Pärnu eestlaste esimene krediidiühistu asutati ilmselt majas Kooli 13, kus asusid Endla seltsi ruumid. Praegu on sellel kohal Hansagümnaasium.
Foto: Olaf Esna erakogu
www.parnupostimees.ee 26.01.2012
Olaf Esna, bibliofiil
Pärnus oma osakondi alias filiaale pidanud Pihkva, Riia ja Tallinna pangad kuulusid sakslastele ning eestlased olid rahavoogude juhtimisest kõrvale tõrjutud. Ainult renteis oli mõni eestlane tagasihoidlikel ametikohtadel.
Juba 1861. aastal kirjutas Johann Woldemar Jannsen Perno Postimehes, et ”üht rahvast ei saa keegi muu nii hõlbsalt avitada kui rahvas ise” (PP 1861, nr 11). Jannsen soovitas sakslaste ellu kutsutud laenu-hoiukassade eeskujul eestlastel samamoodi toimida. ”Eesti vennad, kas ei tahha teie enneste keskel ka üht sesuggust taggavarra kassat assutada?” küsis ta.
Energiliselt propageeris ühistegelisete laenuasutuste ideed ka Carl Robert Jakobson.
19. sajandi lõpus toimus muutus Venemaa majanduspoliitikas ja tööstuse huvides hakati arendama lühiajalisi laene andvaid rahaasutusi. Krahv S. Witte toetusel ja eestvõttel koostati ning hakkas 1895. aastal kehtima uus krediidiühistute seadus.
Jaan Tõnisson oma Postimehega oli pidevalt majanduslikes raskustes ehk rahahädas, sest sakslased talle raha ei laenanud. Seepärast tegi Tõnisson oma lehes aktiivset propagandat ühistuliikumisele, eriti pärast 1901. aastat, kui ta tutvus Austrias ja Saksamaal ühistute tegevusega.
Tulemuseks oligi Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse asutamine Tartus 1902. aastal.
1902. aasta 22. juulit, kui see krediidiühistu tegevust alustas, loetakse Eesti rahvuslike krediidiühistute tegevuse alguseks.
40 aastat hoovõtuks
Ühenduste suhtes umbusklikel pärnakatel kulus üle 40 aasta hoovõtuks, enne kui nad Jannseni üleskutset kuulda võtsid. Tegelikult algas asi hoopis sellest, et Endla seltsi üldkoosolekul 31. augustil 1902 otsustati asutada seltsi juurde oma liikmete matusekassa.
Sel ajal tegutses Pärnus juba kaks matusekassat: üks eestlastele, teine sakslastele. Kolmanda kassa asutamine furoori ei põhjustanud ja kui matusekassa asutamise komisjoni esimees pottseppmeister G. C. Jürgenson 15. novembril 1902 suri, leiti kasulikum olevat asutada tartlaste eeskujul krediidiühistu.
Ürituse eestvedajad olid Endla seltsi liikmed laevakapten August Klein, vandeadvokaat Jaan Leesment, postiametnik Hendrik Mägi (Mäggi) ja rentei II järgu raamatupidaja kolleegiumi registraator Mihkel Kangro.
Tartu ühisuse põhikirja eeskujul oli oma põhikirja koostamisel eestvedaja Mägi. Põhikiri kinnitati 19. aprillil 1904 ja nüüd võis astuda järgmisi samme. Uue ettevõtmise tutvustamiseks levitati väikest trükist ”Lühike seletus Eesti Laenu ja Hoiu Ühisusest Pärnus”, mis algab järgmiselt: ”Ühisuse asutamise mõttele lisas kaalu see, et üheks eestvedajaks oli 1898. aastast Endla seltsi esimeheks olev A. Klein. Noor ja energiline majandusmees, kes kaasas seltsi teisi meremehi ning rahaliselt jalgel seisvaid inimesi.”
Laenu-hoiuühisuse asutamiskoosolek peeti 12. augustil 1904, sellel osales 15 asutajaliiget: Klein, Leesment, juuksur Peeter Sarapik, postirevident Karl Schonberg, linnaametnik Jaak Bauer, vabrikuametnik Peeter Nirk, köster Artur Jung, Kangro, metsakaupmees Johan Linde, kaupmehed Anton Nirk ja Tõnis Põlde, lootsid Martin Matsi ja Johan Laats, Mägi.
Selleks ajaks oli liikmeid registreeritud juba 24 ja nii jätkus neid kõikidesse ametitesse. Esimesse juhatusse valiti esimeheks Klein, liikmeteks Kangro ja Mägi. Nõukogu moodustasid Sarapik, Leesment (esimees), Bauer, Schonberg, trükikojaomanik A. Birkhan, aednik J. Kechkla. Revisjonikomisjoni said kooliõpetaja Mihkel Nõmm, trükikojaomanik Hans Laane ja maalermeister Gustav Espe.
Asutamiskoosolek toimus ilmselt Kooli 13 Martinsoni majas, kus sel ajal asusid Endla seltsi ruumid. Hoone lammutati pärast linna 1. algkooli ehk praeguse Hansagümnaasiumi valmimist. Seepärast on see koolimaja nii suure taandega tänavafrondist.
Laenu vaid liikmetele ja pärnakatele
Pärnu eestlaste esimene iseseisev rahaasutus alustas tegevust juba Rüütli 40, kuhu Endla selts oli vahepeal kolinud. Juhatuse esimene koosolek oli 3. oktoobril, tegevust alustati järgmisel päeval ja nõukogu kogunes esimest korda 11. oktoobril.
Esimesed pangaoperatsioonid toimusid Endla seltsi piljardilaual ja rahanatukest hoiti raudkapikeses. Esimene laen anti Hendrik Eberhardtile.
Põhikirja alusel võisid ühisuse liikmed olla ainult Pärnu linna kodanikud ja laenaminegi oli võimalik vaid ühisuse liikmetele, kusjuures laenu anti võlakohustuse vastu nii käendajate vastutusel kui käendajateta, tuginedes isiku usaldusväärsusele. Laenu sai mitmesuguste väärtuste tagatisel. Juba asutamiskoosolekul tõsteti algne osaku suurus viielt rublalt 100ni.
Varsti pärast ühisuse tegevuse algust hakkasid hoiused jõudsalt kasvama ja tekitasid juhatusele muret, kuhu raha paigutada, sest laenunõudlus oli väiksem hoiuste kasvust.
Juhatus paigutas vaba raha Tartu, Tallinna, Rakvere, Paide ja teiste linnade krediidiühistutesse. 1913. aasta lõpuks oli hoiuseid 559 275 rubla.
Esimese maailmasõja eel olid põhilised laenuvõtjad majaomanikud. 1915. aasta augustis pandi sakslaste hirmus ühisuse varad ja dokumendid taluvankrile ja viidi Narva Joala Vastastikusse Krediidiühisusse, kust hiljem jaokaupa tagasi toodi.
Puhaskasuga ei koonerdatud
Eesti Vabariigi ajal tõusid hoiused 12 895 krooni pealt kahe miljoni kroonini. Laenude kogusumma kerkis 7126 kroonilt 1 800 000 kroonini. Põhilised laenuvõtjad olid jällegi majaomanikud, seejärel põllumehed, kaupmehed ja töösturid.
1920. aastal ajakohastati ühisuse põhikirja ja järjekordne põhikirja vastuvõtmine toimus 1933, mil võeti kasutusele uus nimi: Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.
1. jaanuaril 1940 moodustasid panga liikmeskonna 559 põllumeest, 223 majaomanikku, 209 ametnikku, 134 kalurit, 100 käsitöölist, 94 kaupmeest, 79 töölist, 60 vabakutselist, 53 töösturit ja ettevõtjat, 20 ühistegelist asutust, 20 perenaist, üheksa seltsi ja ühingut, neli tööstust, kolm omavalitsust. Kõik kokku 1567.
1940. aastal maksis pank hoiusummadelt kasvikut kolm kuni viis protsenti, laenudelt võetav protsent oli 7–7,5. Panga tegevusest saadud puhaskasust maksis pank oma liikmetele aastaid kaheksa protsenti dividende. Panga puhaskasuga ei koonerdatud.
Näiteks 1939 määrati sellest 500 krooni Endla juurdeehituse toetamiseks, 200 krooni Pärnu põllumeeste seltsile, Kaitseliidu linna ja maa malev said kumbki 100 krooni.
1933. aastal kõrgendati osamaksu ehk osaku suurust ja tõsteti see 20 kroonilt 30ni.
Lisaosamaks tuli tasuda 1934. aasta 1. jaanuariks. Need liikmed, kes lisaosamaksu ei tasunud, arvati liikmeskonnast välja.
Majast majja
Laenu-hoiuühisus alustas tegevust Rüütli 40 (praegune Mirage), kust 1906 koliti Kleini majja Rüütli 47 (Krediidipank jm). Pärast Endla teatrimaja valmimist 1911 tegutseti seal (Rüütli 42) 1. juulini 1925, kui mindi Rüütli 28 Uttopärdi majja teisele korrusele endise Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Panga Pärnu osakonna ruumidesse.
1930. aasta lõpuks kolis ”valgest koolimajast” ehk Rüütli 40 välja naiskutsekool. Linn üüris ruumid laenu-hoiuühisusele ja laskis omaaegsed kooliklassid ümber ehitada pangaruumideks. Kolm klassi ühendati panga operatsioonisaaliks, ehitati tulekindel varakamber, põrandad kaeti linoleumiga, seati sisse veevarustus ja uuendati elektrisüsteemi. Remonditööd lõpetati 1. aprilliks ja seejärel oli pangal taas jüripäev.
Panga tegevuse arenedes kippusid needki ruumid jääma kitsaks ja 1939. aastal kiitis osanike üldkoosolek heaks juhatuse ettepaneku osta kinnisvarana 70 000 krooni eest Rüütli 28 ning kulutada veel 40 000 krooni selle remondiks ja ümberehituseks. Sama aasta mais algasid remonditööd ja juba 11. detsembril alustati uues asukohas pangaoperatsioonidega. Maja õnnistati pidulikult 16. detsembril.
Igaveseks kadunud raha
Teise maailmasõja algus mõjutas küll panka, sest inimesed tõttasid raha pangast välja võtma ja varu täiendama. Pangal olid aga nii suured reservid, et isegi tähtajalised hoiused maksti välja enne tähtaega, kuigi pank ei olnud selleks kohustatud.
Ostupaanika möödudes hakkasid hoiusummad taas kasvama. Sõja puhkemisel oli veel teinegi tagajärg. Nimelt jõudsid 1940. aasta jaanuaris Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus ja Pärnu sakslaste suurim rahaasutus AS Pärnu Krediitpank kokkuleppele, et alates 5. veebruarist andis sakslaste pank oma operatsioonid üle eestlaste pangale. Eestlaste kätte läksid nii laenud kui hoiused.
Sakslaste panga likvideerimine tulenes nende ümberasumisest Hitleri kutsel Vaterland’i. Ümber asumata jäänud paarisajal sakslasel polnud enam vajadust iseseisva rahaasutuse järele ega suutnuks nad panka üleval pidada.
Pärnu teise panga allaneelamisest tekkinud eufooria ei kestnud kaua. 26. juulil 1940 kinnitas Eesti valitsus natsionaliseeritavate pankade nimekirja.
Peaministri asetäitja professor Hans Kruus, majandusminister Johan Nihtig ja riigisekretär Karl Terras olid käe alla pannud ja üle poolteise tuhande Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse osaniku jäi igaveseks oma rahast ilma. Panga viimasesse juhatusse kuulusid Leesment, Hans Uustalu ja Jüri Välbe. Panga nõukogu esimees oli Villem Sumberg, abiesimees Kristjan Rumvolt, liikmed Martin Seiler, Ado Laane, August Tammann ja Johann Pulma. Revisjonikomisjoni moodustasid Johann Pajo, Julius Kurg ja Mihkel Kangro.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti