Autor: Dieter Quast ja Ülle Taimla
Artiklis on käsitletud 19. sajandi teisel poolel idapoolsest Eestist Kriimanist ja
Varnjast leitud haruldasi Bütsantsi päritolu hõbenõusid. 2008. aastal
viidi Kriimani anuma fragmendid Saksamaale Rooma-Germaani Keskmuuseumisse
(RGZM) restaureerimisele, kus tehti kindlaks eseme materjali koostis
ja korraldati eksperiment valmistamistehnoloogia tundmaõppimiseks. Selgus, et
93–95% hõbedasisaldusega sulamist meisterdatud, 0,4–14 mm seinapaksusega ja
umbes 9 cm kõrgune karikakujuline jalaga nõu on valminud mitmes etapis. Korrapärased ringjooned kummitud mummudega kaunistatud horisontaalsel äärisel ja kupa pinnal osutavad töö lõppjärgus toimunud treimisele. Fragmentaarsuse tõttu jäi anuma 3,5 cm kõrguse jalaosa kinnitusviis täpsemalt selgitamata.
Varnja hõbenõu on väljanägemiselt ja teostuselt küllalt sarnane Kriimanist
leituga. Varnja karikakujulise anuma kupa põhjale löödud neli templit tuleks dateerida Anastasius I valitsemisajaga, kusjuures ühe templi monogramm võib kuuluda Paphlagonia Johannesele, kes oli aastal 498 comes sacrarum largitionum, s.o isik, kes vastutas riigis ja riigi jaoks valmistatud väärisesemete kvaliteedi eest.
Eestist leitud hõbenõud on 4. sajandil populaarsete horisontaalsete servadega
ja neile kantud pärlikeed meenutavate reljeefsete kaunistustega anumate “tüpoloogilised
järglased”. Selliseid anumaid kasutati lauanõudena kastmete serveerimiseks.
Nende valmistamine lõppes 5. sajandil. Lähem vaste Kriimani ja Varnja
eksemplaridele leidub Itaalias Genova Kunstiajaloo Muuseumis. Varnja nõu graveeritud servakaunistus on ainulaadne. Võrdlusena on esitatud mõned
sarnaste kujunditega ornamenditud esemete näited, sh suur kuldvaagen Pietroasa
aardest Rumeeniast ja mosaiikmustrid Tuneesiast, Jordaaniast ning endise
Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi alalt.
Varnja ja Kriimani nõude dateerimiseks on peatutud ka nende leiuoludel ja
kaasleidudel ning arutletud selle üle, millal ja miks sattusid väärisvarad maapõue.
Kriimani nõu leiti kivivarest, kus täheldati tarandkalmele iseloomulikku kaht
paralleelset ja neid ühest otsast ühendavat kivirida. Tarandkalmele osutab ka koos
hõbenõuga leitud kinnine pronkssõrmus. Seda tüüpi sõrmused ilmusid
Eesti tarandkalmetesse 2. sajandil, olid siinmail soositud ka 3. sajandil ja mõnes
piirkonnas ilmselt veel 4. sajandilgi. Kuna hilisemates muististes selliseid enam ei
kohta, tuleb arvata, et pronkssõrmus ja hõbenõu kajastavad Kriimani kivikalme
kaht erinevat kasutusperioodi. Tarandkalmete taaskasutamist rahvasterännuaja
matmispaikadena on täheldatud üle Eesti, kuid üksnes maa idapoolsetest kalmetest
või vahetult nende lähedalt on avastatud sellel perioodil sinna maetudaardeid. Need (Kardla, Paali I ja II ning Villevere) esemekogumid koosnevad valdavalt baltipärastest hõbe- ja üksikutest kuldehetest.
Varnjast leitud hõbenõu fragmendid anti üle Riia Toommuuseumile koos kahe “kivist helmega”,
kuid pole teada, kas need moodustasid ühe leiukompleksi.
Kuna helmed pole säilinud, siis on võimatu öelda, kas tegemist oli inimese valmistatud esemetega või olid need looduse vormitud kivistised.
Kuidas jõudsid Bütsantsi hõbenõud Eestisse? Intrigeeriv on nõude varane
dateering ja fakt, et sedavõrd varaseid Bütsantsi leide ei ole siitkandist pea üldse
teada. Isegi juhul kui Varnja nõu templid on valesti dateeritud (pikka aega arvati,
et need pärinevad 7. sajandist), on tegemist silmapaistvate luksusesemetega. Nagu
nähtub levikukaardilt, on Bütsantsi hõbe põhjas haruldane. Kuna kontrolltemplitega
Bütsantsi hõbeesemete levikukaardi seletamine võimukeskuste vahel toimunud hinnaliste kingituste vahetamisega välistab nende seostamise eriaegsete muististega, siis on esitatud hüpotees, et Bütsantsi hõbenõud jõudsid sinna otse lõunast. Kuna nende avastamiskohad paiknevad lähestikku ühes vesikonnas ja tegemist on ainsate seda tüüpi anumatega Eestist, siis on tõenäoline, et nõud jõudsid siia korraga ning need võidi vahetada näiteks karusnahkade vastu. Teine oletus on, et Baltikumis elanud hõimude mehi läks Bütsantsi piirialadele või
impeeriumisse palgasõduriks ja nemad tõid hõbenõud Emajõe suudmealale. Sellise
arvamuse esitasid ka A. Bliujienė ja V. Steponaitis (2009) Tauragnase, Žeimenise
ning Vajuonise järve vahelise Kagu-Leedu väikese piirkonna leiumaterjali alusel,
kus mõnes hauas esineb palju Kesk-Doonau alalt pärit esemeid. Skandinaavia-
Baltikumi kontaktide ja Skandinaavia-Bütsantsi või pigem Kesk- ning Ülem-
Doonau kontaktide kaudu võisid Peipsi läänekaldale jõuda ka Varnja ja Kriimani nõud.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti