Selle kurva päeva kohta ei ole meil säilinud just väga palju andmeid. Kuid siiski saame ka olemasolevate askeetlike materjalide alusel väita, et täna 790 aastat tagasi langes võitluses välisvaenlasega meie vabadust kaitsta püüdev ning riiki luua soovinud väljapaistev liider Lehola Lembitu.
Tollal, nn. muinasajal meil faktiline tsentraliseeritud keskvõimu puudus, kuigi kroonikates on juttu üle-eestilistest nõupidamistest Raikkülas. Vaatlusalusel perioodil e. 13. sajandi alguses eksisteerisid muinasmaakonnad ning -kihelkonnad. Elas Eestis siis hinnanguliselt 150 000 - 250 000 (või natuke rohkem) inimest ligikaudu 45 muinaskihelkonnas. Suur osa kihelkondi oli koondunud maakondadeks, osa aga säilinud eraldiseisvate kihelkondade ehk väikemaakondadena. Eesti sisesuhetes ning territooriumil eksisteerisid reaalsed riigi kujunemise alged. Ja nagu leedu riigile pani aluse välisvaenlase sissetung nii oleks see katalüsaatorina toimunud ka meie territooriumil kui poleks olnud paljude halbade asjade kokkusattumist. Eestlaste majandusliku ning loomuliku arengu ja riigi kujunemise katkestas Baltimaade rahvaste alistamiseks 12. sajandi lõpul alustatud üle-euroopaline relvastatud usuagressioon. Eeltoodu tähendab, et sel eesmärgil ja paavsti toetusel organiseeris Liivimaa piiskop Albert siia ristisõja. 1202. aastal asutati Mõõgavendade Ordu. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist (1206, 1208) alanud võitlus eestlastega kestis 1208-1227. 1208-1212 korraldasid ordu ja piiskop Albert koos alistunud liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagasse ning vallutati Otepää ja Viljandi linnused. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid järgnenud sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.
1215 alistasid sakslased Sakala ja Ugandi ning vallutasid Lembitu linnuse Lõhavere. Sakala vanem Lembitu kogus kokku mandrieestlaste ühendatud maleva (6000 meest, mis oli Eestlaste jaoks enneolematult suur väekoondis). 21. septembril 1917. a. leidis Paala jõe ääres aset muistse vabadusvõitluse otsustav lahing, mida nimetatakse Madisepäeva lahinguks. See määras eestlaste saatuse järgnevaks seitsmeks sajandiks.
Wikipedia märgib selle kohta järgmist:
Madisepäeva lahing ehk Paala lahing ehk Paala jõe lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal madisepäeval, 21. septembril 1217 SakalasViljandist umbes 10-12 kilomeetrit), oletatavasti Vanamõisa küla väljal.
"217.XXI.2.
Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat..." (L.H.L.K.)
Verine taplus kestis kaua aega vahelduva eduga, kuid siis õnnestus rüütlitel eestlaste rinde keskosas läbi murda. Eestlased püüdsid oma vägesid ümber paigutada, aga edutult. Sellise keerulises olukorras tabas eestlasi raske kaotus - mitme teise Sakala vanemate hulgas langes ka Lembitu. Vastaspool saavutas ülekaalu, ehkki kandis samuti suuri kaotusi: teiste hulgas langes liivlaste "kuningas" Kaupo, ja eestlased hakkasid taanduma ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes kaotusega.
Eestlaste malev (umbes 6000 meest) sai sakslaste, liivlaste ja latgalite väelt (umbes 3000 meest) lüüa, umbes 1000-1400 eestlast langes.
Lembitu surmamise kohta on veel teada, et Läti sõjasulane Veiko tappis Lembitu selja tagant tapriga (sõjakirves).
Lembitu püüdis aastatel 1212-1217 kõiki eestlasi liita, et ühiselt võidelda sakslaste ja venelaste vastu. Kui kahe võimsa vastasega võitlemiseks ei jätkunud eestlastel ühe korraga jõudu. (Kotkajärve vabadussambal on märgitud ka Lembitu nimi ja surmaasata – Lembitu oli esimene eesti kangelane, keda teame nimepidi).
Peale Madisepäeva lahingut, kus eestlased said lüüa, alistasid venelased Mandri-Eesti kesk- ja lääneosa, kuid ei suutnud oma jõududega agressiooni jätkata ning piiskop Albert pöördus abi saamiseks Taani kuninga Valdemar II poole. Taanlased tungisid 1219. aastal Eestisse Põhjast ning alistasid Revala, Harju-, Viru- ja Järvamaa. 1220. aastal sekkusid võitlusse Eesti ala pärast ka rootslased.
1223-1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa.
Lembitu (surn. 21. septembril 1217 Sakalas) oli Lehole ehk Lõhavere ehk Leole kihelkonna "vürst" ja vanem, muistsete eestlaste ainus nimepidi tuntud väejuht. Oletatavasti oli ta üks Sakala maakonna olulisematest ülikutest.
Lõhavere linnust peetakse Lembitu kodupaigaks.
Ainsaks ajalooliseks allikaks Lembitu olemasolu kohta on [[Läti Henrik]u kroonika, millel põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.
Esimest korda mainitakse Lembitut Henriku Liivimaa kroonikas seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal. (1211 on ka oletatav Lembitu ristimise aeg.) Ta korraldas ka eestlaste tasuretke Pihkvasse 1215. aastal.
Lembitu hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus, mis oli muistse vabadusvõitluse üks tähtsamaid lahinguid.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti