lauantai 31. heinäkuuta 2010

Kuidas ilmasõdade ajal Pärnu jõge korgiti





www.parnupostimees.ee 31.07.2010

Polkovnik Rodzjanko tundis sakslaste ees kabuhirmu.

Foto: Erakogu

Pärnu jõe lahtikorkimine konti ei kurnanud, kuid võimaldas rindest võimalikult kaugel olla. Aeglaselt kulgenud töödele vaatamata oli laevatee juba 1942. aastal vaba ja Pärnu sadam avatud.

Foto: Erakogu

Läti aurik pärast pinnale tõstmist, paremal on näha Pärnu suursild.

Foto: Erakogu

Sama aurulaev poolenisti uputatuna Pärnu muulide vahel.

Foto: Erakogu

Olaf Esna, bibliofiil



Kui kõik ausalt ära rääkida, ei oleks järgnevaid ridu sündinud, kui Mihkli laadal poleks mulle näppu sattunud siinmail haruldane venekeelne ajakiri, mille tiitel on tõlkes Sinine Ajakiri. See on üllitatud Petrogradis 29. augustil 1915.

Sellest žurnaalist avastasin polkovnik P. V. Rodzjanko foto. Tema oli see Pärnu komandant ja mees, kelle lollusest ja hirmust sakslaste ees õhiti 20. augustil 1915 Pärnu elektrijaam, H. D. Schmidti õliveski ja õlireservuaarid ning Waldhofi tselluloosivabrik.

Pildiallkirja järgi on Rodzjanko aga mees, kes hävitas Pärnus vaenlase barkassid (barkass – suur paat ehk väike laev), millega taheti maale saata dessanti. Linna laastamisest ei sõnakestki, aga eks tal oli ajaloost võtta suur eeskuju. Kindralfeldmarssal Mihhail Kutuzov laskis 1812. aastal kogu Moskva maha põletada, tegemata teist nägugi.

Selle polkovniku pärast kaotas Pärnu palju oma tööstuslikust potentsiaalist. Kõikide tuulikute tiivad olid sõjaolukorra tõttu nagunii maha võetud. Meie idanaabrid kahtlustasid igavesti vaenlasele sõnumite edastamist veskitiibade abil, pelgasid ümberpiiramist ja kartsid täpseid maakaarte. Kaalumisel oli olnud isegi Pärnu kirikutornide lammutamine.

Saksmannidel oli kavas Pärnu jõgi laevade liiklemiseks sulgeda ja oma plaani viisid nad edukalt ellu, uputades muulide vahele kolm kaaperdatud aurikut. Tegelikult alustasid jõe kinni korkimist venelased ise, lasksid muulide ääres põhja kihnlaste kivilaevu ja üht-teist veel, et sissepääsu ahendada.

Muulidevahe puhastati lõplikult alles 1927. aastal, kui ajalehes teatati, et 13. mail tõsteti muulisuust üles ja toodi sadamasse Waldhofi vana praam ning seega oli muulidevahe lõplikult vabastatud (Vaba Maa Pärnu väljaanne 1.05.1927).

Erigrupp läheb teele

Pärnu muulidevahet ei jäetud rahule ka Teises maailmasõjas. 22. juunil 1941 alustasid Saksa maa-, õhu- ja merevägi ennetavat lööki NSV Liidu vägedele ning liikusid mööda maismaad kiiresti edasi.

Juba viie päeva pärast ehk 27. juunil oli Balti laevastikku juhatanud viitseadmiral Vladimir Tributsil selge, et vastu panna ei suudeta, ja andis sõjalaevadele käsu lahkuda Liepajast, Ventspilsist ning Riiast. Peale sõjalaevade käsutati teele veel 11 kaubalaeva Lätist kokku krabatud kraamiga.

Teekonda ümber Saare- ja Hiiumaa ei juletud ette võtta ning suunduti Muhu väina, mis paraku oli ühes kohas kõige suuremale ja väärtuslikumale sõjalaevale, ristleja Kirovile liiga madal. Kiirkorras süvendati laevateed 200 meetri pikkuselt.

Kirovilt võeti maha sõjamoona ja mitut kaubalaevagi kergendati süvise vähendamiseks Pärnu ja Virtsu sadamates.

Looderinde juhataja kindralpolkovnik Kuznetsov andis käsu sulgeda kõik sadamad, selle ülesande pidi täitma Balti laevastik. 4. juulil moodustas Balti laevastiku staabiülem J. A. Pantelejev Tributsi käsul kolmeliikmelise erigrupi Pärnu sadama sulgemiseks. Gruppi juhtis teise järgu kapten A. P. Ptohhov (Mati Õuna andmeil Boriss Ptohhov). Grupi teiseks liikmeks oli vanemleitnant Pavel Volski, kolmas on jäänud tundmatuks.

Seltsimehed meremehed sõitsid autoga Rohukülla, kus võtsid enda käsutusse hüdrograafialaeva Nord, laadisid sellele samast Rohuküla laost vanu 1912. aasta miine ja 5. juuni õhtul kell 22 asuti Rohukülast Pärnu poole teele, kuhu jõuti järgmise päeva hommikul.

6. juuli kulus miinide korrastamiseks, lennuväljalt lõhkeaine muretsemiseks ja uputatavate laevade hankimiseks.

Punaste hävitustöö

7. juulil olevat jahtklubist veidi mere poole asetatud külg külje kõrvale kümmekond (teistel andmetel 15) ühemastilist kalapaati (pigem kihnlaste kivilaeva) ja lastud põhja. Väidetavalt olevat abiks palutud hävituspataljonlased need veel kive täis laadinud. Huvitav, kust saadi nii kiiresti ja palju kive? Igatahes on see tõke suur küsimärk, sest tegelikult sõdis umbes 80 hävituspataljonlast 7. juulil hoopis Rannametsas.

Seejärel uputati tõesti muulide suudme lähedale kaks praami, kuunar Tursk ja Juhan Kullile kuulunud kahemastiline mootorkuunar Alma ning lätlaste aurik Everiga.

Everiga oli suur laev (4648 brutoregistertonni) ja ilmselt ei oleks oma suure süvise ning raske laadungi tõttu Muhu väinast läbi mahtunud.

Pole selge, kuidas see laev Pärnusse sattus. Kas ta ootas siin koorma osalist lossimist või käsutati siia jõe sulgemiseks? Hilisem tehnikakandidaat ja esimese järgu reservkapten Volski väidab, et tema üritas Everigat põhja lasta algul lõhkelaengutega, kuid need osutusid nõrkadeks, lõpuks oli sadamast toonud miini ja sellega töö lõpule viinud. Laev uppunud ja vajunud külili, kuid fotod seda ei kinnita.

Mati Õun ja Herbert Lindmäe uputavad Everiga juba 3. juulil Vene torpeedokaatri TKA-67 torpeedoga. Samuti uputavad nad need teisedki laevad 3. juulil.

Pärast ülesande täitmist võttis Nord kütusepuudusel Pärnu sadamas seisnud torpeedokaatri TKA-67 (kapten A. Afanasjev) puksiiri, veeskas muuli otsas oma miinilaadungi ja sõitis Saaremaale.

Mõnus äraolemine Everigal


Muulivahe korkimise eesmärk oli sadam võimalikult pikemaks ajaks rivist välja lüüa ja takistada vägede maandamist ning nende varustamist.

Sakslased jõudsid Pärnu 8. juulil. Nädalapäevad hiljem algas laevatee vabastamine ja on andmeid, et juba 15. juulil sildus Pärnu sadamas, hoolimata faarvaatril olevatest takistustest, neli Saksa miinipaati.

Pärnu sadamal rinde varustamisel suurt tähtsust olla ei saanud, sest puudus laiarööpmeline ühendus, susla ehk kitsarööpmelisega tanke juba ei vea.

Peale selle tegutsesid 21. augustini Saaremaa piirkonnas Vene sõjalaevad ja kuni oktoobrikuu alguseni mürtsusid Sõrve poolsaarel venelaste kahurid, mis kõik sakslaste laevaliiklust häirisid. Seetõttu ei olnud Pärnu sadam sakslastele eriti oluline.

Muulidevahe lahtikorkijad olevat elama paigutatud Everigale, sest ta kõrgus endiselt vee kohal. Tööga ei olevat ennast tapetud, sest jumalal on päevi ja peremehel leiba ning rindestki oli kasulikum kaugemale hoida.

Pealegi oli Everigal laadungi hulgas seda, mis töötempot aeglustas. Nimelt oli lastis kindlasti veerandliitriseid viinapudeleid. Vanasti olid sellise mahuga pudelid tavalised ja neid kutsuti juss, soru, asunik. Heal lapsel ikka mitu nime.

Everigal olnud pudelitel keerduvad sooned spiraalselt põhjast kaelani. Kui leiate sahvrist või pööningult sellise pudeli, siis teadke, et see on suveniir Everigalt.

Laevatee tehti lõplikult vabaks 1942. aastal.

A. Tohti teatel võttis Pärnu sadama sulgemisest 1941. aastal aktiivselt osa Pärnu sadamas töötanud tuuker August Uusi, kes 1941. aasta suvel sattus sakslaste kätte, sest oli nende 700 mobiliseeritu hulgas, kes pääsesid Venemaale viimisest purjeka Pärnumaa madalikule juhtimisega. Sakslased olevat Uusi hukanud 1. aprillil 1942. (A. Martinson, “Haakristi haardes”, lk 141/142). Paraku ei kinnita seda raamat “Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1914-1944” (Trt 2002).

Ühe sõnaga – selles Pärnu sadama või jõesuu korkimise loos on veel palju segadust.

Voltveti häärberi nümfidega maal ootab taastamist



www.parnupostimees.ee 29.07.2010

Tundmatu autori käe all 19. sajandi lõpus valminud õlimaal pärineb Voltveti mõisnike von Strykide valitsemisajast ja säilis Valter Parve peres, kuni ta taastamist vajava töö häärberis tegutsevale koolituskeskusele annetas.

Foto: Repro

Voltveti mõisa häärberile 1939. aastal peale ehitatud korruse pööningult päästsid maali kohalikud orkestrandid, kes tõid selle mandoliinimängija Artur Parve (pildil paremalt teine) suurde ametikorterisse, kus kord nädalas harjutamas käidi.

Foto: Erakogu

Silvia Paluoja, reporter



Voltveti mõisa häärberi seinal olnud õlimaal ootab kunstiakadeemias taastamist, asjatundjate arvates on tundmatu autori töö valminud 19. sajandi lõpus ja selle originaal asub teadaolevalt Ermitaažis.

Suuremõõtmelisel, 176x114senti-meetrisel õlimaalil on kujutatud mütoloogilist stseeni kuupaistel kümblevate ja taevasse tõusvate nümfidega. Noorte võluvate naistena kujutatud loodusvaimude taustale jääb romantiline maastik slaavipäraste ehitistega, need on vesiveski ja kirik.

“Maali taastamist saab toetada, kultuurkapitalilt me selleks otstarbeks raha ei saanud,” räägib Piret Koorep, Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse juhataja.

Koorep näitab häärberi saalis avatud annetajate raamatut, millel maali repro ja kiri “Maali restaureerimise toetajad 2010”. Hinnanguliselt on teose taastamiseks koos raamistusega vaja kuni 20 000 krooni.

Orkestrandi hoiul


Voltveti rüütlimõisa mainitakse esimest korda 1601. aastal, Strykide omanduses valmis 1830. aastal praegune häärber. Selle riigistamise järel asus hoones Voltveti metsakool ja ehitati kolmas korrus.

Juurdeehituse pööningul oligi kõnealune maal, kuni keegi kohalikest pillimeestest taiese sealt orkestri liikme Artur Parve suurde ametikorterisse taris.

“Isa oli mul pillimees, orkester käis kord nädalas meie korteris harjutamas, vanemad töötasid metsakoolis ja seepärast oli neile antud Tihemetsa korter ühte neist kahekorruselistest puumajadest, mis on nüüd lammutatud,” räägib Valter Parve, kes on Tartu ülikooli Pärnu kolledži lektor. “Mingil ajal, see oli 1950. aastate lõpus, tuli keegi orkestrantidest mõttele tuua mõisa pööningult ära üks maal – see oli ju pilli- ja pullimeeste seltskond ja maalil kujutatu tekitas neis melu.”

Pikka rulli keeratud lõuendile tehti puust tugi ja maal rippus jazz-orkestri harjutusruumis mandoliinimängija toas, kuni poeg Valter kaugemad rajad jalge alla võttis. Järgnevalt on vees vallatlevate nümfidega töö mitu kolimist vastu pidanud ja jõudnud Hiiumaa kaudu esialgsesse asukohta ning sealt restaureerimiseks pealinna.

“Eelmisel suvel, kui käisin “Unustatud mõisate” külastuspäeval Voltvetis, arvasin, et selle pildi õige asukoht on seal, see oli nagu deponeeritud meile hoiule,” ütleb Parve, kes silmas aastaid tagasi talle tuttava maali vähendatud koopiat Tartus Tiigi tänava antikvariaadis.

Üllatavad leiud

Läinud sügiseni rippus tugevalt kahjustada saanud pinnaga õlimaal Hiiumaal Parve suvilas. “Vaatamise ilu see enam ei pakkunud, aga arvan, et säilitamisele tuli kasuks, et see töö rippus lahti rullituna,” leiab Parve, kes selle nagu omamoodi pere reliikvia koolile annetas.

Parve arvates peaksid need, kelle käes on Voltveti (Tihemetsa) mõisaga seotud esemeid, olema varmad neid tagastama kui killukest kohalikku ajalugu. “Kui metsakool kaotati ja Tihemetsas hakati õpetama teisi erialasid, viidi paljud asjad siit Luuale, arvan, et oleks aeg needki tagasi tuua, hea tahte žestina.”

“Voltveti mõisa ajast säilinud esemeid on vähe, aga ikka tuleb veel midagi välja,” rõõmustab Koorep ja seletab, et kõnealune maal oli mäletamist mööda rippunud saalis lava taga seinal ja paistnud selle ees olnud ümara kaarega lava kardinate vahelt.

Mõisakoolide riiklikust programmist on Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskus saanud toetust, näiteks peahoone restaureerimiseks vajalike muinuskaitse eritingimuste koostamiseks ja peahoone katuse ja fassaadide korrastusprojektideks.

Restauraatorite käe all taastati mullu häärberi trepilõvid, mis olid lagunemise äärel. Hoone esimesel korrusel on raamatukogu ümberkolimise järel nähtaval mõisniku kabineti ehedal kujul säilinud parkettpõrand.

“Siiralt hea meel on sellest, et haridus- ja teadusministeerium on pidanud oluliseks kooli ajaloolise hoone säilitamist ja korrastamist ning programmieksperdid on meie esitatud projekte sobivaks hinnanud,” räägib Koorep.

Mahukas töö

Valter Parve peres säilinud maali taastamine võtab aega ja vajab raha. Esimesed annetused tehti läinud laupäeval Voltvetis “Unustatud mõisate” külastuspäeval.

“Ehkki tõenäoliselt on tegemist harrastaja maalitud tööga, väärib teos kahtlemata konserveerimist-restaureerimist oma vanuse ning ajaloolise väärtuse tõttu,” väidab Merike Kallas, kes on kunstiakadeemia kunstikultuuri osakonna maali konserveerimise stuudio juhataja muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnas.

Maali restaureeimise võimalikele toetajatele trükitud teavitustekstis tõdeb Kallas, et töö olulisus endises mõisahoones asuva koolituskeskuse jaoks seisneb asjaolus, et maal sealt pärinebki.

Spetsialisti hinnangul on õhukesele lõuendile õlivärvidega maalitud alusraamita teos väga halvas seisukorras, seda katavad mustus ja hallitus. Õhuke värvikiht on lõuendilt irdumas, pudenemisohtlik, maali pinnal on ohtralt värvikihi kadusid, servad on rebenenud, märgata on väiksemaid auke ja üks suur rebend.

“Kui maal meie korterisse tekkis, oli see juba viga saanud, paremale alla serva oli keegi nagu noaga lõiganud suure haava ja seda oli püütud kokku õmmelda,” meenutab Parve.

Kallase hinnangul vajab teos äärmiselt laiaulatuslikku ja töömahukat konserveerimist-restaureerimist, olles samal ajal restaureerimise tudengitele tänuväärt õppematerjal.

Kuupaistel kümblevate nümfidega maali konserveerimisele saavad kaasa aidata kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna üliõpilased. Nemad teeksid ka maali kunstiajaloolise ja tehnilise uuringu ning osaleksid juhendajate käe all teose konserveerimisprotsessis.

Voltvetis von Strykide valitsemisajast säilinud maali taastamisse tudengite kaasamine vähendab eeldatavalt oluliselt teose restaureerimise kulusid.

Konserveerimiskava on tehtud, esimene töö selle järgi on maalipinna katmine profülaktilise kleebisega, vältimaks värvipinna edasist irdumist.

“Kui maal taastada tudengitööna, võib aasta kuluda, see tähendab, kui sügisel alustada, oleks kevadeks ehk valmis,” annab Kallas rõõmsat lootust.

Kes on Surnumere kirjarullide autor?


www.postimees.ee 30.07.2010

Osa Surnumere kirjarullidest

Foto: Scanpix



Arheoloogid ja ajaloolased on pikka aega murdnud pead selle üle, kes on Surnumere kirjarullide tekstide autor.


Surnumere kirjarullid, mis on vanimad teadaolevad Vana Testamendi tekstid, avastati 1947. aastal Iisraelist Surnumere lähistel Kumranis asuvast koopast, kirjutab National Geographic.

Siiani arvati, et need tekstid pani kirja selles piirkonnas esimestel sajanditel pKr. elanud esseenide sekt.

Kuid uus uuring näitas, et Surnumere kirjarullid ei pruugi olla täielikult sealt ning need on kirja pandud mitme erineva juudikogukonna poolt.

«Nende kirjutiste autoriteks on juudid, kuid mitte mingi kindel grupp. Kirjutajad kuulusid väga erinevatesse kogukondadesse,» lausus arheoloog Robert Carghill.

Surnumere kirjarullide uurijate arvamused sellel küsimuses lähevad lahku.

1953. aastal juhtis Prantsuse katoliku kiriku preestrist arheoloog Roland de Vaux rahvusvahelist teadlastemeeskonda, kes uurisid neid beduiini karjase poolt avastatud kirjarulle.

De Vaux jõudis järeldusele, et need kirjutasid Kumranis elanud isikud, kuna leiukohaks olnud koopad asuvad seal lähedal.

20. sajandi juudi ajaloolaste arvates on kirjarullide koostajateks piirkonnas elanud esseenid. De Vaux avastas sealt enda arvatet ristimisbasseinide jäänused ning järeldas, et need rajati esseenide poolt.

Seda toetavat ka kirjarullides leiduvad tekstilõigud.

Iisraeli arheoloog Yuval Pelegi hiljuti tehtud väljakaevamised näitasid, et Kumran oli kunagi tähtis nõudevalmistamise keskus. Ning oletatavad ristimisbasseinid olid hoopis osa potitööstusest.

Jeruusalemma arheoloogid aga avastasid ja dešifreerisid 2000 aasta vanuse krüpteeritud kirjutise, millel seisab «Jumal, ma olen tagasi tulnud». Sama lause esineb samal kujul ka Surnumere kirjarullides.

Selle tõttu oletatakse, et osade kirjutiste taga on kunagise Jeruusalemma juhid ja preestrid.

«Preestrid võisid kasutada krüpteeritud kirja, et osasid tekste ei saaks nende hulka mitte kuuluvad isikud lugeda. Need preestrid võisid, kuid ei pruukinud olla esseenid,» arvasid arheoloogid.

Preestrid võisid Jeruusalemmast põgeneda Kumarni, kus nad kirjutasid osad sellest kuulsast kirjutisest. Samuti võisid nad jätkata kodeeritud kirja kasutamist.

Arheoloogiline tõendusmaterjal näitas, et mitmed erinevad juutide grupid põgenesid Jeruusalemmast Kumrani 70. aastal pKr., kui Rooma Jeruusalemma piiras ning enamiku linnast hävitas.

Seda kinnitavad ka Jeruusalemmast avastatud kanalisatsioonijäänused. Neid võisid juudid kasutada põgenemisel. Need kanalisatsioonid kulgesid kuni Kidroni oruni. Sealt on aga üsna lühike maa Surnumere ja Kumranini.

Surnumere kirjarullid leiti savipottidest. Pottide keemiline analüüs näitas, et nende valmistamisel kasutatud savi pärineb ainult osaliselt Kumranist.

Sama on paljud uurijad Surnumere kirjarullide mõistatuse lahendamise suhtes skeptilised.

«Surnumere kirjarullid on samas kategoorias Noa laeva ja Püha Graaliga, mille saladust ei lahendata,» arvatakse.

Arheoloogide ja ajaloolaste uuringud ja vaidlused sellel teemal jätkuvad.

«Kas need on kirjutatud esseenide või kellegi teise poolt, kuid sellegi poolest annavad Surnumere kirjarullide tekstid hea ülevaate judaismist esimesel sajandil pKr.,» lisasid uurijad.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Kanadas leiti maadeuurija John Franklini päästeoperatsiooni laeva vrakk


www.postimees.ee 29.07.2010

1851. aastast pärit ajalehe illustratsioon HMS Investigatorist jäävangis

Foto: Scanpix



Kanada arheoloogid avastasid riigi polaarala vetest vana laevavraki.


HMS Investigator avastati kajaloodi ja metalliotsija abil Mercy lahest 11 meetri sügavuselt, kirjutab BBC.

Allveearheoloogide sõnul on laevavrakk tänu jäisele veele hästi säilinud.

«Teki erinevad osad on alles ja on selgelt eristatavad. Laev on merepõhjas täiesti püstises asendis,» teatas Kanada keskkonnaminister Jim Prentice.

Suurbritannia saatis HMS Investigatori 1848. aastal päästma kuulsa maadeuurija John Franklini ekspeditsiooni. Franklin ja ta kaaslased jäid kadunuks Atlandit ja Vaikset ookeani ühendava Loodeväila otsingul.

HMS Investigatori meeskond, eesotsas kapten Robert McClure`iga pidi oma laeva hülgama pärast seda, kui see oli Kanada lääneosas jäässe kinni külmunud. McClure tegi kaks katset leida Franklini ekspeditsioon, kuid mõlemad ebaõnnestusid.

McClure`i ja ta meeskonna päästis lõpuks üks teine Briti kuningliku mereväe alus.

Kanada arheoloogid uurivad laeva, kuid seda ei plaanita üles tõsta.

Loodeväil on mittekasutatav meretee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani piki Põhja-Jäämeres Põhja-Ameerika ranniku lähedal asuvaid väinu.

Loodeväil ei ole Kanada põhjaranniku väga keeruliste jääolude tõttu laevasõiduks sobilik.

Sir John Franklin (16. aprill 1786 – 11. juuni 1847) oli Briti mereväe ohvitser ja polaaruurija, kes kaardistas umbes kaks kolmandikku Põhja-Ameerika põhjarannikust.

Ta hukkus Kanadas Loodeväila leidmiseks korraldatud ekspeditsioonil.

Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 24. heinäkuuta 2010

Teherani–Jalta lepingud õigustühiseks


www.parnupostimees.ee 23.07.2010

Ülo Mäe, pensionil kultuuritegelane

Jossif Stalin, Franklin D. Roosevelt ja Winston Churchill Teheranis 1943. Maailma sõjajärgne jaotamine oli hoos.

Foto: arhiiv

Peab nõustuma toonela teele lahkunud riigimeheliku kolumnisti Enn Soosaare arvamusega, et Eesti ajaloo erapooletu valgustamine ja sellest tervikpildi loomine käib ajaloolastel üle jõu (EPL 11.12.2004). See kehtib kahjuks enamiku meie poliitikute, väliskommentaatorite ja välispoliitika teemadel kirjutavate ajakirjanike kohta.

Balti riigid reedeti juba Teheranis

28. novembrist 1. detsembrini 1943 toimus Teheranis USA presidendi Franklin D. Roosevelti, Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäri Jossif Stalini ja Inglismaa peaministri Winston Churchilli esimene konverents. Just siin alustas Roosevelt vennalikku koostööd verise diktaatori Staliniga.

Henry Kissingeri sõnade järgi nägi Roosevelt vaimusilmas niisugust sõjajärgset korraldust, kus kolm võitjariiki koos Hiinaga moodustaksid ülemaailmse direktorite nõukogu, mis hoiaks jõuga vaos iga võimaliku kurjategija-riigi, kelleks ta pidas eelkõige Saksamaad, aga isegi Prantsusmaad. See nägemus sai tuntuks “Nelja politseiniku” nime all. Teherani tulles oli Roosevelti põhieesmärk saada iga hinna eest oma nägemusele endise preestriõpilase Stalini “õnnistus”.

Reaalpoliitik Stalin sai Roosevelti utoopiast ja sellest, et Rooseveltil puudub sõjajärgse Euroopa kohta terviklik visioon, teada juba 1942. aasta kevadel pärast Molotovi naasmist USAst. Stalin otsustas Roosevelti ja Churchilli üle mängida, määrides neile mett moka peale. Roosevelti puhul see õnnestus.

Stalini eesmärk oli taastada NSV Liit 1940. aasta piirides, kaasa arvatud okupeeritud Balti riigid. Suurema usalduse võitmiseks saatis Stalin juba pool aastat enne konverentsi laiali Kominterni, maailmarevolutsiooni organiseerimiseks moodustatud kompartei aparaadi. Moskvas avati uuesti patriarhaat.

Ameeriklased nägid selles pööret lääne väärtuste poole. USA valitsuse tugisammas ajakiri Fortune oli vaimustuses, rääkimata Senati välissuhete hilisemast esimehest Tom Connallyst: “Venelased on juba lähenenud kommunismi hülgamisele ...”

Roosevelt eemaldus avalikult Churchillist. Koos nad isegi naersid Churchilli üle. Kirjas tööminister Frances Perkinsile teatab Roosevelt: “... Stalin naeris koos minuga ja just sel hetkel ütlesin talle: “Uncle Joe” (Onu Joe!) ... Jää oli murtud ja vestlesime kui mehed ja vennad.” Väikeriikide vallutaja ja massimõrvade organiseerija Onu Joe!? ... Kallis vend ...

“Nelja politseiniku” ideed arutasid Roosevelt ja Stalin neljasilmakohtumisel. Arvata võib, et samas, kulisside taga, otsustati Balti riikide saatus. Konverentsi viimasel päeval kinnitas Roosevelt avalikult Stalinile: “Kui Nõukogude väed peaksid Balti riigid okupeerima, ei hakka ei Ühendriigid ega Suurbritannia Nõukogude Liidule selga pöörama.” (Henry Kissinger, “Diplomaatia”, lk 501)

Roosevelti-Stalini salaleping Jaltas

Teheranis oli reaalne võimalus panna alus terviklikule-demokraatlikule Euroopale. Punaarmee pidas lahinguid veel NSV Liidu territooriumil, sõltudes Ameerika abist. Võimalik oli Balti riikide iseseisvuse taastamine.

Jalta konverentsi ajaks 65 aastat tagasi (4.-11.02.1945) olid need võimalused lõplikult maha mängitud. Roosevelti tõttu, kes ei olnud võimeline täielikult aru saama tulevase maailmapoliitika reaalsest, keerulisest olukorrast (nt “Nelja politseiniku” utoopiline nägemus).

Jaltas jaotati Euroopa taas, nüüd juba uuteks mõjusfäärideks. NSV Liit sai õiguse jälle okupeerida Balti riigid. Nagu polekski olnud USA välisministri abi Sumner Wellesi avalikku pöördumist 23. juulil 1940 Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise kohta.

George W. Bushi ja Vladimir Putini hinnangud

President George W. Bush 7. mail 2005 Riias: “Jalta kokkulepe jätkas Müncheni ja Molotovi-Ribbentropi pakti ebaõiglast joont. Jälle kord istusid selle maailma vägevad ümber läbirääkimislaua, vaadates mööda väikeste riikide vabadusest. Katse ohverdada vabadus stabiilsuse eest tõi kaasa lõhestatud ja ebastabiilse Euroopa. Miljonite Kesk- ja Ida-Euroopa inimeste vangistus jääb üheks ajaloo suuremaks veaks.”

President Vladimir Putin 5. mail 2005 Saksa telekanalitele ARD ja ZDF: “Baltimaad olid maailmapoliitikas vahetusrahaks. Otse välja öeldes oli see nende tragöödia. Sõjajärgsed suhted Euroopas olid rajatud liitlaste otsustele, sealhulgas Jalta kokkulepetele. Sellega jagasid liitlased endi vahel justkui mõjusfäärid – sellest tuleb otsesõnu rääkida.” Aga meie, eestlased, vaikime. Rääkigem siis ometi!

Bushi ja Putini öeldus on kokkuvõtlik põhituum ajaloo ühe suurema vea tekkepõhjustest ja tekitajatest. Kahjuks on jäänud see siiani põhjalikult lahti mõtestamata, eestlaste puhul kaksikmoraali tõttu.

Teinegi punaokupatsioon kuulus sõjajärgsete suhete hulka, oli nende suhete, konkreetselt Roosevelti ja Stalini vaheliste vennalike suhete otsene tagajärg. Need suhted panid nii Teheranis kui Jaltas lepingutena paika peamiselt Roosevelt ja Stalin (mitte Hitler ja Stalin).

Churchill püüdis aprillis 1945 isegi takistada Punaarmee jõudmist Berliini. Tegelikult Bush ja Putin tunnistasid kaudselt, nimesid nimetamata, USA ja NSV Liidu süüd ja vastutust Balti riikide teistkordsel okupeerimisel NSV Liidu poolt ning Ida- ja Kesk-Euroopa jätmisel Stalini meelevalda.

Balti riikide presidentidest on ainult Läti president Vaira Vike-Freiberga julgenud oma seisukoha avalikustada: “Lääneliitlaste täielikul nõusolekul okupeeris Nõukogude Liit Läti, Leedu ja Eesti ning kümmekond riiki Kesk- ja Ida-Euroopas said taas repressioone tunda. USA ja tema Teise maailmasõja aegsed liitlased kannavad koos vastutust Baltimaade sõjajärgse okupeerimise eest.” (The Moscow Times 11.05.205). Aga meie jahume endiselt: MRP ja MRP ...

Kaksikmoraalist loobudes paranevad suhted

Teist maailmasõda ja selle aastapäeva tähistamist kajastavates Eesti-poolsetes arvamustes puudusid selle sõja olulisemad märksõnad Teheran, Jalta, Roosevelt. Ka Jalta konverentsi 65. aastapäeva puhul ei ilmunud meie keskajakirjanduses ega meedias ühtegi viidet. See on negatiivne märk ajaloofaktide mahavaikimisest, ausast hindamisest rääkimata. Eestis ei ole antud siiani ametlikku hinnangut Teherani-Jalta lepingutele. Sisuliselt on tegemist kaksikmoraaliga nii meie sise- kui välispoliitikas.

Roosevelt sulges silmad selle ees, et Stalin oli kurjategija. Samamoodi ei taha näha enamik meie poliitikutest ja kommentaatoritest, et Roosevelt reetis meid. Miks ei tunnistata ajaloolist tõde? Peapõhjusi on kaks.

Esiteks, russofoobia. Sõnad “NSV Liit”, “Venemaa”, “venelane”, “Putin” mõjuvad meil nagu punane rätik härjale: silmad krilli, suu vahtu täis ja edasi – piigi otsa. Suur veneviha pimestab, sünnitab kaksikmoraali ja segab loogilist mõtlemist, suleb suu kogu tõe väljaütlemiseks. Meil räägitakse NSV Liidu kuritegudest, kaasosalistest aga vaid valikuliselt. Ikka ainult MRP ja MRP ...

Teiseks, kardetakse suhete halvenemist USAga. Roosevelt reetis heade suhete nimel Staliniga Baltimaad, meie reedame heade suhete nimel USAga ajaloolise tõe. See sovetlik suhtumine võib meile tulevikus kurjalt kätte maksta.

Roosevelti-Stalini koostööd Teheranis ja Jaltas võib võrrelda kuritegeliku grupi tegevusega, kus võileiva eest antakse ohvrid mõrtsuka kätte. Kas vastutab ainult mõrtsukas? Piltlikult öeldes oli tegu grupiviisilise vägistamisega, kus Roosevelt hoidis jalgu, Stalin vägistas ja Churchill vaatas näppu viibutades pealt. Kas vastutab ainult vägistaja?

MRP tunnistati õigustühiseks ja mõisteti hukka Saksamaa föderaalvalitsuse deklaratsiooniga 1. septembril 1989 ning NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsusega 24. detsembril 1989. See võimaldas Venemaal tunnustada (ligi kaks nädalat enne USAd) Eesti taasiseseisvumist.

Samuti peavad USA, Inglismaa ja NSV Liidu õigusjärglane Venemaa tunnistama õigustühisteks ja hukka mõistma Teherani-Jalta lepingute need osad, mis põhjustasid ajaloo suure vea – Balti riikide teistkordse okupeerimise NSV Liidu poolt ning Ida- ja Kesk-Euroopa jätmise NSV Liidu mõjusfääri. President Bushi kriitiline Riia kõne ja president Barack Obama suurema demokraatia püüdlused näitavad, et USA on nendeks sammudeks valmis. Oleks Balti riigid korraliku kodutöö teinud, oleks Bush Riias vabandust palunud. Loodetavasti järgib Inglismaa USAd.

Dresdeni ülikooli eesti päritolu õppejõu Dolly Lehmanni ütlust mööda mõjuks Teherani-Jalta lepingutele õiglase hinnangu andmine tervendavalt sõjajärgsetele saksa põlvkondadele. Praegu nad arvavad, et kogu sõjajärgse olukorra põhjustas MRP, ja tunnevad ebaõiglast süütunnet.

Teherani-Jalta lepingute ametlik õigustühiseks tunnistamine kas või USA ja Inglismaa poolt oleks kilp tulevaste Hitleri-Stalini-Roosevelti tüüpi sobingute sõlmijate vastu.

Roosevelti käitumise Teheranis ja Jaltas on teravalt hukka mõistnud president Ronald Reagan. Senised USA senaatorite avaldused on pigem silmakirjalikud, juhtimaks tähelepanu kõrvale Roosevelti vigadelt, vastutuselt Teherani-Jalta lepingute tagajärgede eest.

Peame loobuma kaksikmoraalist välispoliitikas ja Teherani-Jalta lepingutele peab andma õiglase ametliku hinnangu riigikogu. Seejärel tuleb pöörduda USA, Venemaa ja Inglismaa poole.

Kui Venemaa üldse vabandust palub, siis mitte MRP eest, mida on juba tehtud, vaid Teherani-Jalta lepingute ja teise punaokupatsiooni eest. USA, Venemaa ja Inglismaa positiivsete otsuste tagajärjel suureneb oluliselt riikidevaheline usaldusväärsus, soojeneb rahvusvahelise suhtlemise õhkkond. Eesti sisepoliitikas väheneb erakondade “Vene kaardi” väljakäimise võimalus valijatele.

Kui Teherani-Jalta lepingutele hinnangu andmine ja pöördumine USA, Venemaa ja Inglismaa poole käib Eesti poliitilisele juhtkonnale üle jõu, peab kodanikualgatuse korras teotahet näitama üksikisikute initsiatiivgrupp. Asi on seda väärt. Sellest sõltub meie laste tulevik. Vanadel roomlastel oli ütlus “inimesed, kes ei tunne ajalugu, jäävad alati lasteks”.

Sellepärast peamegi tundma ja õpetama oma ajalugu terviklikult, likvideerima nõukogude ajale iseloomulikud valged laigud oma ajalooteadvusest, oma õpikutest.

Ehitaja asub muuseumi müüride kallale


www.parnupostimees.ee 23.07.2010

Tõnu Kann, reporter

Vanast majast tänapäevase muuseumi ehitamine on keerukas ettevõtmine, mistõttu Pärnu muuseumi direktoril Aldur Vungil ja projektijuht Urmas Veskimeistril on, mille üle aru pidada.

Foto: Hille Rokk

Pärnu uus muuseumihoone, mida on oodatud pool sajandit ja mille ehitusest on räägitud üle kümne aasta, ehitatakse Aida tänavale vana kaubaaida müüride vahele.


Müürid vanast kaubahoonest praegu veel ainult järel ongi. Kuigi ehitustegevus vältab juba seitsmendat nädalat, pole muuseumi ehitusse müüritud ainsatki kivi, sest siiamaani on tegeldud peamiselt olemasoleva lammutamisega.

Majalt on kistud vana katus, lõhutud esimese ja teise korruse vahelaed ning osaliselt esimese korruse põrand, nii et päikest saab nüüd ligi 140aastase maja keldergi.

Eile pidasid muuseumimaja töötandril nõu riigipoolne ehituse tellija, Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk, peatöövõtja Eston Ehituse projektijuht Urmas Veskimeister ja ehitusjärelevalve ametnikud Kalev Päit ja Peeter Öpik.

Aru pidada on vaja, sest nagu mehed ütlesid, on vana maja tänapäevaseks muuseumiks ehitamine keeruline ja nõudlik ettevõtmine, kus tuleb aeg-ajalt ette üllatusi.

Õnneks on ehitusjuhtidel vana maja uueks ehitamise kogemusi. Nii projektijuht Veskimeistril kui objekti töödejuhatajal Aivar Eljandil on seljataga Tallinnas muinsuskaitsealuse vana Magasini tänava haiglahoone ateljeeks-kortermajaks ehitamine. Muinsuskaitsealuse objekti ehitamise kogemust nõuti ehitaja leidmiseks korraldatud riigihanke tingimustes.

Aida 3 ümberehitusprojekt näeb ette vanade müüride säilitamise, sealjuures rõhutas Vunk, et ka maja interjööris püütakse vana hoone olustikku alles jätta nii palju kui võimalik.

“Meile on interjööriolustiku säilitamine tähtis,” rõhutas muuseumi direktor.

Kuigi maja pole objektina muinsuskaitse all, asub see siiski Pärnu muinsuskaitsealas, mistõttu on ehitusel muinsuskaitseline järelevalve ja muinsuskaitseameti kooskõlastused vajalikud.

Praegu teevad muuseumi direktorile muret praod maja kontserdimajapoolses müüris ja väljapoole kaarduma hakanud seinaosa.

“See ei saa küll niimoodi jääda,” märkis Vunk nõudlikult. “Muuseumi fassaad peab korralik välja nägema.”

Kuigi maja vana ilme säilitatakse, tehakse müürid kenasti korda, mitte ei jää rääma, nagu need on praegu. “Ilus maja tuleb,” kinnitas projektijuht Veskimeister.

Muuseumi piduliku avamise päevaks on pakutud 23. veebruar 2012. Ehitustööga lubasid ehitajad valmis jõuda tulevaks suveks, sealt edasi tuleb muuseumi töömahukas kolimine ja uue ekspositsiooni ülesseadmine.

“Osaliselt saame ekspositsiooni avada küll juba varem, kuid muuseumi kui terviku avamine on plaanitud 2012. aasta algusse,” lubas muuseumi direktor.

Ehitus läheb maksma ligikaudu 35 miljonit krooni, koos kolimise ja uue ekspositsiooniga võib uus Pärnu muuseumimaja maksma minna praegu veel kehtivas rahas 50 miljonit krooni.

Pärnu muuseum on riigimuuseum ja kultuuriministeeriumi haldusalas.

Vana veski naudib kultuurset pensionipõlve


www.tartupostimees.ee 21.07.2010

Elina Randoja



Kuremaa veski viljajahvatamise päevad on ammu möödas ja suure tüki eelmisest sajandist seisis kivihiiglane niisama. Viimastel aastatel on seal aga sagimist olnud ehk sama palju kui töistel aastatel.

Jõgeva vald tegi 19. sajandil ehitatud veskist väikestviisi turismipunkti, mis nüüd töötab aktiivselt teist hooaega. Külastajad on juba kaugelt silma hakkava tuuliku ka üles leidnud, eelmisel suvel käis ustest sisse-välja umbes 1200 inimest.

Kõrgest tuulikust jagus just parasjagu, et sinna sisse ehitada neli korrust. Esimesele korrusele on müüki võetud kohalike käsitööliste meeneid, ehteid, kindaid ja muud. Ka perenaise Evi Kuslapi enda värvilised kootud vaibad on välja pandud.

Omatehtut tahavad seal eksponeerida ka pääsukesed, kellel Kuslapi sõnul on vist üsna kindel plaan endale katuse alla pesa ehitada.

Teine korrus on näitusesaal, kus vahetuvad kunstnike tööd. Kolmandal on püsinäitus tuulikutest Eestis, ruumi keskel troonib tuntud maketimeistri Peet Veimeri kätetööna läbilõige veskist sellisena, nagu ta töökorras olles välja näha võis.

Viimane, kõige kitsam ja madalam osa on vaateplatvorm. Katuse serva alla on tehtud igas suunas pisikesed aknad, kust saab ümberkaudset loodust vaadata. Mugavuse mõttes on põrandale ka kott-padjad pandud, et pikemad inimesed sinna põlvitada saaks.

Silotorn ja peopaik
Veski algupärasest sisemusest ei ole midagi säilinud, sest nõukaajal tuli kellelgi geniaalne mõte teha vanast kasutuna seisvast hoonest silotorn. Läks aga nii, nagu sel ajal tihti juhtus – tuulik põletati kõigepealt seest tühjaks ning alles siis jõuti järeldusele, et selle koonusjas kuju silotornile tegelikult üldse ei sobigi.

Veski ümberehituste projektijuhi, Jõgeva valla majandusspetsialisti Uuno Laulu sõnul oli muinsuskaitsealuse veski ainus ülesanne aastaid olla kivihunniku keskpunkt, koht, kuhu ümberkaudsetelt põldudelt leitud kive veeti.

Pärast tühjendamist jäi veski veel armetumas seisus laokile kuni 1980ndate keskpaigani, kui kohalikud noored otsustasid selle omale tantsupidudeks kohandada. Noored, kelle hulgas oli ka Uuno Laulu enda poeg, ehitasid omal jõul kiviseintele katuse peale ning Laulu arvates võib just seda katet tänada, et veski püsis ümberehituse alguseni suuremate kahjustusteta.

Veski alumine korrus plaaniti alguses teha paekiviplaatidest, kuigi Eesti selles nurgas on paekivi inimestele üsna võõras. Ükski ehitustöö ei kulge aga alati päris plaanipäraselt.

Nimelt leidsid ehitajad põrandat puhastades tüki originaalset telliskivipõrandat. Tartust saadi ühelt lammutustöölt koormatäis 19. sajandil põletatud telliseid, mis olid nii sarnased veski enda omadega, et kui just täpselt ei tea, milline jupp põrandast seal enne olemas oli, siis seda üles ei leiagi.

Telliskive läks vaja veelgi, sest veski ülemine osa osutus ootamatult pudedaks ning tuli uuesti laduda. Päris viimaseks ootamatuseks oli ehitusfirma pankrot tööde lõpusirgel.

Tööd veel küllaga

Vanadele kivihoonetele on uut kasutusala üsna keeruline välja mõelda, eriti kui need on algselt spetsiaalse eesmärgiga püstitatud.

Laulu sõnul ootab oma järge mitu mõisa kõrvalhoonet, mis tehnikumi kadumisega samuti vallale anti, renoveeritud mõisahoone ise on kasutuses konverentside korraldamiseks.

Juminda vrakk on hoopis dirižaabel

www.tallinnapostimees.ee 22.07.2010



Juminda poolsaare lähistel merepõhjast leitud objekt ei ole 1941. aastal kadunuks jäänud allveelaeva Kalev vrakk, vaid tegemist on dirižaabliga, kinnitas Meremuuseumi teadur Vello Mäss.

«1970. aastatel nähti merel sõitvatelt laevadelt Juminda poolsaare tipust mitmesaja meetri pikkuse trossi otsas taevasse üles lastud hiigel-aerostaati,» rääkis Vello Mäss ERR-i raadiouudistele. «Elu viis mind hiljem kokku Jumindal paiknenud raadiotehnilise väeosa inimestega, kes seletasid mulle, et aerostaate lasti üles piki Nõukogude Liidu merepiiri palju ja et iga tross kujutas endast hiigelantenni üht osa,» vahendas ERR Uudised Mässi intervjuud.

«Ja kui ma nüüd, pärast nende salvestiste vaatamist sain ühendust ühega nendest meestest, kes seal tol ajal teenisid, ja küsisin, ega nad seal midagi ära ei kaotanud, siis mehed vastasid, et juhtus selline lugu, et 1978. aastal pääses üks aerostaat lendu. Lõunatuul viis selle kaugele merele, kus ta kukkus alla ja uppus ära,» rääkis ta.

Mäss kinnitas, et kuigi allveelaeva Kalev uppumise kohta ei ole mingisuguseid andmeid, jätkatakse selle otsingut.
Toimetas Kadri Ratt

Tallinna laht varjab mitmesaja aasta vanust merekindlust


www.tallinnapostimees.ee 19.07.2010

Vahur Koorits

Tsitadelli varemetest ei selgu, kas see jäi lõpetamata või lammutati juba valminud kindlus hiljem maha.

Foto: Rait Teder



Tsitadelli-nimelise kindluse rajaja pole siiani täpselt teada, kuid tõenäoliselt ehitasid selle venelased Põhjasõja ajal kaitseks Rootsi laevade vastu. Ent võib-olla alustasid kindluse ehitust juba rootslased.
REKLAAM



Tsitadelli tõenäolisel ehitamisajal aastatel 1715–1718 oli suurtükkide laskekaugus veel nii väike, et Tallinna sadama kaitseks tuli merekindlustused ehitada otse merre. Eesti oli siis juba kindlalt Tsaari-Venemaa käpa all, ent üle mere pidas Rootsi veel Põhjasõja viimaseid lootusetuid lahinguid.

Tõenäoliselt peeti Rootsi laevastikku nii ähvardavaks, et kaitseks selle eest tasus merre kindlust ehitada.

Allveearheoloog Vello Mäss lausus, et Peeter I käsul hakati 1714. aastal ehitama Tallinna sõjasadamat koos kõigi vajalike kindlustustega, mida oli ka Maar­jamäel, Paljassaarel ja mujalgi.

Kümmekonna aasta eest ajakirjas Horisont kirjutatud artiklis tsitadelli kohta oli Mäss veel kahtlev, kas tsitadelli rajajad võisid olla ka rootslased. Nimelt oli juba Rootsi aja ühel kaardil Tallinna lahte paigutatud üks ehitis, mis võiski tema arvates olla praegune tsitadell.

Kogenud juhendaja abil


Praeguseks oli Mäss jõudnud aga arvamusele, et tsitadelli ehitajad pidid olema venelased. «Rootsi ajal polnud Tallinn sõjasadam,» põhjendas ta oma arvamust.

Laululava vastas, rannast 900 meetri kaugusel meres asuva tsitadelli varemed on praeguseks muinsuskaitse all, ent muinsuskaitse erilubadega lastakse sukeldujaid varemeid uudistama. Kolmapäeva õhtul sõitis varemeid vaatama sukeldumisklubi Maremark seltskond.

Sukeldumiseks tuleb läbida kursused, ent asjahuvilised pääsevad vee alla ka siis, kui leiavad endale divemaster’i või sukeldumisinstruktori paberitega sõbra, kes viitsib neid vee all kantseldada ja nende eest hoolitseda. Üks selliseid on sukeldumisklubi Maremark divemaster Rait Teder.

Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et kuival maal seletatakse, mis toimuma hakkab ja kuidas erinevates olukordades käituma peab. Seejärel pannakse asjahuvilisele varustus selga ning vees hoiab kogenematu sukelduja oma juhendajast kinni nagu väike laps ema seelikust ja tutvub niimoodi veealuse maailmaga.

Sissejuhatava tunni käigus Rummu vangla kõrval karjääris tekkis korraks ka paanika – tundus, et veealune pole ikka inimese loomulik elukeskkond.

Kolmapäeval, järjekordsel kuumal päeval tekkis aga merepõhjas tunne, et praeguste ilmadega peakski viibima peamiselt vee all, kuni sügis kätte jõuab, sest seal oli mõnusalt jahe.

Eesti merevesi kipub olema sogane ja kaugele seal ei näe. Tsitadell asub sadamale tunduvalt lähemal kui hiljem samaks eesmärgiks rajatud Patarei kindlus, mistõttu Soomest tulnud Tallinki laevast piisas, et niigi viletsat nähtavust veel kehvemaks muuta.

Vee all ei saa vähemalt algaja ilma abivahenditeta üldse aru, kus ja kui sügaval ta asub. Kuna ka nähtavus oli kehv, siis ilmusid tsitadelli varemed nähtavale ootamatult nagu kummitus kusagilt teisest maailmast.

Kõigepealt tulid esimesed palgid, mille läbimõõt reetis, et need pidid olema võetud kaua kasvanud metsast. Järgmiseks tuli kõrge palkmüür.

Tegelikult oli müüre lausa kaks, üks oli ehitatud teise sisse, kokku moodustus müüridest aga umbes saja ruutmeetri suurune torni meenutav kärgkast. Kahe müüri vahel oli väike lõhe, sisemiste müüride vahele oli aga kuhjatud tihedalt paekive. Kokku on alles kolm kärgkasti.

Praegu on tsitadellist alles vaid varemed, mis ühtset tervikut enam ei moodusta. Mässi sõnul oli tsitadell aga kunagi valmis merekindlus, kuhu olid paigutatud ka suurtükid sadama kaitseks.

Vesi varjab saladusi

On ka võimalik, et tsitadelli ei õnnestunud siiski kunagi valmis ehitada. 1998. aastal ajakirjas Horisont ilmunud artiklis tsitadellist kirjutas Mäss, et kärgkastide nurkadest sirutuvad ülespoole meetripikkused palgiotsad, mis pidid «teise korruse»
paigaldamisel täitma «juhtpukside» rolli. Selle versiooni järgi jäi ehitus pooleli ja praegu merepõhjas olev ongi enam-vähem kõik, mis sellest kindlusest kunagi valmis sai.

Tsitadelli müüride ja merepinna vahele jääb viis-kuus meetrit. Horisondi artiklis oletas Mäss, et kui 19. sajandil laiendati Tallinna sadamat, siis võeti selleks ehitusmaterjali tollal juba ebavajalikuks muutunud tsitadelli varemetest ja nii vajuski kunagine kindlus vee alla. Mis aga täpselt juhtus, pole teada, sest viimased kümmekond aastat pole kindlust eriti uuritud.

Kuidas sukelduda

• Sukeldumiseks tuleb läbida avaveesukeldumise kursused, mida saab teha mitme sukeldumisklubi juures. Sukeldumise katusorganisatsioon PADI Open Water Diver ehk avaveesukelduja (OWD) kursus on sukelduja ABC.

• Instruktori juhendamisel õpetatakse selgeks sukeldumise algtõed, seejärel jätkatakse basseinisukeldumistega ja teoreetiliste teadmiste omandamisega. Kursus lõpeb avaveesukeldumistega.

• OWD kursusele minekuks peab olema vähemalt kümneaastane, terve ja tundma ennast vees mugavalt. Tervislik seisund selgitatakse välja lühikese ankeedi abil. Füüsiline puue pole ilmtingimata takistus. Kõik, kes täidavad kursuse sooritusnõuded, saavad ka litsentsi.

• PADI Open Water Diver ehk avaveesukelduja eluaegse sukeldumissertifikaadi omanikuks on võimalik saada paari nädalaga. Seejärel saab end edasi arendada, juurde õppida ja kogemusi omandada edasijõudnute kursusel
PADI Advanced Open Water Diver.

Allikas: sukeldumisklubi Maremark

USAs oli oma «Stonehenge»?


www.postimees.ee 23.07.2010

USAs oli oma «Stonehenge»? Fotol on tseremoniaalpaiga rekonstruktsioon

Foto: wikipedia.org



USAs Cincinnati osariigis Ohio lähedastel väljakaevamistel leiti 2000-aasta vanune tseremoniaalpaik.


Arheoloogide sõnul võis seal kunagi olla puidust ehitis, mis meenutas Briti saarte kuulsat megaliitehitist Stonehenge`i, kirjutab National Geographic.

«Sealne ehitis oli rajatud nii, et selle abil sai astronoomilisi vaatlusi teha. Postidest ümbritsetud ringi läbimõõt oli 57 meetrit,» laususid arheoloogid.

Tänapäevaks on alles jäänud ainult postiaugud, mille diameeter on 30 sentimeetrit ja sügavus ligi üks meeter. Oletatakse, et postid olid teineteisest 3 – 4 meetri kaugusel. Maapind pandud poste toetasid suured lubjakivikamakad.

Arheoloogide sõnul oli lubjakivi vedamine 1,6 kilomeetri kauguselt ning 76-meetrisele mäele paigutamine keerukas ettevõtmine.

Ringi keskelt leiti inimtegevuse jäänuseid – loomaluid ja potikilde ning lõkkejälgi.

Koht kannab ametlikku nime Moorehead Circle, kuid arheoloogid kutsuvad seda parema meelega Woodhenge`iks.

Teadlaste sõnul rajasid selle Hopwelli kultuuri esindajad. See kultuur domineeris Põhja-Ameerika keskläänes ja idaosas 1 – 900 pKr.

Hopwelli kultuuris ei tuntud labidat, vaid kaevamiseks kasutati loomaluid ja terava otsaga puitu.

«Võib oletada, et see ehitis ei olnud mõeldud väga pikaajaliseks kasutamiseks. Kümne aastaga võisid need puidust postid ära mädaneda ning paigast kukkuda,» selgitasid arheoloogid.

Arheoloogid tegid rekonstruktsiooni, milline see kohalik Woodhenge välja näha võis ning uurivad, kas sel on kuulsa Stonehenge`iga sarnasusi.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Salisbury tasandikult leiti puidust «Stonehenge´i» asupaik


www.postimees.ee 22.07.2010

Salisbury tasandikult leiti puidust «Stonehenge´i» asupaik. Fotol megaliitehitis Stonehenge

Foto: Scanpix



Suurbritanniast Wiltshire´ist Salisbury tasandikult leiti pronksiajastust pärit kuulsa megaliitehitise Stonehenge`i puidust versiooni asupaik

See pärineb neoliitilisest või pronksiajastust ning see leiti kuulsast kiviehitisest vaid 900 meetri kauguselt, kirjutab The Telegraph.

Arheoloogide sõnul võidi see ehitada samal ajal, mil Stonehenge valmis sai – umbes 4500 aastat tagasi.

Puidust postidest oli tehtud kaks ringi, milles oli kaks sissepääsu. Need asusid kirdes ja edelas. Ehitise ümber võis aga matmispaik olla.

Kogutud informatsiooni põhjalt tehakse arvutijoonis, milline see ehitis välja näha võis.

Teadlaste arvamused, milleks puidust «Stonehenge`i» kasutati, lähevad lahku. Enamik ekspertidest on arvamusel, et esimesed 500 aastat oli see matmispaik.

Üks teadlane käis välja mõtte, et tegemist oli tseremooniapaigaga, kus toimusid kogukonna ühised niinimetatud transsi viimise tantsud.

Uuringut juhtiva Birminghami ülikooli arheoloogi Vince Gaffney arvates võidakse piirkonnast veel midagi uut ja huvitavat leida, kuna enamik Stonehenge`i ümbrusest on läbi uurimata.


Toimetas Inna-Katrin Hein

Kiviajastu dildo?


www.elu24.ee 21.07.2010



Rootsis tuli päevavalgele põdrasarvest nikerdatud seksimänguasi.

Teadlaste sõnul meenutab see dildot, kuid nad ei ole kindlad, milleks seda tegelikult kasutati, kirjutab Live Science.

«See on küll peenisekujuline, kuid milleks selle valmistajad eset kasutasid, pole teada. Võimalusi on mitmeid,» lausus Rootsi kultuuripärandi nõukogu arheoloog Gšran Gruber.

Arheoloog Martin Rundkvist lisas, et peenise kuju annab vihjeid viljakussümbolile.

Luust nikerdatud ese ilmus päevavalgele Motalas mesoliitikumi ajastul asustatud paigas. Sealsed leiud pärinevad ajavahemikust 4000 – 6000 eKr.

«Tegemist on orgaanilisest materjalist esemega. Tavaliselt mesoliitikumi ajastu paikadest orgaanilisi asju ei leia. Praegune väljakaevamiskoht asub jõe ääres. Seal aitavad asjade säilimisele kaasa jõe põhjaladestus ja savikiht. Selle tõttu on see sarv-peenis hästi säilinud,» lisas Rundkvist.

Dildosarnane objekt on 10,5 sentimeetrit pikk ning selle läbimõõt on kaks sentimeetrit.

See ei ole esimene Euroopa aladelt leitud fallost kujutav objekt. 2005. aastal tuli Sakamaal midagi sarnast päevavalgele. See oli aga märgatavalt vanem – 28 000 aastat vana ja kivist.

Arheoloog Fredrik Molini kinnitusel ei ole sellist Skandinaaviast ega kogu Põhja-Euroopast varem leitud.

Uurijate sõnul ei ole selge, kas seda kasutasid naised, mehed või mõlema soo esindajad.

«Kuigi sel on peenisekuju, võis see siiski igapäevane tarbeese olla. Selle abil võidi ka soolisi erinevusi noorematele õpetada,» lausus arheoloog.

Kiviajastu asjade juures ei ole seksuaalne sümbolism tundmatu. Enamasti kasutati naisele viitavaid sümboleid, mis tähistasid emakest maad ja viljakust.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Peterburist leiti bolševike ajastu massihauad


www.elu24.ee 21.07.2010

Peterburi Peeter-Pauli kindlus

Foto: Scanpix



Arheoloogid avastasid Venemaal Peterburis Peeter-Pauli kindluses bolševike ajastu mõrvapaiga ja massihauad.

Haudades on 80 inimese jäänused, kes tapeti lasuga pähe, kirjutab The Telegraph.

Kuus massihauda pärinevad 1917. aasta revolutsiooni päevilt.

«Hauad leiti Peeter-Pauli kindluse renoveerimistööde eel tehtavate väljakaevamiste käigus,» sõnas kindlus-muuseumi pressiesindaja Dmitri Masliakov.

Peeter-Pauli kindlus oli tsaariajal vangla, kus hoiti poliitvange. Selle kindluse katedraali on maetud Romanovite dünastia liikmed.

Pärast revolutsiooni sai kindlusest režiimivastaste hukkamispaik.

Ajaloolased kahtlustasid juba ammu, et seal võivad massihauad olla.

Peeter-Pauli kindlus on Peterburi üks tähtsamaid vaatamisväärsusi.
Toimetas Inna-Katrin Hein

tiistai 20. heinäkuuta 2010

Guatemalast avastati maiade kuninga hauakamber


www.postimees.ee 19.07.2010

Guatemalast avastati maiade kuninga hauakamber. Fotol hauakambri detail

Foto: Scanpix



USA Browni ülikooli arheoloogid avastasid Guatemalast maiade kuninga hästi säilinud hauakambri.

Uurijate sõnul on hauakambris lisaks kuninga jäänusele ka sümbolite ja jumalakujudega kivitahvleid, keraamikat ja lasteskelette, kirjutab The Telegraph.

Teadlastele paljastus hauakamber džungliga kaetud Peteni piirkonnas El Zotzist.

Esialgsel hinnangul pärineb hauakamber ajavahemikust 300 – 600 pKr ning see asub El Diablo nime kandva püramiidi all.

Hauakamber on kolm meetrit pikk ja 1,2 meetrit lai. Kuningale oli teispoolsusse kaasa pandud näiteks rõivaid ning punast ja kollast keraamikat, mida ehivad kalade ja metssigade pildid.

«Tegemist oleks nagu varakambriga. Kuninga hauapanused näitavad, et tegemist oli selle ühiskonna liidriga. Ka kuninga jäänusel olevad ehted näitavad ta kõrget staatust,» selgitas väljakaevamiste juht Stephen Houston.

Arheoloogid jõudsid hauakambri jälile tänu mitmetele inimjäänuste leidudele. Edasiste kaevamiste käigus paljastusid hauapanused.

«Kui me lõpuks hauakambri avasime, siis see tekitas lauas külmavärinaid. See paik oli suletud üle 1600 aasta. See oli õhu- ja veekindel,» lisas arheoloog.

Arheoloogide sõnul annab leid uut informatsiooni maiade matmiskommete kohta.

«Maiade juhi surma puhul oli tavaline, et temaga maeti koos lapsi või noori, kes ohvriks toodi. Maiad tõid vahel ohvriks isegi vaid aastavanuseid lapsi. Siinses kambris on kuue lapse jäänused,» selgitati.

Maiade tsivilisatsioon eksisteeris tänapäeva Kesk-Ameerika aladel ning nende kõrgaeg oli 250 – 900 pKr.

Teada on, et El Zotsis asunud maiade hõim oli sõjajalal kahe teise võimsa tsivilisatsioonikeskuse Tikali ja Calakmuliga.

Arheoloogide kinnitusel võib leiukoht veel põnevaid asju paljastada, sest väljakaevamised on alles alguses. Samas aga kardetakse, et uudis haua leidmisest meelitab kohale hauaröövleid ja vargaid.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Allveelaev Kalev jäi siiski leidmata

www.tallinnapostimees.ee

Uwe Gnadenteich

Allveearheoloog Vello Mäss sõnas, et eile uuritud laevavrakk vist ei ole Kalevi vrakk. OÜ Tuukritööd juht Kaido Peremees aga ütles, et tema on päris kindel, et tegemist ei ole Kaleviga.

Mässi sõnul peeti laevavrakki Kaleviks seetõttu, et esimestel sonaripiltidel oli laevakere juures näha ebatavaline poolkaar. See oli uurijate arvates Kalevi niinimetatud miinitasku, milles on viis miinišahti, igas šahtis kaks miini. Teistel allveelaevadel sellist asja ei olnud, sest Kalev ja Lembit olid ainsad selle projekti järgi ehitatu allveelaevad.

Esialgsed sonaripildid olid nii paljulubavad, et Meremuuseum, merevägi ja Tuukritööde OÜ võtsid koos ette põhjalikuma uurimise. Miinijahtija Ugandi sonari salvestustel vrakk enam nii väga allveelaeva moodi ei paistnud.

Viimane, eilseks kavandatud uurimistöö osa, millele oli kõige enam lootusi pandud, jäi kahjuks ära. Liiga tuulise ilma tõttu ei olnud võimalik lasta vraki juurde robotit, mis oleks sealt videopilti edastanud.

Nii oligi Mäss sunnitud tõdema: «Suure tõenäosusega ei ole tegemist Kalevi vrakiga, aga täie kindlusega ma seda siiski ei julge öelda. Me peame ära ootama videopildi vee alt, et saaksime kindlama tõestusmaterjali. Aga olgu kuidas on, igal juhul on tegemist väga huvitava vrakiga,» lausus allveearheoloog.

Tuukritööde OÜ juht Kaido Peremees seevastu oli kindel, et vraki näol polnud tegemist Kaleviga. Ta lubas küll, et niipea kui ilm vähegi lubab, saadetakse videopilti edastav robot vraki juurde, kuid hoiatas samas, et liiga palju ei maksa sealt oodata.

Niisugune õnneasi, et uppunud laeva nime saab merepõhjas laevaküljelt ilusti ära lugeda, juhtuvat tavaliselt filmides. Tegelikkusolevat palju keerulisem. «Minu praktikas on olnud kaks juhust, kus on võimalik olnud laevkerelt laeva nimi välja lugeda,» lausus Peremees. Ta lisas, et videopildi abil saab võibolla kindlaks teha selle, mis tüüpi laevaga on tegemist, rohkemat ei maksa sealt loota.

Siiani on uurijad Juminda miiniväljalt leidnud umbes 50 laevavrakki. Nende hulgas neli allveelaeva, kaks jäämurdjat, suur hulk kaubalaevu ning ajaloolisi purjelaevu.

Allveelaev Kalev väljus oma viimaseks jäänud lahinguülesannet täitma Kroonlinnast 1941. aasta 29. oktoobril. Lisaks meeskonnale oli laevapardal veel kolmeliikmeline eestlastest luuregrupp, mille üks liige oli naine.

Allveelaev pidi suunduma Suursaare kaudu Eesti rannikuleja luuregrupi seal maale saatma. «Pärast seda pidi Kalev minema positsioonile Tallinna-Helsingi laevaliinil, panema sinna 20 meremiinist koosneva tõkke ja pidama seal halastamatut allveesõda ehk uputama kõik laevad, mis seal liikusid,» rääkis Mäss.

Pärast seda, kui Kalev oli Kroonlinnast lahkunud, ei andnud endast raadio teel kordagi märku ei allveelaeva meeskond ega laeva pardal olnud luuregrupi liikmed, kes pidid kaldale jõudes omadega ühendust võtma.

sunnuntai 18. heinäkuuta 2010

Läänemerest leiti haruldast šampanjat

postimees.ee 18.07.2010



Sukeldujad leidsid Soomele kuuluva Ahvenamaa lähistelt 30 pudelit šampanjat, mis väidetavalt pärineb Prantsuse revolutsiooni eelsest perioodist.
REKLAAM

Väidetavalt pärineb šampanja 18. sajandist ning esialgsete hinnangute kohaselt võib pimedas ja külmas joomiskõlbulikuna säilinud jook olla aastatel 1782-1788 toodetud Clicquot. Lõplikult selgitatakse šampanja päritolu välja Prantsusmaal, kuhu see analüüsideks saadeti, vahendas BBC.

Kui labor kinnitab haruldase joogi erakordsust, oleks tegemist vanima joomiskõlbuliku šampanjaga, kuna praegu kuulub see tiitel Perrier-Jouet´le, mis pärineb 1825. aastast.

Haruldase leiu tegi sukelduja Christian Ekström, kes maitses ühe pudeli sisu ka oma kolleegidega. «See oli fantastiline,» kirjeldas Ekström maitselamust. «Selle maitse oli väga magus, tunda oli tamme maitset ning väga tugevat tubakalõhna,» lisas sukelduja, kelle sõnul olid joogi mullid väga väikesed.

Veiniekspertide hinnangul võib šampanjapudeli hind kerkida oksjonil 500 000 Rootsi kroonini (üle 825 000 Eesti krooni). Ahvenamaa seaduste kohaselt otsustab kohalik võim, mida merepõhjast leitud šampanjaga edasi teha.


Toimetas Jürgen Tamme, reporter

lauantai 17. heinäkuuta 2010

Jeruusalemmast leiti Egiptuse vaaraole suunatud kirja fragment


www.postimees.ee 16.07.2010

Jeruusalemmast leiti Egiptuse vaaraole suunatud kirja fragment

Foto: Scanpix



Arheoloogid avastasid Iisraelist Jeruusalemmast fragmendid kirjast, mis oli suunatud iidse Egiptuse vaaraole Amenothep IV.


See jumalasalgajast vaarao valitses Egiptuses 14. sajandil eKr., kirjutab Huffington Post.

Jeruusalemma vanalinnas tehtavate väljakaevamiste käigus avastatud akkadi kiilkirjast dokumendist on alles vaid kahesentimeetrine tükk.

Oletatakse, et tegemist on savifragmendiga, mis pärineb kohaliku kuningakoja arhiivist.

Heebera ülikooli arheoloogia instituudi professori Wayne Horowitzi kinnitusel on fragmendil on selgelt eristatavad sõnad «sina», «sa olid», «hiljem», «teha» ja «nemad».

«Selle on kirjutanud oma aja kohta väga haritud inimene. Selleks isikuks võis olla õukonnakirjutaja,» lisas uurija.

Arvatakse, et leiul on seos 380 kivitahvliga, mis leiti 19. sajandil Egiptusest Amarnast. Need kivitahvlid kuulusid vaarao Amenothep IV arhiividesse.

Vaarao Amenothep IV, kes oli vaarao Amenothep III poeg ja vaarao Tutanhamoni isa, tuntakse kui monoteistliku jumalakultuse rajajat. Tema ajastul kaotati mitmete jumalate kummardamine ning asendati päikesejumala Atoni kultusega.

Amarnast leitud kivitahvlitelt paljastus, et vaarao Amenothep IV olid praeguste Iisraeli ja Süüria aladel asunud riikidega üsna keerulised suhted. Kuus neist tahvelkirjadest oli suunatud Jeruusalemma alal valitsenud kuningale Abdi-Hebale.

«Nüüdne leid näitab, et Jeruusalemma kuninga Abdi-Heba ja Egiptuse valitseja vahel oli üsna tihe kirjavahetus. Kirjafragment kinnitab, et hilisel pronksiajal oli Jeruusalemm tähtis poliitiline ja majanduskeskus,» sõnas arheoloog Eilat Mazar.

Nüüd avastatud kirjafragment on 600 aastat vanem kui eelmine sarnane leid, olles sellega vanim Jeruusalemmast leitud kirjutis.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Ooperimaja ehitus katkestas väljakaevamised


www.saartehaal.ee 17.07.2010

Autor: Rita Loel

PÕNEVAD LEIUD: Lossihoovis tulid päevavalgele 500-aastased kaitsetornid, mis omakorda peitsid endas Rootsi-aegseid ööre, sõrmuse ja lauanõusid.

Foto: Egon Ligi

Kuressaare linnuse konserveerimis- ja restaureerimistööde arheoloogilised kaevamised, mis tõid päevavalgele vanad, tõenäoliselt 15. sajandist pärit kaitsetornid, jätkuvad pärast ooperipäevi.

Tööde ajutine peatumine ei varjuta aga rõõmu leidudest, sest ehkki vanad kaitsetornid on olemas Rootsi-aegsetel, 1640. aastast pärit plaanidel, ei kujutatud ette, et need nii hästi säilinud on. “Kui hakkasime ülevalt kaevama, siis paistis, et all on mingi õõnsus,” rääkis OÜ Agu EMS arheoloog Garel Püüa (pildil), lisades, et oli ikka uhke tunne, kui esimest korda avausse sisse piiluda sai.

“Meid tõsiselt hämmastas torni seisukord, ei ütleks, et ta on 500 aastat vana,” märkis arheoloog, tutvustades laske-avasid, posti ja põrandaplaati ning relva toetamise prussi, kust oli võimalik võtta ka puiduproovi.
Idabastioni teise torni puhastamine võtab veel aega, kuid praeguseks on selle paksuseks mõõdetud ligi kolm meetrit ning pinnasest ulatuvad välja vaid kolme laskeava ülemised servad.

Arheoloog arvab, et oluliselt kaitsetornid praegusest seisust kõrgemad ei olnud, võib-olla meetrikese. Vana ringmüür, mis praegu aimatav, võib arheoloogi arvates peita ka vana väravakohta.
Garel Püüa hinnangul müüriti tornid kinni Rootsi ajal, kui hakati bastioni ehitama, see oli 17. sajandil. Rootsi ajast on pärit ka kaevamisel välja tulnud leiud: liigendiga taskunuga, kaheharuline kahvel, sõrmus ja paar ööri, ühel rahal peal ka aastaarv 1666. “See, kellele kahvel kuulus, nõuab veel tööd ja uurimist,” märkis arheoloog.

Pärast ooperipäevi jätkuvad linnuse vallidel arheoloogilised kaevamised, mis tõenäoliselt – oleneb ilmast – kestavad kolm aastat. Püüa loodab, et 500-aastased kaitsetornid tulevikus ka inimestele näha saavad.

Tee-ehitus tõi ilmavalgele 800-aastased inimluud


www.saartehaal.ee 17.07.2010

Autor Rita Loel

TÖÖD ON PALJU “Tee-ehitust meie kaevamised ei pidurda, sest toimetame siin väikesel lõigul, kuid tööd on siin palju,” märkis Peeter Talvar, lisades, et rohkem võib leidude kohta öelda vast paari nädala pärast.

Foto: Peeter Kukk

Valjalas täies hoos olev tee-ehitus tõi päevavalgele viis haualohku koos ehete ja muude esemetega. Arheoloogide arvates võib tegemist olla ainulaadse leiuga Eestis – maetud luud ja inimestele kuulunud esemed pärinevad 12. sajandi lõpust või 13. algusest.

Kui Valjalas kiriku ees tee-ehitus algas, hoidis iga kopatäis mulda nii arheolooge, Saarte Hääle toimetust kui ka vallarahvast elevil – milliste leidudega seekord kaevamine üllatab. Nüüd raporteeriski arheoloog Peeter Talvar Saarte Häälele, et leiud ongi päevavalgele tulnud ning võivad olla koguni Eesti mastaabis ainulaadsed.

Vallavanema nali osutus tõeks


Kui mõni nädal tagasi Saarte Hääl Valjala vallavanemalt Kaido Kaasikult päris, kuidas tee-ehitusel läheb, et kas ja mida on päevavalgele tulnud, ütles vallavanem ajakirjanikule, et ikka on, “viis matust ja kuldehted”, lisades siis, et tegi tegelikult nalja ning peale vana kiviaia tükkide pole muud avastatud.
“Üldiselt nägi see teede ristmik 1790. aastal välja juba samasugune, kui ta on praegu,” täpsustas Peeter Talvar, näidates kraavi pinnases läinud sajandi 30ndatest aastatest pärinevat kivisillutist. “Kiviaed algas 80 sentimeetri sügavusel asfaltpinnast ning ilmselt oli tegemist aiaga, mis piiras kirikumõisa põldu,” rääkis ta.

Kaablikaevamine tõi välja hauad

Pärast seda, kui oli aga kopp maasse löödud sidekaabli paigaldamiseks, tulid pooleteise meetri sügavusest välja haualohud. “Praegu läheb kraav läbi viiest haualohust, mis on seetõttu erilised, et tegemist ei tundu olevat laibamatustega, vaid maetud on luud,” rääkis Talvar.

Praegugi on kraavi ääres selgelt näha lohud pinnases ning kraavi äärest võib näha inimluid. Et ühe haualohu peal on suur kivi, meenutab see Talvarile kivikalmet, kus matusekiht kaeti kividega, et hoida elavate ja surnute maailmad lahus.
“Eestlastele omast põletamismatust siin näha ei ole, kuid huvitav on see, et ühes lohus on maetud mitu inimest ning luud on maetud ristiusumatuste kohaselt lääne-ida suunas,” arutles Talvar, lisades, et praeguseks on teada, et oma viimse puhkepaiga on teederistmiku all leidnud kaks naist.

Ainulaadne Eestis

“Vaatasime mulla läbi ja saime pronksist erinevaid sõlgesid ja kee vahelüli, lisaks kaks nuga (neist üks tõeline saare naise nuga koos tupega – toim), erinevaid vööosi, pronks-spiraalikesi, mis olid pandud riiete sisse,” märkis arheoloog, kelle sõnul oodatakse nüüd antropoloogi, kes luude kohta midagi öelda oskab, samuti tuleb veel uurida leide ja maapinda, mis võivad selgitada, kas haualohkudesse on maetud luud või surnukehad.

“Kui siia on tõesti luud maetud, siis mina küll Eestis teist sellist juhust ei tea,” märkis arheoloog, lisades, et on ka võimalus, et siis, kui kirikuaeda hakati haudu kaevama, tulid välja paganate luud, mis siis aia taha ümber maeti. “See selgitaks ka asjade ja ehete olemasolu, sest ju ei tahetud paganlikke asju ära võtta.”

torstai 15. heinäkuuta 2010

Viljandi saab lossipargi kordategemiseks ligi 4 miljonit krooni


www.sakala.ee 15.07.2010

Vaade lossimägedele.

Foto: ELMO RIIG/SAKALA


Keskkonnainvesteeringute keskus andis Euroopa regionaalarengu fondist rannaniitude ja mõisaparkide taastamiseks 49 miljonit krooni toetust, millest Viljandi linnavalitsus saab 3 952 315 krooni lossipargi rekonstrueerimise projekteerimiseks ja ehitustöödeks.


Projekti kogumaksumus on 4 649 782 krooni, millest Viljandi linna osalus on 697 467 krooni.

Viljandi linnapea Kalle Jentsi sõnul alustatakse projekteerimist juba lähiajal. Ehitustöödega on kavas algust teha 2011. aasta kevadel.

Viljandi linnavalitsuse keskkonna ja haljastuse peaspetsialist Inga Nõmmik ütles, et esmalt koostatakse keskkonnaameti ja muinsuskaitseametiga Viljandi lossipargile rekonstrueerimisprojekt, mille käigus tehakse pargi puistu dendroloogiline inventuur, projekteeritakse võsaraied ja uus istutus.

Projektiga määratletakse, kus tuleb rekonstrueerida pargi valgustus ja kõnniteed ning kus asuvad kommunikatsioonid, elektrikaablid ja -kilbid, trepid, suunaviidad, turvapiirded ja istepingid.

Rekonstrueerimine peab ette nägema ka lossipargi hooldamist järgmise kümne aasta jooksul.

Suurimad esimese taotlusvooru toetused lähevad Kadrioru pargi kirdetiigi korrastamiseks ning väikese väina hoiuala looduse mitmekesisuse taastamiseks ja säilitamiseks.

Toimetas «Sakala»

Küüni tänaval Tartus jätkatakse arheoloogilisi uuringuid


www.postimees.ee 15.07.2010

Küüni tänav Tartus on arheoloogidele läbi aegade uurimisväärset pakkunud.

Foto: Sille Annuk


Küüni tn arheoloogiliste kaevamiste riigihankel tunnistas Tartu linnavalitsus edukaks MTÜ Arheoloogia ja ehitusajaloo grupp AEG pakkumuse maksumusega 249 000 krooni.


Küüni tn rekonstrueerimise käigus selgus arheoloogiliste kaevamiste vajadus sademeveetorustiku ehitamise piirkonnas. See tingis osaliselt teetööde seiskumise. Küüni tn ehitust rahastatakse osaliselt Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest ning linn esitab EASile taotluse rahastada ka arheoloogilise kaevamise kulusid.

Toimetas Tiit Reinart, reporter

Maailma Kaubanduskeskuse ehitusplatsilt leiti vana laevavrakk


www.postimees.ee 15.07.2010

Laevajäänuste puhastamine.

Foto: Scanpix


New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse alal asuvalt ehitusplatsilt kaevasid töölised üles ilmselt 18. sajandil mattunud laeva vraki, vahendas uudisteagentuur AP.

Arheoloogide sõnul kasutati alust ilmselt muu prügiga koos kunagi Manhattani saare laiendamiseks Hudsoni jõkke.

Kohapeal töötavad arheoloogid Molly McDonald ja A. Michael Pappalardo ei osanud veel öelda, kui vana laev täpselt on või mis tüüpi alusega on tegu.

New York Timesi andmetel on laev olnud maetud vähemalt 200 aastat ning selleni ei jõutud 1960.-1970. aastatel kaksiktornide ehitamisel.

Toimetas Liisi Poll

Salme muinaslaevast leiti tapluse jälgi


www.saartehaal.ee 14.07.2010

Autor: Raul Vinni

MEES MUINASLAEVAST: Eile Salmelt leitud inimluustikul on tapluse jälgi. Fotol on hästi näha ka rauast kilbikupal (all) mis on tahtlikult mõlki löödud, arvatavasti relvade ohverdamise riituse käigus.

Foto: Egon Ligi

Üleeile kinnituse saanud asjaolu, et Salme väljakaevamistel on tegemist uue muinaslaevaga, sai eile veelgi tõendeid juurde. Maapõuest tuli välja praktiliselt terve inimluustik ning aina rohkem hakkab välja paistma ka säilinud laevaparras.

“See on selle suve leid,” ütles arheoloogiadoktor Jüri Peets eile keskpäeval, kui lisaks juba varem leitud esemetele hakkas paistma väga hästi säilinud terve luustik, mille vöökohal asetses järjekordne kilbikupal. “Aga suvi on alles noor ka,” muigas Peets.

Eile hommikul näitas Peets Saarte Häälele uusi leide, mis viimase ööpäeva jooksul olid välja tulnud. Leitud oli hulgaliselt laeva koos hoidnud neete, mis on üllatuslikult väga erineva suurusega. Miks nii, sellele Peets kohe vastust anda ei osanud. Samuti olid välja tulnud luukammi osad, mis kaunistatud ringikujulise ornamendiga. “See tähistab päikest,” teadis Peets rääkida. Kammiga samas kohas olid ka väike nuga ning tulekivi.

Välja oli kaevatud ka rohkem laeva parrast, kus rauaroostega läbiimbununa on säilinud ka puitu. Laevakontuurist leitud rohked nooleotsad ja eile pärastlõunal välja puhastatud luustiku õlavarrel olevad raiejäljed lubavad oletada laeva osalemist tapluses. Siruliasendis luustikud võiksid Peetsi sõnul kuuluda aga kiiruga maetud langenud sõdalastele, kes olid vaid hädapäraselt mulla-liivaga kaetud.

Nüüdseks leitud teisel kilbikuplal on sügav tahtlikult tekitatud, mitte lahingus tekkinud sügav vagu (teine kilbikupal on n-ö lömmi löödud – toim). Parda vastu toetuvad katkised mõõgad ja rikutud kilbikuplad viitavad Peetsi sõnul aga sellele, et hiljem on peetud matmispaiga juures riitust, mille käigus on ohverdatud relvi, mis n-ö surmamiseks on lõhutud. Just püstiasendis relvad näivad kinnitavat oletust, et need on lisatud matusele hiljem.

“Miks muidu on inimene pandud pikali ja relvad püsti?” arutles Peets, et inimese ja relvade asend ei lähe mitte kokku.
Samuti on Jüri Peets kindel, et laev oli kunagi maa peal, mitte maa sisse kaevatud. Surnud visati kiiresti laeva, aeti hädapärane pinnasekiht peale ning hiljem toimetati eelpoolnimetatud riitusi. Kes keda laeva viskas, seda Peets öelda ei oska.

Leitud laeva parda näol paistab tegu olevat suhteliselt maapinna lähedal oleva osaga, mis annab aimu sellest, et laev oli mõõtmetelt suurem kui kaks aastat tagasi leitu.
Jüri Peets märkis ka seda, et praeguseks on otsustatud määrata ka preemia ekskavaatorijuhile, kes kaks aastat tagasi sügisel kaablikraavi kaevates sattus mõõkade otsa ning andis nendest teada, mitte ei jätkanud oma tööd. Peets rõhutab, et ilma selle leiuta ei toimuks ka praegu käimasolevaid kaevamisi ning kõik eelpoolnimetatu oleks olnud leidmata.

Salmelt leiti teine muinaslaev (Video!)


www.saartehaal.ee 13.07.2010

Autor: Raul Vinni

VÕÕRASTE LAEV: Jüri Peets on enam kui kindel, et teine laev on leitud ja sellega randusid enam kui tuhat aastat tagasi Saaremaa rannikul võõramaalased. Peetsi panevad nii arvama võõrapärased ühe teraga mõõgad, milletaolisi pole Eestis mujalt leitud.
Foto: Egon Ligi

Arheoloogiadoktor Jüri Peets on pärast neli päeva kestnud kaevetöid Salmel üsna kindel, et leitud on ka teine muinaslaev. Laev on maapinnale suhteliselt lähedal ning sisaldab endas näiteks mõõku ja mängunuppe.

Kaks aastat tagasi Salmel avastatud muinaslaevast mõnekümne meetri kaugusel on arheoloogiliste kaevamiste käigus paljastunud neetide read, mis tähistavad laeva pardaid.

Mõõgad turritavad maast

Maa seest turritavad välja uhked pronksist käepidemega mõõgad ning suur kilbikupal (metallist osa, mis kinnitati kilbi peale – toim), mis on pärit samast ajastust kui eelmise laeva juurest leitud esemed. Ehk siis ligikaudu 1100 kuni 1300 aastat vanad.
“Laev pigem on kui ei ole,” arvas arheoloogiadoktor Jüri Peets, kui kaevatud oli 30 sentimeetri jagu. Laeva pardad jooksevad kaevamisruuduga diagonaalis ning esialgu ei ole laeva vööri ja ahtri kohalt veel kaevama hakatud.

Peets märkis, et laeva keskosa on 3.20 lai ning see annab alust arvata, et tegemist on suurema laevaga kui eelmine. Siiski nendib ta, et laiem võib see olla ka seetõttu, et esimene laev ei olnud nii kõrgel ning paadikere teadupärast altpoolt kitseneb.

Maapinna lähedal

Seekord oli laev nii maapinna lähedal, märgib Peets, et varem või hiljem oleks keegi selle otsa lihtsalt komistanud.
“Kool oleks järgmisel aastal oma muruniiduki ära lõhkunud,” naerab ta: ühe mõõga käepide oli praktiliselt maa peal.

“Väga hästi säilinud,” tõdeb Peets mõõkade kohta, millest ühel, kaheteralisel relval, on rohekaks tõmbunud pronksist ornamentidega käepidegi küljes. Seal kõrval on ka teine, pikk üheteraline mõõk, milliseid enne Salme leide pole Eestist varem teada. Samasugune on ka kolmas, eelmistest veid eemalt leitud mõõk.
Kilbikupla juures on näha luud, mis Peetsi hinnangul kuuluvad koerale, kes koos peremehega teise ilma läinud on.

Mattunud laev

Peets ei usu siiski, et tegemist on matusega. “Pigem on see mattunud laev,” arvab ta ja jääb oma juba varem välja käidud teooria juurde, et tegemist on laevahukus hukkunute või siis kaaslaste poolt kiiresti maetud inimestega, kes mingil põhjusel on surnud.

Peets arvab, et tegemist on võõramaalastega, kes näiteks võisid olla läbisõidul tollal Saaremaad ja Sõrvet eraldanud Salme väinas.
Peetsi hinnangul on palju aspekte, mis räägivad selle kasuks, et tegu on võõramaalastega. Kui näiteks puit ja raud annavad veel võimaluse, et tegemist on kohalikega, siis leitud mängunupud ja mõõgad ei jäta Peetsi sõnul kahtlust, et tegu on võõramaalastega.

“Selliseid ühe teraga mõõkasid ei ole Eestist mujalt leitud,” märgib ta. Samuti nagu ka juba esimese laeva juurest leitud vaalaluust mängunuppe, mida on välja tulnud ka nüüd.
Kaevamise käigus on välja tulnud ka see, et keset laeva keskkohta on arvatavasti II maailmasõja ajal plahvatanud mürsk.

Eesti teadusfondi rahastatavad kaevamised jätkuvad esialgu juuli keskpaigani, siis tehakse väike paus, et augustis jätkata. Esialgu võetakse pinnast kihiti vähemaks nii palju, et saaks maast kätte mõõga ja kilbikupla.

Video, millegipärast ei avane blogis, seega postitan lingi:

http://uudised.err.ee/external/iframeplayer/uudised_iframe.php?playmode=startvideo&lng=0&vid=34587

keskiviikko 14. heinäkuuta 2010

Arheoloogid paljastasid Kuressaare kindluse vallis keskaegsed tornid


www.meiemaa.ee 14.07.2010

Autor: Janne Nurmik

Arheoloog Garel Püüa näitab pea kolm nädalat kestnud arheoloogiliste kaevamiste esimesi silmale nähtavaid avastusi – idabastioni torni säilmeid. ÜLEVAL: Miniatuurne taskunuga (vasakul), kaheharuline kahvel, nuga ja hõbesõrmus vajavad veel lähemat uurimist.

Fotod: Valmar Voolaid

Kuressaare linnuse laiaulatuslike konserveerimis- ja restaureerimistööde arheoloogiliste kaevamiste käigus on päevavalgele tulnud kaks 15. sajandist pärit torni.

“Avanev vaatepilt oli meile ikka üsna šokeeriv,” tõdes osaühingu Agu EMS arheoloog Garel Püüa. “Seda eelkõige seetõttu, et meist kellelgi polnud aimu tornide nii imeheast säilivusest mullas ja kivirisus,” põhjendas Püüa.

Poolringikujulised tornid kaevati välja kindluse siseõuel asuva uue ooperimaja kõrval ja nende olemasolust linnusevallis olid arheoloogid vaem ka teadlikud. “Rootsiaegsetel, 1640. a pärinevatel kindluse plaanidel on tornid täitsa olemas,” viitas Püüa.

Eile sai kohe ooperimaja vahetusse lähedusse jääval, tänaseks suuremalt jaolt puhastatud torni juures näha selle esimesel korrusel paiknevat kolme laskeava ning teisel korrusel asuvaid põrandatala auke. “Ülihästi on säilinud ka torni põrandaplaat,” sõnas Püüa ja lisas, et torni müüripaksuseks sai ta 1,8 meetrit.

Lauanõude leid on lisaväärtus

Kindluse idabastioni teise torni suurem puhastamine jääb Püüa teada ilmselt Saaremaa ooperipäevade järgsesse aega. Seni on tornist teada, et selle seina paksuseks mõõtis arheoloog ligi kolm meetrit ja praegu paistavad rajatise uudistajale vaid kolme laskeava ülemised servad.

Kahe torni väljakaevamiste käigus avastasid arheoloogid veel ka lauanõude komplekti, kuhu kuulub luupeaga nuga ja kaheharuline kahvel.

Lisaks sattus maapinnast spetsialistide näppu taskunuga ja meesterahva hõbesõrmus. Kõigi esemete päritolu hindas Garel Püüa esmapilgul 17. sajandisse. “Täpne daatum selgub muidugi edasisel uurimisel,” märkis ta.

Tartus näidatakse sel nädalal rahvale üliharuldast pasunat

www.epl.ee 14.07.2010

Teele Tammeorg

Kogu Euroopas on tea­da vaid üksikud selle va­na pronksist pasu­naga samaväärsed leiud.

„Eestis me ühtegi teist nii vana puhkpilli ei tea,” märkis Tartu linnamuuseumi arheoloog Arvi Haak. Tema sõnul võib pasun pärineda lausa muinasaja lõpust ehk 12.–13. sajandist. Pill leiti Otepää linnuse väljakaevamisel arheoloog Osvald Saadre juhtimisel 1953. aastal. Arheoloogide hinnangul on tegemist väga haruldase leiuga kogu Euroopas, sest sellest ajast on säilinud vaid üksikud samalaadsed pillid.

Väärtuslik pasun ei ole kohalikku päritolu, aga kust see täpselt pärineb, pole Haagi sõnul päris kindel. „Võib vaadata nii ida, lääne kui ka lõuna poole,” märkis ta.

Kõige silmapaistvam detail on väike kotkapea pasuna kõlalehtril. Arheoloog Ain Mäesalu sõnutsi on lähedasi, kuid pisut erineva kujundusega 12.–14. sajandi kotkapäid leitud Lääne-Euroopas, aga ka Vana-Vene ja Volga-Bulgaaria riigis. Muinaseestlased võisid eseme kas võõrsilt osta või said selle sõjasaagiks.

Pasun on minevikus osaliselt purunenud ja seda on püütud parandada. Nimelt on näha toru „lappimiseks” kasutatud pronkspleki ribasid ja ka pilli ümber keeratud kasetohu jäänuseid.

Kindel pole seegi, mille jaoks peent pasunat kasutati. „Kui teaks, oleks väga huvitav,” sõnas Haak. „Kuna ta on pärit linnusest, siis esimene mõte liikus sinnapoole, et võiks olla sõjasarv. Karjasarve jaoks on ta liiga silmapaistev.”

Tavaliselt hoitakse pasunat Eesti ajalooinstituudi kogus ja varem on seda eksponeeritud üksikutel juhtudel, näiteks Tartu laulupeomuuseumis. Seekord tuuakse pasun kõigi huviliste ette tervelt viieks päevaks, sest sel nädalal Tartus peetavate hansapäevade teemadeks on puhkpillimuusika ja hansa pulm ning kolmapäevast pühapäevani toimub ka Tartu rahvusvahelise puhkpillifestival.

Tartu linnakodaniku muuseum asub kesklinnas Jaani kiriku vastas ja on avatud kolmapäevast pühapäevani kella 11–17.

Tartu lähedalt leiti ühishaud ligi 7000 aasta vanuste luustikega


www.epl.ee 14.07.2010

Teele Tammeorg

Tegu on ühtede vanimate märkidega asustusest Eesti alal: kümme meest, kelle luustikud Veibri külast välja tulid, elasid tõenäoliselt rohkem kui 7000 aastat tagasi.
Foto: Leonid Nikolajev

Kümne luustikuga kivi­aegne haud on Euroo­pas ainulaadne ja kuulub Eestis vanimate hulka.

Tartu külje all Veibri külas tuli arheoloogiliste kaevamiste käigus välja ilmselt vanim ühishaud Eestis. Kokku leiti umbes pooleteise meetri sügavuselt kümme skeletti, mis esialgsetel andmetel kuulusid kõik täies elujõus meesterahvastele.

„Kui ma vaatan teisi Eesti kiviaegseid matuseid, küll mõnevõrra hilisemaid, siis sellist hulka inimesi ühte hauda üldjuhul ei ole maetud,” märkis kaevamistöid juhtinud Tartu ülikooli arheoloogiadoktorant Mari Lõhmus.

Tema sõnutsi võisid kaheksa meest olla matmise ajal umbes 40-aastased, kaks neist aga nooremad, 20-aastased. „See on asi, mis teeb tõlgenduse põnevaks ja annab mõtteainet,” märkis Lõhmus. „Kui need oleks naised ja lapsed, võiks ju mõelda mingisugusele haiguspuhangule. Nemad on ikkagi nõrgemad ja altimad haigestuma mingisugustesse epideemilistesse haigustesse.”

Võimalik, et mehed surid talvisel ajal, mil oli raske hauda kaevata ning matustega oodati kevadeni. „Siis tekib ikkagi küsimus, kuidas on ühe talvega ära surnud kümme meest,” nentis Lõhmus ja lisas, et ei välista ka sõjategevust.

Meeste luud purustatud

Lõhmuse sõnul on meestele surma toonud vigastusi skelettidelt keeruline tuvastada, sest vanad haprad luud on viimase sajandi lebanud kartulipõllu all. Hauale kuhjunud pinnase raskuse ja põllust lugematu arv kordi üle sõitnud traktorite tõttu on aga luustikud purustatud.

Lõhmus leidis koos kursuseõega Veibri külast 2006. aastal nelja inimese luustikud, radiosüsiniku meetodi abil tuvastati nende vanuseks umbes 7200 aastat. See tähendab ühtlasi, et tegemist on vanima matusega Eestis. „Ma arvan, et see matus, mida ma täna kaevan, võiks olla sama vana,” märkis Lõhmus. „Siin ilmselt on mingisugused lõtkud, sajandeid võib ju vahet olla, aga see selgub siis, kui saame radiosüsiniku dateeringu vastused.”

Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja Aivar Kriiska sõnul on välja kaevatud mitmikmatus haruldane nii Läänemere ümbruses, Ida-, Põhja- kui ka Kesk-Euroopas. „Tegemist äärmiselt olulise leiuga,” märkis Kriiska. „Kiviaegsete matustega ei ole priisata kusagil maailmas.”

„Üks lähemaid ja vingemaid meso- ja neoliitilisi kalmistuid on Zvejnieki Lätis,” lisas Lõhmus. „Esimeste kaevamiste põhjal oli seal ühes hauas kõige enam kuus inimest. Vasteid Veibris avatud hauale on ka Saksamaalt Talheimist, kus ühes hauas on surnuid üle kolmekümne.”

Samuti nagu neli aastat tagasi leitud haua puhul, ei olnud ka seekord surnutele hauda ühtegi eset kaasa pandud – peale skelettide on seni leitud vaid väike tulekivikild. Säilinud ei ole ka ühtegi rõivatükki, sest nahk ja tekstiil nii kaua vastu ei pea.

Haua vanusele viitab Lõhmuse ja kaevamistel osaleva antropoloogi Martin Malve sõnul ka luude robustsus. „Nii võimsaid lihasekinnituskohti ja selliseid luid ei ole hilisemal ajal,” ütles Lõhmus.

Esialgu lähevad skeletid Taru ülikooli arheoloogia õppetooli luuhoidlasse, kus algab nende põhjalikum uurimine. Kuna koljudel on hambad hästi säilinud, tehakse neile DNA-proov, mis peaks näitama, kas mehed olid omavahel sugulased, milline oli nende toitumine ja milliseid haigusi nad põdesid.

Kas leidu ka mõnes muuseumis edaspidi näha saab, on veel vara öelda. Kümme luustikku on nii haprad, et neid tervikuna eksponeerida oleks keeruline. „See on ikka paras peavalu, et selgroolülid korralikult ja tervelt kätte saada,” naeris Lõhmus.

Veibri küla muld peidab teisigi kiviaegseid haudu

•• Esimesed inimluud tulid Veibri küla heinamaal pinnase alt nähtavale juba 2003. aastal. Kolm aastat hiljem otsustasid kiviaja uurimisele spetsialiseerunud arheoloogid Mari Lõhmus ja Kristiina Johanson koos muinsuskaitseametiga, et tuleb teha päästekaevamised.

•• „Kui need luud on siin seitse tuhat aastat maa all olnud ja nad on ühes keskkonnas, siis nendega suurt midagi ei juhtu. See lagunemisprotsess on suhteliselt aeglane. Surma- ja matmisjärgselt toimunud kiiremad lagunemisprotsessid on lõppenud, aga kui ta [pinnases] juba on, siis need tingimused juba muutuvadki säilitavaks,” rääkis Lõhmus. „Aga nii kui nad õhku hakkavad saama, algab kiire lagunemine.”

•• Toona arvasid Lõhmus ja Johanson, et kaevavad välja ühe inimese haua ja sellega piirduvad. Kui nad haua olid avanud, leidsid nad sealt hoopis ühe täiskasvanu ja kolm last. Erinevalt kammkeraamika kultuuri aegsetest matustest polnud selles hauas vibusid, nooli ega muid hauapanuseid. Radiosüsiniku meetodi abil määrati luud 7200 aastat vanaks. See tähendab, et tegemist on seni leitutest kõige vanema matusega Eestis.

•• Kiviaegsed leiud võib jagada kolmeks: asulakohad, matusepaigad ja juhuleiud. Eesti vanimaks asulakohaks on Pulli Pärnumaal, mille vanuseks arvatakse olevat ligi 11 000 aastat.

maanantai 12. heinäkuuta 2010

Väljakaevamised toovad ilmsiks nii piipe kui ka kahurikuule


tallinnapostimees.ee 12.07.2010

Urmas Neeme

Tallinna linnaarheoloog Toomas Tamla (vasakult teine) ja arheoloog Sten Berglund (vasakult kolmas) juhitavad väljakaevamised Kooli ja Aida tänava nurgal paljastasid vähemalt 300 aasta vanuse keldri.

Foto: Toomas Huik



Arheoloogilistel väljakaevamistel Tallinna vanalinnas Kooli ja Aida tänava nurgal on välja tulnud põnevaid leide uusaegsest igapäevaelust.

Töid teostava Arheograator OÜ arheoloogi Sten Berglundi sõnul ei möödu päevagi, kui mööduvad turistid kummalisi küsimusi ei päriks. Sagedasemad neist käivad kulla leidmise ja keldrimüüride Rooma-aegse päritolu kohta. Tõsi, kulda on leitud – küll mitte puhast kulda, vaid kullatud portselani.

Uued teadmised

Põhiliselt tuleb pinnasest välja uusaegne keraamika, ühekordseks kasutamiseks mõeldud savipiibud, nõud ja hoiuanumad, aga leitud on ka kaks rauast valatud kahurikuuli, Villeroy & Bochi tehasemärgiga kilde ning Saku ja A. Le Coqi õllepudelite keraamilisi korke.

Savinõude vanuse määramine on lihtsam kui müüride puhul, kuna tehnoloogia arenedes muutus nende välimus õhemaks ja heledavärviliseks.

Leitud kildudest saavad hiljem taastatud nõud, mida ajaloohuvilistele eksponeerida. «Nagu tuhandetükilise pusle kokkupanemine,» kirjeldas arheoloog Sten Berglund väljakaevamise ja väljapaneku vahele jäävat tööd, mis sügisel Tartus ette võetakse.

Berglundi sõnul on kolme nädalaga leitud juba mitmed eksponeerimist väärt muistised, näiteks 17. sajandi esimest poolest pärit kolmejalgne savist pott kraapen.

Samuti on saadud uusi teadmisi Tallinna vanalinna kohta. Näiteks selgus, et vähemalt selles paigas ei läinud linnamüür väga sügavale maa alla, toetudes pinnase liiva- ja savikihile. Mis ajast müür pärineb, ei ole veel dateeritud. Arheoloog selgitab, et Tallinna linnamüüri teiste osade taldmik ehk vundament on tavaliselt meeter või kaks sügavamal asunud.

Padrunikestad ja kopikad


Algne arheoloogiline järelevalve elumaja renoveerimise üle muutus huvitavate leidude tõttu väljakaevamiseks. Uusaegse maja lampkasti uurides jõuti välja linnamüüri vundamendini.

Seni veel täpselt dateerimata, vähemalt 300 aasta vanune neljakambriline kelder täideti eelmise sajandi keskel pinnasega. Tollal rajati krundile uued hooned, nende seas ka Restaureerimisvalitsuse töökojad, ning kardeti, et keldrid võivad varisema hakata. Täpsemad keldrite ja linnamüüri dateeringud saadakse suve jooksul, kui selguvad puidust osadelt võetud süsinikuanalüüsi tulemused.

Keldrite pinnasega täitmise tõttu on kõik pinnasekihid segamini ning nende dateerimine pole võimalik. Samas labidatäies võib leida nii padrunikesti, 19. sajandi kopikaid kui ka 17. sajandi potikilde. See võimaldab väljakaevajatel kiiremini töötada ning olulisemad leiud hilisemaks uurimiseks kõrvale panna.

Põhjasõja-järgses linnaplaanis on hoone asukoht tühi, kuid see võib näidata, et keldrid kuulusid varasema, selleks ajaks hävinud maja juurde. 1720ndatel kavandatud maja tõttu võidi need aga uuesti kasutusse võtta.

Salmel otsitakse uut muinaslaeva


Meie Maa 12.07.2010

Autor: Veljo Kuivjõgi

Salme koolimaja lähedal kaevatakse uue võimaliku muinaslaeva leiu nimel agaralt ja puhkepäevadeta. Veljo Kuivjõgi foto

Eesti Teadusfondi (ETF) rahastamisel on spetsialistid praegu Salme koolimaja juures väljakaevamistega agaralt ametis. Seni on leitud kilbikupal, inimese ja koera luid, hulgaliselt neete ja mitu mõõka. Ekspeditsiooni juhi, geoloogiadoktor Jüri Peetsi arvates pole välistatud teise Salme muinaslaeva leid.

“Praegu töötame 16. juulini ja oleme juba mitu huvitavat leidu saanud. Kaks aastat tagasi leitud mõõga tagumine ots tuli nüüd välja. Juba paistavad kahe või isegi kolme mõõga terad, mille pidemenupud on pronksist. Tegemist on Ojamaa-tüüpi norra päritoluga rauaga, mis sisaldab väga vana süsinikku,” rääkis Jüri Peets eile Salme koolimaja lähedal väljakaevamiste juures.

Lisas veel, et kui ta kaeveluba taotles, pani ta oletatavate leidudena kirja kilbikuplad, kilbineedid ja mõõga. Need kõik on juba ka välja tulnud.

Ekspeditsiooni koosseisus on geoloog- meteoriitik Ülo Kestlane, bioloogia- osteoloogia magister Liina Maldre, arheoloogiahuviline Andrus Ojamaa, õpilane Christopher Hipp Kuut, üliõpilane Kein Koppel, kunstiakadeemia magistrant Tõnu Naro, kunstiakadeemia lõpetanud Kristel Kütt ja Kristjan Siša ning kohalik huviline Tiit Sepp.

“Olukord on suurepärane, sugugi mitte lootusetu,” kirjeldas Peets ja mainis, et seekordse ekspeditsiooni grant ehk projekti nimi on “Arheoloogia väljas ja sees. Tehnoloogiad muinasajast tänapäevani.” Salme väljakaevamistel on erilise vaatluse alla võetud metallurgia ja tekstiilid, neil aladel tehakse koostööd soomlastega.

Purunenud lootuste haud

Meteoriitik Ülo Kestlane kaevas muinaslaeva leiukohast mõne meetri kaugusele sügava augu. “Kaks aastat tagasi leidsime paadi põhja alt 15-20 sentimeetri sügavuselt veeriste kihi alt lohkudest umbes viie millimeetri paksuseid savikihte, mis sisaldasid väikesi puusõe osakesi ja tahma. See on ajalooline reeperpunkt ja ühtlasi kinnitus, et muinaslaeva haud on looduslikul moel kinni kattunud. Puusõetükkidega savi pärineb II-III sajandist ja lubab oletada, et suur põleng on sel ajal olnud.

Minu august on hästi näha, et peenkihilised liivud on 30- kraadise nurga all tõusuga maantee poole ja neilt on võimalik tugevamate tuulte korrad kokku lugeda. Kõik hilisemad kihid on enam- vähem horisontaalsed ja need on settinud pärast paati,” on Ülo Kestlane veendunud. Ühe ammuse ekspeditsiooni meenutuseks nimetaski ta oma kaevatud auku purunenud lootuste hauaks.