www.horisont.ee 04/2010
Meri hoiab saladusi kiivalt. Kui inimese viibimine avakosmoses ei üllata enam kedagi, siis maailmamere põhja, Mariaani süvikusse, on laskunud ainult kaks meest ning sedagi üksnes kahekümneks minutiks. Käesoleval ajal pole ühelgi riigil mehitatud sukelaparaati, millega seda eksperimenti korrata.
Lihtsad ei ole ka vrakiuuringud. Juba saja meetri piirimail lebavate vrakkide uurimine eeldab head tehnikat, piisavalt aega ning suuri kogemusi, ootamatuid eksimusi tuleb ette ikka ja jälle. Üks selliseid näiteid on ka Horisondi eelmises numbris avaldatud lugu Saksa allveelaevast U-26. Ehkki uurijad said vrakist erakordselt hea sonaripildi ning korralikud ringskaneeriva sonari kujutised, jäi submariini visuaalne vaatlus halva veealuse nähtavuse tõttu tegemata. Esialgset materjali uuris Esimese maailmasõja aegsete allveelaevade Saksa ekspert Oliver Loerscher, kes U-26 versiooni reservatsioonideta pooldas. Juulikuu alguspäevade vaiksete mereilmade ajal lasksid Tuukritööde OÜ mehed vrakile teistkordselt allveeroboti ja said sealt täiendavat infot. Robotiga komandotorni üle vaadates nähti selle küljel laeva pardanumbrit Štša-322. U-26 versioon lendas uppi! Tegemist on hoopis Vene X seeria Štšuka klassi allveelaevaga, mis ööl vastu 12. oktoobrit 1941. aastal Soome lahel, seniteadmata kohas, arvatavalt miinil hukkus.
Oliver Loerscheri arvates ei ole tähenda uued arengud vraki uurimisel suurt õnnetust, sest uudis, mis on halb Saksa uurijaile, peaks olema hea venelastele. Peame sellega leppima meiegi, sest merendusajaloo üks poolik lehekülg on eestlaste töö kaudu saanud olulist täiendust.
Vello Mäss
11. oktoobril 1914 kell 11.10 kõmatas Soome rannavetes Hanko lähistel kõrguvast Russarö tuletornist ligikaudu kümme miili lõunas võimas plahvatus ning mere kohale kerkis ennenägematu vee- ja suitsusammas. Kui suits hajus, ei seletanud inimsilm kohal, kus hetk tagasi sõitis Tsaari-Vene soomusristleja Pallada, suurt midagi. Veepinnal ujusid üksnes madrusemütsid ja puupilpad.
Suur sõjalaev koos 584 mehega oli kadunud kui vits vette. Tragöödia ainusüüdlane oli Saksa allveelaeva U-26 komandör vabahärra Egewolf von Berckheim.
Intuitsioon ei petnud
Lahinguülesande kohaselt oli Soome lahe suudmealal tegutsev U-26 hommikul kell 4 alustanud Osmussaare juurest sõitu Hanko neeme suunas, mille lähistelt loodeti leida seal kurseerivaid Vene laevu. Seitse tundi hiljem ristus allveelaeva kurss kahe läänest läheneva sõjalaeva omaga: üks neist Vene soomusristleja Pallada, teine samatüübiline Bajan. Teineteise kiiluvees sõitvate ristlejate vahe oli silmaga hinnates 600-800 meetrit. Rünnakuks ülisoodsal positsioonil asuv U-26 ületas otse allveelaeva peale suunduvate ristlejate kursijoone, pöördus väheke ja saatis esimese ristleja poole teele üheainsa torpeedo. Mööda lasta oli võimatu ning torpeedo tabas Palladat otse keskele, kus asus laskemoonakelder. Selle sisemus detoneerus ning pühkis kõigist neljast korstnast paksu suitsu ajava soomuslaeva merepinnalt. Vee alla peitunud allveelaev tegi ümber läheneva Bajani elegantse kaare ja lahkus sündmuskohalt sügavamatesse vetesse.
Suhu jooksid uued hiired
Komandör Berckheim oli külmavereline meremees: aastail 1914-1915 uputas U-26 tema juhtimisel kokku viis laeva, neist kaks suurt sõjalaeva ja kolm mõnevõrra väiksemat transpordialust.
Pallada uputamisele järgnes talv, ent kevadel, 23. aprillil 1915, oli allveelaev uuesti aktsioonis, uputades Ahvenamaa lähistel Vene alluvuses sõitva transpordilaeva Fråk mahutavusega 849 brutoregistertonni.
Suurem saak sõitis allveelaevale otsekui hiir magavale kassile suhu 4. juunil 1915. Tol ilusal suvepäeval varitses U-26 periskoobi sügavusel Pakri saarte lähistel, lootes „jääda jalgu" mõnele Tallinnast läände suunduvale laevastikukoondisele. Lootused ei petnud komandöri, kelle hämmastuseks ilmus Tallinna poolt vaatevälja üksainus suur vähimagi kaitseta sõjalaev. Sakslastel oli piisavalt aega, et valida rannaäärsel mereteel poolvargsi liikuva vaenlase ründamiseks sobiv positsioon ja oodata rahulikult selle lähenemist. Miiniveeskja Jenissei, mis kalda lähedale hoidudes segamatult Väinamerre lootis pääseda, jäi U-26 laskeulatusse Keibu lahe suul. Kindlalt positsioonilt ja 600 meetri kauguselt välja saadetud torpeedo tabas 98,9 meetri pikkust ja 14 meetri laiust Jenisseid otse keskele ning tekitas paremasse pardasse, allapoole veeliini, küünivärava suuruse augu, mille kaudu vesi kohinal sisse tungis. Miiniveeskja saatus oli otsustatud: Jenissei hakkas kiiresti paremale küljele kreeni kalduma. Paraku ei olnud Vene küladest mobiliseeritud noormehed saanud vajalikku koolitust ega osanud midagi ette võtta ei laeva ega enese päästmiseks. Paljud hüppasid lihtsalt üle parda ja uppusid. Ehkki lähedaselt rannalt lükati kalapaadid vette, ei õnnestunud appi rutanud randlastel ohvrite arvu oluliselt vähendada. Paljud paati tõmmatud meremehed surid alajahtumise ja hirmušoki kätte: Jenissei uppus kümne minutiga ja ootamatu jäisesse merre sattumine oli kuivamaa külapoistele liig mis liig. Ohvreid oli 298, nende seas ka laeva komandör, 2. järgu kapten K. V. Prohhorov. Pääses 21 meest. Vabahärra von Berckheim tõusis Saksamaal päevakangelase staatusse.
Loomulikult korraldati Vene laevastiku staabis põhjalik juurdlus uurimaks, miks läks Jenissei sõjaolukorras merele saatelaevadeta. Süüdlased tulid välja versiooniga, et allveelaev rünnanud miiniveeskjat kalda poolt, kust vaenlast polevat osatud oodata. 1985. aastal leidis meremuuseumi uurimislaev Mare 47 meetri sügavusel lebava miiniveeskja vraki ning uuris seda järgnevail aastail üsna põhjalikult. Tuvastati, et Jenissei kaldapoolne vasak parras oli täiesti terve, millega purustati ka käibel olev müüt sõjalaeva huku asjaolude kohta. Laeva sillal asuva masintelegaafi kang oli asendis „täiskäik tagasi". Järelikult silmati sõjalaevalt selle poole kihutava torpeedo jälge, kuid midagi erilist ei olnud enam võimalik ette võtta.
1996. aastal osalesid Jenissei vraki uurimisel ka rootslasest sukeldujad, kelle rahalisel toel valmis 1997. aastal Eesti filmistuudio F-Seitse ja meremuuseumi koostöös merendusajalooline dokfilm „Tsaari sõjalaev".
Uued ohvrid ja jäljetu kadumine
Kahe suure sõjalaeva uputamine innustas allveelaevnikke ning Berckheim otsis uusi ohvreid. Venelased omakorda, olles teadlikud ohtliku aluse tegutsemisest Soome lahel Tallinna vahetus läheduses, pöörasid tavalisest rohkem tähelepanu pealveelaevade kaitsele. Ometigi oskas U-26 uputada 25. augustil 1915 otse Suurupi väina suus sõjalaevastiku ujuvtöökojana kasutatava, 1982tonnise veeväljasurvega transpordilaeva Petšora. Selle vraki avastas uurimislaev Mare alles 2009. aastal 85 meetri sügavuselt.
Saksa allveelaeva lahinguretk hakkas jõudma lõpule ning allveelaevnikud unistasid koduteele asumisest. Viis päeva pärast Petšora uputamist, 30. augustil, saadeti Vormsi lähistel mere põhja ka 869tonnise veeväljasurvega transpordilaev Zemlja ning lõpetati sõjategevus, et võtta ette ülesõit Läänemere lõunaossa, kodumaale. Sinna U-26 aga ei jõudnud ning sõjaajaloolased murravad siiani pead, kuhu see teenekas submariin kadus. On püütud leida pisimaidki märke laeva viibimisest ühel või teisel merealal. On analüüsitud teiste riikide sõjalaevade tähelepanekuid kohtumistest Saksa allveelaevadega nii Soome lahel kui Läänemere avarustel, ent tulutult. Kokkuleppeliselt peetakse allveelaeva hukkunuks 31. augustil 1915 seniteadmata kohas. Koos allveelaeva ja 30 meeskonnaliikmega hukkus ka 34aastane kaptenleitnandi aukraadis komandör Berckheim.
Merehaua leidis hiljuti Mare
21. mail 2010 sattus uurimislaev Mare rutiinsel vrakiotsingul Naissaare ja Osmussaare vahelisel merealal ligikaudu saja meetri sügavusel lebavale allveelaevale, milles arvati ära tundvat 85 aasta eest jäljetult kadunud U-26. Harukordselt vaikne kevadilm lubas suurele sügavusele vaatamata saada vrakist erakordselt häid sonarikujutisi, mille lahtimõtestamiseks varustas Läänemere allveesõja uurijana tuntuks saanud austraallane Darren Brown eestlasi suure hulga jooniste ja fotodega. Sonarikujutist joonistega kõrvutades nähti olulisi kokkulangevusi. Nii torkab just Berckheimi aluse ja selle kolme sõsarlaeva joonistel silma eriliselt kergitatud vööriosa, täpselt nagu sonari pildil. Komandosilla ees näeb vaataja madalamat alust ja sellel mingi posti otsas troonivat kogukat eset, mille otstarvet ei osanud Eesti uurijaist keegi ära arvata. Jooniselt on näha, et tegemist on prožektoriga. Selgesti paistavad komandosillalt kaks ülespoole kõrguvat periskoopi jne. Vilunud silm tunneb ära muudki iseärasused, ent sooviti enamat! Sügavusest üritati saada videokujutist. Nagu alati, tulid ka sel korral meremuuseumile appi Tuukritööde OÜ mehed Kaido Peremees ja Avo Jüris. Nad saatsid filmimiseks vee alla allveeroboti, ent halb nähtavus sügavamal kui 70 meetrit tõmbas plaanile kriipsu peale. Roboti asemel võtsid kogenud mehed appi ringskaneeriva sonari ja said piisavalt häid salvestusi, et tunda ära: tegu on Esimese maailmasõja aegse Saksa U-klassi avamere ründeallveelaeva vrakiga, milliseid siinsetes vetes peale U-26 olla ei saa.
Salvestusi uurides on nähtud mõndagi, mis õnnetuse asjaoludele viitavad. Näiteks sirutub põhjas lebavast laevast tahapoole üle 80 meetri pikk ankrukett, mille otsas ankurgi. Millega seda seletada, vajab veel mõtlemist. Ringskaneeriva sonari pildil on selgesti eristatav komandotorni pärani avatud luuk.
Kõik materjalid on saadetud ka Saksa ekspertidele, kelle arvamust meremuuseumis põnevusega oodatakse. Võib arvata, et sakslased soovivad lähemas tulevikus seda kuulsat allveelaeva, oma kaasmaalaste merehauda, Soome lahe sügavuses oma silmaga kaeda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti