www.kaarlikogudus.eu/sulane
Fotol: Kaarli kiriku ehitus
Autor: Robert Nerman
Tallinna vanalinna vahetus läheduses suhteliselt väikesel territooriumil asuv Tõnismäe linnaosa on erakordselt rikkaliku ajaloopärandiga. Kui tänaseks säilinud materjal kokku koguda ja läbi töötada, siis saaksime kaante vahele vägagi mahuka raamatu. Paraku võimaldab piiratud maht siinkohal käsitleda vaid murdosa sellest rikkusest.
Tõnismäe vanimast ajaloost pole kerge rääkida, sest mäge on mitmest kohast sajandite jooksul madalamaks kaevatud ning koos sellega ka kultuurikihti hävitatud. Sellegipoolest ei saa juhuseks pidada Toomkooli 20 hoovis paiknevat kultusekivi. Linnaosa pinnase esialgse uurimise järgi on tõenäoline, et muinasajal asus siin tammemets. Osa Tallinna uurijaid on arvanud, et juba 12/13. sajandi vahetusel oli Tõnismägi asustatud. Esimesed kirjalikud andmed linnaosast pärinevad 1348. aastast, kui Tallinna raad andis ordule maa-ala Tallinna sarases. Selle alla kuulus ka praeguse Tõnismäe territoorium.
Kogu Tõnismäe ajalugu on väga tihedalt seotud usueluga. See avaldub juba linnaosa nimeski. Tõnismäge on vanemates allikates nimetatud Antoniuse mäeks. (S. Antonius Berg, Antony Berge, Antonisberg). Ka eestipärasemat kohanime (Tonnies Berg, Tönnesberg, Tönnis Berg, Tönnis Berget) kohtame väga vanades allikates. Praeguse veetorni kohal asunud tuuleveski tõttu on kogu Tõnismäge nimetatud ka Veskimäeks. Toompea ja Tõnismäe vahel asunud vallivärava järgi on Tõnismägi kandnud ka Riia mäe nime. Tõnismäe madalamat osa Toomkuninga ja Suur-Ameerika tänava poolset astangut on rahvapäraselt nimetatud Käomäeks (Kuokuksberg) ja ka Väike-Tõnismäeks (Klein Antonius-Berg).
Tõnismäel asunud tammesalu on peetud pühaks hiieks. Seega tegemist oli juba ristiusu-eelse kultusekohaga. See on väga reaalne, sest nagu mitmel pool mujalgi rajati ristiusu toomisel Eestisse kirikud ja kabelid sageli just muinasaegsete kultusepaikade asemele. Otseste allikate puudumine ei võimalda praegu eelöeldut kinnitada. Paratamatult tuleb ka ristiusu vanema ajaloo puhul leppida suurte lünkadega. Me ei saa praegu isegi kindla peale väita, kas algselt oli Tõnismäel just Antoniusele pühendatud kabel. Teiselt poolt - kui ta oligi Antoniusele pühendatud, siis kabeli asemel võis olla ka lihtsalt rist, nagu Antoniusele pühendatud paikades mitmel pool mujalgi oli. Olgu vahemärkusena öeldud, et keskajal olid Antoniusele pühendatud kabelid Eestis väga populaarsed. Riia provintsiaalsinod leidis 1428. aastal, et Antoniusele pühendatud kabeleid on liiga palju ning edaspidi otsustati piirata nende rajamist. Millega sellist populaarsust seletada? Kas tegemist oli dominiiklaste ja frantsiskaanlaste mõjuga, kes pühitsesid Antoniuse päeva (17. jaanuaril) või koduhaldjas Tõnni (Tõnis, Tennus, Tinnus) mõjuga, kes oli nagu ristiusu pühak Antoniuski koduloomade kaitsja? Kabeli asukohta on seostatud Haridusministeeriumi ja veetorni vahelise alaga. Toompea eeslinna kinnistusraamatu järgi asus praeguse Kommertskooli piirkonnas kalmistu. Selle ulatuse kohta puuduvad täpsed andmed. Teine Toompea eeslinna kalmistu asus Endla ja Koidu tänava nurgal. Veelgi lähemal asus Barbara kabel ja kalmistu, mis samuti asus ju Tõnismäe piirkonnas. Ühes 1514. aasta Toompea (ordu) ja Tallinna rae vahelises kirjavahetuses kinnitab Tallinna raad, et Antoniuse kabeli rajas linn ja mitte ordu. Siit võib oletada, et kabel rajati enne 1348. aastat, sest siis läks Tõnismäe ala ordu alluvusse ning linnal oleks olnud märksa keerulisem võõral territooriumil kabelit rajada. Konkreetsemad kirjalikud allikad Antoniuse kabelist pärinevad 1458. aastast, kui “Altes Revalier Haptbuch” nimetab seda kirikuks. Järgmisel korral mainitakse kabelit 1514. aastal, kui Tallinna lossi komtuuri korraldusel hakati kabeli juures olevat kalmistut kivimüüriga piirama. Linnaraad nägi müüris potentsiaalset ohtu linna kaitsele ja nõudis selle lammutamist. 1516. aastal ehitas linn kabeli juurde müüri ja nüüd tundis ordu end riivatuna. Kuidas see tüli lahenes, ei ole teada. Ebaselge on Antoniuse ja kõrvalasunud Barbara kalmistu vahekord. Arvatavasti oli esimene Toompea eeslinna ja ümbruskonna külade kalmistuks, teine aga linna eestlaste ja Tallinnale kuulunud külade elanike matmispaigaks. Barbara kalmistut mainitakse kaudselt juba 1341. aastal ning otseselt 1378. aastal. Kalmistu, mida ümbritsesid linnakodanike aiad, eksisteeris veel hiljemalt 1379. aastal. Barbara kabelit on nimetatud ka kirikuks. See lammutati 1535. aasta paiku seoses muldkindlustuste rajamisega. Kalmistu aga püsis matmispaigana veel pikka aega. Viimased matmised toimusid seal 1710-1712. Väga tõenäoliselt hävisid nii Antoniuse kabel kui ka kalmistu Liivi sõja ajal 1570-1571 või 1577. aasta Tallinna piiramise ajal.
Pärast Liivi sõda kulus aastakümneid, enne kui taastus Tõnismäe endine suurus. Andreas Stöfeldti 1694. aasta linnaplaanilt näeme Tõnismäe kohal juba tihedat tänavavõrku. Keskseks hooneks oli 1670. rajatud Kaarli kirik. Kiriku nimi tulenes tolleaegse Rootsi kuninga Karl IX nimest. Kiriku asukoha suhtes lähevad arvamused lahku. Eugen von Nottbeck arvas, et eestlastele ja soomlastele mõeldud väike puukirik rajati keskaegse Antoniuse kabeli kohale. Gotthard von Hanseni arvates paiknes kirik aednik Branti aias oleval künkal. A. Stöfeldti 1694. aasta Tõnismäe plaani järgi asus algne kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirik praegusest Hariduse tänavast veidi ida pool. Võimalik, et 17. sajandil oli näiteks eri aegadel Tõnismäel mitu sakraalehitist. Nagu Kaarli kiriku nimest (Karlskirche finnisch-estnische) selgub, oli tegemist soomlastele ja eestlastele mõeldud kirikuga. Vana Kaarli kirik põles 1710. aastal koos ümberkaudsete majadega maha, kuid tõenäoliselt õnnestus kohalikel elanikel üht-teist päästa. Kassisaba elanike pärimuste järgi on Roopa 4 barokne välisuks olnud omaaegne Kaarli kiriku välisuks. Enne majale paigutamist olevat see uks olnud endise Kaarli kiriku vöörmündri valduses. Ka üks Kaarli kiriku torni kelladest kuulus vanale kirikule.
Pärast Põhjasõda kulus hulk aega, enne kui taastus sõjaeelne olukord. Kindlasti pole juhus seegi, et alles 19. sajandi keskel hakati mõtlema Kaarli kiriku taastamisele. 28. oktoobril 1862 pandi uuele Kaarli kirikule pidulikult nurgakivi. 2. juunil 1863. aastal õnnistati sisse Kaarli kiriku kõrval kolmnurksel maa-alal asuv puidust palvemaja. 1865. aasta linnaplaanil kannab see Estn. Kapelle nime. Võib arvata, et ajutine palvemaja lammutati kohe pärast Kaarli kiriku valmimist.
Eesti kiriku rajamine mõjutas igati positiivselt siinset vaimuelu. Juba ajutise kabeli ehitamise ajal loodi lauluselts Revalia. Tegemist oli esimese Eesti lauluseltsiga Tallinnas. 20. detsembril 1870. aastal, seega täpselt kaks sajandit pärast vana Kaarli kiriku sisseõnnistamist toimus uue Kaarli kiriku sisseõnnistamine. Akadeemik O. P. Hippiuse projekteeritud kirikust ning siin tegutsenud kogudusest on ilmunud juba tunduvalt rohkem kirjandust.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti