www.parnupostimees.ee 31.07.2010
Polkovnik Rodzjanko tundis sakslaste ees kabuhirmu.
Foto: Erakogu
Pärnu jõe lahtikorkimine konti ei kurnanud, kuid võimaldas rindest võimalikult kaugel olla. Aeglaselt kulgenud töödele vaatamata oli laevatee juba 1942. aastal vaba ja Pärnu sadam avatud.
Foto: Erakogu
Läti aurik pärast pinnale tõstmist, paremal on näha Pärnu suursild.
Foto: Erakogu
Sama aurulaev poolenisti uputatuna Pärnu muulide vahel.
Foto: Erakogu
Olaf Esna, bibliofiil
Kui kõik ausalt ära rääkida, ei oleks järgnevaid ridu sündinud, kui Mihkli laadal poleks mulle näppu sattunud siinmail haruldane venekeelne ajakiri, mille tiitel on tõlkes Sinine Ajakiri. See on üllitatud Petrogradis 29. augustil 1915.
Sellest žurnaalist avastasin polkovnik P. V. Rodzjanko foto. Tema oli see Pärnu komandant ja mees, kelle lollusest ja hirmust sakslaste ees õhiti 20. augustil 1915 Pärnu elektrijaam, H. D. Schmidti õliveski ja õlireservuaarid ning Waldhofi tselluloosivabrik.
Pildiallkirja järgi on Rodzjanko aga mees, kes hävitas Pärnus vaenlase barkassid (barkass – suur paat ehk väike laev), millega taheti maale saata dessanti. Linna laastamisest ei sõnakestki, aga eks tal oli ajaloost võtta suur eeskuju. Kindralfeldmarssal Mihhail Kutuzov laskis 1812. aastal kogu Moskva maha põletada, tegemata teist nägugi.
Selle polkovniku pärast kaotas Pärnu palju oma tööstuslikust potentsiaalist. Kõikide tuulikute tiivad olid sõjaolukorra tõttu nagunii maha võetud. Meie idanaabrid kahtlustasid igavesti vaenlasele sõnumite edastamist veskitiibade abil, pelgasid ümberpiiramist ja kartsid täpseid maakaarte. Kaalumisel oli olnud isegi Pärnu kirikutornide lammutamine.
Saksmannidel oli kavas Pärnu jõgi laevade liiklemiseks sulgeda ja oma plaani viisid nad edukalt ellu, uputades muulide vahele kolm kaaperdatud aurikut. Tegelikult alustasid jõe kinni korkimist venelased ise, lasksid muulide ääres põhja kihnlaste kivilaevu ja üht-teist veel, et sissepääsu ahendada.
Muulidevahe puhastati lõplikult alles 1927. aastal, kui ajalehes teatati, et 13. mail tõsteti muulisuust üles ja toodi sadamasse Waldhofi vana praam ning seega oli muulidevahe lõplikult vabastatud (Vaba Maa Pärnu väljaanne 1.05.1927).
Erigrupp läheb teele
Pärnu muulidevahet ei jäetud rahule ka Teises maailmasõjas. 22. juunil 1941 alustasid Saksa maa-, õhu- ja merevägi ennetavat lööki NSV Liidu vägedele ning liikusid mööda maismaad kiiresti edasi.
Juba viie päeva pärast ehk 27. juunil oli Balti laevastikku juhatanud viitseadmiral Vladimir Tributsil selge, et vastu panna ei suudeta, ja andis sõjalaevadele käsu lahkuda Liepajast, Ventspilsist ning Riiast. Peale sõjalaevade käsutati teele veel 11 kaubalaeva Lätist kokku krabatud kraamiga.
Teekonda ümber Saare- ja Hiiumaa ei juletud ette võtta ning suunduti Muhu väina, mis paraku oli ühes kohas kõige suuremale ja väärtuslikumale sõjalaevale, ristleja Kirovile liiga madal. Kiirkorras süvendati laevateed 200 meetri pikkuselt.
Kirovilt võeti maha sõjamoona ja mitut kaubalaevagi kergendati süvise vähendamiseks Pärnu ja Virtsu sadamates.
Looderinde juhataja kindralpolkovnik Kuznetsov andis käsu sulgeda kõik sadamad, selle ülesande pidi täitma Balti laevastik. 4. juulil moodustas Balti laevastiku staabiülem J. A. Pantelejev Tributsi käsul kolmeliikmelise erigrupi Pärnu sadama sulgemiseks. Gruppi juhtis teise järgu kapten A. P. Ptohhov (Mati Õuna andmeil Boriss Ptohhov). Grupi teiseks liikmeks oli vanemleitnant Pavel Volski, kolmas on jäänud tundmatuks.
Seltsimehed meremehed sõitsid autoga Rohukülla, kus võtsid enda käsutusse hüdrograafialaeva Nord, laadisid sellele samast Rohuküla laost vanu 1912. aasta miine ja 5. juuni õhtul kell 22 asuti Rohukülast Pärnu poole teele, kuhu jõuti järgmise päeva hommikul.
6. juuli kulus miinide korrastamiseks, lennuväljalt lõhkeaine muretsemiseks ja uputatavate laevade hankimiseks.
Punaste hävitustöö
7. juulil olevat jahtklubist veidi mere poole asetatud külg külje kõrvale kümmekond (teistel andmetel 15) ühemastilist kalapaati (pigem kihnlaste kivilaeva) ja lastud põhja. Väidetavalt olevat abiks palutud hävituspataljonlased need veel kive täis laadinud. Huvitav, kust saadi nii kiiresti ja palju kive? Igatahes on see tõke suur küsimärk, sest tegelikult sõdis umbes 80 hävituspataljonlast 7. juulil hoopis Rannametsas.
Seejärel uputati tõesti muulide suudme lähedale kaks praami, kuunar Tursk ja Juhan Kullile kuulunud kahemastiline mootorkuunar Alma ning lätlaste aurik Everiga.
Everiga oli suur laev (4648 brutoregistertonni) ja ilmselt ei oleks oma suure süvise ning raske laadungi tõttu Muhu väinast läbi mahtunud.
Pole selge, kuidas see laev Pärnusse sattus. Kas ta ootas siin koorma osalist lossimist või käsutati siia jõe sulgemiseks? Hilisem tehnikakandidaat ja esimese järgu reservkapten Volski väidab, et tema üritas Everigat põhja lasta algul lõhkelaengutega, kuid need osutusid nõrkadeks, lõpuks oli sadamast toonud miini ja sellega töö lõpule viinud. Laev uppunud ja vajunud külili, kuid fotod seda ei kinnita.
Mati Õun ja Herbert Lindmäe uputavad Everiga juba 3. juulil Vene torpeedokaatri TKA-67 torpeedoga. Samuti uputavad nad need teisedki laevad 3. juulil.
Pärast ülesande täitmist võttis Nord kütusepuudusel Pärnu sadamas seisnud torpeedokaatri TKA-67 (kapten A. Afanasjev) puksiiri, veeskas muuli otsas oma miinilaadungi ja sõitis Saaremaale.
Mõnus äraolemine Everigal
Muulivahe korkimise eesmärk oli sadam võimalikult pikemaks ajaks rivist välja lüüa ja takistada vägede maandamist ning nende varustamist.
Sakslased jõudsid Pärnu 8. juulil. Nädalapäevad hiljem algas laevatee vabastamine ja on andmeid, et juba 15. juulil sildus Pärnu sadamas, hoolimata faarvaatril olevatest takistustest, neli Saksa miinipaati.
Pärnu sadamal rinde varustamisel suurt tähtsust olla ei saanud, sest puudus laiarööpmeline ühendus, susla ehk kitsarööpmelisega tanke juba ei vea.
Peale selle tegutsesid 21. augustini Saaremaa piirkonnas Vene sõjalaevad ja kuni oktoobrikuu alguseni mürtsusid Sõrve poolsaarel venelaste kahurid, mis kõik sakslaste laevaliiklust häirisid. Seetõttu ei olnud Pärnu sadam sakslastele eriti oluline.
Muulidevahe lahtikorkijad olevat elama paigutatud Everigale, sest ta kõrgus endiselt vee kohal. Tööga ei olevat ennast tapetud, sest jumalal on päevi ja peremehel leiba ning rindestki oli kasulikum kaugemale hoida.
Pealegi oli Everigal laadungi hulgas seda, mis töötempot aeglustas. Nimelt oli lastis kindlasti veerandliitriseid viinapudeleid. Vanasti olid sellise mahuga pudelid tavalised ja neid kutsuti juss, soru, asunik. Heal lapsel ikka mitu nime.
Everigal olnud pudelitel keerduvad sooned spiraalselt põhjast kaelani. Kui leiate sahvrist või pööningult sellise pudeli, siis teadke, et see on suveniir Everigalt.
Laevatee tehti lõplikult vabaks 1942. aastal.
A. Tohti teatel võttis Pärnu sadama sulgemisest 1941. aastal aktiivselt osa Pärnu sadamas töötanud tuuker August Uusi, kes 1941. aasta suvel sattus sakslaste kätte, sest oli nende 700 mobiliseeritu hulgas, kes pääsesid Venemaale viimisest purjeka Pärnumaa madalikule juhtimisega. Sakslased olevat Uusi hukanud 1. aprillil 1942. (A. Martinson, “Haakristi haardes”, lk 141/142). Paraku ei kinnita seda raamat “Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1914-1944” (Trt 2002).
Ühe sõnaga – selles Pärnu sadama või jõesuu korkimise loos on veel palju segadust.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti