Eesti Mälu: Eduard von Dellingshausen „Kodumaa teenistuses”

www.epl.ee 04.02.2011

Jaan Undusk

Eestimaa rüütelkonna peamees oli sajandite vältel nagu Põhja-Eesti president ja peaminister ühes isikus. Eduard von Dellingshausen, keda sageli võrreldi Baltimaade esimese saksa soost suurkuju piiskop Albertiga, oli viimane ja kuulsaim Eestimaa rüütelkonna peameeste seas.

Aleksander III lesk ja Nikolai II ema Maria Fjodorovna Tallinna sadamas 27. mail 1908. Temast vasemal Eestimaa kuberner Izmail Korostovets, paremal (õueülema triibulises kuues) Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen. Sadamakail Tallinna koolilapsed

Foto: Eesti Filmiarhiiv

Eduard von Dellingshauseni mälestused jagunevad mõtteliselt kaheks kihiks: isiklikuks ja poliitiliseks. Ühes neist tegutseb väljapaistev heast perekonnast pärit isik talle kõrgemalt poolt otsekui kingituseks antud elus, mille võimalusi ta püüab enese ja ühiskonna heaks ära kasutada. Teises kõneleb ülimalt täpne ja hästi informeeritud riigiametnik, kes annab meile parima pildi poliitilise kõrgklassi elust Toompea ja Peterburi vahel

20. sajandi esimestel kümnenditel. Neid kihte seob napp, aga äärmiselt faktitihe kirjutuslaad, kuhu eksib ka väheseid elamuslikke seiku, näiteks muljeid Käsmu rannast või esimesest len-nusõidust. Ainus, mida elegantselt härralt mõnikord rohkem ootaks, on omaenda tõsiseid toimetusi pisut mahendav huumor, kuid ilmselt ei jää Dellingshausenil selleks askeldamise sekka lihtsalt aega.

Igatahes on see kõigepealt jutustus ühest ülimalt otstarbekalt elatud elust, kus peaaegu puuduvad kõrvalekalded ja katkestused, kahtlused, pidurdused või väärsammud; elu kulg on läbipaistev ja liigub oma ettemääratud täitumuse poole, kui ka inimene seda kohe ise ei märka. Vähemalt meeldib Dellingshausenile nõnda oma elust mõelda ning heas ja energilises stiilis suudab ta selles veenda ka lugejat. Kõik me tunneme koos temaga uhkust selle üle, et aumees ei pea midagi oma elus tehtust kahetsema. Elu on koht, kus tuleb järelejätmatult tegutseda, usaldades oma saatust. Siis usaldab ka saatus sind. Mees ja talle osaks langenud mängumaa on adekvaatsed. Kuskil pole ei ülekohut ega ülehindamist, ei hädaldamist ega hukkamõistu. Dellingshausen on range, kuid ei tee kellelegi liiga – ja keegi ei saa liiga teha temale, sest isegi katsumused on vajalikud astmed õiglase teel.

Selles raamis tõlgendatakse ka noorpõlve näilised puudujäägid ümber positiivseteks väärtusteks. Näiteks ei tegelnud Dellingshausen Tartu ülikoolis esimestel aastatel üldse mitte õppetööga, vaid pühendus täie rinnaga seltskonnaelule, pidades korporatsioonis rebasvanema, buršikohtuniku, eestseisuse liikme, aukohtuniku jt ameteid. Kui vend Nikolai hakkas juba ülikooli lõpetama, otsustas ka Eduard paar eksamit õiendada, kuid seejärel valiti ta Estonia korporatsiooni seenioriks. Noormees läks isalt nõu pärima ja loodusteadlasest isa arvas, et füüsikat vajab poeg elus palju vähem kui korporantlikku lihvi, mis võiks hiljem kaasa aidata teenistusele rüütelkonnas. Ja nii läkski! Pojast sai Eestimaa rüü-telkonna kõige pikema staažiga ja ilmselt ka kuulsaim peamees. On järelikult inimesi, kelle elu-plaan ei nõua ülikoolis esmalt õppeülesannete täitmist. Kui nii, siis tuleb seda järgida. Tuleb alati julgelt otsustada selle kasuks, millega kõige paremini hakkama saadakse.

Väljapaistev diplomaat

See võiks olla Dellingshauseni mälestustest kooruv positiivne moraal. Ometi aimame nende lõpus äkki kirjutaja suurt sisemist tõrget. Dellingshausen lahkus 1918. aasta lõpus Eestist löödud mehena, teadmata, keda ta peab oma töö luhtumises rohkem süüdistama: kas vene punaseid, eesti rahvuslasi, okupatsiooniaastal 1918 Baltimaades häbiväärselt käitunud sakslasi – või iseennast mingi lõpuks ikka tehtud vea pärast. Muidugi ei süüdista ta õieti kedagi, seda ei luba ta au. Kuid tahtmatult asetab ta oma suurejooneliselt voogava elukujutuse lõppu küsi-märgi. Elust Saksamaal ei kirjuta ta enam sõnakestki. Ilmselt polnud see tähtis. Kui Dellingshausen 1939 Potsdamis suri, siis sängitati ta oma soovi kohaselt Eestimaa mulda. See oli ilmselt tähtis. Nii toimisid vaid väga vähesed Eestist lahkunud baltisakslased. Millest sigines Dellingshauseni elu lõppu suur psühholoogiline lõhe?

Dellingshauseni traagika tulenes ilmselt sellest, et ta samastas poliitilise ajaloo riigiametnike tegevusega. Eestimaa rüütelkonna peamees oli üleüldse kõige privilegeeritum ametimees Baltimaades – ja haruldus sellisena kogu Venemaal –, sest ta võis igal ajal koputada Vene keisri uksele, tarvitsemata oma visiiti kellegagi kooskõlastada. Suhted keisrikojaga arendab Dellingshausen täiuslikkuseni välja, Nikolai II on ta hea kolleeg ja Dellingshausen ise tunneb end keisri kõrval Balti hertsogina, kelle mäng käib üle kuberneride ja ministrite pea. Ta suhtleb kõrgete Vene ametnikega nõudlikul toonil, meenutab isegi peaminister Stolõpinile tema ununenud kohustusi ja rõhutab visa korrektsusega Baltikumi ajaloolisi privileege. Ilmselt oligi see visadus vorminõuete täitmisel ja julgus pöörduda alati ülespoole Dellingshauseni relv Vene ametnikkonna suhteliselt loiust massist läbilöömisel. See tegi temast ühe väljapaistvama diplomaadi Baltikumi ajaloos ning tema teened piirkonna poliitilise autonoomia kaitsmisel on hindamatud.

Õigus on mälestuste järel-sõna autoril Henning von Wistinghausenil, kes väidab, et Dellingshauseni teosest saab lugeja teada palju seda, millest eestlaste ajalookirjutus vaikib – sedagi, et iseseisev Eesti riik ei toetunud ainult tublide eesti meeste, vaid ka baltisakslaste eeltööle. Ent ajalooline teineteisest möödavaatamine on olnud vastastikune.

Mingil hetkel ilmuvad Dellingshauseni teksti sellised nimed nagu Poska, Päts, Teemant jt. Eestlaste võimuhaaramine oma maal algas 1904. aasta või-duga Tallinna linnavolikogu valimistel. Dellingshausen on nüüd sunnitud nende eesti soost ajakirjanike ja advokaatidega tegelema. Ta on viisakas, kuid näeb neid mehi seisvat allpool oma pädevustaset ja ajab olulisemaid asju kõrgetes diplomaatilistes koridorides.

Aga ta ei märka, et poliitika ei sünni ammu enam mitte eeskätt kroonitud ametimeeste kokkuleppeis, vaid ka tänaval, ajakirjanduse veergudel ja seltsides. Ta unustab, et ajalugu on avaram kui poliitika. Ajalugu võivad teha poliitiliselt esiotsa tähtsusetud jõud, mis ei küsi ei korrektsusest ega vormikohasusest. Dellingshausen arendab tohutu agarusega diplomaatilist tegevust Vene ja Saksa keisrikoja tasemel, kuid need mõlemad varisevad kokku ja mingil hetkel selgub paradoksaalne tõde: kõigi nende eesti ajakirjanike, advokaatide, koorijuhtide ja muude poliitiliste ise-mõtlejate kodukootud tegevus on osutunud ajaloo seisukohalt tähtsamaks kui tema, Dellingshauseni kõrgaadellik diplomaatiline pilotaaž. Sellist äratundmist nimetatakse kultuuriteoorias paradigmade vahetuseks.

Dellingshauseni raamat on 20. sajandi tähtsaim baltisaksa memuaarteos oma erakordse allikaväärtuse tõttu. Ajalugu on temas aga täpselt niipalju, kui seda Toompea tornidest paistis.

Eduard von Dellingshausen

(19. III 1863 – 9. VII 1939)

Sündis Tallinnas keemia- ja füü-sikateadlase ning Eestimaa rüü-telkonna peamehe (1868–1869) Nikolai von Dellingshauseni ja tema abikaasa Alexandrine (snd von Weiss) pojana.

Õppis 1876–1880 Tallinna toomkoolis, 1880–1884 Tartu ülikoolis füüsikat, 1885–1886 Berliinis ja Münchenis.

Alates 1895 oli Aaspere ja Sauste mõisnik Virumaal.

Abiellus 1896 Haljalas oma sugulase Alexandrine von Dellingshauseniga, neil oli kuus last.

Eestimaa rüütelkonna peamees 1902–1918, peale selle paljudes teistes omavalitsuse ameteis.

Detsembrist 1918 Saksamaal Königsbergis, Hannoveris, Jenas ja Potsdamis, kus tegutses baltisaksa ühingute juhina; maeti perekonna hauaplatsile Haljalasse.

Avaldas Saksamaal raamatud „Baltimaad Vene valitsuse all 1710–1918 ja Baltikumi praegune olukord” (1926), „Balti rüütelkondade tekkimine, areng ja ülesehitav tegevus” (1928) ja memuaarid „Kodumaa teenistuses” (1930, eesti keeles 1994).