Mõis saaremaal

www.saartehaal.ee 30.03.2007

Kalle Kesküla

Esiajaloolise Saaremaa õitseng langes nooremale raua-ajale (800-1200 p Kr), kui Läänemerel peremehetsesid viikingid. Esialgselt röövimiseks korraldatud reisidest kujunesid aga aja jooksul kaubandussuhted, mida kindlustati sõjaliste asundustega oma turgude kaitseks. Riia eeskujul tekkis ka Väikse Katla kirdesopis sadam ja turg koos sõjalise tugipunktiga Kure saarel.

1233. aastast Riiale kuulunud Lõuna-Saaremaa vallutas Saare-Lääne piiskop, võttis üle siinse kaubanduse ja linnaks areneda võinud rannaküla pidi otsima uusi elatusallikaid. Küllap võib ka mõisa sündi just sellest ajast otsida.

Teated Saaremaa esimese mõisa kohta pärinevad 1309. aastast, Pöide ordulinnuse naabriks olnud Oti mõisa omanik oli saarlane – baltisakslased pelgasid enne Jüriöö ülestõusu Saaremaal elada. Mõis oli muistne eesti sõna, mis tähendas suuremat talu. Mõis tekkis ka Sõrve turu juures, selle alamsaksakeelne nimi Schulzenhoff lubab järeldada mõisa väljakujunemist külavanema talust (Schulze = külavanem).

Esimene asjakohane kirjalik ürik sätestab selle mõisa läänistamise kantsler Conrad Burmeistrile hertsog Magnuse poolt aastal 1559. Mõisale kuuluvas Unimäe külas oli 5 adramaad, Uduveres 4 asustatud ja 2 tühja adramaad, Irasel 2 adramaad. Suur-Parilas elasid kolm üksjalga (Einfüsslinge, töötasid mõisas ühe jalapäeva nädalas), Väike-Parilas kaks üksjalga. Sellele lisandus õigus Põdustes ja Silmas kala püüda. Põduste jõel siis suudmeharu (Tori jõge) veel polnud, Vätla nina (Tori laid) oli alles vee all. Silm (hilisema nimega Ristilaidu silm) aga oli siis kalarikas veteväli, mis ühendas Suurlahte Suure Katlaga.


Mõisa arengut mõjutas selle rüpes sündinud linn. Mõisasüda asus nüüdse Aia ja Vahtra tänava ristmikul, Sõrve turult mõisahoovi viiv tänav oligi noore linna peatänav (Schulzenhofs Gasse).

Mõis käis käest kätte, püsivat peremeest ei kujunenud. Conrad Burmeister suri katku, kui ta koos hertsog Magnusega ja Moskva väega 1570. aastal Tallinnat piiras. 17. sajandi algul omandas mõisa Taani asehaldur Claus Maltesen, kes ostis ära ka Leebe heinamaa Mullutu lahe lõunakaldal.

Mõis hakkaski ühelt Taani võimukandjalt teisele käima. Malteseni lesk müüs selle 1613. aastal 3300 taalri eest Kuressaare foogtile Ewold Mat-zenile, aga kes mõisa juba 1615. aastal Taani asehaldurile Jacob Beck’ile edasi müüs. Beck ostis 1617. aastal ära ka Randvere mõisa ja Aula küla koos kõrtsikohaga, viis Suur-Parila üksjalad Randverre ja rajas Mullutusse kõrvalmõisa uute talupoegadega.

Sellest mõisast korraldati Saaremaa ja Kuressaare elu seitse aastakümmet. Jacob Becki pärijad müüsid 1628. aastal mõisa 7000 taalri eest Becki väimehele, Tõlluste parunile Friedrich Buddele; temalt ostis Schultzenhofi 8500 taalri eest 1632. aastal Heimart von Nolcken. Nolckeni järgi kujunes välja ka meieni kandunud omapärane eestikeelne nimi – Nolgimõis. Küllap oli keskaegne külavanem selleks ajaks unustatud.
Küllap äratas tähelepanu ka uue aadlipere ettevõtlikkus.

Rittmeister Friedrich von Nolcken ostis 1636. aastal linnakrundi Sõrve turu ääres ja taastas 1612. aastal põlenud kõrtsi. Kohalike kaupmeeste pahameele pälvis muudegi kaupade (sool, raud, teras, vask- ja messingkatlad, leib, heeringad, pekk, tubakas jne) müümine kõrtsi katuse all. Mõisa peahoones osteti talupoegadelt kokku vilja, linaseemet, kitsenahku, loomarasva jm maasaadusi – ka see kauplemine oli vastuolus 1578. aastal linna ja rüütelkonna vahel sõlmitud lepinguga.

1653. aastal oli Nolgimõisal 7,5 adramaad mõisamaid, 14 adramaad talumaid ja 20 kalurit. Kalurid elasid põhiliselt Venekülas, aga kalurihütte võis olla peale Silma ka Tori ja Nasva jõe kaldail, mis merest välja kerkima hakkasid.

Veneküla võis alguse saada piiskoplikust kalamajast (Fischhaus). Veneküla asukohta tähistavad praegu Kopli, Vaikne ja Töökoja tänav; sellest linna poole jäi puudeplats, mis oli linnaeelse küla avaraim väljak. Venekülast jõe pool (üle praeguse Aia tänava) asunud püüniste kuivatamise platsi kasutati tsaariajal laadaplatsina, nõuka-ajal oli seal sõjaväeosa; Venekülast lõuna poole jäänud heinamaa sai tsaariajal kaupmees Bergmanni kopliks.
Venekülad olid vanasti ka Vilsandi saarel ja Muhus (Ridasi osa).

Tagarannas oli Venedesäär, Rannal Venelaht, Kogulas Venevalli mägi. Vene talud olid Hirmustel, Võhmal, Upal jm. Sama tüvega oli ka Mullutu lahe põhjakaldal asuva Vennati küla ühe rannatalu nimi (1645 Wennete Rein und Laes aus Strandgesinde). Sõna “vene” tähendab neis toponüümides paati, ilmselt ühepuupaati (sõna “paat” on laensõna vana-germaani keelest).

Samal, 1653. aastal läänistati mõis Kuressaare krahvile; aga kokkuleppel Magnus Gabriel De la Gardie’ga õnnestus Nolckenil osa oma maid vahetada Eikla ja Kõljala vakusesse (sellest sündis Eikla mõis) ning osa maid pojale pärandada (sellest sündis Mullutu mõis). Mullutu mõisale lisati Randvere (endiste Mullutu üksjalgade) maade eest Jõempa külast sama palju adramaid juurde.

Järgmisel aastal (1654) Kuressaare krahvkond likvideeriti ja anti ülalpidamismaaks Rootsi kuninganna troonist loobunud Kristinale. Vaid ühe aastakese krahvkonnale kuulunud maade tagastamine endistele omanikele küttis kirgi, käidi kohutki. Sündisid Kellamäe ja Sikassaare eramõisad, loodi kirikumõis. Nolgimõisa järglaseks hakati pidama hoopis Mullutu mõisat, kuigi Nolgimõis riigimõisana edasi kestis – neid mõisaid ühendas prominentne perekond Nolcken, kes oli nii Mullutu omanik kui Nolgimõisa põhiline rentnik.

Rootsi aja lõpus oli Nolgimõisal üle poolesaja talu: Unimäel 6, Upal 4, Mändjalas 7, Hirmustel 5, Kiratsel 14 ja Tahulas 18. Suur osa neist surid katku ajal (1710) välja, hooldamata jäi suurem osa haritavast mõisa- ja talumaast.

1731. aasta vakuraamatu järgi olid Unimäe küla talude peremehed Toola Jürgen, kubjas Toola Toffer, Tingiste Lause Hain ja Kahvri Nigulas. Katk jättis tühjaks Markuse Jaagu ja Tiidu Jürgeni talud, aga kannatasid ka ülalmainitud talud – selle küla 3,75 adramaast jäi hooldamata tervelt 2,5.
Upal jäi ellu ainult Sepa Mihkel oma naise, 2 poja ja tütrega. Luguse Reediku, Sepa Haini ja Sepa Aadama taludes surid kõik, 3,25 adramaast jäi tühjaks 3,125.

Mändjalas säilis 3 talu: Männiku Hinric, Mändina Tofri Hain ja Nõmme Jaan, iga pere suutis harida vaid 1/8 adramaad. Välja surid Raukamaa Reediku, Pärna Hinriku, Sauna Tõnise ja Liisu Matsi vabadikupered.

Hirmustel elas 1731. aastal kolm peremeest: Andrus, Kasper ja Jaak. Katku lõppes Hirmuste Haini ja Lennu Miku talu, 1,9 adramaast jäi tühjaks 1,75.
Kiratsel jäi ellu samuti vaid 3 talu: Laasi Mardi Hindrek, Härmaste Mihkel ja Toffer. Elujõulised Endu, Kipsi ja Markuse talud jäid inimtühjaks, 5 adramaast jäi haritavaks alla ühe; sellele lisandus uus külamees Georg Illauer veerandi adramaaga. Andmed Kiratse vakuraamatus kajastavad vist ka Uduvere küla, igatahes Härmaste talu asus Uduveres.

Tahulas laastas katk tühjaks 15 talu, ellu jäid Oru Nigu Kadri, Ennu Mikk ja Anse Jaak. 8,3 adramaast jäi haritavaks ainult 2/3 adramaad. Tahula vakuraamatu andmed pandi vist kirja koos Irase külaga, igatahes ühe väljasurnud talu peremehe nimi oli Irase Paavel.

Hingekirjas oli veel paarkümmend saunikut, aga hilisemates vakuraamatutes nende arv kahanes – Vene aja algul jätkus linna lahutamine mõisast. Nolgimõisa 1782. aasta hingeloendis saunikuid enam pole.

Ajaloo hammasrataste vahele jäänud mõisa likvideerimine algas maade reguleerimise ajal, kõigepealt anti Nolgimõisa maad ja talud Püha-Suuremõisale. 1786. ja 1788. a. vakuraamatutes on linnast Sõrve pool selle mõisa alamatena kirjas Tori kõrtsmik (Krüger) Karl ja Leebe heinamaade hoidja (Heuschlag’s Wachter) Punni Andres, nende vahel aga elasid endiselt kaks talupoega – Loode Simmu Laas ja Silma Laas. Loode talu asus ehitatava golfiväljaku alal, Silma talu Väike-Parila lõunatipus Silma kaldal; need olid põlistalud, mida märgiti juba hertsog Magnuse ürikus.

Järgmises, 1791. aasta vakuraamatus on lisaks eelmistele kirjas veel Väike-Parila heinamaade hoidja Luguse Jürna Peeter, mõisa põlluvahid ehk põlde hoidjad (Feldwachter) Tori Jaan ja Pilli Reedik, kalamehed (Fischer) Nigula Jürna Juhan ja Adrijaani Aadu ning Nasva kõrtsmik Hans.

Nasva kõrtsi ja kalaranna rajas 1740ndatel aastatel Mullutu parun Nolcken. Saare Maakohtu otsusega 1776. aastast anti need Nolgimõisale (rentnik seesama Nolcken), 1780ndatel Püha-Suuremõisale ning 1798 Kaarma-Suuremõisale – Katariina II reformid põhjustasid siinkandis algul üsna suure segaduse ja ajendasid nii kohalike aadlike kui talupoegade vastuseisu maadereguleerimisele. Loode heinamaad ja talupojad sai vahepeal kirik – Loode Laas, Silma Laas ning Parila Peeter olid 1795. aastal kirikumõisa hingeloendis. Järgmise, 1811. aasta loendi järgi olid need pered juba linna hingekirjas.

1798. aastal sai linnamaa läänepiiriks Ristilaidu silm. Uue Sõrve postmaantee ehitus algas mõned aastad varem Suuresilla otsast ja suundus läbi Väike-Parila; Ristilaidu silmale ja kaevanditele ehitati truubid ning veeti noolsirged teelõigud üle nasvade, Nasva jõe äärde sai nüüd üsna lühikest teed pidi ja kuiva jalaga. Mullutu mõis rajas jõe linnapoolsele kaldale uue kõrtsi ja kalaranna, Nasval oli kaks kõrtsi ja kaks kalaranda juba enne küla sündi.

Campenhauseni ajal sündis ka Tori küla, mõisa kalarand liikus Venekülast merele ligemale. Suure Katla kaunile rannale tekkis Järve-Keskranna küla. Paraku likvideeriti mõis enne ära, kui selle uued külad välja kujunesid.

Nolgimõis ja Püha-Suuremõis likvideeriti 1798. aastal, nende asemele tehti Kaarma-Suuremõis. Nolgimõisa peahoone asukoha võiks tähistada asjakohase mälestuskiviga, meenutamaks mõisa olulist kohta Kuressaare linna ja selle ümbruse ajaloos.