lauantai 21. huhtikuuta 2012

Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus ehk põhja lastud AS Pärnu Pank

www.parnupostimees.ee 14.04.2012 ja

Olaf Esna, bibliofiil

Krediidiühisuse nõukogu liige Johan Kõpp oli hiljem TÜ rektor ja EELK piiskop.

Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus alustas maja- ja laevaomaniku August Kleini majas praegusel kohal Rüütli ja Ringi tänava nurgal. Kuigi maja ilme on muutunud pea tundmatuseni, tegutseb seal endiselt rahaasutus.

Fotod: Olaf Esna erakogu

1904. aastal asutasid Endla seltsi ümber koondunud ettevõtlikud pärnakad Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse. Uus rahaasutus hakkas tegutsema ja edenes jõudsalt, ainult tal oli üks puudus.
Nimelt võis laenu-hoiuühisus tollaste seaduste kohaselt anda laenu kuni 500 rubla. Majandusmehed tundsid teravat vajadust avaramate laenuvõimaluste vastu, seepärast otsustati ellu kutsuda veel teine pank vastastikuse krediidiühistu nime all, mis võimaldaks liigutada suuremaid summasid.
Uue rahaasutuse eestvedajad olid laenu-hoiuühisusest tuntud juhttegelased: postiametnik Hendrik Mäggi, advokaat Jaan Leesment, reeder ja majaomanik August Klein, raamatukaupmees-ajalehetoimetaja Jaan Karu ja loomaarst Johan Pajo.
Asutamise eeltöö tegid peamiselt mõtte algatajad, kelle koostatud põhikirja registreeris Venemaa rahandusminister 29. oktoobril 1907. Panga nimeks oli Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus, asutajaliikmeid 35, peamiselt kaupmehed, töösturid, ametnikud. Panga tutvustamiseks ja liikmete värbamiseks trükiti-levitati vastavaid lendlehti.
Krediidiühistu esimesse juhatusse kuulusid Klein, Leesment ja Pajo, nõukogusse metsakaupmees Johan Linde, tööstur Mihkel Pullerits, arst Ernst Tumma, postiametnik-ühistegelane Mäggi ja kooliõpetaja Johan Kõpp.
Esimesse nõukogusse kuulunud kooliõpetajast Johan Kõpust (1874–1970) sai pastor, Tartu ülikooli professor, prorektor, rektor (1928–1937), EELK piiskop (1939–1944), emigratsioonis Rootsis sealse Eesti kiriku piiskop ja peapiiskop (1957–1964). Kõpp sidus end Pärnumaaga perekondlikultki, sest kosis Kablist reederite ja laevakaptenite Grantide suguvõsast pärit Marie Helene.

Laenurahaga majad ja mõisad

Pank alustas tegevust 1. juulil 1908 Rüütli 47 panga liikme Kleini üüritud ruumides. Tegutsemine kulges tõusvas joones, usaldus Eesti asja vastu oli suur. Tekkisid suured rahaülejäägid ja otsiti kohta, kuhu raha paigutada. Hoiustajaid oli nii maalt kui linnast võrdselt, ülekaalukalt eelistati tähtajalisi hoiuseid.
1915. aastaks oli ühisusel 394 liiget. Laene anti ainult liikmetele, kusjuures algul oli laenu ülemmäär 10 000, hiljem 25 000 rubla. Laene anti peamiselt ärimeestele ja majaomanikele. Laene anti talude ostmiseks ja mitu meest ostis sellest pangast laenatud rahaga koguni mõisad Venemaal. Pangalaenuga on Pärnusse ehitatud terved elamukvartalid. Laene anti peamiselt obligatsioonide vastu, kuid ka vekslite ja väärtpaberite tagatisel.
1912. aastal uuendati krediidiühisuse põhikirja. Koliti Endla seltsi uude teatrimajja, mille ehitust pank oli toetanud madala protsendiga laenu, üüri ettemaksmise ja rahalise annetusega.
Krediidiühisuse esimene asjaajaja-raamatupidaja oli ilmselt Juhan Kukk (1885–1942), Riia polütehnilise instituudi lõpetanud majandusteadlane, Eesti iseseisvusmanifesti koostaja, rahandus- (1918–1919) ja kaubandus-tööstusminister (1920–1921), riigikogu esimees (1921–1922), riigivanem (1922–1923), Eesti Panga direktor (1924–1926).
Temale järgnes Heinrich Voldemar Väljamäe (1883 - ?), samuti Riias hariduse omandanud majandusteadlane, kes algul oli ametnik, hiljem (1909–1912) ärijuht. Oli veel Pärnu kooliseltsi juhatuse liige ja Pärnu Majanduse Ühisuse rajajaid. Kõpp annab oma mälestusteraamatus küll vastupidise järjekorra, aga teatavasti on mälu petlik.
Samasuguse Riia haridusega oli Anton Teetsov (1889–1941), kes algul oli ametnik, hiljem asjaajaja (1911–1917). Temagi oli Jaan Tõnissoni valitsuses rahandusminister (1927–1928).

Ühisusest aktsiaseltsiks

Esimese Maailmasõja puhkemisega 1914. aastal tekkis hoiustajatel paanika, mis möödus varsti. 1915. aastal, pärast Pärnu pommitamist, viidi osa dokumente, raamatuid ja raha Petrogradi, sellega tegeles Teetsov.
Sama aasta septembri lõpul toodi kogu varandus Peterburist tagasi. Moratooriumi tõttu pidi pank mitu laenu maha kirjutama. Revolutsiooni ajal anti Pärnu Majanduse Ühisusele 100 000 rubla laenu toiduainete ostuks. Saksa okupatsiooni algul peatati hoiuste vastuvõtmine. Hiljem keeld kaotati.
Vabadussõja ajal võttis pank osa riigilaenu realiseerimisest ja andis laenu nii linna- kui maavalitsusele.
1919. aastal tõstatati krediidiühisuse aktsioneerimise teema. Üldkoosolekul 8. veebruaril 1920 otsustati asi jaatavalt ja vastastikune krediidiühisus muudeti AS Pärnu Pangaks.
Muundumine toimus 1920. aasta jooksul. Aktsiad jagati liikmete vahel vastavalt osakute suurusele. Suurema hulga aktsiaid omandasid krediidiühisuse asjaajajad ja ametnikud, nagu Teetsov, Klein, Järv. Pank hakkas kasvama ja kosus silmanähtavalt. Suuraktsionärid ostsid aktsiaid juurde, vahel koguni topelthinnaga.
Pank reklaamis end kõige suurema ja vanema rahaasutusena Pärnumaal: ”Korrespondendid kõigis kodumaa linnades ja tähtsamates alevites, ka suuremates linnades väljamaal.
Võtab raha hoiule jooksvale arvele ja tähtaja pääle ja maksab ajakohast kõrgendatud %. Annab laenu mitmesugusel kujul ja kindlustusel. Ostab ja müüb välisvaluutat rahas ja tšekkides. Ostab kulda ja hõbedat. Toimetab kõiksuguseid pangaoperatsioone sise- ja väljamaal. Üürib välja hoiulaekaid (Safes).”
1924. aastal oli AS Pärnu Panga nõukogu järgmine: dr Ernst Tumma (esimees), Anton Teetsov, Mihkel Kangro, Georg Tannebaum, Hans Kukk ja Anton Nõmm.
Panga juhatusse kuulusid esimees Jaak Jakobson, linnaarst dr Jaan Kukk ja juhatuse liige ning asjaajaja-direktor Juhan Järv.
Samal aastal saigi panga juhatajaks Järv, kes juba 1913. aastal oli krediidiühisusse tööle võetud. Tema targal juhtimisel lastigi edukas pank põhja.

Foto1: AS Pärnu Pank tegutses enne pankrotti Endla teatrimajas, mille ehituse rahastamist oli pank toetanud. Saksa okupatsiooni ajal panga tegevus jätkus, nii pank kui teater hävisid ilmasõja kahjutules 1944. aasta septembris.




Foto2: Vaade AS Pärnu Panga operatsioonisaali.
 

Aktsiaselts Pärnu Panga 1929. aasta aruande järgi oli puhaskasum 32 034.94 krooni. Järgmise, 1930. aasta aruanne näitas juba 109 574.85 krooni kahjumit. Suurest miinusest tulenevalt lõpetas AS Pärnu Pank oma tegevuse 1931. aasta veebruaris.
Otsust ei teinud aktsionäride üldkoosolek, vaid grupp panga suuraktsionäre, kelle tahtel anti AS Pärnu Pank Tallinna Krediit Panga alla ja muudeti viimasena mainitu Pärnu osakonnaks. Tallinna panga esindajad tulid Pärnu 12. veebruaril 1931, hakkasid panka üle võtma ja panid kohe välja uued sildid.

Kuulujuttudega pankrotti

Pärnu Panga aktsia- ja tagavarakapital oli nullis ja aktsionärid jäid ilma oma rahast. Tallinna Krediit Pank garanteeris vaid hoiustajatele nende raha ja nemad ei pidanud kahju kannatama.
Endise AS Pärnu Panga aktsionäride üldkoosolek toimus panga ruumes 30. märtsil 1931. Direktor Järv põhjendas panga krahhi 1930. aastal levitatud pahatahtlike kuulujuttude tagajärjel hoiustajate välja võetud suurte summadega ja välja antud laenude aeglase tagasisaamisega eriti metsatööstuse ning linakaubanduse alal.
Diskonto ja Kommertspanga kokkuvarisemise mõjul olevat Pärnu Pangastki hakatud suuri summasid välja võtma, seepärast olevat pank uste sulgemise vältimiseks abi otsinud Tallinna Krediit Pangast.
Pärnu Pank oli pidanud kahtlasi laene ja protestitud veksleid maha kandma 137 669 krooni eest, millest tekkinudki eeltoodud kahjum. (Tegelikult oli pangal 1930. aasta lõpul arvel veel hoiuseid 970 488.44 krooni.)
Aktsionärid J. Mühlbach (Pärnu kaubanduskooli juhataja Juhan Maisma) ja Georg Köösel (Pärnu tütarlaste gümnaasiumi juhataja) nõudsid seletust, kellele suuri mahakandmisi tehti. Juhatus ja nõukogu keeldusid teateid andmast, kuna see kuuluvat panga põhikirja järgi pangasaladuste alla. Üldkoosolekul ei jäänud muud üle, kui kinnitada panga varanduse ja kohustuste üleandmine Tallinna Krediit Pangale.

Rehepapid jäid varju

Juhtimisvigade tõttu põhja kõrbenud Kommertspanga direktor oli aastatel 1923–1927 ja 1928–1930 Anton Teetsov, kes oli Pärnu Panga nõukogu liige ja kõige suurema arvu aktsiate omanik.
Juhatuse esimees J. Jakobson astus tagasi 2. augustil 1930 lahkarvamuste tõttu juhatuses J. Järvega mõnele panga kliendile antud laenude pärast, mille suhtes puudus juhatuse üksmeelne otsus, ning mõnele kliendile antud ülemääraste ja vähe tagatud laenude tõttu. Pangast lahkudes realiseeris ta oma aktsiad Järvele.
Jakobsoni isiklikud huvid olid sellega kaitstud, aga pleki ta oma mainele siiski sai, sest panga põhikirja kohaselt peeti direktorite aktsiaid hoiul panga kassas ja neid ei võinud omanikud lahkudes enne välja võtta, kui kõik tema aruanded polnud üldkoosolekul kinnitatud.
Üldkoosolekul nõudsid väikeaktsionärid rehepappide avalikustamist. Suuraktsionärid pidasid suu, mis viitas, et nemad need rehepapid olidki.
1. märtsil 1932 kutsus panga likvideerimiskomisjon vähemusaktsionäride Karu, Mühlbachi (Maisma) ja Jürvetsoni (Jürimäe) nõudmisel Endlas kokku panga aktsionäride üldkoosoleku, soovides saada selgust AS Pärnu Panga raskustesse sattumise põhjustest.
Aruandja oli revisjonikomisjoni liige advokaat Eugen Villmann, kellel õieti polnudki midagi aru anda. Selgus, et kolmeliikmeline komisjon ei olnud kordagi täies koosseisus kokku saanud.
Likvideerimiskomisjoni nimel teatas Kangro, et neilgi ei ole midagi aru anda. Villmanni arvates oli mõni juhttegelane saanud AS Pärnu Pangast liiga palju laenu. Üks isegi rohkem, kui pangal oli põhikapitali. Võtta polnud neilt midagi, sest nende varandus oli obligatsioonidega kaitstud.

Vapustus Pärnu rahaturul

Panga raskuste põhjustes selguse saamiseks tegi Jaan Karu ettepaneku juhatus ja nõukogu kohtusse kaevata. Selgitagu seal, kes neist on süüdi ja kes süütu. Ilmselt oli kõik JOKK, sest kellegi süüdimõistmisest ja kohtust vähemalt minul andmeid ei ole.
AS Pärnu Panga krahh vapustas tugevalt Pärnu rahaturgu, täitis ajalehtede veerge ja isegi linnapea Oskar Kask oli sunnitud ajalehes sõna võttes rahvast rahustama ning AS Krediit Panga häid külgi toonitama.
AS Krediit Pank, mille osakonnaks AS Pärnu Pank muutus, asutati 1906. aastal Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse nime all. Aktsioneeriti 1920. Tegutses üle-eestiliselt oma 14 osakonna kaudu. Krediit Pank saatis pealinnast Pärnu osakonda juhtima kolmest kuulsast Ernesaksa-nimelisest ujujast keskmise venna Voldemar Leonhardi (1903–1989), kes oli seitsmekordne Eesti meister ja neljakordne osaline Eesti rekordi ületamisel. Pärnus töötamise ajal piirdus tema harrastus tennisega.
Saksa okupatsiooni ajal sai V. L. Ernesaksast 29. septembril 1942 Pärnu linnapea. Sellelt tööpostilt lahkus ta 1944. aasta septembris Eestist evakueerudes. Ta jõudis lõpuks Kanadasse, kus oli Toronto Eesti Ühispanga asepresident.
Loomulikult natsionaliseeriti 1940. aastal Tallinna Krediit Panga Pärnu osakondki. Saksa okupatsiooni ajal töötas pank endise nime all edasi Endla teatrimajas ja põles koos teatriga 1944. aasta septembris.
AS Pärnu Panga viimane direktor Juhan Järv oli sündinud 1891 Karksi vallas talupidaja pojana.
Järv õppis kohalikus valla- ja kihelkonnakoolis, lõpetas Valga kaubanduskooli. Pärnu Vastastikuses Krediit-Ühisuses töötades jätkas õppimist ja sooritas gümnaasiumi lõpueksamid. Õppis 1922–1926 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Astus 1927 advokatuuri ja pärast pangakrahhi sai temast Pärnus vandeadvokaat. Oli agar ühiskonnategelane ja lõi aktiivselt kaasa paljudes seltsides ning organisatsioonides. Järve edasine saatus on mulle teadmata.

Rootsi Stonehenge?

www.elu24.ee 19.04.2012

Ales stenar (Ale kivid)
foto: wikipedia.org

Iidsed skandinaavlased vedasid 59 suurt kivilahmakat mereäärsele kaljule alal, mis tänapäeval on Lõuna-Rootsis asuv Kåseberga kaluriküla.

Tegemist on Ales stenar (Ale kivid) nime all tuntud megaliitmonumendiga, kirjutab Live Science.
67 meetri pikkuse laevakujulise monumendi moodustavad 59 suurt liivakivi, millest igaüks kaalub umbes 1,8 tonni.
Skandinaavia legendi kohaselt on sinna maetud legendaarne kuningas Ale.
Arheoloogide arvates püstitati see Suurbritannia kuulsat Stonehenge`i meenutav struktuur umbes 1000 aastat tagasi rauaaja lõpul.
Kuid on ka neid arheolooge, kelle arvates võib see iidne monument olla isegi 2500 aasta vanune, pärinedes pronksiajastust ning ei ole matmispaik, vaid observatoorium ning kalender.
«Võime öelda, et Stonehenge`il on noorem õde, mis on temast märksa ilusam,» sõnas Stockholmi ülikooli teadlane Nils-Axel Mõrner.
Mitte kõik uurijad ei nõustus Mörneri seisukohaga.
Mörner ja ta kolleegid uurisid paigas päikese tõusmist ja loojumist suvisel ja talvisel pööripäeval. Nende oletuse kohaselt rajati see kivistruktuur observatooriumi ja kalendrina, mille abil kavandati viljakasvatust ja saagikoristust ning tähistati tähtpäevi.
Samuti leiti, et kivilaeva geomeetria meenutab mõnevõrra Stonehegnge`i oma. Paljude spetsialistide arvates on Stonehenge pronksiajastu kalender.
Mörner käis välja ka teooria, et skandinaavlased said oma Stonehenge´i rajamise idee sellest, et nägid Briti saartel olevat Stonehenge`i.
Pronksiajastu skandinaavlased seilasid pidevalt nii Põhja- kui Lõuna-Euroopa vetes ning külastasid ka Briti saari.
«Idee, et kivilaev võib olla kalender ei ole leidnud toetust akadeemilistes ringkondades,» selgitas Rootsi arheoloog Martin Rundkvist.
Rootsis leidub üsna palju samalaadseid megaliitehitisi, mida tuntakse kui kivilaevu. Enamik neist pärineb Rootsi hilisest rauaajast, mis oli enamvähem 500 – 1000 pKr.
Rundkvisti sõnul on nende puhul tegemist matmismonumentidega.
Süsinikmeetodil uurimine näitas, et Ales stenar rajati millalgi 1400 aastat tagasi ehk siis Rootsi rauaajastu lõpul.
«Ales stenar rajati iidsete meresõitjate poolt, kes kasutasid kivide kohale vedamiseks härgi, köisi, puidust rullikuid ja raudtööriistu ning orje. Lavad olid selles ühiskonnas väga tähtsal kohal ning selle tõttu rajati ka laevakujulisi monumente,» lisas Rundkvist.
Toimetas Inna-Katrin Hein
 

Paljaste rindadega naisgladiaator?

www.elu24.ee 19.04.2012

Saksamaal Hamburgis asuvas Museum für Kunst und Gewerbein on pronkskuju, mis arheoloogide arvates kujutab paljaste rindadega naisgladiaatorit (ladina keeles gladiatrix).

See umbes 2000 aasta vanune kuju on maailmas alles teine kunstiteos, mis kujutab naisgladiaatorit, edastab Live Sience.
Kuju ülekeha on paljas, tal on niudevöö ning vasaku põlve ümber side. Tal on pikad juuked.
Granada ülikooli eksperdi Alfonso Manase sõnul on naisel käes sica. Tegemist on lühikese kõvera mõõgaga, mida kasutasid gladiaatorid.
Manas lisas, et naisgladiaatori käsi on sellises asendis, nagu tervitaks ta rahvahulka pärast võidukat etteastet.
Samas vaatab ta maapinnale, võimalik et ta pilk on tapetud vastasel.
«Kuna tegemist on väga detailse kujuga, siis see võidi teha tegeliku isiku järgi,» selgitas Manas.
Ei ole teada, kust see kuju leiti ning kuidas see Saksamaale jõudis.
Asjatundjate sõnul on selliseid naisgladiaatoreid kujutavaid kujusid väga vähe leitud. Selle põhjalt järeldati, et Rooma impeeriumis oligi väga vähe naisgladiaatoreid.
Naisgladiaatorid keelati ära keiser Septimus Severuse poolt 200. aastal pKr. Iidsetes nüüdisajani säilinud kirjutistest on nende kohta vaid tosin viidet.
Naisgladiaatrorite võitlust on kujutatud ka Halikarnassoses asunud reljeefil, mis praegu on Briti muuseumi kollektsioonis.
Väidetavalt on leitud ka naisgladiaatorite matmispaiku, kuid neid ei ole uuritud.
Paljud teadlased on varem oletanud, et Saksamaa muuseumis asuv kuju on  naisgladiaatorist, kes puhastab end strigil`i abil. Strigil oli terav mõõka meenutav kaabits, mille abil sai nahalt õli ja mustuse maha kraapida.
Manas küsis, miks peaks naisgladiaator tõstma nahakaabitsa võidukalt üles.
Uurijate sõnul ei võistelnud Vana-Rooma naisatleedid palja ülakehaga, vaid rindade ümber oli kangas mähitud või siis kandsid nad ühte rinda paljastavat tuunikat.
USA Ohio ülikooli asjatundja Anna McCulloghi sõnul meenutab nimetatud kuju naisgladiaatorit, mitte lihtsalt atleeti.
McCulloghi sõnul on probleem selles, et seda gladiaatorit on kujutatud kaitsekiivri, käe- ja jalakaitsete ning rinnakaitseta.
«Põhjus, miks kuju palja ülakehaga kujutati, võis peituda selles, et taheti rõhutada, et tegemist on naisgladiaatori ja mitte meesgladiaatoriga,» selgitas uurija.
Nii Manas kui McCollough on arvamusel, et tavaliselt olid mehed need, kes areenil palja ülakehaga olid, mitte naised.
«Ilma kaitsevahenditeta oleks gladiaatorid tapetud kohe, see oleks rikkunud vaatemängu. Kui gladiaatoreid oleks liiga palju hukkunud, ei oleks see nende omanikele kasulik olnud. Gladiaatorite koolid oleks tühjaks jäänud,» tõdesid uurijad.
Arvatakse, et kunstnik ei pannud naisgladiaatorile kiivrit pähe selle tõttu, et tahtis ta pikki juukseid näidata.
Manase arvates olid naisgladiaatorid Vana-Rooma meeste jaoks erootilised.
«Ei ole kahtlust, et paljaste rindadega naisgladiaator tekitas pealtvaatajates erootilist elevust. Mitte iga päev ei näinud roomlased avalikult naisekeha, millel oli nii vähe riideid ümber,» selgitati.


Toimetas Inna-Katrin Hein

Titanicu vraki fotodel on näha inimjäänuseid?

www.elu24.ee 18.04.2012

Allveerobotite poolt tehtud fotodel on näha ka inimeste, rõivaste ja jalatsite jäänuseid
foto: Scanpix

Hiljuti möödus 100 aastat kunagise luksuslaeva Titanicu hukust Põhja-Atlandil.

Seoses aastapäevaga avaldati ka seni avaldamata fotod selle aluse vrakist, edastab Yahoo News.
Mitme ekspeditsiooni käigus allveerobotite poolt tehtud fotodel on näha ka inimeste, rõivaste ja jalatsite jäänuseid.
USA ookeani ja atmosfääri administratsiooni (NOAA) merepärandi muuseumi juhi James Delgado sõnul on fotol olevad saapad ja mantel nii, et nende sees on kindlasti inimjäänus.
Kõik jäänused on samas pooleldi liiva mattunud.
2010. aastal tegi NOAA uue ekspeditsiooni Titanicu vraki juurde. Kui varem avaldati Titanicu vraki fotod muudetud kujul, et inimjäänuseid tähele ei pandaks, siis nüüd avaldati autentsel kujul.
«Avaldasime fotod originaalis, tuletamaks meelde, et see laev on samas veealune haud, mis vajab kaitsmist ja austamist,» teatas Delgado.
Titanicut uurinud eksperdid kinnitasid, et laevavraki juures on üsna palju inimjäänuseid näha.
Samas aga ei kinnitanud inimjäänuste nägemist menufilmi «Titanic» režissöör James Cameron, kes samuti on mitmel korral saanud Titanicu vrakki uurida.
«Nägin küll jalatseid, mis viitasid, et kunagi oli seal surnukeha, kuid inimjäänuseid mulle silma ei jäänud,» selgitas režissöör.
Asjatundjate sõnul näeb Cameron Titanicu vrakki ja selle juures olevaid asju filmitegija, mitte arheoloogi pilguga.
Delgado lisas, et kui Titanicu vraki leidja, okeanograaf Robert Ballard esmakordselt vraki juures tehtud pilte näitas, muutus ruumis haudvaikseks.
Ta lisas, et allveearheoloogid, kes pilte vaatasid, märkasid seal kohe inimjäänuseid.
Titanic hukkus 15. aprillil 1912. aastal rahvusvahelistes vetes ja selle tõttu on vraki kaitsmine üsna keeruline.
2200 pardal olnust kaotas elu 1514 inimest.
 
Toimetas Inna-Katrin Hein
 

Hiinast leiti 3000 buda kuju

www.elu24.ee 18.04.2012

USA ja Hiina arheoloogid leidsid Hiinast Handanist umbes 3000 buda kuju, mis võivad olla 1500 aasta vanused.

Teadlaste sõnul on tegemist suurima sellise leiuga Hiina Rahvavabariigi alal, edastab National Geographic.
Buda kujud on valmistatud valgest marmorist ja paekivist ning pärinevad ida Wei ja põhja Qi dünastiate ajastust 534 – 577 pKr.
Kujude leidmispaigas oli kunagi Ye linn, mis oli mõlema nimetatud dünastia pealinnaks.
Oletatakse, et kujud lasid matta Qi dünastia viimased keisrid, kui nad püüdsid riiki budismist puhastada.
«Templitest lasti buda kujud kokku korjata ning matta kohta, kust me need nüüd leidsime,» selgitas USA Chicago ülikooli Ida-Aasia kunsti keskuse juht Katherine Tsiang.
Ta lisas, et ohu korral matsid ka budistid ise nende usuga seotud kujusid. Selle tõttu ei saa välitada, et need on hoopis budistide maetud.
«Kujusid lihtsalt ei visatud auku, vaid maeti kindlal viisil ja austusega,» jätkas Tsiang.
 
Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 14. huhtikuuta 2012

Eesti vanim säilinud laev lebab rahapuudusel sügaval maapõues

Laohoone, mille all lebab 13. sajandist pärit laev. Foto: Ilmar Saabas www.epl.ee 04.04.2012 Tuuli Jõesaar
Laohoone alt avastatud 13. sajandi laeva uurimiseks pole paraku ei raha, inimesi ega ka tehnikat. 2009. aasta hilissügisel avastasid Tallinnas D-terminali tähedal Lootsi tänaval betoneerimistöid teinud töömehed, et nelja meetri sügavuselt maa seest paistavad mingid puutükid. Kohale kutsutud kultuuriväärtuste ameti spetsialist tuvastas, et tegu on laeva osadega, ja esialgu arvati, et leitud on 17. sajandist pärit Rootsi kaubalaev. Nüüd on selgunud, et leid on hoopis haruldasem, kui algul paistis: tegu on ilmselt Eesti vanima nii suures osas säilinud laevaga. Tallinna tehnikaülikooli teadlaste tehtud süsinikdateerimine näitas, et laev ehitati aastatel 1210–1280. Vanem on vaid Salme muinaslaev, kuid sellest on säilinud üksnes neediread. Praegu Tallinnas meremuuseumi hoidlas paremaid aegu ootava Tallinna laeva puit aga tundub vähemalt võhikule sama hea kui uus. „See on tähelepanuväärne leid,” rääkis muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio. „Meie meresõidu koha pealt on ka see väga oluline leid, sest Läänemeri on üsna piiritletud veekogu ja kui meilt midagi leitakse, siis võib see loomulikult olla seotud siin ümber olevate maadega. Iga selline leid on seega ka rahvusvahelise tähtsusega.”

 Laev jääb salapäraseks

 Kuigi on selge, et leid on oluline ja erakordne, pole suurt rohkem kahjuks teada. Avastatud laevast toodi maapinnale vaid üksikud tükid, ülejäänu on endiselt nelja meetri sügavusel. „Raske on midagi öelda, sest detailsemaid uuringuid pole veel tehtud,” nentis Roio. Vaneminspektori sõnul saab olemasolevat materjali vaadeldes öelda ainult seda, et laev oli ilmselt paarikümne meetri pikkune. Aga milline ta täpselt oli, kus valmistati ja miks uppus — need küsimused on vastuseta. „Me teame vaid seda, et seal, kust laev leiti, oli tollal merelaht. Lähedal oli ka Härjapea jõe suue,” selgitas Roio. Põnevat uurimismaterjali jaguks, sest praeguste andmete põhjal oletatakse, et laevast on säilinud lausa üle poole. „Nelja meetri sügavusel märja mereliiva sees on head tingimused säilimiseks ja puit on siiani üsna heas seisukorras,” märkis Roio. Edasised uuringud on aga küsimärgi all, sest pole ei raha, inimesi ega ka tehnikat. „Loomulikult peaks edasi uurima. Meil ei ole uuritud ühtegi sellest ajast pärinevat laevavrakki ja kui on uurijaid ja ressursse nii uurimiseks kui ka konserveerimiseks, siis tuleks kõne alla ka laeva väljakaevamine,” ütles Roio. Lähiajal võetakse laev kaitse alla, mis annab võimaluse teha uurimistöid hiljem, kui selleks tekib ressursse. „Kui laev välja tõsta, siis peab mõtlema kiirelt konserveerimisele, sest kui keskkond muutub, hakkab see kohe lagunema,” rõhutas meremuuseumi varahoidja Arvo Saar.  

Eesti on rikas laevaleidude poolest

Salme laevad, 8. sajand

2008 avastati Saaremaal Salme alevikust kahe muinasaegse laevamatuse jäänused, mis esemete põhjal dateeritult pärinevad 8. sajandist. Soomes tehtud analüüside järgi on laevaneetide valmistamiseks kasutatud raud pärit tõenäoliselt Põhja-Norrast. Laevade puit on peaaegu hävinud.

Pärnu koge, 13.–14. sajand

Pärnu kogeks ristitud laeva pardatükk avastati 1990 Pärnu jahisadama ehituse käigus. Arvatavalt 24 meetri pikkusest laevast on alles vaid üks pardatükk, ülejäänu on ilmselt kaiehitiste alla jäänud. Alus dateeriti 14. sajandisse ja tegu on ainsa omalaadse laevaleiuga Läänemere idarannikul.

 Maasilinna laev, 16. sajand

1985. aastal leiti Saare- ja Muhumaa vahelise Väikese väina põhjast, Maasi ordulinnuse välisreidilt tundmatu laeva vrakk. Laeva jäänused tõsteti üles ja konserveeriti. Laev dateeriti 16. sajandi keskpaika ja teada on ka see, et 16–17-meetrine kaubalaev on valmistatud Eestis. Säilinud vrakiosa on umbes kümme meetrit pikk ja 5,5 meetrit lai.  

Mis lebab Matsalu lahes?

Merearheolooge erutavad aeg-ajalt Matsalu lahest leitavad laeva detailid, mis viitavad keskaegsele laevale. Arheoloog Vello Mäss on avaldanud arvamust, et Matsalu lahe põhjas võib olla Pärnu kogest suurem 13.–14. sajandi hansalaev. Täpsemaid uuringuid pole siiani olnud võimalik teha.

Pärnu Hoiu- ja Laenukassa ehk Pärnu Ühispank

Friedrich Kestner oli üks panga mõtte algatajatest. Majas, kus praegu asub populaarne söögikoht restoran Edelweiss, töötas 1933. aastast natsionaliseerimiseni Pärnu Ühispank, mis kasvas välja 1930. aastal asutatud Pärnu Hoiu- ja Laenukassast. Fotod: Olaf Esna erakogu www.parnupostimees.ee 16.03.2012 Olaf Esna, bibliofiil Möödunud sajandi 30. aastail tegutses Pärnus mitu kas Eesti või Saksa kapitalil põhinevat panka ja teistegi linnade pankadel oli siin filiaale. Ometi leidus salkkond inimesi, kes olemasolevate kõrvale otsustasid luua oma krediidiühistu. Nii kauge aja tunnistajad on igaviku teedele lahkunud ja asjaolusid pole enam võimalik täpsustada. Kas siin oli tegemist isikutevaheliste vastuolude või apteeginduses erikohtlemist vajavate rahastamisprobleemidega, on nüüd võimatu öelda. Kassa asutamine Hoiu- ja laenukassa asutamise mõtte algatasid mag. pharm. Friedrich Kestner, dr. phil. Viktor Gernhardt ja proviisor Valter Steding, kes koostasid ühistu põhikirja, mis registreeriti 6. juunil 1930. 1. juulil 1930 toimus Pärnu Hoiu- ja Laenukassa asutamiskoosolek, millel osales 40 ettevõtmisest huvitatud inimest. Põhikiri võeti vastu ja tegevus algas kibekiiresti. Juba 12. juulil töötati Pühavaimu 7, kus varem oli tegutsenud AS Pärnu Krediit Pank. Maja viimased omanikud enne lahkumist Saksamaale 1939 olid Dorothea Schwarz, Ernst ja Wilhelmine Amende ning Alice Knaut. Esimesse juhatusse kuulusid apteegiomanik Valter Steding (1876 – ?, Audru apteek), raamatupidaja konsul Robert Schmidt ja pangaametnik Werner zur Mühlen. Nõukogusse valiti keemik Viktor Gernhardt, apteegiomanik Friedrich Kestner (Lõvi apteek Rüütli 14), E. Treufeldti raamatukaupluse (Rüütli 16) omanik Oscar Nogobod, tööstur Eduard Wahl (1883 – ? ), kontoriametnik-volinik Thomas Ramm (1876 – ?) ja kaupmees Leonhard Krusenstjern (1873 – ?). Revisjonikomisjoni kuulusid kontoriametnikud Oskar Müller, Armin Gladasch ja Eduard Bergmann. Ühistu esimeseks juhatajaks sai Werner zur Mühlen. Juba 1931. aastal on laenu-hoiukassa aadress Rüütli 36 (Martin Aspe maja). 1933 reorganiseeriti hoiu-laenukassa Pärnu Ühispangaks ja koliti Kuninga tänav 15 Leopold Laakmanni majja. 1931. aastal oli hoiu-laenukassal 204 liiget, aga 1935. aastaks oli neid järel 117. Tegutseti ja areneti siiski suuremate ekstsessideta. Ilmselt paigutasid sellesse panka oma raha kohalikud juudidki, nagu näitavad nõukogusse kuulujate nimed. Hitler võis ju Saksamaal juute vaenata, aga meil juhtisid juudid ja sakslased panka sõbralikult koos. 1939. aastal juhatasid panka Oskar Velmar (1883 – ?) ja Hedwig Martinson. Juhatuse liikmed olid L. Krusenstjern, O. Velmar ja H. Martinson. Nõukogusse kuulusid T. Ramm, A. Nõmm, E. Wahl, dr Abram Levin, Michel Birnik (galanteriikauplus Rüütli 28, praegune Linette), W. Johanson. Seoses sakslaste lahkumisega 1939. aasta sügisel sattus pank raskustesse, sest ainuüksi kahe päevaga võeti pangast välja ligi 40 000 krooni hoiuseid. Kartes raskustesse jäämist, pöördus panga juhatus majandusministeeriumi poole ja palus ühekuulise moratooriumi luba. Ministeerium keeldus ja teatas, et pangal tuleb asuda oma tegevust kokku tõmbama. Seejärel aga panga rahaline olukord paranes, aga väheusutav, et sakslaste abiga. 15. novembril kutsuti kokku erakorraline üldkoosolek panga likvideerimise asjus. Koosolek leidis üksmeelselt, et pank suudab edasi tegutsema ja seda kaotada pole mingit põhjust. Saksamaale lahkunud L. Krusenstjerni ja O. Velmari asemele valiti H. Martinson ja J. Olberg. Nõukogust lahkunud E. Wahli ja T. Rammi asemele asusid W. Evert ja Phil Goldberg (samanimelise kaubamaja omanik). Ühispanga riigistamine Pärnu Ühispanga saatuse otsustas valitsuse 6. augustil 1940 kinnitatud natsionaliseeritavate pankade nimekiri, kus Pärnu Ühispank on kirjas number 73 all. Majandusministri 26. juuli 1940 korraldusega võttis panga üle natsionaliseerimiskomisjon, mille esimees oli panga komissar, liikmeteks ametiühingu esindaja ja pangaametnik komissari valikul. Komisjoni ülesandeks jäi üle võtta panga aktivad ja passivad bilansi järgi. Ülevõetavate väärtuste kohta koostati akt, milles näidati sularaha seis kassas, hoiuste seis teistes krediidiasutustes, välisraha osa, riiklike laenude osa. Vastutus panga ülevõtmise eest lasus täielikult natsionaliseerimiskomisjonil. Alates allakirjutamisest täitis panga juhatuse ülesandeid see komisjon eesotsas komissariga. Viimasena mainitu teadmata ja korralduseta ei toimunud pangas mingit asjaajamist. Endised juhatuse liikmed, kes töötasid pangas palgalistena, jäid edasi nendele kohtadele, mille neile määras komissar, samuti esitas ta vallandamisettepanekud panga juhttöötajate kohta. Apteekrist pankuriks Pärnu Hoiu- ja Laenukassa asutamise eestvedaja Friedrich Kestner oli sündinud 27. veebruaril 1874 Viljandimaal Tarvastu vallas. Lõpetas Viljandi gümnaasiumi kuus klassi ja astus apteegiõpilaseks. Apteegiõpilase eksami sooritas Tartu ülikooli juures 1892. Ülikooli lõpetas proviisorina 1896. Dr. phil. kraadi omandas Saksamaal ja sai Tartus mag. pharm. kraadi 1900. aastal. Pidas apteeke Viljandis ja Võrus, kus ostis selle proviisor Stedingult. 1918 oli lühikest aega Võru linnapea. 1919 ostis Pärnus Lõvi apteegi ja oli selle omanik 1939. aastani. Pärnus oli tuntud saksa kooli, kiriku ja seltskonnategelasena. Viimane Pärnu Ühispanga direktor Hedwig Martinson (neiuna Bergmann) oli sündinud 21. augustil 1892. Õppis tütarlaste gümnaasiumis, 1910–1913 töötas L. Laakmanni trükikojas, seejärel asus ametisse J. W. Junker ja Ko Pärnu osakonnas. Martinson jätkas töötamist kõikide järgnevate ülevõtjate ja liitjate poolt Pärnus säilitatud osakonnas: Junker, Moskva Tööstuspank, Eesti Tööstus- ja Kaubanduspank, Eesti Kommertspank. H. Martinson juhtis Pärnu Kommertspanga Pärnu osakonna likvideerimist. 1932. aastast töötas Pärnu Ühispangas.

Titanic – sajandi lugu

allikas © GRAPHIC NEWS www.arvamus.postimees.ee 14.04.2012 Arko Olesk, teadusajakirjanik 15. aprilli esimestel tundidel möödub sada aastat hetkest, mil maailma suurim aurulaev murdus pooleks ja vajus tuledesäras põhja. Titanicu hukkumise eel- ja järellugu vaatleb teadusajakirjanik Arko Olesk. «Aurulaev Titanic on Race’i maanina juures otsa saanud. Ta on jäätüki otsa sõitnud ja poole tunni järel põhja vajunud,» raporteeris Postimees oma lugejatele teisipäeval, 3. aprillil Peterburi telegraafitalitusest pärit telegrammide veerus kolmandal leheküljel. Hukkumispäev, 15. aprill, oli sada aastat tagasi esmaspäev, vana kalendrit kasutanud Tsaari-Venemaal kirjutati tol päeval kuupäevaks aga 2. aprill. Sellest päevast alates ei kadunud Titanicu hukkumise lugu nädalateks maailma ajalehtede veergudelt. Raadiotelegraafi teel kandusid üha uued detailid välgukiirusel üle terve maakera, paeludes inimeste meeli ning põimides selle traagilise laevahuku loo tihedalt inimkonna kultuuriteadvusse, sünnitades ühe kaasaja suurema narratiivi. Juba nädal pärast õnnetust kirjeldas Postimees läbi kolme lehenumbri (10.–12. aprill) Titanicu hukkumise lugu. Kõik, mida me teame Titanicu müüdi lahutamatute osadena, on seal juba olemas: kaptenit kiirustama sundinud laevafirma boss, päästepaati istumast keeldunud miljonäriproua, kes jäi mehega koos laevale, paadis istuvale neiule sülle visatud võõras laps, tuledesäras vajumine, kapell mängimas koraali. Inimlike lugude kõrval on Titanic painajalikuna püsima jäänud ka seetõttu, et tabas meid tehnoloogilise optimismi ajastul. Tehnika kiire areng oli inimpõlve jooksul toonud käegakatsutavaid edusamme elektriühendustest lennumasinateni. Maailm kahanes ja tundus turvalisem. Ja olgugi et lugu Titanicu uppumatuks kuulutamisest on pigem tagantjärele tekkinud müüt, on see usutav, sest just selles võtmes vaadeldi iga uut tehnilist arengut. Maailma suurima ja kõige luksuslikuma aurulaeva hukkumine oli tehnikaajastu esimene suur katastroof. Titanicu lugu annab raamistada inimese kätetöö ja looduse kokkupõrkena, kus jäämägi osutus lihtsalt vägevamaks. Ent inimene juba loomult ei suuda sellise seletusega leppida, seega käib senimaani detektiivitöö täpse õnnetuskäigu ja põhjuste väljaselgitamise nimel. Selle üheks eestvedajaks on kerkinud filmilavastaja James Cameron, kes ajas ka laevaga sama nime kandvat kassahitti vändates taga ülimat täpsust detailides. Õnnetusele kaasa aidanud eksisammude, probleemide ja asjaolude nimekiri on saja aasta jooksul kinnistunud. Alates liigsest kiirusest ja konstruktsioonivigadest kuni ebatavaliste jääoludeni. Vastupidiselt ühele levinud müüdile ei jahtinud Titanic kiireima Atlandi-ületuse eest jagatavat Sinist linti. Kuid kiirus oli loomulikult oluline. Mereliiklus Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel ei jäänud tiheduselt alla nii mõnelegi tänapäevasele suurlinnadevahelisele lennuliinile. Konkurents oli tihe, eriti oludes, kus Ameerika oli immigrantide suhtes muutumas tõrjuvamaks ning reisijate arv kahanes. Luksus ning ühest maailmajaost teise jõudmise kiirus olid konkurendilt reisijate üle löömise põhilised vahendid. Titanic sõitis liiga kiiresti. Tagantjärele selgus ka, et üks raadiooperaator oli kaptenile jätnud edastamata eespool sõitnud laevalt SS Mesaba pärit teate, mis hoiatas jäämägede eest, kuna ei pidanud seda pakiliseks. Vahetult enne Titanicu väljasõitu oli välja vahetatud ka mõned meeskonnaliikmed. Üks neist oli endaga kaasa võtnud selle kapi võtme, milles hoiti mastikorvis vahipidamiseks kasutatud binokleid. Kõigi nende asjaoludega põhjendati seda, miks meeskond ees olevat jäämäge nii hilja märkas. Tagasikäigu andmine ja laeva pööramine enam ei aidanud ning jää rebestas Titanicu tüürpoordikülge umbes saja meetri pikkuselt. Tagantjärele tehtud uuringud on siingi viidanud, et laevakere materjalid võisid katastroofi ulatuses oma rolli mängida. Kanada metallurgid on väitnud, et kereplaatides kasutatud teras võis madalatel temperatuuridel muutuda rabedaks ja purunes kokkupõrkel jäämäega seega kergemini. Hilisemad testid seda siiski kinnitanud ei ole. Selle asemel on põhiline tähelepanu pöördunud neetidele. Kui laeva keskosa juures kasutati plaatide kinnitamiseks terasneete, siis tehnilistel põhjustel kasutati vööri- ja ahtriosas rauast neete. Seal, kus kere kumerus oli suur – ehk just vööris ja ahtris –, ei saanud neetide paigaldamiseks kasutada hüdraulilisi presse, seega paigaldati needid käsitsi. Kasutatud raud oli kõige kõrgema asemel lihtsalt kõrge kvaliteediga, võimalik, et kulude kokkuhoiu nimel, ning sisaldas räbu. Testid on näidanud, et selline raud on eriti tundlik nihkedeformatsioonile – mida need sel 1912. aasta ööl kogesidki. Surve all võib neetidel pea küljest plaksatada just nagu kork šampusepudelilt. Laevas olid ka suletavad veekindlad vaheseinad, mis pidid tagama, et laev jääb pinnale ka siis, kui üle on ujutatud kuni neli sektsiooni. Paraku lõhkus jää keret nii palju, et vesi tungis kuude sektsiooni. Võimalik, et päästnud oleks põikivaheseinad, mis olid näiteks Mauretanial ja tema sõsarlaeval Lusitanial – enne Titanicu ja Olympicu valmimist kõige suuremad ja luksuslikumad Atlandi liinilaevad ning neist kiiremadki, hoides 22 aastat Sinist linti enda käes. Nende puuduste loetlemine on tänapäevastele teadmistele tuginev tagantjäreletarkus. Omas ajas oli Titanic eesrindlik. Pardale astunud reisijad ei kahelnud, et viibivad kõige turvalisemal kõigist laevadest. «Ta oli tõenäoliselt kõige turvalisem laev tavaoludes,» kirjutas õnnetusest pääsenud ajakirjanik Lawrence Beesley pelgalt üheksa nädalat pärast laeva uppumist ilmunud raamatus. «Tõenäoliselt ei ohustanud teda tavapärased tuulte ja lainete mõjud ning kokkupõrked. Ta ei pidanud kartma muud kui karile või, hullem veel, hulpiva jäämäe otsa sõitmist.» «Lisaks oli [Titanicu reederfirma] White Star Line täitnud kõik Briti valitsuse nõudmised: laeva oli inspekteeritud nii põhjalikult, et see muutus juba tüütuks, nagu üks ohvitser tunnistusi andes märkis,» kirjutas Beesley. Tänapäeval Titanicu õnnetusele tagasi vaadates tundub kõige arusaamatum asjaolu, et laeval ei olnud piisavalt päästepaate kõigi reisijate jaoks. Olemasolevatesse oleks mahtunud umbkaudu pooled laeva pardal olnud inimestest, kuid alguses saadeti mitmed paadid hukkumispaigalt ära lausa pooltühjalt. Lihtne on selleski näha laevafirma kitsiduse tunnusmärki, kuid õigupoolest oli Titanicul paate isegi rohkem, kui nõudsid tolle aja seadused. Regulatsioonid ei olnud tehnika arengule järele jõudnud. Katastroofile kaasa aidanud asjaolude loetelu siin ei lõpe. Segadusi oli Titanicu asukoha edastamisel, raadioside loomisel lähima laeva Californiaga, tulistatud hädarakettide tõlgendamisega tolle poolt, samuti on rolli nähtud tavatutel ilmaoludel ja loodetel, mis tõid piirkonda tavalisest rohkem jäämägesid. Ei saa kõnelda ühest põhjusest või probleemist, mis hukutas Titanicu. See oli pigem paljude tegurite koosmõju, mis põhjustas kokkupõrke jäämäega, kiire uppumiseni viinud kahjustuste ulatuse ja suure ohvrite arvu. «Selline ahel on tuttav neile, kes uurivad õnnetusi – seda nimetatakse sündmuste kaskaadiks,» tõdeb teaduskirjanik Ri­chard Corfield Briti Füüsika Instituudi ajakirjas ilmunud ülevaates. «Ka maailma parim planeerimine ei suuda välistada kõiki tegureid, mis võivad negatiivselt mõjutada sellise keeruka seadme, nagu seda on tohutu reisilaev, konstruktsiooni ja toimimist. Teinekord juhtub, et piisav hulk selliseid üksikuid tegureid kombineeruvad, sündmuste kaskaad venib piisavalt pikaks ja keerukaks, nii et tragöödiat pole võimalik vältida,» kirjutab ta. Paljud viimase sajandi suurõnnetused – kas või Tšernobõli tuumakatastroof, kosmosesüstiku Challenger hukkumine ja Deepwater Horizoni naftaleke – on näited sarnastest üksikute tegurite kuhjumisest. Keerukates süsteemides esinevat sündmuste käiku, mis tagantjärele selged, kuid keerukad ette näha, on sotsioloog Charles Perrow nimetanud «normaalseteks õnnetusteks». Rahvusvaheliste mereohutuseeskirjade väljatöötamine on üks püsiv pärand, mille Titanicu katastroof meile on jätnud. Lepiti kokku, et päästepaate peab jätkuma kõigi pardal olijate jaoks, et raadioside peab toimima 24 tundi ööpäevas ning et rakette tohib lasta vaid hädakorral. Muudeti ka laevade konstruktsiooni. Topeltpõhju laiendati ka külgedele, veekindlaid vaheseinu ehitati kõrgemaks, nii et need võimaldasid sektsioonid muuta täielikult üksteisest eraldatuks. Titanicu puhul ulatusid vaheseinad vaid kolm meetrit üle merepinna. 1913. aasta novembris alanud rahvusvahelisel mereohutuskonverentsil lepiti kokku pidevate jääpatrullide alustamine Põhja-Atlandil. Titanicu juhtum muutis ka ajakirjandust. Ühelt poolt tõstis ta esile uue sidekanali, raadiotelegraafi tähtsuse, teisalt suurendas vajadust kontrollida kiirelt leviva info täpsust. Ajakirjandusajaloolaste hinnangul tõstis just Titanicu teema kajastamine New York Timesi esile teiste sama linna päevalehtede seast ja tegi temast USA ajakirjanduse lipulaeva. Nagu iga suurõnnetuse puhul, levisid esmalt segased ja vasturääkivad teated. Esimeste sõnumite põhjal esikülgi kujundanud ajalehed jõudsid teatada, et kõik reisijad on pääsenud. Sama väitis artikli alguses viidatud Postimehe esimese uudisnupu teine osa. Kuid samas numbris mõni rida allpool olev uuem teade rääkis juba, et rohkem kui 2200st reisijast on päästetud ainult 675. «Uudiste leviku vaatenurgast võib Titanicu hukku näha selle algusena, mida meediaguru Marshall McLuhan nimetas «globaalseks külaks», kuigi tema pakkus selle termini välja 1960. aastatel satelliitkommunikatsiooni silmas pidades,» ütles uudisteagentuurile AP Kanada kommunikatsiooniprofessor Paul Heyer, kes on kirjutanud raamatu Titanicu kajastusest meedias. Ajakirjanduse tegutsemismuster oli toona selline, nagu oleme seda kogenud korduvalt hiljemgi kõiksugu suurõnnetuste puhul: esimeses faasis püüd kaoses selgust leida, siis inimesekesksed lood, viimaks sõrmega osutamine ja süüdlaste otsimine. Võib siiski väita, et kogu toimetust mobiliseeriv, massiivsele kajastusele panustav õnnetusajakirjandus sündis neil päevil, mil New Yorgis maabus Titanicul pääsenuid kandev Carpathia.

Roomas avastati trammirööpaid parandades vana surnuaed

Foto: Romacapitalnews.com www.ohtuleht.ee 14.03.2012 Lill Sarv, Rooma Rooma kesklinnas vanade Rooma müüride taga ja Cestia püramiidi kõrval algasid veebruari lõpul trammiliini nr 3 parandustööd. Teetöölised jõudsid vaevu kaevamist alustada, kui mulla seest hakkasid paistma kolbad, luud ja amforatükid. Vaid 60 cm mullakihi all lebasid 26 nooruki luud, mis arheoloogide hinnangul maeti Rooma müüride taha kolmandal või neljandal sajandil meie ajaarvamise järgi. Arvatavasti oli tegemist pigem vaestest peredest pärit kristlastest noorukitega, kuna peale luude leiti vaid kaks münti, mille järgi määrati ka esialgne matmise aeg. Tööde käigus välja tulnud skeletid toimetati antropoloog Paola Catalano laboratooriumisse, vahendas Romatoday.com. "Me paneme laboratooriumis need skeletid "rääkima". Üritame teada saada nende ammu surnud inimeste pikkuse, soo, vanuse ja leida informatsiooni ka nende elutingimuste kohta. Tänu leitud luustikele on meil võimalik teada saada, millised olid elutingimused nende eluajal," lisas Catalano. Cestia püramiid, mille kõrvalt hauad leiti, ehitati Rooma ajal Caio Cestio Epulone hauamonumendiks tema enda nõudmisel. Püramiidi kõrval asub mittekatoliiklaste surnuaed, kuhu on maetud paljud kuulsused nagu näiteks inglise poeet John Keats. Püramiidi ümbrus on olnud juba Rooma ajast alates matmispaigaks. Trammiliini nr 3 parandustööd peatati ajutiselt ning plaanis on laiendada arheoloogilisi kaevamistöid ümber juba päevavalgele tulnud matmispaiga. Juhul kui uusi avastusi ei tehta, siis on plaanis trammirööpad uuesti vana matmiskoha peale panna ning võib juhtuda, et juba aprillis hakkavad trammid taas sõitma üle kunagise surnuaia.

Peruust paljastusid senitundmatud loomi kujutavad maastikustruktuurid

Nazca kõrbes asuv kondorit kujutav pinnastruktuur Foto: Scanpix USA Missouri ülikooli asjatundjate sõnul avastati Peruust senitundmatud maastikustruktuurid. Antropoloog Robert Benferi sõnul on tegemist struktuuridega, millest mõne läbimõõt on rohkem kui 400 meetrit, edastab Live Science. Arheoloogilised uuringud näitasid, et osa neist struktuuridest võivad olla rohkem kui 4000 aasta vanused. «See võib muuta senist arusaamist inimkäte tehtud struktuuridest. Siiani teada olevalt on vanimad Nazca jooned, mis samuti kujutavad elusolendeid. Nende vanus on umbes 2000 aastat,» selgitas Benfer. Nazca jooned asuvad Peruus Nazca kõrbes. Nagu nüüd avastatud struktuurid, võisid ka need olla rituaalse tähtsusega. Arvatakse, et Nazca jooned kujutavad taevast, sest sinna kuuluvad struktuurid sobivad kokku tähtedega, nagu neid 2000 aasta tagasi taevas näha oli. Benfer avastas uued struktuurid satelliidifotode abil. Ta kontrollis oma tähelepanekuid GPSi ja paiga kohta käivate arheoloogiliste kirjutiste abil. Benfer sai ühs struktuuri puhul kinnituse, et tegemist on kondorit kujutava struktuuriga, mille «silma» kunagi võidi kasutada näiteks jumalatele annetamise paigana, kus ohvriande põletati. Kondorikuju oli paigutatud astronoomiat silmas pidades: selles kajastub Linnutee, nagu seda oli näha Chillóni orust ammu aega tagasi. Kondoristruktuuri kõrval oli veel teine struktuur, see oli suunatud punkti, milles oli näha suvise pööripäeva päikesetõus. See 324-meetrine maastikustruktuur on segu puumast ja alligaatoritaolisest kujundist. Veel paljastusid vaala- ja pardisarnased struktuurid. Samuti on struktuuride juurest leitud iidset keraamikat ja kiviposte. Benfer avastas Peruust Casma orust veel kaks sellist struktuuri, mis kujutavad linnu moodi olendeid, kes mõlemad «vaatavad» suvise pööripäeva punkti, kust on näha päikesetõusu. Teadlase oletuse kohaselt lasid need struktuurid ehitada astronoomiaga tegelenud šamaanid. Peruu iidsete tsivilisatsioonide esindajad jälgisid taevast eesmärgil, millal oleks sobiv aeg külvata ja istutada ning millal saaki saada. Inkade tsivilisatsioon 15. – 16. sajandil juhindus samadest astronoomilistest taevamärkidest. Benferi arvates on avastatud iidsed maastikustruktuuri vaid jäämäe tipp. Ta on Peruu rannikul asuvast 54 orust uurinud vaid viit ning läbi uurimata paikadest võib veel selliseid või siis Nazca joonte sarnaseid struktuure leida. Toimetas Inna-Katrin Hein

Hollandist paljastus viis 18. sajandi luuteleskoopi

Luust teleskoop Foto: neatorama.com Hollandist Amsterdamist leiti viis luust teleskoopi, mis pärinevad 18. sajandist. Valgustusajastul olid teleskoobid haruldased ning neid peeti luksusesemeteks, edastab msnbc.com. Oletatakse, et neid ei kasutatud mitte tähtede uurimiseks, vaid maal ja merel liikuvate objektide jälgimiseks. Need luust teleskoobid valmisid ajal, mil Amsterdam oli õitsev kaubanduskeskus, mis meelitas kohale erinevaid käsitöölisi. 80 – 140 millimeetrise läbimõõduga teleskoobid on valmistatud lehmade jala- ja pöialuudest. «Ühe teleskoobi juures on selgelt näha, et tegemist on lehma luuga, mis on sirge ja ümar. Just sobiv luu ümara asja valmistamiseks,» sõnas Amsterdami arheoloogiakeskuse esindaja Marloes Rijkelijkhuizen. Viiest teleskoobist kaks leiti paigast, mida 18. sajandil kasutati WCna. Kuidas need sinna said, ei ole teada. Teleskoobid tulid päevavalgele erinevatel aegadel. «18. sajandil ei olnud paik mitte ainult välikäimla, vaid sinna loobiti igasugust prahti. Küsimus on, et miks luksusesemed sinna pandi. Võimalik, et need läksid katki ning jõukad omanikud lihtsalt viskasid need minema,» lausus uurija. Kuid ta ei välistanud, et need võisid sinna mingil viisil kukkuda. «Leiukoha puhul oli tegemist niiske keskkonnaga, kuid need luust asjad säilisid selles hästi,» nentis hollandlanna. Igal teleskoobil oli läätsedepaar, selliseid läätsi kasutas ka kuulus astronoom Galileo Galilei oma teleskoopides. Leitud teleskoopidest kõige pikemal on mõlemad läätsed alles ning see on pandud kruvi abil kokku kahest osast. Asjatundjate arvates võidi neid luust teleskoope kasutada ka näiteks ooperis, et lavale paremini näha. Või kuulusid need mõnele laevaga reisijale. Teleskoobileiud jõudsid nüüd meediasse, kuna Rijkelijkhuizenil valmib nende põhjalt magistri väitekiri. 18. sajand oli valgustusajastu, mil tekkis ja levis palju uusi ideid nii teaduses kui poliitikas. Teleskoopidel oli sellel ajastul oma roll mängida. «Teleskoobid ja hiljem mikroskoobid on need kaks asja, mis omal viisil kujundasid valgustusajastut. Teleskoop aitas näha paiku, mis ilma selleta oleks võimatu olnud. Inimesed hakkasid esitama küsimusi selle kohta, mida palja silmaga hästi näha ei ole,» lisas astronoom ja raamatu «The Telescope: Its History, Technology and Future» autor Geoff Andersen. Toimetas Inna-Katrin Hein

Suurbritannias paljastus üle 30 000 Vana-Rooma mündi

www.elu24.ee 23.03.2012 Suurbritanniast Bathis toimuvatel väljakaevamistel leidsid arheoloogid üle 30 000 Vana-Rooma mündi. Umbes kolmandast sajandist pKr pärit raha leiti 135 meetri sügavuselt Bathi ajaloolisest piirkonnast, kus kunagi oli Rooma asula, edastab The Telegraph. Asjatundjate arvates on nüüdne mündileid Briti saarte mündileidude seas suuruselt viies ning Briti Vana-Rooma kunagistelt asulaaladelt leitutest suurim. Leid saadeti Briti muuseumisse uurimisele. Uurijate sõnul on suur osa münte üksteise küljes tihkelt kinni. Konservaatorite arvates on selliste müntide kindlaks tegemine ja nende üle lugemine küllaltki keeruline. Oletatakse, et see võtab aega vähemalt aasta. Oletatakse, et suur hulk raha maeti maha millalgi 270. aastal pKr. Arheoloogide arvates võidi raha peita siis, kui Rooma impeeriumis, kaasa arvatud roomlaste poolt vallutatud aladel Briti saartel olid rahutud ajad. Bathis, mis Rooma ajal kandis nime Aquae Sulis, on hästi säilinud roomlaste basseini- ja saunakompleks. Samuti peetakse nüüdset leidu selle poolest eriliseks, et leidjateks olid oma ala asjatundjad, mitte metalliotsijaid kasutavad aardekütid. Seni suurima koguse Vana-Rooma münte leidis 2010. aasta aprillis haiglakokana töötav Dave Crisp Someresetis Frome`i lähedaselt põllult. Raha-aardes oli 52 503 münti, mis pärinesid aastatest 253 – 293 pKr. Frome`i aarde väärtuseks hinnati 320 250 naela. Neid münte saab näha Somerseti muuseumis. Toimetas Inna-Katrin Hein