sunnuntai 29. tammikuuta 2012

Pärnakas ja pangad





www.parnupostimees.ee 19.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Nõukogude inimesel ei olnud panka suurt asja. Töötasu maksti kassast, pensioni tõi koju postiljon. Kes pelgas tööhoiukassat, hoidis oma sääste kas piibli või pesu vahel. Pangast laenu võtmine-saamine oli lausa ennekuulmatu asi.

Tänapäeval on pangad suutnud peaaegu kõigile sokutada taskusse plastkaardi, millega saab liigutada virtuaalraha ning nutumüüri juures seinast välja võluda isegi päriseurosid. Muidugi eeldusel, et eurosid on ikka arvel. Ja kui paljud on laenu tõttu pangaga seotud nagu nabaväädiga!

Maakonnakassa ehk rentei

Kõikides rahaasutuste loeteludes on esikohal rentei, mida loeti tähtsaimaks. Renteiks nimetati riigikassas osakonda. Pärnus oli kreisirentei ehk maakonnakassa.

Pärnus, Tartus ja Tallinnas tegutsesid renteid koos proviandimagasinidega juba 17. sajandil. Maakonnakassad asutati Venemaa läänekubermangudes 1775. aasta ülevenemaalise kubermanguseaduse rakendamisega alates 3. juulist 1783. Pärnu rentei reorganiseerimine ja kroonupalatile allutamine toimus ilmselt 1784. aastal, sest sellest aastast pärinevad esimesed säilikud ajalooarhiivis.

Asehalduskorra kaotamise järel 1797 jätkasid renteid ja kroonupalatid tegutsemist ja pärast rahandusministeeriumi moodustamist 1802 allutati sellele.

Rentei kaudu koguti pearaha, mitmesuguseid riiklikke lõive (aktsiise), kroonumõisate ja -metsade tulu, anti välja passe ja kauplemislube, müüdi raudarssinaid, maksti välja riigiametnike palku ja pensione.

1863 kaotati Venemaal eri ministeeriumide kassad ja kõik nende kohustused pandi rahandusministeeriumi kassale. Maakonnakassade kõrval loodi Tallinna ja Riia kubermangurenteid. Kõik renteid pidid asjaajamises üle minema vene keelele. Renteide juurde loodi riigihoiukassad. Pärnu riiklik hoiukassa alustas ilmselt tegevust 1889. aastal.

Nüüd tegelesid maakonnakassad mitmesuguste rahandusoperatsioonidega: korraliste ja erakorraliste riigimaksude kogumise, maksualuste kohta arvestuse pidamise, tempelmarkide, aktipaberite, vekslipaberite, peopiletite markide, raudarssinate ja mängukaartide müümise, rahavahetamise, riigi protsendipiletite ja riigirendipiletite ostmise-müümise, rahasaadetiste toimetamisega kohtadesse, kus rentei oli olemas. Rentei ja riigihoiukassa võtsid vastu elukindlustusi.

Renteid olid maksude vastuvõtuks lahti iga päev, välja arvatud riigi- ja kirikupühad. Tempelmarke, aktipabereid, vekslipabereid, peopiletite marke, arssinaid ja mängukaarte müüdi pühapäevadelgi ning kõigil muudel pühadel hommikul kella üheksast õhtu kaheksani.

Inimene, kes lahkus renteist kviitungeid võtmata, pidi maksma 30 rubla trahvi iga kviitungi eest.

Raha kasvas hoiukassas

Reintei juures hoiukassas võeti hoidmiseks ja kasu kandmiseks korraga vastu 25 kopikast kuni 50 (1905), hiljem (1910) 960 rublani. Intressi maksti algul 3,5, pärast neli protsenti. Kui hoiusumma ületas 1000 rubla, kasvikut enam ei makstud. Nüüd võis hoiuse kas välja võtta või osta riigi 4- ja 4,5- (hiljem 5-) protsendipabereid, mida hoiukassas sai tasuta talletada.

Igal inimesel tohtis olla ainult üks hoiuraamat. Elukoha muutmisel võis oma raha üle kanda teise hoiukassasse. Saatekulu oli kümme kopikat 100 rubla kohta. Seltsid võisid hoiukassas pidada kuni 3000 rubla sularaha.

Kui tulevasel miljonäril ei olnud 25 kopikatki, et talle saaks avada hoiuraamatu, aga juba oli kogutud viis või kümme kopikat, anti tasuta kaart, millele võis kleepida hoiumarke ühe rublani. Täidetud kaardi sai anda hoiukassasse ja raha hakkas kandma protsente. Viie- või kümnekopikaliste sissemaksude tarvis olid eri kaardid. Aasta pärast oli juba 105 kopikat. Vene tsaar oli helde käega. Rootsi kuningas praegu nii kõrget protsenti küll ei maksa!

Renteid juhatas rentmeister. Neist saan mainida Georg Gustav Fincki (1803–1881), kuulsa, omanimelise Vingi tänava jäädvustanud tislermeistri järeltulijat.

Eelmise sajandi algul olid rentmeistrid kolleegiumi assessor V. M. Neljedinski, kolleegiuminõunik Eugen Gustav Rosenberg ja Ivan Konstantinovitš Schalgatschev, kes 1891 abiellus Pärnu kingsepa Dietrich Hans Schmidti tütre Martha Antoniega.

Pärnu maakonnakassal on olnud mitu asukohta. Viimaseks aadressiks jäi Kuninga 5, kuhu koliti 1899. aastal. Richter märgib majaomanikuks lakooniliselt: kroonu, st riik. Riik ostis ära Sternbergi maja, ehitusmeister G. Darmer kohendas ruumid renteile paslikuks ja sai selle eest veel hõbedase auraha.

Rentei väljanägemine


Milline oli rentei interjöör? Eks ikka vastav ühe teatava riigi arusaamisele ilust ja mugavusest. Selle maja eestiaegse peremehe kohta on kirjutatud: ”Ta oskas anda ruumidele sisemise ilu ja hiilguse ning euroopaliku välimuse. Trellid ja võred ning muud kartseri ja karistusmaja tunnused asendas ta luksusklaasiga sätendavaga ja pani igale poole klaasi peale kuldkirjad, et kodanikul poleks tarvis binokliga uurida, kus saab sooloveksleid osta ja kuhu sukasäärde kogunenud kroonid intressile panna.”

Kõik tuleb nagu tuttav ette ja tõendab, et ajalugu tõepoolest kordub. Vahepeal uuesti kasutusel olnud trellid, plekkluugid ja piletipraod on taas minema pühitud ning asendatud kuldsete kirjadega klaaside ja kiiskavate nikeldatud torudega.

Noores Eesti Vabariigis jätkasid renteid esialgu tegevust ja kaotati riiginõukogu seadusega 14. maist 1922. Nende ülesanded anti üle Eesti Riigipanga osakondadele. Nüüd tegutses nendes ruumides Eesti Panga Pärnu osakond, Saksa okupatsiooni ajal aga Pärnu finantskassa.

Pangad Pärnus


Maakonnakassa ja riikliku hoiukassa osakonnad nii maakonnakassa, postkontori kui isegi iga kooli juures olid kenad asutused küll, aga kaubanduse ja tööstuse arendamisele nad kätt külge ei pannud, sest raha nad ei laenanud.

Liivimaa Eesti osas oli esimene linna rahaasutus Püha Antoniuse gildi laenukassa Tartus, millest 1868 kasvas välja Tartu Gemeindebank (Tartu Pank). Pärnu Linnapank (Pernauer Gemeindebank = Pärnu Kogukonnapank, Pjarnuski obštšestvennõi bank) registreeriti 27. novembril 1870, alustas tegevust 15. septembril 1871 ja lõpetas tegutsemise 31. detsembril 1893. Edasi tegeles Pärnu Linnapanga probleemidega juba Pihkva Kommertspanga Pärnu osakond.

Pank kandis küll Pihkva nime, aga kui veidi sügavamalt kaevata, tuleb välja, et selle vundament asus hoopis Pärnus. Nimelt meie Hans Dietrich Schmidti ja Co kaubamaja, konkureerides Jacob Jacke ja Co kaubamajaga lina väljaveos, laiendas oma tegevust Pihkvamaale.

Liivimaa ja Pihkva kubermang olid peale Jaroslavli kubermangu suure Venemaa ainsad linakasvatuspiirkonnad. 1868 asutas HDS & Co kaubamaja Pihkvasse oma tütarfirma. 1873. aastal asutas HDS & Co koos Tartu kaupmeestega Pihkvasse aktsiapanga Pärnu linakaubanduse edendamiseks ja linasaaduste ekspordi rahastamiseks. Panga etteotsa asus tartlane Alexander Brock (1835–1917), kelle käe all kujunes sellest suur ja rikas pank, mis 1877 avas oma osakonna Pärnus ja Tartus.

Panga osakond alustas tegevust kiriku kõrval Nikolai 2. Sajandi lõpul osteti konsul Bremeri pärijatelt ühekorruseline elamu Rüütli 19 ja arhitekt Hugo von Wollfeldti projekti järgi ehitati see kahekorruseliseks pangamajaks.

Ehitustöödeks kulus kaks aastat ja tegevust alustas pank sel aadressil 1901. aasta jaanuaris. Pärnu osakonna direktor oli Carl (Karl) Schockoff (Šokov).

1912. aastal neelas Pihkva Kommertspanga alla J. V. Junker ja Co kaubanduse Pank Moskvast, mis 1916 muutus Moskva Tööstuspangaks. Nõukogude võimu ajal läks pank pankrotti, see tähendab tunnistati maksujõuetuks.

Loomulikult tõmmati hoiustajatel lõpuks nahk üle kõrvade, sest 1929. aasta lõpul teatas Tartu, Narva ja Pärnu osakonna likvideerimiskomisjon järgmist: ”Kreditorid, kes 1922–1925. a. jooksul oma hoiusummadest osa, 75 penni ühe Vene rubla eest avansina on kätte saanud, loetakse käesolevas teadaandes tähendatud väljamaksu osas rahuldatuks ja neile täiendavaid summe selle osa arvel enam ei maksta.”

Muudest rahaasutustest tuleks nimetada Liivimaa aadelkonna krediidiseltsi, mille sissemaksukassa oli Pihkva Panga Pärnu osakonnas, ja Liivimaa Linnahüpoteegi seltsi, mille usaldusmees-asjaajaja oli vandeadvokaat Jaan Leesment Aia 2.

1873 avas oma osakonna Pärnus Rüütli tänaval Uttopärti majas (number 28) Riia Kommertspank. See lõpetas tegutsemise 1921 nagu Moskva Tööstuspanga (endise Pihkva Panga Pärnu osakond) osakond. Tegevaks jäi ainult likvideerimiskomisjon.

Tallinna Kaubanduse Pank olevat samuti 1873. aasta paiku avanud Pärnus oma osakonna, aga nende tegevuse kohta pole praegu rohkem andmeid.

Matusekassast Eesti Laenu-Hoiu Ühisuseks Pärnus



Pärnu eestlaste esimene krediidiühistu asutati ilmselt majas Kooli 13, kus asusid Endla seltsi ruumid. Praegu on sellel kohal Hansagümnaasium.

Foto: Olaf Esna erakogu




www.parnupostimees.ee 26.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Pärnus oma osakondi alias filiaale pidanud Pihkva, Riia ja Tallinna pangad kuulusid sakslastele ning eestlased olid rahavoogude juhtimisest kõrvale tõrjutud. Ainult renteis oli mõni eestlane tagasihoidlikel ametikohtadel.

Juba 1861. aastal kirjutas Johann Woldemar Jannsen Perno Postimehes, et ”üht rahvast ei saa keegi muu nii hõlbsalt avitada kui rahvas ise” (PP 1861, nr 11). Jannsen soovitas sakslaste ellu kutsutud laenu-hoiukassade eeskujul eestlastel samamoodi toimida. ”Eesti vennad, kas ei tahha teie enneste keskel ka üht sesuggust taggavarra kassat assutada?” küsis ta.

Energiliselt propageeris ühistegelisete laenuasutuste ideed ka Carl Robert Jakobson.

19. sajandi lõpus toimus muutus Venemaa majanduspoliitikas ja tööstuse huvides hakati arendama lühiajalisi laene andvaid rahaasutusi. Krahv S. Witte toetusel ja eestvõttel koostati ning hakkas 1895. aastal kehtima uus krediidiühistute seadus.

Jaan Tõnisson oma Postimehega oli pidevalt majanduslikes raskustes ehk rahahädas, sest sakslased talle raha ei laenanud. Seepärast tegi Tõnisson oma lehes aktiivset propagandat ühistuliikumisele, eriti pärast 1901. aastat, kui ta tutvus Austrias ja Saksamaal ühistute tegevusega.

Tulemuseks oligi Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse asutamine Tartus 1902. aastal.

1902. aasta 22. juulit, kui see krediidiühistu tegevust alustas, loetakse Eesti rahvuslike krediidiühistute tegevuse alguseks.

40 aastat hoovõtuks


Ühenduste suhtes umbusklikel pärnakatel kulus üle 40 aasta hoovõtuks, enne kui nad Jannseni üleskutset kuulda võtsid. Tegelikult algas asi hoopis sellest, et Endla seltsi üldkoosolekul 31. augustil 1902 otsustati asutada seltsi juurde oma liikmete matusekassa.

Sel ajal tegutses Pärnus juba kaks matusekassat: üks eestlastele, teine sakslastele. Kolmanda kassa asutamine furoori ei põhjustanud ja kui matusekassa asutamise komisjoni esimees pottseppmeister G. C. Jürgenson 15. novembril 1902 suri, leiti kasulikum olevat asutada tartlaste eeskujul krediidiühistu.

Ürituse eestvedajad olid Endla seltsi liikmed laevakapten August Klein, vandeadvokaat Jaan Leesment, postiametnik Hendrik Mägi (Mäggi) ja rentei II järgu raamatupidaja kolleegiumi registraator Mihkel Kangro.

Tartu ühisuse põhikirja eeskujul oli oma põhikirja koostamisel eestvedaja Mägi. Põhikiri kinnitati 19. aprillil 1904 ja nüüd võis astuda järgmisi samme. Uue ettevõtmise tutvustamiseks levitati väikest trükist ”Lühike seletus Eesti Laenu ja Hoiu Ühisusest Pärnus”, mis algab järgmiselt: ”Ühisuse asutamise mõttele lisas kaalu see, et üheks eestvedajaks oli 1898. aastast Endla seltsi esimeheks olev A. Klein. Noor ja energiline majandusmees, kes kaasas seltsi teisi meremehi ning rahaliselt jalgel seisvaid inimesi.”

Laenu-hoiuühisuse asutamiskoosolek peeti 12. augustil 1904, sellel osales 15 asutajaliiget: Klein, Leesment, juuksur Peeter Sarapik, postirevident Karl Schonberg, linnaametnik Jaak Bauer, vabrikuametnik Peeter Nirk, köster Artur Jung, Kangro, metsakaupmees Johan Linde, kaupmehed Anton Nirk ja Tõnis Põlde, lootsid Martin Matsi ja Johan Laats, Mägi.

Selleks ajaks oli liikmeid registreeritud juba 24 ja nii jätkus neid kõikidesse ametitesse. Esimesse juhatusse valiti esimeheks Klein, liikmeteks Kangro ja Mägi. Nõukogu moodustasid Sarapik, Leesment (esimees), Bauer, Schonberg, trükikojaomanik A. Birkhan, aednik J. Kechkla. Revisjonikomisjoni said kooliõpetaja Mihkel Nõmm, trükikojaomanik Hans Laane ja maalermeister Gustav Espe.

Asutamiskoosolek toimus ilmselt Kooli 13 Martinsoni majas, kus sel ajal asusid Endla seltsi ruumid. Hoone lammutati pärast linna 1. algkooli ehk praeguse Hansagümnaasiumi valmimist. Seepärast on see koolimaja nii suure taandega tänavafrondist.

Laenu vaid liikmetele ja pärnakatele

Pärnu eestlaste esimene iseseisev rahaasutus alustas tegevust juba Rüütli 40, kuhu Endla selts oli vahepeal kolinud. Juhatuse esimene koosolek oli 3. oktoobril, tegevust alustati järgmisel päeval ja nõukogu kogunes esimest korda 11. oktoobril.

Esimesed pangaoperatsioonid toimusid Endla seltsi piljardilaual ja rahanatukest hoiti raudkapikeses. Esimene laen anti Hendrik Eberhardtile.

Põhikirja alusel võisid ühisuse liikmed olla ainult Pärnu linna kodanikud ja laenaminegi oli võimalik vaid ühisuse liikmetele, kusjuures laenu anti võlakohustuse vastu nii käendajate vastutusel kui käendajateta, tuginedes isiku usaldusväärsusele. Laenu sai mitmesuguste väärtuste tagatisel. Juba asutamiskoosolekul tõsteti algne osaku suurus viielt rublalt 100ni.

Varsti pärast ühisuse tegevuse algust hakkasid hoiused jõudsalt kasvama ja tekitasid juhatusele muret, kuhu raha paigutada, sest laenunõudlus oli väiksem hoiuste kasvust.

Juhatus paigutas vaba raha Tartu, Tallinna, Rakvere, Paide ja teiste linnade krediidiühistutesse. 1913. aasta lõpuks oli hoiuseid 559 275 rubla.

Esimese maailmasõja eel olid põhilised laenuvõtjad majaomanikud. 1915. aasta augustis pandi sakslaste hirmus ühisuse varad ja dokumendid taluvankrile ja viidi Narva Joala Vastastikusse Krediidiühisusse, kust hiljem jaokaupa tagasi toodi.

Puhaskasuga ei koonerdatud


Eesti Vabariigi ajal tõusid hoiused 12 895 krooni pealt kahe miljoni kroonini. Laenude kogusumma kerkis 7126 kroonilt 1 800 000 kroonini. Põhilised laenuvõtjad olid jällegi majaomanikud, seejärel põllumehed, kaupmehed ja töösturid.

1920. aastal ajakohastati ühisuse põhikirja ja järjekordne põhikirja vastuvõtmine toimus 1933, mil võeti kasutusele uus nimi: Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.

1. jaanuaril 1940 moodustasid panga liikmeskonna 559 põllumeest, 223 majaomanikku, 209 ametnikku, 134 kalurit, 100 käsitöölist, 94 kaupmeest, 79 töölist, 60 vabakutselist, 53 töösturit ja ettevõtjat, 20 ühistegelist asutust, 20 perenaist, üheksa seltsi ja ühingut, neli tööstust, kolm omavalitsust. Kõik kokku 1567.

1940. aastal maksis pank hoiusummadelt kasvikut kolm kuni viis protsenti, laenudelt võetav protsent oli 7–7,5. Panga tegevusest saadud puhaskasust maksis pank oma liikmetele aastaid kaheksa protsenti dividende. Panga puhaskasuga ei koonerdatud.

Näiteks 1939 määrati sellest 500 krooni Endla juurdeehituse toetamiseks, 200 krooni Pärnu põllumeeste seltsile, Kaitseliidu linna ja maa malev said kumbki 100 krooni.

1933. aastal kõrgendati osamaksu ehk osaku suurust ja tõsteti see 20 kroonilt 30ni.

Lisaosamaks tuli tasuda 1934. aasta 1. jaanuariks. Need liikmed, kes lisaosamaksu ei tasunud, arvati liikmeskonnast välja.

Majast majja

Laenu-hoiuühisus alustas tegevust Rüütli 40 (praegune Mirage), kust 1906 koliti Kleini majja Rüütli 47 (Krediidipank jm). Pärast Endla teatrimaja valmimist 1911 tegutseti seal (Rüütli 42) 1. juulini 1925, kui mindi Rüütli 28 Uttopärdi majja teisele korrusele endise Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Panga Pärnu osakonna ruumidesse.

1930. aasta lõpuks kolis ”valgest koolimajast” ehk Rüütli 40 välja naiskutsekool. Linn üüris ruumid laenu-hoiuühisusele ja laskis omaaegsed kooliklassid ümber ehitada pangaruumideks. Kolm klassi ühendati panga operatsioonisaaliks, ehitati tulekindel varakamber, põrandad kaeti linoleumiga, seati sisse veevarustus ja uuendati elektrisüsteemi. Remonditööd lõpetati 1. aprilliks ja seejärel oli pangal taas jüripäev.

Panga tegevuse arenedes kippusid needki ruumid jääma kitsaks ja 1939. aastal kiitis osanike üldkoosolek heaks juhatuse ettepaneku osta kinnisvarana 70 000 krooni eest Rüütli 28 ning kulutada veel 40 000 krooni selle remondiks ja ümberehituseks. Sama aasta mais algasid remonditööd ja juba 11. detsembril alustati uues asukohas pangaoperatsioonidega. Maja õnnistati pidulikult 16. detsembril.

Igaveseks kadunud raha


Teise maailmasõja algus mõjutas küll panka, sest inimesed tõttasid raha pangast välja võtma ja varu täiendama. Pangal olid aga nii suured reservid, et isegi tähtajalised hoiused maksti välja enne tähtaega, kuigi pank ei olnud selleks kohustatud.

Ostupaanika möödudes hakkasid hoiusummad taas kasvama. Sõja puhkemisel oli veel teinegi tagajärg. Nimelt jõudsid 1940. aasta jaanuaris Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus ja Pärnu sakslaste suurim rahaasutus AS Pärnu Krediitpank kokkuleppele, et alates 5. veebruarist andis sakslaste pank oma operatsioonid üle eestlaste pangale. Eestlaste kätte läksid nii laenud kui hoiused.

Sakslaste panga likvideerimine tulenes nende ümberasumisest Hitleri kutsel Vaterland’i. Ümber asumata jäänud paarisajal sakslasel polnud enam vajadust iseseisva rahaasutuse järele ega suutnuks nad panka üleval pidada.

Pärnu teise panga allaneelamisest tekkinud eufooria ei kestnud kaua. 26. juulil 1940 kinnitas Eesti valitsus natsionaliseeritavate pankade nimekirja.

Peaministri asetäitja professor Hans Kruus, majandusminister Johan Nihtig ja riigisekretär Karl Terras olid käe alla pannud ja üle poolteise tuhande Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse osaniku jäi igaveseks oma rahast ilma. Panga viimasesse juhatusse kuulusid Leesment, Hans Uustalu ja Jüri Välbe. Panga nõukogu esimees oli Villem Sumberg, abiesimees Kristjan Rumvolt, liikmed Martin Seiler, Ado Laane, August Tammann ja Johann Pulma. Revisjonikomisjoni moodustasid Johann Pajo, Julius Kurg ja Mihkel Kangro.

Lõuna-Inglismaa viikingihauas olid Harald Sinihamba mehed?


www.elu24.ee 26.01.2012

Foto: Scanpix

Lõuna-Inglismaalt Dorsetist leiti varajasest keskajast pärit massihaud, kus arvatakse olevat Norra kuninga Harald Sinihamba palgasõdurite jäänused.

Arheoloogide kinnitusel kuuluvad leitud skeletid viikingitele, kirjutab CBS News.

Viikingid olid need, kes Euroopas 8. – 11. sajandini hirmu külvasid.

Hauast leitud hammaste isotoopuurimine näitas, et need kuuluvad Skandinaaviast pärit meestele. Arvatakse, et need mehed olid pärit nimelt Norra aladelt.

Massihaud avastati juhuslikult juba 2009. aastal, kui arheoloogid tegid väljakaevamisi paigas, kuhu hakati rajama uut teed.

Hauas oli 54 noore mehe jäänused. Kehad ja pead olid eraldi, mis tähendas seda, et enne hauda jõudmist oli neilt pead maha raiutud.

Koljud olid kokku kuhjatuna haua ühes osas.

Teadlased ei ole siiani lõpuni kindlad, kes sinna hauda maeti ning miks nad massiliselt samal viisil tapeti.

Cambridge`i ülikooli arheoloogi Britt Baillie´i arvates on tegemist viikingisõduritega, kes 900. aastate lõpul Taanit ja hiljem Norrat valitsenud Harald Sinihamba jomsviikingite palgaarmeesse kuulusid.

Harald Sinihamba järgi on tänapäeval nime saanud Bluetoothi tehnoloogia.

«Legendide järgi tegid jomsviikingid röövretki mitmele poole. Võimalik, et Lõuna-Inglismaal sattusid nad kokku mõne teise sinna varem jõudnud viikingitegrupiga või siis tapeti nad kohalike keltide poolt,» selgitas arheoloog.

Jomsviikingite vennaskond on väga kindlate reeglite alusel toiminud palgaarmee, kuhu valiti selleks sobivust näidanud 18 – 50-aastased mehed.

Legendide järgi oli jomsviikingitel kartmatute ja karmide meeste maine. Jomsviikingite tavade hulka kuulus ka kaaslase tapmise eest kätte maksmine.

Harald Sinihammas (Taanis Harald I, taani keeles Harald Blåtand, vanapõhja keeles Haraldr blátönn; norra keeles Harald Blåtann; umbes 910 – umbes 986) oli Taani kuningas alates 958 ja Norra kuningas alates 976 kuni surmani.


Toimetas Inna-Katrin Hein

Inglismaal paljastus Rooma ajast pärit müstiline struktuur


www.elu24.ee 24.01.2012

Foto: Scanpix

Inglismaalt leiti Rooma impeeriumi ajast pärit müstiline struktuur, mille sarnast ei ole varem leitud.

Umbes 1800 aastat tagasi ehitatud ehitise jäänused avastati Ida-Inglismaalt Norfolkist, edastab Discovery News.

Ehitise jäänused avastati iidse Rooma linna Venta Icenorumi kunagise asupaiga lähedalt.

Ehitisel oli kaks tiiba, mis moodustasid kaks ristkülikut.

«Vana-Rooma ehitised olid kindla struktuuriga ning kõrvalekaldeid oli minimaalselt. Nüüdne leid on ebatavaline, kuna seda ei ole mitte millegagi võrrelda. Samalaadsed varasemad leiud puuduvad,» selgitas Nottinghami ülikooli arheoloogiaprofessor William Bowden.

Ta lisas, et mis sellise arhitektuuri eesmärk oli, ei ole teada.

Tegemist võib olla villakompleksi kuulunud ehitisega. Villa jääb sellest põhja. Kompleksis oli veel kaks ehitist, millest üks jäi kirdesse ja teine loodesse.

Õhust tehtud maastikupildid näitasid, et mingi ovaalne struktuur asus ka idas.

Asjatundjate hinnangul oli kahe majatiivaga ehitis savist ja puidust.

«Kuna tegemist oli üsna kerge ehitisega, siis võib arvata, et see ei olnud mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks,» selgitas Bowden.

Ehitise keskosa seevastu oli tugevamast materjalist, ehitamisel oli kasutatud liiva ja vee segust tehtud mörti, millesse oli lisatud savi, kive ja tellisetükke. Ehitise sellel osal oli ka tugev katus.

«Rooma katusekivid olid suured ja rasked. Ehitise seinad pidid olema tugevad, et sellist katust kanda,» tõdes asjatundja.

Pärast tiibadega hoone lagunemist ehitati sinna peale uus hoone, mis oli rikkalikult dekoreeritud. Arheoloogid avastasid postiaugud ning maalitud seina jäänuseid.

Bowdeni kinnitusel leiti majast ka esemeid, kuid ükski neist ei andnud informatsiooni, milleks seda mitme osaga ehitist kasutati.

«Asjade vähesus võib viidata, et seda hoonet ei kasutatud just pikaajaliselt,» teatas Bowden.

Arheoloogide sõnul on see ehitis künkal, kust see oli lähedal asunud Venta Icenorumisse näha. Samas ei ole see kaitsestruktuur.

«Võimalik, et see rajati mingi sündmuse või tseremoonia tarbeks. Või oli see palvekoda või tempel, kus lõppes tee. Seda ehitist on näha nii iidselt Rooma teelt kui ka lähedasest linnast,» tõdes uurija.

Enne roomlaste sissetungi elasid paigas ikeenid. Teada on, et nemad püstitasid ehitisi, millel olid tiivad.

Roomlased tungisid Briti saartele 43. aastal pKr keiser Claudiuse valitsemisajal. Neid ootas kohalike elanike, sealhulgas ka ikeenide vastupanu.

Pärast läbi kukkunud ülestõusu 47. aastal pKr said ikeenidest Rooma impeeriumi alamad.

60. – 61. korraldas ikeenide kuninganna Boudicca ülestõusu, kuid sai lüüa.

«Pärast Boudicca ülestõusu hävitasid roomlased ikeenid peaaegu täielikult. See rahvas kadus lõpuks ajalooareenilt,» selgitas Bowden.

Arheoloogide ja ajaloolaste arvates võisid Briti saartele jõudnud Rooma vallutajad kohalikelt mõningaid arhitektuurielemente üle võtta.


Toimetas Inna-Katrin Hein

tiistai 17. tammikuuta 2012

Egiptuse Kuningate orust leiti naisemuumia


www.elu24.ee 16.01.2012

Egiptuse kuningate orust leiti naisemuumia

Foto: Scanpix


Egiptuse-Šveitsi arheoloogiderühm leidis kuulsast Kuningate orust naismuumia.

Ebatavaline on see, et sarkofaag oli seni avamata, edastab AFP.

Arheoloogiderühma kinnitusel on sarkofaagis lauljanna, kelle nimi oli Nehmes Bastet. Esmastel andmetel pärineb naismuumia ajast 1500 – 1100 eKr.

Bastet viitab kassjumalale, keda see naine võis enda kaitsjaks pidada.

Uurijate sõnul näitasid hauapanused, et naine võis lauljannaks olla lähedal asuvas Karnaki templis.

Kuningate oru kuulsaim haud on vaarao Tutanhamoni oma, kes kuulus 18. dünastiasse ja valitses umbes 1336 – 1327 eKr. Ta oli surres vaid 19-aastane.

Briti arheoloog Howard Carter avastas Tutanhamoni hauakambri 1922. aastal.

Kuningate orust on siiani leitud 64 hauakambrit.

Kuningate org on iidne Egiptuse valitsejate matmispaik Üle-Egiptuses Teeba lähedal. Seda kasutati Keskmise riigi, 2137–1781 eKr., perioodil.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Karksi ordulinnus 2011


Heiki Valk 31.08.2011 Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Ristisõdadega kaasnenud keskkonnamuutusi uuriva rahvusvahelise projekti „The Ecology of Crusading“ raames (juhtpartner Readingi Ülikool Inglismaalt; vt www.ecologyofcrusading.com) toimusid kaevamised Karksi ordulinnuse varemetes. Projekti Eesti-poolseks partneriks on Tartu Ülikool ja Eesti-poolseks üldjuhiks Heiki Valk. Välitöödes osalesid Readingi Ülikooli, Toruni Ülikooli ja Tartu Ülikooli üliõpilased.

Linnusealale tehti kolm kaevandit: I kaevand (10 x 2 m) pealinnuse õue, II kaevand (3 x 2 m) eeslinnusele, väravakoha ja kiriku vahealale piirkonda, kus kiriku valgustuskaabli paigaldamisel oli avastatud hea orgaanikasäilivusega märga pinnast, ja III kaevand (6 x 2 m) pealinnuse eesõue, keskaegse sillakoha ja kaevukoha vahele.





Pealinnuse mõlemast kaevandist tuli kamara all nähtavale suurtest maakividest, tõenäoliselt Poola-aegne hoovisillutis, mille kivide vahelt leiti rohkelt loomaluid ja kabjanaelu. Mõlemas pealinnuse kaevandis järgnes veel kaks munakivisillutist – väiksematest kividest ja katkendlikult säilinut. Nende all oli keskaegset kultuurkihti. Pealinnuse õuekaevandis algasid alumise sillutise all kohati silmapaistvalt niisked ja orgaanikarohked kultuurkihiladestused. Kaevandi lääneotsa oli nähtavasti Poola ajal maetud rohkelt ülisuuri, nähtavasti purustatud müüridest pärit raudkive: Ilmselt oli lihtsaim viis probleemsetest kividest vabanemiseks nad maha matta. Oletatud muinaslinnuse kultuurkihist ei leitud mingeid märke. Küll tulid loodusliku aluspinnase peal nähtavale adrajäljed, mis näitavad, et enne linnuse rajamist on selle asemel olnud põld. Tööd peakaevandis jätkuvad järgmisel aastal.



Eeslinnuse kaevandis koosnes pinnase ülaosa hilistest, nähtavasti Poola-aegsetest ladestustest, mille all lasus niiske õhuke, eeslinnuse varasema kasutusega seonduv orgaanikarohke pinnasekiht – varasemate kaevamistulemuste põhjal 13. sajandi II poolest – 14. sajandi algusest pärinev. Vahepealsed ladestused puudusid: tõenäoliselt on 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses linnuse õuelt rohkesti pinnast ära kooritud, et ehitada muldkindlustusi eeslinnuse välismüüri ette, väravast ida poole.



Kaevamiste vältel koguti I ja III kaevandi niiskest pinnasest rohkesti proove, et neist Gdanskis projektilaboris teha loodusteaduslikke analüüse (taimede õietolm ja seemned, makrojäänused). Inglismaal jätkub kevadel Viljandi ja Karksi ümbrusest võetud turba- ja pinnaproovidega puursüdamike analüüs, eesmärgiks jälgida õietolmu abil muutusi taimestiku ja kultuurmaastike ajaloos.

Kõivuküla Agemägi 2011

24.09.2011 Heiki Valk

Kaevamised Kõivuküla külas Agemäe linnamäel (Võnnu kihelkond) toimusid ETF grandi nr 8510 raames (Heiki Valk). Tartust vaid ligi 12 km kagus, Roiu lähistel asuva linnamäe avastas 2010. aastal Andres Vindi, tuginedes kihelkonda uurinud Lemming Rootsmäe arvamusele, et tegemist võiks olla muistse linnamäega. Mägi asub Roiu ja Kurepalu vahel Age maastikukaitsealal Mõraoja lõunaküljel, ojaoru ja sellesse suubuva uhtoru vahelisel pikal neemikul, Age veskikoha taga. Linnust on maapoolsest küljest kaitsnud vall, mis on praegu säilinud õuepinna suhtes ligi 1 m kõrguse, linnuse-esise platoo suhtes 1,5-2 m kõrguse kuhjatisena. Valli välisküljel olnud sügav, vähemalt 1,5 m sügavune vallikraav on vahetult enne linnamäe avastamist krundi heakorrastustööde käigus kahjuks suures osas kinni aetud. Valli ja linnuseõue on juba varem kahjustatud kruusavõtmisega. Linnuse ees leidub väheseid asustusjälgi, kuid võimalik kunagine kultuurkiht on buldooseritöödega valdavalt hävitatud.

Kaevamistel tehti 10 x 1 m mõõtmetega tranšee risti läbi otsavalli, nii et kaevand külgnes lõunas vallisse kaevatud varasema kruusaauguga. Kruusast ja saviliivast valli tasane pealispind on olnud ligi 4 m lai. Kaevamisel ilmnes, et valliharjal paikneb tume, savinõukilde sisaldav kultuurkiht ja et valli all on säilinud õhuke tume, rohkelt savinõukilde ja kalaluid sisaldav kultuurkihiviirg.

Leitud keraamika on tehtud eranditult käsitsi. Rohkesti saadi tekstiilkeraamikat, mille kasutamine lõppes Lõuna-Eestis seniste hinnangute järgi I aastatuhande keskpaiku pKr. Leiti ka riibitud keraamika kilde. Tekstiil- ja riibitud keraamikat leidus nii valli peal, valli täitepinnases kui ka valli all olevas kultuurkihis, samuti valli taga linnuse õuealal, kus segatud, savinõukilde sisaldav pinnas ulatus maapinnast kuni 70 cm sügavuseni. Kui valli pealt leitud killud olid mõnevõrra õhemad, siis valli alt leitud nõutükid olid paksemad, sisaldasid jämedamat kivipurdu ja olid arhailise ilmega. Täpsemat selgust linnuse vanuse kohta aitavad tuua süsinikuproovid.

sunnuntai 15. tammikuuta 2012

Kuressaare tänavad ristiti 1909 venekeelsete nimedega


www.saartehaal.ee 05.12.2011

ESINDUSHOTELL: Veel sajand tagasi asus Kuressaare moodsaim hotell St Petersburg Tolli tänaval (pildil paremal rõdudega hoone). Pärast I maailmasõja algust, kui Saksamaa kuulutas Venemaale 1914. aasta augustis sõja ja Peterburist sai Petrograd, nimetati see ümber hotell Central’iks. Omal ajal oli hotelli aadress Tolli 4. Praeguseks on hoonet aga kõvasti ümber ehitatud ja selle aadress on Tolli 16. Taamal üle tee on näha kaupmeeste klubi Salon-Lokal. See hoone on hävinud ja praegu asub selle koha peal Eesti Energia Kuressaare esindus.

Foto: Erakogu

Campenhauseni ajal pandud saksakeelsed tänavanimed jäid muutmata enam kui sajandiks, osa neist unustati ja kadusid käibelt. Venestamise käigus tõlgiti nimed kas vene keelde, muudeti või kadusid üldse käibelt. Tänavanurkadele ilmusid ükskeelsed sildid.

Uute tänavanimede panekul ei võetud alati arvesse etümoloogiat ja kohalikku eripära, linna toponüümikasse tekkis vene mõttelaad (näiteks Nikolai, Tolstoi, Puškini ja Romanovite tänav, aga ka Slupi ja Ruubi ragatk) ja rahvusvaheline mõõde (näiteks Transvaali tänav seoses buuride vabadusvõitlusega, Port Arturi kohvik seoses Vene sõjalaevastiku uue tugipunktiga Hiinalt vallutatud maal).

Püha maantee ja Karja tänav jäeti loetelust välja, sest need ei asunud linnasarases, vaid Suuremõisa maal. Loode maantee rajati 19. sajandi keskel ja viis Loode sadamasse, see oli toona linnamaa.

Preestri (Priester Gaße), Kõrtsi (Schenck Gaße), Kaagi (Pranger Gäßchen) ja Tagatänaval (Hinter Gaße) muudeti nime. Turu (Markt Gaße) ja Kivi tänaval (Stein Gäßchen) muudeti asukohta.

Tänavanimede loetelust kadusid Saunikute põiktänav (Badstüber Gäßchen), Mõisatänav (Schulzenhofs Gaße), Vaeste põik (Armen Gäßchen), Ranna (Strand Gaße), Lühike (Kurtze Gäßchen), Savi (Lehm Gaße), Tiigi (Schmester Gäßchen), Kaarma (Carmelsche Gäßchen), Põik (Quer Gäßchen) ja Toomtänav (Duhm Gaße).

Visa reeder Kristjan Jurnas ehk Pärnu Jõnn ja tema laevad maailmameredel






www.parnupostimees.ee 05.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Kristjan Jurnas toimetas kaotustele ja tagasilöökidele vaatamata üsna eduka laevaomanikuna kogu Eesti Vabariigi aja. Tema esimene suurost oli 1929. astal soetatud neljamastiline kuunar Martha. Laev lammutati mereõnnetuse järel Taanis.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Kihnu Jõnnu pole lugejatele vaja tutvustada. Igaüks võib jahtklubi juures talle patsi lüüa. Omal ajal Pärnu Jõnnuks kutsutud mehest pole aga viimasel ajal trükisõnas juttu tehtud ja kui ongi, siis kitsale ringkonnale mõeldud väljaannetes.

Kristjan (kirikukirjades Christian) Jurnas (ka Jürnas) oli sündinud 28. märtsil 1894. aastal Sauga vallas. Papsaare külakoolis olevat ta käinud ainult kaks aastat ja seejärel pärast isaga tülliminekut kodunt jalga lasknud. Kooli mindi sel ajal umbes kümneaastaselt ja nii võis ta iseseisvat elu alustada 12–13aastaselt. Tema edasisest elust teavad kirjutajad, et noormees olevat sõitnud välislaevades ja Esimese maailmasõja ajal maandunud Murmanskisse.

Kirjutatakse, et Jurnas olevat omale Murmanskis muretsenud väikese purjelaeva ja sellega kalu püüdnud. Pärast Venemaad tabanud revolutsioone tegutsesid Põhja-Venemaal Antanti toetusel valgete rühmitused. Murmanskis olid Antanti väed sees 1918. aasta märtsist 1919. aasta oktoobrini.

Jurnas, nähes Venemaa lootusetut olukorda, otsustas 1919 purjetada koduvetesse ja koos kellegi eestlasega asuti teele. Ilmselt olid nad mõlemad eestpoolt masti mehed ja navigeerimiskunstis tumedad. Purjetamine piki Norra rannikut kujunenud keeruliseks, aga lõpuks nad Pärnusse jõudsid.

Pärnus ostis Jurnas kahemastilise rannasõidupurjeka (niinimetatud halulaeva) nimega Kajak ja hakkas rannast ostetud küttepuid Tallinna vedama.

Delphini draama


1921. aastal alustas Jurnas Audru jõe suudme lähedal rannas kahemastilise purjeka Delphin ehitust. Ehitusmeister oli tuntud saarlane Mihkel Himmist. Algaja reeder laskis vastu kõiki traditsioone laeva taglastada juba ehitusplatsil. Tavakohaselt tehakse seda pärast veeskamist.

Kui laeva hakati vette vedama, sai esimese tööpäeva õhtuks laeva põhi küll märjaks, aga kiil oli merepõhjas kinni. Tööd taheti jätkata järgmisel päeval, kuid öösel puhkes torm ja laev kaldus ning hävisid nii mastid kui taglas. Jurnas sõitis Riiga ja tellis sealt laeva tõstmiseks ujuvkraana, kuid pidi selle mereõnnetuste vastu kindlustama. Ujuvkraana ei jõudnud veel Delphinit üles tõsta, kui järgmine maru päästja päästetava kõrvale uputas.

Nüüd oli hea nõu kallis. Jurnas sõlmis kindlustusseltsiga uue lepingu uppunud kraana ülestõstmiseks. Ujuvkraana vinnatigi välja, seejärel tõstis kraana üles Delphini ja mõlemad avaristid toimetati Pärnu sadamasse. Kindlustusseltsilt saadud raha (300 krooni) olnud isegi suurem, kui laeva päästmise eest tulnud maksta. Delphin (108 brutoregistertonni) sai uued mastid, taglase ning abimootori. 30 000 krooni maksma läinud laev hakkas 1924. aastal vedama põhiliselt metsamaterjali Soomest Taani.

Laev elas oma ehitajast kauem. 1935. aasta algul müüs Jurnas Delphini Tallinnas registreeritud laevaseltsile, mille moodustasid hiidlased J. Veski, F. Veski ja E. Eistrat 2000 krooni eest. 1940 laev natsionaliseeriti, 1941 sattus sakslaste kätte ja kuni 1950. aastani kuulus Eesti riiklikule merelaevandusele, misjärel kustutati registrist.

Jurnase kahemastilised purjekad


Sekeldused Delphini veeskamisega võtsid Jurnaselt igaveseks himu laevu ehitada ja seepärast ta oma järgmised laevad juba ostis.

1926. aastal omandas Jurnas Taanist kahemastilise purjeka kaunis soodsa hinnaga. Edvini oli 1883 Rootsis Kilandas ehitanud A. Olsson. Laeval oli olnud mitu peremeest, viimane neist C. F. Nielsen Odenses. Jurnas ristis laeva Uranuseks (151 brt) ja see oli ainus kaugsõidupurjekas, mis sellel aastal Pärnusse juurde muretseti. Eakas laev vedas metsamaterjali Soomest Taani ja amortiseerus niivõrd, et lammutati 1935. aasta algul Pärnu sadamas nahksilla juures.

1928 ostis Jurnas kahemastilise kahvelkuunari Signe (148 brt). Laeva oli ehitanud M. Aps Salismündes (Salatsis) 1902. aastal ja kandnud nime Jakor. Edasi müüdi alus Rootsi, kus kandis nimesid Göte ja Signe, ning sealt see Pärnu toodigi. 1935. aastaks olid sellegi laeva sõidud purjede all sõidetud, mastid võeti maha ja kere kohandati praamiks. 15. oktoobril 1935 tuli Läti vedurlaev Signele järele, sest uus omanik oli K. Purmalis Riiast. 1941 sattus Signe sakslaste kätte ja tema edasine saatus on teadmata.

1935 likvideeris Jurnas kõik oma kahemastilised purjekad ja jättis alles ainult neljamastilised alused.

Martha tragöödia

1929. aastal ostis Jurnas neljamastilise kuunari Martha (761 brt). Laeva oli ehitanud 1905 USAs Mysticis W. I. Baker. Omanik C. A. Davis ristis laeva Clara Daviseks. 1917 toodi laev Prantsusmaale Marseille’sse, kus vahetas omanikke ja sai nimeks Martha.

Kui laev esimest korda Pärnu sadamasse jõudis, kirjutas Vaba Maa Pärnu väljaanne, et on ”siiski päris nägusa väljanägemisega nii ruumide poolest kui ka väliselt”.

Laeva ostmise ajal oli kaasomanik J. Pull, mõne aasta pärast oli ainuomanik Jurnas.

Kapten Elmar Anniko, kes Martha viimasel reisil oli tüürimehena, on rääkinud, et nii hästi sõitvat laeva polnud ta enne näinud. ”See muudkui näitas merel aurikutele ahtrit,” öelnud Anniko. Kiirus olnud laadungiga ikka 10–11 sõlme.

1937. aasta oktoobris läks Martha Kemist laualastiga Kopenhaageni poole teele. Bornholmi saare lähedal hakkas puhuma vastutuul, mis ei lasknud edasi sõita. Laev pendeldas Arkona tuletorni ja Rootsi ranna vahet. 20. novembril ei kuulanud laev enam rooli, sest lained olid roolilaba küljest peksnud. Martha jooksis Sandhammareni juures randa, aga üsna õnnelikult, sest rand oli liivane ja lõhkus ainult vööri ära. Päästelaev sikutas kuus päeva laeva madalikult lahti ja pukseeris kahe päevaga vesilastis laeva Kopenhaagenisse.

Onaaegsetes ajalehtedes võttis süü laevaõnnetuses enda peale saarlasest kapten Henno /V./ Rattur (29). Ta ei olevat kuulda võtnud reederi suuniseid ega hoidnud laeva tormivarjus ja purjetanud liiga Rootsi ranniku lähedal.

Talve jooksul laev Kopenhaagenis lammutati, see läks maksma umbes 2000 krooni.

Vanja ja Atlas


1930 soetas Jurnas parklaeva Vanja (403 brt). Laeva oli ehitanud 1892 Rootsis Helsingborgis E. A. Gorfitsen. Jurnas ostis laeva tema kuuendalt peremehelt G. G. Karlströmilt. 1937 müüs Jurnas Vanja saarlasele Mihkel Mälgule. 1940 laev natsionaliseeriti ja 1941 sattus sakslaste kätte, kes tagastasid selle omanikule. Edasi oli laev soomlaste käes ja hukkus Jenny nime kandes 28. septembril 1947 Utö saarel lähedal tormis.

1932. aastal ostis Jurnas neljamastilise kuunari Atlas (716 brt). Laeva ehitaja oli USAs Maine’i osariigis Bathis New England Co ja ristitud Bertha L. Downsiks (ka Downes).

1918 müüdi laev Taani ja sai nimeks Atlas. Edasi rändas alus Ahvenamaale, kust Arthur Anderssoni käest Jurnas ta oksjonilt ostiski. Sellal Eesti suurima purjeka nime kandnud Atlas jõudis Pärnu 2. mail ja läks siit Tallinna dokki ning mõõtmisele. Seejärel hakkas pendeldama lauakoormatega Soome ja Taani vahet.

1940. aastal natsionaliseeriti Atlas laevaühingult, mille osanikud olid Kristjan, Ida ja Marie Jurnas ning Marie Pärg ja Anna Küüts.

1941 langes laev Käsmus sakslaste kätte. Kirjanik Einar Sandeni andmeil jätkas Atlas eestlastest meeskonnaga kaubareise, kuni sattus 1943. aasta juulis Soome lahes miinile. Laev tõsteti üles ja ehitati ümber sakslaste abivalvelaevaks.

1944 pukseeriti laev Saksamaale Kieli lähedale Wevelsteini. Sõja järel tegid inglased laevast midagi mereväelaste hotelli laadset. Alus polnud enam merekõlblik ja lammutati 1948 küttepuudeks.

2006. aastal jõudis Atlas tagasi Pärnusse. Paraku mudelina mõõtkavas 1:75. Juri Zhurba valmistatud koopia läks Pärnu muuseumile maksma 50 000 krooni ja mudelit saab vaadata muuseumi uues ekspositsioonis.

Õnnetu Gunn


1932. aastal ostis laevaühing, kuhu kuulusid Kristjan, Ida ja Marie Jurnas, Ellen Martinson, Anna Küüts, Voldemar Thalfeldt, Osvald Kurgo neljamastilise laeva.

Selleks oli kuunar Gunn (1002 brt). 1919. aastal Cholbergis Cholberg Shipyard Co ehitatud purjekas oli kuulunud norrakatele ja seejärel leidnud kodusadama Ahvenamaal, kust Jurnas ta J. Anderssoni pärijatelt ostis.

Omakorda Eesti suurimaks purjekaks tõusnud ja 1,2 miljonit senti maksma läinud alus jõudis Pärnusse 24. aprillil 1933.

1938. aasta aprillist juunini oli Gunn Pärnus põhjalikus remondis. Enne ja pärast remonti vedas Gunn nagu teisedki Jurnase laevad metsamaterjali Soomest Taani.

1939. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja puhkemist, kui vaba laevaliiklus Lääne- ja Põhjamerel oli raskendatud, koondas Jurnas oma laevad Kopenhaagenisse.

1940. aasta aprillis hävis Gunn peaaegu sealsamas. Laevapoiss oli teinud tule laevaahju ja läinud linna peale. Varsti oli Gunn leekides ja kustutustööd jäid tagajärjeta. Uhke laev hävis leekides tekini. Jäi teadmata, kas ja millise summa eest oli laev kindlustatud. Igatahes midagi jäi alles ja see natsionaliseeriti. 1941. aasta aprillis saadeti kapten Arnold Nordmann Gunni Eestisse toimetama. Laev polnud sõidukorras ja ülesanne jäi täitmata.

1943 võttis laeva üle Saksa sõjalaevastik ja kasutas miiniveeskajana Prinzess Alice’i nime all. Oli teinegi nimevariant Prinzess Victoria. Laev lammutati 1948 Wevelsteinis (teine variant Wewelsflethis) küttepuudeks.

Onu Sami purjekad

Üleilmne majanduskriis ja auru- ning diisellaevade edukäik kinnitas Ameerikas pollarite külge palju suuri purjekaid ja neid müüdi nõudluse puudumisel väga odavalt. Juba 1932 alustas Jurnas kirjavahetust ameeriklastega purjelaevade ostmise asjus. Pika kirjavahetuse järel sõitis ta 1934. aasta veebruaris üle lombi neid laevu oma silmaga vaatama. Laeva ostmisest ei tulnud midagi välja ja nüüd hakkas ta asju ajama maaklerite abiga. Seekord läks õnneks ja 15. mail sõitis ta kapten Voldemar Thalfeldtiga (ka Talfeld) laeva ostma ja Eestisse tooma. Kaasa võeti ainult üks madrus ja temagi polnud varem merd sõitnud.

Kanada piiri lähedalt Boothbay sadamast ostetigi neljamastiline Josiah B. Chase (1639 brt). Laev oli ehitatud 1921 samas Boothbays Atlantic Coast Co tellimusena. Aluse kodusadam oli Boston ja viimane omanik Crowell & Thurlow.

Pärast selle laeva ostmist läks Jurnas naabersadamasse Eastporti sealseid müügil olevaid laevu uudistama. Laev meeldis, hind sobis ja Jurnas ostis veel teisegi kuunari – James C. Hamleni (1140 brt). Laev oli ehitatud Portlandis 1920 Cumberland Shipbuilding Co-s. Viimane omanik oli samas Portlandis Maine Shipping Co.

Ostu-müügilepingutes märgiti mõlema laeva hinnaks 95 dollarit, et maksta vähem riigilõivu.

Nüüd kratsis Jurnas kukalt: kuidas need laevad Eestisse toimetada? Laevad tuli mehitada ameeriklastega. New Yorgist tellitud mehed tulid kohale, vaatasid laevu, aga ütlesid pärast reisisihi teadasaamist good bye. Samamoodi käitusid Bostonist tellitud mehed.

Lõpuks suudeti laevadele ikkagi meeskonnad munsterdada. Suuremal laeval oli kuus meest ja naiskokk, väiksemal kaheksa meest. Enamasti soomlased ja norralased, kelle sekka oli eksinud üks neeger.

Keegi 68aastane taat tahtis koju Norrasse surema tulla ja kasutas selleks sobivat võimalust. Meeste ärakargamise vältimiseks klaariti laevad Bostonisse sõiduks. Sõideti siia-sinna ja ühel heal hetkel asuti meeskonna teadmata Euroopa poole teele.

Suuremat laeva kamandas Jurnas ise, väiksemal tegi seda diplomiga kapten Thalfeldt.

Tüürimehi laevadel polnudki. Kerge see reis nappide ja enamikus maarottidest meeskondadega ei olnud. Enne väljasõitu tegi Thalfeldt Jurnasele kiirkursusega selgeks, kuidas päikese keskpäevase kõrguse järgi laeva asukohta arvutada.

Sõitu üle ookeani alustati 21. juulil ja 35päevase purjetamise järel jõuti 25. augustil Kopenhaagenisse. Esimesena jõudis kohale kapten Thalfeldt ja kaheksa (neli) tundi hiljem Jurnas oma laevaga. Nüüd maksti laevad üle ookeani toonud meeskonnad kohe maha ja kohad võtsid sisse Jurnase laevadega varem Taani toodud eestlastest meeskonnad.

6. septembril asus Jurnas oma laevaga teele Pärnusse, kuhu jõudis 15. septembri õhtuks. Sealsamas trahvis sadamakapten veeteede valitsuse volitusel Jurnast 150 krooniga selle eest, et oli ookeanilaeva juhtinud vastava diplomita.

11. septembril väljus Kopenhaagenist teinegi laev, mis oli juba ristitud Jaaniks ja jõudis Pärnusse 20. septembril. Vahepeal oli Jurnas tellinud laevade remontimiseks kohale 50 saarlast, kes saabusid 22. septembril ja asusid kohe tööle.

Jurnase roolitud laev ristiti Mihkliks ja mõlemad alused mõõdeti üle Eestis kehtivasse mõõduklassi.

13. oktoobril komplekteeriti Mihkli meeskond, kuhu peale kapten Ilvese kuulus 18 meest, kes kõik värvati Pärnust või maakonnast. Jurnas sõitis kaasa tüürimehena. Järgmisel päeval lahkus Mihkel sadamast ja suundus Soome metsamaterjali peale võtma. Jaani korrastamine võttis veidi rohkem aega ja ta alustas esimest reisi 7. novembril ning ikka Soome.

Soomest võtsid laevad peale tugeva laadungi ja sõitsid Taani, kus last talve jooksul müüdi. Novembri lõpul paiskas pagi Jaani purje seadnud madruse Vladimir Nelise merre, kust teda polnud võimalik päästa.

Novembri lõpul karistas Meremeeste Kodu juhatus omakorda meie viikingeid. Kapten Thalfeldt pidi maksma 50 krooni, sest oli purjetanud Ameerikast Eestisse vähese meeskonnaga, Jurnas pidi samuti välja käima 50 krooni napi meeskonna ja laeva kutsetunnistuseta juhtimise eest. Laevade suurust arvestades pidanuks neil pardal olema vähemalt 20 meest.

Kõikides materjalides rõhutatakse alati, et Jurnas oli vaid kipper, kes tohtis juhtida ainult alla 100 registertonni suurust purjelaeva. Kusagil pole aga vihjet selle kohta, kus ja kuidas ta sellegi dokumendi sai.

1935. aasta märtsis jõudis riigikohtussse Jurnase protsess veeteede valitsusega tasumata sadamamaksude pärast. Nimelt oli Jurnas jätnud tasumata 1361 krooni Pärnu sadamamaksu põhjendusega, et oli oma laevad toonud siia kapitaalremonti, mitte seisma. Riigikohtus jäi peale veeteede valitsus.

1940. aastal Jurnase Mihkel ja Jaan natsionaliseeriti. 1941. aasta augusti lõpus oli Mihkel ankrus Paljassaare varjus, pardal 1500 mobiliseeritut Venemaale viimiseks. Ööl vastu 25. augustit triivis laev tormiga Paljassaare randa ja mehed pääsesid. Alus jäi sakslaste kätte, kes seda 1943 kasutasid vahilaevana. Mihkel hukkus tormis 23. jaanuaril 1944 Saaremaast läänes.

Arvatavasti tõi Jaani Taanist 1940. aasta sügisel ära kapten Arnold Nordmann. Sakslaste kätte sattus Jaan 2. oktoobril 1941 Saaremaal Pidulas. 1943 oli kasutusel vahilaevana. 2. mail 1945 sai Jaan Kieli sadamas Hindenburgi kai ääres pommitabamuse Inglise lennukilt ja vajus põhja. Jaan lammutati 1946. aastal.

Viktor ei jõudnudki Eestisse

1936. aasta kevadel sai Jurnas ühe Ameerika laevaäriga kokkuleppele järjekordse laeva ostuks. Neljamastiline kahvelkuunar oli ehitatud 1919, kandis nime Josephine A. McCuster (1926 brt). Jurnase esikpoja järgi Viktoriks ristitut läksid ära tooma Tallinna merekooli õpetaja kapten Mihkel Laur, tüürimees Aleksander Tilling ja seitse meest. Seekord võeti mehed kaasa Pärnust.

”Pärnus, 6. V 36’

Kallid vanemad!

Võib olla juba teate, et sain koha. Täna juba sõidan Pärnust välja üle lombi Ameerikasse uut purjekat tooma. Arvatavasti jõuan Euroopasse tagasi paari kolm kuu pärast. Seniks aga kõike kõige paremat. Terviseid.

Teid armastaja Mihkel.”

Kiri on saadetud Häädemeestele J. Laksile.

Aurik Elise viis mehed koos Jurnasega Kopenhaageni, kus nad asusid Ameerikasse minevale liinilaevale. Selleks, et mehed ära ei hüppaks, sõlmis Jurnas iga mehega lepingu ja võttis igaühelt 100 000sendise kautsjoni. Meeste üleviimine ja laeva kojutoomine arvati Jurnasel minevat maksma umbes miljon senti. Jurnas naasis pärast ostudokumentide vormistamist reisilaevaga.

29. juunil alustas Eesti suurim purjekas Maine’i osariigi Eastporti sadamast teekonda koju. Iirimaa rannikuni purjetati õnnelikult. 28. juulil ajas torm raskesti juhitava laeva rannale liiga lähedale ja kella 22 paiku paisati laev South Skilda kohal vastu hiiglaslikku kaljut. Esimese hoobiga murdus kliiverpoom, teise hoobiga sai laev suure augu pakpoordi. Alus triivis edasi ja täitus veega.

Hommikul raius meeskond vandid läbi, et murduvate mastidega laev jääks vesilasti. Ahter oli veepinnast kõrgemal ja niiviisi triiviti vesilastis kolm ööpäeva.

Hoovus viis laeva Harrise poolsaareni. Seal julgesid mehed vraki maha jätta ja aerutasid viis tundi maale. Laevalt võeti kaasa ainult Eesti lipp.

Iirlased võtsid merehädalisi hästi vastu ja hoolitsesid nende eest neli päeva, kuni nad Eesti saadiku abiga Londonisse ja sealt koduteele pääsesid. Edasi triivinud Viktori peksid lained vastu kaljusid pilbasteks.

Kapten telegrafeeris Iirimaalt reederile ja küsis juhtnööre edasiseks tegevuseks. Jurnas sõitis küll Kopenhaageni päästeseltsiga nõu pidama, kuid päästa polnud enam midagi.

Edaspidi käis Jurnas kapteniga kohut, sest kindlustamata laeva hukkumine lõi tema rahakotti ligi 35 000kroonise augu. Kohtus jäi kaotajaks Jurnas, sest ta polnud teinud kõike ookeani ohutu ületamise tagamiseks. Kapten oli valinud lühima, ent riskantseima marsruudi.

Ilmselt oli nii suure laeva tarvis meeskond väike. Jurnase personalipoliitika kohta on Elmar Anniko öelnud: ”Kristjan Jurnas mehitaski oma laevu väheste ja sageli kogemusteta meestega. Vanemad meremehed naersid, et Jurnas võtab oma laevadele mehi, makstes 30 krooni tosinast või kolm senti mehe igalt pikkusetollilt.”

Jurnase aurikud

Tõenäoliselt võttis Viktori hukk Jurnaselt uute purjekate ostmise tahtmise ja seepärast ostis laevaühing koosseisus Kristjan, Ida ja Marie Jurnas, Peeter Martinson, Otto Grant, Tõnis Küüts, Voldemar Thalfeldt, Aleksander Ollino, Osvald Kurgo ning Marie Pärg 1913 Grangemouthis Greenock & Grangemouth Dockyard Co ehitatud laeva. Ühetekiline terasest kaubalaev kandis nime Moorfoot (2111 brt) ja kuulus eestlastele müümiseni Inglismaal Leithis asuvale firmale George Gibson & Co. Siin hakkas laev kandma Kristjan Jurnase isa nime Peet.

9. aprillil 1940 sattus laev Bergenis sakslaste kätte, kuid seda ei konfiskeeritud. 1941. aastal sai Eesti riiklik merelaevandus 1940 natsionaliseeritud laeva endale. 22. juunil 1941 laev interneeriti Rootsis Ystadis, kuid 10. augustil hõivasid selle Saksa sõjalaevad kui priisi ja viisid Danzigisse.

Alus sai nimeks Frauenburg ja sattus 7. novembril 1941 Windau (Ventspilsi) lähedal miinile ja uppus.

1939. aasta suvel ostis laevaühing, kuhu peale Peedi ostjate kuulusid Hans ja Herbert Martinson, Peeter Raven, Anton Teetsov, Julius, Karl ja Emilie Teär, Gustav Liggi, F. Timmelmann ja Aleksander Parg, auriku, mis nimetati Ottoks ilmselt Jurnase 1938 sündinud poja auks.

Laev oli ehitatud Ohios Toledo Shipbuilding Co-s Inglismaale. 1918 konfiskeeriti laev staaplilt sõja vajadusteks ja hakkas kandma nime Lake Sunapee ja mõni aasta hiljem Franck Lynch. 1937 läks laev kreeklastele ja sai nimeks Nestor.

Laev toodi Pärnusse remonti ja seejärel hakkas sõitma Eesti lipu all. 1940 jäi Iirimaale, kuigi natsionaliseeriti. 3. oktoobril 1941 kanti Iirimaa laevade registrisse Irish Willow nime all. 1946 tagastati kui välismaalaste omand ja hakkas sõitma Panama lipu all nimega Veraguas. Lammutati 1960.

Andmeid on kolmandastki aurikust, mille omanik või peaaktsionär oli Jurnas. Nimelt Panama lipu all sõitnud, aga eestipärase nimega Uku, mille uputas 28. detsembril 1939 Põhjamerel Saksa lennuk. Laev oli teel Rootsist Inglismaale.

Uputatud laeva meeskond koosnes peamiselt eestlastest, kes ilmselt olid pärit Jurnase Taanis seisvatelt purjekatelt. Neist 13 pääsesid Norra rannikule. Panama lippu kandnud Uku kohta ei leia andmeid Eesti laevade nimekirjadest.

Jurnase saatus

1934. aastal purjetas Jurnas Mihkliga õnnelikult Ameerikast Pärnusse. Sama aasta lõpul seilas ta abielusadamasse. Väljavalitu oli Lydia Tomson Häädemeestelt (sündinud 1903). Perre sündisid pojad Viktor (1935), Albert (1937) ja Otto (1938).

1936 hakkas Jurnas kasvavale perele ehitama maja Sadama 13. 1939. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja puhkemist kolis Jurnas perega Kopenhaagenisse, likvideerides oma ettevõtmised Pärnus. Pärast Taani okupeerimist Saksamaa poolt 4. aprillil 1940 naasid Jurnased mai algul Pärnusse.

Ühe vuntsi eest põgenedes sattus Kristjan Jurnas peagi teise haardesse, kes võttis temalt laevad ja sulges 18. oktoobril 1940 ta järel vangimaja ukse.

Erinõupidamine karistas Jurnast 28. juunil 1941 kaheksa-aastase kinnipidamisega Kirovi oblasti Vjatlagis, kus ta suri 24. märtsil 1943.

Abikaasa Lydia ja lapsed koos äia Peet Jurnasega küüditati 14. juunil 1941 Tomski oblastisse Tšainski rajooni. Raamatu ”Küüditamine Eestist Venemaale” (Tln, 2001) järgi arreteeriti Lydia Jurnas asumisel 12. juulil 1944 ja pidi kandma kolmeaastast vabadusekaotust. Pärast vabanemist tuli 1947. aastal tagasi Eestisse.

Pärast ema arreteerimist pandi lapsed lastekodusse, kus Albert ja Otto surid 1945. aastal nälga. Vanim poeg tuli emaga 1947 tagasi kodumaale. Arvi Nordmanni järgi põgenes Lydia Jurnas 1947 Eestisse, kus varjas end 1958. aastani.

Lõpetuseks

Eesti on väga pika rannajoonega riik, aga tänapäeval ei saa teda lugeda mereriigiks. Selleks ei anna alust need vähesed kaatrid, eakad sõjalaevad ega saarte ja mandri vahel kurseerivad parvlaevad. Isegi ”mereriik” Mongoolial on registris ligi 300 alust. Ei usu? Klikkige internetti!

Oma raamatu on välja teeninud ainult mõni hilisem kapten. Minevikus pole meil neid nagu olnudki. Saati siis kipper Jurnas.

E. Past tegi oma raamatus ”Jooni Eesti mereasjanduse minevikus” (Tln, 1935) küll ettepaneku, et Jurnasele võiks nagu Enn Uuetoale anda visaduse ja ettevõtlikkuse eest ning meresõidus omandatud kogemuste pärast laevajuhtimise õiguse ”kõigil laevadel kõigil meredel” ilma merekoolis käimata.

Lõpuks küsimus: kuidas Pärnu võiks meenutada oma Jõnnu, kes tõi siia maailma suuremaid purjekaid?

Kuidas pärnakad hakkasid jooma riigiviina


www.parnupostimees.ee 13.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Pärnu riigiviinakaupluste asukohad on teada, kuid neist ei ole säilinud omaaegseid fotosid. Sellelgi on peatähelepanu Väikesel sillal, mitte paremal oleval kahekorruselisel A. H. Perendsi (Berendsi) majal, kus tuliveega kaubeldi.

Foto: Olaf Esna erakogu

Eesti-, Liivi- ja Kuramaal rakendus viinamonopoliseadus 1. juulil 1900. Selle kohaselt oli ainult riigil õigus müüa viina, kõrtsid kaotasid müügiõiguse ja ühtlasi olulise tuluallika.

Monopoli tulekuga avati Pärnu linnas viis riigi (kroonu) viinakauplust. Südalinnas asus see Munga (Lastepargi) 1 A. H. Tilli (Tilti) majas.

Alevis avati kaks kauplust: Riia maanteel Adamsoni majas ja Karja tänaval T. Küti majas (nr 8). Ülejõel oli samuti kaks kauplust: Jänesselja tänaval (Tallinna maanteel) 12 Norrmanni majas ja kaskede all ehk praegusel J. V. Jannseni tänaval, siis küll Tallinna-Posti uulitsas nr 2 A. H. Perendsi (Berendsi) majas Väikese silla juures.

Muide, J. V. Jannseni tänaval on majad ümber nummerdatud, nüüd algab tänav Tallinna maanteelt, mitte Väikese silla juurest ja seepärast on selle maja number 52.


Riigiviinast lähemalt


Monopoliäris oli müügil kahte sorti viina: lihtviin ehk madalakvaliteedilisem oli lakitud punaselt, parem ehk peenviin aga valgelt.
Venemaal mõõdeti viina pangedes. Üks pang oli 12,2994 dm³ ehk liitrit viina. Punase peaga viina müüdi 1/100, 1/80, 1/40, 1/20 ja 1/4 pange mahutavates pudelites. Maksid need vastavalt suurusele 4, 8, 19, 38 ja 190 kopikat. Pudeli eest tuli maksta juurde nagu praegu pandipakendi eest 2, 3, 4, 5 ja 20 kopikat. Kõige väiksemat pudelit kutsuti jussiks ja kõige suurem oli tšetvertnoi, sest mahutas veerand pange viina.

Paremat viina müüdi algul 1/40 ja 1/30 pange mahutavates pudelites vastavalt 29 ja 55 kopika eest. Taara ostis kauplus peale tühjaks joomist tagasi.

Piiritust ehk etanooli oli saada samuti kahte seltsi: 90- ja 95protsendine 1/40 ja 1/20 mahutavates pudelites. Maksid vastavalt 47 ja 90 ning 49 ja 95 kopikat. Jussi 90protsendise piirituse sai kätte 20 kopikaga.

Juuni viimasel päeval enne monopolipoodide avamist oli kõikjal kõrtside matusepäev, kui mehed jõid ja kiitlesid: “Siin on meie isaisad joonud, siin joome meiegi!”

Viinamüügist lähemalt


Esimesel monopoli kehtima hakkamise päeval oli linnal hoopis teine nägu. Kõrtside uksed olid kinni, sildid maha võetud, isegi joobnud inimesi polnud näha.

Kroonupoodides käis rahvas sisse-välja uudiskaupa vaatamas ja ostmas. Poe ukse ees mehed mekkisid ja kiitsid: “Viin on aus, palju parem kui enne kõrtsis.” Iga mees seletas siis, millal ja millisest kõrtsist oli ta halba viina, lausa solki saanud.

Viinakaupluste ukse peal pidasid korda kardavoid (gorodovoi’d) ja lasksid inimesi tunglemise vältimiseks sisse jaopärast.

Esimesel pühapäeval pärast uue seaduse kehtima hakkamist ehk 2. juulil seisid rahvahulgad pärast kirikuskäimist kuivade kõrtside uste ees, kuigi teadsid, et sealt enam va haljast ei saa.

Harjumuse jõud oli niivõrd suur, et jalad viisid ikka kõrtsi juurde.

Monopoliseaduse kohaselt olid viinapoed laupäeviti ja pühade eel avatud kella 17ni, suurte pühade eelsel päeval kella 15ni.

Viinamüümise õigus läks küll riigi kätte, aga muid alkohoolseid jooke võisid kaupmehed edasi müüa, nagu näitab järgnev kuulutuski.

”F. Norrmanni viinakauplus on 1. juulist saadik Riia uulitsal nr 16, endises Krastingi poodis ja on seal ikka saada kõiksugu veinid, lahtiselt ja pudelites ning kõik sordid odavad napsid, likööri, Riia palsamit, rummi, konjakit jne, niisama äädikat, õlut, seltersi ja limonaadi” (Linda nr 31, 1.08.1900).

Õllemüükki käis muutusteta edasi. ”Teatan sellega, et minu õllepoed järgmistes kohtades on: seesjoomiseks ja väljaviimiseks: Riia uulits nr 59, Raudsepa majas, Vene surnuaia vastu. Karusselli uulitsal nr 8, Thombergi majas. Pika uul. nr 1, Nageli majas, vana turu ääres, linna sees. Ülejõel on üksi väljaviimiseks: Jäneselja uulitsal nr 2, Männiku majas, suure silla juures, Tallinna posti uul. Nr 2 Berendsi m. väikse silla juures. Ed. Bliebernichti pärijad” (Linda nr 32, 8.08.1900).

Eesti Vabariigi ajal hoidis kätt viinamüügi pulsil riik/linn. Pärnu 1938/39. aasta aruande järgi oli linnal kolm viinapoodi: Vee tänaval, Tallinna ja Riia maanteel.

Vene ajal sai ”seatapjat” igast toidupoest ja praegugi oleme nii liberaalsed, et isegi R-kioskist saab lauaviina igal ajal kätte. Ainult kas ikka peab? Vene ajalgi ei müüdud viina ajalehekioskites.

150 aastat hariduselu algusest Lõpel


www.eestielu.delfi.ee 20.12.2011

Ellen Laanesoo, koolijuht aastatel 1980-2005

Vanim säilinud Lõpe koolimaja aastast 1899.
Foto: Erakogu

Käesoleval sügisel täitus 150 aastat esimese kooli avamisest Lõpel, seega on meil hariduselu alguse puhul tegu aastaga 1861. Huvitav on meelde tuletada, mis iseloomustas seda perioodi Eesti ühiskonna ajaloos.

19. sajandi II poolel algas Eestis rahvusliku liikumise ehk ärkamisaeg. Eesti oli sel ajal Tsaari- Venemaa koosseisus, kuid tähtis positsioon kuulus baltisakslastele. Nüüd oli aeg küps selleks, et eestlased hakkasid tasapisi nõudma võrdseid õigusi esmajoones just baltisakslastega. Samas hoogustus talude päriseksostmine ja tekkisid esimesed eestlastest maaomanikud ning üksikud eestlased said Tartu Ülikoolist kõrghariduse.

Pärnumaal oli ärkamisaja liidriks J. V. Jannsen, kes võttis uhkusega kasutusele nimetuse eestlased ja hakkas 1857. a. välja andma esimest eestikeelset ajalehte „ Perno Postimees".

1858.a. avaldas ta lehes uudise Šveitsis toimunud ülemaalisest laulupeost ja unistas samasugusest üle-eestimaalisest peost. Need Jannseni kirjutised ja mõtteavaldused muutsid rahva aktiivsemaks, oldi uhked eestlaseksolemise üle ja taheti ka haritumaks saada.

Meie kooli asutamise aasta 1861 langeb just sellesse perioodi. Samas on teada , et esimesed talurahvakoolid Eestis asutati juba 17. sajandi lõpul. Miks meiekandis siis niipalju hiljem?

Kõik me teame, et Lõpe küla on kuulunud Mihkli kihelkonda, millest osa oli Pärnumaal ja osa Läänemaal. Mitte kaugel Lõpelt läks läbi ka Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piir. Sellega on seotud ka esimese kooliasutamise katse nurjumine, sest ajalooallikatest on teada, et juba 1684. aastal tekkis plaan Mihkli kihelkonda kool asutada, kuid ei jõutud omavahel kokkuleppele, kas avada see Läänemaa või Pärnumaa ossa. Nii luhtuski see esimene katse ja ettevõtmine soikus peaaegu pooleteiseks sajandiks.

1840. a. andmetel oli Mihkli kihelkond ainuke, kus ei olnud ühtegi vallakooli. Esimene kool avati 1849.a. Kallis ja nüüd oleks nagu pais eest läinud, sest järgneva 17 aastaga olid meie kihelkonnas koolid juba 11 külas.

Nende seas oli ka Lõpe kool, mis avati 1861. a. Kooliruumideks kohandati üks osa pisikeset suitsutarest ja esimeseks koolijuhatajaks sai Mihkel Mänd. Esimese kooli kohta leiame andmeid Faehlmanni poolt asutatud Õpetatud Eesti Seltsi aruanderaamatust, sest koolid pidid teatud aja tagant saatma seltsile vastused etteantud küsimustikule. Selles taheti teada kooliskäivate laste arvu, kui palju kooliealisi lapsi ei käinud koolis, mida õpiti, kooliskäivate laste vanusevahemikku ja andmeid õpetaja kohta.

1863.a. kevadel saadetud aruandest võime lugeda, et Lõpe koolis käis 18 poiss-ja 5 tütarlast, keda õpetati koos. Haridust anti kolme küla 10 - 14 aastastele lastele ja tegelikult oli kooliealisi lapsi nendes külades 39. Samast aruandest saame teada, et lapsed õppisid sel ajal koolis „ luggema, laulma, kirjutama ja rehkendama"

Kooliõpetaja Mihkel Männi kohta oli öeldud, et ta on „ 35 astat vanna, naesemees, rägib Ma keelt üksi, kolitab üksi, tallitab weel puseppa ja kingseppa ammetit..."

Samas Õpetatud Eesti Seltsile saadetud aruande II osa 6.punktis on kirjas, et „ koolimaja jaoks on maad mõõdetud, mis 6 taalrit ja 38 krossi suured. Mida see tähendas?

Lõpe küla asus Liivimaa kubermangus ja selles oli 19. sajandil maade mõõtmisel kasutusel nii adramaa- kui ka taalriarvestus:

1 TAALER = 90 krossi

1 ADRAMAA = 30 taalrit tulu

1 TAALRI TULU = 22,5 hobusepäeva ehk 30 jalapäeva + 1-tündrine rukki- ehk odraandam ja 2-tündrine kaeraandam

1 tünder = 3 tallinna vakka ehk 2 riia vakka ehk 9 külimittu ehk 80 kg.

Muu koolmeistri palga kohale oli tõmmatud kriips.

Selline oligi siis hariduse andmise algus Lõpel. 1899. aastal jõuti elanikkonna eestvedamisel sinnamaale, et suitsutare asemele ehitati päris koolihoone, mis on ka tänaseni säilinud.

Poolteist sajandit on väga pikk aeg ja selle aja jooksul on kooliga kokku puutunud nii siin õppides kui ka töötades väga paljud inimesed. Palju õnne kõigile Lõpe hariduselu juubeli puhul ja praegusele kooliperele ikka tegusat tarkusejagamist edaspidiseks.

Ajalooradadelt: Johannes Kangro 90


Anne Nurgamaa, Iisaku Muuseumi teadur 07.01.2012

24. novembril tutvustati Iisaku Muuseumis Muuseumi uue raamatusarja „Alutaguse suured kodu-uurijad" esimest raamatutut „Johannes Kangro loominguline pärand", mille trükkimist aitasid rahastada Eesti Kultuurkapital ja Maidla vald. Raamatut on soovijatel võimalik saada Iisaku muuseu­mist. Samal ajal oli muuseumis avatud ka J. Kangro töid tutvustav näitus, mida praegu eksponeeritakse Maidla mõisas.

Ida-Virumaa teenekas kodu-uurija, andekas kunstnik ja aktiivne ühiskondliku elu tegelane Johannes Kangro sündis 10. oktoobril 1921. aastal Maidla vallas Aidu-Liiva külas. Tema koolitee algas Aidu algkoolis (1929-1933) ja Maidla algkoolis (1933-1935) ning jätkus Lüganuse täien­duskoolis (1935-1936).

Johannes Kangro oli mitmekülgsete huvidega inimene

Tema loomupärane kunstnikuanne aval­dus üsna varakult. Juba 16. aastasena ilmusid tema esimesed joonistused (šaržid avaliku elu tegelastest) ajalehes "Virumaa Teataja". 17. aastasena sai ta I auhinna ajakirja "Tõu­sev Noorus" kirjatööde võistlusel. Edaspidi oli ta nende väljaannete aktiivne kaastööline, eriti satiiriliste pildiseeriate joonistajana.

Samal ajal algas ka tema ühiskondlik tegevus. 1939.a valiti ta Savala noorteühin­gu juhatuse esimeheks, kuid aktiivse ja osavõturohke maanoorte ringi töö katkestas 1940. aasta juunipööre.

Sõja alguses oli ta mõnda aega metsa­vend, seejärel astus Omakaitsesse, teenis Piirivalves ja lõpuks Eesti 20. Diviisis. Ta tegi kaasa sõjatee Sinimägedest kuni Saksamaani ja sai rindel ka haavata. Sõja lõppedes koduteele asudes sattus ta koos paljude teistega tšehhide kätte, kus huk­kus palju kaaslasi. J. Kangrol õnnestus sealt küll eluga pääseda, kuid järgnesid vangilaagriaastad algul Saksamaal ning seejärel Venemaal polaarjoonetaguses Vorkuta söekaevanduses, kust vabanes 1946. aastal.

Kolhoositöö kõrvalt harrastuskunstnik ja sporditöö organisaator

Alates 1949. aastast sai temast kolhoos­nik. Kolhoositöö kõrvalt (ta töötas palju aastaid kolhoosi raamatupidajana) jätkus tal energiat sporditöö organiseerimiseks. Temast kujunes Kiviõli ümbruse spordielu hing ja spordiühingu "Jõud" spordielu korraldaja, spordinäituste organiseerija ja kujundaja. Ta oli ka spordiühingu "Jõud" auliige.

Maidla kooli õpilastele organiseeris ta suvelaagreid ja oli arvukate matkade juhiks kodukandi tundmaõppimisel.

Samal ajal ei unustanud ta ka oma kunstnikuannet. Ta andis koos hilisema Tallinna linnapea Ivar Kallioniga välja satiirilehte "Nõges", juhendas Kiviõli Pio­neeride Maja kunstiringi ja õpetas Maidla lastele joonistamist.

Johannes Kangro kätetööna on valmi­nud lugematu arv plakateid, tähtpäevalisi kaunistusi kultuurimaja jaoks, õnnitlus­kaarte ja tänukirju, vimpleid ja medaleid.

Kunstihuvi ja joonistusanne leidsid rakendust ka graafiliste raamatumärkide - ex-libriste - valmistamises. Tema alga­tusel asutati 1976. aastal Kohtla-Järve Eks­liibrise Klubi, kus aastakümnete jooksul korraldati arvukalt klubiõhtuid ja näitusi, osaleti eksliibristeklubide vabariiklikel kokkutulekutel ja oldi ka ise korraldajate rollis. Johannes on oma kunstnikukäega valmistanud üle 60 eksliibrise.

Omaette saavutuseks oli ka 2 korda ühiskondliku muuseumi rajamine (kahjuks see töö läks kaduviku teed).

Ajakirjanik ja kodu-uurija

Üheks tema hindamatuks tööks oli artiklite kirjutamine kohalikule ajalehele. Tema toimetatud oli ka ajalehe "Leninlik Lipp" juures „Koduradadel" lehekülg. Ar­tiklitele kohalikust kultuurielust, kodukandi ajaloost, muinsuskaitsest ja päevasündmus­test lisandusid ikka tema illustratsioonid (linoollõiked, sulejoonised jne).

Samuti oli ta muinsuskaitse usaldus­mees. 1987.a oli koos Lennart Mere ning paljude teiste avaliku elu tegelastega Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutava kogu liige. (EMKS oli üks Eesti taasiseseisvumisele tõuke andnud organisatsioonidest.) Ta oli ka kauaaegne Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi esimees ja kroonik.

1977.a tabas Johannes Kangrot insult, kuid ta tegi endiselt kaastöid Eesti Rahva Muuseumile, Eesti Spordimuuseumile, Põllumajandusmuuseumile, Kirjandus­muuseumile ja Loodusuurijate Seltsile. Kümnetesse köidetesse on ta kätkenud kodukandi ajalugu: seltsi- ja kultuurielu, põllu- ja talumajandust, Aidu-Liiva küla endiste hoonete kirjeldusi ja joonistusi, Maidla mõisa ja kooli ajalugu, sõjaaegseid ja -järgseid aastad, kolhoosiajajärku jne. Tema rikkalik erakogu asub praegu tema poja valduses.

Ta oli ka suurepärane organisaator. Kui 1988.a toimusid külapäevad Aidu - Nõmmel ja Liivakülas, oli J. Kangro ikka eestvedajaks. 1991.a kihelkonna esma­mainimise 750. aasta juubeli puhul aitas ta organiseerida mälestuskivide paigaldamist Maidla valla 5 külale ja 6 koolile.

Johannes Kangro maine elutee katkes 12. novembril 1998. aastal ja ta on maetud Lüganuse kalmistule.

maanantai 9. tammikuuta 2012

Orkney saartelt leiti Stonehenge`ist 800 aastat vanem templikompleks


www.elu24.ee 03.01.2012

Väljakaevamised Ness of Brodgaris

Foto: wikipedia.org


Briti arheoloogid leidsid Orkney saartelt üle 5000 aasta vanuse templikompleksi jäänused.

Leid tehti Ness of Brodgaris, mis on juba varasemast tuntud neoliitikumi ajastu asulapaik, edastab Daily Mail.

Leidu kajastati ka BBC 2 arheoloogiateemaliste dokumentaalfilmide sarjas «A History of Ancient Britain».

Siiani on arheoloogid geofüüsika tehnoloogia ja aparatuuri abil leidnud 14 kiviajast pärit ehitist, mis võisid olla kunagi osa suurest templikompleksist. Kokku oli paigas ehitisi umbes 100.

Kui seni on neoliitikumiajastu tähtsaimaks ehitiseks peetud megaliitringi Stonehenge`i, siis nüüd võib see tiitel minna Orkney saarte Ness of Brodgari templikompleksile.

Ekspertide arvates paljastab templikompleks kiviaja inimeste maailmapildi ja selle, millisena nad nägid universumit.

«Okneylt leitud ehitisejäänused lubavad luua pildi, milline nägi välja kiviaegne maailm. See leid avas akna kiviaja religiooni saladuste juurde,» selgitasid arheoloogid.

Yorki ülikooli arheoloogi Mark Edmondsi kinnitusel on Orkneylt leitu puhul tegemist rahvusvaheliselt tähtsa leiuga.

Suur osa Ness of Brodgari ehitistest on umbes 800 aastat Stonehenge`ist vanemad.

Nüüdne leid asub kuulsale kiviringile Ring of Brodgarile väga lähedal.

Siiani on paigast läbi uuritud kümme protsenti. Kogu ala uurimine võib kesta aastakümneid.

Orkney saarestik asub Põhjameres Suurbritannia põhjaranniku lähedal.

Koosneb üle 70 saarest, millest 20 on asustatud. Suurim saar on Mainland.

Orkney saartel asuvad neoliitikumi asulakohad on ühed vanimad ja kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Stonehenge on Suurbritannias Wiltshire`is asuv megaliitehitis, mille rajamist alustati üle 5000 aasta tagasi. Stonehenge`i kasutuse kohta on mitmeid hüpoteese. Enamjaolt arvatakse, et tegemist oli religioosse paigaga, kust tehti ka astroloogilisi vaatlusi.

Kuna Stonehenge`i juurest on leitud asju, mis viitavad poolnomaadide kogukonnale, siis arvatakse, et just nemad rajasid selle siiani säilinud ehitise.

Toimetas Inna-Katrin Hein

EKA krundilt leiti täringuid, hõbemünte ja loomaluust mängunuppe





www.tallinnapostimees.ee 28.12.2011

Urmas Tooming, reporter

Fotod: Mihkel Maripuu

Gonsiori ja Laikmaa tänava nurgale jääval Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kinnistul on arheoloogilised väljakaevamised kestnud juba umbes pool aastat ning jäävad esialgu pooleli. Nähtavale tuli paarkümmend kastitäit vana keraamitat, puust täringuid, hõbemünte, luust mängunuppe ja muud huvitavat.


EKA krundil arheoloogilisi väljakaevamisi tegeva firma Agu EMS juhi Guido Toosi sõnul oli siiani tehtud töö igati vajalik ja huvipakkuv, sest pinnasest leiti kuupmeetrite viisi ajaloolisi esemeid ning avastati palju muudki.

Praegu nokitsevad arheoloogid veel viimases süvendis LHV Panga vastas. Toosi sõnul on see keeruline koht, sest tuli teha palju mõõdistusi, mis võttis kaevamiste tempo maha. Algul loodeti jõuludeks kõigega ühele poole saada, kuid nüüd tuleb veel paar päeva pingutada ning siis selleks aastaks otsad kokku tõmmata.

«Tõesti selleks korraks on lõpp silme ees,» ütles Toos. «Praegu ei saa me kaevamistega lihtsalt kaugemale minna, sest kui jätkuvad vihmasajud, siis võivad kõnniteed ja juurdepääsuteed kõrvalkruntidele sisse vajuda. Kas järgmisel kevadel jätkame ja millises mahus, see ei sõltu enam meist, vaid EKAst ja ehituslubadest.»

Muistiseid kastide viisi

Toos kinnitas, et kui tavaliselt loetakse väljakaevamistel leide kokku arvuliselt – sada, kakssada või viissada, siis seekord on tegemist lausa kuupmeetritega.

Tallinna Ülikooli magistrand Anneli Kalm ütles EKA krundil, et umbes paarkümmend kasti on täis pelgalt pärit keskaegse keraamika tükke. Keraamika pidavat üldse olema hea ajastu dateerimiseks. Kõik need leiud tuleb nüüd puhastada, numereerida ja väljakaevamiste aruandesse kanda.

Kalm näitas ka imepisikest ja õhukest hõbemünti, mis on samuti keskajast pärit. Leitud münte hoitakse esialgu vees, et need paremini säiliks, hiljem need konserveeritakse ning saadetakse ajaloomuuseumisse.

EKA kinnistu väljakaevamistel on leitud puust täringuid, mõned neist pärit tillukesed. Välja tulid ka luust kaunistused ning tõenäoliselt seakondist voolitud mängunupp.

Kalm mainis, et kaevamised on vaid üks tegevus arheoloogiliste uurimiste juures. Pärast seda tuleb teha ära suur töö, et leidudest ka vastavate ajastute kohta võimalikult palju teavet kätte saada.

Toosi sõnul on EKA krunt suurim koht, kus firma Tallinna kunagises eeslinnas kaevata said. Arheoloogiliste uuringute ala on umbes 1000 ruutmeetrit. Tööde käigus jõuti siiski ka päris keskaega, enamuste kaevamiste puhul on uuemate ajastute käigus vanemad kultuurikihid hävinenud.

Pilt on lünklik


«Mis siin salata, eks ka selles kohas on nii, et keskaegne elualad on hilisemal ajal paljuski lõhutud ja tehtud suuremahulisi kaevetöid,» ütles Toos. «Väljakaevamiste käigus saime küll aimu, kuidas need vanad hooned kunagi välja nägid, kuid mis sinna juurde veel kuulus ja kuidas neid tegelikult kasutati, selle kohta jäi infot natuke väheks.»

Ta lisas, et praeguste väljakaevamiste põhjal jääb pilt küll suhteliselt lünklikuks. Kui järgmisel kevadel oleks võimalik töödega jätkata, siis saaks terviklikuma ettekujutuse Tallinna ühest eeslinnast.

«Samas on kaevamiste käigus selgeks saanud, et siin on umbes 15. sajandil olnud suur üleujutus ehk siis Härjapea jõgi on kõrgele tõusnud,» ütles Toos. «Sellest annab tunnistust üks umbes 70 sentimeetri paksune liivakiht mulla peal. Geoloogidelt oleme niipalju teada saanud, et see on tõesti jõe poolt toodud liiv.»

Arheoloogid on kõige usinamalt kaevanud EKA krundi idapoolses osas, mis jääb lähemale maa-alusele Härjapea jõele. Läänes ehk Kaubamaja pool ei ole siiani kaevatud. Kui aga algavad EKA uue hoone ehitustööd ning pinnase eemaldamise käigus tuleb maast välja midagi huvitavat, siis hakatakse uuesti arheoloogilisi kaevamisi tegema.

Kraavitööd Paide kesklinnas tõid jõulureedel välja üheksa inimese luustikud


www.postimees.ee 28.12.2011

Raul Sulbi

Kraavitööd Paide kesklinnas tõid jõulureedel välja üheksa inimese luustikud.

Foto: Muinsuskaitseamet

Jõulureede pärastlõunal leiti Paides keskväljaku lähistel tehtavatel kraavitöödel inimluud, mis võisid kunagi olla maetud ajaloolisele, kirikut ümbritsenud kalmistule.

«Leiu avastas veetrassi kraavi kaevanud Inno Kägu, kelle esmase kirjelduse kohaselt oli tegemist vähemalt kahe luustikuga, millest üks näis olevat lapse oma,» rääkis ameti pressiesindaja Meeli Hunt Postimehele. «Jõulupühade tõttu oli arheoloogilisteks uuringuteks pädevat ja tegevusluba omavat firmat keeruline leida, mistõttu tuli kodust jõulumeeleolu eirates kohapealset olukorda hindama tulla muinsuskaitse Järvamaa vaneminspektoril Tiit Schvedel ja ameti arheoloogiamälestiste peainspektoril, arheoloog Ants Kraudil.»

Trassi edasistel kaevetöödel selgus, et tegemist võib olla ajaloolise, kirikut ümbritseva kalmistuga, kuhu säilmed olid sängitatud 120–140 cm sügavusele. Kokku puhastati jõulureedel üheksa inimese maised jäänused. Ülejäänud säilmed, mis jäid kaevetööde jaoks vajalikust sügavusest allapoole, jäeti puhkepaigale edasi.

Leitud luustikud olid hästi säilinud. Kahjuks ei leitud ühtki täpsemat dateerimist võimaldavat eset. Mõnel juhul oli säilinud puust kirstulaudade tükke. Mitme väljakaevatud luustiku puhul oli ilmselgelt tegemist lapsematusega, kuid luude järgi otsustades oli tegemist ka mitme suurekasvulise täiskasvanuga. Ekspertide hinnangul on tegemist kirikut ümbritsenud kalmistuga, kuhu maeti kuni 18. sajandi kolmanda veerandi lõpuni.

Muinsuskaitseamet tänab meister Inno Kägu, kes luude leiust koheselt teatas ning kes oli kaevetöödel igati väärtuslikuks abiks.

Ühtlasi tuletab muinsuskaitseamet meelde, et vastavalt muinsuskaitseseadusele tuleb kultuuriväärtusega leiu ning inimluude leiu korral tööd koheselt peatada ning informeerida viivitamatult muinsuskaitseametit, kes on igas maakonnas esindatud inspektoriga. Antud olukorras käitus leiu avastaja igati korrektselt ning aitas tuvastada Paidele olulist ajaloolist infot sisaldava leiu.

Tänu inspektorite, majaomaniku ja trassi ehitaja koostööle päästeti seekord hulk säilmeid hävingust ning saadi lisa seni teadmata lõigule Paide varasemast ajaloost.

«Pärast säilmete hindamist sängitati säilmed kalmistule, et mitte häirida kadunute hauarahu,» selgitas Hunt.

Stockholmi kesklinnast leiti laevade kalmistu


www.postimees.ee 28.12.2011

Stockholmi keskelt leiti viis vana laevavrakki ja hulgaliselt muid viiteid elu kohta aastatel 1500-1700.

Strömkajeni piirkonnas toimunud ehitustöödesse tekkis pööre aasta tagasi, kui ekskavaatori koppa jäi üllatuslikult laevatükke, vahedas YLE.

Rootsi mereajaloo muuseumi töötajate tehtud väljakaevamistel tuli ilmsiks veel neli vrakki. Kõnealuses piirkonnas asus üks Stockholmi vanimatest dokkidest, mis lõpetas tegevuse 1500ndate keskel.

Väljakaevamiste käigus leiti hulganisti erinevaid tööriistu, nagu kirveid ja nuge. Ka on põhjust oletada, et dokis asus oma kalamajand.

Strömkajeni kai ehitati 1700ndatel. Uurijad oletavad, et vrakke kasutati põhja täitmiseks. Teisest küljest pole võimatu, et laevad uppusid ise ära. Vrakid on 15-25 meetrit pikad.

Arheoloogilised väljakaevamised kestavad vähemalt järgmise aasta keskpaigani. Stockholmi läänivalitsus andis loa vähemalt kolme vraki väljatõstmiseks maapinnast.

Toimetas Mari Kamps

Sergei Stadnikov: Muinas-Egiptuse ahvatlus


www.arvamus.postimees.ee 25.12.2011

Sergei Stadnikov, egüptoloog

Egüptoloog Sergei Stadnkov artuleb värskes Tunas selle üle, mis küll muudab Egiptuse eestlaste ja mitmete teiste jaoks nii ahvatlevaks. Kas võib tegu olla geneetilise mälu omapärase ilminguga? Postimees avaldab essee kokkuleppel Tunaga täismahus.

Kui heita kas või põgus pilk nüüdisaegse turisminduse närviliselt tõmblevale turule, torkab pea kohe silma Egiptuse reise reklaamivate firmade rohkus.

Eelkõige pakutakse puhkusevõimalusi sügistalvisel hooajal, kuid ettenägelikumad bürood ei piirdu ainult sellega. Tavaprogrammile lisaks korraldatakse väljasõite Karnakis, Luxoris, Gizas, Sakkaras, Abu Simbelis, Edfus, Kairos ja mujal asuvate vanaegiptuse mälestusmärkide juurde.

Näiteks maailma suurim teemakohane muuseum – Egiptuse Muuseum – on lausa üle küllastatud selle iidse tsivilisatsiooni kunstiaaretest.

Ja paljud inimesed tõepoolest sõidavadki. Hoolimata tihtipeale ebakindlatest majanduslikest võimalustest, mitmete reisifirmade pankrottidest (näiteks Top Tours) ning kohapealsete giidide reeglina pinnapealsest tasemest.

Kui sõidukorraldajad suudavad väljakäidud lubadusi mingilgi rahuldaval tasemel täita, siis pajatavad suveniiridega koju naasnud tänulikud päevitunud ja muljetest pakatavad «kultuuripalverändurid» oma tuttavatele või mõnikord lausa võhivõõrastele pikalt-laialt nähtust-kogetust.

Mälestusi jagub harilikult paljudeks aastateks, kui mitte kogu eluks. Ja hinge täidab mingi sisemine uhkus teadmisest – ma nägin seda kõike ise oma ihusilmaga!

Kuni käesoleva aasta alguses alanud nn araabia kevadeni püramiidide maale reisivate kaasmaalaste arv järjekindlalt suurenes. Lootkem selle tendentsi peatsele taastumisele, on ju Egiptus meile lähim «maailmaimede» maa; võimalikud alternatiivsed sihid tuleks seada aga hoopis kaugemale: Indiasse, Hiinasse, Peruusse jne.

Kusjuures Vana-Egiptuse kõrgkultuuri pärandit saab huvilistele esitleda vägagi efektselt (erinevalt näiteks Mesopotaamias eksisteerinud Sumeri-Akadi-Babüloonia-Assüüria tsivilisatsioonist), sest Niiluse kallastel kõrgub hulgaliselt aastatuhandetevanuseid hingematvaid arhitektuurimälestisi.

Konstateerigem, et isegi iseteadvad vanad kreeklased ja roomlased hindasid Giza püramiide maailmaime nimetuse vääriliseks.

Õigupoolest olid need koos Assüürias valitsenud kuninganna Semiramise (Shammuramat; 824–810 e. Kr.) legendaarsete rippaedadega ainsad, mida kreeklased pidasid võrdseteks omaenda ilmaimedega.

Giza püramiidid, eelkõige vaarao Hufu (Cheopsi) oma, on ka ainukesed (suures osas) säilinud vanaaja maailmaimed – igati sümboolne!

Üksjagu inimesi, kes seni olid saanud teatud ettekujutuse möödunud aegadest peamiselt näituste, dokumentaalfilmide, ajalooõpikute ning populaarteaduslike raamatute vahendusel, avastasid endalegi üllatuseks teatud edasise teadmiste süvendamise vajaduse sellest kõrgkultuurist.

See kummaline tarve ei jäta neid enam kunagi maha, viimasega on muuhulgas seletatav egüptoloogiaalaste teoste üldiselt hea läbimüük siinsel raamatuturul. Antud tõsiasja võin muuseas kinnitada, toetudes omaenda vastavale kogemusele: minu tagasihoidlikud «Vana-Egiptuse Kultuurilugu» (Tallinn, 1998) ja eelkõige turistidele mõeldud «Egiptus. Kohtumine Vana-Egiptusega» (Tallinn, 2007) realiseeriti päris suurtes tiraažides; praegu valmistatakse ette nende raamatute kordustrükke.

Huvi Vana-Egiptuse kultuuripärandi vastu korreleerus igati loogiliselt «raudse eesriide» lõpliku lagunemisega paarikümne aasta eest, mil veelgi avardusid reisivõimalused.

Ometigi ei saa niinimetatud Egiptuse-palavikku ainult sellega põhjendada. Mind ei jäta maha mingi imelik tunne, mida ma üritaksin sõnastada järgmiselt: meie ühiskonnas on alati eksisteerinud sügav vaikne aukartus ürgsete tsivilisatsioonide, kaasa arvatud püramiididemaa ees, mis nüüd lõpuks leidis endale osalise väljundi.

Nüüd oleks tagumine aeg veidi arutleda järgmise igati õpetliku nähtuse üle. Enamik neist, kellest said aja jooksul egüptoloogid, ei olnud Egiptuses sündinud, paljud ei ole isegi seal kunagi viibinud.

Osa õpetlasi hoomab ja mõtestab seda maailmaajaloo kahe vanima tsivilisatsiooni (Sumeri kõrval) hulka kuuluvat maad, lähtudes kõigepealt esteetilisest nägemusest – egiptlaste kunst on lihtsalt täiuslik. Mõnda muinasteadlast köidab juba iseenesest Vana-Egiptuse ajaloo iidsus ning aastatuhandetepikkune kestus.

Inglise egüptoloog Alan Gardiner (1879–1963) tahtis aga vastupandamatult analüüsida ja tõlkida vanaegiptuse hieroglüüfilisi ning hieraatilisi tekste. Võib veel esitada mitmeid teisigi põhjusi.

Kuid need on tõenäoliselt – vähemalt mulle tundub nii – siiski mingi fundamentaalsema fenomeni üksikud tahud.

Ehk on tegemist geneetilise mälu omapärase ilminguga? Kas või mingi atavistliku «individuaalse kultuurilise alateadvuse» tasandil.

Näiteks ladina ja kreeka tähestiku kujunemisel saab täheldada egiptuse foneetilis-ideogrammilise kirjasüsteemi osalist mõju; antiik-kreeka arhailise perioodi monumentaalskulptuur (eelkõige nn kourosed) ning templiehitus asuvad aga juba otseselt egiptuse eeskujude mõjuväljas – siin meenub mulle kõigepealt kultuslikel eesmärkidel loodud suursuguselt uhke «Lõvide terrass» Deelose saarel paikneva Apolloni templi juures. Siia võiks veel julgelt lisada egiptlaste meditsiini, tähevaatluse, keemia ning matemaatika.

Samuti ärgem unustagem Egiptuse tähtsust kristluse püsistumisel meie ajaarvamise esimestel sajanditel.

Teemakohaseid näiteid võib tuua veelgi, kuid ka juba esitatutest piisab täiesti, väitmaks järgmist: Muinas-Egiptuse kultuuripärand moodustab kaaluka (loomulikult mitte ainsa) kogumi õhtumaa ja Venemaa tsivilisatsioonilistes alustes.

Ülimalt tähendusrikkalt uuritakse Vana-Egiptuse kõrgkultuuri kõige põhjalikumalt just Euroopas ja Põhja-Ameerikas, seevastu praeguses Egiptuse Araabia Vabariigis tegutseb rahvusvaheliselt arvestatavaid kohalikke egüptolooge siiski suhteliselt vähe (kinnitan oma väidet isiklike tähelepanekute alusel); egüptoloogia on oma päritolult Euroopas, täpsemalt Prantsusmaal, tekkinud humanitaarteadus.

Puhta õigluse ja parima teadusliku uurimistöö huvides peaksid arheoloogilised leiud asuma nende päritolumaades.

Teatavasti ei ole see aga kaugeltki nii ega saagi kunagi sajaprotsendiliselt olema. Egüptoloogia kasvas osaliselt välja riskantsest, muinsusi sageli kahjustavast aaretejahist. Järelikult olid algselt tähtsal kohal rahaline huvitatus, teaduslaadne uudishimu, kollektsioneerimise kirg või mõnikord koguni ehtmehelik edevus.

Vastuoluline nähtus kui niisugune lõi aga omakorda eeldused süsteemseks akadeemiliseks loometööks.

Samuti ärgem unustagem, et lugematu arv Muinas-Egiptuse mälestusmärke asus paljude sajandite jooksul sisuliselt kaitsetuna võõras islamiusulises ümbruskonnas.

Sealne muinsuskaitse asutati Jean-François Champollioni (1790–1832) ja Auguste Mariette´i (1821–1881) eestvedamisel. Sellega päästeti hävitamisest hulgaliselt kunstiaardeid, sest riiki eeskätt sõjaliselt ja tehnoloogiliselt moderniseerida ihanud Muhammad Ali Pašale (valitses 1805–1848) ei tähendanud muinsusmälestised suurt midagi.

Isevalitseja käsul ehitati kunagised templid tihti ümber vabrikuteks, neid põletati sageli lubjaahjudes ja tehti veel teisigi vandalismiakte. Ainuüksi aastail 1810–1828 lammutati niiviisi vähemalt 13 templit. Mõnda neist saab imetleda vaid omaaegsetel maalidel, joonistustel ning gravüüridel.

Loomulikult lõhkusid või tükeldasid ka eurooplased üksjagu mälestusmärke, näiteks vedas prantsuse rändurist orientalist Émile Prisse d´Avennes (1807–1879) Pariisi jumal Amoni Karnaki templi seintele raiutud kuningate nimetahvlid, ent ei viinud ära suurehitisi.

Seega ei ole vaja imestada, kui siinmail ilmuvad (harva, kuid ometigi) «tavaliste» inimeste sekka mingid veidravõitu indiviidid, kes ei suuda isegi iseendale päris lõpuni põhjendada oma väliselt vähe motiveeritud Egiptuse-vaimustust.

Siiski, vaid vähesed nende seast suudavad teha järgmise, otsustava valiku – pühendada end Vana-Egiptuse ajaloo, keele, arheoloogia, religiooni, kirjanduse jms. uurimisele. Teisisõnu – saada egüptoloogiks, mis tavaliselt tähendab katsumusterohket (esmajoones majanduslikus mõttes) elu.

Osutaksin veel ühele asjaolule. Nii meil kui mujal aktiveeruvad aeg-ajalt mitmesugused vaimset laadi huvipuhangud, näiteks indiaanlaste kultuuride, hinduismi, budismi jne. vastu.

Vana-Egiptuse tähendus kohalikule vaimuelule on tagasihoidlikum, kuid see-eest stabiilselt püsiv. Viimati elas maailm tõelise egüptomaania üle Teise maailmasõja eelsetel aastatel, kuningas Tutanhamoni (u. 1334–1325 e. Kr.) hauakambri avastamise (1922) laineharjal.

Viimasest sai 20. sajandi arheoloogiline sensatsioon, mis muuhulgas mõjutas kirjandust, filmikunsti, moodi jne. Sõjajärgsetel aastakümnetel muutus vaimne olukord selles suhtes oluliselt tasakaalukamaks.

P. S. Egiptust imetlesid juba vanad kreeklased, ühed tänapäeva Euroopa tsivilisatsiooni kaugetest ettekuulutajatest. Arhailisel ja klassikalisel ajastul (8.–4. saj. e. Kr.) külastasid Niiluse-maad reaalselt või pärimuslikult paljud kreeka haritlased, näiteks Ateena riigimees Solon (ca 640–560 e. Kr.), Mileetoses sündinud, väidetavalt esimene filosoof Thales (u. 624–546 e. Kr.), filosoof ja matemaatik Pythagoras (u. 580–500 e. Kr.), «ajaloo isa» Herodotos (u. 484–425 e. Kr.) ja veel paljud teisedki isiksused.

Huvi- ja teadusreisid Niiluse kallastele kuulusid elitaarse hariduse juurde; harilikult külastati Giza püramiide, Teeba templeid ning Kuningate Orus asunud vaaraode juba sajandite eest rüüstatud kaljuhauakambreid. Ja suuresti kreeklaste vahendusel pärisime Egiptuse-kiindumuse ka meie.
Toimetas Alo Raun, vanemtoimetaja