Luubi all: Karuse ja Püha Margareeta kirik

http://www.kinksi.ee/Karuse-EELK-Margareeta-kogudus

 Karuse Püha Margareeta kirik kuulub Lääne-Eesti vanimate kirikute hulka, mis ehitati Saaremaalt Põhja-Eestisse kulgeva kaubatee äärde kindluskirikuna. Ehitajaks peetakse ordumeistrit Otto von Lutterberghi, kes lasknud kiriku ehitada endale "igaveseks rahuasemeks ja igaveseks mälestuseks." Ta langes lahingus leedulaste vastu Karuse lähedal Suure Väina jääl ja on ka maetud kirikusse. Karuse kirik on romaani ja varase gootika sugemetega ühelööviline kahe võlvikuga hoone. Varaseim osa on kooriruum, mis on ülejäänud osast kitsam ja madalam. Kiriku ristimisvaagen on pärit 13. ja laelühter 16. sajandist. Säilinud on hinnaline barokkstiilis kantsel 1697. aastast, mis on kuulsa saksa puutöömeistri Christian Ackermanni looming. 18. sajandist pärit altarit kaunistab saksa kunstniku Albrecht Düreri maali koopia (valm 1828).

Kiriku ümbruses on vanu trapetsikujulisi kiviplaate, millel nii tõetruult on kujutatud muistseid sõdalasi. Plaatide vanus ulatub vähemalt 13. sajandini ja neid leidub vaid Saare-Lääne piiskopkonna aladel. Oletatakse, et need on vanimad teadaolevad raidkunstiesemed Eesti aladel. Valdavalt on plaatide kujunduselement paganlik – nõguskülgne romb (viljakuse sümbol). Sama sümbol on kujutatud ka 15.-17. sajandist pärit kivistel ratasristidel. Selline paganluse ja kristluse kooselu väljendab ristiusu rahumeelset püüdlust sulandada kahte usku. Et see nii läks, näitab ilmekalt protsess, kus romb aja jooksul hakkab üha enam omandama risti kuju.

Vaata pilte ja ehitusajalugu, arhiivifotosid jm. siit : http://kirikud.muinas.ee/?page=2&subpage=230&id=231

Ordumeistri haud Karuse kirikus

Postimees nr. 212 8. august aastal 1930

Prof. O.Silla kirikuajalooline uurimisreis Läänemaal.

Karuse kiriku kroonikas nimetatakse mitu korda, et kiriku alla altariruumi olevat maetud üks ordumeister. Ka mõned teised kroonikad mainivad sama. Selle salapärase haua vastu oli Tartu Ülikooli kirikuloo prof. O.Sild juba varem huvi tundnud ja seda paari aasta eest vaatamas käinud, kuid nende päevade sees sõitis ta Haapsalus suvitamas olles veel kord Karusele, et haua lahtikaevamine ette võtta.

Kirikusse maetud ordumeister on Otto de Lutterberg nagu ta ise end nimetab ehk mõnede kroonikate järele Otto de Rodenstein. Enne ordumeistriks saamist arvatavasti Viljandi komtuur. Rahvuse poolest sakslane.

Ordumeister tuli oma sõjaväega, Tartu piiskopi ja Taani kuninga asemikuga Läänemaale, et takistada Saaremaalt röövkäigult tulevaid leedulasi saagiga koju minemast. Lahing ordumeistri ja leedulaste vahel peeti veebruarikuus 1270 või 1271 jääl, praeguse Virtsu kohal või Kessulaiu all. Leedulased suutsid ordumeistri väest läbi tungida ja mandrile pääseda. Mandril peeti veel teine lahing, kus ordumeister langes. Langenu maeti Karuse kirikusse.

Haua avamisel selgub, et ordumeister on maetud osalt altari ette ja jalad altarivõre alla. Sellepärast ka mitmesugused seletused kroonikates haua asupaiga kohta, et see olevat altari ees ja altari all. Hauast leiti mõningaid vähemaid asju ja neljaharulise lehega hauakivi või vapi kujutus.

Hilisemal ajal on samasse hauda alatest 16. sajangu keskel maetud veel teisigi surnuid. Vana hauakivi kahjuks ei ole säilinud.

Hra. prof. Silla arvates on see päris tõenäolik, et haud kuulub ordumeister Lutterbergile. Ka aitab seletada see leid mõningaid ebatäpsusi vanemate ordumeistrite kroonikas, mis meie kiriku ja üldajaloo seisukohalt ei ole tähtsuseta.

Peale Karuse kirikut käis Prof. Sild Saastnas, kus asuvad, kus asuvad vana katoliku aegse kabeli alusmüüri varemed. Väljakaevamisel leiti müüride ümber värvilisi kiriku aknaklaasi kilde ja vähemaid asjakesi. Ka peatuti Vatla linnamäel. Oma käigu tagajärgedega on hra. prof. rahul.

Ordumeister Lutterberghi pealuu Haapsalu muuseumis

Päevaleht, 26. august 1930, nr. 231

Karuse kirik kuulub vanemate kirikute hulka Eestis. Trepid viivad sügavale maa alla, aknad kitsad ja tumedad. Jumalateenistusel saabub mulje, nagu viibiksid kuski tumedas keldris, kus vilgub punakaid küünlatulesid ja sumiseb vana põline orel.
Kiriku ümber ja sees leidub palju ajaloolisi mälestusmärke, mis räägivad muinaslugusid kaugest minevikust. Rahvajutu järele on Karuse kiriku altari alla maetud palju tähtsaid mehi, nende hulgas ka ordumeister Lutterbergh. Ordumeistri haua juure pidi suunduma käik väljaspool kirikut. Tartu ülikooli kirikuajaloo professor Sild, kes läinud suvel korraldas Karusel uurimistöid, tegi selgeks, et sellist käiku ei ole. Kiriku alt leiti aga haud 13 luustikuga. Kahest luustikust, mis leiti kõige sügavamalt, peab üks olema ordumeister Lutterberghi jäänus. Seda tõendavad mõned ajaloolised andmed. Nii on säilinud tolleaegse kirikukatsuja (visitaator) Dubberhi protokollid. Dubberh revideeris ühes piiskop Agrikolaga Baltimaa kirikuid ja sel puhul koostatud protokolle võib praegu näha Stokholmi arhiivis.
Dokumendid räägivad Vatla junkrust Grewelist, kel oli suur tüli vaimulikega. Grewel tahtis oma naise ema matta Karuse kiriku alla, vaimulikud seisid aga selle vastu. Junkur viis ikkagi oma tahtmise läbi. Samuti selgub dokumentidest, et hiljem on maetud kirikusse Vatla ja Nehatu mõisaomanike sugukonnaliikmeid. Arhiivis leiduvate andmete põhjal oli võimalus selgitada 11 luustiku päritolu. Jäi veel kaks kõrvuti asetatud luustikku ja neist arvab prof. Sild olevat ühe ordumeister Otto de Lutterbeghi oma. Lutterbergh oli üks esimesi ordumeistreid Liivimaal. Ajaloo raamatuis mainitakse teda sageli ka Rodensteini nimega.
1270. a. tungis leedulaste röövsalk Saaremaalt mandrile. Ordumeister läks oma kaitsesalkadega röövlitele vastu. Virtsu ja Kasselaiu vahel leidis aset verine lööming merejääl. Arvatakse, et siin langeski Lutterbergh. Teised andmed lasevad oletada ordumeistri langemist taganemisel Järisel. Arvatavasti osutus leedulaste jõuk niivõrd tugevaks, et lahingust võttis osa ka Lääne-Saare piiskop Herman oma meestega. Piiskop saanud võitluses haavata.
Piiskop suri hiljem ja väga võimalik, et luustik ordumeistri kõrval kuulubki temale. Igatahes on siin tegemist ühe kõrgema vaimuliku jäänustega. Prof. Sild arvab, et pealuude uurimine toob selguse, kes õieti osutus ordumeistrile hauaseltsiliseks.
Käesoleval suvel viibis prof. Sild jällegi Karusel. Ta tahab joonistuse abil edasi anda muinashauast täieliku pildi. Haud asub osaliselt altari all ja see tõestab sellekohast rahvajuttu. Prof. Sild tegi kindlaks ka kuulsa katoliku kabeli asukoha Saastnas, kus korraldati kaevamisi. Läänemaa osutub üldse rikkaks muinas-mälestusmärkide poolest.
Arvatava ordumeistri pealuu toodi Haapsallu, kus paigutati Läänemaa muuseumi. Igaüks võib näha mehe kolpa, kes elas ja valitses sajandeid tagasi meie kodumaal.

http://laanemaa.arheoloogia.info/muistised/karuse-kirikaed

Karuse lahing 

Sel ajal kui ordumeister Otto von Lutterburg oli parajasti sõjaretkel Zemgales, kogusid leedulased tugeva sõjaväe, et minna Liivimaale. Üks äraandja tõi sellest ordumeistrile sõna. Lutterburg pöördus kiiresti Riiga ning saatis käskjalad Tartusse, Lihulasse ja mujale. Leedulased siirdusid Läänemaa kaudu üle jää Saaremaale, kus nad kõvasti laastamistööd tegid. Ordumeister aga liikus leedulaste jälgi mööda Läänemaale. Teel ühinesid tema väega sõjasalgad, sh. Taani kuninga vasallid Eestimaa hertsogkonnast, Tartu piiskop Friedrich kogu oma sõjaväega ning Saare-Lääne piiskop Hermann oma meestega. Lõpuks jäid leedulased lahinguvälja peremeesteks, sakslaste vägi aga põgenes.     
       
Vanema riimkroonika teatel langenud 1600 leedulast ja 600 sakslast, sh. ordumeister Otto ja 52 orduvenda. Piiskop Hermann sai haavata. Lahing Karuse juures merejääl toimus 16. veebruaril 1270. Riimkroonika jutustab:
Seal kuusteistsada surma sai
Ja verest punaseks jää jäi.
Seal Lihula piiskop sai
Ka haavata otsemaid.
Kuussada kristlassõjaväest
Maha sai löödud merejääl.

Piiskop Hermannist on teated ka aastast 1274. a., kui ta võttis osa Lyoni kirikukogust. Järgnevalt osales ta Liivimaa kaubanduspoliitika suunamises. 1277. aasta kevadel võttis ta osa Liivimaa maaisandate nõupidamisest. Selle nõupidamise otsuses kutsuti kõiki Läänemere kaupmehi üles tooma laoplatsid üle Liivi- ja Eestimaale. Kaupmehi kohutati hädaohtudega, mis Novgorodi või mööda Väinat ülessõitjaid ähvardavat. Selle otsusega haakub sisuliselt privileeg, mille ordumeister Ernst von Rassburg, Riia peapiiskop Johannes ning Saare-Lääne piiskop Hermann andsid 29. märtsil 1277. a. Läänemere kaupmeestele. Neile lubati mitmesuguseid kaugeleulatuvaid vabadusi: tolli- ja rannaõiguse vabadust; sadamate, karjamaade ja rannariba kasutamise vabadust; kütteks ja laevaparanduseks puude võtmise vabadust ja oma kohtupidamise õigust.

Kinksi küla ajalugu

www.folklore.ee: E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 Karuse kirik Läänemaalt. Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies. Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud. Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima. Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud. Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat. al-Idrisi ja Hanila 1154. aastal Araabia teadlase ja geograafi al-Idrisi (1100-1166) poolt koostatud maailmakaardi kirjelduses on lõik: "Anhel on ilus, tähelepanuväärne, õitsev linn. Ta kuulub Astlanda maale. Astlanda linnade hulka kuulub ka linn Koluvan. See on väike linn, suure linnuse taoline. Selle elanikud on maaharijad ja nende sissetulek napp, kuid neil on palju karja. Anheli linnast temani kagu suunas on kuus päevateekonda. Ja samuti Anheli linnast sellele, kes läheb rannaäärset teed mööda kuni Bernu jõe suudmeni, viiskümmend miili." Selles kirjelduses seostatakse Astlanda maad Eestimaaga, Koluvani Tallinnaga, Bernu jõge Pärnu jõega ning Anheli (tõlgitud ka Anhil) nime Hanilaga. Umbes 900 aastat tagasi hääldasid rannaläänlased suure veelinnu nime "anhi" (sarnaselt soomlastega tol ajal). Anhil-Anhila-Anila-Hanila tundub keeleajaloolaste arvates loogilise nimearenguna. Kas Hanila oli kunagi linn? On arvatud, et kuna kaardi koostamise ajal oli Virtsu tõenäoliselt alles saar (veel 19. sajandi kaartidel on Virtsut näidatud eraldi saarena), siis võis praegune Hanila olla tõesti selle piirkonna rannajoonel esimene mandril asuv asulakoht. On veel arvatud, et Hanilat on al-Idrisile tutvustanud siit pärit meresõitja ning see on põhjus, miks on Tallinna kõrval tolleaegsel Eestimaa kaardil ka Hanila. Oma nägemuse al-Idrisi Eestimaa kaardist on kirja pannud Lennart Meri oma reisikirjas "Hõbevalge". Hanila rannast meresõitjate seiklusi Põhja-Ameerika rannikule purjetamisel kujutab Karl Ristikivi romaanis "Viikingite veri". Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse 1218. aastal Hanilat ja Karuset seoses sakslaste poolt kevadtalvel Saaremaale teostatud sõjakäiguga. Vihmase talve tõttu jäi Saaremaa rüüstamine ära ja selle asemel rüüstati hoopis Läänemaa alasid. 1228. aastal moodustati Saare-Lääne piiskopkond, mille maadest järgnevate aastakümnete jagamistega läks osa ordule, näiteks Karuse 1242. aastal. Hanila jäi edasi põliseks piiskopialaks, kus asusid Üxküllide maavaldused. Virtsu vanalinn, nende vasallilinnus esineb kirjades esmalt 1465. Kihelkonnad Vanimad püsikülad on tekkinud juba ajaarvamise vahetuse paiku. Põhiliselt sõjaliste jõudude koondamise vajadusest tekkisid halduslik-territoriaalsed üksused - kihelkonnad. Need olid olemas kindlasti I aastatuhande lõpul, võisid aga välja kujuneda juba varem. Kihelkonna tuumiku moodustasid lähestikku asunud külad ja neid ümbritsenud põllumassiivid. Kihelkonna keskuseks oli muinaslinnus. Kihelkonda juhtis vanem või vanemad. Peale kaitseülesannete lahendati kihelkonnasiseselt põllukorra küsimused, määrati kindlaks kalastuspiirkonnad jne. 13. sajandi algul oli Eestis üldse umbes 45 kihelkonda, neist Läänemaal 7. Hanila valla praeguse territooriumiga on seotud neist 2 kihelkonda: Haniale (Hanila) ja Cozzo (Karuse). Mõnede uurijate arvates moodustasid Cozzo (Cotze) ja Suorbe (Sorve) koos hilisema Karuse kihelkonna. Peale Eesti ala vallutamist sakslaste-taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil ehitati muinaskihelkondade keskustesse kirikud. Kihelkond jäi nüüd vaid ühe maakiriku tegevuspiirkonnaks. Kirikukihelkonna eesotsas seisis kirikhärra (preester). Hanila kihelkonna vallad 1866-1917 Saksa nimi Eesti nimi Moodustamine Lõpetamine Metzeboe Mõtsu 1866 1891 Patzal-Illust Paatsalu-Illuste 1866 1891 Neu-Werpel Uue-Varbla 1866 1891 Alt-Werpel Vana-Varbla 1866 1891 Wosel Voose 1866 1891 Werder Virtsu 1866 1892 Massau Massu 1866 ... Padenorm Paadrema 1866 ... Saulep Saulepi 1866 ... Patzal Paatsalu 1893 ... Karuse kihelkonna vallad 1866-1917 Saksa nimi Eesti nimi Moodustamine Lõpetamine Karusen-Tuttomäggi Karuse-Tuudi 1866 1870 Nehhat-Pivarotz Nehatu-Pivarootsi 1866 1891 Matzal Matsalu 1866 1892 Sastama Saastna 1866 1892 Wattel Vatla 1866 1892 Karusen Karuse kirikuvald 1870 1891 Tuttomeggi Tuudi 1870 1891 Illust Illuste 1891 1893 Hanila kihelkonna mõisad Saksa nimi Eesti nimi Märkused Friedrichsberg Salevere Saastna karjamõis Pastorat Hanehl (Hannehl) Hanila kirikumõis Kirikumõis Karlshöhe Massu karjamõis Massau Massu Rajatud 16. sajandi lõpul Metzeboe Mõtsu Eraldatud Paadremast 17. sajandi lõpul - 18. sajandi algul Moisaküll Mõisaküla Eraldatud Paadremast 17. sajandil Padenorm Paadrema Teateid 1435 Patzal Paatsalu Eraldatud Paadremast 17. sajandi lõpul -18. sajandi algul Tamba Tamba Teateid 1563 Alt-Werder Vana-Virtsu Teateid 1459 Neu-Werder Uue-Virtsu Eraldatud Vana-Virtsust 1771 Schloss Werder Virtsu Ühendatud Vana- ja Uue-Virtsu nimi 1876. a-st Wibre Viibre Paatsalu karjamõis Wosel Voose Rajatud 17. sajandil Saulep Saulepa Hiljem Varbla kihelkonnas Karuse kihelkonna mõisad Saksa nimi Eesti nimi Märkused Illust Illuste Teateid 1646 Känno Kännu Matsalu karjamõis Karusen, Pastorat Karuse kirikumõis Kirikumõis Kiska Kiska Eraldatud Mõisakülast ja Mõtsust 1773 Kolda Kalda Tuudi karjamõis Kunilep Kunila Tuudi karjamõis Laasma Laasma Pivarootsi karjamõis Laulep Laulepa Matsalu kõrvalmõis Margarethen, St. Hiljem Karusen Matzal Matsalu Teateid 1560 Nehhat Nehatu Paewälja Päevälja Matsalu karjamõis Pagga Paga Saastna karjamõis Paulsruhe (Pivarotz) Pivarootsi Eraldatud Karinõmmesl 1670-ndail; a-st 1885 Paulsruhe Piwarotz   Alates 1885 Paulsruhe Mõisate kohta loe lisaks: Eesti mõisaportaalis. Kihelkondlik jaotus kehtis kuni 1925. aastani. Kuna kihelkondlik maajaotus oli Eestis tekkinud loomuliku arengu tulemusena ja eksisteerinud umbes poolteise tuhande aasta vältel, ei ole selle tähtsus täielikult kadunud tänapäevalgi. Kuidagi ei saa kihelkondliku jaotuseta läbi teadus, s.o. eesti keele, rahvaluule, muinasaja etnograafia ja rahvapärimuste uurimisel.