www.saartehaal.ee 07.08.2010
Autor: Rita Loel
VALJALA EMAND: Eile puhastas arheoloogiadoktor Marika Mägi hästi säilinud naisesäilmeid. “Kindlasti oli tegemist sotsiaalselt kõrgemasse klassi kuulunud naisega, tõenäoliselt ühe esimese ristutuga,” ütles Mägi.
Foto: Egon Ligi
Valjalas oli eilseks arheoloogiliste kaevamistega päevavalgele tulnud kümme matust koos ehete ja muude esemetega. Kirikuesine teelõik peitis aga aastasadu keraamikakilde, millest vanimad pärinevad tõenäoliselt viikingiajast.
“Kas need leiud nüüd unikaalsed on, aga Eestis haruldased on nad küll,” märkis eile kolmandat päeva kolleegidel Valjalas abiks olnud arheoloogiadoktor Marika Mägi. Tema sõnul on sarnaseid hauakohti küll mujaltki leitud (Valjalast leitut peab ta võrdväärseks läinud aastal Virumaal väljatulnuga), kuid arheolooge on Valjalas pannud imestama hauas olnud ehete rohkus.
Vasest spiraale, millega kaunistati rõivaid 700–800 aastat tagasi, on ühe luustiku juures päris ohtrasti. “See näitab ka seisust,” lausub Mägi, lisades, et praegu võib kindlalt öelda, et tegemist on vana matmiskohaga, mis jääb ristiusu algusaega, mil eestlaste paganlikud kombed polnud veel taandunud.
“Siin on siis maetud üks Valjala emand, tõenäoliselt esimesi ristituid. Vabadusvõitluse aegne naine, tolleaegne ülik, kes on ristiusu vastu võtnud, kuid nii igaks juhuks on talle vanade eestlaste tavade kohaselt ka esemeid hauda kaasa pandud,” rääkis Mägi. Naise pikkuseks mõõtsid arheoloogid 157 cm, mis tähendab, et tegemist on olnud küllaltki pika naisega, kuid saarlased ongi ju mandriinimestest kogu aeg pikemad olnud.
“Valjala emandal” on olnud hästi luksuslikud riided, sest praegugi võib näha palju rõivakaunistuseks olnud spiraale, kette ning samuti pea- ja rinnaehet. “Need ei ole talle kõik selga pandud, vaid osa on panustena kaasa pandud, nagu paganlikele matustele kohane,” selgitas Mägi, lisades, et ehkki lõng ja värvid on kadunud, on tekstiili natuke säilinud just tänu spiraalkaunistustele.
Kui veel kaks nädalat tagasi ei olnud selge, kas Valjala kirikuaia ees olevas matmispaigas on korraldatud ümbermatmine või ongi see olnud kalmistu, siis praeguseks kaldub asjatundjate arvamus viimase kasuks.
“Oleme nii palju pinnast koorinud, et kümme hauda on näha,” ütles arheoloog Peeter Talvar. Tema arvamuse kohaselt olid surnud seal maetud küllaltki madalatesse haudadesse (hinnanguliselt 40–50 cm) ning võib olla ka võimalik, et kivid pandi haudade peale puht praktilistel põhjustel – et kaitsta matmispaiku metsloomade eest –, kuid samas on võimalik, et taheti jätkata varasemat kivikalmete traditsiooni.
Arheoloogid usuvad nüüd, et vanad matmiskohad kirikuaia ees pärinevad 13. sajandi algusest või veidi uuemast ajast. Täpsemalt saab öelda aga siis, kui kokkukorjatud luud on ekspertide käest läbi käinud. “Sinna läheb umbes kuu,” arvas Talvar. Kui leidude avastamisel peeti plaani luud hiljem ümber matta, siis eilse seisuga on siiski kavas viia need Tallinna ülikooli ajalooinstituudi antropoloogia- ja arheoloogiakogudesse.
Lisaks haruldastele hauakohtadele leidsid arheoloogid kiriku värava eest teekatte alt keraamikakilde, neist vanimad koguni viikingiajast. Arheoloogilised kaevamised loodetakse Valjalas lõpetada tuleva nädala lõpus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti