Soomuslaev Russalka - Meie Titanic

Eesti Ekspress 31.05.2009

Eesti Meremuuseum

Soome lahel tormis uppunud soomuslaev Russalka on Eestis sama tuntud kui Titanic maailmas.

Russalka on laev, mida teab vist iga Eesti elanik. Kui mitte laeva ennast, siis vähemalt tema huku mälestuseks püstitatud Amandus Adamsoni monumenti Tallinnas mere ääres. Kui mitte arvestada Estonia katastroofi, siis on just selle soomuslaeva traagiline lõpp septembris 1893 pakkunud Maarjamaal aegade jooksul enim kõneainet.

Kadus igaveseks uttu

Peterburis 1867 valminud soomuslaev Russalka oli 62 meetrit pikk ja relvastatud kuue suurtükiga.

Laeva meeskond koosnes 178 mehest. Saatusliku 1893. aasta suvel oli laev Tallinnas laevastiku suurtükiväe õppesalga koosseisus. Pärast suvist laskmist pidi õppesalk naasma Kroonlinna, nii said Russalka ja suurtükipaat Tutša septembri algul käsu sõita koos Helsingisse ja sealt skääre mööda edasi Björkösse.

7. septembri hommikul hakkas tuul järk-järgult tugevnema ja laevad jäid väljumisega hiljaks. Merele mindi alles pool üheksa, tund aega plaanitust hiljem. Kell kümme puhusid merel juba tormituuled, ent järgides käsku, jätkas Russalka kapten Viktor Jeniš madalale laevale üha ohtlikumaks muutuvat retke. Vahemaa ees liikuva Tutšaga kasvas. Kui kell 11 mööduti Tallinnamadala tulelaevast, oli kahe sõjalaeva vahe juba neli miili ehk ajas mõõdetuna pool tundi.

"Kella 12 ajal, täpselt keskpäeval, hakkas sadama tihedat, kuid peenikest vihma. Kohe tekkis pimedus, mis nagu uduloor kattis soomuslaeva, ja sellest ajast saadik pole keegi seda laeva enam näinud... Enda hooleks jäetuna ei mõelnud ma enam tagasi pöörduda," kirjutas Tutša kapten Nikolai Luškov hiljem. Tutša jõudis õnnelikult Helsingisse.

Kuna Luškov ei teatanud Russalka kadumisest õigeaegselt, käivitusid otsingud alles 10. septembril.

Rohkem kui kuu aega kestnud otsingutes osales 15 laeva, kuid soomuslaeva hukkumiskohta tuvastada ei suudetud. Ka järgmisel aastal ei leitud midagi. Küll uhtus meri Soome randa laevalt pärit esemeid, pealisehitise tükke ning paadi koos madrus Ivan Prunski surnukehaga.

Uurimiskomisjon järeldas, et Russalka hukkumise peamised põhjused olid ilmastiku ebaõige hindamine, hilinenud väljasõit ja kapteni ülearune riskeerimine. Mis laeva otseselt põhja viis, jäi toona oletuste tasemele. Täpselt üheksa aastat hiljem, septembris 1902 avati hukkunute mälestuseks Tallinnas monument.

Ekslik vana kaart

Mais 1931 põrkasid Soome lahel kokku kaks Vene allveelaeva ja üks neist uppus. Kui Eriülesannetega Veealuste Tööde ekspeditsioon (EPRON) paar aastat hiljem allveelaeva otsis, sattuti Russalkat meenutavale vrakile. Kuid kas see oli ikka Russalka? Sellele küsimusele otsustati jaanuaris 2003 lõpuks vastus leida. Eesti Meremuuseum taaskäivitas Russalka otsingud. Neid hakkas juhtima allveearheoloog ja muuseumi uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss.

Kindlasti teadsid venelased rohkem oma sõjalaeva saatuse kohta, ent sealsed ametivõimud ei soovinud eestlasi aidata. Peterburis asuv Sõja-Meremuuseum keeldus eestlastega koostööd tegemast. Õnneks oli Venemaal ka mõistlikke inimesi: Moskva füüsikaprofessor Andrei Nikonov otsis vajalikud materjalid Teaduste Akadeemiast kiiresti välja ja saatis need Tallinna.

EPRONi dokumentidest selgus jahmatav tõsiasi. "Pärast soomuslaeva hukku leiti laeva lahtiste tekiluukide ja ventilatsiooniavade sulgemiseks ette nähtud puitkilbid korraliku lt ladustatuina...
Kroonlinna mereväelaost!" avastas Mäss.

Mäss tegi selle põhjal olulise järelduse - tormiks täiesti ette valmistamata ja kõigest 0,75 meetri kõrguse pardaga soomuslaev ei saanud Tallinnamadala tulelaevast kuigi kaugele jõuda. Seega oli laeva otsitud liiga kaugelt.

Nagu peagi selgus, osutus ekslikuks ka EPRONi kaart, millele olid kantud Russalka hukkumiskoha koordinaadid. 16. juunil läks Mare merele ja alustas just sealt soomuslaeva otsinguid, aga ei sonar ega ka prootonmagnetomeeter avastanud midagi. Et koordinaadid võisid olla ebatäpsed, kammiti läbi suurem ala - seegi ei aidanud. Russalka jäi leidmata.

Kuus tundi kestnud otsimise tulemusena võis öelda, et 1933. aastal EPRONi kaudu levinud teade Russalka leidmisest oli vale. Kus siis ikkagi uppus Russalka?

Sammas mere põhjas

Niisiis ei saanud lahtiste luukidega tormis võidelnud laev tõepoolest nii kaugele ­jõuda, kui näitas EPRONi kaart. Küll võis ta kursilt kõrvale kalduda. Ehk võitles ta triivides pikemat aega pinnalpüsimise eest - leiti ju ­Soome saarestikust paate, ühes isegi surnukeha sees. Otsijad järeldasid siit, et võib-olla püüdis meeskond uppuvat laeva maha jätta.

Nende andmete, aga ka oma kogemuste ja sisetunde põhjal määrasid Mäss ja tema kolleegid nüüd piirkonna, kus Russalka kõige tõenäolisemalt põhja läks. Ja 22. juulil pandi sonar taas vette ning võeti kurss Helsingimadala poole. Möödus tund ja veel viis minutit, kui kajalood tabas midagi tavatut. Otse Mare all asus koguni 33 meetri kõrgune objekt. Mere sügavus oli siin 74 meetrit. Hetk hiljem ilmus sonari ekraanile vraki kujutis.

Kas lõpuks ometi Russalka? Mäss kutsus appi rühma soomlastest insenere, kes iseseisvalt olid soomuslaeva otsinud. Soomlased saabusid õhtul, ent hämarus ja tugev pinnahoovus rikkusid ettevõtmise. Järgmisel päeval aga segas vrakile sukeldumist äikesetorm. Kuid 24. juulil saabus kaua oodatud hetk. Kuna soomlased ei saanud udu tõttu merele sõita, tulid appi süvaveetuukrid Kaido Peremees ja Indrek Ostrat. Peagi kadusid nad vee alla. Nüüd jäi üle vaid oodata.

"Tunni aja pärast olid sukeldunud mehed Mare pardal tagasi ja näitasid filmitud kaadrid ette.

Kahtlust ei olnud - omal ajal jäljetult kadunud Russalka oli leitud!" kirjeldas Mäss. "Ligikaudu 63 meetri pikkune sõjalaev seisab põhjas peaaegu püsti, kusjuures laeva vööriosa on 30 meetri pikkuselt savisse ja mutta tunginud, ahtriosa sirutub aga 33 meetri pikkuselt veepinna poole."

Niisiis on Russalka justkui mälestusmärk iseendale - sambana kõrguv vrakk on umbes sama kõrge kui kaks Russalka monumenti.

Mis juhtus Russalkaga?

Pärast soomuslaeva ülesleidmist on Vello Mässil õnnestunud rekonstrueerida toonase tragöödia kulg.

Tol saatuslikul päeval muutus ilm üha halvemaks ja tuul tugevnes. Helsingi sadamas mõõdeti tuule kiiruseks 20 meetrit sekundis, merel möllas korralik torm. Madalapardaline Russalka, mis oli Tallinnamadala tulelaevast möödunud, rullus raskelt kõrges pooltagantlaines. Vesi, mis suurtes kogustes pardale voogas, tungis takistamatult sulgemata ventilatsiooniavade ja muude pilude kaudu laeva sisemusse.

Kapten Jeniš nägi, et Helsingisse ta enam selle laevaga ei jõua ning andis ainuvõimaliku käsu ringi keerata ja Tallinna tagasi sõita. Seda kinnitavad vrakil nähtud, paremasse poordi keeratud roolileht ja laeva asend merepõhjas - vöör Tallinna suunas.

Paraku oli juba hilja. Russalka suutis küll nina Tallinna poole keerata, ent läks siis kohe ümber. Vool rebis taavetitelt paadid. Ainult üks vette sattunud madrus suutis end paati upitada, kuid suri hiljem vigastuste tõttu. Ümber pöördunud laeva kaks suurtükitorni kukkusid oma pesadest välja. Tekkinud kaks hiiglaslikku ava kiirendasid Russalka veega täitumist veelgi.

"Ümber pöördunud, ent inertsiga edasi liikuva laeva mastide ja taglase suure takistuse tõttu pöördus laeva nina järsult allapoole ning Russalka rammis oma 1871tonnise soomustatud kerega sügavale merepõhja," selgitab Mäss. Kokkupõrge merepõhjaga pühkis minema taglase ja pealisehitised, lüües laeva sisemuseski kõik segamini. "Valdav osa meeskonnast sööstis koos laevaga sügavusse, kus nad mõne hetkega hukkusid."

Russalka ühes 177 mehega puhkab merepõhjas 59°51,922` põhjalaiust ja 24°53,122` idapikkust.