TÄHELEPANUVÄÄRNE IGAS MÕTTES: Keskaegne hobuveski. Ingmar MuusikusVanalinnas jätkub tundmatuid kohti. Harry Liivrand käis ühes sellises.
Kui öelda taksojuhile, et sõitku hobuveskisse, viib ta sind parimal juhul Hobusepea tänavale. See on isiklik kogemus.
Teisalt, olekski snobism arvata, et kui isegi noored kunstiajaloolased ei tea, kus hobuveski asub (jälle isiklik kogemus), peaksid sellist spetsiifilist vanalinna objekti kõik tundma. Kui Areen möödunud nädalal oma kultuuripreemiad hobuveskis välja kuulutas, tunnistas nii mõnigi nominent, et leidis tseremooniapaiga vaevaga üles. Kuid olles juba kohal, polnud toosama nominent kitsi komplimentidega hobuveski aadressil. Ümmarguse hoone ilmetu väliskuju varjab sees müstilisevõitu kergkonstruktsioonis rõduga avarat saali, mis paistab võrratult suurem, kui hoone gabariit eeldaks. Tubateatriks – nagu 1960. aastatel selliseid mängukohti oleks nimetatud – justkui loodud.
Kui linna piirati ja eeslinnade veskeid seetõttu kasutada ei saanud, päästis olukorra hobuveski, kus ajas veskikivi ringi neli neljahobuserakendit. Hobusehais on siit ammu kadunud. Aga mõnus muuseumihõng immitseb hobuveski igast sopist, nii et ajaloohuviline kogeb hämaras interjööris tõelist katarsist.
Seintel ripuvad Tallinna vaekoja renessanss-stiilis portreemedaljonid nagu tumm etteheide Tallinna restaureerimispoliitikale, mille tagajärjel pole siiani suudetud Raekoja platsil taastada ajaloolist vaekoda ega sellega koos pealinna kauneima väljaku ajaloolist konfiguratsiooni.
19. sajandi kõrgele uusgooti ahjule keldrisse viiva trepi mademel heidab varju saja-aastane tänavalatern. Portaalide katked, etikukivide fragmendid, raiutud aknaraamid ja kätepesunõud ümbritsevad hobuveskisse sattunut igast küljest nagu igaveseks seintele aheldatud kivist külalised. Nagu vastu tulles meie alateadlikele reaktsioonidele, sosistavad kivist külalised: vaata mind, loe mind, silita mind, kompa mind, uuri mind, sest mina olen materialiseerunud ajalugu, mälu, heroiline minevik, vana Tallinna identiteet. Elav muinsuste muuseum. Vaim kõneleb hobuveskis pae kaudu ja paes.
Mulle meeldib, et linnateater on hobuveskist näitemängusaali teinud, avalikkusele seni kinnist ehitusmälestist avanud. Varem on hobuveski teeninud linnamuuseumi raidkivide hoidlana, kuhu paigutati ka 1944. aastal Tallinna pommitamisel hävinud vanalinna majade imekombel terveks jäänud raiddetaile. Kolmekümne aasta eest filmiti hobuveskis eesti stiilseimat camp-filmi "Don Juan Tallinnas", mõni fotokaader sellest kultusfilmist võiks nüüd hoones meenutuseks rippudagi.
Hobuveski müürid ulatuvad tagasi 14. sajandisse, puidust ehitusosad on tunduvalt nooremad, arvatavasti 18. sajand. Unikaalne ehitis, kusagil mujal Baltimaades pole hobuveskeid säilinud. Ta on keskaegses linnaruumis nii erandliku ja petliku kujuga, üks madalamaid keskaegseid vanalinna hooneid, nii et mõned mu tuttavad on seda mingiks linnamüüritorni jäänukiks pidanud – omamoodi isegi loogiline mõte, sest hobuveski toetub tänapäeval hilisema juurdeehitusega linnamüüri vastu.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti