO, arheoloog
Geograafiliselt
jääb Rohe asula Kesk-Eesti idaossa, endisele Põhja-Tartumaale.
Vähemasti muinasaja lõpul kuulus Rohe Vaiamaa (Vaiga, Wegele)
muinasmaakonna koosseisu. See piirkond hõlmas tõenäoliselt hilisema
Torma, Laiuse, Palamuse, osaliselt ka Maarja-Magdaleena kihelkonna ala.
Laiemalt moodustas Kesk-Eesti idaosa aga koos Pandivere kõrgustiku
edelanurga, Türi voorestiku ning lääne poolt külgneva
Põltsamaa-Pilistvere-Võhma piirkonnaga juba alates vanemast rauaajast
(1.–5. sajand pKr) omaette hõimualana tuntud Kesk-Eesti asustustuumiku,
millega liitus ka suur osa hilisemast Põhja-Viljandimaast . Kesk-Eesti
idaosa kujutas endast omakorda maastikuliselt mõneti eristunud
piirkonda, kus lisaks Vaiamaale paiknesid veel Soopoolitse (Sobolitz) ja
Jõgentagana (Jogentagana) väikemaakond/kihelkond. Arvatakse, et
vähemalt 13. sajandi algul kulges maismaatee Tartust Tarwanpääle (st
Virumaale) läbi Kesk-Eesti idaosa ehk Rohe lähinaabruse. Ka omaaegseid
veeteid silmas pidades paiknes Pedja jõe paremkaldal asunud Rohe asula
strateegiliselt tähtsal kohal.
i
EILI KOITLA
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti