sunnuntai 20. helmikuuta 2011

Eesti Mälu: Eduard von Dellingshausen „Kodumaa teenistuses”


www.epl.ee 04.02.2011

Jaan Undusk

Eestimaa rüütelkonna peamees oli sajandite vältel nagu Põhja-Eesti president ja peaminister ühes isikus. Eduard von Dellingshausen, keda sageli võrreldi Baltimaade esimese saksa soost suurkuju piiskop Albertiga, oli viimane ja kuulsaim Eestimaa rüütelkonna peameeste seas.

Aleksander III lesk ja Nikolai II ema Maria Fjodorovna Tallinna sadamas 27. mail 1908. Temast vasemal Eestimaa kuberner Izmail Korostovets, paremal (õueülema triibulises kuues) Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen. Sadamakail Tallinna koolilapsed

Foto: Eesti Filmiarhiiv

Eduard von Dellingshauseni mälestused jagunevad mõtteliselt kaheks kihiks: isiklikuks ja poliitiliseks. Ühes neist tegutseb väljapaistev heast perekonnast pärit isik talle kõrgemalt poolt otsekui kingituseks antud elus, mille võimalusi ta püüab enese ja ühiskonna heaks ära kasutada. Teises kõneleb ülimalt täpne ja hästi informeeritud riigiametnik, kes annab meile parima pildi poliitilise kõrgklassi elust Toompea ja Peterburi vahel

20. sajandi esimestel kümnenditel. Neid kihte seob napp, aga äärmiselt faktitihe kirjutuslaad, kuhu eksib ka väheseid elamuslikke seiku, näiteks muljeid Käsmu rannast või esimesest len-nusõidust. Ainus, mida elegantselt härralt mõnikord rohkem ootaks, on omaenda tõsiseid toimetusi pisut mahendav huumor, kuid ilmselt ei jää Dellingshausenil selleks askeldamise sekka lihtsalt aega.

Igatahes on see kõigepealt jutustus ühest ülimalt otstarbekalt elatud elust, kus peaaegu puuduvad kõrvalekalded ja katkestused, kahtlused, pidurdused või väärsammud; elu kulg on läbipaistev ja liigub oma ettemääratud täitumuse poole, kui ka inimene seda kohe ise ei märka. Vähemalt meeldib Dellingshausenile nõnda oma elust mõelda ning heas ja energilises stiilis suudab ta selles veenda ka lugejat. Kõik me tunneme koos temaga uhkust selle üle, et aumees ei pea midagi oma elus tehtust kahetsema. Elu on koht, kus tuleb järelejätmatult tegutseda, usaldades oma saatust. Siis usaldab ka saatus sind. Mees ja talle osaks langenud mängumaa on adekvaatsed. Kuskil pole ei ülekohut ega ülehindamist, ei hädaldamist ega hukkamõistu. Dellingshausen on range, kuid ei tee kellelegi liiga – ja keegi ei saa liiga teha temale, sest isegi katsumused on vajalikud astmed õiglase teel.

Selles raamis tõlgendatakse ka noorpõlve näilised puudujäägid ümber positiivseteks väärtusteks. Näiteks ei tegelnud Dellingshausen Tartu ülikoolis esimestel aastatel üldse mitte õppetööga, vaid pühendus täie rinnaga seltskonnaelule, pidades korporatsioonis rebasvanema, buršikohtuniku, eestseisuse liikme, aukohtuniku jt ameteid. Kui vend Nikolai hakkas juba ülikooli lõpetama, otsustas ka Eduard paar eksamit õiendada, kuid seejärel valiti ta Estonia korporatsiooni seenioriks. Noormees läks isalt nõu pärima ja loodusteadlasest isa arvas, et füüsikat vajab poeg elus palju vähem kui korporantlikku lihvi, mis võiks hiljem kaasa aidata teenistusele rüütelkonnas. Ja nii läkski! Pojast sai Eestimaa rüü-telkonna kõige pikema staažiga ja ilmselt ka kuulsaim peamees. On järelikult inimesi, kelle elu-plaan ei nõua ülikoolis esmalt õppeülesannete täitmist. Kui nii, siis tuleb seda järgida. Tuleb alati julgelt otsustada selle kasuks, millega kõige paremini hakkama saadakse.

Väljapaistev diplomaat

See võiks olla Dellingshauseni mälestustest kooruv positiivne moraal. Ometi aimame nende lõpus äkki kirjutaja suurt sisemist tõrget. Dellingshausen lahkus 1918. aasta lõpus Eestist löödud mehena, teadmata, keda ta peab oma töö luhtumises rohkem süüdistama: kas vene punaseid, eesti rahvuslasi, okupatsiooniaastal 1918 Baltimaades häbiväärselt käitunud sakslasi – või iseennast mingi lõpuks ikka tehtud vea pärast. Muidugi ei süüdista ta õieti kedagi, seda ei luba ta au. Kuid tahtmatult asetab ta oma suurejooneliselt voogava elukujutuse lõppu küsi-märgi. Elust Saksamaal ei kirjuta ta enam sõnakestki. Ilmselt polnud see tähtis. Kui Dellingshausen 1939 Potsdamis suri, siis sängitati ta oma soovi kohaselt Eestimaa mulda. See oli ilmselt tähtis. Nii toimisid vaid väga vähesed Eestist lahkunud baltisakslased. Millest sigines Dellingshauseni elu lõppu suur psühholoogiline lõhe?

Dellingshauseni traagika tulenes ilmselt sellest, et ta samastas poliitilise ajaloo riigiametnike tegevusega. Eestimaa rüütelkonna peamees oli üleüldse kõige privilegeeritum ametimees Baltimaades – ja haruldus sellisena kogu Venemaal –, sest ta võis igal ajal koputada Vene keisri uksele, tarvitsemata oma visiiti kellegagi kooskõlastada. Suhted keisrikojaga arendab Dellingshausen täiuslikkuseni välja, Nikolai II on ta hea kolleeg ja Dellingshausen ise tunneb end keisri kõrval Balti hertsogina, kelle mäng käib üle kuberneride ja ministrite pea. Ta suhtleb kõrgete Vene ametnikega nõudlikul toonil, meenutab isegi peaminister Stolõpinile tema ununenud kohustusi ja rõhutab visa korrektsusega Baltikumi ajaloolisi privileege. Ilmselt oligi see visadus vorminõuete täitmisel ja julgus pöörduda alati ülespoole Dellingshauseni relv Vene ametnikkonna suhteliselt loiust massist läbilöömisel. See tegi temast ühe väljapaistvama diplomaadi Baltikumi ajaloos ning tema teened piirkonna poliitilise autonoomia kaitsmisel on hindamatud.

Õigus on mälestuste järel-sõna autoril Henning von Wistinghausenil, kes väidab, et Dellingshauseni teosest saab lugeja teada palju seda, millest eestlaste ajalookirjutus vaikib – sedagi, et iseseisev Eesti riik ei toetunud ainult tublide eesti meeste, vaid ka baltisakslaste eeltööle. Ent ajalooline teineteisest möödavaatamine on olnud vastastikune.

Mingil hetkel ilmuvad Dellingshauseni teksti sellised nimed nagu Poska, Päts, Teemant jt. Eestlaste võimuhaaramine oma maal algas 1904. aasta või-duga Tallinna linnavolikogu valimistel. Dellingshausen on nüüd sunnitud nende eesti soost ajakirjanike ja advokaatidega tegelema. Ta on viisakas, kuid näeb neid mehi seisvat allpool oma pädevustaset ja ajab olulisemaid asju kõrgetes diplomaatilistes koridorides.

Aga ta ei märka, et poliitika ei sünni ammu enam mitte eeskätt kroonitud ametimeeste kokkuleppeis, vaid ka tänaval, ajakirjanduse veergudel ja seltsides. Ta unustab, et ajalugu on avaram kui poliitika. Ajalugu võivad teha poliitiliselt esiotsa tähtsusetud jõud, mis ei küsi ei korrektsusest ega vormikohasusest. Dellingshausen arendab tohutu agarusega diplomaatilist tegevust Vene ja Saksa keisrikoja tasemel, kuid need mõlemad varisevad kokku ja mingil hetkel selgub paradoksaalne tõde: kõigi nende eesti ajakirjanike, advokaatide, koorijuhtide ja muude poliitiliste ise-mõtlejate kodukootud tegevus on osutunud ajaloo seisukohalt tähtsamaks kui tema, Dellingshauseni kõrgaadellik diplomaatiline pilotaaž. Sellist äratundmist nimetatakse kultuuriteoorias paradigmade vahetuseks.

Dellingshauseni raamat on 20. sajandi tähtsaim baltisaksa memuaarteos oma erakordse allikaväärtuse tõttu. Ajalugu on temas aga täpselt niipalju, kui seda Toompea tornidest paistis.

Eduard von Dellingshausen

(19. III 1863 – 9. VII 1939)

Sündis Tallinnas keemia- ja füü-sikateadlase ning Eestimaa rüü-telkonna peamehe (1868–1869) Nikolai von Dellingshauseni ja tema abikaasa Alexandrine (snd von Weiss) pojana.

Õppis 1876–1880 Tallinna toomkoolis, 1880–1884 Tartu ülikoolis füüsikat, 1885–1886 Berliinis ja Münchenis.

Alates 1895 oli Aaspere ja Sauste mõisnik Virumaal.

Abiellus 1896 Haljalas oma sugulase Alexandrine von Dellingshauseniga, neil oli kuus last.

Eestimaa rüütelkonna peamees 1902–1918, peale selle paljudes teistes omavalitsuse ameteis.

Detsembrist 1918 Saksamaal Königsbergis, Hannoveris, Jenas ja Potsdamis, kus tegutses baltisaksa ühingute juhina; maeti perekonna hauaplatsile Haljalasse.

Avaldas Saksamaal raamatud „Baltimaad Vene valitsuse all 1710–1918 ja Baltikumi praegune olukord” (1926), „Balti rüütelkondade tekkimine, areng ja ülesehitav tegevus” (1928) ja memuaarid „Kodumaa teenistuses” (1930, eesti keeles 1994).

Eesti limonaaditööstus sündis apteegis

www.epl.ee 03.03.2006

Eneken Laasme

Limonaadi on maailmas joodud varsti juba 400 aastat. Menukaima karastusjoogi pika müügiedu peapõhjuseks peetakse selle häid maitseomadusi. Eesti limonaaditööstuse häll on aga apteek, kus valmistatud puuviljajooki pakuti ravimiks pea kõigi haiguste vastu.

Limonaadi sünniajaks võib pidada 1630. aastaid, mil Itaalias kaubeldi sidrunitest valmistatud joogiga, mille nimi oli limonata. Seega on ka sõna limonaad tulnud sõnast sidrun. Eestis kasutas alates 1634. aastast esimesena limonaadi ehk sidrunijooki peaaegu universaalravimina Tallinna linnaarst Gebhard Himsel. 19. sajandil pakuti limonaadi juba ka kõrtsides. Näiteks Jõhvi kõrtsis pakuti limonaadi mekkida Saksamaa päritoluga liberaalile Christian Schlegelile.

Tänapäevani on säilinud 18. sajandi esimesel poolel kirjapandud limonaadi valmistamise õpetused. Limonaadimeistrite piibli autoriks tuleks aga pidada 1858. aastal Tartus sündinud proviisor Alexander Klinget, kes kirjutas Peterburis elades ligi sada raamatut, brošüüri ja käsikirja, millest erilist tähelepanu väärivad kaks paksu analüütilis-praktilise sisuga köidet kunstliku mineraalvee ja limonaadi kohta.

Eesti limonaaditööstuse hälliks võib pidada apteeke, kus tänu vastavale aparatuurile sai puuviljajooki valmistada. Esimesena paiskas 1860. aastal gaseeritud puuviljajoogi müüki Viljandi apteeker E. H. Schoeler, kelle eeskuju järgisid lähiaastatel ka Tallinna, Narva, Võru ja Haapsalu apteekrid. Sajandivahetuseks oli väga paljudes apteekides limonaaditöökoda, millest nii mõnigi püsis 1930. aastate lõpuni.

Kiiresti laienes limonaaditootmine ka farmatseudidiplomita inimeste hulka ning juba 1864. aastal avati puuviljajoogivabrik Tallinnas, seejärel ka Põltsamaal ja Viljandis. 1889. aastast alates hakati limonaadi tootma juba suisa maal – Paekülas Märjamaa lähistel ning Vana-Piigastes Võrumaal. Siiski olid need ettevõtted küllalt pisikesed, limonaadi valmistavat omanikku aitasid tema pereliikmed ning paar palgatöölist.

Asutati esimesed tehased

Esimesteks suuremateks ettevõteteks võib aga pidada apteekrite Scheibede 1893. aastal Tallinna rajatud tehast, proviisor R. Redlichi tehast Tartus ning Tallinna Karastusjookide Katsetehase eelkäijat, aga ka suuremate õlletehaste karastusjoogiosakondi. 1897. aastal alustati limonaadi villimist Bliebernichti juures Pärnus ning kaks aastat hiljem Tartus Tivolis. Õllevabrikutes oli sanitaarne olukord parem kui teistes tehastes.

Väikestes tehastes töötas vaid paar-kolm töölist. Kes väntas aparaadi hooratast, kes tallas villimis- ja korkimismasina pedaale, kes pesi pudeleid.

1886. aastal kehtestas siseminister karastusjookide tootmise kohta korralduse, mis sätestas, et limonaaditehase asutamiseks on vaja kuberneri luba, ettevõte peab olema kubermangu arstivalitsuse kontrolli all ning tootmine võib toimuda üksnes apteekri või keemiku juhatusel. Töökaitsejuhend nõudis aga pudelivillimisaparaadile kaitsevõret ning limonaadi tohtis teha vaid destilleeritud veest, kuigi sellest nõudest astuti üle.

19. sajandi lõpus keelati Venemaal sahhariini kasutamine toiduainetööstuses, aniliinvärvide lisamine jookidele ning salitsüülhape, tõrvvärvid ja tehisessentsid. 1906. aastal andis senat kogenud praktikutele loa karastusjooke toota ning kolm aastat hiljem lubati limonaadi jaoks kasutada ka tavalist keedetud vett. Karmidele seadustele vaatamata oli aga sanitaarkontroll lünklik ning keemilisi kontrollanalüüse võis seaduse järgi teha vaid üks inimene kubermangus – kubermangufarmatseut.

Limonaadi tootmiseks vajaminev aparatuur töötas Tartus elektri jõul, mõnes muus tehases ka naftamootoril ning vett võeti tehaste õuelt 416 jala sügavusest puurkaevust. Vesi keedeti. Joogi valmistamiseks nõrutas aparaat vajaliku koguse siirupit pudelisse, seejärel lisasid teised aparaadid gaseeritud vee ja korkisid pudeli. Pudeleid pesti erilistel vankrikestel, mis vette lasti.

Enamik karastusjoogitootjaid oli sunnitud Esimese maailmasõja ajal ettevõtted sulgema, sest suhkruvarud kahanesid ja essentsid said otsa. 1920. aastatel avati küll mitu sõjapäevil seisma jäänud ettevõtet, kuid nende seisukord jättis kõvasti soovida. Eesti tervishoiuameti farmaatsiaosakonnas töötava farmaatsiarevidendi järelevalvest selgus, et 40 kontrollitud tehasest vastas nõuetele vaid üks – Tallinna Karastusjookide Katsetehase eelkäija. Vaatamata nõuetele mittevastavusele ja tugevale konkurentsile loodi peamiselt just ühemehetööstusi järjest juurde. Kaks kolmandikku 170 tehasest asus linnades, ülejäänud maal, seejuures kõige konkurentsivõimelisemad olid endiselt õlletehaste karastusjoogiosakonnad ja suuremad limonaaditehased. 1920. aastate lõpus asendati ka A. Le Coqis vana aparatuur ülimoodsaga. Samal ajal alustasid tegevust ka Eesti esimesed süsihappegaasitehased. Varem toodeti süsihappegaasi joogikäitises.

Eesti retseptide võidukäik

Eesti ajal villiti ainult puhtaid mahlu ning valmistati sidruni-, mandariini- ja apelsinimaitselist limonaadi ja mahlajooke. Limonaadi tehti sidrunimahlast ja sidrunikoorest, mida keedeti. “Mahlajoogid villiti läbi mikropoorse filtri, et naturaalne mahl seisaks,” sõnab Tartu Õlletehase kauaaegne peaõllemeister, A. Le Coqi õlletehase õllemuuseumi kuraator ning limonaadiajaloo uurija Ilmar Kõrgesaar. “Seejärel mahl pastöriseeriti, kuumutati ja jahutati või kasutati külmpastöriseerimist, kus mikrofloora kurnati välja. Kogu see protsess toimus eraldi kabiinis ning seda võis teha vaid üks mees, kes pesti enne korralikult puhtaks.” Tolleaegne tootmine oli kallis ning pudelid purunesid suhteliselt sageli.

“A. Le Coqis valmistati välismaa tehnika tulekuni suhkrusiirupit, millest seejärel tehti puuviljamahladega maitsestatud siirup. Eestis keelati sünteetiliste essentside kasutamine ära,” meenutab Kõrgesaar. “1935. aastal tegi inimene veel ise käsitsi kõik tööd, pani kopaga teatud koguse maitsestatud siirupit pudelisse ja villis peale gaseeritud vee.”

Aasta 1935 tõi aga seadusesse mõned muudatused, esitades tootmisruumidele, töörõivastele ja isiklikule hügieenile ranged nõudmised. Limonaaditootmist hakkas kontrollima põllutööministeerium ning happeid ja sünteetilisi ekstrakte lubati kasutada üksnes seltersi ja teiste kunstlike tervisevete ning sidrunijoogi valmistamisel. Kõik muud joogid pidid olema toodetud naturaalmahlast. Kasutama hakati mahlapresse ja konserveerimisaparatuuri. Kuna odavate essentside keelamine tõotas tuua väiketöösturitele märgatavaid kulutusi, jäi määruse täitmine venima.

Limonaadisortidest on kõige kauem toodetud limonaadi Traditsiooniline – alates 1936. aastast. Traditsioonilist tootis terve Nõukogude Liit. Pärast sõda hakati seda tootma ka Eestis.

“Terves Nõukogude Liidus spirteeriti mahlad ja toorained, et need kauem säiliks,” sõnab Kõrgesaar. “Mahlad konserveeriti 16-protsendilistena. Kõik nõukogudeaegsed mahlajoogid said sellest tehtud, välja arvatud joogid Apelsin, Sidrun ja Mandariin, mis olid tehtud maitsestatud puuviljade koorte alkohoolse leotisega. Puuvilja- ja mahlajooke tegime pastöriseeritud mahlast.”

A. Le Coq lõi ka retsepte. “Meie enda retsepti järgi on tehtud õunajook Õun, viinamarjajook Punamütsike ja sidrunijook Kelluke, mis olid valmistatud ilma värvaineteta,” räägib Kõrgesaar. “Need olid esimesed limonaadid, mis võeti üleliidulisse retseptuuri ning mis said esimesena kvaliteedimärgi.” Nõukogude ajal koostati Eestis 20–30 karastusjoogi retsepti.

“Esimene tehas, kus hakati limonaadi konveieril villima, oli Tartu Õlletehase Tallinna osakond – aastal 1938,” sõnab Kõr-gesaar. “See oli tol ajal Baltimaade kõige moodsam tehnika. Kui käsitsi tehes jõudis tunnis villida sada pudelit limonaadi, siis konveieril sai toota tuhat pudelit limonaadi ja kaks tuhat pudelit õlut tunnis.”

1930. aastate lõpus võeti kasutusele ajakohased elektrijõul töötavad limonaadi-, mahla- ja siirupivillimisaparaadid, kroonkorkimismasinad, mahlatsentrifuugid, pumbad ja pudelipesumasinad.

Mahlatootmisruumides tohtis viibida vaid marlimaskis ja kanda tuli steriliseeritud kummikindaid. A. Le Coqis lõppes rekonstrueerimine 1937. aastal. Kasutama hakati uut aparatuuri ning õlle käärimisel eralduvat süsihappegaasi hakati kasutama limonaadi gaseerimiseks.

Järgmiseks löögiks limonaaditööstuses oli uute joogipudelite kasutuselevõtt. 2/5- ja 3/5- liitrised pudelid tuli põllutööministeeriumi nõudel asendada 1/5-, 1/4-, 1/3-, 1/2- ja üheliitriste pudelitega, mis olid aga kõike muud kui odavad. Siitpeale hakkasid tarbijad osa taara hinnast kinni maksma ning taarat hakati ka tagasi ostma.

Uus määrus keskendati tooraine kvaliteedile, toodetava joogi toiteväärtusele ja pudelisiltide sõnastusele, lisaks sellele määrati karastusjookide mahlasisalduse alammäära piirväärtused, suhkru minimaalhulk ja gaasisurve pudelis. Olulisemaks uuenduseks võib aga pidada seda, et esmakordselt tuli kasutusele kvaliteedimärk, mis meenutas postitemplit. Topeltringjoone vahel olid sõnad “aedvilja saadus” ja “kvaliteedi märk”, sisesõõris aga majaka kujutis stiliseeritud valguskiirekimpudega. Esimene karastusjoogitehas, kus võeti kasutusele kaubamärk – stiliseeritud valge purskkaev tumesinisel ovaalil, ümberringi lai punane vööt –, oli Vellamo.

Uuendustele vaatamata ei kujunenud aga karastusjoogitööstus suurtööstuseks, sest tööliste arv jäi tavaliselt alla kümne. Lisaks sellele oli töötajate palk madal.

Kuigi 1940. aastal natsionaliseeriti mõned limonaaditehased, jäid ühemehevabrikud eravaldusse, kuigi nende seadmed olid vanad. Natsionaliseeritud limonaaditööstuses tõusis ka töötasu. Kuigi toodete nomenklatuur püsis endine, ühtlustati hindu.

Karastusjoogitööstuse hiilgeajale tõmbas kriipsu peale Saksa okupatsioon, mil suhkur asendati sahhariini ja dultsiiniga, mida aga jäi samuti järjest vähemaks, nagu ka klaastaarat. Lisaks sellele olid mehed sõjas ning naised otsisid suurema palgaga tööd. Rikkalikust jookide valikust jäi alles vaid soodavesi ja läilavõitu, dultsiiniga magustatud limonaad.

“Ka nõukogude ajal oli tihti suhkrupuudus, seega ei saanud enam toota Kellukese, Õuna ja Punamütsikese limonaadi, sest nende suhkrusisaldus pidi olema 10%,” sõnab Kõrgesaar. “Kuna suhkrut polnud, ei tohtinud suhkrusisaldus olla rohkem kui 7% ja nii pidime välja mõtlema uued retseptid. Hakkasime tootma Miki ja Lumivalgekese limonaadi.” Toodetele valiti nimesid nii lähtuvalt maitsest kui ka sellest, mis parasjagu moes oli. “Aga oli ka fantaasianimega tooteid,” lausub Kõrgesaar. “Üks õnnestunuma retseptiga jook oli Popp, mis oli tehtud tsitruse ja õuna baasil ning mida ei toodetud mujal kui ainult Nõukogude Liidus.”

Kuigi Tartu Õlletehases kasutati 1940. aastate lõpus limonaadi tootmiseks poolautomaatliini, toimus doseerimine, korkimine ja etikettimine ikka veel käsitsi. Järgnevatel aastatel suurenes sortiment ja paranes toodete kvaliteet. Ümberkorraldused toimusid nii suurtehastes kui ka väikestes villimiskodades. 1951. aastast sai Talkost Tallinna limonaaditehas, kus valmistati 19 karastusjooki. Tehases oli kaks villimisaparaati, kaks gaseerimisseadet, üks korkimismasin ja kaks pudelipesumasinat. Jõuseadmed koosnesid seitsmest elektrimootorist tootmisosakondades ja viiest abitsehhist.

Killud pudelist välja

“Nõukogude ajal pesti pea kakskümmend aastat pudeleid käsitsi,” sõnab Kõrgesaar. “Pestud pudelisse kopati läbi lehtri siirup ning masinaga valati sellele peale gaseeritud vesi. Inimesed pidid kontrollima, et pudelites poleks klaasikilde, ning loksutama pudelit käsitsi, et kontsentraat ühtlaselt lahjeneks.”

1958. aastal toimusid aga tehnoloogias suured muudatused. “Kopatamine kadus ära, sest tulid masinad, mis doseerisid õige koguse kupaaži pudelisse ning inimene asendati masinaga,” meenutab Kõrgesaar. Ka loksutajamasin jõudis samal ajal Eestisse. “Inimene küll jäi, aga ta jälgis nüüd masinat, mitte ei loksutanud enam pudeleid. Uute seadmete abil jooksid pudelid mööda linti, pudelid tuli ümber pöörata ja valgustada, et näha, ega seal klaasikilde sees pole,” räägib Kõrgesaar.

Tehnoloogia muutus sel määral, et kaotati siirupi ja gaseeritud vee eraldi pudelitesse panemine. “Nüüd sai segada siirupi ja vee kokku enne villimist, sest leiutati uued seadmed, mis doseerisid täpse koguse siirupit ja gaseeritud vett ning seda sai kohe villida,” sõnab Kõrgesaar. “Nii hoiti ära ka klaasi sattumine pudelisse, sest enam ei pidanud villimisseadmega vastu pudeli kaela kolksutama.”

Eestis hakati esimesena kasutama 0,3-liitriseid karastusjoogipudeleid. “Me ise tegime joonised ja töötasime 1968. aastal Soome eeskujul välja uue pudeli, mis oli madalam ja laiem,” lausub Kõrgesaar. “Ka kastid olid nüüdsest ilma vahedeta ning kasti suurus määratud. Uute pudelite vorm sai kantud üleliidulisse dokumentatsiooni, sest teised liiduvabariigid ei kasutanud neid.”

Igas riigis olid jookidel erineva pildiga etiketid. “Pakendeid eriti ei muudetud ning neid kujundasid kas tehase kunstnik või ministeeriumi kunstnik,” sõnab Kõrgesaar. “Väga ilusa etiketiga oli näiteks kohvijook Moka.”

Uuendused jõudsid 1966. aastal ka Tallinna Limonaaditehasesse, kus võeti kasutusele uus automaatvillimisliin. 1984. aastast hakkas tehas kandma Tallinna Karastusjookide Katsetehase nime.

1970. aastate lõpus jõudsid Eestisse Nagema villimisseadmed ning gaseeritud vee tootmise seade. “Nüüdsest hakati villima valmis limonaadi,” räägib Kõrgesaar. “Ära kadus nii doseerimine, loksutamine kui ka prakeerimine.”

1970. aastatel võeti kasutusele uudse kujuga kolmandikliitrised pudelid. 1980. aastateks olid tehased mehhaniseeritud ja töö töötajate jaoks füüsiliselt kerge, mis tõi kaasa ka toodangu märgatava suurenemise. Hakati liikuma uute võitude poole. Eesmärk oli saavutada, et gaseeritud jook püsiks umbes kuu aega pudelis, ilma et põhja tekiks sadet ja süsihappegaas pääseks pudelist plehku.

Kõrgesaare sõnul käib ka praegu limonaadi tootmine samamoodi, ainult et seadmete kvaliteet on oluliselt tõusnud ja inimtöö vajadus oluliselt vähenenud. “Nüüd kontrollib tootmist automaat ning inimese ainus ülesanne on jälgida seadmete tööd, et näitajad oleksid paigas,” sõnab Kõrgesaar. “Tänapäevane tehnika võimaldab meil A.Le Coqis toota 10,2 miljonit liitrit limonaadi aastas.”

Tänapäeval on limonaadi säilimisajaks märgitud kuus kuud, kuigi tegelikult püsib see joodav veel kauem. “Limonaadi säilivuse jaoks kasutatakse bensoehapet, mis on looduslik säilitusaine, mida sisaldavad jõhvikad ja pohlad,” räägib Kõrgesaar.

“Tõenäoliselt juuakse limonaadi veel sada ja enamgi aastat, sest mida muud inimene ikka jooma hakkab,” usub Kõrgesaar. “Inimesi tuleb juurde, seega kasvab ka janu.”

Eesti limonaaditootjad

A. Le Coq: limonaad Traditsiooniline, limonaad Sidrunimaitseline, limonaad TsŠiki (sidrunimaitseline), limonaad Briki (apelsinimaitseline), Classic Jaffa, Classic Cola

Saku Õlletehas: Päikese Limps Originaal, Õunamaitseline Päikese Limps, Vaarika-Virsiku Päikese Limps, Macho Maasika Limps

Coca-Cola HBC Eesti: Fanta (Bamboocha), Coca-Cola Sprite, Linnuse limonaad

Värska Vesi: Värska limonaad, Värska Pirn, Värska Apelsin, Värska Kellukas, Everin Multimari, Everin Apelsini, Everin Sidruni, Everin limonaad

Pärnu Õlu AS: Apelsini limonaad, Õuna limonaad

Tallinna Karastusjoogid AS: Buratino, Tarhun, DüsŠess, Lumivalgeke, Siili ACE, Apelsini limonaad, Pirni limonaad, Viru limonaad

Viru Õlu AS: Mõmmi limonaad

lauantai 19. helmikuuta 2011

Rusi talu uus elu Rocca al Mares



Kultuur ja Elu 04/2002

Tekst: Lilli Tuvikese kirjutiste põhjal kokkuvõtte teinud Naata Raudsepp
Fotod: Naata Raudsepa erakogust

Foto 1: Rusivana tütre Salme leeripäev 1911.a. Pedäjemäel tutiga männi juures, mille kellegi kurikäsi hiljem maha raius.

Foto 2: Perekond Raudsepp Antslas 1911.a. Vas: Tekla, Juhan,
isa Juhani süles istub Milly, ema Elsa, tema süles Heino, Cornelia, Richard.

Kunstnik Juhan Raudsepa (1896-1984) lapsepõlvekodu Rusi talu elumaja on alates 24. maist 2002 Vabaõhumuuseumis külastajatele avatud. Kunstniku tütar Naata Raudsepp pajatab vanatädi Lilli mälestuste põhjal lugusid Rusi talust ja inimestest.

Tutiga mänd Rusi talu ilu ja uhkus

Karula kihelkonnas Kaagjärve vallas mõisa maadel on olnud juba väga vanadel aegadel Russi e Rusi, saksa keeles Ruschke talu. Omal ajal on ta olnud hilisemast märksa suurem, kuna aegade jooksul on seda suurte perede poegade vahel tükeldatud ja poolitatud. Selle vana ürgse Rusi lähemas ümbruses on hajusalt veel teisigi talusid, kus on elanud Rusilt pärit inimesi. Need on Saprani (v Saverna), Kitse, Jaska, Pukritse ja Leetuse talu. Rusi talu piiri taga oli Püssa, kus olid mõisa moonakate majad.
Loodus oli Rusi ümbruses väga ilus: laugjad mäekingud, metsatukad põldude vahel ja mõni järvesilm. Mäekinkudel olid oma nimed vastavalt nende eripärale nagu Sookese mägi, Lättemägi ja Pedäjemägi.

Sookese mägi on tähelepanu väärt, sest mäe otsas oli org – päris soo. See oli nagu tuulevaikne paradiis. Sookese idapoolsel küljel asus ümbruskonna kõrgeim kink, kuhu oli ehitatud vaatetorn. Seal mäel oli kaks tiiki, mida vahel süvendati. Vihmarikastel suvedel sai neid tiike kasutada linaligudeks.
Lättemägi – nõlvakul asus väga puhta ja maitsva veega allikas. Sealt lasti puutüvest tehtud torude kaudu vesi alla maja juurde ja edekambris oli kraan, kust sai võtta vett justkui veevärgist.
Pedäjemägi oli ümbruskonna ilu ja uhkus. Kõrgel mäekünkal oli veel väike mäekuppel, mille keskel kasvas mänd, mida kutsuti ladvas kasvava toreda tuti järgi “Tottugõ pettäi”. Tema ümber kasvas mitmesuguseid väiksemaid puid, nii et see oli nagu väike park. Säält oli näha kaugele ümbruskonda. Aga kahjuks ilmus meie kanti üks halb inimene, kes 1953. a selle kauni ainulaadse puu maailmas oli ühel ööl salaja maha lõiganud. Kui saime teada tottugõ pedäjä mahasaagimisest, oli eriti minu isa kurbus ja nördimus tohutu. Et kuidagi jäädvustada mälestust sellest haruldasest puust, kujundas ta selle kännult lõigatud ketastest kolm ümmargust lauaplaati. Kaks lauda on joonistuse ja tekstiga männist, üks ilma. Tekst kõlab nii:” Rusi tottugõ pettäi – tu oll möödalännü aastasaja tõsõl poolõl ja käänoleva algul Kaagjärve V - Rusi Tuvikeste pere nink ümbruskonna ilu ja uhkus. Võõra kuri käsi lõikas tu 1953.a. maha. Ta oll 175 a. vanha.”
Kas puu mahasaagimine tegi mehe õnnelikuks? Juba külarahvas oli hoiatanud, et kes puule halba teeb, sellel läheb ka endal halvasti. Loodetud varandust muidugi ei leitud, mis olevat olnudki ajendiks. Ka ei ole tal oma elukorralduses enam õnne olnud – haigused, tulekahjud, loomade lõppemine. Kõige lõpuks uppus see mees ise ära.


Öösiti kuuldi puu seest karjumist

1956. a oli Valga Keskkooli õpilane Jaak Sarapuu kirjutanud üles rahvajutte ning ka tema isa oli pajatanud lugusid sellest männist. Legendid on üles talletanud Helgi Laht ja Naata Raudsepp. Mänd olla istutatud Rootsi ajal. Männist möödumisel pidi alati ristimärki ette lööma. Puule viidi ka ohvreid – helmeid, münte, vöösid vms. Räägitud, et üks kirikuõpetaja olevat isegi potitäie kulda puu alla matnud. Ka pajatas rahvasuu, et sellel inimesel, kes puule viga teeb, läheb halvasti. Poisikesed pole seda juttu uskunud ning olid puud põletanud või muud lollust teinud, aga seejärel olevat nad sageli haigeks jäänud. Veel räägiti puu kohta, et keskööl olevat puu seest kuulda röökimist ja kõnelusi, seetõttu puud öösiti kardeti.


Rusi pere võttis perekonnanimeks Tuvikene

Seda ei teata, millal ja kustkohast esimesed inimesed Rusile on asunud, kuid varaseimad andmed on aastast 1700, millega on dateeritud Russi Johannese ja tema naise May arvatav sünniaeg. Nende poja kohta on juba täpsemalt: Russi Andres – sünd. Kaagjärves 1723.a 27. märtsil, abiellunud Kattri, Mattu Juhani tütrega.
Neil oli 2 poega: Johann ja David. Davidi naine oli Liis, Püssa Jaani tütar. Neil oli 3 poega: Jaan, Juck ja Isack. Russi Isack ja tema naine Tio, Saverna Jucku tütar, olid esimesed, kes said omale perekonnanime Tuvikene 1826. a. Koos temaga võtsid endale sama perekonnanime vennad ja osa onupoegi. Isackul oli poeg Jaan, kes abiellus Minna Ahmanniga. Nende kaheksa lapse hulgas oli ka minu vanavanaisa Jüri Tuvikene, keda kutsuti Rusivana. Kui ta 1870. a abiellus Trina Kiwiga, siis eraldati talle all orus oma taluks Mäe-Rusist nn Ala-Rusi. Sinna ehitas ta aastatel 1874-76 taluhooned. Sellest sai väike kahehobuse koht. Umbes 50 vakamaad põldu ja teist samapalju karja- ja heinamaad ning metsa. Esialgu olevat Jüri Tuvikene veel Kitsel elanud, osa tema lapsigi on seal sündinud. Üldse oli neil 11 last, kellest 9 elas kõrge eani – üle 80 aasta. Esimene laps – tütar Elsa sündis 1871. a. Temast sai minu isa ema. Ja viimane tütar Lilli-Ottilie sündis 1892. a. Tema kogutud ja kirjapandud andmete põhjal on minulgi teavet esivanematest, mida saan nüüd teistelegi jagada. Elsa Tuvikene ja Juhan Raudsepp abiellusid 1895. a Karulas. Minu isa Juhan sündis 1896. a oma vanemate esimese lapsena. Tema sünni ajal olid nad renditalu pidajad Luke vallas. Isaisa Juhan Raudsepp on pärit Ähijärvelt, tema põliskodu oli Niiluse talu Vana-Antsla vallas. Üldse oli nende peres 6 last. 3 poega ja 3 tütart. Kõik elasid üle 80 aasta vanaks. Kui noored lahkusid abiellumise järel mujale, toodi mitmed nende lapsed Rusile kasvama, kas pikemaks või lühemaks ajaks. Nii veetis ka minu isa oma lapsepõlve kuni 1909. aastani seal, kuigi tema vanemad elasid hiljem Antslas.
Olen minagi koos isaga Rusil käinud, see oli vist 1952. a. Lapsepõlvest on ka Rusiga seotud seiku meeles. Esimene kohtumine võrokeelse kõnega, kui vanatädi Salme Lukin tuli meile külla ja Tallinna laulupeole. Tal oli seljas Naiskodukaitse helesinine vormikleit. Imestasin ta pisut põrisevat “r” ja kiirkõnet. Olen seda teistegi lõuna-eestlaste puhul täheldanud. Talveks või jõuluks saadeti meile maatoitu – jahukott, kus sees oli soolapeki käntsakas. Isa tõi mõnelt külaskäigult kaasa Minna kootud tekke ja suurräti. Minna kudumisoskus ja mustrid olevat ümbruskonnas väga hinnatud olnud. Ka olevat ta olnud suur koorilaulja.


Kolm venda kosisid Rusivana Jüri kolm tütart

Kolm Rusivana tütart abiellusid kolme läti päritolu vennaga. Paarid olid: Maria ja Eduard Lukin – neil lapsi ei olnud, mees suri noorelt. Anna ja Karl Lukin. Karli kutsuti Aafrika Kaarel, kuna ta õppis Saksamaal misjonäriks ja oli 8 aastat Aafrikas neegreid õpetamas. (Karl Lukin on S. Keeduse filmi “Georgica” peategelase prototüüp – toim.) Neil oli 2 tütart ja 1 poeg. Salme ja Johannes Lukin. Mees oli kooliõpetaja Kaagjärvel. Neil oli 5 tütart. Karl ja Johannes on olnud isale küllalt tähenduslikud ja meeldejäävad. Misjonär Karl Lukini kaudu tutvus isa juba poisikesena tolleaegsete värskete leiutiste fotograafia ja kõnemasina – fonograafiga. Johannes Lukini juures oli tema esimene kool. Vaimsed impulsid ja ümbritsev kaunis loodus olid isale mõjutuseks kunstnikuks õppimisele. Isa olevat juba karjapoisina armastanud nikerdada küll puust, küll savist ja joonistanud.


Kui üles tõusin, oli uss jalgade ja koti vahel keras


Vanatädi Lilli lapsepõlve ajal oli talutöö veel küllalt raske. 1965. a on ta kirja pannud nii: “Vili peksti küll juba viljapeksu masinatega. Üks raskemaid ja aegaviitvamaid töid oli linatöö. Need talud, kellel vili kasvas halvasti, kes piimast ei saanud raha sisse teha, pidid leppima linateoga, kui see kasvas. Igasugune pesuriie tehti linadest. Puhtast linast koeti voodilinu, laudlinu, hammeriiet, püksiriiet, käterätti jne.. Otsik paklast tehti jämedaid kotte, jämedat püksiriiet, pühkerätte jne. Laasikpaklast tehti kotiriiet, püksiriiet, voodilinu, pidamise prontse (=seelik).

10 km kaugusele Pruksisohu heinamaale sõideti kogu nädalaks. Ainult laupäeval tuldi koju sauna. Kui olid hääd ilmad, sai hein tehtud isegi kahe nädalaga. Aga sageli venis pikaks. Koht oli luuleline. Ümberringi mets. Õhtuti keedeti konksu otsas pajas toitu. Udu. Metskitsed karjusid. Pääle Mäetare rahva ei olnud näha inimhinge sääl soo pääl. Aga usse oli palju. Rästikuid ja nastikuid, kes neist sääl aru sai. Küüni all hiired vingusid nende käes. Kui küün veel tühi oli, tõmmati vankrid köitega tala külge ja magati vankrites, sest ussid võisid tulla öösel külla. Ka toodi poest pakitubakat ja puistati oma ümber, sest ussid karta tubakat. Õnneks ei juhtunud minu ajal ussi poolt nõelamist, kuigi kord istusin ussil otsas. Vankri kott oli kahekorra maas. Ma istusin selle pääl ja kui tõusin üles, oli uss minu jalgade ja koti vahel keras.
Metsa oli Rusil küllalt. Rusi rahvas hoidis oma metsa. Enamasti toodi küttepuu Aumeistri metsast. Säält sai osta lankide viisi. Nii jäi oma mets puutumata. Aga pärast sõda võtsid kolhoosid selle metsa maha. Ainult mõned noored puud on jäänud alles.”

Rusi pere kohtub vabaõhumuuseumis

Elu Rusil hakkas kokku kuivama ja hääbuma 1930-40ndatel aastatel. Kaks vallaliseks jäänut, Minna ja Joosep, elasid samas oma pika elu lõpuni, samuti noorelt leseks jäänud Marie. Nemad pidid üle elama veel kolhoosidesse sundimise ja muud raskused. Nad tahtsid esialgu vabaks jääda ja talu vara müües korjasid raha suurteks maksudeks, mis selle eest peale pandi.
Rusi talu kinkis Minna Tuvikene Vabaõhumuuseumile. Elumaja toodi üle 1967. a ja oli paari aasta pärast ka üles ehitatud. Talu õue ümbritsevad teised hooned on toodud ümbruskonnast. Lõplikult sisustamata oli ta tänini, seega mitte avatud. Vanatädi Lilli ja isa kirjavahetusest saab lugeda, kuivõrd südamega oli ka tema Rusi talu säilitamise küljes.Ta kurdab, et nende elumaja jäi üheks vaesemaks ja viletsamaks ümbruskonnas. Lohutuseks aga niipalju, et neil oli rohkem vaimsust ja tarkust. Loeti raamatuid ja ajalehti ning ajakirju. Mõnedele lastele püüti rohkem haridust anda.
Tulles tagasi kaasaega ja konkreetselt Rocca al Maresse – nüüd on Rusi talu avatud ja sellega vanatädi Lilli ja teiste unistus täidetud. Talu rehealuses on rohkesti tekste ja pilte Rusi talu elust ja inimestest. Skulptor Juhan Raudsepale on pühendatud rohkem tähelepanu eluloolise ülevaate ja suure foto näol. Seinal on ka Rusi pere sugupuu. Avamistseremoonial kogunes Rusi pere järglasi ligemale 30 inimest. Maja otsa juurde istutati kaks õunapuud. Oli ju Rusivanal rajatud õunapuuaed lastele nendenimeliste puudega. Ehk kujuneb sellest kohast sugulaste kohtumispaik.

Vanas haiglahoones tulid päevavalgele laemaalingud


www.delfi.ee 19.02.2011

Hooldushaiglaks renoveeritavas endises De la Gardie suvelossis tulid teisel korrusel päevavalgele vanad laemaalingud, mis on ainukesed teadaolevad laemaalingud Haapsalus.

Koobaltsinise ja kuldsega maalingute jäljed avastati hoone teise korruse hoovipoolse verandaga külgnevas ruumis. Seal on ilmselt kunagi asunud lossi peasaal, mis hiljem vaheseintega palatiteks ümber ehitati, kirjutab Lääne Elu.

„Ei oska praegu öelda, mis maalingutel täpselt kujutatud on, aga seal on olnud mingi ornament,” ütles linnavalitsuse linnaarengu ja muinsuskaitse peaspetsialist Tõnis Padu. Ta lisas, et kui hilisemad haiglaaegsed seinad lammutatakse, paljastuvad loodetavasti maalingud ka nende alt.

Padu sõnul on projekti järgi kavas saal endisel kujul taastada. Maalingud puhastatakse ja konserveeritakse, üle neid maalima tõenäoliselt ei hakata.

torstai 17. helmikuuta 2011

KAKS VIIENDA SAJANDI BÜTSANTSI HÕBENÕU EESTIST




Autor: Dieter Quast ja Ülle Taimla

Artiklis on käsitletud 19. sajandi teisel poolel idapoolsest Eestist Kriimanist ja
Varnjast leitud haruldasi Bütsantsi päritolu hõbenõusid. 2008. aastal
viidi Kriimani anuma fragmendid Saksamaale Rooma-Germaani Keskmuuseumisse
(RGZM) restaureerimisele, kus tehti kindlaks eseme materjali koostis
ja korraldati eksperiment valmistamistehnoloogia tundmaõppimiseks. Selgus, et
93–95% hõbedasisaldusega sulamist meisterdatud, 0,4–14 mm seinapaksusega ja
umbes 9 cm kõrgune karikakujuline jalaga nõu on valminud mitmes etapis. Korrapärased ringjooned kummitud mummudega kaunistatud horisontaalsel äärisel ja kupa pinnal osutavad töö lõppjärgus toimunud treimisele. Fragmentaarsuse tõttu jäi anuma 3,5 cm kõrguse jalaosa kinnitusviis täpsemalt selgitamata.
Varnja hõbenõu on väljanägemiselt ja teostuselt küllalt sarnane Kriimanist
leituga. Varnja karikakujulise anuma kupa põhjale löödud neli templit tuleks dateerida Anastasius I valitsemisajaga, kusjuures ühe templi monogramm võib kuuluda Paphlagonia Johannesele, kes oli aastal 498 comes sacrarum largitionum, s.o isik, kes vastutas riigis ja riigi jaoks valmistatud väärisesemete kvaliteedi eest.
Eestist leitud hõbenõud on 4. sajandil populaarsete horisontaalsete servadega
ja neile kantud pärlikeed meenutavate reljeefsete kaunistustega anumate “tüpoloogilised
järglased”. Selliseid anumaid kasutati lauanõudena kastmete serveerimiseks.
Nende valmistamine lõppes 5. sajandil. Lähem vaste Kriimani ja Varnja
eksemplaridele leidub Itaalias Genova Kunstiajaloo Muuseumis. Varnja nõu graveeritud servakaunistus on ainulaadne. Võrdlusena on esitatud mõned
sarnaste kujunditega ornamenditud esemete näited, sh suur kuldvaagen Pietroasa
aardest Rumeeniast ja mosaiikmustrid Tuneesiast, Jordaaniast ning endise
Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi alalt.
Varnja ja Kriimani nõude dateerimiseks on peatutud ka nende leiuoludel ja
kaasleidudel ning arutletud selle üle, millal ja miks sattusid väärisvarad maapõue.
Kriimani nõu leiti kivivarest, kus täheldati tarandkalmele iseloomulikku kaht
paralleelset ja neid ühest otsast ühendavat kivirida. Tarandkalmele osutab ka koos
hõbenõuga leitud kinnine pronkssõrmus. Seda tüüpi sõrmused ilmusid
Eesti tarandkalmetesse 2. sajandil, olid siinmail soositud ka 3. sajandil ja mõnes
piirkonnas ilmselt veel 4. sajandilgi. Kuna hilisemates muististes selliseid enam ei
kohta, tuleb arvata, et pronkssõrmus ja hõbenõu kajastavad Kriimani kivikalme
kaht erinevat kasutusperioodi. Tarandkalmete taaskasutamist rahvasterännuaja
matmispaikadena on täheldatud üle Eesti, kuid üksnes maa idapoolsetest kalmetest
või vahetult nende lähedalt on avastatud sellel perioodil sinna maetudaardeid. Need (Kardla, Paali I ja II ning Villevere) esemekogumid koosnevad valdavalt baltipärastest hõbe- ja üksikutest kuldehetest.
Varnjast leitud hõbenõu fragmendid anti üle Riia Toommuuseumile koos kahe “kivist helmega”,
kuid pole teada, kas need moodustasid ühe leiukompleksi.
Kuna helmed pole säilinud, siis on võimatu öelda, kas tegemist oli inimese valmistatud esemetega või olid need looduse vormitud kivistised.

Kuidas jõudsid Bütsantsi hõbenõud Eestisse? Intrigeeriv on nõude varane
dateering ja fakt, et sedavõrd varaseid Bütsantsi leide ei ole siitkandist pea üldse
teada. Isegi juhul kui Varnja nõu templid on valesti dateeritud (pikka aega arvati,
et need pärinevad 7. sajandist), on tegemist silmapaistvate luksusesemetega. Nagu
nähtub levikukaardilt, on Bütsantsi hõbe põhjas haruldane. Kuna kontrolltemplitega
Bütsantsi hõbeesemete levikukaardi seletamine võimukeskuste vahel toimunud hinnaliste kingituste vahetamisega välistab nende seostamise eriaegsete muististega, siis on esitatud hüpotees, et Bütsantsi hõbenõud jõudsid sinna otse lõunast. Kuna nende avastamiskohad paiknevad lähestikku ühes vesikonnas ja tegemist on ainsate seda tüüpi anumatega Eestist, siis on tõenäoline, et nõud jõudsid siia korraga ning need võidi vahetada näiteks karusnahkade vastu. Teine oletus on, et Baltikumis elanud hõimude mehi läks Bütsantsi piirialadele või
impeeriumisse palgasõduriks ja nemad tõid hõbenõud Emajõe suudmealale. Sellise
arvamuse esitasid ka A. Bliujienė ja V. Steponaitis (2009) Tauragnase, Žeimenise
ning Vajuonise järve vahelise Kagu-Leedu väikese piirkonna leiumaterjali alusel,
kus mõnes hauas esineb palju Kesk-Doonau alalt pärit esemeid. Skandinaavia-
Baltikumi kontaktide ja Skandinaavia-Bütsantsi või pigem Kesk- ning Ülem-
Doonau kontaktide kaudu võisid Peipsi läänekaldale jõuda ka Varnja ja Kriimani nõud.

keskiviikko 16. helmikuuta 2011

Arheoloogid Võuküla Kindralihaual


www.eestielu.ee 09.11.2010

Heiki Valk

Kui vanad on Eesti muistsed linnusekohad? Kas linnamäed olid kasutusel lühikest või pikka aega? Kas järjepidevalt või on nad uuesti maha jäetud ja taas kasutusele võetud?

Kas ja kuidas on võimukeskused aja jooksul ümber paiknenud? Neile küsimustele püüab Kagu-Eesti osas vastust leida Tartu Ülikooli uurimisprojekt, mida rahastab Eesti Teadusfond. Sel suvel tehti arheoloogilisi proovikaevamisi viiel Kagu-Eesti linnuseasemel – Haanja kõrgustikul Nooskas ja Kalogas, Karula vallas Lüllemäe lähedal, Võnnu vallas Läänistes ning Võuküla Kindralihaual.

Võuküla linnamägi asub külasüdamikust ligi kilomeetrit põhja pool, Võhandu kõrgel vasakkaldal. Linnuseõu on ümbritsetud poolkaares valliga ning külgneb jõe pool Võhandu varisenud kaldajärsakuga. Võimalik, et kunagi oli madal vall ka mäe sellel küljel.

Võuküla linnamäe kohta varasemaid arheoloogilisi andmeid polnud. Läinud augustis tehti linnamäe õuele 16 m² suurune proovikaevand, millest lähtus liivast linnusevalli lõikav 9 m pikkune ja 1 m laiune „saba“. Teine 9 x 1 m läbilõige tehti ka linnusevalli põhjapoolsesse serva. Kaevamistest võtsid osa peamiselt Tartu Ülikooli arheoloogiatudengid ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased, sealhulgas Diana Salf Pahtpää külast.

Et väikseimgi leid kaotsi ei läheks, sõeluti kogu pinnas läbi 4 mm silmavahega sõelte. Vaatamata hoolsale otsimisele ei saadud ainsatki leidu – isegi mitte savinõukilde ega loomaluutükke. Kui linnuse õuealal tundus liiv – ilmselt valli ehitustööde käigus – olevat segatud, siis vallikuhjatise all oli algne pinnas säilinud puutumatult. Mõlemas vallikaevandis oli valli all hõredat söekihti, mis näib pärinevat enne valli ehitamist mäel kasvanud võsa või metsapuude okste põletamisest. Ühest vallikaevandist leiti algselt maapinnalt kaks lamedat söestunud tukki, mis võiksid olla kisklaudadest – 140 cm ja 60 cm pikkune. Ilmselt pidid need põlema vahetult enne valli kuhjamist, sest pikemat aega õhu käes seistes oleksid tukid laiali lagunenud. Linnuseõuelt leiti ka ligi 50 cm sügavune postiauk ja selle lähedalt tulease. Teine, ovaalne postiauk oli vallisüdamiku all, tukkide kõrval.

Leidude puudumine näitab, et linnus oli kasutusel väga lühikest aega või – mis veel tõenäolisem – pole kunagi valmis saanudki. Seda näitab ka asjaolu, et linnuseõu on tasandatud vaid osaliselt: õueplatoo põhjapoolne serv on ebaühtlase pinnaga.

Küsimus, kui vana on Võuküla linnusekoht, on seni vastuseta. Valli mõõtmete põhjal võib arvata, et linnus pärineb muinasaja lõppjärgust, 11. sajandist – 13. sajandi algusest. Välistada ei saa aga ka viikingiaega (8.–11. sajand) või veelgi kaugemat minevikku. 2008. aasta proovikaevamised Võhandu paremkaldal oleval Vareste linnamäel (Leevilt ligi 2 km põhja pool) näitasid, et linnus on 2.–3. sajandist. Ka seal oli tegemist väga lühiajalise linnusega: kaevamistel leiti vaid üks potikild – käsitsi tehtud nõust. Ka Võuküla kohta on vastust peagi oodata: söeproovide abil võib puude langetamise aja kindlaks teha heal juhul +/- 40 aasta, halvemal juhul mõne sajandi täpsusega.

Lippude lehvides mere põhja. Vabahärra von Berckheimi vägiteod ja hukk Soome lahel


www.horisont.ee 04/2010

Meri hoiab saladusi kiivalt. Kui inimese viibimine avakosmoses ei üllata enam kedagi, siis maailmamere põhja, Mariaani süvikusse, on laskunud ainult kaks meest ning sedagi üksnes kahekümneks minutiks. Käesoleval ajal pole ühelgi riigil mehitatud sukelaparaati, millega seda eksperimenti korrata.

Lihtsad ei ole ka vrakiuuringud. Juba saja meetri piirimail lebavate vrakkide uurimine eeldab head tehnikat, piisavalt aega ning suuri kogemusi, ootamatuid eksimusi tuleb ette ikka ja jälle. Üks selliseid näiteid on ka Horisondi eelmises numbris avaldatud lugu Saksa allveelaevast U-26. Ehkki uurijad said vrakist erakordselt hea sonaripildi ning korralikud ringskaneeriva sonari kujutised, jäi submariini visuaalne vaatlus halva veealuse nähtavuse tõttu tegemata. Esialgset materjali uuris Esimese maailmasõja aegsete allveelaevade Saksa ekspert Oliver Loerscher, kes U-26 versiooni reservatsioonideta pooldas. Juulikuu alguspäevade vaiksete mereilmade ajal lasksid Tuukritööde OÜ mehed vrakile teistkordselt allveeroboti ja said sealt täiendavat infot. Robotiga komandotorni üle vaadates nähti selle küljel laeva pardanumbrit Štša-322. U-26 versioon lendas uppi! Tegemist on hoopis Vene X seeria Štšuka klassi allveelaevaga, mis ööl vastu 12. oktoobrit 1941. aastal Soome lahel, seniteadmata kohas, arvatavalt miinil hukkus.

Oliver Loerscheri arvates ei ole tähenda uued arengud vraki uurimisel suurt õnnetust, sest uudis, mis on halb Saksa uurijaile, peaks olema hea venelastele. Peame sellega leppima meiegi, sest merendusajaloo üks poolik lehekülg on eestlaste töö kaudu saanud olulist täiendust.

Vello Mäss


11. oktoobril 1914 kell 11.10 kõmatas Soome rannavetes Hanko lähistel kõrguvast Russarö tuletornist ligikaudu kümme miili lõunas võimas plahvatus ning mere kohale kerkis ennenägematu vee- ja suitsusammas. Kui suits hajus, ei seletanud inimsilm kohal, kus hetk tagasi sõitis Tsaari-Vene soomusristleja Pallada, suurt midagi. Veepinnal ujusid üksnes madrusemütsid ja puupilpad.



Suur sõjalaev koos 584 mehega oli kadunud kui vits vette. Tragöödia ainusüüdlane oli Saksa allveelaeva U-26 komandör vabahärra Egewolf von Berckheim.

Intuitsioon ei petnud

Lahinguülesande kohaselt oli Soome lahe suudmealal tegutsev U-26 hommikul kell 4 alustanud Osmussaare juurest sõitu Hanko neeme suunas, mille lähistelt loodeti leida seal kurseerivaid Vene laevu. Seitse tundi hiljem ristus allveelaeva kurss kahe läänest läheneva sõjalaeva omaga: üks neist Vene soomusristleja Pallada, teine samatüübiline Bajan. Teineteise kiiluvees sõitvate ristlejate vahe oli silmaga hinnates 600-800 meetrit. Rünnakuks ülisoodsal positsioonil asuv U-26 ületas otse allveelaeva peale suunduvate ristlejate kursijoone, pöördus väheke ja saatis esimese ristleja poole teele üheainsa torpeedo. Mööda lasta oli võimatu ning torpeedo tabas Palladat otse keskele, kus asus laskemoonakelder. Selle sisemus detoneerus ning pühkis kõigist neljast korstnast paksu suitsu ajava soomuslaeva merepinnalt. Vee alla peitunud allveelaev tegi ümber läheneva Bajani elegantse kaare ja lahkus sündmuskohalt sügavamatesse vetesse.

Suhu jooksid uued hiired

Komandör Berckheim oli külmavereline meremees: aastail 1914-1915 uputas U-26 tema juhtimisel kokku viis laeva, neist kaks suurt sõjalaeva ja kolm mõnevõrra väiksemat transpordialust.

Pallada uputamisele järgnes talv, ent kevadel, 23. aprillil 1915, oli allveelaev uuesti aktsioonis, uputades Ahvenamaa lähistel Vene alluvuses sõitva transpordilaeva Fråk mahutavusega 849 brutoregistertonni.

Suurem saak sõitis allveelaevale otsekui hiir magavale kassile suhu 4. juunil 1915. Tol ilusal suvepäeval varitses U-26 periskoobi sügavusel Pakri saarte lähistel, lootes „jääda jalgu" mõnele Tallinnast läände suunduvale laevastikukoondisele. Lootused ei petnud komandöri, kelle hämmastuseks ilmus Tallinna poolt vaatevälja üksainus suur vähimagi kaitseta sõjalaev. Sakslastel oli piisavalt aega, et valida rannaäärsel mereteel poolvargsi liikuva vaenlase ründamiseks sobiv positsioon ja oodata rahulikult selle lähenemist. Miiniveeskja Jenissei, mis kalda lähedale hoidudes segamatult Väinamerre lootis pääseda, jäi U-26 laskeulatusse Keibu lahe suul. Kindlalt positsioonilt ja 600 meetri kauguselt välja saadetud torpeedo tabas 98,9 meetri pikkust ja 14 meetri laiust Jenisseid otse keskele ning tekitas paremasse pardasse, allapoole veeliini, küünivärava suuruse augu, mille kaudu vesi kohinal sisse tungis. Miiniveeskja saatus oli otsustatud: Jenissei hakkas kiiresti paremale küljele kreeni kalduma. Paraku ei olnud Vene küladest mobiliseeritud noormehed saanud vajalikku koolitust ega osanud midagi ette võtta ei laeva ega enese päästmiseks. Paljud hüppasid lihtsalt üle parda ja uppusid. Ehkki lähedaselt rannalt lükati kalapaadid vette, ei õnnestunud appi rutanud randlastel ohvrite arvu oluliselt vähendada. Paljud paati tõmmatud meremehed surid alajahtumise ja hirmušoki kätte: Jenissei uppus kümne minutiga ja ootamatu jäisesse merre sattumine oli kuivamaa külapoistele liig mis liig. Ohvreid oli 298, nende seas ka laeva komandör, 2. järgu kapten K. V. Prohhorov. Pääses 21 meest. Vabahärra von Berckheim tõusis Saksamaal päevakangelase staatusse.

Loomulikult korraldati Vene laevastiku staabis põhjalik juurdlus uurimaks, miks läks Jenissei sõjaolukorras merele saatelaevadeta. Süüdlased tulid välja versiooniga, et allveelaev rünnanud miiniveeskjat kalda poolt, kust vaenlast polevat osatud oodata. 1985. aastal leidis meremuuseumi uurimislaev Mare 47 meetri sügavusel lebava miiniveeskja vraki ning uuris seda järgnevail aastail üsna põhjalikult. Tuvastati, et Jenissei kaldapoolne vasak parras oli täiesti terve, millega purustati ka käibel olev müüt sõjalaeva huku asjaolude kohta. Laeva sillal asuva masintelegaafi kang oli asendis „täiskäik tagasi". Järelikult silmati sõjalaevalt selle poole kihutava torpeedo jälge, kuid midagi erilist ei olnud enam võimalik ette võtta.

1996. aastal osalesid Jenissei vraki uurimisel ka rootslasest sukeldujad, kelle rahalisel toel valmis 1997. aastal Eesti filmistuudio F-Seitse ja meremuuseumi koostöös merendusajalooline dokfilm „Tsaari sõjalaev".

Uued ohvrid ja jäljetu kadumine

Kahe suure sõjalaeva uputamine innustas allveelaevnikke ning Berckheim otsis uusi ohvreid. Venelased omakorda, olles teadlikud ohtliku aluse tegutsemisest Soome lahel Tallinna vahetus läheduses, pöörasid tavalisest rohkem tähelepanu pealveelaevade kaitsele. Ometigi oskas U-26 uputada 25. augustil 1915 otse Suurupi väina suus sõjalaevastiku ujuvtöökojana kasutatava, 1982tonnise veeväljasurvega transpordilaeva Petšora. Selle vraki avastas uurimislaev Mare alles 2009. aastal 85 meetri sügavuselt.

Saksa allveelaeva lahinguretk hakkas jõudma lõpule ning allveelaevnikud unistasid koduteele asumisest. Viis päeva pärast Petšora uputamist, 30. augustil, saadeti Vormsi lähistel mere põhja ka 869tonnise veeväljasurvega transpordilaev Zemlja ning lõpetati sõjategevus, et võtta ette ülesõit Läänemere lõunaossa, kodumaale. Sinna U-26 aga ei jõudnud ning sõjaajaloolased murravad siiani pead, kuhu see teenekas submariin kadus. On püütud leida pisimaidki märke laeva viibimisest ühel või teisel merealal. On analüüsitud teiste riikide sõjalaevade tähelepanekuid kohtumistest Saksa allveelaevadega nii Soome lahel kui Läänemere avarustel, ent tulutult. Kokkuleppeliselt peetakse allveelaeva hukkunuks 31. augustil 1915 seniteadmata kohas. Koos allveelaeva ja 30 meeskonnaliikmega hukkus ka 34aastane kaptenleitnandi aukraadis komandör Berckheim.

Merehaua leidis hiljuti Mare

21. mail 2010 sattus uurimislaev Mare rutiinsel vrakiotsingul Naissaare ja Osmussaare vahelisel merealal ligikaudu saja meetri sügavusel lebavale allveelaevale, milles arvati ära tundvat 85 aasta eest jäljetult kadunud U-26. Harukordselt vaikne kevadilm lubas suurele sügavusele vaatamata saada vrakist erakordselt häid sonarikujutisi, mille lahtimõtestamiseks varustas Läänemere allveesõja uurijana tuntuks saanud austraallane Darren Brown eestlasi suure hulga jooniste ja fotodega. Sonarikujutist joonistega kõrvutades nähti olulisi kokkulangevusi. Nii torkab just Berckheimi aluse ja selle kolme sõsarlaeva joonistel silma eriliselt kergitatud vööriosa, täpselt nagu sonari pildil. Komandosilla ees näeb vaataja madalamat alust ja sellel mingi posti otsas troonivat kogukat eset, mille otstarvet ei osanud Eesti uurijaist keegi ära arvata. Jooniselt on näha, et tegemist on prožektoriga. Selgesti paistavad komandosillalt kaks ülespoole kõrguvat periskoopi jne. Vilunud silm tunneb ära muudki iseärasused, ent sooviti enamat! Sügavusest üritati saada videokujutist. Nagu alati, tulid ka sel korral meremuuseumile appi Tuukritööde OÜ mehed Kaido Peremees ja Avo Jüris. Nad saatsid filmimiseks vee alla allveeroboti, ent halb nähtavus sügavamal kui 70 meetrit tõmbas plaanile kriipsu peale. Roboti asemel võtsid kogenud mehed appi ringskaneeriva sonari ja said piisavalt häid salvestusi, et tunda ära: tegu on Esimese maailmasõja aegse Saksa U-klassi avamere ründeallveelaeva vrakiga, milliseid siinsetes vetes peale U-26 olla ei saa.

Salvestusi uurides on nähtud mõndagi, mis õnnetuse asjaoludele viitavad. Näiteks sirutub põhjas lebavast laevast tahapoole üle 80 meetri pikk ankrukett, mille otsas ankurgi. Millega seda seletada, vajab veel mõtlemist. Ringskaneeriva sonari pildil on selgesti eristatav komandotorni pärani avatud luuk.

Kõik materjalid on saadetud ka Saksa ekspertidele, kelle arvamust meremuuseumis põnevusega oodatakse. Võib arvata, et sakslased soovivad lähemas tulevikus seda kuulsat allveelaeva, oma kaasmaalaste merehauda, Soome lahe sügavuses oma silmaga kaeda.

Lippude lehvides mere põhja. Paraadilaevad sõjatules

www.horisont.ee 03/2010

Vello Mäss

Hiljuti lisandus meremuuseumi fotokogusse kvaliteetne foto neljast, sõbralikult külg külje kõrval seisvast allveelaevast mingis tundmatus sadamas ja teadmata aastal. Pildi vasakus servas on näha allveelaev Kalev, ülejäänud kolm on võõrad. Tegemist näib olevat suure meresadamaga, sest tagaplaanil tabab silm suure reisilaeva kogu ning üle majade kõrguvaid hiigelmaste ja pikki raasid.

Tärkas kahtlus, et pildil on mõni Inglise meresadam. Selguse saamiseks otsiti kontakti allveelaevade muuseumiga Portsmouthi sõjasadamas Gosportis. Vastus tuli kiiresti. Kalevi kõrval asuvad Briti allveelaevad: esimesena S klassi HMS Spearfish, teisena O klassi HMS Oxley ja viimasena O klassi HMS Oberon. Tagaplaanil, Oxley ja Oberoni vahelt paistvad mastid ja raad kuuluvad admiral Nelsoni lipulaevale Victory.

Kalev kuninga kroonimispidustustel

Dateerida oli fotot lihtne. Inglismaal ehitatud Kalev sai pildile jääda ainult 1937. aastal, enne kojusõitu Tallinna. Ka sündmuse äraarvamine ei valmistanud enam raskusi: 1937. aasta 15.-22. maini peeti Inglismaa tähtsaima sõjasadama Portsmouthi lähistel Solenti väinas asuval Spitheadi merealal kuningas George VI kroonimispidustuste mereparaadi. Selles osalesid lisaks arvukatele Briti sõja- ja tsiviillaevadele ka paljude võõramaiste mereriikide sõjalaevad, Eesti allveelaev Kalev nende hulgas.

Väina vaiksel veel ankrus seisvate laevade sirged read vastasid läbimõeldud plaanile. Inglise allveelaevade seas olid ka Spearfish, Oxley ja Oberon. Heanaaberlikult seisid üksteise järel paraadrivis peatsed vaenlased: sakslaste soomuslaev Admiral Graf Spee ja venelaste liinilaev Marat, mõnevõrra kaugemal inglaste lahinguristleja Hood ja soomlaste soomuslaev Väinämöinen.

Pisut enam kui kahe aasta pärast algas Teine maailmasõda, mis hukutas hulga paraadil osalenud sõjalaevu, teiste hulgas Kalevi, Spearfishi, Oxley, Admiral Graf Spee, Hoodi, Marati.

Fotol nähtav Kalev võttis pärast paraadi suuna kodumaale, kuhu jõudis 1. juunil 1937. 1940. aastal sattus tollal moodne allveelaev kõigile eestlastele halva üllatusena Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu ja peatselt ka otsesesse sõjategevusse.

Jäljetult kadunud

1941. aasta 5. detsembril saatis Punalipulise Balti Laevastiku allveelaevade brigaadi komandör, teise järgu kapten Aleksandr Tripolski punalaevastiku sõjanõukogule alljärgneva dokumendi: „Kannan ette, et allveelaev Kalev kapten-leitnant Nõrovi juhtimisel väljus 29. oktoobril sel aastal Kroonlinnast Tallinna-Helsingi positsioonile ülesandega hävitada vaenlase sõjalaevu, panna Tallinna laevateedele miinitõkkeid ja tegutseda transpordilaevade vastu piiramatu allveesõja tingimuste kohaselt, peale selle pidi allveelaev teel positsioonile Ihasalu lahes maale jätma Punalipulise Balti Laevastiku staabi luureosakonna töötajad. 30. oktoobri hommikul saabus allveelaev Kalev Suursaare juurde ja sama päeva õhtul jätkas sõitu positsioonile. Üle sõitis allveelaev iseseisvalt piki laevateed. Ülesande täitmisest Ihasalu neemel ja miinitõkete panemisest pidi allveelaev ette kandma leppesignaalide tabeli järgi, kuid mingeid ettekandeid allveelaevalt ei ole tulnud ning ka allveelaevade brigaadi juhtkonna järelepärimistele ei ole vastust, samuti ka luureosakonna grupilt."

Täielikult punkerdatud ning miinide ja muu varustusega laaditud allveelaeva komandör sai positsioonile minekuks kaasa tähtsaid dokumente, teiste hulgas ka lahinguülesande kirjelduse, kus ülesõiduks vajalikud kursid, pöördepunktid ja kellaajad olid täpselt ära määratud. Lahinguülesandelt pidi allveelaev baasi tagasi tulema sama trassi mööda, kas selleks ettenähtud kuupäeval, erikorraldusel või varude lõppemisel. Laevameeskond, 38 meremeest, koosnes ainult venelastest, sest eestlastest mereväelased olid sealt juba ammu kõrvaldatud. Lisaks meeskonnale saadeti lahinguretkele ka kolmest eestlasest koosnev luuregrupp, teadaolevalt üks naine ja kaks meest. Sellest momendist, kui Kalev Kroonlinna sadamasillast lahkus ja kursi läände võttis, ei ole mitte keegi allveelaeva näinud ega sealt ühtki teadet vastu võtnud.

Saatusekaaslased

Fotol Kalevi kõrval seisnud HMS Spearfish (Mõõkkala) saatus ei kujunenud vähem traagiliseks. Sattudes sõjategevusse juba Teise maailmasõja algul, sai allveelaev 1939. aasta septembris sakslaste käe läbi rängalt vigastada, kuid ründas 1940. aasta aprillis värskelt remondituna Kattegati väinas edukalt Saksa raskeristlejat Lützow, viies selle ligikaudu aastaks rivist välja.

Sama aasta 31. juulil väljus Spearfish lahinguretkele Norra merre. 1. augustil jäi allveelaev seal silma Saksa submariinile U-34, mis komandör Wilhelm Rollmanni juhtimisel inglasi ründas ja laeva koos 38 mehega uputas. Pääses ainult üks Briti allveelaevnik.

Seiklusrikkam oli HMS Spearfish kõrval seisnud HMS Oxley käekäik. 1925. aastal telliti Inglismaalt Austraalia mereväe tarbeks kaks uut O klassi allveelaeva, HMS Oxley ja HMS Otway. Tuliuued allveelaevad mehitati treenitud meremeestega ja need asusid pikale teekonnale Sydneysse 1928. aasta 8. veebruaril. Juba Vahemerel ilmnesid laevade peamasinatel tõsised vead, mis vajasid kõrvaldamist kapitaalremondi ajal Maltal. Austraaliasse jõuti enam kui aasta hiljem, 14. veebruaril 1929.

1931. aastal anti Austraalia majanduslike raskuste tõttu mõlemad allveelaevad tagasi Kuningliku Sõjalaevastiku käsutusse ja need asusid vaevarikkale tagasiteele Inglismaale.

Teise maailmasõja puhkedes määrati HMS Oxley patrullteenistusse Norra rannikule, samasse piirkonda, kus patrullis juba HMS Triton. Mõlemad allveelaevad olid teineteisega regulaarselt kontaktis. 10. septembril 1939 silmas HMS Triton avamerel allveelaeva, milles usuti ära tundvat oma patrullikaaslast. Mingil põhjusel ei vastanud see aga väljakutsesignaalidele ning Tritoni komandör saatis kahtlaseks osutunud laeva suunas teele kaks torpeedot. Need mõlemad tabasid märki ja Oxley läks põhja koos 51 meeskonnaliikmega. Pääses vaid kaks meremeest. Põhjalik juurdlus tuvastas, et HMS Oxley oli mõnevõrra väljas oma patrullialast ning HMS Tritoni komandör oli toiminud eeskirjade kohaselt ega olnud juhtunus süüdi.

Neljas allveelaev, HMS Oberon, teenis mereväes kuni 1945. aastani, mil alus maha kanti ja lammutati.

Marega Kalevi jäänuseid otsima

Allveelaeva Kalevi saladusliku kadumise küsimust on käsitlenud paljud ajaloolased. Põhjalikult on analüüsitud kogu teadaolevat informatsiooni viimase lahinguretke ettevalmistamisest ja selle esimese etapi - ülesõit Kroonlinnast Suursaare juurde - läbiviimisest. Uurimise käigus on ilmnenud mitmed lahkuminekud tegelike ja dokumenteeritud sündmuste käsitlemisel. Kõige kurioossema tulemusena on uurijad avastanud, et Kalevi jõudmist veepealses asendis Suursaare juurde 30. oktoobri varahommikul ja sealt lahkumist sama päeva õhtul ei märganud ei saare valvepost ega ükski kõrvaline isik, samuti pole selle sündmuse kohta vähimatki märget valvekorrapäevikus. Kas oli tegemist uskumatu korralagedusega või ei jõudnud Kalev üldse saareni?

Teisest küljest on mitmed uurijad tulnud hiljem välja sensatsiooniliste avastustega Kalevi edukast tegevusest positsioonil, miinitõkete veeskamisest ja laevade hukkumisest neil miinidel. Vastuvaidlematult on tegemist Nõukogude sõjaajaloolaste ponnistustega, milles ikka ja alati püüti kaotusi võitudeks ümber kirjutada.

Suurt tähelepanu äratas omal ajal soomlaste versioon, et allveelaeva Kalev rammis ja uputas nende allveelaev Iku-Turso täpsemalt fikseerimata kohas. Jutustus näis tõene. Vigastatud vööriga Iku-Turso remont väldanud kolm ja pool kuud. Selle fantastilise loo üksikasjadesse süvenedes on selgunud, et ligilähedaselt taoline intsident juhtus tõesti, kuid aasta hiljem, 11. novembril 1942, mil teine Soome allveelaev, samatüübiline Vetehinen rammis Ahvenamaa lähistel Vene allveelaeva Štša-305 ja uputas selle.

Juba mitmeid aastaid endisel Juminda miiniväljal uppunud laevu uurinud Eesti Meremuuseumi laev Mare kavatseb käesoleval suvel pöörata erilist tähelepanu Kalevi jäänuste otsimisele. Uurijate käsutuses on allveelaeva viimane lahinguülesanne.

Lippude lehvides mere põhja. Briti allveelaev Hiiumaa lähivetes


www.horisont.ee 2/2010

Vello Mäss

Ühel 2009. aasta hilissügise päeval helistati merevalvekeskusest meremuuseumi ja tunti huvi Rootsi uurimislaeva Triad tegevuse vastu Hiiumaa lähivetes. Mereseireradar oli juba kolm päev jälginud nimetatud laeva toimetamisi Eesti majandustsoonis ja merevalvekeskus saanud arupärimisele kaheldava väärtusega vastuseid. Algul teatati, et laev otsib kadumaläinud päästeparve, hiljem oli juttu muudest põhjustest ning lõpuks tunnistasid rootslased, et otsivad uppunud laeva.

Väljasaadetud piirivalvelennuk silmaski merel allveeaparaatidega töötavat „rootslast", kes häirituna oma eksperimendid lõpetas ning Eesti vetest täiskäigul lahkus. Vahejuhtumi muutis eriti pikantseks asjaolu, et uurimislaev oli enne seda pikalt seotud Nord Streami gaasitorustiku trassi uuringutega ja et Eesti majandustsooni tuldi tööle luba küsimata.

Ebaseadusliku uuringu edu

Meremuuseumis taibati kohe, millega tegemist. Aega viitmata saadeti arupärimine teisele poole maakera Austraaliasse, kust mõne tunni möödudes tuli vastus - allveeuuringutele spetsialiseerunud Rootsi firma Marin Mätteknik AB uurimislaev Triad otsib Läänemerel Esimese maailmasõja ajal kaduma läinud Briti allveelaeva pardanumbriga E 18.

Aastail 1914-1918 viibis Läänemerel Briti allveelaevade flotill - kokku viis E-klassi ja kolm C-klassi submariini. Lahingutegevuses sakslaste vastu kaotati neist kaks: 1916. aasta juunikuu esimestel päevadel jäi lahinguretkelt naasev E 18 teadmata kadunuks Läänemere põhjaosas, 1917. aasta 21. oktoobril sõitis aga C 32 Vaiste lahe suul, Kastna küla all randa kinni ja selle õhkisid britid ise (vt Horisont 4/2009).

Austraalias elav lennukiinsener Darren Brown, kelle vanavanaisa teenis E 18 pardal signalistina, on pühendanud oma elust aastaid, et uurida Briti allveelaevade sõjateed Läänemerel ja välja selgitada E 18 saatust. Visa töö arhiivides ja Gosporti allveelaevade muuseumis Inglismaal ning head kontaktid Saksa uurijatega lubasid austraallasel teha põhjendatud järeldusi teadmata kadunuks jäänud allveelaeva huku asjaolude ja koha suhtes.

2009. aasta suvel veetis Darren Brown terve kuu Läänemere ääres. Suurema osa ajast elas ta Eestis, sõites rendiautoga läbi kõik Briti allveelaevadega seotud kohad Hiiumaal, Saaremaal ja Liivi lahe ääres. Lühemaid retki tegi ta Soome ja Rootsigi, nägemaks oma silmaga kitsast ja madalaveelist Öresundi väina, kustkaudu inglased eluga meeletult riskides Läänemerele tulid. Rootsis puutus austraallane kokku ka uurimislaeva Triad laevnikega, kellega kängurumaa mees usalduslikult oma teadmisi jagas.

Oktoobrikuu algul, kui gaasitrassi uuringud lõppesid, alustasidki rootslased tuntud allveeuurija Carl Douglase eestvedamisel E 18 otsinguid, kasutades selleks Darren Brownilt saadud infot. Mitmeid päevi tööd 26 meetri pikkuse laeva pardal, kus lisaks neljale meeskonnaliikmele rühm hüdrograafe sonari abil merepõhja uuris, viis sihile. Ebaseaduslikult Eesti merealal viibivad rootslased suutsid Esimese maailmasõja aegsete miinitõkete trasse uurides avastada senitundmatu allveelaevavraki, mille sonari kujutises ja allveeroboti vahendusel saadud piltidelt Darren Brown eksimatult E 18 vraki ära tundis.

Purustatud allveelaev

Leitud allveelaev näib lebavat kaljusel põhjal, sest pole vähimalgi määral mutta vajunud. Sirgel kiilul lebava aluse parem parras on täiesti terve, raskelt purustatud on aga vasak parras submariini keskosas. Meremiini plahvatus on purustanud allveelaeva survekorpuse, üles murdnud tekiosa kereplaadid ja muserdanud komandosilda ümbritsenud kerge korpuse. Tekilt on kadunud suurtükk. Ilmselt lendas see plahvatuses oma kohalt minema. Laeva tagaosas torkab silma täisnurkselt mahamurdunud raadiomast, andes ühemõttelist infot laeva huku asjaolude kohta. Sõidu ajal ülestõstetud raadiomast viitab laeva kulgemisele veepealses asendis, mil raadiotelegrafist jälgis eetrist kostvaid signaale. Just sellises asendis liikusid allveelaevad diiselmootorite jõul öisel ajal, laadides akupatareisid ja võites suuremat kiirust arendades kallist aega. Pealveesõidul viibis laeva kõrges komandotornis vahiohvitser koos mitme signalistiga, kes ümbritsevat mereala teraselt silmas pidasid.

Soodsa ilma puhul oli komandotorni luuk ikka lahti, et ventileerida laeva siseruume. Pärani avatud luuk jäi silma ka vraki juurde lastud allveerobotile. Ilmselgelt sattuski veepealses asendis sõitnud allveelaev Saksa miinitõkkele F. Rängalt purustatud vasak parras annab tunnistust meremiini plahvatusest allveelaeva kõige haavatavamas kohas - juhtimiskeskuse kohal komandosilla all. Vägev plahvatus rebis laeva külje pikalt lõhki ja paiskas sillal vahti pidanud mehed merre. Mõnekümne sekundiga läks allveelaev koos meeskonnaga põhja.

Leitud laeva koordinaate rootslased ei avalikusta, põhjendades nende varjamist firmasaladusega ja vajadusega kaitsta hukkunud allveelaeva rüüstajate eest. Viimane põhjendus on teatud mõttes argumenteeritud.

Peibutavad merehauad

Kaks päeva pärast allveelaeva leidu kajastanud pressiteadet helistasid meremuuseumi juba Läti vrakisukeldujad ja teatasid tungivast soovist minna E 18 vrakile. Samasugust tahtmist on väljendanud ka eestlastest tuukrid. Kummaline, kuidas üks merehaud peibutab inimesi kaheldava väärtusega tegevusele, ühtesid tungima luba küsimata teise riigi merealale, teisi midagi mõtlemata sukelduma teadaoleva riikliku kuuluvusega sõjalaevale, mille pardal puhkavale meeskonnale tänini elavad omaksed rahu ja lugupidamist sooviksid. Loodetud rahu hukkunuile ja respekti merehauale ei malda harrastussukeldujad aga pakkuda.

Sama kehtib ka näiteks 1998. aastal Aasiat ja Euroopat lahutava Marmara mere põhjast leitud Esimese maailmasõja päevil hukkunud Austraalia E klassi allveelaeva AE 2 vraki kohta. Suures sügavuses lebavat laeva uuriti põhjalikult. Algselt oli plaanis see üles tõsta, ent sooladega küllastunud metalli säilitamine kuival maal näis esile kutsuvat ületamatuid takistusi. Lõpuks otsustatigi jätta allveelaev mälestusmärgina oma hukukohale 72 meetri sügavusele mere põhja. Laeva kangelaslikule tungimisele läbi totaalselt mineeritud Dardanellide Marmara merre ja selle uputamise tõttu türklaste kätte sõjavangi sattunud allveelaevnikele pühendatud suurepärane videofilm valmis allvee-ekspeditsiooni tulemusena 2008. aastal. Darren Browni sõnade kohaselt on suveniirikütid AE 2 vrakki juba rüüstata jõudnud. Näib, et inimesed, kes ise meremeheleiba ei ole söönud ega laeva oma koduks pidanud, pole võimelised laevavrakki kui merehauda lugupidamisega suhtuma.


ROMAN MATKIEWICZ (1966), viiendat põlve tallinlane, on Eesti Meremuuseumi kauaaegne kunstnik-marinist. Lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi raamatugraafikuna. Kujundab muuseumi näitusi ja publikatsioone, selle kõrval tegeleb aktiivselt ajaloolaste uurimuslike tööde ja raamatute illustreerimisega. Tema kujundatud näitused on tulnud mitmel korral esikohale Eesti muuseumide festivalil Narvas.

Lippude lehvides mere põhja: soomuslaev Ilmarinen - soomlaste rahvuslik uhkus


www.horisont.ee 01/2010

Vello Mäss

Mitmeid laevu peetakse nende omanikriikide rahvuslikuks uhkuseks. Selliseid laevu on nii lätlastel, leedulastel, eestlastel kui ka soomlastel. Meie põhjanaabrite jaoks on üks niisugune mütoloogilise sepa nime kandev rannakaitse soomuslaev Ilmarinen.

Teatavasti oli just sepp Ilmarinen see vägilane, kes Kalevala eepose kohaselt soomlastele imepärase õnneveski Sampo sepistas.

Sõsarlaevad


Tulevane Soome rannakaitselaevastiku lipulaev Ilmarinen valmis Turus Crichton-Vulcani laevatehases ja võeti teenistusse 3. septembril 1933. Aasta varem oli valminud Ilmarise sõsarlaev Väinämöinen, Kalevala eeposest tuttava lauluisa nimeline alus. Mõlemad soomuslaevad ehitati ühe ja sellesama projekti järgi, pikkusega 93 ja laiusega 16,9 meetrit. Ühesugune oli ka laevade veeväljasurve 3900 tonni, kiirus 15 sõlme ja meeskond varieeruvalt 320-400 meremeest. Laevad olid hästi manööverdatavaina mõeldud kasutamiseks peamiselt varjulises Soome saarestikus, vajaduse korral ka talvetingimustes, ent mitte eriti rasketes jääoludes. Väike, 4,5meetrine süvis ning kõrge pealisehitus tegi laevade kasutamise avamerel ebamugavaks. Need mõlemad rullusid külglaines sõites küljelt küljele raskelt ja suure amplituudiga. Relvastuseks oli pardal neli 254 mm ja kaheksa 105 mm suurtükki. Selline tulejõud paigutas need suhteliselt tagasihoidliku soomusega sõjalaevad ristlejate ja monitoride vahepealsesse klassi. Väliselt täiesti sarnaseid soomuslaevu sai eristada üksnes Ilmarise kõrge masti ülaosa ümbritseva musta rõnga, otsekui leinalindi järgi.

Mõlemad sõjalaevad osalesid aastail 1939-1941 nii Talvesõjas kui järgnenud Jätkusõjas. Talvesõja alguspäevil oldi valmis kaitsma Ahvenamaa saarestikku võimaliku invasiooni eest, hiljem oldi aktiivsed Turu linna õhukaitsel Nõukogude lennuväe pommirünnakute vastu. Jätkusõja ajal anti avamerelt korduvalt suurtükituld Nõukogude sõjaväebaasi pihta Hanko poolsaarel.

Ilmarinen oli miini ohver


1941. aasta septembri algul algatasid Mandri-Eesti okupeerinud sakslased operatsiooni Beowulf Lääne-Eesti saartele tungimiseks. Nõukogude väejuhatuse tähelepanu hajutamiseks korraldasid liitlassuhteis Saksa ja Soome merejõud enne sakslaste otsustavat pealetungi mereoperatsiooni Nordwind. Soome saarestikust suundus Läänemere põhjaosale 17 alusest koosnev laevastik, mille eesotsas liikus soomuslaev Ilmarinen. Selle järel sõitis Väinämöinen, tagapool soomlaste kiiluvees Saksa miiniveeskja Brummer, siis merepuksiirid Taifun ja Monsun ning rivi lõpetas kaks jäämurdjat. Kogu flotilli ümbritses ja saatis hulk valvelaevu. Laevad pidi plaani kohaselt Hiiumaale lähenedes imiteerima dessanti läänesaartele.

Paraku nägi saatus ette asjade teistsugust kulgu. 13. septembri õhtul kell 20.30, kui laevad asusid Utö tuletornist 22 miili lõuna-edela pool, kärgatas Ilmarise vasakus pardas võimas plahvatus. Mõne sekundi pärast vajus laev samale küljele kreeni, keeras mõni minut hiljem põhja vastu taevast ja vajus siis, ahter ees, vee alla. Seitse minutit pärast plahvatust oli merepind, kus alles oli asunud suur sõjalaev, tühi, kui mitte arvestada seal ujuvaid meremehi. Ligirutanud valvelaevad päästsid kokku 132 meeskonnaliiget, kes hiljem musta huumorina „Ilmarise supelseltskonna" („Ilmarisen uimaseura") nime all tuntuks sai. Koos laevaga läks põhja 271 meremeest, kes aluse siseruumidest välja ei pääsenud.

Õnnetuse põhjustajaks peeti algul torpeedot, ent hiljem jõuti arusaamisele, et plahvatas meremiin. Nimelt tegeles flotilli liidrina liikunud Ilmarinen järelsõitvate laevade miiniohutuse kindlustamisega. Sõjalaeva vöörist sirutusid kahele poole miinitraali terasvaierid, mis ankrumiinide trosse pidid püüdma. Mingil põhjusel ei lõiganud traal kinnihaagitud miinitrossi läbi, Ilmarinen vähendas kiirust ja alustas pööret paremale, et takerdunud traali vabastada. Sel hetkel puutus pöörava laeva vasak parras teist miini ja peagi rammis uppuv sõjalaev, ahter ees, end sügavale põhjamutta. Toimunu oli Soome mereväe suurim kaotus läbi aegade.

Mereväe mälestusrist

Ehkki mälestusjumalateenistus peeti Väinämöise pardal 21. septembril, hoiti Ilmarise hukku pikka aega saladuses nii vaenlaste kui oma rahva eest. Alles 1943. aasta juunikuus pühitseti ohvrite sümboolne matusepaik Naantali lähistel.

* Tänapäeval kõrgub seal kivine mälestusrist, mille vasksele tahvlile on kirjutatud järgmised read: 174 ohvitseri ja meremehe mälestuseks, kes surid oma sõjakohustuste täitmisel aastail 1941-1945. Teenistusi on peetud sel kohal 20. juunil 1943, 11. juunil 1944, 16. juulil 1944 ja 1. juulil 1945. Hukkunute surnukehi ei ole merest välja toodud.
* 13. septembril 1951 avati käesolev Mälestusrist soomuslaeva Ilmarise huku kümnendaks aastapäevaks.
* 13. septembril 1996. aastal lisati ristile veel 183 vapra mehe nimed, kelle surnukehi ei ole merest välja toodud. Mälestusjumalateenistused on peetud nende kodukohtades.
* Aastail 1941-1945 kaotas Soome merevägi lahingutes 698 meest, lisaks neile veel 12 langenud Eesti vabatahtlikku.
* Aastail 1939-1940 kaotas elu 79 mereväelast. Miinitraalimisoperatsioonid aastail 1945-1950 nõudsid veel 26 mehe elu.

Vrakk kui merehaud

Ilmarise vraki leidis Soome merevägi 25. augustil 1990. aastal 70 meetri sügavuselt, koordinaatides ligilähedaselt 59°27´ põhjalaiust ja 21°05´ idapikkust. Lähim punkt Hiiumaal, Ristna neem, jääb sealt 43 miili kagusse. Vrakk on kuulutatud merehauaks, kuhu asjaarmastajate sukeldumine on keelatud. Erand tehti kuuele Ilmarise veteranile 7. juunil 1991. aastal. Eakad mehed viidi mere põhja, otse vraki juurde, turismiallveelaeva Nicolas pardal. Seal all, pilkases pimeduses, prožektorikiirte valguses, nägid vanad meremehed uuesti oma laeva, millel nad ligikaudu pool sajandit tagasi teenisid ja Soome vabaduse eest võitlesid. Läbi illuminaatorite vrakki uurides tehti ka ligikaudne visand ümberpöördunud soomuslaevast mere põhjas.

Näituse „Lippude lehvides mere põhja" tegemisest kuulda saanud soomlased, Eesti Meremuuseumi head sõbrad ja koostööpartnerid, tõid Ilmarise mudeli omal initsiatiivil Turus asuvast Forum Marinum meremuuseumist Tallinna ja andsid näituse tegijaile eksponeerimiseks. Nüüd aitab see peensusteni täpne mudel ilmestada kunstnik Roman Matkiewiczi kujundatud atraktiivset näitust kaheksa riigi märterlaevadest.

Ilmarise sõsarlaev Väinämöinen anti sõjakahjude hüvitamiseks üle Nõukogude Liidule 5. juunil 1947 ja nimetati ümber Võborgiks, mis jätkas mereväeteenistust 1960. aastani.



VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on mere sügavusest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Mare kaptenina osales läinud suvel mitmel allveelaevavrakkide otsingul. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli, mitme mereteemalise raamatu autor.

Sajanditagune Pärnu ehitusbuum erines tänapäevasest

www.parnupostimees.ee 12.02.2011

Tõnu Kann, reporter

Kui võrrelda Pärnu linna arhitektuurse ilme muutumist läinud sajandi esimesel kümnendil 21. sajandi esimese kümne aastaga, siis nõustugem, et tänapäev jääb toonasele ajale ehitusliku sära poolest alla. Kuigi ehitusmahud on võrreldamatult 21. sajandi esimese kümnendi kasuks, ei ole kerkinud hoonete sotsiaalne tähtsus ega linnaruumi muutumise ulatus seda mitte.

Tõsi, hiljutine aastatuhande vahetus ei toonud Pärnule kaasa ühtegi linna arengule nii tähtsat sündmust kui 20. sajandi tulek. Neist kolm kõige tähtsamat olid: raudteeühenduse rajamine Valga, Riia, Viljandi ja Tallinnaga 19. sajandi lõpul, Venemaa suurima tselluloosivabriku Waldhofi töölehakkamine 1899. aastal ja Pärnu puukooli rajamine 1900. aastal.

Raudteeühenduse loomine Liivi- ja Eestimaa kubermangu pealinnadega arendas kaubandust ja lõi eelduse kohaliku tööstuse arenguks. Waldhof andis tööd mitmele tuhandele inimesele, kasvatades linlaste arvu. Puukooli rajamine pani aluse Pärnu rohevööndile, sealjuures suure hulga meie praeguseks vanade alleede istutamisele.

Peale selle kerkisid Pärnu kesklinna raudteega seotud kroonumajad ja eeslinna Waldhofi tööliste, eestööliste ja meistrite elamud, millest mitu on tänini Riia maantee servas ja Metsa tänavalgi alles.

Tänapäeva kortermajade ehituse buumile Pärnus ja sadadele tühjana seisvatele korteritele jäävad omaaegsed tööliste majad mõistagi alla, aga sadakonna aasta taguste suursuguste ühiskondlike hoonete kerkimine on tänapäevaga võrreldes lausa enneolematu.

Sel ajal kerkisid Pärnusse Issandamuutmise kirik (1904), tänapäevane Vanalinna põhikooli hoone (1902) ja selle võimla vana püssirohukeldri peale (1907). Ilmet võttis sõjaväekasarmu Tammsaare puiesteel (1905 ja edasi). Lõuna 2 avati Nikolai koguduse vanadekodu (1909).

Läinud sajandi esimesse aastakümnesse langevad ka nõukogude ajal hävitatud Endla teatrimaja (1911) ja praegu tühjana seisva Sillutise tänava haiglahoone (1912) ehitamise algus.

Möödunud sajandi hakul võtsid tänapäevani säilinud ilme Bristoli hotell Rüütli tänaval ja Pihkva pangahoone (kohtumaja) Rüütli ja Vee tänava nurgal. Samuti rannasalong, mida me rohkem kuursaalina tunneme.

Ühtlasi kerkis sel ajal rida siiani säilinud esinduslikke villasid nii kesklinnas kui ranna rajoonis, Ammende villa nende hulgas (1905).

Praegusel sajandil on sotsiaalselt tähtsuselt ja arhitektuurse ilmekuse poolest vastu panna Pärnu haigla uus hoone, kesklinna koolide võimla Kuninga tänava kooli (ehitatud 1875) hoovis, kontserdimaja, kolledþ ja spordihall. Silmatorkavuselt Silla keskus Papiniidus, mõni korterelamu ranna ja Mai rajoonis, Ülejõel ja kesklinnas.

Tööstushoonetest on märgiline mullu Niidu tööstuspiirkonda kerkinud Fortum Termest, mis elektritoodangult ületab 1910. aastal Laia tänava äärde püstitatud linna elektrijaama miljon korda, kuid näiteks Waldhofiga võrreldes annab Pärnus tööd kaduvväikesele grupile, mõjutamata linna välist arengut. Usun sellistes asjades aja paratamatut märki, mis kandub arhitektuurigi.

Taastatud muinasjutumaja tõi linnalt rahalise preemia


www.pealinn.ee 13.02.2011

Oliver Õunmaa

«Sünnikodu torni aknakesi ei olnud keegi vist sõjast saadik puudutanud,» nendib maja üks omanikke Tõnu Hinno, kes aknad oma kätega korda tegi.

Üheksa aastat oma kätega Eesti rikkaimale, Puhkide perele kuulunud muinasjutuvilla kallal vaeva nägemist tõi omanikele linna paremini restaureeritud hoone preemia.

Neljapäeval autasustab kultuuriväärtuste amet möödunud aasta jooksul kõige paremini restaureeritud hoonete omanikke. Peapreemia on sel korral 6000 eurot ja see jaguneb nelja maja vahel, neist kaks asuvad vanalinnas ja kaks muudel miljööaladel.

Parimaks restaureeritud majaks väljaspool vanalinna asuval miljööalal osutus Tõnu Hinnole ja Aldur Partsile kuuluv maja Nõmmel Õie 17, mis on välimuselt tõeline muinasjutumaja.

«Õie 17 kuulus sõjaeelsele tuntud äriperekonnale Puhkidele,» rääkis kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Liina Jänes. «Maja täpne ehitusaeg ega arhitekt pole teada, kuid tegemist on tsaariaegse villaga, täpsemalt suvemajaga. Nõukogude ajal tehti majas ümberehitusi, aga praeguseks on omanikud algse väljanägemise, sh on väikeste ruutudega aknad hoolikalt taastanud. Värvimisel kasutati kultuuriväärtuste ametilt tellitud värvipassi.»

Taastatud rikkalikud interjöörid


Aldur Parts, kes töötab tehnikaülikoolis ehitusteaduskonna õppejõuna, nägi koos naabrimehega maja kallal ise vaeva. «Maja värvisime tõesti sama passi järgi, tõmbasime ainult toonid natukene pastelsemaks, muidu olid värvid meie jaoks liiga erksad,» rääkis mees. «Aknad taastasime nagu vanasti, need olid vahepeal ära rikutud. Maja me väljastpoolt ei soojustanud, et säiliks endine välimus ja aknad ei jääks auku. Väike soojustus läks sissepoole. Torni aknad taastas naaber ise oma kätega. Korrastasime ka hoovipealse hoone ja kuurid. Tegime põhiliselt kõik tööd ise, vaid suuremate puhul kasutasime abilisi. Kokku võttis kompleksi kordategemine üheksa aastat aega.»

Hinno sõnul pani teda maja kallal vaeva nägema austus väärika ajaloolise hoone vastu. «Hoone tundub ju tõepoolest muinasjutumajana, eks ta ole mul sünnipaik ka,» tunnistas Hinno. «Pealegi olen ma natukene puutööd õppinud. Torni aknakesi ei olnud keegi vist sõjast saadik puudutanud. Hoovipealne endine majahoidja maja tuli aga pehastumise tõttu otsast lõpuni uuesti üles ehitada. Nüüd asub seal saun.»

Paremini korda tehtud hooneid vanalinna muinsuskaitsealal on Vene 16, mis kuulub katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele.

Jänese sõnul tasub Vene 16 esile tõsta korda tehtud rikkalike interjööride poolest. «Koguduse ruumid asuvad majas, mis on osa dominiiklaste kloostri hoonestusest,» rääkis Jänes. «Vanalinnas tuleb tööde käigus ikka seni teadmata detaile ilmsiks, aga sedavõrd kompleksselt ja hästi säilinud 17. sajandi alguse interjöör on harukordne.»

17.-18. sajandi üllatavalt terviklikult säilinud ruumides asuvad maalingutega talalagi, barokne raidkivist aknasammas, ilmselt Põhjasõja-eelsest ajast pärit maalingufragmendid ning hilisemad maalingud, ligi seitsme meetri sügavune kaev siseruumides jpm. Ühel akna raidpõsel on dateering 1601. Vene 16 on äramärgitud hoonetest ainus, mis sai linnalt restaureerimistoetust. Hoone tegi korda OÜ Vana Tallinn.

Hea koostöö sisekujundajaga

Teine auhinna saanud vanalinnamaja asub Toom-Kooli 1 ja kuulub Toomkooli Invest OÜ-le. Jänese sõnul lasi omanik õigesti korda teha terve maja keldrist pööninguni. «Hilisklassitsistlikust interjöörist seal kahjuks erilist säilinud polnudki, kuid sisearhitekt Kalju Palo tegi töö eriliselt asjatundlikult,» märkis Jänes. «Hoone pälvis preemia restaureerimisprojekti, sisearhitektuuri ja eeskujuliku restaureerimistöö eest.»

Palo ise jäi oma panust kommenteerides tagasihoidlikuks. «Tegelikult oli dekoor, seinte värv ja valgustid sisekujundaja Ville Lausmäe töö, minule jäi rohkem arhitektuurne osa,» selgitas ta. «Endisest hiilgusest oli ruumides säilinud vaid üksikuid katkeid, teadmised vanadest ajastutest kulusid marjaks ära, et ette kujutada, milline kõik kunagi võis olla. Tuli kasutada nii teiste sama ajastu hoonete kui sama maja väheseid säilinud näidiseid. Näiteks ühe akna põhjal sai taastada teisi. Kuid see oli õnnelik projekt, sest saime kohe algusest peale sisekujundajaga koostööd teha. Ei olnud nii, et pärast arhitekti tööd oleks tulnud keegi veel muudatusi tegema.»

Töös pidi arvestama ka vana maja eripäradega. «Nagu vanade majade puhul ikka, tuli ette ka üllatusi, kus üks või teine tugevana tundunud konstruktsioon oli tegelikult poollagunenud,» rääkis Palo. «Teine väljakutse oli moodsate kommunikatsioonide paigaldamine nii, et need toimiks, kuid ei muudaks ruumide proportsioone ega rikuks neid ära.»

Korda tehakse ka stalinistlikke hooneid

Kokku vaatas kultuuriväärtuste amet üle mitukümmend hoonet. Jänese sõnul torkas sel korral silma, et korda on tehtud ka paljud mitmekümne korteriga stalinistlikud hooned. See on eriti hinnatav, sest tavaliselt on suurte majade elanikel raske kokku leppida.

Kultuuriväärtuste ameti juhataja Anu Kivilo ütles, et väärtuslike majade kallal vaeva näinud inimesed on tõesti kiitust väärt. «Tahame näidata, et muinsuskaitse ei ole kuri karistaja, vaid tõesti ka tunnustab tublisid majaomanikke, kes oskavad oma vara hinnata ja selle väärikust esile tõsta,» lausus ta.

Teise miljööalal asuva paremini restaureeritud hoone auhinna said kolm Õle 43 korteriomanikku. Hoonet aitas korda teha restaureerija Taavi Leis, kes ka ise samas majas elab.

Lisaks rahalisele auhinnale said tänukirja korteriühistud Videviku 19/21 ning J. Pärna 3 hoone stiilse värvilahenduse eest, Kaitseliidu Tallinna Malev Narva mnt 81 asuva Pfaffi suvemõisa häärberi stiilitundliku ja muinsuskaitse nõuetele vastava restaureerimise eest, OÜ H. Uuetalu Kiek in de Köki suurtükitorni restaureerimisprojekti ja järelevalve, sisearhitektuuri ja eeskujuliku restaureerimistöö eest, OÜ T-Linnaprojekt Munkadetaguse ja Hellemani torni ning nende vahelise kaitsekäigu restaureerimisprojektide koostamise ja järelevalve eest, Tallinna Tehnikaülikool Glehni lossi vaatetorni muinsuskaitselise järelevalve ja eeskujuliku restaureerimise eest ning Tallinna vanausuliste kogudus Kibuvitsa 6 palvela restaureerimisprojekti ja eeskujuliku restaureerimistöö eest.

maanantai 14. helmikuuta 2011

Meenutades kuulsat kaptenit August Sarapuud


www.kultuur.elu.ee 2.2002

Tekst: Ants Sild

Kapten August Sarapuu

7.4.1891 – 27.5.1957

Sündinud Mõnistes Võrumaal. Lõpetanud õpetajate pedagoogilised kursused Taali ministeeriumikooli juures ja maamöötjate kursused Petreburis. Sõjalise hariduse omandas vene 6. armee lipnikuna, hiljem lõpetas alalisväe ohvitseride kursused. Võttis osa I maailmasõjast. Vabadussõja algul formeeris omanimelise pataljoni, hilisem Võru kaitsepataljon. Osalenud Vabadussõja lahingutes Koiva-Mustajõe rindel, Riia-Pihkva kiviteel ja Porhovi linna all. 21. novembril 1945. arreteeriti ja saadeti Balti Laevastiku Sõjatribunali otsusega Saraatovi vangilaagrisse. 1953 naaseb Eestisse surmani kurnatud tervisega. Määratakse elama Kohtla-Järvele, kus elu 4 viimast aastat osaleb kommunaalosakonna juhatajana linna haljastamisel.

Eesti lõunatipus, Mõnistes, Peräkonnul Hütü talus sündis kapten August Sarapuu, kelle osast Vabadussõja vaimu äratamisel ja tulevaste võitlejate innustamisel Valga- ja Võrumaal võiks kokku kirjutada mahuka uurimuse.

Et ka Mõniste vallast on pärit kuulsaid mehi, sain teada lapsepõlves. Kord jutustas isa oma kohtumisest kapten Sarapuuga Valgas. Teda, tööstuskooli poissi, saadetud sõjaväeossa mingit kirja või teadet viima. “Sea end korda, Sarapuu ei lase üle läve kedagi, kes viisakalt riides pole,” oli meister teda hoiatanud. Juuksed kammitud, püksid viigitud, lipski ees, kandis ta tikksirgelt seistes ette, mis asjus oli tulnud. Kapten Sarapuu oli naeratades tänanud, isa välja juhatades aga öelnud: ”Noormees, kabinetti astudes jäetakse kalossid koridori, seda teadmist läheb elus alati tarvis.”
Nendel aegadel käis härrasmees tänaval, kalossid kingade peal, isa oli need maha võtmata unustanud ja kõrge sõjaväeülemuse juurde läinud. Kombeõpetuse tund oli meelde jäänud, miks ta muidu mulle sellest rääkima hakkas.
Rahvasuu rääkis külas, et Sarapuu olla Vabadussõja alguses reel püsti seistes mööda Karula külasid kihutanud ja mehi rindele kutsunud. Pole püssigi, kuidas me saame minna? olid talumehed küsinud. Vastaselt võtate, öelnud Sarapuu ja sõitnud järgmise talu õue.
Korra olla kapten Sarapuu soomusrongi katusele tõusnud ja sealt tulejuhtimist korraldanud, sest rindelõigus oli olukord väga kriitiliseks muutunud. Selliseid legende ja tõsilugusid jutustati meie kodus, kui olin laps. Mäletan, et kõneldi ka kapten Sarapuu imepärasest Vene vanglast naasmisest, sellele oli kinnitust saadud naabruses elavalt Salme-tädilt, kapteni lähedase sugulase käest.
Kuulsat kaptenit näha ei õnnestunud. Kas ta üldse kodukohas käis, seegi on teadmata.

Viiskümmend aastat hiljem kohtan saatuse tahtel Tallinnas kapten Sarapuu tütart, kes parasjagu teeb koopiaid isa fotoalbumi piltidest. Eda Sarapuu, korraldades Vabadussõja veteranist isale mälestusmärgi püstitamist, oli nõus lühikeses intervjuus tema elu ja saatust meenutama

Missugused on teie esimesed mälestused isast?

Eda Sarapuu: “Need pärinevad tema teenistuskohast Valgas. Olime korteris Kungla tänavas, kus mõnikord käis külas ka isa sõjaväekaaslasi, ohvitsere. Pidin olema kraps ja viisakas laps, neile tere ütlema ja kniksu tegema. Mõnikord tuli luuletust lugeda või tantsida. Sageli võttis isa mind ohvitseride kasiinosse kaasa, see oli tavaline, et kasiinosse tuldi koos pereliikmetega. Mulle seal meeldis, sai jäätist süüa ja limonaadi juua.”

Kui isal sõjaväeteenistus lõppes, siis tuli ka elukohamuutus?


“Teenistuslehel on kirjas, et kapten August Sarapuu arvatakse tagavaraväkke. See oli 1934. aastal. Ta oli juba ostnud Tartumaale Kaiavere mõisa ja siin sai endisest ohvitserist maamees ning seltskonnategelane. Vabadussõja-aegne organiseerija- ja korraldajavaim lõid välja, ta juhtis kindla peremehekäega kodust majapidamist, samal ajal pani liikuma ka ümbruskonna elu. Tema suureks saavutuseks tuleb lugeda kohaliku algkooli asutamist, seal hakkasid käima talunike ja taluteenijate lapsed, minagi olen Kaiavere kooli lõpetanud. Kooli kaudu hakkas arenema kultuurielu, tehti näitemängu ja muusikat, sporditi. Isa oli väga huvitatud laste ja noorte arendamisest, mind kasvatas ta eestimeelses vaimus.”

Milles see isamaaline kasvatus avaldus?

“Ega see polnud mingi kasarmukasvatus. Isa nõudis, et igapäevased toimetused ja tööd tuleb teha kohusetundega ja korralikult. Tema ei kannatanud prii olemist ja sihitut aja surnukslöömist. Üks töö vaheldugu teisega – see oli tema arusaam. Maal olid selleks ju ka suurepärased võimalused. Nii sain ma tundma kõiki töid alates lehmalüpsist kuni heegeldamise ja kudumiseni välja. Aga isa nõudis veel ka, et pean sportima, jalgrattaga sõitma, ujuma, võrkpalli mängima. Tema enda lemmikharrastus oli kalapüük, sealgi tuli mul isa kaaslane olla. Ei ole tegevust ega tööd, mida inimene ära õppida ei suuda, tavatses isa ütelda. Ta tõestas seda ja tahtis, et minagi selles veendunud oleksin. Mul on siiamaani tunne, et isa nägi justkui ette enda ja minu saatust. Sellepärast ta õppis ja õpetas töid, mis igast hädast välja aitavad.”

Eesti Vabariik hävitati, riigi rajajate ja tema eest võidelnute töö tallati porri, kõik ilus ja isamaaline kadus kommunistliku katastroofi öösse.

“Esimesest okupatsioonilainest pääsesime ime läbi. Isa oli minu tulevikku ja edasiõppimist silmas pidades Tartusse, Vanemuise vastu maja ostnud. See sai müüdud ja oligi hea, maa- ja majaomanikud olid ju esimesed nõukogude võimu vastased, keda jahtima asuti. Hiljem maja põles. Saksa aeg hakkas lõppema ja uuesti lähenes hirmuvalitsus. Olime kõigest ilma, õnneks saime korteri ja isa oli võetud ülikooli majandusjuhataja ametisse, mis mingisuguse leivapala kindlustas.
Isa arreteeriti 21. novembril 1945. aastal. Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunali otsusega karistati Eesti Vabadussõjas võidelnud ja selle võidu heaks palju andnud August Sarapuud 5aastase vabaduskaotusega koos õiguste äravõtmisega kolmeks aastaks. Nii leebe karistus sai võimalikuks seetõttu, et keegi isa varasematel aastatel tundnud ja nüüd vastaspoolel tegutsev eestlane olla tema kasuks mõne sõna poetanud.
Edasi tuli kõik see, mida enamik Eesti sõjaväelasi pidi läbi elama – Saraatovi vangla, nälg, kurnatus, haigused, tervisekaotus, elu ja surma piiril viibimine...”

Ometi jõudis Teie isa elusana Eestimaale?


“Jah, 1953. aastal sai vanglaaeg täis. Vabastamiskäsus oli kirjas, et elada võib August Sarapuu Eestis vaid Kohtla-Järvel, ei kusagil mujal. Tervis oli isal jäänud vangilaagrisse, alles oli temast luu ja nahk. Ehk oligi nii arvestatud, et tuleb kodumaale surema...
Isa sai Kohtla-Järvel neli aastat töötada, kommunaalosakonna juhatajana algatas ja viis ta ellu linnapargi istutamise, mis muutis tööstuskeskkonna veidigi kaunimaks. Küllap oleks jõudnud muudki teha, mõistust ja tahet tal jätkus, aga läbielamised, vintsutused ja pideva jälgimise all elamine kurnasid ta välja, tema süda seiskus 27. mail 1957. aastal Tartus. Vabadussõja veteran oli surnud...
Olen tänulik isale, kes andis mu eluteele kaasa oskuse tööd teha ja raskusi taluda. Rahvavaenlase tütar pidi katkestama ülikooliõpingud, loobuma katsetest saada paremat tööd või eluaset. Aga ma võitlesin oma olemasoluõiguse eest, tulin toime ja sugugi mitte halvasti. Võlgnen selle eest tänu kodusele, isamaalisele kasvatusele selle sõna parimas tähenduses.”

Nüüd kõneldakse jälle suure suuga isamaalisusest, lehe teateil lubatakse Paldiskis pätipoissegi vastavas vaimus kasvatama hakata...

“Meid ümbritsev alatus ja autus, ülbus, loova töö põlgus, hõlbuelu ja välispidise sära tagaajamine, mida noortele otse peale surutakse, on sellest alguse saanud, et purustati Eesti elu, tema vaim ja vereringe. Paremaks saada pole kellelgi keelatud, aga enne tuleb läbi käia puhastustulest, parandada meelt, õppida tundma aukartust meie rahva mineviku ees. Isamaakasvatus iseendas – see on esmane, millele tuleb mõtelda nendel, kes teiste juhtimisele pühenduda kavatsevad. Kui märgid aga sellest kõnelevad, et juhtijad ise õigeid hoiakuidki pole veel omandanud, kuidas on siis võimalik kasvatustööst häid vilju oodata?”

Missugune saab teie arvates olema Eesti tulevik?


“Kui rahulik areng jätkub, heidetakse praht ja rämps kõrvale, elujõu saab õiglane ja vaba areng, mis toob uutes suhetes tagasi kunagi olnu. Ja see saab olema ilus ning tõeliselt eestipärane elu, mida võib imetleda ning nautida ise ja uhkusega võõrastelegi näidata. Ma mitte üksnes loodan, vaid ka usun, et see nii saab olema.”



Meenutuskilde kapten Sarapuust

“Koikküla mõisas aeti meid jälle ritta. Siis tuli üks keskmist kasvu ohvitser, kandis vist vene staabikapteni või kapteni mundrit, mõõga ja revolvriga. See ütles meile: “Olete nüüd kapten Sarapuu kaitsepataljonis. Midagi tõsist pole rindel juhtunud, ainult väikesed rindejoone õgvendamised. Meie ülesanne on venelased Eesti pinnalt minema peksta. Kui venelased on üle piiri pekstud, siis lastakse teid jälle koju.”

JUHAN TOOMEPUU,
“Varavalgest õhtuehani. Mälestused 1902 – 1983”, lk.60

* * *

“Maa ja rahva ajaloo saatuslik silmapilk oli jõudnud kätte. Tuliselt asuti tööle. Et meie Ajutisel Valitsusel ja sõjaväevõimudel puudusid vastavad varustuse tagavarad, ei suudetud kõiki ohvitsere kui ka meeskondi sõjaväe üksustesse koondada. Sellepärast tekkiski nähtus, et ärksamad Eesti ohvitserkonnast hakkasid kohtadel omal käel organiseerima ja formeerima. Üks sarnaseist ärksamaist Eesti ohvitseridest oli kapten Sarapuu. Olles määratud Võrumaale Hargla ja Karula kihelkondade komandandiks, sai ta oma käsutusse 20 sõdurit ja 3 püssi. Eeskätt algas kapten Sarapuu viibimata oma ümbruskonna puhastamist punastest. Viimastelt sai ta sõjariistu ja muud varustust. /—/ Viimaks sai kapten Sarapuu vastava loa kohapeal mehi mobiliseerida ja vastu võtta teenistusse vabatahtlikke. Nõnda kogunes ja kujunes “Kapten Sarapuu kaitsesalk”. Hiljem nimetati see ümber “Kapten Sarapuu kaitsepataljoniks”.

KARL PARTS,
“Kas võit või surm”, Tallinn 1991, lk. 69 – 70 ;