lauantai 28. elokuuta 2010

Haabneemes leiti puidust teesillutis


www.harjuelu.ee 11.06.2010 " Harju Elu "

Kirjutas Allar Viivik, Regina Lilleorg

Haabneeme Konsumi ees maanteed remontides ning asfalti koorides tuli esmaspäeval uue katte alt välja 19. sajandist pärit lattidest maanteesillutis.
Viimsi valla teid ehitab ja remondib Lemminkäinen Eesti AS. Esmaspäeval paljastus Haabneeme kaupluse juures puitlattidest teekate. Kas tegemist on maakonna ning kogu Eesti jaoks unikaalse leiuga? Teisipäeval teelõiku uurinud Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut kinnitas, et tegemist on huvitava mälestisega.

"Selle koha peal on olnud tee juba pikka aega. Ning just Haabneemes on teekoht niiske ning savine," rääkis Kraut. Et ikkagi maanteel sõita saaks, ehitati sellele 3,5-meetristest lattidest kate. Mis puidust kate on, seda ei osanud Kraut ei pakkuda.

19. sajandist

Tõenäoliselt rajati tee 19. sajandil, praegu on sellest avatud umbes paarkümmend meetrit. Kui umbes 50 aastat tagasi Haabneemes eelmisel korral tee kapitaalselt remonditi, siis tuli ka sealt lattidest kate välja.

Mis saab lattidest teekattest edasi? Uue teekatte alla neid jätta ei saa, sest see rikub uue asfaldi. Latid võetakse varsti üles. Enne seda need mõõdistatakse ning pildistatakse. "Maakonnas on leid kahtlemata huvitav. Pakkteid ning lattsillutisi on leitud küll. Aga need on ikka Haabneeme omast vanemad," rääkis Ants Kraut.

Põhja regionaalse maanteeameti direktori asetäitja Peeter Paju ütleb, et praegu (10. juunil. - toim.) toimetavad leiukohas muinsuskaitsjad. "Nad lubasid sellel nädalal oma uuringud lõpetada, saadavad aruanded ja proovid laboritesse. Suure tõenäosusega lubatakse meil järgmisel nädalal töid jätkata," ütleb ta.

"Varasematest leidudest on Vana-Pärnu maanteelt välja tulnud kivisillutis, leidnud oleme ka risti laotud paekivitee jupikesi. Palktee leidu mina ei mäleta," lisab Paju.

Tulevastele põlvedele


Paju ütleb, et spetsiaalset ettevalmistust tee-ehitajaile leidude märkamiseks pole. "Enamus muinasasulatest ja vanadest elu- ja käibekohtadest on Eestis kaardistatud. Kui meie projektid läbivad neid alasid, oleme kohustatud oma tööd ja tegemised alati kooskõlastama muinsuskaitseametiga," räägib Paju.

Paju sõnul ajaloolaste õnn tee-ehitajatele rõõmuks pole, tööd kipuvad venima. Muheledes lisab ta et üllatus oli see leid ikkagi ja maanteeamet palub ka Maanteemuuseumi jaoks aruannet.

"Seda, mis leitud palkteejupist saab, otsustavad muinsuskaitsjad. Suure tõenäosusega on leitud tee seisund selline, et piisab, kui see üles joonistada, fotografeerida, aruanne kirjutada. Midagi füüsiliselt säilitada seal ilmselt pole," selgitab Peeter Paju.

perjantai 27. elokuuta 2010

Taaniaegsed Kuressaare kodanikud


www.saartehaal.ee 03.08.2007 " Oma Saar "

Foto: Kuningas Christian IV, wikipedia

Autor: Kalle Kesküla

8. mail 1563. aastal käisid hertsog Magnuse residentsis Kuramaal Piltenes Kuressaarele linnaõigusi nõutamas Jakob Kohl, Wolther Rothendorf ja Gert von Demter. Need mehed tulid Saaremaale ilmselt Narvast, mida Liivi sõda kõige enam räsis. Seda arvamust toetab Kalev Jaago, kelle andmetel ka sama sajandi lõpupoole Haapsallu asunud kirikutegelane Johan Kohl oli Narvast.

Kuressaarele nn Riia õiguse andnud hertsog Magnus suri 1583. aastal, 1597. aastal käis Saaremaal noor Taani kuningas Christian IV. Siis elas Kuressaares juba poolsada kodanikuperekonda.
1625. aastal Kuressaares asutatud nn Ojamaa kaubakompanii osanike hulgas olid kaks linnapead – Cordt Schaushausen ja Christoffer Prediger –, linnafoogt (kogukonna vanem) Ewold Matzen, kaupmehed Jacob ja Friedrich Kohl, kondiiter Asmundi Christoffer; Johann Zoige, Jürgen Ahrens, Tonnies Botticher, Andreas Redicken, Timan Keiter, Mattias Moller, Jürgen Örtken, Johann Winschenck, Jürgen Kühne, Lorenz Kühne, Hans Wilcken, Philip Tile, Arendt Stegman, Jürgen Wulff ja Peter Frantz. Nad olid ühtlasi Kuressaare kodanikud.

Taaniaegsed linnakodanikud olid ka:
Johannes Bucholts, Johann Bachardus
kohtusekretär ja raehärra Tiedeman Keuter
Jürgen Örttken Clawes Ottchers
Zaharias Balke Steffen Allmuhtt
Anders Lorentz Hans Gross

Hans Knop Peter Kummenick, kingsepp
Peter Frantz, rätsep Pawell Kleinschmidt
Arendt Bischoff, kullassepp Hans Schoeningk, kingsepp
Michell v. Gahten, kingsepp Hinrich Bockener, rätsep
Hinrich Loheman, mündrik Andreas Krueger, sepp
Marten Leinweber Adam Roop, sepp
Baltzer Dischler Hans Bade, rätsep
Joachim Heuter Andreas Petersen, kipper
Jeremias Reindell, sadulsepp Werner Lohman, kullassepp
Dietrich Teile, rätsep Philip Kleinschmidt
Andreas Becker Peter Schmidt
Andreas Böddecker Jürgen Thomas, rätsep
Hans Becker, kingsepp Wentzel Ketner, värval
Henning Wandtmacher Matthias Böddeker
Oluf Schneider Hans Heeler, rätsep
Andreas Kupferschmidt Jürgen Pausewang, rätsep
Otto v. Kledenn, kübarategija Caspar Schuster
Hans Elingk, sepp Marten Lütcheswager, rätsep
Dirich Kessbeer, rätsep Jacob Knop, õllepruul
Peter Schwolck, köösner Jürgen Snidewint
Hans Brese, pagar Daniel Köster
Gerdt Damcke

Käsitööliste hulka kuulusid veel Juchen Timm sen, Jochim Timm jun, Michael Witzel, Magnus Brümmer, Andreas Zwickstetter, Theofilus Mistet, Bartel Krimp, Andreas Wendt, Bartel Brose, Antonius Rudolf, Fromholt Lange ja Hans Horsting.
Taani aja lõpus oli Kuressaares 83 kodanikuperekonda. Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa 1645. aastal Rootsile. Samal aastal hakkasid linnakodanikeks 28 palgasõdurit linnuse kaitsemeeskonnast. Seega algas Rootsi aeg 111 kodanikuga:


Raad:

Hans Zöge, linnapea (Bürgermeister)
Jacob Kohl, linnapea (Bürgermeister)
Jürgen Arens, kogukonna vanem (Älter)
Christoph Blunck, kohtufoogt (Gerichtsvogt)
Matthias Müller
Andreas Redeker
Michael Cron
Barfort Burmeister

Kaupmehed jt kodanikud:

Curth Schaueshusen Joachimus Stubbaeus
Boy Janson, sadamakapten Christoph Loth
Jochim Schultz Jürgen Schindewindt
Bartel Backhausen Jürgen Arens, õpilane
Wilhelm Arens Hanns Cron
Bartholomeus Wulffsdorff Hanns Vriedt
Heinrich Burmeister Claus Henrichson
Johann Keuther Jürgen Wiebling
Peter Franz Jürgen Wippermann
Jost Duve Joh. Jürgen Weymer
Andreas Lorenz Hanns von Brunschweig
Heinrich von Ahlen Arendt Stegmann
Claus Ottgers Philipp Titell
Lorentz Kühn Friedtrich Bottsack
Jürgen Maue Heinrich Böckener
Martinus Siedenfaden Gabriel Böhsack
Ericus Grunenhagen, apteeker* Jochim Balck
Salomon Bauch Jürgen Böddiger
Werner Böddiger Claus Wilcken
Claus Tiel Christian Michelson
Diettrich Loth Matthias Arens

* kivitahvel Turu t. apteegi seinal on kahjuks ebatäpne, asetades apteegi asutamise 1680. aastasse; ka oli taaniaegne apteek mitte Turu, vaid Tolli tänavas.

Kaupmehed jt kodanikud:

Christoph Bauer Bartel Kriuer
Peter Kumnick Peter Schwulck
Dauid Gräue Christopher Wiedtbusch
Johann Schopp Hanns Horsting
Berendt Garleben Claus Richter
Melchior Schweger Jochim Lintzing
Hanns Wildhagen Jochim Danck
Claus Zimmermann Hanns Schincker
Hanns Dauw Frantz Engels
Jacob Holst Peter Schönmann
Andreas Stössell Wentzell Bagell
Claus Rosenau Hanns Wolck
Adam Rop Caspar Massky
Daniel Hoffmann Albrecht Spalthoff

Käsitöölised:

Balthasar Rassky, vanem Wilhelm Ruscha, habemeajaja
Jacob Fleischmann Werner Lohmann
Andreas Heinrichs Diettrich Tiel
Caspar Viett Jürgen Pausewang
Theophilus Mistete Jürgen Melitz
Paul Vriedt Anthoni Mante
Caspar Jehn Anthoni Rudolff
Berendt thor Schur Hans Beck
Jürgen Böckler Andreas Berendt
Matthias Blüttke Bartt Danck
Jürgen Thomas Jeremias Rintel
Heinrich Tesche Curth Bruns
Balthasar Robisch Hanns Reinhardt
Jacob Beningh Magnus Stein
Caspar Massky Ambrosius Bass
Heinrich Jürgens Jürgen Gleisberg

Ajaloodoktor Juhan Kreemi kommentaar:

Võimalik, et palgasõdurite hulgas oli ka saarlasi (ka kohalike sakslaste seast). Linnuseisanda vahetuse korral paigale jäämine võiks tähendada kohalike sidemete tugevust. Samas pole aga kindlalt teada, kas need kohalikud sidemed on seotud päritoluga või hoopis millegi muuga (meestel võisid olla teenistuse ajal siginenud perekonnad, mingid äriasjad jne). Võimalik on ka see, et Taani siirdumise asemel pakkus uus isand kindlat teenistust.
Kui nimesid vaadata, siis need kuigipalju ei reeda. Ristinimed on saksapäraselt kirja pandud, aga need on enamikus levinud kristlikud nimed, mida sel ajal ka eestlased pruukisid. Liignimedest paistab mõni olevat paar mitte-saksapärast (Massky, Kriuer). Kumnick võiks tähendada kümnikku, Bauer viitaks justkui talupoeglikule päritolule, Zimmermann puusepaametile.

Allikad: Helk, V. Bürgerlisten von Arensburg (Ösel) aus dem Jahre 1627. Ostdeutsche Familienkunde, Heft 2/1988.
Helk, V. Bürgerlisten von Arensburg (Ösel) 1645–1675. Ostdeutsche Familienkunde, Heft 1/1984.

Kuressaare peatänavad ja väljakud



www.saartehaal.ee " Oma Saar " 14.08.2007 ja 08.11.2007

Saaremaal Nasval elav tuntud ajaloo-uurija KALLE KESKÜLA jätkab sarja, mis pühendatud Kuressaare linna kujunemisele. Seekord on vaatluse all linna tänavad ja väljakud.

Alljärgnev lugu aitab paljuski selgusele jõuda, kuidas on meie linnas tekkinud üks või teine, sageli isegi väga veidralt kõlav kohanimi. Et kõigest paremini aru saada, tuleks lugeda ka sama autori varem Oma Saares ilmunud artikleid: „Sõrve turg“ (5. jaan), „Linna sünd“ (9. veebr), „Kuressaare sadam“ (3. märts), „Mõis“ (30. märts), „Saunikud“ (18. mai) ja „Taaniaegsed Kuressaare kodanikud“(3. aug).

Tolli tänav ( fotol ) – linna ajaloo vundament


Schulzenhofs Gasse (nüüd Suur-Põllu tänava algus + Vahtra tänava algus) oli Sõrve turu ja mõisa vaheline tee enne linna sündi. Tõlkides saab sellest Külavanema Mõisa tänava, mis kohanime tausta paremini avab. Sinna suubusid Hinter Gasse (Tagatänav, nüüd Suur-Põllu) ja Krumme Gässchen (Kõver tänav), siin sündis linna esimene kolmnurkne väljak – see oli Kuressaare esimene peatänav.

Sadama tänav (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama algus + Väike-Sadama tänav) viis Sõrve turult sadamasse, selle kõrvale tekkis teise tänavana Ranna tänav (Strand Gasse). Sõrve turu ja piiskopilinnuse vanim ühendustee sai 1785. a nimeks Licent Gasse (Tolli tänav) seal asunud sadamakontori ja tollihoone järgi.

Kui keegi oskaks kirjutada Tolli tänava ajaloo, oleks see kogu linna ajaloo vundament – selle tänava ääres oli esimene turg, kirik surnuaiaga, kõrts, tuulik, apteek, park (nn Maagi aed) jms. Taaniaegsed peatänavad olid Tolli, Pikk ja Komandandi; Rootsi ajal lisandusid sellesse loetellu Lossi ja Kubermangu. Teised tänavad tekkisid peatänavate kõrvale ja kulgesid nendega rööbiti.

Tolli tänava kõrvale tekkis teise tänavana praeguse Pika tänava lõunapoolne osa. See, madalal aluspõhjal asuv kitsuke tänav on Pika tänava põhjapoolsest, Põduste jõe kallast pidi kulgenud osast oluliselt noorem. Õigupoolest neil sama nime kandma pandud tänava kahel osal ühist ajaloolist tausta polegi.

Teisisõnu, linna vanim liiklussoon kulges mööda praegust Tolli tänavat ja Pika tänava põhjaosa ning ühendas linna vanimaid väljakuid: puudeplatsi, Sõrve turgu ja piiskoplikku sadamat.

Seda liiklussoont, mis viis linna ajaloolistele tagamaadele ja jätkus Kaarma, Kihelkonna ja Sõrve suunas kulgevate teedega, võib järgmiseks peatänavaks pidada (Kaarma värav Suuresilla juures ja sealt alguse saanud vesine tee piki Põduste kallast oli veeteele abiteeks, maanteeks see ei kujunenud).

Tänavate hargnemiskoht

Puudeplatsile viis Tolli tänava põhjapoolne ots. Puudeplatsilt lähtunud kodarjad tänavad ja nende äärde kerkinud majad tähistasid küla ümbersündi ja linna uusi asualasid. Põhja poole ehk linna tagamaadele Põduste jõe kallast pidi kulgev pikk tänav sai nimeks Lange Strasse.

Kalaranda ehk Venekülla viis praegune Töökoja tänav, platsi teisest äärest algas praegune Humala tänav, mis viis põllu- ja aiamaadele.

Uude linnasüdamesse läks Kauf Gasse (Kauba tänav). Vanasti kuulusid sellesse loetellu veel Commendanten Gasse (Komandandi tänav) ja Garnisons Gasse (Garnisoni tänav) – puudeplatsilt lähtusid kaheksa linnatänavat.
Vanast linnasüdamest Püha-Suuremõisa südamesse praeguse bussijaama alal viis Komandandi tänav.

See algas nüüdse Kesktänavana, ületas Kauba ja Kohtu tänava (nendevaheline läbikäik on reliktina säilinud) ning moodustas terviku toonase Püha maanteega ehk praeguse Pihtla teega, mis veel Taani ajal ainus Ida-Saaremaale viiv tee oli. Teise tänavana Komandandi tänava kõrvale tekkis Garnisoni tänav.

Uus linnasüda

Kuressaare peatänavate kõrvale tekkinud teised tänavad ja nende äärde rajatud kinnistud tähistasid samuti linna uusi asualasid. Linna arengu uus paradigma aga seondub kindlasti uue linnasüdamega. Vana linnasüdant uuega ühendanud tänavad moodustasid tähtsa tänavategrupi ja ühinesid kodarjalt praeguse Vabadussõja ausamba juures. Kauf Gasse (Kauba tänav) ühendas puudeplatsi uue linnasüdame esimese turuga.

Sõrve turult tuli sinnasamasse Schenck Gasse (Lasteaia tänav), mis sai nime linna esimese kõrtsi järgi. Kolmas oli Markt Gasse (praegune Põiktänav), mis ühendades piiskopi sadamaplatsi kahe järjestikuse turuplatsiga. Need olid linna vanimad äritänavad.

Piiskoplik sadamaplats oli praeguse kuurhoone kohal. Sealt läksid kodarjad tänavad linnusesse, vallikraavi süvendamise tagajärjel abajasse tekkinud kunstlikule neemele, piiskoplikule sadamakaile praeguse Veski tänava ja Rüütli spaa vahel, vanasse sadamasse (nüüd Veski tänav), vanasse linnasüdamesse (nii Tolli tänav kui ka Pika tänava lõunapoolne ots) ning uude linnasüdamesse (Markt Gasse, nüüd Põiktänav). Markt Gasse kannab nüüd Põiktänava tagasihoidlikku nime. Vanasti oli selle tänava tähtsus oluliselt suurem, sest siitkaudu kulges esimene ühendus linnuse väravast uude linnasüdamesse ja sealt edasi endistesse orduvaldustesse ehk linna uutele tagamaadele.

Linnakujunduse uus kompositsioon

Rootsi ajal püüdis krahv Magnus Gabriel De la Gardie linnust ja linna ühtsesse kompositsioonilisse vormi valada. Arhitekt Nicodemus Tessini 1652. aastal koostatud plaan nägi ette täisnurkselt lõikuvaid tänavaid ja kindlusvööndit ümber linna. Noolsirge pidi tulema ka peatänav, ühendamaks linnust raekojaga. Raekoja ette rajati uus turg (nüüd Keskväljak), vaekoda, kadettide kool, Püha Laurentiuse kirik. Linnuse vallikraavidest võetud pinnast kasutati uue peatänava täiteks ja Orissaare maan-tee alguse väljaehitamiseks.

Schloss Strasse (Lossi tänava) aluspõhi sai paika vallikraavist võetud pinnasetäite abil, linnuse uuest väravast viis Kirderaveliinile rippsild. Kasutusele jäi ka vana tee, mis lähtus Põhjabastioni alt vanast linnuseväravast ja viis uude linnasüdamesse. Lossi tänava põhi aga läks käiku uute kinnistute rajamiseks. Tekkis nn Lingi nurk, mis peatänava planeerijate sirge joone ära muutis.

Selle linnakujundusliku ebakõla põhjustasid vanale heale Rootsi ajale järgnenud Põhjasõda, katk ja katkujärgse linna viletsus (1711. aastal elas Kuressaares ainult 11 kodaniku- ja 60 saunikuperet). 1730-ndatel linnapeaks valitud ja aadlistatud Friedrich von Ling võttis end arvele saksa koguduses.

Tema tütar Frederica Jacobina laulatati raehärra poja, kaupmees Gustav Adolph Dellingshauseniga. See pere ehitas raekoja kõrvale uhke aadlimaja, kus nüüd maavalitsus asub, Lingi krunt Lossi–Allee tänava nurgal jäi selle kaupmeeste-meremeeste perekonna valdusse aga veel paariks sajandiks.

Uus ärkamine


Lossi tänav nagu kogu Kuressaare linn ärkas tardumusest Campenhauseni ajal. Dellingshauseni koja ja õigeusu kiriku kõrvale kerkisid Lööne koda, Meedla koda, Haeska koda ja Kargi koda koos tõllakuuriga – Rootsi ajal paberile pandud peatänav kujunes kahekorruseliste majadega klassitsistlikuks esindustänavaks alles pooleteise sajandi pärast.

Lossi tänaval oli kaks paralleeltänavat, ühel pool vanem ja teisel pool uuem. Markt Gasse (Turu tänav, nüüd Põiktänav + Lasteaia kirdepoolne ots) lähtus Pikalt tänavalt ja viis ühelt turult teisele. Lossi tänava kõrvale tekkinud Schmale Gasse (Kitsas tänav) kannab sama nime, mis Campenhauseni ajal pandi. Selle ja praeguse Kitzbergi tänava nurgale ehitati 1787. aastal Põlluvahi maja, et (hilisema Põllu alevi kohal asunud) Püha-Suuremõisa põldudel paremini silm peal hoida.

Uus turg (nüüd Keskväljak) seati sisse raekoja ja vaekoja vahel. Gouvernements Strasse (Kubermangu tänav) algas turuplatsilt ja ühines Komandandi ning Garnisoni tänavaga enne Riia väravat. Campenhauseni ajal rajatud Riia väravat tunti hiljem Ruubi ragatkina (ärimees Grube järgi). Sellest väravast algas Landstrasse nach dem grossen Sund und Pernau (eesti keeles kutsuti Orissaare maanteeks).

Kubermangu tänavast sai Tallinna tänav


Nagu Lossi tänaval olid ka Kubermangu tänaval läänepoolsed paralleeltänavad varem olemas. Ja nagu Lossi tänavalgi tekkis ka Kubermangu tänava kõrvale uus tänav just ida poole. Selle nimeks pandigi Uus tänav. Pärast Eesti iseseisvumist 20. sajandil nimetati Kubermangu tänav ümber Tallinna tänavaks – Saaremaad hakati siis Riia asemel Tallinnast juhtima.

Saksa keel aitab mõista Campenhauseni-aegse toponüümika nüansse. Mõni tänav oli Gasse, mõni Gässchen, aga mõni hoopiski Strasse. Au seda viimast liiginime kanda oli Pikal, Lossi, Kohtu ja Kubermangu tänaval – siit selgubki, miks neid tänavaid Campenhauseni ajal sillutama hakati. Liiginimi Gässchen tähistas põiktänavat, tänavakest – ka selliseid oli Kuressaares pool tosinat. Sellest edaspidi.

Campenhauseni ajal pandud tänavanimed koos praeguste samakõrgusjoontega on oluline ajalooallikas, eriti vana linnasüdame uurimiseks. Kohustuse panna tänavatele nimed sätestas 1875. aastal Katariina Suure valitsemise ajal vastu võetud vene linnaseadus, nimed ise said saksakeelsed.

Praegusele Suur-Põllu tänavale pandi nimeks Hinter Gasse (Tagatänav), see oli saunikute põline elupaik. Saunatamine kui maarahva kultuuri koostisosa põhjustas baltisakslaste põlastava suhtumise põliselanikesse, sauniku (Badstüber) nimi saatis neid aastasadu. Saunikute üht vanemat asuala ümbritses Krumme Gässchen (Kõver tänav). Ka Badstüber Gässchen’it (Saunikute põik Campenhauseni-aegsest tänavanimede loetelust) tuleks just sealtkandist otsida.

Mere taganemine tõi maad juurde

Sõrve turult sadamasse viis Haafen Gasse (Sadama tänav, nüüd Suur-Sadama algus + Väike-Sadama tänav). Esimene hülgeküttide-viikingite-kaubareisijate sadamakoht oli turu juures. Sadama tänav kujunes välja mere taganemise ja sadamakoha kaugenemise tagajärjel (Saaremaa kerkib paar millimeetrit aastas).

Tänava ääres oli tuuleveskeid, tänava pikenduseks olnud sadamakaile aga ehitati Rootsi ajal kivist rannaait.

1870-ndatel aastatel tegi kaupmees Schmidt aidast auruveski, mis XXI sajandil kohandati teatriks. Veski tänav sai nime XIX sajandi lõpus, ent selle kohanime märke võib leida tunduvalt varasemast ajast.

Sadama tänavalt lähtunud nüüdse Suur-Sadama tänava teine jupp hargnes kaheks, kandes endas ehedat ajalugu – meresõidu, kalanduse ja põllunduse tähtsust juba enne linna sündi. Hargnemiskohalt otse kulgev Acker Gasse (Põllu tänav, nüüd Väike-Põllu) oli vanasti pikem, ulatudes Nolgimõisa põldudeni nüüdse haigla alal. Selle tänava pikendusest on säilinud läbikäik Suur-Põllu ja Aia tänava vahel.

Tori küla sünd

Praeguse Suur-Sadama tänava järgmine osa sai nimeks Strand Gasse (Ranna tänav). Campenhauseni ajal ehitati sellele avar pikendus koos Rannaväravaga (Haafen Pforte). Rannavärav tähistas abaja läänekaldale rajatud uut sadamaala, kuhu tekkis ka Tori küla.

Nolgimõisa hoovist alanud Schulzenhofs Gasse sai pärast Sõrve turu ületamist nimeks Schenck Gasse (Kõrtsmiku tänav) – turu kirdeservas oli kõrts juba Taani ajal. Eesti keeles nii Kõrtsi, Pruuli kui ka Lasteaia nime kandnud tänav ühendas toona kaht turgu – uue linnasüdame poole tekkinud turg asus Markt Gasse ja Lange Strasse hargnemiskohal.

Markt Gasse ühines Schenck Gassega nüüdse Linnahotelli juures ja viis ülalmainitud turult edasi järgmisele. Too järgmine turg tekkis nüüdse maavalitsuse hoone kohale ja selle ette kolmnurksele väljakule, kus praegu seisab Vabadussõja ausammas – see oli uue linnasüdame esimene turuplats. Nimetatud turguderivi kujutab hästi Paul von Esseni poolt 1681. aastal tehtud linnaplaan.

Piiskopilinnuse naabrus

Piiskopilinnuse naabruses paikneva linnajao ajaloo paremaks mõistmiseks on vaja ajas tagasi minna ja silme ette manada linnuse algusaastad. Esimene ühendus Kure saarega kulges abaja toonasel kaldal ehk praeguse Tolli tänava joonel – mujal lainetas siis veel meri.

Linnuse esimene värav oli Kure saare põhjatipus linnuse sadamakoha ees, samasse rajati ka maismaaühendus. Linnuseväravast algaski linna vanim liiklussoon, mis kulges mööda praegust Tolli tänavat ning Pika tänava põhjaosa linna tolleaegsetele tagamaadele.

Praeguse Pika tänava lõunapoolne osa lähtus samuti linnuseväravast ja hargnes peagi kaheks, sünnitades ülalmainitud Markt Gasse. Markt Gasse oli uue linnasüdame ja linnuse vaheliseks ühendusteeks paar sajandit – Lossi tänava väljaehitamiseni Campenhauseni ajal.

Pikk tänav lõppes Kohtu tänaval, seda ristmikku tunti hiljem Slupi nurgana (sinna 1890ndatel maja ostnud ja juustutööstuse rajanud šveitslase Albert Schlupi järgi). Pika tänava jätk teisel pool Kohtu tänavat sai nimeks Carmelsche Gasse (Kaarma tänav).

See tänavajupp lõppes Kaarma väravas (Carmel Thor), mis tähistas ilmselt veetee algust Kaarmale (nagu ka Rootsi ajal ehitatud Tallinna värav Pärnus, mis tähistas veetee algust Uus-Pärnust Vana-Pärnusse, kust sai maanteed mööda Lihulasse ja sealt omakorda Tallinnasse).

Surmamõistetute viimane tee

Kuressaare pikim tänav sai nimeks Gerichts Strasse (Kohtu tänav). See algas uuelt turuplatsilt ja lõppes Sõrve väravas (Sworfsche Thor) ehk Suuresillast veidi linna pool. Kohtupidamist või kohtumaja pole Kohtu tänavas kunagi olnud, selle kohanime taust on hoopis teine – sealtkaudu toimetati linnast välja hukkamisplatsile (Richtplatz) surmamõistetuid.

Neid protsessioone (süüaluse konvoi, kella helistamine hukkamise ajal) jäidki tähistama Kohtu ja Kellamäe kohanimi. Raekohtu leebemaid otsuseid viidi ellu raekoja taga, kuhu viis Pranger Gässchen (Pranger – kaak, häbipost). Kohtu tänav hakkas välja tõrjuma Tolli + Pika tänava ajaloolist põhifunktsiooni, viies linna tagamaadele uuest linnasüdamest.

Pika tänava lõpuosa jõepoolne paralleeltänavake sai sealse hoolekandeasutuse järgi nimeks Hospithal Gässchen (Vaestekoja tänav, nüüd Kalda, vahepeal Martin Körberi ja Kolhoosi tänav). See oli Pikalt tänavalt üle Põduste jõe luha Suuresillale viiv otsetee, mis võis kuivemal ajal jalavaeva säästa, aga hobuvankri mudasse kinni jätta; praegu on see umbtänav, aga 1681. aasta linnaplaanil kulgeb tee Suuresillale just sealtkaudu.

Vaestekoja ja Pika tänava hargnemiskohal kolmnurksel väljakul oli teine, väiksem puudeplats. Vaestekoja tänaval asunud seegi nurgalt aga läks Pikale tänavale veel üks tänavajupp – Armengässchen (Vaeste tänav, nüüd seda enam pole). Seegi kvartal kui äärelinna vanim vajaks jäädvustamist.

Raua, Uue ja Kiriku tänava teke

Tänavajuppe oli kesklinnaski. Lossi ja Kitsa tänava vaheline Kurtze Gässchen on maakeeli Lühike tänavake, mis sai Raua tänavaks kaupmees Bergmanni ostetud Lööne kojas (nüüd politseimaja) avatud rauakaupluse järgi.

Raekoja taha viiv Pranger Gässchen läks üle Kitsa tänava ja lõppes Uuel tänaval (Neu Gässchen). Pranger Gässchen hakkas tegelikult arenema Kitsa tänava otsast, mis raekoja juurde suubus. Uue tänava kirdepoolne ots nimetati Karja tänavaks sinna ehitatud mõisakoja järgi – ka Karja tänav sai alguse Kubermangu tänavale suubunud tänavaotsast.

Samamoodi sai alguse Kiriku tänav – Toomtänava otsast, mis suubus Kubermangu tänavale kiriku eest. Uhket nime Duhm Gasse (Toomtänav, nüüd Kiriku) kandma pandud tänav viis kirikust Kauba tänavale. Kiriku eest Komandandi ning Garnisoni tänavale viiv tänav koos Toomtänava otsaga sai aga nimeks Kirchen Gasse (Kiriku tänav). Jutt käib praeguse Torni tänava algusest, mille nime äramuutmine 1930. aastal üsna kaheldava väärtusega on.

Muutuvad nimed


Uue linnasüdame suurelt turuplatsilt (praeguselt Keskväljakult) üle Kauba tänava Pikale tänavale viiv tänav on samuti nimemuutuse üle elanud – pastoraadi maja järgi Priester Gasse (Preestri) nime kandnud tänavast sai 1909. aastal Turu tänav. Muutuse ajendas praeguse Koerapargi kohal asunud Heinaturg, paisates segi ülalkirjeldatud Markt Gasse väärika koha linna ajaloos.

Samalt Preestri tänavalt alanud ja Pikale tänavale teiselt poolt praegust Koeraparki suubunud Lehm Gasse (Savi tänav) säilitas oma nime kauem, see kohanimi meenutas vana savivõtukohta (Lehm Pfitze) Koerapargi kohal. Jääb lisada, et Lehm Gasse oli ka Viru tänava nimi Tallinnas.

Pikalt tänavalt Tolli tänavale viiv lühike Schmester Gässchen (Tiigi tänav) sai nime savivõtukohale tekkinud tiigi järgi ja viis sealt linna lätete juurde Kõvera tänavaga ümbritsetud kvartalis.

Ülalpool oli juttu Saunikute põiktänavast (Badstüber Gässchen), mida linnakaardil pole, aga Campenhauseni-aegses nimekirjas on. Sellised nimekirja-tänavad olid ka Stein (Kivi) ja Quer (Põik) – nende hulgast võiks originaalnime otsida näiteks Sepa, Humala, Rootsi, Lutsu või Kesk tänavale.
Kolme liiki tänavaid ja kahte liiki väravaid

Tänavanimesid oli kolme liiki: Strasse, Gasse ja Gässchen, eesti keeles peatänav, tänav ja põiktänav (kõrvaltänav, tänavake). Väravaid oli kahte liiki: Thor ja Pforte, ka need on siinkohal pandud just toonase tähtsuse järjekorda. Thor tähistas Riia, Kaarma ja Sõrve väravat, liiginimi Pforte märkis pääsu ranna, sadama ja kalameeste alale:

- Strand Pforte asus toonase Ranna tänava (praeguse Suur-Sadama) uue osa keskel, umbes praeguse Töö tänava joonel;

- Haafen Pforte asus Looderaveliini joonel ehk praegusest John Bulli pubist veidi abaja pool;

- Fischer Pforte asus Uue tänava lõunapoolses otsas, praeguse Allee ja Uue tänava ristmiku lähistel.

Väravaid sätiti ka uutele linnamaadele. Loode värav tähistas põlise Loode tee algust üsna Suuresilla otsast toonase Loode talu, nüüdse golfiväljaku maadelt. Väike-Parila lõunatipus oli aga Silma värav, mis avanes põlisesse kalaranda Campenhauseni poolt linnaga liidetud Loodemaa serval ehk linnamaa tolleaegsel läänepiiril.

Kuressaare tänavanimed muutuvas ajas



www.saartehaal.ee " Oma Saar "16.11.2007 ja 23.11.2007

Alljärgnev artikkel on tegelikult Saaremaa muuseumi teadusdirektori OLAVI PESTI ettekanne, mille ta pidas Kuressaares käesoleva aasta 26. oktoobril toimunud kohanimepäeva konverentsil. Kuna tegemist oli väga huvitava ja äärmiselt hariva ettekandega, siis otsustasime selle ka lehelugejate jaoks avaldada. Olavi Pesti ettekannet on vaid veidi toimetatud ja seda selleks, et see enam vastaks ajalehe stiilile.

Kuressaarel on tänavanimedega küllaltki hästi läinud, kuigi vahel ei ole ka. Siinsed tänavanimed kujunesid vägagi loomulike ja informatiivsetena, nagu see on normaalse arengu tingimustes olnud teisteski linnades. Kuid Saaremaa pisikese pealinna tänavatel on 1950. aastate algul toime pandud ka üks Eesti kõigi aegade radikaalsemaid nimerevolutsioone, kui tolleaegne linna täitevkomitee esimees, 1912. aastal Abhaasias sündinud Matilda Blok nimetas ümber mitukümmend tänavat, väidetavalt ühe öö mõttetöö viljana.

Uno Lahte ajendas see tervet pikka luuletust kirjutama, millel pealkirjaks “Ei näputöö ole naiste töö” (kogus “Ingel läheb apteeki…”, 1967).

Kingisepa linna endine täitevkomitee esinaine ristinud ühe ööga
ümber enamiku linna tänavaid.
Siin valged ööd on suisel a’al,
ei õndsat und siis tule eal.
Nõuandjad kõik on suurel maal…

Kui võtaks õige sulepea
ning omal riskil, ise
teeks ümberristimise.

Käib ringi vaene postiljon,
peab kirja viima kuhugi.
Kõik nimed meil nii prostad on,
et ära võta suhugi:
küll Räime, Tuukri, Mõrra –
just nagu odratolgused.
Loon linnas kindla korra
kui keiserlikus polgus veel…

Nii algas töö, ees teatmeteos,
kus tähtsad mehed puntis peos.
Väejuhid silmnäolt siledad
kui angerjad all ahingu.
Väärt kohanimed viledad,
nii maa- kui merelahingud.

Ei tänaseni teata, miks
sai Ranna tee Suvoroviks
või miks just vaikne Haava
on võitlev Bakalava.

Kui ekskursioon kultuuri läks,
sulg esinaisel torkis.
Belinski taha tekkis “kljäks”
ning tõrkus Maksim Gorki.
Veel siiski Tuuleveski
ta suunas Lobatševskiks.

Siis võeti läänest teadlik noos.
Siitmeesteks ühel ropsul
said Robespierre ja Jacques Duclos,
Jan Hus ning Paul Robeson.

Satiirik puudub, juhtus nii –
sulg murdus, kostis põnev raks.
Võib-olla Saltõkov-Štšedrin
end naeris hauas kõveraks…

See polnud lõpp, jäi võhma veel.
Õis õitses, vaim ei närtsind.
Veel karjarajast, Lehma teest
lõi 8. märtsi
ning Vana-Kossu lautritee
on praegu Kosmonautide…

Seal linnas tihti suisel ööl
nüüd üürgab mõni eksind Ants:
“Ei näputöö pole naiste töö,
ei labajalavalss pole laste tants!”

See salapärane nimetus Transvaali

Ent poliitika sekkus Kuressaare tänavate nimetamisse juba pool sajandit varem. Sajandi algul, arvatavasti 1903, kui käis Inglise–Buuri sõda*, anti ühele uuele tänavale sõltumatuse eest võidelnud Transvaali vabariigi auks viimase nimi. See on ilmselt kogu Eesti üks haruldasemaid tänavanimesid. Uhkustada võime ka haruldase liiginimega hoov, mida kogu riigis on ainult üks – Kuressaare kindluses asuv Lossihoov.

Kasuks on tulnud ka mitmete haritud nimetundlike kodanike olemasolu. Viljakate kohanimeuurijaina on viimaseil kümnendeil eriti silma paistnud koduloolased Boris Kivi ja Kalle Kesküla, kelle mõttetööle käesolevgi ülevaade suurel määral toetub.

Nimi kui ajaloomälestis


Boris Kivi rõhutas, et kohanimed on eelkõige ajaloomälestised, meie kultuuripärandi elav osa, millega ei tohi meelevaldselt ümber käia. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare tänavanimedest pärinevad suurreformaator Campenhauseni ajast, 18. sajandi lõpust.

Siinsedki tänavanimed kujunesid orgaaniliselt, kajastades kas

• tänava välist ilmet (Pikk, Kõver, Kitsas);

• kuhu tänav viis;

• milliste ametite pidajad selle ääres elasid ja töötasid;

• millised asutused ja ettevõtted selle ääres asusid;

• ümbritseva looduse iseloomu.

1786. aasta linnaplaanilt leiame nii tänaseni kasutatavaid kui ka ammu unustuse hõlma vajunud tänavanimesid. On ka selliseid nimesid, mis on seoses linna arenguga ühest kohast teise “kolinud”. Nii moodustas Ranna tänav (Strand Gasse) esialgu osa praegusest Suur-Sadama tänavast.

Kujuneva linna esimesest keskusest, nn Sõrve turult viis sadamasse Sadama tänav (Hafen Gasse, nüüdne Väike-Sadama ja osa Suur-Sadama tänavast). Linna arvatavasti vanimad tänavad olid veel Kõver (Krumme Gässchen) ja Tagatänav (Hinter Gasse, nüüdne Suur-Põllu). Acker Gasse (nüüdne Väike-Põllu) oli pikem ja viis omaaegse Nolgimõisa põldudeni.

Taani ja Rootsi aeg


Sõrve turu ja piiskopilinnuse vanim ühendustee sai 1785. a nimeks Licent Gasse (Tolli tänav) seal asunud sadamakontori ja tollihoone järgi. Taaniaegsed peatänavad olid Tolli, Pikk ja Komandandi, Rootsi ajal lisandusid sellesse loetellu Lossi ja Kubermangu. Viimast mööda algas ju tee kubermangu pealinna Riia poole. Esimese omariikluse ajal nimetati see ümber Tallinna tänavaks.

Asukohta on vahetanud ka Turu tänava nimi: ajalooline Markt Gasse hõlmas praeguse Põik ja osa Lasteaia tänavast. Vanasti oli selle tänava tähtsus oluliselt suurem, sest seda mööda kulges esimene ühendus linnuse väravast uude linnasüdamesse, mis kujunes praegusesse asukohta 17. sajandil.

Praegune Turu kandis kuni 1909. aastani hoopis Preestri tänava nime, mille ta oli saanud selle ääres asuva kirikule kuuluva kinnistu järgi. Praeguse Lasteaia tänava Sõrve turu poolne ots kandis linna arvatavasti vanima kõrtsi auks Schenk Gasse nime ja nimetati hiljem Pruuliks.

Uut linnakeskust hakkas vanima asustusalaga ühendama ka Kauba tänav, mis tänaseni igati oma nime õigustab. Sellega osaliselt paralleelne tänav sai nimeks Gerichts Strasse (Kohtu tänav). See algas uuelt turuplatsilt ja lõppes Sõrve väravas ehk Suuresillast veidi linna pool. Kohtupidamist või kohtumaja pole Kohtu tänavas kunagi olnud, kuid sealtkaudu toimetati linnast välja, Kellamäel asunud hukkamisplatsile surmamõistetuid.

Raekohtu leebemaid otsuseid viidi ellu Raekoja taga, kuhu viis Pranger Gässchen (Pranger – kaak, häbipost). Kohtu tänav hakkas välja tõrjuma Tolli + Pika tänava ajaloolist põhifunktsiooni, viies linna tagamaadele uuest linnasüdamest.

Campenhauseni-aegsetest tänavanimedest on tänaseni säilinud veel Garnisoni ja Kitsas (Schmale Gasse). Kokku on selliseid nimesid 13, millest 10 asuvad ka oma algses asukohas. Ümberristimiste rekord on aga väikese Hospidali (Hospithal Gässchen) tänava käes. Selle ääres asunud vaestemaja järgi nime saanud tänav eestistus Vaestekojaks, 1934 nimetati aga siin elanud silmapaistva kultuuritegelase auks Martin Körberi nimeliseks. 1952. aastal sai Körberist Kolhoosi, 1963 Kalda ja 1990 uuesti Martin Körberi!

änavanimede loogiline ja loomulik lisandumine jätkus ka 19. sajandil. Linna idaservas kujunenud Uus tänav nii nimetatigi. Mere ja Lootsi asuvad mere ääres, Pargi ja Allee ümbritsevad linnaparki, Veski tänava äärses sadamaaidas töötas suur auruveski, Aia tänav linna läänepiiril asus suurte aedade ääres. Sepa tänavas elasid tublid sepad.

Nimede politiseerimise algus

Tänavanimede politiseerimine sai alguse enne I maailmasõda, kui Kuressaaret õnnistati Lev Tolstoi ja Aleksandr Puškini nimeliste tänavatega, mis omariikluse ajal nimetati vastavalt Lydia Koidula ja August Kitzbergi tänavaks, kuna mõlemad on linnas pikemalt suvitanud.

Uuesti kummitas Puškin Kuressaares Nõukogude okupatsiooni ajal, kuni tema nimi 1989. aastal rahuliku ja informatiivse Ravilaga asendati. Uus-Roomassaarel oli aastail 1913–1917 au kanda Romanovite (1913. aastal möödus 300 aastat päevast, mil Vene troonile sai esimene Romanov ja seoses sellega nimetati üle kogu tsaaririigi ümber mitmed kohanimed – toim) ja nõukogude ajal kohaliku mässumehe Gustav Jõgi nime, Koidu tänav rajati aga 1909 Nikolai-nimelisena.

Omariiklus tõi eestipärasuse

Omariikluseaegne nimepoliitika algas 1919. aastal väga võõrapärase Landrati tänava nimetamisega Pärnaks. Tänavaristsetel hakati järgima mõistlikku piirkondlikkuse printsiipi, tänu millele asuvad idapoolses aedlinnaosas tänaseni peamiselt mitmesuguste loodusnähtuste nimelised uulitsad.

Kuid inspiratsiooni saadi ka ajaloost. Nii kajastavad Raudtee ja Jaama I maailmasõja ajal Saaremaale rajatud raudtee ajalugu, Rootsi ja Vallimaa nende kohal asunud Rootsiaegseid kaitseehitisi. Kaevu tänava alguses asub üks linna avalikest kaevudest, Raua tänava nurgal asus Bergmanni rauakaupade pood (mõlemad nimed pandi 1930. aastal).

1930. aastail hakati tänavaile panema ka kohalike prominentide nimesid. Anton Lutsu (1853–1897) tänava ääres asus kihelkonnakool, mida see mitmekülgne kultuuritegelane oli pikka aega juhatanud. Karl Ojassoo (1869–1926) sai omanimelise tänava tänu linnale pärandatud suurele raamatukogule.

Konsul Wildenbergi tänava ääres oli kuni I maailmasõjani asunud suur nahavabrik, mille viimaseks suuromanikuks oli Oscar Wildenberg (1852–1928), kes pidas ka Norra konsuli ametit. Ebaõnnestumiseks võib pidada 1930. aastal pandud Torni tänava nime, mille algusosa kandis algselt Kiriku tänava, praegune Kiriku tänav aga hoopis Toomtänava (Duhm Gasse) nime.
1939. aastal said tänaseni säilinud nimed Abaja ja Haigla tänav; varasema Kopli tänava harudest moodustati Töökoja ja Vaikne tänav.

Kingissepp, Hitler ja Stalin

Käreda nimemuutmise tõi kaasa 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon. Juba 11. augustil otsustas linnapea Hermann Sannik nimetada senised Pargi ja Lossi tänava üheks Viktor Kingissepa tänavaks, kusjuures erilise kurioosumina algas majade numeratsioon nüüd senisest Pargi 5-st, kus suurmässaja lapsepõlves elanud oli, ning suurenes kesklinna suunas. Kolm nädalat hiljem sai Uus-Roomassaarest Gustav Jõgi.

Esimesel punasel aastal jõuti muuta veel mõned tänavanimed, kuid kohe Saksa okupatsiooni alguses, septembris 1941 otsustas linnavalitsus kõik endised nimed taastada. Ainult ühest polnud pääsu: igas Eesti linnas oli kohustuslik Adolf Hitleri tänav, milleks Kuressaares sai varasem Lossi tänav. (Enne algse nime taastamist 1986. aastal jõudis see kanda veel kaht kõlaliselt sarnast nime – Stalini ja Tallinna).

Suur reformaator

Uue suurreformi käigus 1945. a jaanuaris muudeti kokku 9 tänavanime, kusjuures Garnisonist sai 21. Juuni, Komandandist Oktoobri, Transvaalist Nõukogude, Kirikust Võidu, Pruulist Proletari (alates 1958 – Lasteaia) tänav. Ideoloogiliselt ohtlik tundus isegi Püha maantee, millest sai Pihtla tee. Kuid “ideoloogilise võitluse teravnedes” oli sellest mõistagi vähe ja 1951.–52. aastal viis vaderitöö lõpule legendaarne Matilda Blok, küll mitte ühe öö jooksul. Eelkõige rõhuti muidugi klassikutele jt punakangelastele: Uuest sai V. Lenini, Pärnast K. Marxi, Raekojast F. Engelsi, Rootsist M. Kalinini, Kohtust M. Gorki ja Alleest V. Dejevi tänav.

Lehma teest sai 8. märtsi – nõukogude naise tänav

Ei unustatud ka tähtpäevi ja organisatsioone: Kaubast sai 1. Mai, Karjast 8. Märtsi, Veskist Komsomoli, Turust Pioneeri ning Tollist koguni Moskva tänav. Kui lisandusid veel siin suvitanud Eduard Vilde ja kuulsa muhulase Juhan Smuuli nimelised tänavad (varem vastavalt Uus-Roomassaare ja Nurme), oli Kuressaare/Kingissepa oma 16 isikunimelise tänavaga otsekui mingi biograafiline leksikon. (Võrdluseks: Tallinnas oli 1985. aastal 90 isikunimelist tänavat.)

Kurioosumina ristiti üks lühike tänavajupp veel 1980. aastail pommituslendurite komandöri auks Jevgeni Preobraženski nimeliseks, mida rahvasuu hakkas nimetama “surnud venelase tänavaks”.

Perestroika ja nimede ennistamine

Peaaegu kõik Kuressaare ajaloolised tänavanimed taastati kolmes etapis aastail 1986–1990. Esimesena otsustas linna täitevkomitee 21. novembril 1986 ennistada tänavanimed Lossi, Kauba, Tolli ja Raekoja. Viimase puhul tehti mööndus, et sellel olnud Engelsi nimi antakse edaspidi mõnele uuele tänavale, mida muidugi ei juhtunud. (Muide, see oli esimene tänavanimede ennistamine kogu Eestis.)

Pikemad ennistusnimekirjad kinnitati märtsis 1989 ja juunis 1990. Kahjuks jäi taastamata Pruuli tänava nimi, kuigi nimekomisjon seda soovitas. Enne sõda kehtinud nimedest jäeti ennistamata ka Konsul Wildenbergi tänav ja Püha tee; Puškini tänav nimetati Ravilaks. Kuressaare taastati ametliku linnanimena 23. juunil 1988.

Linna ei saa muuta autahvliks

Nimekomisjon tegutseb Kuressaares tänaseni ja enamasti linnavolikogu selle ettepanekuid ka arvestab. Uute tänavate nimetamisel püütakse võimalikult jälgida tähendusliku grupeerimise põhimõtet, kasutades nn sarjanimesid. Nii on Marientali elurajooni tänavatel lillede ja linna lääneosas kasvava uue elurajooni tänavatel lindude nimed. Uus orientiirtänavanimi on näiteks Arhiivi. Raiekivi tee sai nime samanimelise sääre järgi.

Suurimaid vaidlusi on komisjonis tekitanud restitutsiooni perfektsuse põhimõte ja isikunimede kasutamine. Nii soovitas kadunud Boris Kivi Tori tänavale ajaloolist kohanime Eesaias Holm, kuid ülekaalu jäi soov jäädvustada ühe ajaloolise linnaosa nimi. Komisjoni liikmed on olnud enam-vähem üksmeelsed, et isikunimelised tänavad ei ole soovitatavad, juba kas või nende pikkuse tõttu (tuleb ju neid kasutada koos eesnimega). Linna ei saa muuta autahvliks.

Arstid alistusid avalikkuse survele

Teravaim selleteemaline konflikt puhkes 1997. aastal, kui linnavalitsus otsustas Saaremaa Arstide Seltsi ettepanekul nimetada Kastani tänava Aleksander Paldroki nimeliseks, kes teatavasti oli Kuressaarega tihedalt seotud arstiteadlane. Kuid Kastani tänava elanike protest oli nii jõuline, et paar kuud hiljem oli linnavalitsus sunnitud oma otsuse tühistama.

Sugulaste tungival soovil üks väike eratänav 2000. aastal isikunime siiski sai; seejuures nii keerulise, et sugulased isegi kirjutavad seda kord nii, kord naa. Selle, Mierzejewski tänava puhul jäi ka arusaamatuks, kas see pühendusnimi meenutab ainult teenekat mudaravi arendajat Gonzago Mierzejewskit või ka tema samal alal tegutsenud professorist isa Wladislawi.

Muide, pärast Erki Noole millimeetrist olümpiavõitu taheti ühele Kuressaare uustänavale tõsimeeli temagi nime anda, kuigi elavate isikute nimede kasutamist keelab ka seadus!

Loodame, et Kuressaare toponüümika areneb edaspidigi loomulikku rada ja jääb võimalikult eestipäraseks.

Salme maapõu pakub jälle uusi leide



www.saartehaal.ee 28.08.2010

PS! Kliki artikli pealkirjal, et vaadata videoklippi!

Raul Vinni

AJALUGU: Kindlasti ei ole leitud luustikud ja esemed veel kõik, mida maapõu Salme koolimaja kõrval varjab. Hetkel puhastatakse üksteise kohal paiknevad luustikud järkjärgult välja ja liigutakse siis edasi kas laeva vööri või ahtri poole. Osa laeva pardakontuurist koos neetidega eilseks juba paistis. Foto: Raul Vinni

Salme arheoloogilistel kaevamistel avanev vaatepilt näitab, et oma puhkepaiga on kahes laevas 1300 aastat tagasi leidnud üle 20 sõdalasest meresõitja, neist 16 tänavu suvel avastatud laevas. Nii mõnelgi neist on lahingus pea puruks löödud või annab toimunud taplusest tunnistust luusse tunginud nooleots.

“Laeva kasutati nagu kirstu või sarkofaagi,” ütles eile Saarte Häälele arheoloogiadoktor Jüri Peets, viidates laeva põhjal korrapärastes ridades kolmes kihis lebavale 16 skeletile. Nende vahel leidub mängunuppe ja päikest kujutavate (tsentraalpunktiga sõõr) tahumärkidega täringuid. Mõnel mehel on puusale toetumas kilbi keskel asunud kupal ja mõõgad.
“Mõõkade lugemine on juba segamini läinud,” lausus Peets, vihjates leiu rikkalikkusele.

Kilpe (kilbikuplaid – toim) on Salmelt leitud kuus, üldse on Eestist taolisi samasse perioodi kuuluvaid esemeid seni leitud kaheksa. Välja on tulnud ka üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi.

Hästi dateeritav

Jüri Peetsi sõnul on Salme teine laev ülihuvitav leid, mille teeb veelgi väärtuslikumaks see, et tegu on väga täpselt dateeritavate esemetega. “Aastad 700 kuni 750,” märkis Peets, lisades, et 100-protsendilise kindlusega võib öelda, et “sündmus” toimus 700. ja 800. aasta vahel pKr.

Võrdluseks lisas ta, et Eestis sel ajal suurt midagi ei toimunud, erilisi leide ei ole avastatud ning seetõttu on ka teadmised sellest perioodist napid.

Peetsi sõnul avardab Salme leid üldpilti selles suhtes kindlasti, et otsesuhete kohta skandinaavlastega on nüüd kindlad tõendid olemas.
Viikingiteks Peets leitud mehi siiski ei nimetaks. “Kasutame terminit “meresõitjad”,” sõnas ta, lisades, et suured ja tugevad Skandinaavia päritolu mehed olid nemadki.

Jüri Peets on kindel, et mingi madina tagajärjel need mehed koos laevaga kaldale siia toodi. Tema kinnitusel on selline leid ainulaadne kogu Euroopas, kuna varem ei ole ühtki selle perioodi n-ö lahingumatust, kus oleks olnud nii palju langenud sõdalasi, avastatud. On leitud tavalisi matuseid, kus haua peal on kääpad. Salmel neid ei olnud ning ka surnud inimeste arv oli Peetsi sõnul väga suur, kahe leitud laeva peale teeb see juba praegu 20.

Selles, et tegemist ei ole tavapärase matusega, vaid lahingujärgselt laevadesse maetud meestega, on Peets täiesti kindel. Tema teooria on kinnitust saanud ka kaevamisi külastanud Turu ülikooli arheoloogia- ja geoloogiaprofessori arvamusest, kes, uurinud laevu ümbritsevaid setteid, jõudsid samale järeldusele, et tegemist ei ole mitte inimeste poolt maetud, vaid meresetetesse mattunud laevadega.

Õnnelik õnnetus

Peets märkis, et olgugi et umbes laevajäänuste keskosast on kunagi varem läbi kaevatud kolm kaablikraavi, on nende vahele jäänud luustikud koos haruldaste muinasesemetega imekombel säilinud peaaegu vigastamata kujul. “Õnnelik õnnetus,” muigas ta ja lisas, et vaadates korrapäraselt reastatud luustikke, võib ette kujutada, mis oleks saanud siis, kui mõni metalliotsijaga isehakanud “arheoloog” oleks selle koha avastanud ja kogu selle tõesti suurepärase leiu oma lollusest ja kasuahnusest lihtsalt segi keeranud.

“Siis ei oleks meieni jõudnud midagi muud kui hunnik roostetanud rauast esemeid, ilma mingisuguse konteksita omavahel ja ümbrusega. Suurepärane leiukompleks oleks lihtsalt hävinud,” nentis Peets.

Millal Valge torn Pärnu pinnalt pühiti?


www.parnupostimees.ee 27.08.2010

Olaf Esna, bibliofiil

Tänapäeval Port Arturina tuntud hoone, paremal nn Rootsi haud ja umbes meetrijagu üle maapinna ulatunud kunagise Valge torni müür.

Foto: Erakogu


Oma artiklis Pärnu Valgest tornist (”Kuidas uut linnaväljakut ristida?”, PP 20.05.2010) kirjutasin, et pole teada, millal torn lammutati. Oleksin pidanud märkima, et mina seda ei tea, sest juba loo Pärnu Postimehes ilmumise hommikul otsis mind üles eluaegne Pärnu kommunaalettevõtete kombinaadi töötaja hr Joost.


Temalt sain teada, et 1953. aastal lammutasid sel ajal heakorra- ja kommunaalettevõtete kontori hingekirjas olnud töömehed umbes meetrijao üle maapinna kõrgunud Valge torni maakividest ja lubimördiga seotud tellistest müürid.

Ühe hooga pühiti minema Rootsi haudki ning kisti maha Pika-Hommiku tänava nurgal olnud Rumpi aida värava jäänused.

Lammutusest saadud kivid ja tellised lasti läbi kivipurustaja ning neid kasutati tänavate ehitamisel.

Pärnu linna TSN täitevkomitee esimeheks, kes niimoodi linna heakorra eest hoolitses ja ”mineviku igandid” maa pealt pühkis, oli Vilhelm (Villem) Lombak, kelle karjäär algas Pärnus 1944. aasta sügisel rahandusosakonna juhatajana. Täitevkomitee esimeheks ülendati ta 1946. aastal.

Wagneri uurija Glasenapp oli Pärnus kooliõpetaja


www.parnupostimees.ee 27.08.2010

Peeter Järvelaid, professor

Carl Friedrich Glasenapp (1847-1915).

Foto: Internet

Liivimaa mees Carl Friedrich Glasenapp oli sündinud Riias 29. septembril 1847 kooliinspektor Friedrich Glasenappi ja ta abikaasa Emilie (sündinud Kuhlmann) pojana. Riia kreiskooliinspektori (direktori) pojale oli haridustee mõnes mõttes vähemalt ideaalis ette kirjutatud, sest Riia kubermangugümnaasiumi lõpetamise järel läks noore Glasenappi tee Tartusse ülikooli, kus ta õppis 1867-1872 võrdlevat keeleteadust.


Pärast viit aastat Tartus tuli ülikoolilõpetajal otsida töö ja Glasenappist sai 1873. aastal Pärnu gümnaasiumi õpetaja. Pärnu periood oli talle aktiivne eneseleidmise periood, sest siin leidis ta ka oma eluõnne.

Glasenapp abiellus 1874 Henriette Rambachiga. Me ei oska öelda, mis oleks võinud saada ajutisest pärnakast Glasenappist, kui ta oleks veel pikemaks Pärnusse jäänud, kuid abiellumise järel otsis noorpaar võimalust asuda Riiga ja 1875 lahkuski Glasenapp Pärnu gümnaasiumi õpetaja kohalt.

Wagneri-armastus Riiast


Riias tegutses Glasenapp kohalikus Riia tütarlaste gümnaasiumis ülemõpetajana (1875-1904), andes saksa keelt ja kirjandust. Seejärel oli ta dotsent Riia polütehnikumis, õpetades 1898-1912 tulevastele inseneridele ja arhitektidele samuti saksa keelt ja kirjandust.

Tasub uurimist, millal Glasenapp innustus Richard Wagneri loomingust, kuid on selge, et Riias sai temast helilooja suur austaja ja üks esimesi üldtunnustatud Wagneri biograafe. Kuigi hilisemad uurijad süüdistavad Glasenappi isegi fanaatilises Wagneri austamises, mis sundinud teda suurmehe elu kõigi värvikate episoodide uurimisel asuma kaitsepositsioonidele, kus ta on püüdnud esineda pigem Wagneri advokaadina.

Glasenappi Pärnusse asudes oli Wagner saanud just 60aastaseks ja aasta enne seda oli ta asunud elama Bayreuthi. Wagneri saamisele maailmanimeks aitas kaasa seegi, et tema elukaaslane oli Cosima, kelle isa oli niisama kuulus helilooja ja klaverikunstnik Ferenc (Franz) Liszt.

Richard Wagneri kuulsus hakkas saavutama veel suuremat kõlapinda just pärast 1876. aastat, kui Bayreuthis avati Festspielhaus. Wagner on muusikaajalukku läinud mehena, kes suutis oma mõtete realiseerimiseks rajada spetsiaalse muusikahalli, kus sai akustiliselt rahuldavalt realiseerida oma hiigelprojekte, mis tavaliste teatrite lavadele ei mahtunud. Wagneril oli palju õnne, sest tema hullude ideedega tulid kaasa inimesed, kes olid võimelised neid selle aja kohta ulmelisi kavatsusi teostama. Toetajate hulgas oli Baieri kuningas. Wagnerit tabas elus palju ebaõnnestumisigi, kuid Bayreuthi teatrimaja tasandas need valud.

Muljetavaldav looming

Eks see pannud Riia inimesigi meenutama, et neil oli olnud õnn selle suurmehega samas linnas elada. Wagneri tuntust Riias ei seganud seegi, et suur helilooja oli Riiga pigem ebameeldivuste eest peitunud. On vana tõde, et suurvaimude igapäevaelu, mis jääb väljapoole loomingut, pole sageli sugugi nii ilus ega pilvitu, kui me ehk endale tahame tunnistada.

Wagner polnud oma argiprobleemidega sugugi mingi erand muusikute maailmas. Riias sai aga kunagisest Pärnu gümnaasiumi õpetajast Glasenappist aktiivne väljaande Bayreuther Blätter kaastööline, ta kuulus Riia Wagneri seltsi (Rigaer Wagner-Verein) asutajate hulka ning oli pikka aega selle eesotsas.

Nagu kirjutab Margarete Anders oma raamatus ”Balten in Bayern und Bayern im Baltikum” (1988), on imestamist väärt, et nii suur Wagneri austaja ja tunnustatud uurija ei reisinud teadaolevalt kordagi Baierimaale, et ise lähemalt uurida neid kohti, kus helilooja veetis oma viimased aastad.

Bayreuth pole unustanud tänada Wagneri biograafi Riiast, valides Glasenappi oma aukodanikuks. Kuigi Wagner oli Bayreuthi sisserändaja, võttis see linn Wagneri omaks kui lihase poja.

Glasenappi uurimused Wagneri elust ja loomingust leidsid auväärse koha nii helilooja talendi austajate raamaturiiulitel kui olid väga kõrgelt tunnustatud kolleegide-uurijate hulgas.

Glasenappi looming on tõesti muljetavaldav, aastatel 1876-1911 ilmusid temalt järgmised raamatud, mis sageli mitmeköitelised: “Richard Wagners Leben und Wirken” (kaks köidet, 1876-1877), “Wagner Lexikon, Hauptbegriffe der Kunst- und Weltanschaung Richard Wagners (mit H. von Stein, 1883)”, “Wagner-Encyklopädie” (kaks köidet, 1891), “Das Leben Richard Wagners” (kuus köidet, 1894-1911).

Viimasena mainitud teos ilmus hiljem inglise keelde tõlgituna ja on mõjutanud väga tugevasti Wagneri uurimist ingliskeelses maailmas. Suurvaimu maailmanimeks saamisel on biograafidel mängida ülisuur roll. Nüüdseks on Bayreuthi Festspielest saanud rahvusvaheline kultuurifenomen.

Wagneri loomingu austajad tulevad kõikjalt maailmast Bayreuthi nagu moslemid Mekasse. Tundub uskumatu, et Wagneri Festspiele pileteid on fännid nõus ootama kümme aastat! Just nii pikk on praegu piletijärjekord.

2010. aastal võiksime Liivimaal uhked olla, sest selle aasta Bayreuthi staardirigent on lätlane Andris Nelsons, kellele Saksa press kuulutab maailmatasemel karjääri. Oma teenistuse eest gümnaasiumiõpetaja ja Riia polütehnikumi dotsendina tõusis Glasenapp Vene impeeriumi ametnike teenistusredelil isegi riiginõuniku seisusse. Carl Friedrich Glasenapp suri Riias 67aastaselt 1. aprillil 1915.

Egiptusest leiti 3500 aasta vanune pagaritöökoda


www.postimees.ee 26.08.2010

Egiptuse kõrbest avastati 3500 aasta vanune pagaritöökoda

Foto: Scanpix

Arheoloogid leidsid Egiptuse kõrbest 3500 aasta vanuse pagaritöökoja.

Leid tehti seoses Theban Desert Road Survey projektiga, millega kaardistatakse iidseid kõrbeteid, kirjutab Discovery News.

USA Yale´i ülikooli ja Egiptuse arheoloogid sattus uuringutel iidsetele ehitisejäänustele, kus võidi iidsetel aegadel leiba küpsetada.

Pagaritöökoja ja teiste ehitiste ulatus põhjast lõunasse on üks kilomeeter ning selle laius 250 meetrit. See pärineb niinimetatud teisest vaheperioodist 1650 – 1550 eKr.

Arheoloog John Coleman Darnelli sõnul oli see karavanitee äärne peatuspaik. Sealne karavanitee kulges Niiluse oaasist kuni Lääne-Sudaani Darfurini.

Arheoloogidele paljastusid suured mudatellistest ehitiste jäänused, sarnase struktuuriga ehitisi on Niiluse äärest leitud ka varem.

Kuid kõige huvitavamaks leiuks peetakse siiski pagaritöökoda.

Egiptuse peaarheoloogi Zahi Hawassi sõnul valmistati seal leiba väga suures koguses ning see oli selle piirkonna elanike peamine sissetulekuallikas.

Kohast paljastusid kaks suurt leivaküpsetusahju ning ka potikeder, millel valmistati leivaküpsetusvorme.

«Pagaritöökoja suurus ning sealt leitud leivavormide jäänused lubavad oletada, et leiba küpsetati väga suurtes kogustes. Sellistes kogustes, millega oleks võinud terve armee ära toita,» selgitas Hawass.

Varasemad uuringud on näidanud, et leivaküpsetuspaigas ulatub inimasutus iidsetesse aegadesse. Esimene asundus rajati millalgi Keskmise riigi ajal 2134 – 1569 eKr. ning viimane oli Uue riigi ajal 1569 – 1081 eKr.

Kuid selle asuala õitseng langes Keskmise riigi 1786 - 1665 eKr. ja Teise vaheperioodi 1600 – 1569 eKr.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Veealusest koopast leiti 10 000 aasta vanused lapsejäänused


www.postimees.ee 25.08.2010

Mehhikost veealusest koopast leiti 10 000 aasta vanused lapsejäänused

Foto: Scanpix

Mehhikost Quintana Roo osariigist Tulumi lähedalt veealusest koopast leiti 10 000 aasta vanune lapseskelett.

Uurijate sõnul võib see leid aidata täpsustada, millal esimesed inimesed Ameerika mandrile jõudsid, kirjutab Daily Mail.

Mehhikost leitud skelett on Ameerika mandril leitud inimjäänustest üks vanemaid.

Poisiskelett sai leiukoha järgi nimeks Young Hol Chan.

Lapsejäänuste jälile jõudsid kaks Mehhiko veealuseid koopaid uurinud Saksa geoloogi juba 2006. aastal, kuid alles nüüd õnnestus jäänused pinnale tuua.

Arheoloogide uuring näitas, et tegemist on poisiskeletiga. Ta leiti asendist, kus jalad olid vasakul pool kägaras ja käed kõrvale välja sirutatud. Varem ei ole Mehhikost sellises poosis skelette leitud.

Teadlased nuputasid kolm aastat, kuidas skeletti oleks võimalik pinnale tuua.

Mehhiko antropoloogia ja ajaloo instituudi antropoloogide sõnul pandi lapse surnukeha sinna koopasse millalgi pleistotseeni ajastul toimunud matmistseremoonia käigus. Meretase oli siis 146 meetri võrra madalam kui tänapäeval.

Ekspertide kinnitusel on leitud skeletist 60 protsenti väga hästi säilinud.

Lisaks poisijäänustele leiti veel kolm osalist jäänust. Need said nimeks Naharoni naine, Las Palmase naine ja Templimees.

Teadlaste arvates lisab nende leid uue killu hüpoteesile, et Ameerika mander asustati mitme migratsioonilainega, mis tulid Aasiast.

Uurijate sõnul liikusid varajased inimesed viimase jääaja lõpul üle tänapäevase Beringi väina Ameerika mandrile.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Kreeka arheoloogid leidsid Odysseuse palee?


www.postimees.ee 25.08.2010

Teisest sajandist pKr. pärit marmorpea, mis kujutab Odysseust

Foto: wikipedia.org

Kreeka arheoloogide väitel avastasid nad Ithaka saarelt kaheksandast sajandist eKr. pärit palee, mis võis olla kuulsa kangelase Odysseuse kodu.

Uurijate sõnul võis see Homerose teose tegelane kunagi päriselt olemas olla, kirjutab archaeology.com.

Odysseus oli Kreeka mütoloogias Ithaka kuningas ning kaval ja tark Trooja sõja kangelane. Pärast sõja lõppu eksles kümme aastat võõrsil.

Teekonnal, kus ta oleks äärepealt kaks korda hukkunud, kohtus ta kükloobi, oma ema vaimu ja meelitava lauluga sireenidega. Ithakale jõudnud, avastas ta, et ta naist Penelopet piiravad kosilased, kes soovivad temaga naituda.

Oma isa Laertese ja poja Telemachose abiga võitis ta rivaalid ning taastas oma võimu.

Kuigi tegemist on Kreeka mütoloogiaga, on arheoloogid veendunud, et lool on ka mingi reaalne tagapõhi. Seda tõendavat ka nüüd Ioonia mere saarelt Ithakalt leitud paleejäänused.

Ioannina ülikooli arheoloogid leidsid suure kolmekordse ehitise jäänused. Esmased uurimised näitasid, et tegemist on kaheksandast sajandist eKr. pärit lossiga. Just kaheksandal sajandil olevat Odysseus Ithakat valitsenud.

Ka olevat lossi asukoht õige ning langevat kokku Homerose «Odüsseias» kirjeldatuga.

Arheoloog Thanassis Papadopoulos ja ta meeskond jõudsid leiuni pärast 16 aastat kestnud väljakaevamisi. Uurijate sõnul on sellest ajastu pärit losside põhiplaan sarnane. Varem on neid leitud ka Mükeenest, Pyloselt ja teistest iidsetest asustatud paikadest.

Kuid juba on mitmed teadlased Kreeka arheoloogide avastuse suhtes skeptitsismi näidanud.

«Kas seda paleed saab seostada Odysseusega või mitte, ei ole üldse oluline. Oluline on hoopis see, ete tegemist on kunagise paleega,» lausus Itaalia arheoloog Adriano La Regina.

Siiani on lahtine, kes iidne Ithaka kuningriik asus ikka tänapäeval Ithaki nime kandval saarel.

Briti uurija Robert Bittlestone´i arvates viitavad Homerose kirjeldused hoopis sellele, et Ithaka kuningriik asus Cephalonia saarel.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Torutööd tõid Tartus lagedale Maarja kiriku müürid


www.tartupostimees.ee 23.08.2010

Jüri Saar, reporter

Jupp kunagise Maarja kiriku müürist.

Foto: Andres Ehrenpreis

Jakobi tänaval on juba nädalapäevad päevavalgel olnud nurk keskaegsest Maarja kirikust, mille krundile kahesaja aasta eest rajati Tartu ülikooli peahoone. Massiivse müüri ülemine ots asub mõnikümmend sentimeetrit tänavapinnast allpool, müüril võib kõrgust olla paari meetri jagu.

Arheoloog Raido Roog rääkis, et neil päevil on kirikumüüri plaanis veelgi ulatuslikumalt välja puhastada. Et Maarja kirik selles kohas oli, pole kellelegi üllatus, aga huvitav on Roogi meelest näha täpset asukohta. Peahoone krundilt ulatub välja kiriku vundamendi nurk, suuremalt jaolt on kiriku asukoht jäänud peahoone alla.

Arheoloog rääkis, et kindlasti on müürid päevavalgele tulnud ka nõukogude perioodil, sest neist on läbi ehitatud gaasitoru. Nüüd teevad müürid aga peavalu sademeveetorustiku ehitajale, sest müüri lammutada ei ole lubatud, torustiku tarbeks tuleb ilmselt müüri ava puurida või viia toru läbi müüri alt.

Roog kõneles veel, et senised kaevamised kiriku «sees» on andnud segatud täitekihi, põrandat või tervikmatuseid ei ole ette jäänud.

Vana keemiahoone ja peahoone vahelt on arheoloogid välja puhastanud juba 30 keskajal või uusajal maetud inimese luustikud. Kaevamised jätkuvad.

lauantai 21. elokuuta 2010

Kuidas Eesti Vabariigis valimistulemusi võltsiti



www.parnupostimees.ee 15.08.2010

Olaf Esna, bibliofiil

Sotsiaaldemokraadist hiilgava kõnemehe Oskar Gustavsoni võit riigivolikogu valimistel viis vastasleeri mõttele korraldada valimispettus, mis hiilgavalt läbi kukkus.

Foto: Olaf Esna erakogu

Riikliku propagandatalituse abijuhataja Olev-Mart Piirsalu valimis-pättusest ilmselt teadlik ei olnud, sest tema karjäär jätkus endistviisi.

Foto: Olaf Esna erakogu



24.-25. veebruaril 1938 toimusid Eesti Vabariigi riigivolikogu valimised, millel ei osalenud erakonnad, sest need olid juba mitu aastat varem keelustatud.


Valitsusringkonnad kartsid sotsialistide pääsemist riigivolikokku ja juba aasta algul instrueeriti vastavalt propagandatalituse abijuhataja, poliitilise osakonna juhataja Olev-Märt Piirsalu ning tema nõunike kabinettides kõikidest linnadest ja maakondadest kohale kutsutud Isamaaliidu osakondade sekretäre.

Kümme käsku ajakirjandusele

Vaikiva ajastu iseloomustuseks siinkohal tsitaat Andres Roolahe raamatust “Nii see oli …” (Tln 1990). Roolaht väidab, et 1938. aasta jaanuaris oli ta siseminister Kaarel Eenpalu korraldusel jaganud kõikide ajalehtede ja ajakirjade tegevtoimetajatele järgmised kümme käsku.

1. Valimiseelsel perioodil peavad ajalehed üksteisesse suhtuma sõbralikult. 2. Ei tohi avaldada seda, et peale Rahvarinde esineb valimistel veel teisi rindeid, voole, grupeeringuid ja opositsioonilisi üksikisikuid. 3. Rahvarinnet ei tohi tembeldada riigi rahaga tegutsevaks ametlikuks organisatsiooniks. 4. Ükskõik millist laadi kirjutistes, sõnumites ja kuulutustes ei tohi avaldada poolehoidu opositsiooni kandidaatidele. 5. Rangelt on keelatud kirjutised opositsiooniliste kandidaatide valimisplatvormidest. 6. Pooldavalt võib ja tuleb kirjutada ainult Rahvarinde kandidaatidest. 7. Välismaa olusid, eriti autoritaarsete riikide olusid, ei tohi kirjeldada nii, et see kirjeldus sarnaneks Eestis valitsevate oludega. 8. Igasugune ajalehtedevaheline poleemika on keelatud. 9. Kõik eelöeldu on kehtiv ka karikatuuride, joonistuste, kuulutuste ja teistest ajalehtedest võetud materjalide kohta. 10. Perioodilisi väljaandeid, kes eelpool toodud direktiivide vastu eksivad, karistatakse rahatrahvi või vajadusel väljaande ilmumise jäädava lõpetamisega.

Appi, sots parlamendis!

Eesti oli jagatud 80 valimisringkonnaks ja neis kandideeris riigivolikogusse kokku 210 isikut, seega alla kolme kandidaadi valimisringkonna kohta. Oli kaheksa ringkonda, kus kandideeris vaid üks inimene, ja need loeti valimisseaduse kohaselt otsekohe valituks.

Rahvarinde kandidaadid võistlesid ainult 72 valimisringkonnas ja seal langes nende saagiks 47 kohta, väljaspool Rahvarinnet esitatud kandidaadid said 25 kohta. Kokku päris Rahvarinne riigivolikogus 55 kohta (47+8=55).

Valimisringkonnas nr 38 Pärnumaal Abjas ristasid piigid neli meest. Pärast valimisi avati urnid ja hääled jagunesid järgmiselt: sotsiaaldemokraadist hiilgav kõnemees Oskar Gustavson – 2833 ja oma kodukandis kandideerinud riikliku propagandatalituse abijuhataja Olev-Mart Piirsalu – 2709. Statistideks jäid August-Voldemar Schwarz – 1013 ja Holger Karist – 148 häält.

Nüüd oli kuri karjas: sotsiaaldemokraat pääses parlamenti!

Valimissedelite võltsimine


Hääletamissedelid toimetati Pärnusse, kus Pärnumaa ringkondade komitee nentis oma 26. veebruaril koostatud protokollis: “Abja valla 1. (vallamaja) jaoskonna hääletussedelite lugemisel selgus, et Oskar Gustavsoni nimega antud sedelid ei ole kõik ühtlase trükiga, 173 hääletussedelit ilmselt ei sarnane valimiste peakomitee saadetud proovidele.

Nimelt pealkiri “38. valimisjaoskonna hääletussedel” on 72 millimeetrit pikk, saadetud proovil aga 65. Sõna “kandidaat” algus on äärekriipsust eemal 33 millimeetrit, proovil 19.

Sõnal “Gustavson” on esimene “s” madalamal trükitud. Sõna “Oskar” järel on punkt, proovil aga koma.

Vanuse “48 a.” vahel puudub proovil olev sidekriips ja selle järel on ainult punkt, kuna proovil on punkt ja koma. Sõnal “Tallinn” on täht “i” madalamal.”

Need erinevused avastas ringkondade komitees O.-M. Piirsalu volinik, Isamaaliidu Pärnumaa sekretär ja ajalehe Uues Eesti Pärnu Uudised vastutav toimetaja Mihkel Mõtus ning luges erinevaid hääletussedeleid kokku 173.

Riigivolikogu valimiste seaduse § 42 järgi ei tohtinud valimistel tarvitada “eraviisi valmistatud sedeleid”. Selle paragrahvi alusel tunnistati 173 Gustavsoni poolt antud valimissedelit kehtetuks ja nii jäi tema tulemuseks 2660 ning riigivolikokku läks 2709 häälega Piirsalu. Otsekohe informeeriti sellest asjaosalisi ja valimiste keskkomisjoni.

Gustavson teatas sedamaid, et ei tema ega ta kandidatuuri esitaja poolt mingisuguseid erisedeleid trükitud ei ole. Riigikogu valimiste ajaloos oli tõepoolest kord selline lugu juhtunud ja siis tühistati Rahvaerakonnal Virumaal 2000 häält.

Gustavson oli varem olnud riigikogu nelja koosseisu liige, kogenud poliitik ja saabus kohe Pärnusse asja uurima.

Selgus, et Abja 1. jaoskonna komisjon oli tunnistanud kõik Gustavsonile antud ja ümbrikusse paigutatud sedelid kehtivaks ning ükski jaoskonnakomisjoni liikmetest ei märganud erinevaid hääletamissedeleid.

Gustavsoni avalduse põhjal saadeti Pärnus tekkinud segadust klaarima valimiste peakomitee sekretär A. Mägi ja kohtunikust liige V. Kuusik. Sasipundar harutati kiiresti lahti.

Vahelejäämine ja karistus

Uurimiskomisjon kuulas üle Pärnumaa valimisringkondade komitee liikmed, Pärnu maavalitsuse ametnikud, teenistujad, trükikoja juhataja V. Laasoni, trükitöölised jt.

Selgus, et valimismaterjalid saabusid Pärnu maavalitsusse, kus oli Pärnumaa valimisringkondade komitee asukoht, 26. veebruaril. Sama päeva hommikul laskis Mihkel Mõtus Oma trükikojas laduda ja trükkida paki O. Gustavsoni nimelisi võltssedeleid, mis ta vahetas maavalitsuse ruumes õigete valimissedelite vastu.

7. märtsil arreteeriti saadud materjalide põhjal Isamaaliidu Pärnumaa sekretär Mihkel Mõtus, kes võttis süüteo omaks ja tunnistas, et oli lasknud trükkida võltssedelid ja koos Penuja vallasekretäri Kaarel Kulliga asetanud samal 26. veebruaril valimismaterjalide hulka ning õiged sedelid hävitanud.

8. märtsil toimetati trellide taha Kull. Valimiste peakomitee tunnistas 9. märtsil 38. valimisringkonnas valituks ikkagi Oskar Gus-tavsoni.

Pikalt nende meeste süütegude uurimisega ei venitatud ja juba sama aasta 14. juunil astusid nüüd juba endine lehetoimetaja ja Isamaaliidu Pärnumaa komitee sekretär Mihkel Mõtus, Penuja vallasekretär Kaarel Kull ning Oma trükikoja endine juhataja Voldemar Laason Viljandi ringkonnakohtu ette, mille väljasõiduistung toimus Pärnus.

Kohtus selgus, et Mõtus tahtnud H. Krischi templitööstusest tellida kahte Karksi valla valimisjaoskonna templit, kuid Krisch keeldunud isegi siis, kui tavakohase nelja krooni asemel pakuti 50 krooni tükist.

Paremini läks Mõtusel Oma trükikojas, sest selle juhataja ja ühtlasi Endla teatri näitleja V. Laason ei tahtnud oma jutu jär- gi pahandada head klienti, kes varem oli palju tellinud, ja lubas mingid sedelid trükkida võtta.

Mõtus tõi kiiresti käsikirja ja Laason laskis valimissedelid väikesel käsipressil trükkida pikemalt juurdlemata, milleks on pärast valimisi vaja sedeleid juurde valmistada.

Laason vabandas end sellega, et trükikojas oli palju tööd ja teatris suur koormus seoses peanäitejuhi välismaal viibimisega.

Kohus mõistis süüpingis pisaraid valanud ja oma tegu kahetsenud Mõtuse kaheks aastaks ja tema abilise Kulli poolteiseks aastaks vangi. Laason mõisteti imelikul kombel õigeks.

Konstantin Pätsile esitatud armuandmispalved jäid tagajärjetuks ja Mõtus suri Tallinna keskvanglas karistuse kandmise ajal. Laason vallandati Oma trükikojast.

Tõenäoliselt Olev-Märt Piirsalu ise selle valimissedelite afääri taga ei olnud ja see juhtum tema karjääri ei kõigutanud.

Ilmselt oli tegemist looga, mille kohta ütleb Vene vanasõna järgmist: hakkab loll jumalat paluma – lööb pea lõhki.

Noor ja alles väheste kogemustega ametnik üritas osutada teenet kõrgele ülemusele, kui alahindas Gustavsoni ja sattus ise elu hammasrataste vahele.

Valimisvõltsimise telgitaguseid kajastas ajaleht Vaba Maa, rikkudes eelpool toodud kümmet käsku.

Nüüd rakendati direktiivi punkti 10 ja 4. märtsil 1938 suleti väljaanne jäädavalt. Tellijad hakkasid saama sama kontserni muid ajalehti: Maa Hääl, Esmaspäev, Rahvaleht. Vaba Maa Pärnu väljaanne pidas vastu 16. aprillini ja siis lõpetas samuti.

Personaalia

Oskar Gustavson sündis 14.02.1889 Kogula vallas Saaremaal. Ta õppis Koksi külakoolis, Valjala kihelkonnakoolis, Kaarma õpetajate seminaris ja sooritas kihelkonnakooliõpetaja kutseeksami Kuressaare gümnaasiumi juures. Oli õpetaja Lauka koolis Hiiumaal 1907-1912, Selistes Massu koolis 1912-1920; riigikogu I, II, III ja IV koosseisu liige. 1930. aastast Eesti Sotsialistliku Töölispartei sekretär.

Ajakirjandusele tegi Gustavson kaastööd 1906. aastast Mos Kiito varjunime all. 1922-1923 toimetas Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei häälekandja Tööliste Võitlus viit numbrit, 1936-1940 oli kvaliteetajakirja Nädal Pildis toimetaja.

1944 oli Eestit okupeerivate suurriikide vahetusel moodustatud Otto Tiefi valitsuses kirjas riigikontrolörina ja seepärast NKVD poolt eriti tagaotsitav. Arreteeriti 1944.

1945. aastal hüppas Pagari tänaval NKVD maja kolmanda korruse aknast õue ja suri haiglas mõne tunni pärast. Matmiskoht teadmata.

Olev-Mart Piirsalu (Alfred Gross) sündis 13.11.1904 Penuja vallas Pärnumaal talupidaja pojana. Lõpetas Viljandi poeglaste gümnaasiumi, õppis Tartu ülikoolis põllumajandust, lõpetas ühistegevuse instituudi Tartus.

Piirsalu oli Harjumaa ja üle-eestilise põllumeeste esituse sekretär, seejärel Isamaaliidu Harjumaa ja Tallinna komitee sekretär, Isamaaliidu peasekretäri abi, riikliku propagandatalituse poliitilise osakonna sekretär, hiljem osakonnajuhataja. Oli tegev Kaitseliidus. Endise sportlasena oli võimlejate liidu aseesimees, jalgpalli- ja kergejõustikukohtunik jne. Ei represseeritud ja pääses läände.

Voldemar (Vladimir) Laason sündis Pärnus 12.04.1895 tisleri pojana. Pärast alghariduse omandamist töötas Pärnus H. Laakmanni trükikojas 1905-1915. Alustas harrastusnäitlejana Pärnu seltside näitetruppides.

Oli 1915 näitleja ja lavastaja Viljandi Ugalas. Osales Esimeses maailmasõjas 1915-1917. 1918-1944 oli näitleja ja lavastaja Endlas. Samaaegselt teenis trükikunsti muusat Pärnu trükikodades ja tõusis 1936 Oma trükikoja juhatajaks.

1944 põgenes Rootsi, kus Norrköpingis juhatas sealsete eestlaste näiteringi. Suri Norrköpingis 10.08.1979.

Pärnu tähistab Martensi sünniaastapäeva tordisöömise ja näitusega


www.24tundi.ee 19.08.2010

Friedrich Fromhold Martens.

Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF



Pärnu tähistab pühapäeval Friedrich Fromhold Martensi 165. sünniaastapäeva ülelinnalise tordisöömise ja näituse avamisega Martensi saavutustest rahusobitajana.

Kõige tuntuma pärnaka suurt sünnipäevatorti ehivad 165 küünalt. “Selliseid mehi, kelle sünniaastapäeval veel 101 aastat pärast surma torti süüakse, on maailmas vähe. Pärnul on selline mees igatahes olemas,” tõdesid Martensi näituse kuraatorid Aldur Vunk Pärnu muuseumist ja hollandlasest Martensi uurija Arthur Eyffinger.

Martensi sünniaastapäeva tähistatakse pühapäeval kell 15 Port Artur 2 kolmandal korrusel. Ettevõtmise korraldajad ootavad Martnesi sünniaastapäeva tähistama kõiki pärnakaid ja Martensi austajaid.

Pärnu linna aukodanik Martens on rahvusvaheliselt ilmselt kõige tuntum Pärnus sündinud inimene. F.F. Martens oli oma aja silmapaistev diplomaat, õigusteadlane, vahekohtunik ja ajaloolane. Martensi klausel, mis määratles sõjategevuse keskele jäänud elanikkonna õigused, on tänapäevalgi aluseks sõjakurjategijate süüdimõistmisel Haagi rahvusvahelise kohtu poolt.

Professor Martensit ja tema tähelendu Pärnust maailmapoliitika sõlmküsimuste keskmesse tuntakse Eestis tänu Jaan Krossi romaanile “Professor Martensi ärasõit”. Martensi täielikum avastamine on Eestis alles ees, avatav näitus annab oma panuse selleks.

Pärnu muuseumi koostatud näituse "Martens – maailma rahu Pärnust / World Peace from Pärnu" teema on rahvusvaheline humanitaarõigus, rahukonverentsid ja rahvusvahelised kohtud Haagis, selle keskel F. F. Martens, kelle roll nii rahukonverentside kui alaliste tribunalide loomise initsiaatorina kui praktiliste lahenduste leidjana oli hämmastavalt suur.

Martensi fenomeni aitavad lahti mõtestada näituse kuraatorid Arthur Eyffinger ja Aldur Vunk. Ettekanded on eesti keeles või varustatud eestikeelse tõlkega. Näitus jääb avatuks kaheks kuuks.

Friedrich Fromhold Martensi sünnist täitub 22. augustil 165 aastat. 1845. aastal kehtinud vana kalendri järgi sündis ta Pärnu Nikolai kirikuraamatu sissekande kohaselt 10. augustil, kuigi teatmekirjandusse on levinud mitu sünniaega ja kõige levinum on 15. august 1845.

Punkri ennistajad on jõudnud poole peale


www.sakala.ee 21.08.2010

Karl-Eduard Salumäe, suvereporter

Ehitaja on töödega seni graafikus püsinud ning need peaksid septembris valmis saama.

Foto: Alar Karu



Tarvastu vallas Ennuksemäel taastatakse metsavendade kunagist pelgupaika ning tehakse palju muud, et ajaloolist kohta võimalikult hästi tähistada.

Töid tegeva osaühingu Aves Ehitus juhataja Avo Aedma rääkis, et kokkuleppe järgi peaks punker septembri lõpuks valmis saama ning seni on graafikus püsitud.

«Valmimistähtaeg on tegelikult detsembri lõpul, aga kui vahepeal midagi hullu ei juhtu, peaksime kõigi töödega septembris valmis saama küll,» sõnas Aedma.

Tarvastu vallavanema Alar Karu sõnul ei piirdu tehtavad tööd üksnes punkri taastamisega. Ühtlasi märgistatakse sinna viiv matkarada, korrastatakse ümbritsevat noort metsa, ehitatakse lõkkeplats, paigaldatakse pingid ja tehakse palju muudki, et ajalooline koht saaks mälestisena tervikliku olemuse.

«Teeme seda selleks, et noored näeksid võimalikult ehedal kujul, kuidas nende esivanemad olude sunnil elama pidid,» kirjeldas Karu töö tegijate eesmärki. Tema arvates väärib Ennuksemäe punker tähistamist kas või seetõttu, et seal on seitse inimest surma saanud.

«Punkrit ehitades leiti isegi luid,» lausus Karu. Ta lisas, et tõenäoliselt on tegemist säilmetega, mis leiti üheksakümnendate aastate esimesel poolel tehtud väljakaevamistel ning tol korral maha unustati.

Vallavanema selgitust mööda on tööde kogumaksumus umbes 470 000 krooni, millest 116 000 jääb valla kanda. Ülejäänud raha saadi Leaderi meetmest toetusena.

Ennuksemäe punkri rajasid 1944. aastal Jaan ja Evald Sova, kellega hiljem liitus veel kümme metsavenda. Soodevahelisse metsakõrgendikku kaevatud muldonnile pääses ligi kahe maskeeritud luugi kaudu.

Mõte punkriga midagi ette võtta tärkas Tarvastu valla, muuseumi ja raamatukogu rahval enam kui kolme aasta eest seal mail matkates.

Pärnu vallikääru ristkäik läheb ööseks lukku



www.parnupostimees.ee 19.08.2010

Tõnu Kann, reporter

Pärnu Vallikääru muldkeha läbivast vanast käigust saab ajaloohõnguline valgustatud tunnel, mis viib linnapoolsest küljest kaitsekraavi äärde ja vastupidi. Käik muudetakse läbitavaks ratastoolis olijailegi.

Foto: Ardi Truija



Pärnu Vallikääru pargi rekonstrueerimise projekti autor Kersti Lootus ütles, et läbi Vallikääru muldkeha kulgev Rootsi-aegne ristkäik saab valgustuse, laudpõranda ja mõlemasse otsa lukustatava sepisvärava.

Vallikääru muldkindlustuse rekonstrueerimisega jõuti Pärnu rahvusvahelisteks hansapäeviks enam-vähem lõpusirgele, kuid terve suve seisab arheoloogilistel uuringutel päevavalgele tulnud käik ehk potern, ilma et keegi ehitusmeestest seal midagi toimetaks.

“Kuna poterni uurimisel tuli ilmseks tugimüür, siis oli vaja teha arheoloogiline lisauurimine ning kuni see pole valmis, poterni renoveerimisega alustada ei saa,” sõnas muinsuskaitse Pärnumaa vaneminspektor Karin Vimberg.

Krooksu kõrval asub keskaegne surnuaed


www.tartupostimees.ee 18.08.2010

reporter, Jüri Saar

Keskajal maetud nelja- kuni kuueaastase lapse luustik.

Foto: Kristel Külljastinen



Arheoloogid lõpetasid äsja tööd Krooksu pubi juures viie tänava ristis keskaegsel kalmistul, mis võis kuuluda Jakobi kiriku juurde. Kiriku asukoht on seni lahendamata mõistatus.

Kõnealune viie tee ristis asuv kalmistu ei tulnud antropoloog-arheoloog Martin Malve sõnutsi üllatusena, sest selle kohta on varaseim kirjalik teade aastast 1551.

Kalmistu kohta on 1957. aastal ülestähendusi teinud geodeet ja Tartu ajaloo huviline Uno Hermann, kui tänavale ehitati kanalisatsioonitorustikku. Hermanni teatel asunud matused 2,6 meetri sügavusel, müürid 2,3 meetri sügavusel.

Ta oli kirja pannud veel, et matused on korrapärased, esineb tihedalt matmist ja panuseid. Mingit dokumentatsiooni tollest ajast säilinud pole ega ka Hermanni nähtud panuseid – Hermann polnud arheoloog.

Võimud lasid lammutada

Sellest infost lähtuvalt käis tänavu suvel ses paigas seoses sademeveetorustiku ehitusega arheoloogiline järelevalve. Arheoloogidele oli põnev küsimus, kas õnnestub ehk ka kiriku olemasolu kinnitada.
Malve viitas, et paar aastat tagasi on kunstiajaloolane Kaur Alttoa avaldanud artikli, kus oletab, et kui oli kalmistu, ju oli ka kirik. Ning kui seal on Jakobi tänav, ehk siis Jakobi kirik.

Malve jätkas, et Alttoa tugines oma oletusel asjaolule, et kirik oli 15. sajandil liidetud sealsamas tegutsenud frantsisklaste kloostriga. Neid tavatsetud mujalgi Euroopas ehitada linnamüüridest väljapoole ja see viie tee ristmikuala on linnamüürist väljaspool kunagise Jakobi värava lähistel.

Kiriku lasid Rootsi võimud lammutada 1625. aastal, kui see oli hüljatud ja lagunenud.

Ainus, mida Malve ja temaga koos järelevalvet teinud arheoloog Raido Roog kinnitada saavad, on see, et kalmistu sel alal oli. See oli võrdlemisi suur ja kultuurkiht on selles kohas tohutult paks.

Roog ütles, et kaevamisega seekord kirikumüürideni ei küünitud, sest viimase poolsajandi jooksul on maapinda veel tubli meetri võrra tõstetud, samas on vee- ja gaasitorusid ning kaableid paigaldades veetud kraavide täiteks palju pudedat pinnast, mille tõttu on sügavate kaevandite tegemine ohtlik.

Martin Malve ütles, et satuti küll ühe uusaegse väikestest tellistest ehitatud müüri otsa, mis kindlasti pole selle kiriku osa, võib aga olla tugimüür takistamaks vallikraavi täis varisemist või ka mõne hoone jäänus.
Teaduslikku põnevust pakkus üks prooviauk, kust kaevati välja arvukalt luustikke.

«Tegime ühe prooviaugu, et näha, kas jõuame kirikumüürini, aga leidsime hoopis tohutul hulgal keskaegseid matuseid.

Ühe kuupmeetri kohta tuli paarikümne inimese luustikke ja me ei läinud veel loodusliku põhjanigi välja,» rääkis Malve.

Ta juhtis tähelepanu ühe mehe luustikule, kelle põlvede vahele oli asetatud nuga, pigem sobis see keskaegse maamatuse kui linnamatuse laadiga.

Tohutu paks kultuurkiht

Raido Roog lisas, et kaevand ei jõudnud põhjani, see tähendab loodusliku kihini. Mullapuuriga võtsid arheoloogid veel pinnaseproovi 70 sentimeetri jagu, ent seegi ei küündinud põhjani.

Malve nentis, et see võrdlemisi põgus uurimine andis tuleviku tarvis sõnumi, et sellest kohast oleks Tartu mineviku kohta leida päris palju huvitavat informatsiooni.

Ka Jakobi kiriku asukoha kohta, praegu on üksnes teooriad.

Teada on nüüd see, et Kroonuaia tänavat pidi kalmistu kaugele ei ulatu, küll aga Tähtvere tänavasse ja Jakobi mäe nõlvale Tähtvere suunas. Varasemast on teada, et ka Krooksu pubi eest on maapinnast tulnud välja luid.

Kunagise kalmistu kihi peal on uusaegsed täitekihid.

Malve ja Roog tõdesid, et põhjalikud kaevamised selles kohas võiksid olla põnevad, kuid need sulgeksid olulised tänavad tükiks ajaks, ette jääks palju torustikke ja kaableid.

Lihtsalt huvi või teaduse pärast sinna kaevama ei pääse, sest see häiriks palju linna elu ja oleks kulukas. Tulevasteks uuringuteks loob eeldused pigem järjekordne ehituslik vajadus.

2200 aasta vanune mosaiikmõistatus saab lahenduse?


www.postimees.ee 18.08.2010

Forma Urbis Romae fragment

Foto: Scanpix



Arheoloogid püüavad lahendada 2200 aasta vanust mosaiikmõistatust.

Tegemist on marmoritükkidest iidse Rooma kaardiga Forma Urbis Romae, millest on leitud vaid fragmendid, kirjutab msnbc. msn.com.

Kaart oli valmistatud 150 marmorplaadist ning selle suurus oli 18 meetrit korda 13 meetrit. Kaardi mõõtkava oli 1:240.

Arheoloogid loodavad järgmisel aastal Roomas tehtavatel väljakaevamistel leida veel puuduvaid osi.

Marmoritükkidest Rooma kaart valmistati 203. - 210. aastal pKr. keiser Septimus Severuse valitsusajal. See kaart asus Rahufoorumi Templum Pacise (Rahutempli) seinal.

Osa Templum Pacis`est on siiani näha kuuendal sajandil rajatud kiriku juures. Samuti on seinal näha augud, kus asusid kaarti kinni hoidnud pronkskonksud.

Kaardi asukohaks olnud Rahutempli lasi rajada keiser Vespasianus aastatel 71 – 75 pKr. Selle templiga tähistati Jeruusalemmas asunud templi hävitamist aastal 70 pKr. ning juutide mässu mahasurumist.

Teisel sajandil tehtud Rooma kaardil oli ära toodud iga tollase ehitise ja tänava põhiplaan. See kaart säilis kuni keskajani, siis hakati selle tükke kasutama ehitusmaterjalina.

Ülejäänud osad aga võisid lihtsalt templi seinalt alla kukkuda ning sadadeks fragmentideks puruneda.

Siiani leitud tükid, mida on 1186, asuvad Kapitooliumi muuseumi restaureerimisosakonnas. Need tükid moodustavad esialgsest kaardist vaid 10 – 15 protsenti.

Renessansiajastul leiti umbes 250 fragmenti, millelt olid ära tuntavad Colsseum ja Circus Maximus.

USA Stanfordi ülikooli uurijad kasutasid tänapäevast arvutitehnoloogiat ning püüdsid konstrueerida kaardi puuduvat osa.

Arheoloogid on veendunud, et väljakaevamised paljastavad veel suure hulga puudu olevaid mosaiigitükke.

Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 14. elokuuta 2010

Saaremaa saunikud


www.saartehaal.ee 18.05.2007

Kalle Kesküla

Saun on soome sugu rahvaste fenomen. Algselt saamikeelne saun oli veelinnu või looma lumme tehtud ööpesa ehk lumekoobas. Ennemuistsed soomeugrilased uuristasidki oma sauna künkanõlva õnarusse ja ehitasid sinna ka raudkividest kerise.

Karjalakeelne keris tähendab kuuma kivihunnikut. Selline, väikeste variatsioonidega, suitsusaun oli meie esivanemate elupaikades kasutusel aastatuhandeid.

Saaremaa hülgekütid ja kalastajad kasutasid paatide valmistamiseks ning eluasemete (kodade, saunade) soojustamiseks nahka. Saare saun kujunes siinse rahvakultuuri koostisosaks – saunas hoolitseti hinge- ja ihupuhtuse eest, viheldi ja pesti, raviti haigusi, tehti õlut, sünniti ja surdi jne.

Euroopas olid kombed teistsugused – keskajal peeti pesemist ebaoluliseks, paiguti isegi põlastusväärseks tegevuseks. Päikesekuningas Louis XIV lasi veel 17. sajandil ehitada kullasärase Versailles’ lossi, ent ilma käimlateta. Hiidlased on imestanud sauna puudumist Lasnamäel.

Ristisõjad tõid meile kultuurikonflikti, mis puudutas ka saunakombestikku. Usuline, keeleline ja kultuuriline vastasseis viikingitega kujunes teravaks, vallutajad panid Kuressaare põliselanikele külge sauniku (Badstüber) halvamaigulise hüüdnime.

Voldemar Miller leidis saunikute seose kadakasakstega (Katensassen). See on õige järeldus – saunikud ja kadakasaksad olid ühe ja sama rahvakihi kaks palet, mida aasiti mõlemalt poolt. Maarahva põlastava suhtumise neisse põhjustas linnakommete, -keele ja -kultuuri eelistamine eestimaisele. Baltisakslaste põlastava suhtumise aga põhjustas saunatamine kui paganlik komme ja maarahva kultuuri koostisosa.
1650. aastal oli Kuressaares 150 saunikuperet, krahv Magnus Gabriel De la Gardie käskis pooled neist maale asundada. Ülejäänud jagati 25-mehelisteks roodudeks, kust linna teenistusse valiti kalureid, lihunikke, kärumehi, öövahte jt.

Pärast 1652. aasta tulekahju läänistati linnale Tiirimetsa mõis ja 12 adramaad Lõmala külast, et lisasissetulekut teenida ning raekoja ehitamist alustada. Sedaviisi sattus linna ka Viskuse Paltser, kes sündis ilmselt 1660ndatel aastatel Tiirimetsa mõisas Paltsu talus. Uue linnamehe uus nimi tulenes ilmselt kalamajast (Fischhaus), mis võis olla tema elukoht linnas. Paltser töötas lootsina, 1699. aastal kirjutati linna kirikuraamatusse tema nimeks Pilot Paltzer Fischhausen.

Selle sauniku sugupuud ja kadakasaksaks kujunemist uuris Madis Nõmm. Paltseril ja Kadril oli 5 last, kellest kaks elasid täisealiseks, sh poeg Juhan (Johan Baltzersohn). Juhangi töötas lootsina, tema naine Liisu võttis nimeks Anna Elisabeth. Nende 1713. aastal sündinud poeg sai nimeks Jakob Johann, 1714. aastal sündis Jürgen Johann, kolmas poeg oli Adam Friedrich. Tütred Kata ja Krööt said uuteks nimedeks vastavalt Catharina ja Margarethe.

Aastail 1672–1742 elanud Viskuse Loorents oli ilmselt samuti Paltsu perepoeg. Tema naine suri katkuajal, aga Loorents abiellus 1719. aastal uuesti. Teine naine Viiu suri 1723. aastal, kolmas naine oli Jaagu Liisu. Esimese naisega oli Loorentsil kolm last, kokku aga vähemalt seitse last. Loorentsi poeg Jakob oli loots.

Rootsi aja lõpus loeti saunikute üldarvuks (ilmselt koos pereliikmetega) juba 400. Põhjasõda ja katk kahandasid selle arvu siiski 60-ni. 1731. aastal kanti Nolgimõisa vakuraamatusse 27 sauniku nimed, järgmistes vakuraamatutes see arv vähenes:


1731. aasta
vakuraamatu järgi:
Viskuse Juhan, loots
Viskuse Loorents
Viskuse Tõnni lesk
Lõõra Tõnn
Nõmme Villem
Vene Mihkel
Ruhnu Oolup
Laasi Adrian
Nina Clement
Köster Juhan
Kahe Aadam
Kahema Kert
Parila Hindrek
Ronnimusse Jaak
Ronnimusse Jürgen
Laigu Aadam
Kangru Laas
Rühe Jürgen
Rühe Haimart
Rehe Jürgen
Urva Palts
Dreyeri Hans
Rätsepa Hans
Jaagu Andrus
Tubra Hans
Pihi Hans
Kiisa Rein

1756. aasta
vakuraamatu järgi:
Lootsi Priidu (Piloti Frido)
Viskuse Loorentsi Jakob,
loots
Viskuse Loorentsi Jakob,
loots
Viskuse Jakob, loots
Lõõra Tõnni Juhan, loots
Nõmme Villem
Vene Mihkel
Ruhnu Oolupi Jüri
Laasi Adrian
Nina Clement
Köster Juhan
Kahe Aadam
Kahema Kert
Parila Hindrek
Ronnimusse Jaak
Ronnimusse Jürgen
Laigu Aadam
Kangru Laas
Rühe Jürgen
Rühe Haimart
Rehe Jürgen
Urva Palts
Dreyeri Hans
Rätsepa Hans

Ka katku surnud saunikute nimed on 1731. a vakuraamatus olemas. Nolgimõisa 1782. a hingeloendis seda rahvakihti enam ei mainita. 1785. a kehtestatud Vene linnaseadus andis kodanikuõiguse juba kõigile kinnistuomanikele, Kuressaares oli ühtäkki 1379 kodanikku. Kodanikeks said nii saunikud (Badstüber) kui hütielanikud (Katensassen), nende hüüdnimi aga säilis ja tähistas Eesti soost kodanikke.

Samal 1785. aastal joonistati korralik linnaplaan koos kinnistuomanike nimekirjaga, sealt pärinevad esimesed kirjalikud teated ka tänavanimedest ja saunikute asumitest. Hinter Gasse (Tagatänav, praegu Suur-Põllu) oli saunikute põline elupaik. Saunikute üht vanimat asuala ümbritses Krumme Gässchen (Kõver tänavake). Ka Badstüber Gässchen (Saunikute põiktänav Campenhauseni-aegsest tänavate ristimise nimekirjast) tuleks ilmselt kuhugi sinnakanti paigutada.

Sõrve turult sadamasse viis Haafen Gasse (Sadama tänav). Sadama tänavalt alguse saanud nüüdse Suur-Sadama tänava teine jupp läks edasi praeguse Väike-Põllu tänavana ja ulatus nüüdse haigla alal asunud Nolgimõisa põldudeni. See tänav aga hargnes kaheks, praeguse Suur-Sadama tänava järgmine osa praegusest Väike-Põllu tänavast Veski tänavani sai nimeks Strand Gasse (Ranna tänav).

Tänavate konfiguratsioon on säilinud, aga esimeste tänavanimede taastamine on keerulisem. 1785. a linnaplaanil on Haafen Gasse ja Strand Gasse olemas, nagu ka Hinter Gasse. Praeguse Väike-Põllu tänava originaalnime aga plaanil pole. Sinna sobiks Acker Gasse, mida jälle Campenhauseni tänavate ristimise nimekirjas pole, aga muudes tolleaegsetes allikates (näiteks Pantzer, G. v. Die deutsche Einwohnerschaft der Stadt Arensburg auf Oesel im Jahre 1785/86.) on.

Ülalpool oli juttu “kodutust” Saunikute põiktänavast, selliseid kõrvaltänavaid leidus paraku veel: Neu (Uus), Stein (Kivi), Quer (Põik). Nende hulgast võiks originaalnime otsida Sepa, Humala, Rootsi, Lutsu ja Kesktänavale, võib-olla ka Uuele tänavale.