www.horisont.ee 03/2010
Vello Mäss
Hiljuti lisandus meremuuseumi fotokogusse kvaliteetne foto neljast, sõbralikult külg külje kõrval seisvast allveelaevast mingis tundmatus sadamas ja teadmata aastal. Pildi vasakus servas on näha allveelaev Kalev, ülejäänud kolm on võõrad. Tegemist näib olevat suure meresadamaga, sest tagaplaanil tabab silm suure reisilaeva kogu ning üle majade kõrguvaid hiigelmaste ja pikki raasid.
Tärkas kahtlus, et pildil on mõni Inglise meresadam. Selguse saamiseks otsiti kontakti allveelaevade muuseumiga Portsmouthi sõjasadamas Gosportis. Vastus tuli kiiresti. Kalevi kõrval asuvad Briti allveelaevad: esimesena S klassi HMS Spearfish, teisena O klassi HMS Oxley ja viimasena O klassi HMS Oberon. Tagaplaanil, Oxley ja Oberoni vahelt paistvad mastid ja raad kuuluvad admiral Nelsoni lipulaevale Victory.
Kalev kuninga kroonimispidustustel
Dateerida oli fotot lihtne. Inglismaal ehitatud Kalev sai pildile jääda ainult 1937. aastal, enne kojusõitu Tallinna. Ka sündmuse äraarvamine ei valmistanud enam raskusi: 1937. aasta 15.-22. maini peeti Inglismaa tähtsaima sõjasadama Portsmouthi lähistel Solenti väinas asuval Spitheadi merealal kuningas George VI kroonimispidustuste mereparaadi. Selles osalesid lisaks arvukatele Briti sõja- ja tsiviillaevadele ka paljude võõramaiste mereriikide sõjalaevad, Eesti allveelaev Kalev nende hulgas.
Väina vaiksel veel ankrus seisvate laevade sirged read vastasid läbimõeldud plaanile. Inglise allveelaevade seas olid ka Spearfish, Oxley ja Oberon. Heanaaberlikult seisid üksteise järel paraadrivis peatsed vaenlased: sakslaste soomuslaev Admiral Graf Spee ja venelaste liinilaev Marat, mõnevõrra kaugemal inglaste lahinguristleja Hood ja soomlaste soomuslaev Väinämöinen.
Pisut enam kui kahe aasta pärast algas Teine maailmasõda, mis hukutas hulga paraadil osalenud sõjalaevu, teiste hulgas Kalevi, Spearfishi, Oxley, Admiral Graf Spee, Hoodi, Marati.
Fotol nähtav Kalev võttis pärast paraadi suuna kodumaale, kuhu jõudis 1. juunil 1937. 1940. aastal sattus tollal moodne allveelaev kõigile eestlastele halva üllatusena Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu ja peatselt ka otsesesse sõjategevusse.
Jäljetult kadunud
1941. aasta 5. detsembril saatis Punalipulise Balti Laevastiku allveelaevade brigaadi komandör, teise järgu kapten Aleksandr Tripolski punalaevastiku sõjanõukogule alljärgneva dokumendi: „Kannan ette, et allveelaev Kalev kapten-leitnant Nõrovi juhtimisel väljus 29. oktoobril sel aastal Kroonlinnast Tallinna-Helsingi positsioonile ülesandega hävitada vaenlase sõjalaevu, panna Tallinna laevateedele miinitõkkeid ja tegutseda transpordilaevade vastu piiramatu allveesõja tingimuste kohaselt, peale selle pidi allveelaev teel positsioonile Ihasalu lahes maale jätma Punalipulise Balti Laevastiku staabi luureosakonna töötajad. 30. oktoobri hommikul saabus allveelaev Kalev Suursaare juurde ja sama päeva õhtul jätkas sõitu positsioonile. Üle sõitis allveelaev iseseisvalt piki laevateed. Ülesande täitmisest Ihasalu neemel ja miinitõkete panemisest pidi allveelaev ette kandma leppesignaalide tabeli järgi, kuid mingeid ettekandeid allveelaevalt ei ole tulnud ning ka allveelaevade brigaadi juhtkonna järelepärimistele ei ole vastust, samuti ka luureosakonna grupilt."
Täielikult punkerdatud ning miinide ja muu varustusega laaditud allveelaeva komandör sai positsioonile minekuks kaasa tähtsaid dokumente, teiste hulgas ka lahinguülesande kirjelduse, kus ülesõiduks vajalikud kursid, pöördepunktid ja kellaajad olid täpselt ära määratud. Lahinguülesandelt pidi allveelaev baasi tagasi tulema sama trassi mööda, kas selleks ettenähtud kuupäeval, erikorraldusel või varude lõppemisel. Laevameeskond, 38 meremeest, koosnes ainult venelastest, sest eestlastest mereväelased olid sealt juba ammu kõrvaldatud. Lisaks meeskonnale saadeti lahinguretkele ka kolmest eestlasest koosnev luuregrupp, teadaolevalt üks naine ja kaks meest. Sellest momendist, kui Kalev Kroonlinna sadamasillast lahkus ja kursi läände võttis, ei ole mitte keegi allveelaeva näinud ega sealt ühtki teadet vastu võtnud.
Saatusekaaslased
Fotol Kalevi kõrval seisnud HMS Spearfish (Mõõkkala) saatus ei kujunenud vähem traagiliseks. Sattudes sõjategevusse juba Teise maailmasõja algul, sai allveelaev 1939. aasta septembris sakslaste käe läbi rängalt vigastada, kuid ründas 1940. aasta aprillis värskelt remondituna Kattegati väinas edukalt Saksa raskeristlejat Lützow, viies selle ligikaudu aastaks rivist välja.
Sama aasta 31. juulil väljus Spearfish lahinguretkele Norra merre. 1. augustil jäi allveelaev seal silma Saksa submariinile U-34, mis komandör Wilhelm Rollmanni juhtimisel inglasi ründas ja laeva koos 38 mehega uputas. Pääses ainult üks Briti allveelaevnik.
Seiklusrikkam oli HMS Spearfish kõrval seisnud HMS Oxley käekäik. 1925. aastal telliti Inglismaalt Austraalia mereväe tarbeks kaks uut O klassi allveelaeva, HMS Oxley ja HMS Otway. Tuliuued allveelaevad mehitati treenitud meremeestega ja need asusid pikale teekonnale Sydneysse 1928. aasta 8. veebruaril. Juba Vahemerel ilmnesid laevade peamasinatel tõsised vead, mis vajasid kõrvaldamist kapitaalremondi ajal Maltal. Austraaliasse jõuti enam kui aasta hiljem, 14. veebruaril 1929.
1931. aastal anti Austraalia majanduslike raskuste tõttu mõlemad allveelaevad tagasi Kuningliku Sõjalaevastiku käsutusse ja need asusid vaevarikkale tagasiteele Inglismaale.
Teise maailmasõja puhkedes määrati HMS Oxley patrullteenistusse Norra rannikule, samasse piirkonda, kus patrullis juba HMS Triton. Mõlemad allveelaevad olid teineteisega regulaarselt kontaktis. 10. septembril 1939 silmas HMS Triton avamerel allveelaeva, milles usuti ära tundvat oma patrullikaaslast. Mingil põhjusel ei vastanud see aga väljakutsesignaalidele ning Tritoni komandör saatis kahtlaseks osutunud laeva suunas teele kaks torpeedot. Need mõlemad tabasid märki ja Oxley läks põhja koos 51 meeskonnaliikmega. Pääses vaid kaks meremeest. Põhjalik juurdlus tuvastas, et HMS Oxley oli mõnevõrra väljas oma patrullialast ning HMS Tritoni komandör oli toiminud eeskirjade kohaselt ega olnud juhtunus süüdi.
Neljas allveelaev, HMS Oberon, teenis mereväes kuni 1945. aastani, mil alus maha kanti ja lammutati.
Marega Kalevi jäänuseid otsima
Allveelaeva Kalevi saladusliku kadumise küsimust on käsitlenud paljud ajaloolased. Põhjalikult on analüüsitud kogu teadaolevat informatsiooni viimase lahinguretke ettevalmistamisest ja selle esimese etapi - ülesõit Kroonlinnast Suursaare juurde - läbiviimisest. Uurimise käigus on ilmnenud mitmed lahkuminekud tegelike ja dokumenteeritud sündmuste käsitlemisel. Kõige kurioossema tulemusena on uurijad avastanud, et Kalevi jõudmist veepealses asendis Suursaare juurde 30. oktoobri varahommikul ja sealt lahkumist sama päeva õhtul ei märganud ei saare valvepost ega ükski kõrvaline isik, samuti pole selle sündmuse kohta vähimatki märget valvekorrapäevikus. Kas oli tegemist uskumatu korralagedusega või ei jõudnud Kalev üldse saareni?
Teisest küljest on mitmed uurijad tulnud hiljem välja sensatsiooniliste avastustega Kalevi edukast tegevusest positsioonil, miinitõkete veeskamisest ja laevade hukkumisest neil miinidel. Vastuvaidlematult on tegemist Nõukogude sõjaajaloolaste ponnistustega, milles ikka ja alati püüti kaotusi võitudeks ümber kirjutada.
Suurt tähelepanu äratas omal ajal soomlaste versioon, et allveelaeva Kalev rammis ja uputas nende allveelaev Iku-Turso täpsemalt fikseerimata kohas. Jutustus näis tõene. Vigastatud vööriga Iku-Turso remont väldanud kolm ja pool kuud. Selle fantastilise loo üksikasjadesse süvenedes on selgunud, et ligilähedaselt taoline intsident juhtus tõesti, kuid aasta hiljem, 11. novembril 1942, mil teine Soome allveelaev, samatüübiline Vetehinen rammis Ahvenamaa lähistel Vene allveelaeva Štša-305 ja uputas selle.
Juba mitmeid aastaid endisel Juminda miiniväljal uppunud laevu uurinud Eesti Meremuuseumi laev Mare kavatseb käesoleval suvel pöörata erilist tähelepanu Kalevi jäänuste otsimisele. Uurijate käsutuses on allveelaeva viimane lahinguülesanne.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti