Kultuur ja Elu 04/2002
Tekst: Lilli Tuvikese kirjutiste põhjal kokkuvõtte teinud Naata Raudsepp
Fotod: Naata Raudsepa erakogust
Foto 1: Rusivana tütre Salme leeripäev 1911.a. Pedäjemäel tutiga männi juures, mille kellegi kurikäsi hiljem maha raius.
Foto 2: Perekond Raudsepp Antslas 1911.a. Vas: Tekla, Juhan,
isa Juhani süles istub Milly, ema Elsa, tema süles Heino, Cornelia, Richard.
Kunstnik Juhan Raudsepa (1896-1984) lapsepõlvekodu Rusi talu elumaja on alates 24. maist 2002 Vabaõhumuuseumis külastajatele avatud. Kunstniku tütar Naata Raudsepp pajatab vanatädi Lilli mälestuste põhjal lugusid Rusi talust ja inimestest.
Tutiga mänd Rusi talu ilu ja uhkus
Karula kihelkonnas Kaagjärve vallas mõisa maadel on olnud juba väga vanadel aegadel Russi e Rusi, saksa keeles Ruschke talu. Omal ajal on ta olnud hilisemast märksa suurem, kuna aegade jooksul on seda suurte perede poegade vahel tükeldatud ja poolitatud. Selle vana ürgse Rusi lähemas ümbruses on hajusalt veel teisigi talusid, kus on elanud Rusilt pärit inimesi. Need on Saprani (v Saverna), Kitse, Jaska, Pukritse ja Leetuse talu. Rusi talu piiri taga oli Püssa, kus olid mõisa moonakate majad.
Loodus oli Rusi ümbruses väga ilus: laugjad mäekingud, metsatukad põldude vahel ja mõni järvesilm. Mäekinkudel olid oma nimed vastavalt nende eripärale nagu Sookese mägi, Lättemägi ja Pedäjemägi.
Sookese mägi on tähelepanu väärt, sest mäe otsas oli org – päris soo. See oli nagu tuulevaikne paradiis. Sookese idapoolsel küljel asus ümbruskonna kõrgeim kink, kuhu oli ehitatud vaatetorn. Seal mäel oli kaks tiiki, mida vahel süvendati. Vihmarikastel suvedel sai neid tiike kasutada linaligudeks.
Lättemägi – nõlvakul asus väga puhta ja maitsva veega allikas. Sealt lasti puutüvest tehtud torude kaudu vesi alla maja juurde ja edekambris oli kraan, kust sai võtta vett justkui veevärgist.
Pedäjemägi oli ümbruskonna ilu ja uhkus. Kõrgel mäekünkal oli veel väike mäekuppel, mille keskel kasvas mänd, mida kutsuti ladvas kasvava toreda tuti järgi “Tottugõ pettäi”. Tema ümber kasvas mitmesuguseid väiksemaid puid, nii et see oli nagu väike park. Säält oli näha kaugele ümbruskonda. Aga kahjuks ilmus meie kanti üks halb inimene, kes 1953. a selle kauni ainulaadse puu maailmas oli ühel ööl salaja maha lõiganud. Kui saime teada tottugõ pedäjä mahasaagimisest, oli eriti minu isa kurbus ja nördimus tohutu. Et kuidagi jäädvustada mälestust sellest haruldasest puust, kujundas ta selle kännult lõigatud ketastest kolm ümmargust lauaplaati. Kaks lauda on joonistuse ja tekstiga männist, üks ilma. Tekst kõlab nii:” Rusi tottugõ pettäi – tu oll möödalännü aastasaja tõsõl poolõl ja käänoleva algul Kaagjärve V - Rusi Tuvikeste pere nink ümbruskonna ilu ja uhkus. Võõra kuri käsi lõikas tu 1953.a. maha. Ta oll 175 a. vanha.”
Kas puu mahasaagimine tegi mehe õnnelikuks? Juba külarahvas oli hoiatanud, et kes puule halba teeb, sellel läheb ka endal halvasti. Loodetud varandust muidugi ei leitud, mis olevat olnudki ajendiks. Ka ei ole tal oma elukorralduses enam õnne olnud – haigused, tulekahjud, loomade lõppemine. Kõige lõpuks uppus see mees ise ära.
Öösiti kuuldi puu seest karjumist
1956. a oli Valga Keskkooli õpilane Jaak Sarapuu kirjutanud üles rahvajutte ning ka tema isa oli pajatanud lugusid sellest männist. Legendid on üles talletanud Helgi Laht ja Naata Raudsepp. Mänd olla istutatud Rootsi ajal. Männist möödumisel pidi alati ristimärki ette lööma. Puule viidi ka ohvreid – helmeid, münte, vöösid vms. Räägitud, et üks kirikuõpetaja olevat isegi potitäie kulda puu alla matnud. Ka pajatas rahvasuu, et sellel inimesel, kes puule viga teeb, läheb halvasti. Poisikesed pole seda juttu uskunud ning olid puud põletanud või muud lollust teinud, aga seejärel olevat nad sageli haigeks jäänud. Veel räägiti puu kohta, et keskööl olevat puu seest kuulda röökimist ja kõnelusi, seetõttu puud öösiti kardeti.
Rusi pere võttis perekonnanimeks Tuvikene
Seda ei teata, millal ja kustkohast esimesed inimesed Rusile on asunud, kuid varaseimad andmed on aastast 1700, millega on dateeritud Russi Johannese ja tema naise May arvatav sünniaeg. Nende poja kohta on juba täpsemalt: Russi Andres – sünd. Kaagjärves 1723.a 27. märtsil, abiellunud Kattri, Mattu Juhani tütrega.
Neil oli 2 poega: Johann ja David. Davidi naine oli Liis, Püssa Jaani tütar. Neil oli 3 poega: Jaan, Juck ja Isack. Russi Isack ja tema naine Tio, Saverna Jucku tütar, olid esimesed, kes said omale perekonnanime Tuvikene 1826. a. Koos temaga võtsid endale sama perekonnanime vennad ja osa onupoegi. Isackul oli poeg Jaan, kes abiellus Minna Ahmanniga. Nende kaheksa lapse hulgas oli ka minu vanavanaisa Jüri Tuvikene, keda kutsuti Rusivana. Kui ta 1870. a abiellus Trina Kiwiga, siis eraldati talle all orus oma taluks Mäe-Rusist nn Ala-Rusi. Sinna ehitas ta aastatel 1874-76 taluhooned. Sellest sai väike kahehobuse koht. Umbes 50 vakamaad põldu ja teist samapalju karja- ja heinamaad ning metsa. Esialgu olevat Jüri Tuvikene veel Kitsel elanud, osa tema lapsigi on seal sündinud. Üldse oli neil 11 last, kellest 9 elas kõrge eani – üle 80 aasta. Esimene laps – tütar Elsa sündis 1871. a. Temast sai minu isa ema. Ja viimane tütar Lilli-Ottilie sündis 1892. a. Tema kogutud ja kirjapandud andmete põhjal on minulgi teavet esivanematest, mida saan nüüd teistelegi jagada. Elsa Tuvikene ja Juhan Raudsepp abiellusid 1895. a Karulas. Minu isa Juhan sündis 1896. a oma vanemate esimese lapsena. Tema sünni ajal olid nad renditalu pidajad Luke vallas. Isaisa Juhan Raudsepp on pärit Ähijärvelt, tema põliskodu oli Niiluse talu Vana-Antsla vallas. Üldse oli nende peres 6 last. 3 poega ja 3 tütart. Kõik elasid üle 80 aasta vanaks. Kui noored lahkusid abiellumise järel mujale, toodi mitmed nende lapsed Rusile kasvama, kas pikemaks või lühemaks ajaks. Nii veetis ka minu isa oma lapsepõlve kuni 1909. aastani seal, kuigi tema vanemad elasid hiljem Antslas.
Olen minagi koos isaga Rusil käinud, see oli vist 1952. a. Lapsepõlvest on ka Rusiga seotud seiku meeles. Esimene kohtumine võrokeelse kõnega, kui vanatädi Salme Lukin tuli meile külla ja Tallinna laulupeole. Tal oli seljas Naiskodukaitse helesinine vormikleit. Imestasin ta pisut põrisevat “r” ja kiirkõnet. Olen seda teistegi lõuna-eestlaste puhul täheldanud. Talveks või jõuluks saadeti meile maatoitu – jahukott, kus sees oli soolapeki käntsakas. Isa tõi mõnelt külaskäigult kaasa Minna kootud tekke ja suurräti. Minna kudumisoskus ja mustrid olevat ümbruskonnas väga hinnatud olnud. Ka olevat ta olnud suur koorilaulja.
Kolm venda kosisid Rusivana Jüri kolm tütart
Kolm Rusivana tütart abiellusid kolme läti päritolu vennaga. Paarid olid: Maria ja Eduard Lukin – neil lapsi ei olnud, mees suri noorelt. Anna ja Karl Lukin. Karli kutsuti Aafrika Kaarel, kuna ta õppis Saksamaal misjonäriks ja oli 8 aastat Aafrikas neegreid õpetamas. (Karl Lukin on S. Keeduse filmi “Georgica” peategelase prototüüp – toim.) Neil oli 2 tütart ja 1 poeg. Salme ja Johannes Lukin. Mees oli kooliõpetaja Kaagjärvel. Neil oli 5 tütart. Karl ja Johannes on olnud isale küllalt tähenduslikud ja meeldejäävad. Misjonär Karl Lukini kaudu tutvus isa juba poisikesena tolleaegsete värskete leiutiste fotograafia ja kõnemasina – fonograafiga. Johannes Lukini juures oli tema esimene kool. Vaimsed impulsid ja ümbritsev kaunis loodus olid isale mõjutuseks kunstnikuks õppimisele. Isa olevat juba karjapoisina armastanud nikerdada küll puust, küll savist ja joonistanud.
Kui üles tõusin, oli uss jalgade ja koti vahel keras
Vanatädi Lilli lapsepõlve ajal oli talutöö veel küllalt raske. 1965. a on ta kirja pannud nii: “Vili peksti küll juba viljapeksu masinatega. Üks raskemaid ja aegaviitvamaid töid oli linatöö. Need talud, kellel vili kasvas halvasti, kes piimast ei saanud raha sisse teha, pidid leppima linateoga, kui see kasvas. Igasugune pesuriie tehti linadest. Puhtast linast koeti voodilinu, laudlinu, hammeriiet, püksiriiet, käterätti jne.. Otsik paklast tehti jämedaid kotte, jämedat püksiriiet, pühkerätte jne. Laasikpaklast tehti kotiriiet, püksiriiet, voodilinu, pidamise prontse (=seelik).
10 km kaugusele Pruksisohu heinamaale sõideti kogu nädalaks. Ainult laupäeval tuldi koju sauna. Kui olid hääd ilmad, sai hein tehtud isegi kahe nädalaga. Aga sageli venis pikaks. Koht oli luuleline. Ümberringi mets. Õhtuti keedeti konksu otsas pajas toitu. Udu. Metskitsed karjusid. Pääle Mäetare rahva ei olnud näha inimhinge sääl soo pääl. Aga usse oli palju. Rästikuid ja nastikuid, kes neist sääl aru sai. Küüni all hiired vingusid nende käes. Kui küün veel tühi oli, tõmmati vankrid köitega tala külge ja magati vankrites, sest ussid võisid tulla öösel külla. Ka toodi poest pakitubakat ja puistati oma ümber, sest ussid karta tubakat. Õnneks ei juhtunud minu ajal ussi poolt nõelamist, kuigi kord istusin ussil otsas. Vankri kott oli kahekorra maas. Ma istusin selle pääl ja kui tõusin üles, oli uss minu jalgade ja koti vahel keras.
Metsa oli Rusil küllalt. Rusi rahvas hoidis oma metsa. Enamasti toodi küttepuu Aumeistri metsast. Säält sai osta lankide viisi. Nii jäi oma mets puutumata. Aga pärast sõda võtsid kolhoosid selle metsa maha. Ainult mõned noored puud on jäänud alles.”
Rusi pere kohtub vabaõhumuuseumis
Elu Rusil hakkas kokku kuivama ja hääbuma 1930-40ndatel aastatel. Kaks vallaliseks jäänut, Minna ja Joosep, elasid samas oma pika elu lõpuni, samuti noorelt leseks jäänud Marie. Nemad pidid üle elama veel kolhoosidesse sundimise ja muud raskused. Nad tahtsid esialgu vabaks jääda ja talu vara müües korjasid raha suurteks maksudeks, mis selle eest peale pandi.
Rusi talu kinkis Minna Tuvikene Vabaõhumuuseumile. Elumaja toodi üle 1967. a ja oli paari aasta pärast ka üles ehitatud. Talu õue ümbritsevad teised hooned on toodud ümbruskonnast. Lõplikult sisustamata oli ta tänini, seega mitte avatud. Vanatädi Lilli ja isa kirjavahetusest saab lugeda, kuivõrd südamega oli ka tema Rusi talu säilitamise küljes.Ta kurdab, et nende elumaja jäi üheks vaesemaks ja viletsamaks ümbruskonnas. Lohutuseks aga niipalju, et neil oli rohkem vaimsust ja tarkust. Loeti raamatuid ja ajalehti ning ajakirju. Mõnedele lastele püüti rohkem haridust anda.
Tulles tagasi kaasaega ja konkreetselt Rocca al Maresse – nüüd on Rusi talu avatud ja sellega vanatädi Lilli ja teiste unistus täidetud. Talu rehealuses on rohkesti tekste ja pilte Rusi talu elust ja inimestest. Skulptor Juhan Raudsepale on pühendatud rohkem tähelepanu eluloolise ülevaate ja suure foto näol. Seinal on ka Rusi pere sugupuu. Avamistseremoonial kogunes Rusi pere järglasi ligemale 30 inimest. Maja otsa juurde istutati kaks õunapuud. Oli ju Rusivanal rajatud õunapuuaed lastele nendenimeliste puudega. Ehk kujuneb sellest kohast sugulaste kohtumispaik.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti