maanantai 26. joulukuuta 2011

Rääma ja Raba tänav viivad Ravassaare mõisa


Rääma tänaval säilinud uhke elumaja on seotud tööstuse arenguga sealkandis.

Foto: Urmas Luik

www.parnupostimees.ee 18.12.2011

Tõnu Kann, reporter

Pärnu Rääma ja Raba tänav on linnaosa vanimad, õieti vanemad kui sinna 19. sajandil tekkima hakanud eeslinn.

Mõlemad tänavad on seotud seal veel 16. sajandil asunud Ravassaare (Rabasaare) mõisaga, mille venelased Vene-Liivi sõjas 1560. aastal olla maha põletanud, enne kui Vana-Pärnut rüüstama läksid. Ühtlasi on see mõisa esmamainimise aasta.

Edasi kuulus Ravassaare Audru mõisa maade hulka, kuni Vene keisrinna Katariina Suur kinkis Audru mõisa ühes Ravassaarega 1725. aastal kammerjunkur Drevnickule, kelle järeltulijtele kuulusid need pikka aega. Kuni 1876. aastal ostis selle Pärnu linn, tasudes veel aastakümneid mõisaomanike pärijatele järelmaksu. Rääma parki tunti hiljemgi Dreevniku pargina.

Ligi paarisaja-aastast Rääma mõisahäärberit ehitati 1920. aastail korduvalt ümber, nii et selle algkujust pole palju järel, kui üldse midagi.



Ravassaare nimi tuli ilmselt sõnast “rabasaar”, mis Rääma linnaosale igati sobib, kuna see maa jääb Pärnu jõe ja raba vahelisele liivapõndakule, kujutades endast rabas asuvat saart.

Rääma nimi aga tulenevat hoopis saksakeelsest sõnast Bremenseite (lühemalt Bremer). Nõnda kutsuti 19. sajandil (kaluri)talukohti, mis asetsesid tänapäevase Jannseni tänava lähikonnas jõe kaldal niinimetatud Kalameeste külas.

1936. aasta almanahhis “Pärnu äärlinnad” kirjeldatakse Rääma tänavat kui viletsat liivast vankriteed.

“Nahksilla äärest algav, linna poolt tulev maantee hargnes nagu praegugi Laadaplatsi kohal kolmeks: kaskealune kruusatatud maantee viis üle Siimu silla Vana-Pärnu (---), teine otse põhja suunduv tee läks Vingikülla (rahvakeeli Sibiküla) ja Jänesselja mõisa, kolmas tee pöördus Räämale, selle liivakünkaile, millest oli suvepäevil raske läbi pääseda, sest vanker vajus rummuni tuhkunud liivasse.”

Nahksillaks nimetati tollal umbes praeguse Kesklinna silla kohale 1803. aastal ehitatud lahtikäivat puitsilda, mis ulpis jõepinnal.

Jänesselja mõis asus praeguse Sauga aleviku kohal.

Rääma tänava algus ei olnud vanasti seal, kus praegu ehk Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul, vaid kulges sealt, kus nüüd asub Vana-Rääma tänava ots.

Linna kompostitööstus


Raba tänav on samuti vana. Seda õgvendati 1920. aastal seoses Rääma mõisapargi vastas asuva krundi müümisega Pärnu Linatööstuse Aktsia-Seltsile (asutatud 1919) tootmishoone ehituseks.

Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on sellest kirjutanud nii: “Ehitustöödega alustati sama aasta suvel (1920, T. K.). Kunagi oli see ja mõned naaberkrundid kuulunud Pärnu linna ehitusmeistrile Häusermanile.”


Linakombinaadi hoone on saanud tänapäevase ilme.

Foto: Urmas Luik

See oli Pärnu linakombinaadi algus.

Tegelikkuses peaks Raba tänav olema üsna vana liiklustee, kuigi nimetus – Raba tänav – pärineb alles 19.–20. sajandi vahetusest. “Varasematel plaanidel ja kaartidel on teda nimetatud suureks taliteeks, tänava algusosa ka teeks Rääma mõisa,” kirjutab Muinaste, lisades, et kehvade teeolude tõttu veeti enamik kauba- ja metsakoormaid talviti üle kinnikülmunud veekogude ja rabade-soode, Rääma raba nende hulgas.

Seega võis Raba tänav olla pika talitee jätk Viljandist Pärnu.

“Lõpp taliteedele tuli seoses elavnenud raudtee-ehitusega,” märgib Muinaste. “1920. aastatel jõudis raudtee ka Raba tänavale, kui pandi alus omaaegsele Lavassaare turbatööstusele. Turbaveoks ehitati 1920. aastail Lavassaarest Pärnu 19 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee, mida pikendati Sindi suunas. Üks haru aga oli planeeritud piki Hariduse ja Raba tänavat Rääma tänavani, kuhu 1925. aastal eraldati 9252ruutmeetrine maatükk raudteejaama ehituseks.”

Peeti muidki plaane. Näiteks pakuti 1929. aasta ajalehtedes välja raudteeühendust Rapla kaudu Virtsuga ja raudteeharu toomist üle jõe keslinna, kus asus Pärnu raudteejaam.

Aga Raba tänaval oli 1920.–1930. aastail veel üks tähtis ülesanne.

“Linnad pidid sellal hoolega arvestama, et oma tulude-kuludega täpselt välja tulla,” kirjutab Muinaste. “Üks tuluallikaid Pärnu linnale oli kompostitööstus. Näiteks 1938/39. aastal laekus kompostimüügist linnale paarsada krooni ja 1939. aastal eraldati Raba tänava lõpust kompostitööstusele 3,76 hektari suurune rabatükk.”

Sellest kraavitatud ja turbast ammutatud rabatükile hakkas 1957. aastast kerkima linna prügimägi, mis nüüd on AS Paikre poolt korrakohaselt suletud ja kus lähima 15 aasta jooksul toodetakse prügilagaasi, millest omakorda saab soojusenergiat ja elektrit.

Elektrit toodeti Räämal juba 1907. aastal, kui sinna, jõe paremkaldale ehitati Baltimaade esimene avalik elektrijaam. See toitis jõealuse kaabli kaudu Pärnu kesklinna uhkemaid maju ja pimedal ajal tänavaidki. Elektrijaam viidi jõe paremkaldalt üle 1911. aastal selleks Laia tänava äärde kerkinud majja.

Raba tänava rabapoolne osa oli läinud sajandi hakul hõredalt asustatud ja viletsalt sillutatud.

Veel 1929/1930. aruandeaastal lasi linnavalitsus hädaabitöödena teha Raba tänava Rääma ja Hariduse tänava vahelisel lõigul tasandustöid ja paigaldada ühisvoolse torustiku rentslist sademevee juhtimiseks. Aasta hiljem sillutati Raba tänav algusest Oja tänavani, selleks kulutati 3690 krooni ja 40 senti.

Võib oletada, et Rääma tänav oli tänu selle servas asunud tööstusettevõtetele Rabast juba varem paremas korras.

Rääma pommitamine

“Mälestuste järgi olevat 1870. aastatel kogu ala veel üsna lage olnud,” kirjutab Muinaste Rääma kohta. “Praeguse Tööstuse tänava osas räägitakse vaid tuuleveskist (põles maha 1911. aastal) Rääma oja suudmes liivamäe otsas ja kõrtsist oma tolleaegse kuulsa kiigemäega.”

Linnaosa ilme muutus 19. sajandi lõpul.

Pärast seda kui linn Rääma mõisa 70 000 rubla eest ostis, mõõdeti mõisamaad põllumaaga kruntideks, mis olid vaesemale rahvale jõukohased lunastada ja hütid peale ehitada.

Almanahhis “Pärnu äärlinnad” esitatu põhjal oli 20. sajandi hakul Räämal kolm küla: Kooliküla sinna 1875. aastal asutatud koolimaja ümbruses, Hundiküla linnajao kaguosas Pärnu jõe äärsel kõrgemal künkal ja Kännuküla asula kaugemas, metsaäärses nurgas.

Küladest eemale jäid talumaad, talusid oli seitse: Näku, Kurani, Laose, Karjasmaa, Lõo, Sauna ja Kodara. Peale Laose olid Rääma talud alles veel 1936. aastal, Sauna ja Lõo tükeldatuna mitmeks osaks.

Talud said kannatada 1917. aasta oktoobris, kui linna pommitasid Saksa õhulaevad. Lõo süttis põlema, Kuranil sai surma kaks kooliealist perepoega.

1921. aastal sai Räämast administratiivses mõttes Pärnu eeslinn, olles seda sisuliselt koos Ülejõega juba ennegi.

Tänapäevase ilme omandas Rääma alles nõukogude ajal, kui maa natsionaliseeriti.

Rääma tänavat tunnevad paljud keskmise ja vanema põlvkonna inimesed Tööstuse tänavana, mis seda nime kandis aastail 1952–1998.

Tööstuse tänavaks nimetamine tundus nõukogude ajal loomulik, kuna selle äärde oli koondunud suurem osa kuurortlinna tööstusest.

Rääma tänava servas asusid lihakombinaat, mis rajati sinna 19. sajandi lõpul, masinatehas, mis kasvas välja Seileri metallitööstusest 20. sajandi esimesel poolel, linavabrikust oli juba juttu.

Nõukogude ajal kerkis Tööstuse tänava äärde Viisnurga tootmishoone, kus hiilgeaastail toodeti märkimisväärne osa maailma suuskadest.

Tänapäeval töötab neist ainsana Viisnurga tsehh Rääma 31. Lihakombinaat on lammutatud ja masinatehas varemeis.

Samal ajal on see kunagine tootmismaa Pärnu atraktiivsemaid ehitusalasid jõe paremkaldal. Arendajad ongi sellele alale juba silma heitnud ja kavandavad sinna ilusaid elumaju, milles terendabki Rääma linnajao tulevik.

Unistus modernsest linnast

Kui Rääma tänava äärde jõe paremkaldal peaks (praegu veel menetletavad) detailplaneeringud kehtestatama, arendajail jätkub raha sinna elamuid ehitada ja kavandatavad pool tuhat või rohkemgi elitaarset korterit pärnakaile müüa suudetakse, kasvaks linnaosa alaliste elanike arv kaks korda.

20. sajandini teati Räämat vara poolest vaese töölis- ja talurahva elupaigana. Läinud sajandi teisel poolel muutus see õitsvaks aedlinnaks, mille pärast Mai rajooni või Oja kandi korteri-inimesed kevaditi õunapuude õitsemise aegu kadedust tundsid.

21. sajandi hakul võib Räämast kujuneda moodsa taristuga jõukama rahva linnaosa, kus tooni annavad jõe paremkaldale korteri osta jõudnud edukad noored pered. Nendega kõrvuti asustavad Räämat vaikelu hinnata oskavad eramuomanikud, kes oma vanad majad on aina paremaks renoveerinud ja saavad osa koos korterielanikega kodule lähemale tulnud avalikest teenustest.

sunnuntai 18. joulukuuta 2011

Pärnu aastalaada hiilgeajad ja hääbumine




www.parnupostimees.ee 14.12.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Tivoli karussell oli lastele oodatud suursündmus: karussellihobusel ma ringiratast sõitsin, mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Heal lapsel olevat mitu nime. Jäärmark, saksalaat, aastalaat tähendavad kõik ühte ja sama sündmust.

Aastalaada põlistas laulu sisse panemisega Arno Vihalemm:

Mina olen pärit Pärnust. Aastalaada ajal

oli mind sääl, paljasjalgset, igal pool jah vaja.

Karusselli-hobusel ma ringiratast sõitsin,

mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Millal Pärnu saksalaadad alguse said, peavad selgitama medeivistid. Mina sain selgeks niipalju, et juba Rootsi ajal ehk 17. sajandil toimusid Pärnus aastalaadad ja meie kaupmehed üritasid keelata Karksis ning Viljandis toimuvaid laatu.

Vene ajal korraldati Tartus kolm nädalat kestnud aastalaata jaanuaris. Kohalike kaupmeeste huvides ei peetud aastalaatu Narvas ega Tallinnas.

Tallinnas taastati aastalaat jaanilaada nime all alles 1787. aastal. Viljandi laat kaotati, vähetähtsaks muutusid Paide ja Rakvere laat. Pärnu aastalaat elas edasi: algas ikka juuli keskel ja lõppes pooles augustis.

Pärnu saksalaata korraldati läbi mitme sajandi. Katkestused olid tingitud ainult relvade tärinast. Siia voolasid kokku nii kodumaa kaupmehed kui suurlinnade Moskva, Peterburi, Riia kaubamajade ning äride esindajad. Tuldi isegi Kaukaasiast.

Enamik kaupmehi olid sakslased, maamees või Vana-Pärnu kalamees Peterburi suurkaupmehe jutule ei trüginud. Seepärast kutsutigi seda laata tavalaatadest eristamiseks saksalaadaks.

Alles 19. sajandi lõpukümnenditel hakkas saksalaat oma tähtsust kaotama, sest tänu liiklusolude paranemisele said Eesti linnade kaupmehed tellida kaupa Venemaa suurematest keskustest. 1870. aastal jõudis rong Eestisse, purjelaevade kõrvale tulid aurulaevad, appi asus telegraaf.

Aastalaada puhtäriline külg kahanes ja asemele tulid mitmesugused lõbustused, nagu karussellid, nukuteater, tsirkus, loomaaed. Pisitasa muutus aastalaat lustiürituseks.

Aastalaada asukohad


Selle kohta, kus ja kuidas keskajal saksalaata peeti, andmeid ei leidnud. Küllap ikka majaomanikelt üüritud ruumides. Pärast linna ümbritsenud muldvalli laialikühveldamist ja vallikraavi täitmist tekkinud tühermaal piisas laadale ruumi.

Laadaputkad löödi püsti seal, kus praegu asuvad Vanalinna põhikool ja kesklinna koolide võimla. Kohal polnud viga, aga paraku oli naabruses Eliisabeti kirik. Laada ajal oli kirikuõpetaja kimpus kogudusega, sest tema tallekesed kippusid uudistama sitse-satse ja muid laadalõbusid.

1890. aastal sai koguduse õpetajaks Ferdinand Hasselblatt (1861–1934). Noor ja energiline kirikuõpetaja kulutas niikaua raekoja uksi, kuni aastalaat viidi Ülejõele Laadaplatsile, mida praegu tunneme Noorte väljaku nime all.

Kolimine Nikolai tänava äärest ja kiriku naabrusest toimus 1896. aastal.

Tavaliselt olid ammusel Laadaplatsil ühe-kahepäevased jaani-, mardi-, jõulu- ja muud laadad.

Kaup- ja muude meeste reklaamid


”Riia magasin. Austatud Pärnu ja ümberkaudse rahvale annan ma teada, et ma otse kui ennegi, nõnda ka see aasta ühe suure ja täieliku mode-, kalanteri-, peenikese- ja teraskauba laagriga Pärnu aastalaadale tulnud olen. Rohkest osavõtta palub Elias Bichowski. Kaupluse koht: Saschofi majas, aastalaada platsi ääres.” (Pernausche Zeitung 1.08.1886)

1894. aasta nädalakirjast Linda pärinevad järgmised kuulutused.

”Aastalaada platsi peal suur Ameerika võõramaa-loomade-kogu ja panorama. Peale palju muude loomade on näha kõige suurem madu maailma peal, kes 24 jalga pikk. Austusega Gribel & Schiffmann.”

“Schütsoni tsirkus aastalaada platsi ligidal, hra Pulsi platsi peal. Igal õhtul kell 8 suured kunst-etendused.”

“Aastalaada platsi ligidal hr Pulsi platsi peal esimest korda Pärnus E. Reimersi Ameerikamaa tent-tsirkus annab igal päeval kell 8 õhtul suured kunst-etendused.”

”Veel olid 24. juulist kuni 10. augustini laada platsil näha imed kõigest 5 maailma jagudest. Kõige tähtsamad kohad ja kujutused alt ja ülevalt ilmast. Suur võidu püssilaskmine kingitustega. Suur elektri proovi maasin, kus neiud ja peiud võivad teada saada, kuda mehele minek ja naese võtmine on. Kunst päeva-pildi ülesvõtmine kõige rutemalt ja kõige paremasti. Karl Treufeldt.”

1899. aasta laat lõppes viimase pühapäeva õhtul suure rusikasõjaga. Mõni pea löödi lõhki ja nägu veriseks. Üks vaeseke viidi haigemajja poolalasti.

Eestiaegne tingeltangel

Eesti Vabariigi ajaks oli aastalaat muutunud puhtakujuliseks tingeltangliks.

Laadaplatsil olid pikad telgiread pudukaubaga. Kaubaproovid olid riputatud telgi ette nöörile. Eraldi oli toiduputkade rida, kus samuti olid välja riputatud vorstijupid, vesikringlid ja saiapätsid. Toidu allaloputamiseks võis osta vaadikalja.

Laadaplatsi tagaküljel asusid kiirfotograafid, tsirkus ja loomaaed. Ei puudunud pikk rida vahvliküpsetajate putkasid. Omaette nurgakese moodustasid kirjanduse müüjad, kellelt sai osta kõmukirjandust.

Paljudes toiduputkades äritseti tasahilju viinaga. Putka tagatoas võis asuniku hinge alla keerata ja tükikese soolast suupistet peale võtta. Loomulikult läksid meeste meeled pärast saiaputkade külastamist vahel ägedaks ja peeti rusikalahinguid. 1932. aastal ei suutnud politseinikud purjus kaklevate meestega hakkama saada ja appi tuli kutsuda sõjavägi. Loomulikult järgnes sellele vastukaja: ”Mädapaise tuleb kõrvaldada.” (Pärnu Päevaleht 17.08.1932)

1932. aastal avati aastalaat, nagu seda läbi ta ajaloo tehtud oli, kellade helistamisega. Kohal oli Soome tivoli Kaleva, kuhu kuulusid tsirkus, elektrikarussell lennukitega, tantsulava, tervishoiunäituse tare mitmesuguste inimtõugude ja vanade piinariistade demonstratsiooniga, õhuturnijad, kiirpiltnikud, mustkunstnikud, ennustajad.

1934. aastal oli Laadaplatsil 4.–20. augustini Empire tivoli. Lennukitega elektrikarussellil viis lend seitsme meetri kõrgusele, rataskarussellil koguni 20 meetrit taevasse. Empire teatris astusid rahva ette lemmikklounid Max ja Lex, liliputtide koor, esitati vene laule-tantse, idamaiseid tantse, Jaapani mänge, Pariisi šlaagreid. Tivolist ei puudunud loomaaed, surmasõit mootorrattal, õnneratas, rõngaheited, murukeegel.

Palju aastaid tegutses Pärnu aastalaadal konferansjeena Voldemar Puusepp (? – 1935), tuntud Löru nime all. Kabareenäitlejana lavastas ta igal aastal Pärnus aktuaalset teemat kajastava jandi, kus soeti kohalikke tegelasi. Kui linnanõunik R. Mathiesen raha kõrvaldas, oli laval ”Nõunik misside küüsis”. Rahvas jooksis Löru teatrile tormi.

Aastalaat löögi all

1935. aasta augustis arutas Pärnu linnavolikogu aastalaada teemat. Pärnu politseikomissar oli esitanud volikogule kirja, milles märkis, et aastalaat on oma aja ära elanud ja üldise korra huvides oleks soovitav kustutada see Pärnu laatade nimekirjast.

Linnapea Oskar Kask leidis, et laat toob siiski linna iga aasta augustis kaubanduslikul alal teatavat elevust. Küll olevat tarvis laadalt kaotada korralagedused ja muuta see mõistlikuks lõbustuskohaks. 15 poolt- ja kolme vastuhäälega halastati aastalaadale.

Aastalaadal juhtus imelugusid. Nii jäi 1937. aasta augustis Laadaplatsil liikuva elevandi alla Anna Tammissaar ja sai muljuda.

1938. aasta augustis tegi linnavolikogu erakorralisel koosolekul linnavolinikust sotsiaalminister Oskar Kask ettepaneku aastalaada korraldamine lõpetada.

Enesekriitiliselt märkis Kask, et linnapeana oli ta omal ajal aastalaada jätkamise poolt, kuid nüüd pole aastalaat enam laat, vaid üks tolmav plats, kahjulik inimeste tervisele, ja odavate lõbustuste esitamispaik, mille asemel võiks rahvale korraldada sisukamat meelelahutust.

Volikogu leidis, et aastalaadast linnakassasse laekuvad 1500 krooni saaks teenida muude lõbustuste korraldamisega kas või põllumeeste seltsi näituseplatsil, ja aastalaat jäetigi 1939. aasta laatade nimekirjast välja.

30. augustil 1938 koristati Laadaplatsilt putkasid. Kaupmehed, trikimeistrid, kiirfotograafid panid kurval meelel oma asju kokku, sest lõppenud laat pidi jääma viimaseks.

Aastalaada triumf


1939. aastal äratati aastalaat ometi ellu. Pärnu linnapea asetäitja otsus 17. juulist esitati siseministrile kinnitamiseks. Selle otsusega korraldati aastalaat Pärnu põllumeeste seltsi näituseväljakul Tallinna maanteel, kus praegu asub Härma keskus.

Kokkuleppe kohaselt jagasid linn ja põllumehed aastalaada tulu pooleks. 6.–26. augustini toimunud laadal osalemise vastu tundsid huvi kaupmehed kogu riigist.

13. augustil külastas laata umbes 5000 inimest, kaupmeestel ja lustipakkujatel oli hea päev. Lisabussid tõid rahvast maalt linna ja näituseväljakule sõitvad autobussid olid inimesi täis kiilutud. Laada viimasel pühapäeval oli 3000–4000 külastajat. Näituseväljaku väljarentimisest sai põllumeeste selts ligi paar tuhat krooni tulu.

1939. aasta aastalaat jäigi viimaseks. Järgmisel aastal pakkus uus võim rahvale uutmoodi tsirkust miitingute ja rongkäikudega jälle uues kohas ehk Vabadusväljakul.

Arheoloogid leidsid Teotihuacáni püramiidi ohverdamispaiga


www.elu24.ee 15.12.2011

Arheoloogid leidsid Teotihuacáni püramiidi ohverdamispaiga

Foto: wikipedia.org

Arheoloogid avastasid Mehhiko kunagise kõrgeima püramiidi, Teotihuacáni Päikese püramiidi sisemusest oherdamispaiga.

Ohvriannid pandi paigale enne, kui nende ümber hakkas püramiid umbes 50. aastal pKr. kerkima, edastab foxnews.com.

Leidude seas on kunsti, tseremoniaalnõusid ning palju haudu, millest osades on laste jäänused.

Leidude seas oli ka rohelisest kivist mask, mis oli nii elutruu, et arheoloogid pidasid seda portreeks.

Arheoloogide sõnul on nad rahul, et avastasid Mehhiko kunagise suurima ja maailma ühe suuema püramiidi seest midagi sellist.

Leiud sisaldasid ka 11 savipotti, mis sarnanevad 1500 aastat hiljem selles piirkonnas kummardatud jumala Tlálocile pühendatud pottidega.

Püramiidi sisemuses oli ka kasslaste ja koerlaste jäänuseid

«Teame, et ohvriannid pandi paika enne kui selle ümber hakkas kerkima Päikesejumalale pühendatud püramiid,» lausus arheoloog Enrique Pérez Cortes.

Nüüdsel uuringul siseneti püramiidi 1930. aastatel kaevatud tunneli kaudu. See tunnel jookseb püramiidi keskosa lähedal.

Sealt edasi kaevati veel tunneleid ja uurimisšahte, mis lõpuks viisid avastuseni.

Uurijate sõnul said nad siiani müstilise Teotihuacáni kultuuri kohta uut informatsiooni.

Enne seda püramiidi oli paigas kolm ehitist. Nende jäänuseid on näha püramiidi all.

Arheoloogide arvates oli see paik juba varem tseremoniaalselt tähtis. Võimalik, et seda peeti «sissekäiguks allilma».

Mehhikos asuv Teotihuacán asutati ligi 2500 aasta tagasi. Sellest paigast kujunes iidses Mehhikos tähtis arhitektuuriline, kaubanduslik ja kultuuriline keskus.

Selle paiga esmavalitsejad on aga jäänud saladuseks. Teotihuacán jäeti pärast asteekide saabumist 14. sajandil maha. Nime Teotihuacán andsid paigale alles asteegid. Asteekide keeles tähendab see: «Paik, kus inimesed muutuvad jumalateks».

Arheoloogide arvates võtsid asteegid eest leitud asjad omaks ning jätkasid seal oma religioosseid tseremooniaid. Ka ohverdamise traditsioon jätkus.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Raamatukogu koristajast sai «Indiana Jones»


www.elu24.ee 14.12.2011

Saksamaal Passaus asuva raamatukogu koristajast sai üleöö kohalik «Indiana Jones»

Foto: Scanpix

Saksamaal Passaus asuva raamatukogu koristajast sai üleöö kohalik «Indiana Jones».

Tanja Höls avastas koristades kasti, milles on tuhandeid aastaid vanu münte, mille väärtus on miljoneid eurosid, edastab The Local.

«Kast ise ei olnud just silmatorkav. Välimuselt meenutas suurt ehtelaegast, millel on palju väikeseid sahtleid,» lausus Höls.

Koristaja teatas oma leiust raamatukogu juhtidele.

Asjatundjate arvates võis see raha kuuluda kohalikele vürstidele ja kirikutegelastele, kes peitsid selle aarde raamatukogusse, et nad selle pealt ei peaks makse maksma.

Kastis on kuld- ja hõbemünte nii Vanast-Roomast, Vanast-Kreekast kui Bütsantsist.

Hölsi sõnul nägi ta münte sisaldavat kasti juba ammu, kuid ei julgenud seda avada. Kuid uudishimu sai lõpuks temast võitu.

«Ta oli väga aus. Samas nagu filmikangelane, seiklejast arheoloog Indiana Jones, et sellise asja üles leidis. Loomulikult saab ta selle eest tasu,» lausus raamatukogu esindaja.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Suure püramiidi saladus lahendatakse 2012. aastal?


www.elu24.ee 12.12.2011

Cheopsi püramiid

Foto: Scanpix

Egiptuse ja teiste riikide arheoloogid on juba kaks aastakümmet püüdnud lahendada Suure püramiidi ehk Cheopsi püramiidi kummaliste šahtide saladust.

2012. aastal võib see õnnestuda, kuna siis saadetakse 4500 aasta vanusesse ehitisse mitu robotit, edastab Discovery News.

See projekt käivitati juba 2010. aastal, kuid Egiptuse mäss ja president Hosni Mubaraki kukutamine lükkasid seda edasi.

Nüüd teatas Egiptuse antiigiamet, et nüüd väljastati uuesti püramiidi uurimisluba.

«Põhimõtteliselt saame uuringut jätkata. Vaid paarilt erinevalt organilt on vaja veel luba saada. Olen kindel, et saame saladuse jälile juba 2012. aastal,» lausus Cheopsi püramiidi projekti juht, Briti arheoloogiafirma Scoutek esindaja Shaun Whitehead.

Cheopsi püramiid on iidsest seitsmest maailmaimest ainus, mis nüüdisajani säilinud on.

Kairos Giza platool on kokku kolm püramiidi – üks suur ja kaks väiksemat.

Juba pikka aega on arheoloogid püüdnud leida eelkõige Cheopsi püramiidi salajast sissekäiguava ja uurida salakambreid.

Neli kitsast šahti avastati juba 1872. aastal, kuid nende otstarve on siiani mõistatus.

Püramiidi ülaosas olevad kaks šahti avanevad püramiidi küljele, kui kaks allapool asuvat šahti aga kaovad püramiidi sisemusse, muutes selle püramiidi struktuuri veelgi müstilisemaks.

Mitmed teadlased arvavad, et üks šahtidest ehitati selleks, et püramiidi maetud vaarao hing saaks sellest teispoolsusse lennata.

Esimest korda uuriti nimetatud šahti 1933. aastal ja siis tegi seda Saksa insener Rudolf Gantenbrink roboti abil.

Robot pääses 69 meetri sügavusele, kuid siis tuli vastu müstiline liivakivist plaat. Üheksa aastat hiljem uuriti šahti uuesti, siis pääseti uksest läbi, kuid selle taga oli uus uks.

Nüüdne projekt, mis kannab endise uurija järgi Gantenbrinki nime, alustabki sealt, kus uuring kunagi pooleli jäi ehk nendest kurikuulsatest liivakivist ukseplaatidest.

Briti Leedsi ülikooli inseneri Rob Richardsoni poolt loodud roboti, millel on ka niinimetatud mikrouss, saab piiluda ka kohtadesse, kuhu varem ei ole ligi pääsetud.

Osade arheoloogide sõnul on seintel arvutused, mis viitavad šahti sügavusele. Sellel ei ole veel kinnitust leitud.

Arheoloogidemeeskonna sõnul püüavad nad uurimise läbi viia eelarvamusteta ning olla avatud meelega.

Lisaks «mikroussile» on uurijate kasutuses ka «putukasrobot, mis mahub läbi isegi 1,85-sentimeetrise diameetriga august.

«Meie eesmärgiks on liikuda läbi šahtis olevate uste ning uurida kahte püramiidi sisse viivat šahti nii sügavale kui võimalik,» selgitas uuringu juht Whitehead.

Ta lisas, et kui ka šahtide uurimisega kuigi kaugele ei jõuta, saab ikkagi nende šahtide täpse asukoha kaardistada ning ka see on saavutus.

Cheopsi püramiid on nime saanud Vana-Egiptuse vaarao Cheopsi ehk Hufu järgi.

Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool, olles suurim Egiptuse püramiididest ning maailma kõrgeim püramiid.

Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ning on nendest ainuke, mis on tänaseni säilinud.

Cheops ehk Hufu oli Vana-Egiptuse Vana riigi 4. dünastia teine kuningas. Ta valitses umbes 2589 - 2566 e.Kr.

Cheopsi püramiidi kõrgus valmimisel oli 146, 6 meetrit, nüüdseks on see madaldunud 137,6 meetrini. Rajamiseks kasutati 2,25miljonit kiviplokki. Keskmiselt kaalus üks kiviplokk 2,5 tonni, kuid leidub ka 15 ja isegi 70 tonniseid blokke. Cheopsi püramiidil on 203 astet.

Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 10. joulukuuta 2011

VIDEO: Sakalamaa koolipoiste vastupanuvõitlus


"Ugandi" Võru koolipoiste põrandaalune leht aastast 1945
28.04.2010
Autor: Valev Kaska

Eesti aja lood. Okupatsioonid: Noorte vastupanu (ETV 2010) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Eesti aja lood: Okupatsioonid: Noorte Vastupanu ( ETV 2010 )

Sakalamaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus

Esimese venelase kirsavoi astudes Eestimaa pinnale 1944, algas Eesti metsavendlus. „Miks nad siis tulid meie õuele kaklema“, nüüd võis öelda „Mis nad siis hakkasid meie mehi kinni viima“.
Sakalamaa sai veel poolteist kuud vabadust nautida kui Ugandis juba relvaga kaitsti oma elu ja elulaadi venelaste eest.
Üheks küllaltki tähtsaks osaks pealesõjaaegses Eesti vastupanuvõitluses kujunes kooliõpilaste tegevus nii relvaga metsas kui sõnaga igapäevaelus. Põhiline kooliõpilaste tegevus kehtiva võimu vastu oligi lendlehed ja sõnaline agitatsioon kui ka oma demonstratiivse käitumisega võimumeeste naeruvääristamine. Ei puudunud ka nüüd heroiseeritud sambaõhkimised Rakveres, Tartus ja Tallinnas, see oli niivõrd enesestmõistetav tollal mis ei väärinudki tähelepanu. Vähemalt üldsusele näivalt koristati enesestmõistetavalt nüüd ära ka pronksmees, mille eelkäija Aili ja Ageda õhku lennutasid.

Esimeste aastate jooksul peale vene okupatsiooni algust 1944 septembris puuduvad Sakalamaal teated ja andmed kooliõpilaste võimuvastasest tegevusest, kuid võib olla kindel et nii nagu kõikjal mujal Eestimaal algas kooliõpilaste kas otsene või passiivne vastupanu uue võimu vastu ka Sakalamaal. Nii nagu palju sündmusi ja tegusid on vajunud ajahõlma ilma et järelpõlved nendest midagi teaksid, nii on lood ka ilmselt siinsete kooliõpilaste vastupanuga.
Need tegijad, osavõtjad, järgneva viiekümne aasta jooksul oma saavutatud „heaolu“ nimel vaikisid sellest ja paljud vaikivad ka praegu edasi, sest tunnistame endile või mitte, kuid Siberi hirmu on suutnud venelased selle viiekümne aasta jooksul tugevasti istutada eestlase mällu, või tänapäeva geeniteooria järgi kinnistanud vastava Siberi geeni. Paljud on lahkunud manala teedele, paljud ei pea seda üldse rääkimisväärseks ja nii haigutab pealesõjajärgses ajas sellel kohal tühi auk.
Loodame selle tänase looga ehk leida veel neid kes kas ise või kelle tuttavad, omaksed osalesid või teadsid midagi vastupanuvõitlusest. Ei hakka siinkohal rääkima milleks see kõik, ainult et ei unustataks „Ilma minevikuta pole tulevikku“.
Vahel kuuldud ja mõnede ringkondade poolt levitatav „unustame“, mida? keda? kellele? Pole ju kedagi kes paluks talle andestada.

Tasuja. Säilinud - või õigemini öeldud venelaste poolt siia jäetud - julgeoleku materjalidest leiame et 18. märtsil 1948. aastal avastati relvaladu Pikal tänaval. Kätte saadi kaks vintpüssi, automaat ja lõhkeainet. Seoses sellega arreteeriti aprilli algul kooliõpilased Olav Kivistik 1932, Endel Nugis 1930, Harri Karro 1930, Olev Soolo 1930, Uno Kutsar 1931, Heino Gruft 1931 ja Aldo Jürgen 1930 2. keskkoolist, Heino Kutsar 1932 tööstuskoolist, Eduard Kull 1930 kaubanduskoolist ja pagariõpilane Harri Helinurm 1928. Uurimisandmete järgi oli poistel organisatsioon „Tasuja“, mis oli asutatud septembris 1947. Oli organisatsiooni põhikiri mis oma olemuselt sarnanes organisatsiooni „Eesti Noored“ põhikirjaga. Enamus poisse olid kuulunud saksa ajal sellesse organisatsiooni. Organisatsioon „Eesti Noored“ asutati 1943, eesmärgiga luua alus noorsooorganisatsioonile „Noored Kotkad“ ja skaudid loodetava Eesti peatse vabanemise puhuks. Vastavalt olukorrale, nagu Eesti Leegion, nii ka Eesti Noored kandis väliselt saksalikku võõpa, kuid nii mehed kui poisid olid väljas oma Eesti eest.
Tasuja otsene eesmärk oli kui nii võib öelda sõjaline. Relvade kogumine metsavendade jaoks kui ka sõja puhkemise puhuks lääneliitlaste ja venelaste vahel enda jaoks, et astuda välja kodude kaitseks. Kavatseti isegi metsaminekut võitluse alustamiseks. Tollal uskus iga tõsimeelne eestlane, kohe - kohe sõja puhkemist. Usuti surmkindlalt kuulsat Churhilli kõnet 5. märtsil 1946 Fultonis, kus lubati kõigile rahvastele ennesõjaaegne staatus.
19. juuni 1948.a. Leningradi sõjaväeringkonna Sõjatribunali istung jagas kõigile poistele paragraafide 58-1a ja 19-58-8 järgi võrdselt 25 aastat. Möödaminnes öelduna praktiliselt kõikide Viljandis arreteeritute, nüüd ja hiljem, süüteo vormistamisel osales ka igale vanemale viljandlasele tuttav, mõrvar Edgar Tomusk.

Roheline Rist Lendlehtede tegemise ja levitamise eest andis ENSV Ülemkohus 31. juulil 1948 organisatsiooni liikmeile Tööstuskoolist Erna Orav 1926 ja Valve Pahkma 1929 6 aastat. Mingit erilist tegevust julgeoleku andmeil ei olnud.
Sama patu eest, lendlehed, medkooli õpilastele Endla Pukk 1930, Salme Pukk 1931, Eha Lukats 1931, igale 25 aastat ja Eha-Luccrezia Siiman 1930 „ainult“ 8 aastat sõjatribunali poolt 25. märtsil 1949.a. Ilus kingitus küüditamise päeval.
Triumviraat 30. oktoobril 1948 toimus kahe keskkooli b klassi abiturientide, poiste ja tütarlaste kooli, ühine ennesõjaaegse traditsiooni kohaselt lõpumärkide pühitsemise pidu Viiratsis ühe õpilae kodus. Poistekooli lõpumärgil oli Kaitseliidu Sakala maleva kotkas, ilma Eesti vapita ja märk oli teostatud sini-must-valge värvikombinatsioonides. Et peol ei puudunud ka alkohol, siis muutus pidu ülemeelikuks ja kas ettekavatsetult või spontaanselt oli ka nõukogude võimuvastaseid väljendusi
Selge et sarnasel massüritusel, kahe klassi praktiliselt kõik õpilased, ka ilma koputajateta oleks jõudnud ja võibolla jõudiski, seal toimunu julgeoleku kõrvu. Osavõtjad näitavad koputajatele.
Ka julgeolek ei olnud enam eilne ja koheselt ei järgnenud midagi, vaikus. Võib eeldada et juba enne seda oli julgeolekul mingi teave salajase organisatsiooni olemasolust. Vaikiva jälgimise tulemusel, jõudis julgeolek arreteerimisteni. 30. detsembril täpselt 2 kuud pärast lõpumärkide pidu arreteeriti Edgar Lond, Endel Kingsepp, Udo Josia, Eduard Kala poistekoolist ja Fiive Vainola tütarlastekoolist. 15. jaanuaril järgnes õpetaja Johannes Kurriku arreteerimine.
Märtsiks oli julgeolekul selge ka organisatsiooni „Triumviraat“ olemasolu, ilmselt ühe kaasõpilase ülekuulamisel saadud jutust, sest ta oli keeldunud organisatsiooni astumast kui talle tehti ettepanek. Nüüd järgnes juba kavakindel arreteeritute töötlemine. Selle juhtideks olid juba detsembris arreteeritud nelikust kaks, Josia ja Kala. Aprillis arreteeriti ülejäänud liikmeskond, Rein Põllumaa, Meinhard Kirm, Oskar Saare, Arno Keernik, Arnold Sula, Gunnar Maidesoo, Heinrich Siigert, Johannes Kivimäe.
Selle grupiga jõudis julgeolek valmis juuniks ja Jaanipäeval 24. juunil 1949 premeeris Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunal kõiki 25 aastaga, väljaarvatud Lond ja Kingsepp kes ei kuulunud Triumviraati, said 10. Vainola sai 7 aastat, kuid ta vabastati kassatsioonikaebuse põhjal.
Tegelikult Triumviraat ei teinud oma olemasolu ajal mitte midagi, ei nõukogudevastast ega nõukogude poolt. Organisatsiooni liikmed olid veendunud rahvuslased, omavahel moodustasid sõpruskonna ühiste huvide, kirjandus, filosoofia, sport põhjal. Tunnistati vajadust olla valmis sõja puhkemise korral välja astuma kodude kaitseks. Antud ajal tegeldi eneseharimisega ajaloolisel-rahvuslikul pinnal. Et kõigil seisis ees keskkooli lõpetamine ja lahkuminek, kes edasi õppima, kes tööle, siis mõeldi edaspidisele omavahelisele sidepidamisele. Omavaheliseks sidepidamise parooliks võeti mängukaart risti kolm.
See seltskond oli Triumviraadi tuumik. Kas tol hetkel ei olnud julgeolekul rohkemat teavet, või mingil muul kaalutlusel, aga kolm Triumviraadi poissi, nüüdsed üliõpilased August Kõre, Arno Peet, Udo Kaljumäe arreteeriti alles veebruaris 1950 ja nendega koos Ruth-Maire Mandel ja Laine Palo samuti üliõpilased, endised tütarlaste keskkooli õpilased. Nendele andis Moskva Erinõupidamine igale 10 aastat. Paragraafid samad 58-1a ja 58-11 mis poolteist aastat tagasi 25.aastaks mõistetutel.

Risti Kolm Sama Triumviraadi toimiku materjale kasutades oskas julgeolek kokku panna veel ühe nõukogudevastase organisatsiooni, pannes talle nimeks Risti Kolm, mis oli tegelikult Triumviraadi parool-tunnussõna.
Kogu lugu seoti 1939. aastal „Umsiedlungi“ läbi Eestist lahkunud Irina-Britta Almazovaga. Elanud ümberasujana praeguse Poola territooriumil, ilmselt osalenud juba sakslastevastases Poola vastupanuvõitluses, tuli ta 1947. aastal illegaalselt Eestisse. Elas illegaalselt Aino-Laine Jürissoni, kes ise oli hiljem küüditamise kartuse pärast illegaal, juures. Nende mõlema arreteerimisel ja mingite eelmiste gruppide ülekuulamiste materjalide alusel, süüdistati Almazovat Eestisse Poola vastupanuliikumise kogemuste toomisel võitluseks nõukogude võimu vastu. Kogu loo puänt oli et Almazova ei olnud NSVL kodanik. Nendega osati veel siduda ja arreteerida Heino Ardma, Heino Vendelin, Heino Kalev, Juhan Maidlo ja Ülo Killar. Ja saigi kokku organisatsiooni Risti Kolm.
Arreteerimised toimusid 2. veebruarist 12. veebruarini, ainult Kalev arreteeriti alles 5. juunil 1950. Erinõupidamine 27. jaanuaril 1951 andis neile 10 aastat, väljaarvatud Maidlo ja Killar kes said 7 aastat
Almazova suhtes rakendati paragraafi 58-4, mis kõlab järgnevalt - Rahvusvahelise kodanluse sellele osale, kes kapitalistliku süsteemi asemele tulnud kommunistliku süsteemi õigusvõrdsust mitte tunnustades püüavad seda kukutada, samuti selle kodanluse mõju all olevaile, või tema poolt vahetult organiseeritud ühiskondlikele rühmitustele ja organisatsioonidele ükskõik mis viisil abi osutamine vaenulike tegude teostamises NSVL vastu – toob kaasa mitte alla 3 aastat vabadusekaotust koos vara konfiskeerimisega, kuni mahalaskmiseni või NSVL kodakondsuse äravõtmise ja NSVList väljasaatmiseni.

Tänapäeva lugejale. Nõukogude Liidust väljasaatmist ja kodakondsuse äravõtmist, peeti raskemaks karistuseks kui mahalaskmist. Sest ei saanud olla midagi pühamat kui nõukogude kodakondsus. Meenutage omaaegseid filme, paljaksrebiva rinnaga madrus: „streljäi gad“ või „krasnokožuju knizku kak joša“.

Järgnes veel rida kohtuprotsesse nõukogudevastaste kuritegude eest. Mõnel puhul mainitakse ka organiseeritust.
ENSV Ülemkohus 09.08.1949 - Elvi Toss 1930 Viljandi 1 KK, Silvia Sild 1930 Mustla KK, Salme Takk 1928 kodune, Anna Valgus 1914majahoidja. Lendlehed ja nõukogude vastane propaganda. Igale 10 aastat
Tribunal 12.04.1950 - Ingrid Maslennikova 1931 1 KK, Milvi Sari 1933 Viljandi muusikakool, Aleksander Pasti 1926 Viljandi muusikakool, Meedi Sisa 1927 tööline. Lendlehtede eest kolmele esimesele 25 aastat, Sisale 6 aastat
Tribunal 29.07.1950 Kooliõpilaste vastupanu alla võib paigutada ka järgmise grupi nende sünniaastate järgi, vaatamata toimikutes märgitud austava „kolhoosnik“ tiitli pärast. Viljandi vald - Ruti Laursoo 1935, Milvi Laursoo 1933, Lilli Laas 1932, Linda Laursoo 1911, kõigile 25 aastat paragraaf 58-9 järgi mis käsitleb poliitilist banditismi - terrorismi, nii ka nimetati „terroristlik grupp“.
Tribunaal 97.12.1951 - „Peetrimõisa noored“ Kalju Siim 1932, Rein Koort 1933, Hans Kihno 1933 paragraafide 58-1a ja 58-11 järgi igale 25 aastat
Ja austatud ENSV Ülemkohus väänas veel kahele poisile Lembit Kolga 1935 Särevere tehnikum ja Vello Soots Vana-Võidu tehnikum 17.07.1954 juba peale isakese surma nõukogudevastase propaganda eest 10 ja 8 aastat, nimetades neid organisatsiooni „Must Surm“ liikmeteks.

Arhiivitoimikute järgi tegutsesid veel Kalmetul „Põrandaalune Partisnide Komitee (Põrk, Audla, Mooste, Asse, Vunder, Pärtma...). Tännasilmas „Põrandaalune Partisanide Keskkomitee (Iila, Päeva ...)
Viljandis alles 1955. aastal „Eesti Vabariigi Noorsoo Põrandaalune Partisanide Komitee“ kuhu kuulus üle 20 õpilase. Mati Lette 1940, Enno Looga 1941, Vaino Vaarpuu 1938, Oskar Raudpuu 1935, Ago Rohtlaid 1941, Lembit Lehtmets 1937, Kuldar Suits 1941 2. keskkoolist Aarne Asu 1939, Villu Soasepp 1939, Jaan Teppan 1938 õhtukoolist, Arno Peedu 1941 Abjast, Mati Kullas 1940, Arvi Lootsman 1937, Enn Voolaid 1943, Endel Käämer 1939, Enno Raidur 1940 Tallinna kalandustehnikumist.
Veel 21 nime anti eraldi nimekirjana KGB IV osakonnale kasutamiseks. Viljandis tegutsesid sel alal auväärsed kgbeelased Bušujev, Klokov, Prihodko, Martihhin ja neid truult abistavad tõlgid Valner, Orlova, Timofejeva.

Ajad olid juba siiski muutunud. Isake ja Lavrenti olid lahkunud ja nn Vorošilovi amnestia, millega vabastati kriminaalkurjategijad ja anti suunitlus eriti noorte poliitiliste süüasjade läbivaatamiseks, olid toimunud. Tegelikult oli julgeolek peata. Neid eespoolnimetatud noori ei arreteeritud vaid nende kohta kasutati sõna „profülakteeritud“. Mida konkreetselt selle all mõeldi on teadmata.
Käesoleva kirjutise autorile tegi pidevalt piinlikkust kui Bušujev linnavahel vastu tulles, astus juurde, keerutas pintsaku või mantlinööpi ja tundis muret ega keegi liiga ei tee, näidates oma „heatahtlikku hoolitsust“. Sellesse kuulus ka see et kolmel korral aastatel 1957-1980 nõudis Bušujev arhiivist omale uueks tutvumiseks välja minu toimiku. Leiva pidi ju ausalt välja teenima.

„Inimesed olge valvsad“
Lõpetuseks see mis juhtus aastal 1941. Oma luuasaamise kibeduses, mõrvad Tartu, Kuresaare ja Viljandi vanglas, sisuliselt süütute kooliõpilaste mõrvamine Kirovi vanglas ....... ja võib ....?
Septembris 1940 grupp Viljandi 2 keskkooli koolipoisse otsustasid luua organisatsiooni võitlemiseks pealetungiva vene ja kommunistliku ideoloogia vastu. 10 oktoobril 1940 kümmekond poissi marssisid valvesammul „vasakule vaat“ ümber Vabadussõja ausamba mis asus praeguse parteimaja või nn ametitemaja kohal. Samal õhtul peeti osa poisse miilitsa - jällegi miilits, mitte julgeolek - poolt kinni ja viidi ülekuulamisele. E. Kivisillalt saadi kätte lendleht: „Stalin tuleb üles puua, Hitler vangilaagrisse“. Algselt poisse ei arreteeritud. Järgmisel päeval otsustasid poisid organisatsiooni lõpetada. Kunagi oktoobris aga Lossimägedes otsustasid õpilased Klein, Lõhmus, Härm, Schults luua organisatsiooni mis tegeleks ainult propagandaga, lendlehtedega. Juhiks kutsuti Soolo.
See grupp andis välja ja levitas lendlehti „Vaba olgu Läänemeri, vaba Eesti rand ja saar“, „Varest tõrvata ja partei juhti surmata“, ümbertehtud sõnadega Internatsionaal ja punahõnguline luuletus „Uuele Eestile“, mille ridade esitähed ülevalt alla andsid välja „Laku perset Stalin“. Kõik need on tõlgitud toimikus vene keelde, väljaarvatud „Laku perset Stalin“. Paljud tõlgid ei julgenud ülekuulamistel tõlkida uurijale sarnaseid väljendusi ja muutsid omaalgatuslikult sõnu, samuti tihti ka uurijad ei julgenud sarnaseid sõnu paberile panna. Sarnaste sõnade eest võis ülekuulaja enda kinni panna kui vaja.
Julgeolek aga töötas vaikselt edasi ja Edgar Kivisild arreteeriti 4. märtsil 1941. 30. mail arreteeriti Elmar Soolo, Valdek Schults, Helmut Sääsk ja Edgar Mihkli, paragraafide 58-10 ja 58-11. seega grupiviisiline nõukogudevastane propaganda. Toimikus on mainitud ja ka süüteod olemas, kuid ei arreteeritud Roland Särg (lendlehed), E.Raadik (viskas kommunistide ümbermatmisel nende luid prügikasti) Arvi Sova (kandis Eesti rahadest käevõru, smv sõrmust ja Sakala Partisanide Pataljoni märki), Ilmar Klein ja Heinaste (treenisid ronimist et viia lipp kirikutorni) Hans Mitt (kuulas välisraadiod, joonistas karikatuure).
10 juuni 1941 aasta V. Schultsi ülekuulamisprotokollis on märgitud organisatsiooni plaanid ja tegevuskava. Lendlehtede valmistamine ja levitus
Smv lipu kleepimine seinalehele
Sissemurdmine II algkooli, kus on tääkidega puupüssid .
Üles otsida Vabadussõjas langenud õpilaste mälestustahvel
Muretseda relvi
Enesekaitse võtete õppimine
Edgar Kivisild viidi 13. mail Tallinna ja sealt 26 juunil Kirovi vanglasse. 26 juunil viidi Mihkli, Soolo, Sääsk ja Schults üle Tallinna samuti Kirovi vanglasse.

5. septembril toimus Uurali Sõjaväeringkonna sõjatribunali istung, lisati paragraafid 58-1a ja 58-2. Kivisild, Soolo, Sääsk, Mihkli mõisteti mahalaskmisele ja Schultsile 10 aastat. NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegium jättis otsuse jõusse ja 9. detsembril 1941 saabus Kirovisse korraldus koheselt otsus täide viia.
9. detsembri 1941. aasta Kirovi vanglas koostatud aktis on mahalaskmise kellaajad, Soolo 18.20, Mihkli 19.05, Kivisild 19.20, Sääsk 19.30. Laibad koos riietega maeti maha. Vanglaülem Šumilov, korpusevanem Tšistopolov, Uurali sõjatribunali prokuröri abi Minin.
Selliselt lõppes nelja koolipoisi elutee sisuliselt selle eest et nad ei olnud rahul kehtiva võimuga.
Vangilaagris suri 11. märtsil 1942 Valdek Schults. Pealesõjaaegsetest arreteeritutest surid vangilaagris Edgar Lond 14. augustil 1954, õpetaja Johannes Kurrik 18. märtsil 1954 ja õpilane Arno Peet hukkus kivikarjääris varingu läbi 23. novembril 1951

Nende 6 õpilase ja õpetaja nimed väärivad jäädvustamist marmortahvlil Maagümnaasi umi seinal
Lugeja, kui Sa tead midagi tollastest sündmustest, võta ühendust tel. 43 35 617 või 53 345 244.

Kuressaare lossihoovist leiti unikaalne nooleots


www.saartehaal.ee 08.12.2011

Autor: Kert Kalmus

VÄÄRT LEID: Arheoloog Garel Püüa sõnul on lossihoovist sel aastal välja kaevatud 10 nooleotsa, ent sellist, nagu fotol alumine, pole siinmail enne nähtud. Võrdluseks on toodud Eestis levinud nooleots (ülemine). Foto: Egon Ligi
Autor: Kertu Kalmus
Neljapäev, 08. detsember 2011

Kuressaare linnuse juures toimuvatel väljakaevamistel leitud ornamenteeritud messingvõruga ammunooleots on unikaalne terves maailmas.

Väljakaevamisi juhtiv arheoloog Garel Püüa võttis osaliselt kullaläikese leiu pärast ühendust Tartu ülikooli juures töötava arheoloogi Ain Mäesaluga, kes tegi kindlaks, kui väärt esemega on tegu. Kuigi piiskopilinnuse juurest on tänavu leitud ligi 10 ammunooleotsa, pole taolist seni ette sattunud.

Mõned sarnasused


Kui võrrelda Eestis levinud ammunooleotsi nüüd leituga, on erinevused märkimisväärsed. “On vahe, kas nooleots on rootsuga, mis käib noolevarre sisse, või on putkega, mille sisse vars ise käib,” selgitas Püüa.
Kuressaare nooleots, mis kinnitati puitvarre külge rauast rootsu abil, on tegelikult juba oma põhikujult Eestis suhteliselt ainulaadne. Sellist tüüpi nooleotsi esineb Mäesalu kinnitusel teatud piirkondades Kesk-Euroopas.

Samas on lossihoovist leitud nooleotsa ühele tahule löödud väike, põhiplaanilt ruudukujuline templijäljend, mille diagonaalides paiknevad randid moodustavad risti.

“Eestis on teada umbes 700–800 ammunooleotsa ja ühelgi ei ole sellist märki peale löödud,” tähendas Püüa. Märkimisväärne on seegi, et leitud nooleotsal on varre osas ornamenteeritud messingvõru.

“Selle osas tuli just välja, et ta on kogu maailmas unikaalne. Mäesalu suutis leida ainult ühe sarnase eksemplari Ungaris Pécsi linnas,” märkis Garel Püüa.
Paraku on Ungaris asuva võrreldava nooleotsa leheosa roostetanud ja seega pole võimalik märke või ornamenti leida.

Sõjaline otstarve

Keskaja relvastuse uurimisele spetsialiseerunud Ain Mäesalu dateeris Kuressaares välja kaevatud ligi 10 cm pikkuse nooleotsa 14. sajandil või 15. sajandi algul tehtuks. Vaadeldavate ammunooleotste omaaegse funktsiooni ja tähenduse kohta pole Mäesalu sõnul täpsemat midagi teada. Garel Püüa sõnul kadusid ammunooled kõikjal relvastusest 16. sajandi alguses, kuigi jahil kasutati neid ka paaril järgneval sajandil. “Leitud nooleots oli pigem sõjaliseks otstarbeks valmistatud,” oletas Püüa.

sunnuntai 4. joulukuuta 2011

Soomes leiti haruldane viikingiaegne aare

www.postimees.ee 04.12.2011

Soomes tuli põllul maapõuest välja tuhande aasta vanune hõbemüntidest koosnev aare, mille leidsid harrastusarheoloogid.

Haruldane leid tuli päevavalgele Häme piirkonna lõunaosas Hattulas asuva Vesunta mõisa territooriumilt, vahendab Yle.fi.

Leiule satuti peale metallidetektori abil ning leiukohas loodetakse väljakaevamisi alustada järgmisel suvel. Aare leiti juba sügise alguses, kuid kohalikku ajalehte jõudis uudis sellest alles nüüd.

Aare koosneb paarikümnest mündist, mis on hinnanguliselt tuhat aastat vanad. Eeva-Liisa Schulz riiklikust muististe komisjonist ütles, et Vesunta mõisa ümbritsevad põllud on tuntud selle poolest, et sealt on varemgi leitud arheoloogiliselt põnevaid esemeid. «Aga sedasorti leid on tõepoolest väga erakordne,» ütles ta.

Aarde leiukoht võeti kaitse alla ning inimesed võivad seda küll külastada, aga igasugused kaevetööd on seal keelatud.

Toimetas Teelemari Loonet

lauantai 3. joulukuuta 2011

Stonehenge oli püha paik juba enne kiviringi


www.elu24.ee 29.11.2011

Stonehenge

Foto: Scanpix

Suurbritannia kuulsast megaliitehitisest Stonehenge`ist leitud maapinna ebatasasused lubavad oletada, et see paik oli püha juba enne kiviringi püstitamist.

Augud asuvad taevaste märkide järgi ning neis võisid olla kivid, postid või olid need lõkkekohad, mis märkisid tõusva ja loojuva päikese asukohta, edastab BBC.

Arheoloogide sõnul kummardati selles paigas päikest.

Leiu tegi rahvusvaheline teadlaste meeskond projekti Stonehenge Hidden Landscapes käigus.

Meeskond kasutas paiga uurimiseks geofüüsilist pilditehnikat.

Suurbritannia Birminghami ülikooli ja Austria Viini Ludwig Bolzmanni arheoloogiauuringute instituudi teadlased on Stonehenge`i uurinud alates 2010. aasta suvest.

Uurijate arvates tähistavad sealsed augud rituaalse teekonna ühenduspunkte. Seal võidi läbi viia rituaalset protsessiooni, millega tähistati päikese liikumist suvise pööripäeva ajal.

Teest põhja pool olevad märgid näitavad rituaalialalae sisenemise ja väljumise kohta.

Teadlaste sõnul näitavad nüüd leitud märgid, et selles paigas tehti rituaale juba enne kivide püstitamist. Esimesed Stonehenge`i kivid arvatakse olevat püsti pandud üle 5000 aasta tagasi.

«Tegemist on esimese korraga, mil me Stonehenge`ist midagi sellist avastasime. Leid annab kohast ja seal toimunust laiema pildi,» selgitas arheoloogidemeeskonna juht Vince Gaffney.

Stonehenge on maailma üks suurimaid megaliitehitisi, asub Lõuna-Inglismaal Wiltshire´is. On ehitatud mitmes järgus ajavahemikul 5500 – 1500 eKr. Oletatakse, et rajatise elementide abil määrati taevakehade suundi, loendati päevi ja teisi kalendriühikuid ning ennustati kuuvarjutusi.

Ehitamine algas umbes 5500 aastat tagasi ehk 3500 aastat eKr. Inglise arheoloog Richard Atkinson jõudis eelmise sajandi keskel järeldusele, et esialgne Stonehenge oli ringikujuline ja teda ümbritses vallikraav koos 56 süvendiga ehk niinimetatud Aubrey aukudega. Esimesena on püstitatud Kannakivi, mis asub monumendi sissepääsu juures.

Toimetas Inna-Katrin Hein

tiistai 29. marraskuuta 2011

Unustatud majad: ühesuguste majade pikad read


www.nommesonumid.blogspot.com 02.11.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu- Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal. (Foto: Oliver Orro erakogu)

Pärast II maailmasõda pandi sõja kaotaja poolel võidelnud riigid sõjakahjude katteks võitjatele, sh Nõukogude Liidule kompensatsiooni maksma. Osa kahjudest tuli katta n-ö natuuras ehk siis anda Nõukogude Liidule sõidukeid ja tööstusmasinaid, ehitusmaterjale ja mitmesuguseid kaupu. Soomlastele pandi kohustus ehitada sõjas kannatanud linnadesse kiiresti elamuid. Väideti, et neid on tarvis kodu kaotanud nõukogude kodanikele esmase ulualuse pakkumiseks. Selleks töötasid soomlased välja monteeritavate puitkilpmajade tüübid. Neid ehitati esimestel sõjajärgsetel aastatel ka Tallinna, sealhulgas Nõmmele peamiselt Pääsküla piirkonda. Seesuguseid valdavalt ühekorruselisi maju on hakatudki kutsuma Soome- ehk kontributsioonibarakkideks. Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu-Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal.

Lähem uurimine on küll selgitanud, et lugu oli tegelikult pisut keerulisem: osa barakitüüpe ei pärine sugugi Soomest, vaid hoopis Saksamaalt. Aga on ka hoopis ülevenemaalisi sõjaväebaraki tüüpprojekte. Osa barakke oli projekteeritud üheperemajadeks, osa paarismajadeks, milles paiknes kaks eraldi sissekäiguga korterit. Leidus ka nelja korteriga variant, mida ehitati harvem. Barakkide ehitamist jätkati 1950. aastate keskpaigani. Vanade elanike jutu järgi oli majade püstitamiseks mitu skeemi: osa majadest tegid valmis soomlased ise, teisal seevastu anti monteeritava maja kokkupanekuks vajalikud materjalid üle kohalikule ehitusorganisatsioonile, kes need kohapeal üles seadis. Mõned majad krohviti, teised viimistleti laudisega.

Barakkidesse said tõepoolest korteri ka mõned pommitamises kodu kaotanud või muidu väga kitsastesse oludesse sattunud kohalikud pered, ent paljudesse neist paigutati elama hoopis Venemaalt siia tehastesse ja raudteele tööle tulnud inimesi, ka vene sõjaväelasi. Nii tekkis seni valdavalt eestlastega asustatud Nõmmele senisest rohkem muukeelset elanikkonda, sealhulgas inimesi, kelle elustiil ning arusaam maja ja krundi korrashoiust erines tunduvalt põliselanike omast. Lisaks olid need majad Nõmmel veel muuski mõttes võõrad: kui seni oli siinkandis iga hoone olnud individuaalse arhitektuuriga, siis nüüd tekkisid siia seninägematud ühesuguste majade pikad read.

Barakid, kus enamjaolt polnud kanalisatsiooni ega veevärki, pakkusid õige tagasihoidlikke elutingimusi ning olid õigupoolest mõeldud ajutistena, 10–15 aastaks. Tegelikult aga ei olnudki need nii väga halvasti ehitatud (ikkagi Soome kvaliteet) ning säilisid 21. sajandi alguseni, mõned on veel praegugi alles.

Tõsi, pärast seda kui inimesed pika vaidluse järel oma kodud erastatud said, hakati endisi barakke massiliselt ümber ehitama. Et paljude elanike majanduslikud võimalused olid piiratud, ei ehitatud täiesti uut maja, vaid püüti ära kasutada olemasolevaid konstruktsioone. Sageli ei tellitud ka ehitusprojekti, vaid tegutseti omapäi. Tulemusena tekkisid veidra arhitektuuriga majad, eriti kui naabrid omavahel kokkuleppele ei olnud saanud ning endise paarismaja üks pool ehitati ümber ühel ja teine pool teisel moel.

Unustatud majad: maja, mis alles ootab valmimist - Õitse 42


www.nommesonumid.blogspot.com 25.11.2011

Autor: Leho Lõhmus, ajaloolane

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. (Foto: Karl Kerdt)

Nõmme oli omal ajal kõige kiiremini kasvav asum Eestis. 1917. aastal, kui saadi aleviõigused, oli siin ligi 4000 alalist elanikku, linna õiguste saamisel 1926. aasta novembris juba 10 000. Seetõttu oli elamuehitus 1920.–1930. aastatel Nõmmel eriti intensiivne. Nõmme elanike sotsiaalne koosseis oli kirju: Tallinna vabrikutöölised ja ametnikud kõrvuti rikaste ärimeeste ja töösturitega.

Rahalised võimalused olid erinevad, kuid soov ühine – rajada Nõmmele kodu. Nii kerkis kõrvuti lihtsate elumajadega siia ka uhkeid, mitmekorruselisi eramuid. Ka niisuguseid, mille lõplik valmisehitamine on selle omanikele ilmselt üle jõu käinud. Esialgsed suured plaanid jooksid algava majanduskriisi tingimustes lihtsalt liiva.

Ühte niisugust markantsemat näidet võime näha Õitse tänaval, kunagise Peetri aedlinna piirkonnas. Hiljuti ühe Nõmme maja remondi ajal välja tulnud arhiiv aitab heita pilku ka selle maja ajaloole.

Krunt ehitamiseks – 400 ruutsülda (u 1821 m²) – mõõdeti Harku mõisamaast välja juba 1913. aastal. Selle omanik Gustav Schneider sai aga oma töö tõsisemale jätkamisele mõelda alles pärast I maailmasõja ja Vabadussõja lõppu. Nii valmiski ehitusplaan, mille selle autor insener W. Ilvest viseeris 15. juunil 1922. Tänav ise kandis sel ajal veel nime Sudebnaja (Kohtu).

Plaani kinnitamine võttis aga aega ning alles neli aastat hiljem, 18. märtsil 1926 sai see Nõmme alevivalitsusest kõik vajalikud allkirjad. Alguses sujus ehitus võrdlemisi tempokalt – Nõmme linnavalitsuse akti järgi oli hoone kogu mahus (kolm korrust + mansard) 1. jaanuariks 1928 valmis, kuid puudusid veel osaliselt põrandad ja ahjud ning maalritööd olid lõpule viimata.


Õitse 42 trepp 1930. aastate alguses. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Edaspidi langes tempo siiski oluliselt, sest esimesed elanikud kolisid majaraamatu järgi sisse alles juulis 1931. Maja edasine ehitus ja hooldus käis omanikule aga ilmselgelt üle jõu ning 1934. aasta mais müüs ta selle ning kolis kogu perega välja. Uus omanik alustaski uue jõuga, tellis 1937. aastal insener Aleksander Jommilt projekti maja ümberehituse, garaaži, majandushoonete ja reovee puhastusseadmete kohta.

Kuid saabusid uued ajad ning 7. jaanuaril 1941 maja natsionaliseeriti. Vast sellel päeval oli maja ka kõige rohkem valmis, edasi tuli taas allakäik.

Siinkohal mõni sõna Õitse 42 ehitaja ja projekteerija kohta. G. Schneider (1875–1952), kes 1936. aastast kandis nime Kusto Ulmre, oli selle aja kohta jõukas mees, omanimelise raamatu- ka kirjatarvetekaupluse omanik Tallinnas. Kauplus kirjastas muu hulgas ka piltpostkaarte, sh Nõmme vaadetega. Vabadussõjas teenis ta staabi tõlgina ja trükitööde kontrolörina, hiljem mõnd aega sõjaväe varustusvalitsuses.

Seal ilmselt tutvuski ta Wikenti Ilvestiga (1889–1959), kes oli hariduse saanud Peterburis sõjaväeinseneride tehnikakoolis. I maailmasõja ajal ehitas ta kindlustusi Visla jõel, Vabadussõja ajal teenis aga 2. diviisi töösalga ülemana. 1920. aastate alul, just maja projekteerimise ajal, oli ta varustusvalitsuse ehitusja korterijaoskonna vanem ehitustehnik. Ilvesti teiste projekteeritud majade kohta paraku andmeid pole – nii ei saa me ka iial teada, kumma, kas omaniku või projekteerija idee oli see suurejoonelisus.

1920. aastate Nõmme ehitistest on Õitse 42 kindlasti kõige uhkem – kolme risaliidiga esifassaad, trepikoja kohal vintskap, mida kroonimas torn. Skulptuurid ilustamas kõrget poolkelpkatust ning muidugi Nõmme kõige võimsam, lausa teisele korrusele suunduv välistrepp.

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. Nii seisab see ka tänapäeval, üks pool viimistletud ja korras, teine poolik, nagu 1928. aasta kirjelduses. Trepp, vahepealsetel aastatel lootusetult äravajunud, on demonteeritud ning ootab taassündi. Nii nagu ootab valmimist kogu maja.

tiistai 22. marraskuuta 2011

ACROPOLIS of Athens, Full Reconstruction, 2001



University of Santiago de Compostela.
Technological Research Institute.

Kalur tõmbas Dnepri jõest välja tuhandeaastase mõõga


www.postimees.ee 22.11.2011

Päikesetõus Dnepri jõe kallastel

Foto: Scanpix

Zaporožje elanik Sergei Pjankov tõmbas Dnepri jõest välja mõõga, mis oli valmistatud umbes kümnendal sajandil.

Arheoloogid kontrollivad versiooni, mille järgi võis mõõk kuuluda vürstinna Olga pojale suurvürst Svjatoslavile, vahendas Ukraina uudisteportaal UNN.

Ukraina Teaduste Akadeemia esindaja Andrei Avdejenko sõnul on tõenäosus, et mõõk kuulus suurvürst Svjatoslavile, kes suri Dnepril petšeneegide vastu aset leidnud lahingus, 80 protsenti.

«Viimistluse tase, töötlemise kvaliteet näitavad, et see mõõk võis kuuluda vahetult vürstile endale,» rääkis Hortitsa peadirektor Maksim Ostapenko.

Kala püüdnud Pjankov tõmbas mõõga, mille külge spinningunöör oli jäänud kinni, välja umbes 20 meetri sügavusest veest.

Mees toimetas leiu Hortitsa muuseumi. Sealsed uurijad ütlesid kohe, et tegemist on ligi tuhat aastat vana leiuga ja see kuulus mõnele võimukandjale.

Lähiajal saadetakse mõõk Kiievisse restaureerimisele.

Toimetas Mari Kamps

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud


www.elu24.ee 21.11.2011

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud

Foto: Scanpix

Peruu arheoloogid avastasid Andide mäestikust Boliivia piiri lähedalt laste massihaua.
Tegemist on umbes 700 aasta vanuse hauaga, milles on 44 lapse jäänused, edastab mtv3.fi.

See arheoloogiline leid asetseb Titicaca järve lähedal Sillustanis, mis on pealinnast Limast umbes 1300 kilomeetri kaugusel.

Lapsed on maetud paaridena, igas paaris poiss ja tüdruk.

Uurijad oletavad, et lapsed toodi sõja ajal jumalatele ohvriks.

Arheoloogide sõnul olid laste matjateks Kolla kultuuri esindajad. See kultuur domineeris Lõuna-Peruu aladel Puno regioonis 1200 – 1450.

Peruust on ka varem sarnaseid haudu leitud, kuid mitte nii suurt hulka lastejäänuseid sisaldavat hauda.

Toimetas Inna-Katrin Hein

sunnuntai 20. marraskuuta 2011

Unustatud majad: Autentsena säilinud historitsistlik elamu


www.nommesonumid.blogspot.com 04.10.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Hiljuti korda tehtud Valdeku 3 asuv puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte. (foto: Jukko Nooni)

Valdeku tänava alguses, aadressil Valdeku 3 said hiljuti korda üks maja ja aed. Seni õige räämas olnud ja suurte ülekasvanud põõsaste varju jäänud historitsistlik puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte ja pälvib palju tähelepanu.

Korduvalt on küsitud, mis maja see on ja millal ehitatud, mis siin varem asunud? Paraku on selle maja ajaloost vähe teada. Kuid igal juhul kuulub see Nõmme vanimate säilinud puumajade hulka, kultuurimälestiste registri järgi dateeritakse hoonet 1910. aastatesse, aga tegelikult on see ilmselt paarkolmkümmend aastat vanem, pärinedes 19. sajandi lõpukümnendeist. Vanim seni leitud krundiplaan on 1905. aastast, aga siis oli maja juba ammu olemas, ühes toonases kindlustusaktis on öeldud, et maja ehitusaega täpselt ei mäletata. Varasemasse ajastusse dateerimist toetab seegi, et hoone väline arhitektuur esindab peaaegu puhtakujulist historitsismi, 20. sajandi alguses moodi tulnud juugendstiili puudutust ei ole siin peaaegu üldse tunda. Stiililt meenutab see maja näiteks Kadriorus Mäekalda tänavas säilinud suvilaid.

Projekteerija pole seni teada, oletamisi võiks seda atribueerida näiteks kubermanguvalitsuse arhitektile Rudolf Otto von Knüpfferile, aga võimalik, et maja kavandas ka hoopis mõni Peterburist või Riiast pärit mees. Legend räägib, et selle hoone ehitanud koguni Nõmme rajaja Nikolai von Glehn ja üürinud suvemajana välja. Dokumentaalseid andmeid selle kohta leitud ei ole, tõenäolisem on siiski, et asi käis nii, nagu teistegi toonaste Nõmme suvilate puhul: Glehn eraldas Jälgimäe mõisa maast krundi ja maja ehituse korraldas juba tulevane suvitaja ise.

Hoonel on mitu ehitusjärku, algul on see vist olnud ühekorruseline, hiljem on maja mitmes etapis suuremaks ehitatud, aga see kõik näib olevat toimunud juba tsaariajal. Osaliselt on konstruktsioonide osas tegemist rõhtpalkmajaga, osaliselt aga puitsõrestikehitisega. Algul ilmselt ühe perekonna käsutuses olnud hoone on õige pea jagatud neljaks korteriks, alumise korruse korteritel oli kummalgi väljast eraldi sissepääs. Võimalik, et ühes korteris elas peremees ise aasta ringi, teised aga olid suveks välja üüritavad. Nagu peente sakste majale kohane, oli hoovi pool eraldi köögitrepikoda. Tänava poolt pääses ruumidesse veranda kaudu, mis suvemajadele tüüpiline.

Hiljem, Nõukogude ajal jagati kortereid veel ümber, ent maja välimus säilis autentsena. Ka interjööris oli alles palju vana: ahjud, laudpõrandad, ilusad aknakremoonid, palju tahveluksi, neist ühel vahva tsaariaegne venekeelse kirjaga uksekell. Kahjuks jõuti osa sisedetaile ära varastada, seda aga juba nüüd, meie päevil, kui kunagine suvitusvilla mõni aasta tagasi renoveerimise ootel pikalt tühjana seisis. Maja pankrotipesast välja ostnud uus omanik pidi palju vaeva nägema, et osagi laiali veetud materjalist tagasi saada. Loodame, et vana väärikas hoone leiab endale peagi ajaloolist miljööd hindavad uued elanikud. Kui keegi lugejatest aga selle maja ajaloost ning kunagistest omanikest ja elanikest midagi täpsemat mäletab, siis võiks Nõmme lehele sellest teada anda.

Artiklisari «Unustatud majad» ilmub kord kuus.

Unustatud majad: Nõmme kontekstis suurlinlikult mõjunud maja


www.nommesonumid.blogspot.com 19.08.2011

Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Rekonstrueerimise käigus ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. (foto: Jukko Nooni)
Nõmme keskuses vaheldusid veel 1920. aastatel hoonestatud krundid suurte tühjade maatükkidega, kus asusid avaramad juur- ja puuviljaaiad, ka laoplatsid, töökojad, puuhoovid, aiandid jm. 1930ndail hakati siia aga juba tihedamalt maju ehitama, senised hoonestamata alad ehitati suurelt jaolt täis.


Kui muus osas jäi Nõmme aedlinnaks, siis päris keskele, raudteejaama ja turuplatsi vahelisele alale kerkis ka üksikuid kesklinnale omaseid mitmekorruselisi kivihooneid. Praegune Nõmme tervisekeskuse maja kuulus ärimees Karl Dulderile, kes alustas 1937. aastal Friedrich Wendachi projekti järgi kolmekorruselise äriruumidega ja esinduskorteritega elamu ehitust. Maja sai valmis vähem kui aastaga, ehitamiseks võeti ka laenu, aga Dulder sai ehitada teiste majaomanikega võrreldes siiski pisut odavamalt, sest talle endale kuulus betooni- ja katusepapitööstus Järve, kust saadi enamik vajaminevast materjalist.

Tänu neiueas Nõmmel elanud hilisema maastikuarhitekti Vaike Parkeri ja teiste vanade nõmmekate mälestustele on Dulderi maja sõjaeelsest elust üsna palju teada. Elamu oli igati moodne, mõjudes Nõmme kontekstis uudselt suurlinlikuna. Kaheksa kolme-neljatoalist korterit olid keskküttega, katlamaja asus keldris. Õues oli garaaž kolmele autole, pesukuivatuskoht ja uudne reovee puhastusseade (Nõmmelpolnud toona veel korralikku kanalisatsiooni). Maja esimesel korrusel leidis koha juuksurisalong nii meestele kui ka naistele, mis kiiresti kujunes Nõmme jõukama rahva seas populaarseks. Lisaks mahtusid selle kõrvale lillepood, pudu- ja naiskäsitööpood ning magusaäri. Teisel korrusel asus ühe korteri juures kahest ruumist koosnev arstivastuvõtt.

Idüll ei kestnud kaua. Dulderi maja natsionaliseeriti 1940. aastal, sõjasündmused ja okupatsioonid pillutasid endised elanikud laiali: majaomanik ise hukkus ohvitserina sõjas, paljud üürnikud küüditati või põgenesid 1944. aastal Eestist. Sõja järel paigutati osasse majast asutused, mõned korterid olid edasi kasutusel eluruumidena, vähemalt ühte neist kolinud keegi KGB ohvitser. 1956. aastal anti maja üle Nõmme haiglale ja sealt alates on seda kasutatud polikliinikuna, 1960. aastail tehti hoonele juurdeehitis. Nüüd on hoone veel kord rekonstrueeritud, sellega seoses ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. Ometi on siin hõljumas veel midagi tabamatut, mis meenutab 1930. aastate lõpu ilusaid aegu.


Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

85 aastat tagasi valmis Järve jaamahoone


www.nommesonumid.blogspot.com 28.07.2011

Autor: Leho Lõhmus

Järve jaamahoone projekteeris Karl Burman. (foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Vahetult Nõmme piiride taga asub Kristiine linnaossa kuuluv Järve. Oma arhitektuurilt ja looduslikelt tingimustelt sarnaneb see asum rohkem küll Nõmmele kui Tallinnale. Ning muide – aastatel 1948-1956 oligi Järve Nõmme rajooni koosseisus.

Järve oli aastaid hõreda männikuga kaetud liivik Tallinna külje all. Ainsateks ehitusteks vaid Erbe suvemõis (Hermanshof), mille eluhoone Pärnu maantee ääres lammutati mõned aastad tagasi, ning restoran Tammemäe selle vastas. Viimase hoone lammutati 1950. aastatel. 19. sajandil kasutati suvemõisast Nõmme poole jääavat maad prügimäena ja kuni 1910. aastani tegutses siin nn pudretivabrik, kus fekaalidest valmistati pulbritaolist väetist. Vahemärkusena olgu lisatud, et kui Nikolai von Glehn 1905. aastal samalaadset asutust Nõmmele üritas rajada, pidid vihased suvilaomanikud ta peaaegu kotti ajama. Küllap oldi Tallinnast Nõmme poole sõites sealt levivate aroomidega tuttavad.

1925. aastal asutas ettevõtja Karl Dulder samale krundile tsementkivide tööstuse, kus valmistati müüri-, korstna- ja katusekive, kaevurõngaid, aiaposte ja -vaase. Mõni aasta hiljem lisandus toodangusse ka tõrvapapp. 1938 vahetas tööstus omanikku ning sai nimeks Betooni- ja Katusepapitööstus Järve. Hilisema Silikaadi tsehhina toodeti siin tõrvapappi 1979. aastani.

1920.-1930. aastatel kerkisid Järvele praeguste Laine ja Järve tänava äärde raudteelaste kooperatiivi Kodu ja Mustamäe poole kooperatiivi Oma Maja elamud. Esimese neist on projekteerinud arhitekt Herbert Johanson, teises on kaasa löönud ka Karl Tarvas ja Ferdinand Adoff.

Raudteelased, teadagi, pidid kuidagi tööle pääsema ning peagi siia ka jaam asutati. Järve raudteepeatus piletimüügiga avati 29. septembril 1923. Algselt täitsid jaamahoone ülesandeid rööbastelt mahatõstetud raudteevagunid: reisijatevagun teenistusruumideks ja kaubavagun ooteruumina. 1925. aastal sai senine peatus jaama õigused, uus staatus nõudis ka soliidsemat ja kapitaalsemat hoonet. Uue jaamahoone projekteeris arhitekt Karl Burman rahvusromantilises stiilis, kelpkatuse ja kaarjate ustega.

Üldiselt rakendasid tuntud arhitektid oma meistrikätt raudteejaamade peal harva – need valmisid põhiliselt raudteevalitsuse ehitusosakonna kollektiivse tööna või kasutati tüüpprojekte. Järve on siin meeldivaks erandiks. Kui nüüd veel Nõmmele tulla siis meie kodulinnas on teada kahe jaamahoone autorsus – Franz de Vries Hiiul ja Hendrik Otloot Kivimäel. Nimed, mis arhitektuuriga mittetegelenud inimesele ei ütle midagi.

Järve jaamahoone vundament valmis 1925. aasta sügisel ning järgmise aasta juuli lõpus koliti sisse. Tolleaegsest ajalehest Päevaleht võime lugeda, et jaam polnud selleks ajaks veel kaugeltki valmis. Viimistlustööd jätkusid sügiseni. Koos kolimisega viidi minema ka vagunid ning mine tea: võib-olla kasutati neid hiljem Kivimäel, Hiiul, Tondil või mõnes teises Eesti raudteejaamas.

Neil samadel aastatel ehitati K. Burmani projekti järgi ka Nõmmele kaks hoonet. 1923. valmis Õie ja Liiva tänava nurgal riigivanem Juhan Kuke elamu ning kaks aasta hiljem Nõmme jaama juurde (Raudtee 263a) raudteelaste elamu.

Unustatud majad: Hilisjuugendlik puumaja


www.nommesonumid.blogspot.com 29.06.2011

Autor: Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Ühetoalisi tööliskortereid oli Nõmmel vähe, siin olid pigem suuremad kodanlikud elamispinnad, 3–6-toalised korterid, mille juurde kuulusid eraldi paraad- ja tagatrepikoda. (Foto: Jukko Nooni)

Kunagi oli Nõmme ennekõike suvituslinn. 20. sajandi algul hakkas siia järjest enam tulema ka alalist elanikkonda,kes jäi Nõmmele aasta ringi.Toona vaimustuti kõikjal aedlinnaideest. Kuigi meil, erinevalt Lääne-Euroopa miljonilinnadest, ei olnud isegi kesklinnas välja kujunenudsellist ahistavalt tihedate kvartalitega kivist linnadžunglit, kust pidanuks kindlasti põgenema, läks ka Eestis keskklassi hulgas üsna laialt moodi kolida linna lähedale rohelusse.

Eriti populaarseks kujunes Nõmmele kolimine siis, kui 1924 hakkas sõitma kiire elektrirong, mis võimaldas kergesti linnas tööl või äriasju ajamas käia. Sellega seoses kerkis mändide alla seniste väiksemate suvilatekõrvale üha rohkem ka kopsakamaid kahekorruselisi, kahe kuni nelja korteriga puumaju. Ühetoalisi tööliskortereid oli Nõmmel vähe, siin olid pigem suuremad kodanlikud elamispinnad, 3–6-toalised korterid, mille juurde kuulusid eraldi paraad- ja tagatrepikoda, teenijatoad või koguni omaette teenijatemaja hoovis, üsna pidulikud interjöörid, mõnel pool ka (toona puitelamutes haruldaseks luksuseks olnud) vannitoad.


Krundil on alles elegantne paviljon-kaevumaja, missuguseid oli Nõmmel omal ajal palju, aga alles vaid üksikuid. Kahjuks läks see mõne aasta eest õnnetult põlema ja on siiani restaureerimata.(Foto: Oliver Orro)

Üks selliseid esinduslikumaid maju on ka Idakaare 6, suur väärikas hilisjuugendlik puumaja, mille täpne ehitusaeg ei ole teada. 1925 on koostatud hoone kohta ehitusprojekt, kuid tundub, et tegemist võis olla juba olemas olnud, tsaariaja viimastel aastatel või 1920. aastate algul valminud maja ülesmõõtmisega. Hoonet ilmestavad erineva suurusega peeneruudulise ülaosaga aknad. Ehitise otstes on verandataolised väljaehitised, mille eriline katusekuju annab majale uusbarokset joont. Esimese ehk esindustrepikoja uhkus on peen aaderdatud trepivõre ja samasuguse viimistlusega korteriuksed, tagumisele trepikojale annavad ajastuomast joont siiani säilinud nn kojakapid.

Suurel poolloodusliku iluaiana kujundatud krundil on alles elegantne paviljon-kaevumaja, missuguseid oli Nõmmel omal ajal palju, aga alles vaid üksikuid. Kahjuks läks see mõne aasta eest õnnetult põlema ja on siiani restaureerimata. Kõik selle maja juures meenutab Eesti Vabariigi esimese, sõjaeelse iseseisvusaja algupoole väärikaid kodanikke, vahel hilisõhtuti isegi justkui viirastuks aias mõni jalutuskepiga uljas kikkis vurrudega härrasmees või toona nii moodsa poisipeaga hurmav lavendlilõhnane daam…

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Unustatud majad: Kindlusraudtee uhkeim hoone



www.nommesonumid.blogspot.com 24.05.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Peeter Suure merekindluse jaoks ehitatud ringdepoo on osalt siiani säilinud. (Foto: Tauno Pääslane)

Raudteetransport oli vanasti väga oluline ja seda mitte ainult igapäevase reisijateveo seisukohalt, vaid hädavajalik ka kaupade ja ehitusmaterjalide või näiteks sõdurite ja relvade ühest paigast teise liigutamise jaoks. Kui I maailmasõja eel ja ajal rajati Tallinna lähiümbrusesse Peeter Suure merekindlus, ehitati ka selle tarbeks välja terve omaette kitsarööpmeliste raudteede võrgustik koos jaamahoonete ja abiehitistega.

Nõmmelt Vääna suunas kulgenud kitsarööpmelise raudteeharu äärde praeguse Hiiu jaama lähedale kerkis muuhulgas üks uhkemaid kindlusraudtee hooneid: auruvedurite nn ringdepoo. See ehitis on osaliselt siiani säilinud ja kannab nüüd aadressi Salve tänav 6.

Tegelikult ei ole depoo päris ringikujuline, vaid poolkaarjas. Põhimahuga liitub ühes otsas lisaks veel ka kahekorruseline kontori- ja töökodadeplokk. Algselt oli depoo kaarduvas osas 25 eraldi väravatega kanalit, mis olid viiekaupa grupeeritud tulemüüridega eraldatud sektsioonidesse. Iga värava kohal oli väike trapetsiaalse kujuga ehisviil. Depoo sai loomulikku valgust uhkete katuselaternate kaudu. Hoone ees oli kiirtena hargnev raudteede võrgustik, igasse kanalisse viis omaette rööpmepaar. Kõik harud jooksid aga kokku hoovi keskele, kus asus mehhaaniline pöördesild, millel auruvedureid sai vajadusel ümber pöörata.


Tegemist on siiani kinnise territooriumiga, kuhu võõraid ei lasta. (Foto: Tauno Pääslane)

Algselt kindlusraudtee seitsmekümne veduri hoidmiseks, hoolduseks ja remondiks mõeldud depoo valmis lõplikult 1918-19. Pärast Vabadussõda ja Eesti iseseisvumist kuulus see algul Kindlusraudtee veojaoskonnale, ent peagi anti see üle tsiviilraudtee haldusesse ning juba mõni aasta hiljem, 1920ndail, lammutati osa hoonest maha. Kokku on lammutatud 10 kanali jagu depood. Võib-olla oli põhjuseks see, et need osad olid sõjaaegse kiirustamise tõttu halvemini ehitatud või jäi depoo üks ots ette mingitele suurejoonelisena mõeldud, ent teostamata jäänud jaamakompleksi arendusplaanidele: miks muidu olnuks tarvis nii tõsisest paeehitisest suur tükk likvideerida? Alles jäänud osa oli veel pikalt kasutusel veduridepoona, alates kitsarööpmelise raudtee likvideerimisest kuni praguseni on seda aga kasutatud lao- ja tootmisruumidena.


Esiküljelt on raske praegu maja pildile saada. (Foto: Tauno Pääslane)

Praegu on ehitis eravalduses, nüüd pannakse hoovis kokku mingeid metallkonstruktsioone, depooruumidest enamik on endiselt laod. Tegemist on siiani kinnise territooriumiga, kuhu võõraid ei lasta, aga raudtee poolt lähendes saab seda uhket sõja- ja transpordiajaloo mälestist üle kõrge betoonaia siiski piiluda. Üldtüübilt sarnane, aga märksa hilisema ehitusajaga (1930) kaarduv nn. ringdepoo on säilinud Tallinn-Väike jaama juures Kauba tänavas.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Unustatud majad: Hilisjuugendlik apteegimaja


www.nommesonumid.blogspot.com 16.03.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. (Foto: Oliver Orro)

Nõmme raudteejaama ligidusse Nikolai von Glehni poolt Jälgimäe mõisa maadest eraldatud suvilakruntidele hakkasid esimesed hooned kerkima juba 1880.– 90. aastatel. Enamasti olid need väikesed puitsuvilad, millele olid iseloomulikud suured verandad. Oli aga ka avaramaid pansionaadilaadseid maju, kus suvitajatele tube üüriti.

20. sajandi alguses hakkas kasvama aastaringsete elanike hulk. Koos sellega hakkasid tekkima ka aasta läbi tegutsevad poed, kohvikud, rätsepatöökojad ja muu alevi eluks vajalik teenindusstruktuur. Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. Tõenäoliselt oli seegi rajatud juba millalgi 19.–20. sajandi vahetuse paiku suvilana. Nõmmelastele on see roheline puumaja olnud aastakümneid aga ennekõike tuntud vana apteegina, ka Mai tänav kandis selle järgi vanasti Apteegi tänava nime.

Nõmme alevis nimelt polnud apteeki ning 1910 üüris siin ruumid ja asutas apteegi proviisor Arnold Johan Wilhelm Trossin, päritolult lihtne mees, maalt Tallinna kolinud pottsepa poeg, kes tänu oma tublidusele ja edasipüüdlikkusele oli saanud lõpetada gümnaasiumi ja hiljem suutnud omandada rohuteadlase kutse. Legendaarse proviisori omandusse jäi ladina köök 1940. aastani, vanemad nõmmelased mäletavad seda isiksuslikult koloriitset ja sõbralikku härrat kui «ebamäärasest rahvusest meest», kes rääkis vabalt nii vene, saksa kui eesti keelt, aga kõiki aktsendiga, nii et õigupoolest ei saanudki aru, mis keelt tema emakeeleks pidada. Trossin suutis Nõmmel kanda kinnitada, ostis maja peagi päriseks ja tema ajal – 1924 – tehti hoonele ka pealeehitis, millega seoses varem pooleteisekorruseline ehitis muutus tervikuna kahekorruseliseks ja sai oma siiani püsinud välimuse.

Esimesele korrusele jäid apteegiruumid koos juurde kuuluva laboratooriumiga, kus, nagu tollastes apteekides ikka, töötas mitu assistenti, sest toona oli valmisravimeid vähe, paljud rohud segati arsti retsepti järgi kohapeal. Teisel korrusel oli apteekri enda korter ja veel mõned eluruumid. Erakordselt keerulise katusekujuga sopilist hoonet võib pidada hilisjuugendlikuks, selle ümberehitusprojekti tegi Toomas Gutmann, juba tsaariajast alates Nõmmel projekteerinud populaarne ehitustehnik, kelle loomingut on siinkandis säilinud palju. 1940.–41. apteek ja maja natsionaliseeriti, kuid apteek jätkas tegutsemist algses funktsioonis. Hiljem, 1970. aastatel on hoonet veelgi ümber ehitatud, nii on apteegi-osale tehtud suuremad raamjaotuseta vitriinaknad, mis maja tõtt-öelda just ei kaunista, majale pandi eterniitkatus, mis pole ka kuigi kena, aga on seni vähemalt oma funktsiooni täitnud ja hoone suurematest niiskuskahjustustest päästnud.

Rohtu saavad nõmmelased siit seniajani, 2010. aastal tähistas Nõmme apteek pidulikult 100. tegutsemisaastat. Nüüd on aga liikumas hirmujutud, et apteek tahab siit majast ära kolida. Koht olevat liiga kõrvaline ja aastaid apteegi põhiklientideks olnud rongireisijaid praegusel autode-ajastul väheks jäänud. Oleks küll kole kahju, kui katkeks saja-aastane traditsioon.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Nõmme maja sai restaureerimispreemia


Õie 17 2007. aasta suvel.

www.nommesonumid.blogspot.com 17.02.2011

Autor: Nõmme Sõnumid


Õie 17 2011. aasta alguses.

Tallinna kultuuriväärtuste amet premeeris parimate 2010. aasta jooksul restaureeritud majade omanikke, arhitekte ja ehitajaid. Parimad restaureeritud majad miljööaladel on Õie 17 Nõmmel ja Õle 43 Pelgulinnas.

Õie 17 on uhke tsaariaegne villa, mis on olnud nii Kölerite kui Puhkide perekonna suvemaja. Nõukogudeaegsete ümberehituste kiuste taastasid uued omanikud maja algse väljanägemise, sh väikeseruudulised aknad.

Tähelepanuväärseks möödunud aastal valminud tööks peeti Nõmmel veel ka Glehni lossi vaatetorni ennistamist.

Unustatud majad: Hoone, mis oma arhailisuses meenutab Nõmme alevit



www.nommesonumid.blogspot.com 17.02.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Maja aadressil Raudtee 56 on rajatud arvatavasti 19. sajandi lõpus ja hiljem mitmes osas juppe juurde ehitatud. (Foto: Oliver Orro)

Raudtee on alati olnud Nõmme elanike ühtesiduja ja linnakese keskne tuiksoon, eriti oluline oli see muidugi sel ajal, kui eraautosid veel kuigi palju liikvel ei olnud. 1870 avatud Tallinna-Peterburi-Paldiski raudteele 1872 asutatud Nõmme jaama nimetati algul «Peatus seitsmendal vestal» (Oстановочный пункт на 7. версте), lugedes läbitud vahemaad alates Balti jaamast.

Siia sõitsid esialgu peamiselt suvitajad ja Nõmme varasema ajaloo kindlasti koloriitseima isiksuse, kuulsa Nikolai von Glehni tegemistega seotud inimesed, näiteks tema lossi ja pargikompleksi veidrate ehitustega tegelenud töölised. Vähehaaval kasvas Nõmmel nii suvitajate kui ka alaliste elanike hulk ja jaamakompleks muutus olulisemaks, lisaks puitpitsilisele vaksalihoonele, mida enam olemas ei ole, sest see jäi juba 1920. aastail väikeseks ja asendati praeguse kivimajaga, kerkis teisigi jaamaga seotud ehitisi. Nagu ikka raudteesõlmede ümber, olid siin laadimisplatvormid, pagasikuur, mitmed raudteelaste elamud. Varasem raudteelaste maja asus Pärnu maantee ülesõidu lähedal ja lammutati kahjuks hiljuti ära. See oli Nõmme ilmselt kõige vanem puumaja.


Lisaks paljudele väikestele elukorteritele on siin millalgi asunud ka Nõmme elektrijaam. (Foto: Oliver Orro)

Teine ilmselt raudteelaste majaks ehitatud pikk barakk on alles – Raudtee tn 56, rajatud arvatavasti 19. sajandi lõpus ja hiljem mitmes osas juppe juurde ehitatud. See on ühest nurgast kivist, enamikus aga puust, paljude sissekäikudega hoone. Uste kohal olevad kohmakad puitkonsoolidel varikatused on raudteearhitektuurile omased. Lisaks paljudele väikestele elukorteritele on siin millalgi asunud ka Nõmme elektrijaam, aga maja on seest aja jooksul nii tugevasti ümber ehitatud, et praegu ei saa enam arugi, mis ruumis see generaator võis olla.

Huvitavad on hoovi pool olevad suured vintskapid, mis tunduvad olevat vintskapid sõna otseses mõttes: siit vinnati kunagi vintsi abil midagi pööningule. Võimalik, et seal hoiti mingeid kaupu või hobuste heinu. Interjöörides oli veel hiljuti säilinud peegelvõlvlagesid, vanu tahveluksi ja mõned vahvad vanaaegsed metallkestaga ahjud, aga sel ajal kui maja pikalt tühjana seisis, jõudsid need kahjuks hävida. Viimane omanik jättis nimelt hoone hooletusse ja see on praeguseks jõudnud väga halba seisundisse, hoovipoolne tiib on hoopis kokku langenud. Uuel omanikul on plaan see ajalooline maja Nõmme südames siiski korda teha ja uuesti eluruumidena kasutusele võtta, ehitades muu hulgas valmis ka varem tühjana seisnud pööningu. See suurte põlispuude all seisev
lihtne hoone on ju omal moel romantiline, meenutades oma arhailisuses kaugete aegade peamiselt ühekorruselistest puumajadest koosnenud Nõmme alevit.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

lauantai 19. marraskuuta 2011

Milline oli Nõmme keskus 90 aastat tagasi?


www.nommesonumid.blogspot.com 10.01.2011

Autor: Leho Lõhmus

Nõmme keskus 1921. aastal. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Kui palju on säilinud vana ja kui palju on nende aastate jooksul juurde ehitatud uut? Et saada vastus nendele küsimustele vaatame Lennukooli poolt tehtud aerofotot 1921. aasta kevadtalvest. Üle Nõmme lendas koos Lennukooli lendur-instruktori ja kursandiga ajaloolane Leho Lõhmus.

1. Nõmme raudtee ülesõit. Täitsa olemas ja endises kohas. Kadunud on vaid raudteevahi maja 1870. aastast, mis ülemöödunud aastani oli Nõmme vanim puumaja.
2. Oit & Mäe lauavabrik Õie ja Raudtee (vabandust, enne 1922 siiski Siini) tänava nurgal. Kadunud juba 1960. aastatest. Praegu selle asemel elumajad.
3. Restoran Lucullus, hilisem Talveaed Siini tänaval. Restorani pole enam 1940. aastast, maja aga alles ja kohaldatud elamiseks aadressiga Raudtee 11.
4. Põld? Nii tõesti oli, sellest sai nime ka siit alguse saav Põllu tänav. Tänaseks muidugi elamuid täis ehitatud.
5. Apteek omanimelisel st Apteegi tänaval nr 4. Apteek töötab siin tänagi, aadress vaid Mai 4.
6. Elumaja Apteegi 2 . Täitsa olemas ja säilinud endisel kujul, nüüd muidugi Mai 2.
7. Nõmme jaamahoone pika katusealusega ühel ja jaama restoran teisel pool. Jaam ehitati ümber 1930. aastal, restoran põles maha 1966. aastal. Pikk katusealune taastati endisel kujul aga 1999. aastal. Jaama ees seisab aururong – seda pilti nägi Nõmmel viimati vast 1970. aastatel.
8. Jälle põld? Ei, see oli Nõmme aiand, nüüdseks samuti täis ehitatud.
9. Nõmme alevivalitsuse hoone Pärnu maantee ääres. Pole enam alevit ja hoonegi hävis 2006. aastal tulekahjus.
10. Nõmme postkontor – Glehni „torniga maja” Vaksali tänaval. Täiesti alles, nüüd vaid kasutusel elumajana ja aadress Jaama 14.
11. Nõmme elektrijaam Raudtee tänaval. Hoone alles, aga elektrit ei toodeta siin juba 1922. aastast.
12. Nõmme pritsimaja. Selle koha peal nüüd uus, 1935. aastal ehitatud pritsimaja.
13. Nõmme Alevi algkool, endine Glehni vorstivabrik. Nüüd ümber ehitatud ja seal asub Nõmme Muusikakool.
14. Nõmme turuplats. Pole veel praegust Nõmme kultuurikeskuse hoonet (valmis 1924) ega turuhoonet (valmis 1930). Vaid Nõmme kõrts (praegu sellel kohal kaubanduskeskus ja Nõmme pubi) ja restoran selle vastas (hävis tulekahjus 1924, 1933 ehitati siia kinohoone kus kino tänaseks pole). Tollest ajast jäänud vaid väike torniga elumaja Vana-Pärnu maantee otsas.
15. Siit läks Liiva-Vääna kitsarööpaline raudtee – nüüd kergliiklustee. Nõmme suusasilda veel pole, õigemini polekski teda kuskilt üle ehitada, sest Mustamäe nõlv murti läbi alles 1933. aastaks.
16. Pärnu maantee – hoonestus mõlemal pool veel suhteliselt hõre.

Unustatud majad: Tallinna puitarhitektuuri uhkeim pärl


www.nommesonumid.blogspot.com 21.02.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Pärnu mnt 492 asuv juugendvilla on kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis pretsedenditult uhke muinasjutumaja. (Foto: Tauno Pääslane)

I maailmasõja eelõhtul hakati tsaarivõimude otsuse kohaselt Tallinna ja Tallinna ümbrusesse rajama võimsat kindlusehitiste süsteemi, mida nimetati Peeter Suure merekindluseks. Mitmeid merekindluse objekte on ka Nõmmel ja neid on ehk edaspidi võimalus lähemalt tutvustada. Kuid merekindlus on mõjutanud Nõmme arengut ka muul kombel. Nimelt soovisid paljud merekindluse rajamisega seoses Peterburist või mujalt Venemaalt Tallinna saabunud ametnikud, insenerid ja ohvitserid endale suvilakrunti saada. Nii planeeriti Pääsküla kanti uus suvitusasula, mida hakati kutsuma Peetri aedlinnaks. Seeläbi ongi tekkinud praeguse Pääsküla Kadaka puiestee äärde jääva osa suhteliselt regulaarne tänavatevõrk ja sellele alale iseloomulik suurte kinnistutega linnastruktuur. Ka Pääsküla raudteejaam loodi suurelt jaolt just tulevase aedlinna suvitajate jaoks.

Enamasti jõuti siin küll vaid krunte välja mõõta. Suur osa kavandatud suvilaid jäi I maailmasõja tõttu ehitamata ja hooned valmisid alles 1920.–30. aastatel, nüüd aga enamasti mitte enam suvemajadena, vaid juba aastaringseks elamiseks.

Mõned majad siiski rajati juba tsaariajal, nende hulgas ka algselt ohvitseride klubina ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamuna kasutatud torniga juugendvilla, praeguse aadressiga Pärnu mnt 492. See, kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis pretsedenditult uhke muinasjutumaja on teadaolevalt ehitatud 1913 Narva-Jõesuus ning Tallinna üle toodud 1915.

Erilist tähelepanu väärivad peened puitpitsdetailid ning tänavapoolsel viiluväljal end uljalt sirutavad stiliseeritud lohed või greifid.

Nõukogude ajal mitmeks väikeseks korteriks jagatud villa oli kaua väga hooletusse jäetud, viimasel ajal on elanikud aga Tallinna kultuuriväärtuste ameti abiga hakanud seda vähehaaval korrastama, esmase avariitööna on jupphaaval vahetatud keeruka kujuga katuse plekk-katet. Majas on mõnes korteris säilinud ka ilusaid interjööridetaile.