www.parnupostimees.ee 05.01.2012
Olaf Esna, bibliofiil
Kristjan Jurnas toimetas kaotustele ja tagasilöökidele vaatamata üsna eduka laevaomanikuna kogu Eesti Vabariigi aja. Tema esimene suurost oli 1929. astal soetatud neljamastiline kuunar Martha. Laev lammutati mereõnnetuse järel Taanis.
Fotod: Olaf Esna erakogu
Kihnu Jõnnu pole lugejatele vaja tutvustada. Igaüks võib jahtklubi juures talle patsi lüüa. Omal ajal Pärnu Jõnnuks kutsutud mehest pole aga viimasel ajal trükisõnas juttu tehtud ja kui ongi, siis kitsale ringkonnale mõeldud väljaannetes.
Kristjan (kirikukirjades Christian) Jurnas (ka Jürnas) oli sündinud 28. märtsil 1894. aastal Sauga vallas. Papsaare külakoolis olevat ta käinud ainult kaks aastat ja seejärel pärast isaga tülliminekut kodunt jalga lasknud. Kooli mindi sel ajal umbes kümneaastaselt ja nii võis ta iseseisvat elu alustada 12–13aastaselt. Tema edasisest elust teavad kirjutajad, et noormees olevat sõitnud välislaevades ja Esimese maailmasõja ajal maandunud Murmanskisse.
Kirjutatakse, et Jurnas olevat omale Murmanskis muretsenud väikese purjelaeva ja sellega kalu püüdnud. Pärast Venemaad tabanud revolutsioone tegutsesid Põhja-Venemaal Antanti toetusel valgete rühmitused. Murmanskis olid Antanti väed sees 1918. aasta märtsist 1919. aasta oktoobrini.
Jurnas, nähes Venemaa lootusetut olukorda, otsustas 1919 purjetada koduvetesse ja koos kellegi eestlasega asuti teele. Ilmselt olid nad mõlemad eestpoolt masti mehed ja navigeerimiskunstis tumedad. Purjetamine piki Norra rannikut kujunenud keeruliseks, aga lõpuks nad Pärnusse jõudsid.
Pärnus ostis Jurnas kahemastilise rannasõidupurjeka (niinimetatud halulaeva) nimega Kajak ja hakkas rannast ostetud küttepuid Tallinna vedama.
Delphini draama
1921. aastal alustas Jurnas Audru jõe suudme lähedal rannas kahemastilise purjeka Delphin ehitust. Ehitusmeister oli tuntud saarlane Mihkel Himmist. Algaja reeder laskis vastu kõiki traditsioone laeva taglastada juba ehitusplatsil. Tavakohaselt tehakse seda pärast veeskamist.
Kui laeva hakati vette vedama, sai esimese tööpäeva õhtuks laeva põhi küll märjaks, aga kiil oli merepõhjas kinni. Tööd taheti jätkata järgmisel päeval, kuid öösel puhkes torm ja laev kaldus ning hävisid nii mastid kui taglas. Jurnas sõitis Riiga ja tellis sealt laeva tõstmiseks ujuvkraana, kuid pidi selle mereõnnetuste vastu kindlustama. Ujuvkraana ei jõudnud veel Delphinit üles tõsta, kui järgmine maru päästja päästetava kõrvale uputas.
Nüüd oli hea nõu kallis. Jurnas sõlmis kindlustusseltsiga uue lepingu uppunud kraana ülestõstmiseks. Ujuvkraana vinnatigi välja, seejärel tõstis kraana üles Delphini ja mõlemad avaristid toimetati Pärnu sadamasse. Kindlustusseltsilt saadud raha (300 krooni) olnud isegi suurem, kui laeva päästmise eest tulnud maksta. Delphin (108 brutoregistertonni) sai uued mastid, taglase ning abimootori. 30 000 krooni maksma läinud laev hakkas 1924. aastal vedama põhiliselt metsamaterjali Soomest Taani.
Laev elas oma ehitajast kauem. 1935. aasta algul müüs Jurnas Delphini Tallinnas registreeritud laevaseltsile, mille moodustasid hiidlased J. Veski, F. Veski ja E. Eistrat 2000 krooni eest. 1940 laev natsionaliseeriti, 1941 sattus sakslaste kätte ja kuni 1950. aastani kuulus Eesti riiklikule merelaevandusele, misjärel kustutati registrist.
Jurnase kahemastilised purjekad
Sekeldused Delphini veeskamisega võtsid Jurnaselt igaveseks himu laevu ehitada ja seepärast ta oma järgmised laevad juba ostis.
1926. aastal omandas Jurnas Taanist kahemastilise purjeka kaunis soodsa hinnaga. Edvini oli 1883 Rootsis Kilandas ehitanud A. Olsson. Laeval oli olnud mitu peremeest, viimane neist C. F. Nielsen Odenses. Jurnas ristis laeva Uranuseks (151 brt) ja see oli ainus kaugsõidupurjekas, mis sellel aastal Pärnusse juurde muretseti. Eakas laev vedas metsamaterjali Soomest Taani ja amortiseerus niivõrd, et lammutati 1935. aasta algul Pärnu sadamas nahksilla juures.
1928 ostis Jurnas kahemastilise kahvelkuunari Signe (148 brt). Laeva oli ehitanud M. Aps Salismündes (Salatsis) 1902. aastal ja kandnud nime Jakor. Edasi müüdi alus Rootsi, kus kandis nimesid Göte ja Signe, ning sealt see Pärnu toodigi. 1935. aastaks olid sellegi laeva sõidud purjede all sõidetud, mastid võeti maha ja kere kohandati praamiks. 15. oktoobril 1935 tuli Läti vedurlaev Signele järele, sest uus omanik oli K. Purmalis Riiast. 1941 sattus Signe sakslaste kätte ja tema edasine saatus on teadmata.
1935 likvideeris Jurnas kõik oma kahemastilised purjekad ja jättis alles ainult neljamastilised alused.
Martha tragöödia
1929. aastal ostis Jurnas neljamastilise kuunari Martha (761 brt). Laeva oli ehitanud 1905 USAs Mysticis W. I. Baker. Omanik C. A. Davis ristis laeva Clara Daviseks. 1917 toodi laev Prantsusmaale Marseille’sse, kus vahetas omanikke ja sai nimeks Martha.
Kui laev esimest korda Pärnu sadamasse jõudis, kirjutas Vaba Maa Pärnu väljaanne, et on ”siiski päris nägusa väljanägemisega nii ruumide poolest kui ka väliselt”.
Laeva ostmise ajal oli kaasomanik J. Pull, mõne aasta pärast oli ainuomanik Jurnas.
Kapten Elmar Anniko, kes Martha viimasel reisil oli tüürimehena, on rääkinud, et nii hästi sõitvat laeva polnud ta enne näinud. ”See muudkui näitas merel aurikutele ahtrit,” öelnud Anniko. Kiirus olnud laadungiga ikka 10–11 sõlme.
1937. aasta oktoobris läks Martha Kemist laualastiga Kopenhaageni poole teele. Bornholmi saare lähedal hakkas puhuma vastutuul, mis ei lasknud edasi sõita. Laev pendeldas Arkona tuletorni ja Rootsi ranna vahet. 20. novembril ei kuulanud laev enam rooli, sest lained olid roolilaba küljest peksnud. Martha jooksis Sandhammareni juures randa, aga üsna õnnelikult, sest rand oli liivane ja lõhkus ainult vööri ära. Päästelaev sikutas kuus päeva laeva madalikult lahti ja pukseeris kahe päevaga vesilastis laeva Kopenhaagenisse.
Onaaegsetes ajalehtedes võttis süü laevaõnnetuses enda peale saarlasest kapten Henno /V./ Rattur (29). Ta ei olevat kuulda võtnud reederi suuniseid ega hoidnud laeva tormivarjus ja purjetanud liiga Rootsi ranniku lähedal.
Talve jooksul laev Kopenhaagenis lammutati, see läks maksma umbes 2000 krooni.
Vanja ja Atlas
1930 soetas Jurnas parklaeva Vanja (403 brt). Laeva oli ehitanud 1892 Rootsis Helsingborgis E. A. Gorfitsen. Jurnas ostis laeva tema kuuendalt peremehelt G. G. Karlströmilt. 1937 müüs Jurnas Vanja saarlasele Mihkel Mälgule. 1940 laev natsionaliseeriti ja 1941 sattus sakslaste kätte, kes tagastasid selle omanikule. Edasi oli laev soomlaste käes ja hukkus Jenny nime kandes 28. septembril 1947 Utö saarel lähedal tormis.
1932. aastal ostis Jurnas neljamastilise kuunari Atlas (716 brt). Laeva ehitaja oli USAs Maine’i osariigis Bathis New England Co ja ristitud Bertha L. Downsiks (ka Downes).
1918 müüdi laev Taani ja sai nimeks Atlas. Edasi rändas alus Ahvenamaale, kust Arthur Anderssoni käest Jurnas ta oksjonilt ostiski. Sellal Eesti suurima purjeka nime kandnud Atlas jõudis Pärnu 2. mail ja läks siit Tallinna dokki ning mõõtmisele. Seejärel hakkas pendeldama lauakoormatega Soome ja Taani vahet.
1940. aastal natsionaliseeriti Atlas laevaühingult, mille osanikud olid Kristjan, Ida ja Marie Jurnas ning Marie Pärg ja Anna Küüts.
1941 langes laev Käsmus sakslaste kätte. Kirjanik Einar Sandeni andmeil jätkas Atlas eestlastest meeskonnaga kaubareise, kuni sattus 1943. aasta juulis Soome lahes miinile. Laev tõsteti üles ja ehitati ümber sakslaste abivalvelaevaks.
1944 pukseeriti laev Saksamaale Kieli lähedale Wevelsteini. Sõja järel tegid inglased laevast midagi mereväelaste hotelli laadset. Alus polnud enam merekõlblik ja lammutati 1948 küttepuudeks.
2006. aastal jõudis Atlas tagasi Pärnusse. Paraku mudelina mõõtkavas 1:75. Juri Zhurba valmistatud koopia läks Pärnu muuseumile maksma 50 000 krooni ja mudelit saab vaadata muuseumi uues ekspositsioonis.
Õnnetu Gunn
1932. aastal ostis laevaühing, kuhu kuulusid Kristjan, Ida ja Marie Jurnas, Ellen Martinson, Anna Küüts, Voldemar Thalfeldt, Osvald Kurgo neljamastilise laeva.
Selleks oli kuunar Gunn (1002 brt). 1919. aastal Cholbergis Cholberg Shipyard Co ehitatud purjekas oli kuulunud norrakatele ja seejärel leidnud kodusadama Ahvenamaal, kust Jurnas ta J. Anderssoni pärijatelt ostis.
Omakorda Eesti suurimaks purjekaks tõusnud ja 1,2 miljonit senti maksma läinud alus jõudis Pärnusse 24. aprillil 1933.
1938. aasta aprillist juunini oli Gunn Pärnus põhjalikus remondis. Enne ja pärast remonti vedas Gunn nagu teisedki Jurnase laevad metsamaterjali Soomest Taani.
1939. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja puhkemist, kui vaba laevaliiklus Lääne- ja Põhjamerel oli raskendatud, koondas Jurnas oma laevad Kopenhaagenisse.
1940. aasta aprillis hävis Gunn peaaegu sealsamas. Laevapoiss oli teinud tule laevaahju ja läinud linna peale. Varsti oli Gunn leekides ja kustutustööd jäid tagajärjeta. Uhke laev hävis leekides tekini. Jäi teadmata, kas ja millise summa eest oli laev kindlustatud. Igatahes midagi jäi alles ja see natsionaliseeriti. 1941. aasta aprillis saadeti kapten Arnold Nordmann Gunni Eestisse toimetama. Laev polnud sõidukorras ja ülesanne jäi täitmata.
1943 võttis laeva üle Saksa sõjalaevastik ja kasutas miiniveeskajana Prinzess Alice’i nime all. Oli teinegi nimevariant Prinzess Victoria. Laev lammutati 1948 Wevelsteinis (teine variant Wewelsflethis) küttepuudeks.
Onu Sami purjekad
Üleilmne majanduskriis ja auru- ning diisellaevade edukäik kinnitas Ameerikas pollarite külge palju suuri purjekaid ja neid müüdi nõudluse puudumisel väga odavalt. Juba 1932 alustas Jurnas kirjavahetust ameeriklastega purjelaevade ostmise asjus. Pika kirjavahetuse järel sõitis ta 1934. aasta veebruaris üle lombi neid laevu oma silmaga vaatama. Laeva ostmisest ei tulnud midagi välja ja nüüd hakkas ta asju ajama maaklerite abiga. Seekord läks õnneks ja 15. mail sõitis ta kapten Voldemar Thalfeldtiga (ka Talfeld) laeva ostma ja Eestisse tooma. Kaasa võeti ainult üks madrus ja temagi polnud varem merd sõitnud.
Kanada piiri lähedalt Boothbay sadamast ostetigi neljamastiline Josiah B. Chase (1639 brt). Laev oli ehitatud 1921 samas Boothbays Atlantic Coast Co tellimusena. Aluse kodusadam oli Boston ja viimane omanik Crowell & Thurlow.
Pärast selle laeva ostmist läks Jurnas naabersadamasse Eastporti sealseid müügil olevaid laevu uudistama. Laev meeldis, hind sobis ja Jurnas ostis veel teisegi kuunari – James C. Hamleni (1140 brt). Laev oli ehitatud Portlandis 1920 Cumberland Shipbuilding Co-s. Viimane omanik oli samas Portlandis Maine Shipping Co.
Ostu-müügilepingutes märgiti mõlema laeva hinnaks 95 dollarit, et maksta vähem riigilõivu.
Nüüd kratsis Jurnas kukalt: kuidas need laevad Eestisse toimetada? Laevad tuli mehitada ameeriklastega. New Yorgist tellitud mehed tulid kohale, vaatasid laevu, aga ütlesid pärast reisisihi teadasaamist good bye. Samamoodi käitusid Bostonist tellitud mehed.
Lõpuks suudeti laevadele ikkagi meeskonnad munsterdada. Suuremal laeval oli kuus meest ja naiskokk, väiksemal kaheksa meest. Enamasti soomlased ja norralased, kelle sekka oli eksinud üks neeger.
Keegi 68aastane taat tahtis koju Norrasse surema tulla ja kasutas selleks sobivat võimalust. Meeste ärakargamise vältimiseks klaariti laevad Bostonisse sõiduks. Sõideti siia-sinna ja ühel heal hetkel asuti meeskonna teadmata Euroopa poole teele.
Suuremat laeva kamandas Jurnas ise, väiksemal tegi seda diplomiga kapten Thalfeldt.
Tüürimehi laevadel polnudki. Kerge see reis nappide ja enamikus maarottidest meeskondadega ei olnud. Enne väljasõitu tegi Thalfeldt Jurnasele kiirkursusega selgeks, kuidas päikese keskpäevase kõrguse järgi laeva asukohta arvutada.
Sõitu üle ookeani alustati 21. juulil ja 35päevase purjetamise järel jõuti 25. augustil Kopenhaagenisse. Esimesena jõudis kohale kapten Thalfeldt ja kaheksa (neli) tundi hiljem Jurnas oma laevaga. Nüüd maksti laevad üle ookeani toonud meeskonnad kohe maha ja kohad võtsid sisse Jurnase laevadega varem Taani toodud eestlastest meeskonnad.
6. septembril asus Jurnas oma laevaga teele Pärnusse, kuhu jõudis 15. septembri õhtuks. Sealsamas trahvis sadamakapten veeteede valitsuse volitusel Jurnast 150 krooniga selle eest, et oli ookeanilaeva juhtinud vastava diplomita.
11. septembril väljus Kopenhaagenist teinegi laev, mis oli juba ristitud Jaaniks ja jõudis Pärnusse 20. septembril. Vahepeal oli Jurnas tellinud laevade remontimiseks kohale 50 saarlast, kes saabusid 22. septembril ja asusid kohe tööle.
Jurnase roolitud laev ristiti Mihkliks ja mõlemad alused mõõdeti üle Eestis kehtivasse mõõduklassi.
13. oktoobril komplekteeriti Mihkli meeskond, kuhu peale kapten Ilvese kuulus 18 meest, kes kõik värvati Pärnust või maakonnast. Jurnas sõitis kaasa tüürimehena. Järgmisel päeval lahkus Mihkel sadamast ja suundus Soome metsamaterjali peale võtma. Jaani korrastamine võttis veidi rohkem aega ja ta alustas esimest reisi 7. novembril ning ikka Soome.
Soomest võtsid laevad peale tugeva laadungi ja sõitsid Taani, kus last talve jooksul müüdi. Novembri lõpul paiskas pagi Jaani purje seadnud madruse Vladimir Nelise merre, kust teda polnud võimalik päästa.
Novembri lõpul karistas Meremeeste Kodu juhatus omakorda meie viikingeid. Kapten Thalfeldt pidi maksma 50 krooni, sest oli purjetanud Ameerikast Eestisse vähese meeskonnaga, Jurnas pidi samuti välja käima 50 krooni napi meeskonna ja laeva kutsetunnistuseta juhtimise eest. Laevade suurust arvestades pidanuks neil pardal olema vähemalt 20 meest.
Kõikides materjalides rõhutatakse alati, et Jurnas oli vaid kipper, kes tohtis juhtida ainult alla 100 registertonni suurust purjelaeva. Kusagil pole aga vihjet selle kohta, kus ja kuidas ta sellegi dokumendi sai.
1935. aasta märtsis jõudis riigikohtussse Jurnase protsess veeteede valitsusega tasumata sadamamaksude pärast. Nimelt oli Jurnas jätnud tasumata 1361 krooni Pärnu sadamamaksu põhjendusega, et oli oma laevad toonud siia kapitaalremonti, mitte seisma. Riigikohtus jäi peale veeteede valitsus.
1940. aastal Jurnase Mihkel ja Jaan natsionaliseeriti. 1941. aasta augusti lõpus oli Mihkel ankrus Paljassaare varjus, pardal 1500 mobiliseeritut Venemaale viimiseks. Ööl vastu 25. augustit triivis laev tormiga Paljassaare randa ja mehed pääsesid. Alus jäi sakslaste kätte, kes seda 1943 kasutasid vahilaevana. Mihkel hukkus tormis 23. jaanuaril 1944 Saaremaast läänes.
Arvatavasti tõi Jaani Taanist 1940. aasta sügisel ära kapten Arnold Nordmann. Sakslaste kätte sattus Jaan 2. oktoobril 1941 Saaremaal Pidulas. 1943 oli kasutusel vahilaevana. 2. mail 1945 sai Jaan Kieli sadamas Hindenburgi kai ääres pommitabamuse Inglise lennukilt ja vajus põhja. Jaan lammutati 1946. aastal.
Viktor ei jõudnudki Eestisse
1936. aasta kevadel sai Jurnas ühe Ameerika laevaäriga kokkuleppele järjekordse laeva ostuks. Neljamastiline kahvelkuunar oli ehitatud 1919, kandis nime Josephine A. McCuster (1926 brt). Jurnase esikpoja järgi Viktoriks ristitut läksid ära tooma Tallinna merekooli õpetaja kapten Mihkel Laur, tüürimees Aleksander Tilling ja seitse meest. Seekord võeti mehed kaasa Pärnust.
”Pärnus, 6. V 36’
Kallid vanemad!
Võib olla juba teate, et sain koha. Täna juba sõidan Pärnust välja üle lombi Ameerikasse uut purjekat tooma. Arvatavasti jõuan Euroopasse tagasi paari kolm kuu pärast. Seniks aga kõike kõige paremat. Terviseid.
Teid armastaja Mihkel.”
Kiri on saadetud Häädemeestele J. Laksile.
Aurik Elise viis mehed koos Jurnasega Kopenhaageni, kus nad asusid Ameerikasse minevale liinilaevale. Selleks, et mehed ära ei hüppaks, sõlmis Jurnas iga mehega lepingu ja võttis igaühelt 100 000sendise kautsjoni. Meeste üleviimine ja laeva kojutoomine arvati Jurnasel minevat maksma umbes miljon senti. Jurnas naasis pärast ostudokumentide vormistamist reisilaevaga.
29. juunil alustas Eesti suurim purjekas Maine’i osariigi Eastporti sadamast teekonda koju. Iirimaa rannikuni purjetati õnnelikult. 28. juulil ajas torm raskesti juhitava laeva rannale liiga lähedale ja kella 22 paiku paisati laev South Skilda kohal vastu hiiglaslikku kaljut. Esimese hoobiga murdus kliiverpoom, teise hoobiga sai laev suure augu pakpoordi. Alus triivis edasi ja täitus veega.
Hommikul raius meeskond vandid läbi, et murduvate mastidega laev jääks vesilasti. Ahter oli veepinnast kõrgemal ja niiviisi triiviti vesilastis kolm ööpäeva.
Hoovus viis laeva Harrise poolsaareni. Seal julgesid mehed vraki maha jätta ja aerutasid viis tundi maale. Laevalt võeti kaasa ainult Eesti lipp.
Iirlased võtsid merehädalisi hästi vastu ja hoolitsesid nende eest neli päeva, kuni nad Eesti saadiku abiga Londonisse ja sealt koduteele pääsesid. Edasi triivinud Viktori peksid lained vastu kaljusid pilbasteks.
Kapten telegrafeeris Iirimaalt reederile ja küsis juhtnööre edasiseks tegevuseks. Jurnas sõitis küll Kopenhaageni päästeseltsiga nõu pidama, kuid päästa polnud enam midagi.
Edaspidi käis Jurnas kapteniga kohut, sest kindlustamata laeva hukkumine lõi tema rahakotti ligi 35 000kroonise augu. Kohtus jäi kaotajaks Jurnas, sest ta polnud teinud kõike ookeani ohutu ületamise tagamiseks. Kapten oli valinud lühima, ent riskantseima marsruudi.
Ilmselt oli nii suure laeva tarvis meeskond väike. Jurnase personalipoliitika kohta on Elmar Anniko öelnud: ”Kristjan Jurnas mehitaski oma laevu väheste ja sageli kogemusteta meestega. Vanemad meremehed naersid, et Jurnas võtab oma laevadele mehi, makstes 30 krooni tosinast või kolm senti mehe igalt pikkusetollilt.”
Jurnase aurikud
Tõenäoliselt võttis Viktori hukk Jurnaselt uute purjekate ostmise tahtmise ja seepärast ostis laevaühing koosseisus Kristjan, Ida ja Marie Jurnas, Peeter Martinson, Otto Grant, Tõnis Küüts, Voldemar Thalfeldt, Aleksander Ollino, Osvald Kurgo ning Marie Pärg 1913 Grangemouthis Greenock & Grangemouth Dockyard Co ehitatud laeva. Ühetekiline terasest kaubalaev kandis nime Moorfoot (2111 brt) ja kuulus eestlastele müümiseni Inglismaal Leithis asuvale firmale George Gibson & Co. Siin hakkas laev kandma Kristjan Jurnase isa nime Peet.
9. aprillil 1940 sattus laev Bergenis sakslaste kätte, kuid seda ei konfiskeeritud. 1941. aastal sai Eesti riiklik merelaevandus 1940 natsionaliseeritud laeva endale. 22. juunil 1941 laev interneeriti Rootsis Ystadis, kuid 10. augustil hõivasid selle Saksa sõjalaevad kui priisi ja viisid Danzigisse.
Alus sai nimeks Frauenburg ja sattus 7. novembril 1941 Windau (Ventspilsi) lähedal miinile ja uppus.
1939. aasta suvel ostis laevaühing, kuhu peale Peedi ostjate kuulusid Hans ja Herbert Martinson, Peeter Raven, Anton Teetsov, Julius, Karl ja Emilie Teär, Gustav Liggi, F. Timmelmann ja Aleksander Parg, auriku, mis nimetati Ottoks ilmselt Jurnase 1938 sündinud poja auks.
Laev oli ehitatud Ohios Toledo Shipbuilding Co-s Inglismaale. 1918 konfiskeeriti laev staaplilt sõja vajadusteks ja hakkas kandma nime Lake Sunapee ja mõni aasta hiljem Franck Lynch. 1937 läks laev kreeklastele ja sai nimeks Nestor.
Laev toodi Pärnusse remonti ja seejärel hakkas sõitma Eesti lipu all. 1940 jäi Iirimaale, kuigi natsionaliseeriti. 3. oktoobril 1941 kanti Iirimaa laevade registrisse Irish Willow nime all. 1946 tagastati kui välismaalaste omand ja hakkas sõitma Panama lipu all nimega Veraguas. Lammutati 1960.
Andmeid on kolmandastki aurikust, mille omanik või peaaktsionär oli Jurnas. Nimelt Panama lipu all sõitnud, aga eestipärase nimega Uku, mille uputas 28. detsembril 1939 Põhjamerel Saksa lennuk. Laev oli teel Rootsist Inglismaale.
Uputatud laeva meeskond koosnes peamiselt eestlastest, kes ilmselt olid pärit Jurnase Taanis seisvatelt purjekatelt. Neist 13 pääsesid Norra rannikule. Panama lippu kandnud Uku kohta ei leia andmeid Eesti laevade nimekirjadest.
Jurnase saatus
1934. aastal purjetas Jurnas Mihkliga õnnelikult Ameerikast Pärnusse. Sama aasta lõpul seilas ta abielusadamasse. Väljavalitu oli Lydia Tomson Häädemeestelt (sündinud 1903). Perre sündisid pojad Viktor (1935), Albert (1937) ja Otto (1938).
1936 hakkas Jurnas kasvavale perele ehitama maja Sadama 13. 1939. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja puhkemist kolis Jurnas perega Kopenhaagenisse, likvideerides oma ettevõtmised Pärnus. Pärast Taani okupeerimist Saksamaa poolt 4. aprillil 1940 naasid Jurnased mai algul Pärnusse.
Ühe vuntsi eest põgenedes sattus Kristjan Jurnas peagi teise haardesse, kes võttis temalt laevad ja sulges 18. oktoobril 1940 ta järel vangimaja ukse.
Erinõupidamine karistas Jurnast 28. juunil 1941 kaheksa-aastase kinnipidamisega Kirovi oblasti Vjatlagis, kus ta suri 24. märtsil 1943.
Abikaasa Lydia ja lapsed koos äia Peet Jurnasega küüditati 14. juunil 1941 Tomski oblastisse Tšainski rajooni. Raamatu ”Küüditamine Eestist Venemaale” (Tln, 2001) järgi arreteeriti Lydia Jurnas asumisel 12. juulil 1944 ja pidi kandma kolmeaastast vabadusekaotust. Pärast vabanemist tuli 1947. aastal tagasi Eestisse.
Pärast ema arreteerimist pandi lapsed lastekodusse, kus Albert ja Otto surid 1945. aastal nälga. Vanim poeg tuli emaga 1947 tagasi kodumaale. Arvi Nordmanni järgi põgenes Lydia Jurnas 1947 Eestisse, kus varjas end 1958. aastani.
Lõpetuseks
Eesti on väga pika rannajoonega riik, aga tänapäeval ei saa teda lugeda mereriigiks. Selleks ei anna alust need vähesed kaatrid, eakad sõjalaevad ega saarte ja mandri vahel kurseerivad parvlaevad. Isegi ”mereriik” Mongoolial on registris ligi 300 alust. Ei usu? Klikkige internetti!
Oma raamatu on välja teeninud ainult mõni hilisem kapten. Minevikus pole meil neid nagu olnudki. Saati siis kipper Jurnas.
E. Past tegi oma raamatus ”Jooni Eesti mereasjanduse minevikus” (Tln, 1935) küll ettepaneku, et Jurnasele võiks nagu Enn Uuetoale anda visaduse ja ettevõtlikkuse eest ning meresõidus omandatud kogemuste pärast laevajuhtimise õiguse ”kõigil laevadel kõigil meredel” ilma merekoolis käimata.
Lõpuks küsimus: kuidas Pärnu võiks meenutada oma Jõnnu, kes tõi siia maailma suuremaid purjekaid?
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti