www.tartupostimees.ee 19.04.2010
Jüri Saar, reporter
Aino Annus kinkis Eesti Rahva Muuseumile seinavaiba, mis olla kuulunud Venemaa troonipärija Aleksei viimasele toapoisile.
Foto: Margus Ansu
Aino Annusele algas see lugu, kui Sompa lähedale Sittaserva külasse jõudis sõjapakku Sergei. Roodemanni Elli juurde ulualuse saanud mees tuli Leningradi lähistelt, kaasas kolm kasti peent kraami ja üks vaip.
Aino Annus räägib, et Sergei tuli 1943. aastal, aga mis oli tema perekonnanimi, ei ole aimugi. Sest siis, kui tulija Roodemanni Elli juurde pidama jäi, oli Aino veel nooruke ja sai asjast nii palju teada, kui vanemate inimeste juttu kuulis. Sergei jäi sinna surmani.
«Arvatavasti andis ta vaiba Ellile selle eest, et sai ülalpidamist. Kes teda oleks toitnud, aga talus süüa ikka oli,» jutustab Annus.
Tsaari poja toapoiss
Kui Roodemanni Elli 1962. aastal suri, lubati vaip Aino Annuse emal sõbrannast mälestuseks võtta. «Vaip oli no niivõrd must, et ei olnud isegi pilti peal. Kui ema kadus, võtsin vaiba enda juurde,» ütleb Annus.
Nii oli vaip viimased kakskümmend aastat tema käes olnud ja ehtinud vooditagust seina, kus nüüd on suurte lilleõitega tekk.
Venemaalt tulnud Sergei kohta räägiti, et see mees olnud tsaari poja viimane toapoiss. Nii rääkisid vanemad inimesed.
Jutt on 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga võimult kõrvaldatud ja koos perega 1918. aastal bolševike mõrvatud keisri Nikolai II pojast Alekseist. Ega see ei ole tegelikult päris kindel, et see nii oli, möönab 78-aastane Annus.
Kui Sergei ja Roodemanni Elli veel elasid, oli ta liiga noor, et kõike üle küsida, ja nüüd ei olegi kelleltki küsida. Tema ise on suguseltsis kõige vanem.
Roodemanni Elli poeg suri Rootsis, seda Roodemanni talukohtagi pole seal rahvasuus Sit-taservaks kutsutud külas, mis ametlikult Ridaküla nime kandis. Talusid oli seal veel – Pupi, Tammenurme. Annuse lapsepõlvekoduni jäi selle küla viimasest majast ligi kilomeeter.
Tema ema oli läbi ja lõhki talunaine. Aga siis läks kaevandus talu alt läbi. Lõhkus majad ja kõik. Lapsepõlvetalust on alles üks 300 aasta vanune kastanipuu. «Kui puu on nii jäme, siis tal peab ju vanust olema,» ütleb Annus.
Aga Aino Annus elab kortermajas. Tema elu on olnud seotud kaevandusega. Ta alustas kaevanduses vagunitõukajana, oli elektrivedurijuht, vagunitühjendaja ja masinist ning lõpetas minöörina.
Maa all töötas ta ligi kümme aastat.
Kui vaja, võtsid nad koos paarilisega kumbki 80 kilo lõhkeainet selga ja hakkasid astuma. Sest kui lõhkeainet oli vaja 160 kilo, kes viitsinuks kolme kilomeetri pikkust teed kaks korda astuda.
Kui naised kaevandusest maa peale toodi, sai temast lõhkeainelao valvur paariks aastakümneks. Nii et lõhkeaineid tunneb ta läbi ja lõhki. Nagu ka relvi, vintpüssi ja TT-püstolit, sest laos oli relvastatud valve. Märki laskma oli ka kibe käsi, parim tulemus oli 29 silma 30 võimalikust.
Kuid ega see ei takistanud teda kudumast ja heegeldamast.
Tsaari poja toapoisi vaiba pärast tekkis Annusel väike mure. Sest tema lapsed ja nende lapsed vaibast ei hoolinud. Siis tuli mõte, et olgu see parem kõigile muuseumis vaadata, ja sellest sai kingitus Eesti Rahva Muuseumile (ERM) 101. sünnipäevaks.
Mis seal vaibal toimub?
Aino Annusel on olnud palju aega vaipa vaadata ja mõtelda, kes need seal peal on. Aga ega palju julge arvata.
«Ma mõtlen, et nii kallist vaipa üks tavaline surelik teha ei suuda. Mingi idamaine materjal peab see olema,» arvas Annus. «Sergeil oli veel küllalt väärtuslikke asju. Need jagas Elli suguvõsa laiali ja neid võib Eestimaa pinnal olla rohkegi. Oli sellist peent portselani nagu munakoor.»
Rõõmuga vaipa esitlev Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja kohusetäitja Eevi Astel teab vaibast rääkida Aino Annuse lugu, aga põhjalikumalt ei ole muuseumi töötajatel olnud mahti asja veel uurida.
Eesti Kunstimuuseumist järele pärimine annab pisut rohkem infot.
Kunstiteadlane Mai Levin ütleb, et ilmselt on vaibaks kootud vene ajaloomaalija Klavdii Vassiljevitš Lebedevi (1852–1916) illustratsioon-õlietüüd N. Kutjopovi raamatule «Tsaari jaht Venemaal XVII sajandil» (Sankt-Peterburg, 1898, II köide), täpsema pealkirjaga «Jahikulliõpetajate edutamine tsaar Aleksei Mihhailovitši juuresolekul» (1896). Levin ütleb, et see teos asus igatahes 1952. aastal Tretjakovi galeriis.
Selle teose järgi tehti ilmselt Peterburis gobelään või gobeläänid. «Gobeläänimanufaktuuri poolelt ei ole asja uurinud,» lisab Levin.
Muuseum uhke
ERMi direktor Krista Aru oli selle kingituse üle rõõmus ja uhke ning kinkimine tähelepanuväärne.
«Üks inimene meie hulgast tunneb ühel hetkel ära, et sellel vaibal on selline lugu, mille tõttu vaip kuulub Eesti Rahva Muuseumisse,» põhjendas direktor. «Ta jõudis selle otsuseni vaipa vaadates, ega keegi talle ju ei öelnud, et nii peaks tegema.»
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti