www.parnupostimees.ee 02.02.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Foto 1: Enamiku möödunud sajandi 30. aastatest asus Pärnu bussijaam kesklinnas puuturul. Tagaplaanil Elevandiait.
Foto 2: Öömaja Koit esine ei olnud ministeeriumile küllalt kesklinnas. Vasakult paistab pisut praegusest St. Peterburgi hotellist Malmö tänaval.
Fotod Olaf Esna erakogust
Isegi kõige paadunum isikliku autoga sõitja teab, kus asub Pärnus bussijaam. Mida tähendab aga loetelu: Rääma 8 ja 17, Pühavaimu 12, Riia 6, Rüütli 51, Vingi 6, Malmi 17, Grand Hotelli, Rannahotelli, supelasutuse ja rannasalongi esine, Pärnu majanduse ühisuse nurk, Siimo silla tagune?
Keegi ei mäleta enam, et sellistes kohtades asusid kunagi Pärnust väljuvate autobusside alg- ja lõpp-peatused. Loomulikult ei olnud need kohad kasutusel korraga, vaid ligi paarikümne aasta jooksul.
Asjaolu, et iga liinibuss väljus eri kohast, mida pealegi sageli vahetati, polnud loomulikult sõitjatele meelepärane ja tekitas nurinat.
Bussid kokku puuturule
Selline süsteemitus polnud omane ainult Pärnule. Seepärast hakkas teedeministeerium ülemaaliselt korda looma ja saatis 1930. aastal Pärnu linnavalitsusele märgukirja, kus nõudis, et autobussidele leitagu ühine väljasõidu- ja saabumiskoht. Sinna tuli paigaldada tahvel busside väljumisaegade ja piletihindadega. Analoogsed tahvlid pidid olema lõpp-peatustes.
15. juulil 1930 kohtusid maavalitsuses autobussiliinide pidajad, linna- ja maavalitsuse esindajad ning leppisid kokku, et sellel aastal väljuvad bussid veel endistest paikadest, aga 1931. aastal koonduvad kõik liinid ühte kohta – kino Pallase platsile (praegune deLange), mis pidi korrastatama ja kuhu tulnuks ehitada sõitjate ooteruum.
Autobusside ühise väljumiskohaga oldi rahul, sest see tulnuks raudteejaama lähedale. Olemasolevatesse liinide lõpp-punktidesse lubati paigaldada vajalikud teabetahvlid.
Kolmveerand aastat hiljem ekslesid inimesed endiselt linnas ja otsisid taga busside väljumiskohti, kus ootekodadest polnud märkigi. 14. aprillil 1931 oli maavalitsuses taas nõupidamine liinibusside ühise väljumiskoha suhtes. Port Artur I esise platsi bussijaamana kasutamise mõttest oldi vahepeal loobutud, sest see ei asuvat ikkagi südalinnas.
Tallinnast oli arutelust osa võtma sõitnud teedeministeeriumi liikluse inspektor Pullerits.
Kõne alla tulid vana Endla teatri esine, Rüütli ja Aia tänav, vaksali plats, puuturg. Lõpuks jäädi peatuma puuturu ja Rüütli ning Aia tänava juurde ning lõpliku otsuse tegemine anti teedeministeeriumi pädevusse.
Kohe algas kohalikes lehtedes sõda puuturu vastu, sest seal olevat kauplejad jalus, plats polevat puhas ega ilus ja jätvat kohalejõudnutele linnast näotu pildi, asudes pealegi südalinnast kaugel. Parim paik olevat Aia tänaval.
Teedeministeeriumi eelistus oli puuturg Eesti seemnevilja ühisuse kaupluse ees. Kauplus lubas anda tasuta ühe ruumi bussiootajatele ja pakihoiuks. Linnavalitsusel soovitati abistada liinipidajaid ja maavalitsust sõidutahvlite paigaldamisel.
Ühtlasi pandi linnale ette viia nahksilla klapi lahtivõtmine hilisemale kellaajale, et majandusühisuse juurest saaks kaotada Pärnu-Jaagupi, Lihula, Tõhela ja Tõstamaa liinibusside lõpp-peatuse ning sundida needki väljuma puuturult. Seni avati sillaklapp kell 16 ja need bussid pidid enne seda sõitma üle silla ja jääma seisma kaupluse ette.
Liinipidajad hakkavad jonnima
1931. aasta mai algul pidid bussid ümber paiknema, kuid ükski neist ei jätnud maha oma senist asukohta ega ilmunud puuturule. Seitse bussiliiniomanikku koos Pärnu linnavalitsusega saatsid teedeministeeriumile protestikirja.
Puuturgu loeti sobimatuks, sest seal olevat hommikuti puukoorem teise kõrval. Pealegi asus samas tuletõrjedepoo ja omnibussid takistanuks tuletõrjeautode liikumist.
Linna jurist hakkas uurima asja õiguslikku külge: kas ministeeriumil on üldse õigust omavalitsuse nõusolekuta liinibusside väljumiskohta määrata? Ministeeriumil paluti kinnitada bussidele mingi teine koht, kas või Rüütli ja Aia tänava ristmik.
Peagi selgus, et esialgu jäi võit linnale ja bussiomanikele, sest jurist uuris välja, et ministeerium ei või linna nõusolekuta peatuskohta määrata.
Ministeerium ajas oma ja jäi ikkagi puuturu juurde, erand tehti vaid Pärnu-Tallinna omnibussile, mis võis sõitjaid peale võtta ja väljuda lasta Rüütli-Aia nurgal. Sõiduplaanis määratud ajaks tuli sellelgi bussil sõita puuturule, et sealtki inimesed peale võtta. Kõik autobussid pidid 20 minutit enne sõiduplaanis ette nähtud väljumisaega olema kohal, et alustada sõitjate pealevõtmist.
Ministeerium ilmselt väänas vastupunnijate käsi, sest varsti teatas maavalitsus kõikidele liinipidajatele, et puuturule tuleb paigaldada telefon ja alustada piletite eelmüügiga kõikidele autobussidele. Liinide lõpp-peatustesse tuli 1931. aasta juuni lõpuks sisse seada sõitjate ooteruumid ja välja panna sõiduplaanid.
Bussijaama kolimise plaanid
Mitu aastat kasutati bussijaamana rahulikult puuturgu. 1934. aasta lõpul otsustati aga, et bussijaam viiakse üle Ringi (Brackmanni) tänava äärde kino Pallas alt vabanenud platsile. Kinohoone lammutati 1933. aastal.
Sinna kavatseti ehitada nägus hoone ooteruumi ja pakihoiu tarvis. Leiti, et bussijaamale on kasulik asuda raudteejaama läheduses. Projekti kohaselt olnuks Pärnu bussijaam moodsamaid Eestis: kõrgendatud kõnniteed, kiosk, pakkide hoiuruum, telefon, bensiiniautomaat ja isegi vesi sõidukite pesemiseks. Nüüd leiti, et bussijaam asub ikkagi südalinnas.
Maapinna tasandamine ja munakividega sillutamine algas novembri lõpul: raha tööde alustamiseks saadi riigilt bensiini- ja jõuvankrite maksudest laekunud summadest. Bussiplatsil oldi vaevalt nädal töötatud, kui teedeministeeriumist tuli käsk tööd seisma panna.
1935. aasta kevadel plaanis linnavalitsus ajada platsil laiali mullavallid ja istutada mõne puu. Teedeministeeriumi maanteede valitsus kinnitas Pärnu linnavalitsuse teedekapitali lisaeelarve number 1, milles oli ette nähtud 500 krooni liinibusside seisuplatsi ehitustööde jätkamiseks.
14. augustil 1935 algasid ehitustööd uuesti ja kõigepealt sillutati platsi ümbrus munakividega.
Linnavalitsuses endas valitsesid bussijaama ehitamise suhtes erimeelsused, mis lõpuks viisid linnanõunik Martin Mardi lahkumiseni. Mardi pani hõlmad vöö vahele ja kolis Tallinna, kus ajalehe väitel hakkas hoopis autojuhte koolitama.
Bussiplatsi sillutustööd lõppesid 6. novembril 1935. Jätkusid ümbritseva tänava sillutamine ja elektrivalgustuse paigaldamine. Sõitjatehoone ehitamiseks loomulikult raha ei jätkunud, seepärast pole imestada, et ajalehes kurdeti endiselt puuturu külma ja pimeda ooteruumi üle ning nõuti sinna soojust ja valgust.
1936. aasta kevadel otsustas linnavalitsus keelata liinibusside seismise Aia tänaval ja kohustas neid peatuma puuturul. Ühtlasi palus linnavalitsus teedeministeeriumilt luba võtta kasutusele Brackmanni (Ringi) ja Hommiku tänava vaheline plats, mis spetsiaalselt oli korda tehtud autobusside tarvis.
14. mail 1936 vastati ministeeriumist, et ei pooldata autobusside seisukoha vahetust, sest linnavalitsuse pakutav paik asub ”kõrvalises” kohas, on vanast viletsam ja pealegi puuduvad seal ooteruum ja pakihoidla.
Linnavalitsus soovis pakihoiuks kasutada ühte ruumi Hommiku tänava ääres asunud Koidu võõrastemajas (lammutatud, sellel kohal on praegu Blauhaus ja Pikk tänav), aga see polnud ministeeriumile vastuvõetav. Platsi kordategemise pärast kaotas linn tubli inseneri, kulutas asjata raha ning siis hakkas ministeerium jonnima.
23. detsembril 1936 istus linnavalitsuses koos liikluskomisjon (linnanõunik Suve, linnaarhitekt Siinmaa, maavalitsuse abiesimees Land ja politseikomissar Varendi). Bussijaamaks jäeti puuturg, aga tingimusega, et uue raudteejaama valmimise järel viiakse jaam kunagisele kino krundile. Suvised bussiliinid Pärnu-Tallinn, Pärnu-Tartu said omale lõppjaama Rannahotelli juurde Kuuse tänavale eraldatud osal. Suveliinide vahepeatused nähti ette Koidula platsi juurde Martna (Pühavaimu) tänavale.
Uue autobussijaama ehitamine
16. jaanuaril 1939 arutati Tallinnas teedeministeeriumis taas Pärnu uue bussijaama asukohta. Pärnu poolt võttis sellest osa linnanõunik Suve.
Kaaluti pikalt, sest kõigile oli saanud selgeks, et jaam tuleb puuturult ära viia sobivamasse kohta. Lõpuks leiti üksmeelselt, et bussijaam ehitatakse Eesti Panga Pärnu osakonna uue hoone taha, see tähendab ehitatava raudteejaama ette ehk lihtsamalt öeldes sinna, kus bussijaam praegu asubki.
Maanteede talitus oli nõus ehitama Pärnule stiilse ja ajakohase bussiooteruumi. Otsekohe lubati asuda sõitjatehoonet projekteerima, selle pidi kinnitama teedeminister.
1939. aasta jaanuari lõpus algas praeguse pangahoone alla jäävalt ja selle esiselt maa-alalt raudteerööbaste ülesvõtmine, et saaks alustada pangahoone ehitamisega.
Samal kevadel pidi pihta hakkama raudteejaama ehitus. Sügiseks taheti jaam viia katuse alla ja selle lõplik valmimine oli plaanitud 1940. aastaks.
Uue jaamahoone ette pidi jääma ligi 12 000 ruutmeetrit vaba maad. Platsi jõepoolsesse külge umbes kaubaaida (Lepa ärihoone) kohale pidi juba 1939. aastal algama bussijaama ehitamine, selle valmimine oli samuti kavandatud sügisesse.
Paraku ei läinud kõik plaanipäraselt. Pangahoone rajamist alustati, raudtee- ja bussijaama heaks ei tõstetud kõrtki. Suve lõpul sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt ja sügisel algas Teine maailmasõda. Polnud enam raha ja oli tähtsamaidki asju kui Pärnu bussijaam, mis enam kellelgi meeles polnud.
Nõukogude ajal võeti bussiplatsina kasutusele Port Arturi ees selleks korrastatud plats, kust koliti praegusse asukohta. Bussijaamaks kõlbab aga Pärnu esimese linnapea Oscar Brackmanni eramu.
Kui me Pärnu bussiliikluse esimese 90 aastaga oleme kuurortlinnale sobiva esindusliku bussijaamata hakkama saanud, küll saame järgmised 90 aastatki.
Pealegi olevat värske õhk tervislik ja tuult ning vihma põhjala elanik trotsib.
NB! Vaba Maa Pärnu väljaandes oli kuulutus, et 15. mail 1921 algab automobiiliühendus Tallinna, Tartu ja muude linnade vahel.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti