Arheoloogid Võuküla Kindralihaual

www.eestielu.ee 09.11.2010

Heiki Valk

Kui vanad on Eesti muistsed linnusekohad? Kas linnamäed olid kasutusel lühikest või pikka aega? Kas järjepidevalt või on nad uuesti maha jäetud ja taas kasutusele võetud?

Kas ja kuidas on võimukeskused aja jooksul ümber paiknenud? Neile küsimustele püüab Kagu-Eesti osas vastust leida Tartu Ülikooli uurimisprojekt, mida rahastab Eesti Teadusfond. Sel suvel tehti arheoloogilisi proovikaevamisi viiel Kagu-Eesti linnuseasemel – Haanja kõrgustikul Nooskas ja Kalogas, Karula vallas Lüllemäe lähedal, Võnnu vallas Läänistes ning Võuküla Kindralihaual.

Võuküla linnamägi asub külasüdamikust ligi kilomeetrit põhja pool, Võhandu kõrgel vasakkaldal. Linnuseõu on ümbritsetud poolkaares valliga ning külgneb jõe pool Võhandu varisenud kaldajärsakuga. Võimalik, et kunagi oli madal vall ka mäe sellel küljel.

Võuküla linnamäe kohta varasemaid arheoloogilisi andmeid polnud. Läinud augustis tehti linnamäe õuele 16 m² suurune proovikaevand, millest lähtus liivast linnusevalli lõikav 9 m pikkune ja 1 m laiune „saba“. Teine 9 x 1 m läbilõige tehti ka linnusevalli põhjapoolsesse serva. Kaevamistest võtsid osa peamiselt Tartu Ülikooli arheoloogiatudengid ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased, sealhulgas Diana Salf Pahtpää külast.

Et väikseimgi leid kaotsi ei läheks, sõeluti kogu pinnas läbi 4 mm silmavahega sõelte. Vaatamata hoolsale otsimisele ei saadud ainsatki leidu – isegi mitte savinõukilde ega loomaluutükke. Kui linnuse õuealal tundus liiv – ilmselt valli ehitustööde käigus – olevat segatud, siis vallikuhjatise all oli algne pinnas säilinud puutumatult. Mõlemas vallikaevandis oli valli all hõredat söekihti, mis näib pärinevat enne valli ehitamist mäel kasvanud võsa või metsapuude okste põletamisest. Ühest vallikaevandist leiti algselt maapinnalt kaks lamedat söestunud tukki, mis võiksid olla kisklaudadest – 140 cm ja 60 cm pikkune. Ilmselt pidid need põlema vahetult enne valli kuhjamist, sest pikemat aega õhu käes seistes oleksid tukid laiali lagunenud. Linnuseõuelt leiti ka ligi 50 cm sügavune postiauk ja selle lähedalt tulease. Teine, ovaalne postiauk oli vallisüdamiku all, tukkide kõrval.

Leidude puudumine näitab, et linnus oli kasutusel väga lühikest aega või – mis veel tõenäolisem – pole kunagi valmis saanudki. Seda näitab ka asjaolu, et linnuseõu on tasandatud vaid osaliselt: õueplatoo põhjapoolne serv on ebaühtlase pinnaga.

Küsimus, kui vana on Võuküla linnusekoht, on seni vastuseta. Valli mõõtmete põhjal võib arvata, et linnus pärineb muinasaja lõppjärgust, 11. sajandist – 13. sajandi algusest. Välistada ei saa aga ka viikingiaega (8.–11. sajand) või veelgi kaugemat minevikku. 2008. aasta proovikaevamised Võhandu paremkaldal oleval Vareste linnamäel (Leevilt ligi 2 km põhja pool) näitasid, et linnus on 2.–3. sajandist. Ka seal oli tegemist väga lühiajalise linnusega: kaevamistel leiti vaid üks potikild – käsitsi tehtud nõust. Ka Võuküla kohta on vastust peagi oodata: söeproovide abil võib puude langetamise aja kindlaks teha heal juhul +/- 40 aasta, halvemal juhul mõne sajandi täpsusega.