www.mnt.ee Juuli 20123. maist kuni 12. juulini toimusid arheoloogilised uuringud Harjumaal Saula küla maade idapiiril rekonstrueeritaval Tallinn-Tartu maantee uuel põhiteetrassil, mis tõid endaga kaasa üllatava avastuse.
Mauri Kiudsoo
Tegemist oli pikaajaliste välitöödega, mis koosnesid kolmest erinevast etapist: eeluuringud, järelevalve
ja kaevamised. Kokku võeti vaatluse alla umbes 5000 m2 suurune maa-ala. Uuringute ajendiks oli asjaolu, et 1990. aastate alguses leidis Kose valla elanik Arne Kivistik sealt mõningaid
muinasaegsele inimtegevusele osutavaid savinõukilde.
Saulat on esmakordselt mainitud Põhja-Eestit 13. sajandil valitsenud Taani kuninga arvepidamise
jaoks koostatud Taani Hindamisraamatus, kus nimetatakse viie adramaa suurust küla Saul, mille vasalliks oli keegi Bertaldus de Swavae. Tuginedes varasematele piirkonna arheoloogilistele leidudele ja kultuurimälestiste riiklikule registrile, paiknes tollane asula meid huvitavast kohast siiski ligi kilomeeter
maad lääne pool. Alates 17. sajandi lõpust meie käsutuses olev kaardimaterjal ei osuta samuti hilisemale
asustusele nimetatud piirkonnas. Tegemist oli sõna otseses mõttes äärealaga. Teisel pool Tallinn-
Tartu maantee teetrassi algavad juba Pirita jõe ürgoruga seonduvad madalad alad, kust võib leida
soomaaki ehk limoniiti, mis oli käsitletaval perioodil kohapealse rauatootmise eelduseks.
Arheoloogiliste välitööde käigus satuti üksteise kõrval ja peal paiknevatele ahjujäänustele, mis
piirkonda läbi uurides paljandusid umbes 300 m2 suurusel alal.
Nimetatud kompleks oli säilinud peaasjalikult teetrassi kõrvale istutatud kuuseheki all ja selle
servades. Kuna piirkond on olnud juba sajandeid künni all, oli muistisest alles üksnes kõige alumine
tasand. Kuigi viimati mainitud asjaolu raskendab objekti olemuse interpreteerimist, julgeb käesoleva
artikli autor püstitada esialgse tööhüpoteesi, mille kohaselt võib avastatud konstruktsioonide
näol tegemist olla spetsiaalselt rauasulatuseks mõeldud nn šahtahjudega. Peaasjalikult savist
valmistatud ahjude toestuseks oli kasutatud nii erineva suurusega kive kui ka vitskonstruktsioone.
Ehitusmaterjaliks sobiv savi saadi kohapealt, millele osutasid ka uuritud alal paljandunud savivõtuaugud.
Saula sulatusahjud on väga hästi dateeritavad sealt leitud keraamika järgi, mis kuulub ajavahemikku 9. sajandi keskpaik-10. sajandi teine pool.
Mis puudutab rauasulatamisse Eestis viikingiajal (u. 800-1050), siis iseloomustati seda perioodi
veel päris viimase ajani terminiga “leiutühjad sajandid”. Tallinn-Viljandi mnt äärest 2007. aastal
avastatud Tõdva muistis oli alles esimeseks leiuks selles vallas. Põhjus, miks meil rauatootmisele
viitavad jäljed 9.-10. sajandil varemalt puudusid, peitub tõenäoliselt tollaste ahjude konstruktsioonis ja nendest pärineva aheraine (šlaki) väikeses koguses. See tähendab, et Eesti arheoloogid ei osanud varemalt viikinigaegseid rauasulatuskohti maastikul tavaasulatest lihtsalt eristada.
Ahjude kompleksist umbes 50 meetrit eemal tuli päevavalgele veel teinegi arheoloogiline objekt, milleks osutus seekord ligemale 5 meetri laiune muistne tee-ase. Oluline on siinjuures
asjaolu, et viimase rajamise juures oli kasutatud nende samade sulatusahjude jäänuseid. Kas eelpoolmainitud tööhüpotees ka paika peab ning missugust saladust peidavad endas tegelikult Saulast avastatud šahtahjud, seda näitab järgnev kameraaltöö leiumaterjali ning plaanidega, aga ka laborites tehtavad erinevad analüüsid ja proovid.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti