www.saartehaal.ee " Oma Saar "16.11.2007 ja 23.11.2007
Alljärgnev artikkel on tegelikult Saaremaa muuseumi teadusdirektori OLAVI PESTI ettekanne, mille ta pidas Kuressaares käesoleva aasta 26. oktoobril toimunud kohanimepäeva konverentsil. Kuna tegemist oli väga huvitava ja äärmiselt hariva ettekandega, siis otsustasime selle ka lehelugejate jaoks avaldada. Olavi Pesti ettekannet on vaid veidi toimetatud ja seda selleks, et see enam vastaks ajalehe stiilile.
Kuressaarel on tänavanimedega küllaltki hästi läinud, kuigi vahel ei ole ka. Siinsed tänavanimed kujunesid vägagi loomulike ja informatiivsetena, nagu see on normaalse arengu tingimustes olnud teisteski linnades. Kuid Saaremaa pisikese pealinna tänavatel on 1950. aastate algul toime pandud ka üks Eesti kõigi aegade radikaalsemaid nimerevolutsioone, kui tolleaegne linna täitevkomitee esimees, 1912. aastal Abhaasias sündinud Matilda Blok nimetas ümber mitukümmend tänavat, väidetavalt ühe öö mõttetöö viljana.
Uno Lahte ajendas see tervet pikka luuletust kirjutama, millel pealkirjaks “Ei näputöö ole naiste töö” (kogus “Ingel läheb apteeki…”, 1967).
Kingisepa linna endine täitevkomitee esinaine ristinud ühe ööga
ümber enamiku linna tänavaid.
Siin valged ööd on suisel a’al,
ei õndsat und siis tule eal.
Nõuandjad kõik on suurel maal…
Kui võtaks õige sulepea
ning omal riskil, ise
teeks ümberristimise.
Käib ringi vaene postiljon,
peab kirja viima kuhugi.
Kõik nimed meil nii prostad on,
et ära võta suhugi:
küll Räime, Tuukri, Mõrra –
just nagu odratolgused.
Loon linnas kindla korra
kui keiserlikus polgus veel…
Nii algas töö, ees teatmeteos,
kus tähtsad mehed puntis peos.
Väejuhid silmnäolt siledad
kui angerjad all ahingu.
Väärt kohanimed viledad,
nii maa- kui merelahingud.
Ei tänaseni teata, miks
sai Ranna tee Suvoroviks
või miks just vaikne Haava
on võitlev Bakalava.
Kui ekskursioon kultuuri läks,
sulg esinaisel torkis.
Belinski taha tekkis “kljäks”
ning tõrkus Maksim Gorki.
Veel siiski Tuuleveski
ta suunas Lobatševskiks.
Siis võeti läänest teadlik noos.
Siitmeesteks ühel ropsul
said Robespierre ja Jacques Duclos,
Jan Hus ning Paul Robeson.
Satiirik puudub, juhtus nii –
sulg murdus, kostis põnev raks.
Võib-olla Saltõkov-Štšedrin
end naeris hauas kõveraks…
See polnud lõpp, jäi võhma veel.
Õis õitses, vaim ei närtsind.
Veel karjarajast, Lehma teest
lõi 8. märtsi
ning Vana-Kossu lautritee
on praegu Kosmonautide…
Seal linnas tihti suisel ööl
nüüd üürgab mõni eksind Ants:
“Ei näputöö pole naiste töö,
ei labajalavalss pole laste tants!”
See salapärane nimetus Transvaali
Ent poliitika sekkus Kuressaare tänavate nimetamisse juba pool sajandit varem. Sajandi algul, arvatavasti 1903, kui käis Inglise–Buuri sõda*, anti ühele uuele tänavale sõltumatuse eest võidelnud Transvaali vabariigi auks viimase nimi. See on ilmselt kogu Eesti üks haruldasemaid tänavanimesid. Uhkustada võime ka haruldase liiginimega hoov, mida kogu riigis on ainult üks – Kuressaare kindluses asuv Lossihoov.
Kasuks on tulnud ka mitmete haritud nimetundlike kodanike olemasolu. Viljakate kohanimeuurijaina on viimaseil kümnendeil eriti silma paistnud koduloolased Boris Kivi ja Kalle Kesküla, kelle mõttetööle käesolevgi ülevaade suurel määral toetub.
Nimi kui ajaloomälestis
Boris Kivi rõhutas, et kohanimed on eelkõige ajaloomälestised, meie kultuuripärandi elav osa, millega ei tohi meelevaldselt ümber käia. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare tänavanimedest pärinevad suurreformaator Campenhauseni ajast, 18. sajandi lõpust.
Siinsedki tänavanimed kujunesid orgaaniliselt, kajastades kas
• tänava välist ilmet (Pikk, Kõver, Kitsas);
• kuhu tänav viis;
• milliste ametite pidajad selle ääres elasid ja töötasid;
• millised asutused ja ettevõtted selle ääres asusid;
• ümbritseva looduse iseloomu.
1786. aasta linnaplaanilt leiame nii tänaseni kasutatavaid kui ka ammu unustuse hõlma vajunud tänavanimesid. On ka selliseid nimesid, mis on seoses linna arenguga ühest kohast teise “kolinud”. Nii moodustas Ranna tänav (Strand Gasse) esialgu osa praegusest Suur-Sadama tänavast.
Kujuneva linna esimesest keskusest, nn Sõrve turult viis sadamasse Sadama tänav (Hafen Gasse, nüüdne Väike-Sadama ja osa Suur-Sadama tänavast). Linna arvatavasti vanimad tänavad olid veel Kõver (Krumme Gässchen) ja Tagatänav (Hinter Gasse, nüüdne Suur-Põllu). Acker Gasse (nüüdne Väike-Põllu) oli pikem ja viis omaaegse Nolgimõisa põldudeni.
Taani ja Rootsi aeg
Sõrve turu ja piiskopilinnuse vanim ühendustee sai 1785. a nimeks Licent Gasse (Tolli tänav) seal asunud sadamakontori ja tollihoone järgi. Taaniaegsed peatänavad olid Tolli, Pikk ja Komandandi, Rootsi ajal lisandusid sellesse loetellu Lossi ja Kubermangu. Viimast mööda algas ju tee kubermangu pealinna Riia poole. Esimese omariikluse ajal nimetati see ümber Tallinna tänavaks.
Asukohta on vahetanud ka Turu tänava nimi: ajalooline Markt Gasse hõlmas praeguse Põik ja osa Lasteaia tänavast. Vanasti oli selle tänava tähtsus oluliselt suurem, sest seda mööda kulges esimene ühendus linnuse väravast uude linnasüdamesse, mis kujunes praegusesse asukohta 17. sajandil.
Praegune Turu kandis kuni 1909. aastani hoopis Preestri tänava nime, mille ta oli saanud selle ääres asuva kirikule kuuluva kinnistu järgi. Praeguse Lasteaia tänava Sõrve turu poolne ots kandis linna arvatavasti vanima kõrtsi auks Schenk Gasse nime ja nimetati hiljem Pruuliks.
Uut linnakeskust hakkas vanima asustusalaga ühendama ka Kauba tänav, mis tänaseni igati oma nime õigustab. Sellega osaliselt paralleelne tänav sai nimeks Gerichts Strasse (Kohtu tänav). See algas uuelt turuplatsilt ja lõppes Sõrve väravas ehk Suuresillast veidi linna pool. Kohtupidamist või kohtumaja pole Kohtu tänavas kunagi olnud, kuid sealtkaudu toimetati linnast välja, Kellamäel asunud hukkamisplatsile surmamõistetuid.
Raekohtu leebemaid otsuseid viidi ellu Raekoja taga, kuhu viis Pranger Gässchen (Pranger – kaak, häbipost). Kohtu tänav hakkas välja tõrjuma Tolli + Pika tänava ajaloolist põhifunktsiooni, viies linna tagamaadele uuest linnasüdamest.
Campenhauseni-aegsetest tänavanimedest on tänaseni säilinud veel Garnisoni ja Kitsas (Schmale Gasse). Kokku on selliseid nimesid 13, millest 10 asuvad ka oma algses asukohas. Ümberristimiste rekord on aga väikese Hospidali (Hospithal Gässchen) tänava käes. Selle ääres asunud vaestemaja järgi nime saanud tänav eestistus Vaestekojaks, 1934 nimetati aga siin elanud silmapaistva kultuuritegelase auks Martin Körberi nimeliseks. 1952. aastal sai Körberist Kolhoosi, 1963 Kalda ja 1990 uuesti Martin Körberi!
änavanimede loogiline ja loomulik lisandumine jätkus ka 19. sajandil. Linna idaservas kujunenud Uus tänav nii nimetatigi. Mere ja Lootsi asuvad mere ääres, Pargi ja Allee ümbritsevad linnaparki, Veski tänava äärses sadamaaidas töötas suur auruveski, Aia tänav linna läänepiiril asus suurte aedade ääres. Sepa tänavas elasid tublid sepad.
Nimede politiseerimise algus
Tänavanimede politiseerimine sai alguse enne I maailmasõda, kui Kuressaaret õnnistati Lev Tolstoi ja Aleksandr Puškini nimeliste tänavatega, mis omariikluse ajal nimetati vastavalt Lydia Koidula ja August Kitzbergi tänavaks, kuna mõlemad on linnas pikemalt suvitanud.
Uuesti kummitas Puškin Kuressaares Nõukogude okupatsiooni ajal, kuni tema nimi 1989. aastal rahuliku ja informatiivse Ravilaga asendati. Uus-Roomassaarel oli aastail 1913–1917 au kanda Romanovite (1913. aastal möödus 300 aastat päevast, mil Vene troonile sai esimene Romanov ja seoses sellega nimetati üle kogu tsaaririigi ümber mitmed kohanimed – toim) ja nõukogude ajal kohaliku mässumehe Gustav Jõgi nime, Koidu tänav rajati aga 1909 Nikolai-nimelisena.
Omariiklus tõi eestipärasuse
Omariikluseaegne nimepoliitika algas 1919. aastal väga võõrapärase Landrati tänava nimetamisega Pärnaks. Tänavaristsetel hakati järgima mõistlikku piirkondlikkuse printsiipi, tänu millele asuvad idapoolses aedlinnaosas tänaseni peamiselt mitmesuguste loodusnähtuste nimelised uulitsad.
Kuid inspiratsiooni saadi ka ajaloost. Nii kajastavad Raudtee ja Jaama I maailmasõja ajal Saaremaale rajatud raudtee ajalugu, Rootsi ja Vallimaa nende kohal asunud Rootsiaegseid kaitseehitisi. Kaevu tänava alguses asub üks linna avalikest kaevudest, Raua tänava nurgal asus Bergmanni rauakaupade pood (mõlemad nimed pandi 1930. aastal).
1930. aastail hakati tänavaile panema ka kohalike prominentide nimesid. Anton Lutsu (1853–1897) tänava ääres asus kihelkonnakool, mida see mitmekülgne kultuuritegelane oli pikka aega juhatanud. Karl Ojassoo (1869–1926) sai omanimelise tänava tänu linnale pärandatud suurele raamatukogule.
Konsul Wildenbergi tänava ääres oli kuni I maailmasõjani asunud suur nahavabrik, mille viimaseks suuromanikuks oli Oscar Wildenberg (1852–1928), kes pidas ka Norra konsuli ametit. Ebaõnnestumiseks võib pidada 1930. aastal pandud Torni tänava nime, mille algusosa kandis algselt Kiriku tänava, praegune Kiriku tänav aga hoopis Toomtänava (Duhm Gasse) nime.
1939. aastal said tänaseni säilinud nimed Abaja ja Haigla tänav; varasema Kopli tänava harudest moodustati Töökoja ja Vaikne tänav.
Kingissepp, Hitler ja Stalin
Käreda nimemuutmise tõi kaasa 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon. Juba 11. augustil otsustas linnapea Hermann Sannik nimetada senised Pargi ja Lossi tänava üheks Viktor Kingissepa tänavaks, kusjuures erilise kurioosumina algas majade numeratsioon nüüd senisest Pargi 5-st, kus suurmässaja lapsepõlves elanud oli, ning suurenes kesklinna suunas. Kolm nädalat hiljem sai Uus-Roomassaarest Gustav Jõgi.
Esimesel punasel aastal jõuti muuta veel mõned tänavanimed, kuid kohe Saksa okupatsiooni alguses, septembris 1941 otsustas linnavalitsus kõik endised nimed taastada. Ainult ühest polnud pääsu: igas Eesti linnas oli kohustuslik Adolf Hitleri tänav, milleks Kuressaares sai varasem Lossi tänav. (Enne algse nime taastamist 1986. aastal jõudis see kanda veel kaht kõlaliselt sarnast nime – Stalini ja Tallinna).
Suur reformaator
Uue suurreformi käigus 1945. a jaanuaris muudeti kokku 9 tänavanime, kusjuures Garnisonist sai 21. Juuni, Komandandist Oktoobri, Transvaalist Nõukogude, Kirikust Võidu, Pruulist Proletari (alates 1958 – Lasteaia) tänav. Ideoloogiliselt ohtlik tundus isegi Püha maantee, millest sai Pihtla tee. Kuid “ideoloogilise võitluse teravnedes” oli sellest mõistagi vähe ja 1951.–52. aastal viis vaderitöö lõpule legendaarne Matilda Blok, küll mitte ühe öö jooksul. Eelkõige rõhuti muidugi klassikutele jt punakangelastele: Uuest sai V. Lenini, Pärnast K. Marxi, Raekojast F. Engelsi, Rootsist M. Kalinini, Kohtust M. Gorki ja Alleest V. Dejevi tänav.
Lehma teest sai 8. märtsi – nõukogude naise tänav
Ei unustatud ka tähtpäevi ja organisatsioone: Kaubast sai 1. Mai, Karjast 8. Märtsi, Veskist Komsomoli, Turust Pioneeri ning Tollist koguni Moskva tänav. Kui lisandusid veel siin suvitanud Eduard Vilde ja kuulsa muhulase Juhan Smuuli nimelised tänavad (varem vastavalt Uus-Roomassaare ja Nurme), oli Kuressaare/Kingissepa oma 16 isikunimelise tänavaga otsekui mingi biograafiline leksikon. (Võrdluseks: Tallinnas oli 1985. aastal 90 isikunimelist tänavat.)
Kurioosumina ristiti üks lühike tänavajupp veel 1980. aastail pommituslendurite komandöri auks Jevgeni Preobraženski nimeliseks, mida rahvasuu hakkas nimetama “surnud venelase tänavaks”.
Perestroika ja nimede ennistamine
Peaaegu kõik Kuressaare ajaloolised tänavanimed taastati kolmes etapis aastail 1986–1990. Esimesena otsustas linna täitevkomitee 21. novembril 1986 ennistada tänavanimed Lossi, Kauba, Tolli ja Raekoja. Viimase puhul tehti mööndus, et sellel olnud Engelsi nimi antakse edaspidi mõnele uuele tänavale, mida muidugi ei juhtunud. (Muide, see oli esimene tänavanimede ennistamine kogu Eestis.)
Pikemad ennistusnimekirjad kinnitati märtsis 1989 ja juunis 1990. Kahjuks jäi taastamata Pruuli tänava nimi, kuigi nimekomisjon seda soovitas. Enne sõda kehtinud nimedest jäeti ennistamata ka Konsul Wildenbergi tänav ja Püha tee; Puškini tänav nimetati Ravilaks. Kuressaare taastati ametliku linnanimena 23. juunil 1988.
Linna ei saa muuta autahvliks
Nimekomisjon tegutseb Kuressaares tänaseni ja enamasti linnavolikogu selle ettepanekuid ka arvestab. Uute tänavate nimetamisel püütakse võimalikult jälgida tähendusliku grupeerimise põhimõtet, kasutades nn sarjanimesid. Nii on Marientali elurajooni tänavatel lillede ja linna lääneosas kasvava uue elurajooni tänavatel lindude nimed. Uus orientiirtänavanimi on näiteks Arhiivi. Raiekivi tee sai nime samanimelise sääre järgi.
Suurimaid vaidlusi on komisjonis tekitanud restitutsiooni perfektsuse põhimõte ja isikunimede kasutamine. Nii soovitas kadunud Boris Kivi Tori tänavale ajaloolist kohanime Eesaias Holm, kuid ülekaalu jäi soov jäädvustada ühe ajaloolise linnaosa nimi. Komisjoni liikmed on olnud enam-vähem üksmeelsed, et isikunimelised tänavad ei ole soovitatavad, juba kas või nende pikkuse tõttu (tuleb ju neid kasutada koos eesnimega). Linna ei saa muuta autahvliks.
Arstid alistusid avalikkuse survele
Teravaim selleteemaline konflikt puhkes 1997. aastal, kui linnavalitsus otsustas Saaremaa Arstide Seltsi ettepanekul nimetada Kastani tänava Aleksander Paldroki nimeliseks, kes teatavasti oli Kuressaarega tihedalt seotud arstiteadlane. Kuid Kastani tänava elanike protest oli nii jõuline, et paar kuud hiljem oli linnavalitsus sunnitud oma otsuse tühistama.
Sugulaste tungival soovil üks väike eratänav 2000. aastal isikunime siiski sai; seejuures nii keerulise, et sugulased isegi kirjutavad seda kord nii, kord naa. Selle, Mierzejewski tänava puhul jäi ka arusaamatuks, kas see pühendusnimi meenutab ainult teenekat mudaravi arendajat Gonzago Mierzejewskit või ka tema samal alal tegutsenud professorist isa Wladislawi.
Muide, pärast Erki Noole millimeetrist olümpiavõitu taheti ühele Kuressaare uustänavale tõsimeeli temagi nime anda, kuigi elavate isikute nimede kasutamist keelab ka seadus!
Loodame, et Kuressaare toponüümika areneb edaspidigi loomulikku rada ja jääb võimalikult eestipäraseks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti