www.parnupostimees.ee 01.12.2010
Olaf Esna, bibliofiil
Eesti kunstnikkude rühma kevadnäitus 1924 Pärnu raekoja saalis.
Foto: Olaf Esna erakogu
Kunstnik Jaan Vahtra – Johannes Barbaruse portree.
Foto: Olaf Esna erakogu
Ehk keegi mäletab veel nõukogudeaegset mantrat ”Kunst kuulub rahvale”? Igati mõistlik mõte, kuid selle taustal õhiti skulptorite kavandatud ja rahva püstitatud mälestusmärke, raiuti kirvega puruks raamatuid ja kohandati kirikuid laohooneks.
Pursuid, kelle tooli alla kommunistid püsivalt pommi püüdsid sokutada, andsid Pärnus ainsa Eesti linnana linnarahva käsutusse kõige tähtsama saali, s.o raekoja, kus nii mõnigi kord möllasid kired linnale oluliste küsimuste lahendamisel ja rõdul istuvate ajakirjanike rõõmuks tehti erakondlikku tsirkust nagu rühma (fraktsiooni) saalist välja marssimine.
Volikogu saali uksed löödi kahele poole lahti ja linlastele kuulutati, et kõik saavad tulla siia saali kunsti nautima, oma silmaringi laiendama. Tuleval aastal võib Pärnu linnagalerii tähistada 90 aasta möödumist selles saalis toimunud esimesest kunstinäitusest.
Veidi eellugu
Kuni Esimese maailmasõjani tõid mõnel korral Pärnusse kunstinäitusi saksa soost pärnakad. Eestlasi hakkas kunsti juurde juhatama kunstnik ja õpetaja Rudolf Lepik (1881-1918), kes aastatel 1909-1914 tegutses siin joonistusõpetaja ning kunstikursuste ja -näituste organiseerijana. Temast vabaks jäänud koha võttis 1914 üle Konstantin Štšerbakov (Štšerbakoff), hilisema nimega Süvalo (1883-1964).
1916. aastal korraldas Süvalo oma esimese personaalnäituse Suur-Sepa 4 ja 1918 teise näituse.
Talle sekundeeris samal aastal oma näitusega Pärnu tütarlaste gümnaasiumisse joonistusõpetajaks saanud Martha Kivi (1883-1959).
Raesaalist näitusesaaliks
1921. aastal tegi noore riigi eestimeelne Pärnu linnavalitsus epohhiloova otsuse: lubada linnavalitsuse (volikogu) saali kasutada kunstinäituste korraldamiseks.
Pühapäeval, 23. jaanuaril 1921 avati raesaalis tublisti üle 100 taiesega kunstinäitus. Avamisest võttis osa ”kaunis rohkest” rahvast. Avasõnadele järgnes huvitav loeng, kus anti lühike ülevaade Eesti kunsti kokkupuutumisest Euroopa suuremate rahvaste kunstiga ja selle mõjust Eesti kunstile.
Näitusel osalesid noored kunstnikud ja kunstiõpilased Ants Murakin, Voldemar Ormisson, August Roosileht, Eduard Viiralt, Konrad Mägi, pärnakad Konstantin Süvalo ja Martha Kivi (Eesti kunsti ajaraamat 1523-1944. Tln, 2002). Samuti Paul Liivak ja üks kolmest Mei õdedest – Natalie (Vaba Maa Pärnu väljaanne 29.01.1921).
Osa selle väljapaneku eksponaatidest oli aastavahetusel (22.12.1920 – 10.01.1921) olnud näitusel Viljandi reaalkoolis. Sellel näitusel osales Süvalogi. Seepärast võib oletada, et kõnealuse näituse Pärnusse tooja ja linnavalitsusega läbirääkimiste pidaja oli Süvalo, ehk ka Kivi.
Näitus kestis seitse päeva ja külastamine oli ”keskmine”. Alg- ja keskkooliõpilastele anti võimalus seda vaatamas käia ning neile jagati asjalikke seletusi eksponaatide kohta. Paraku ei tehtud sellelt näituselt ainsatki ostu (VMPv 4.02.1921).
Kuradile oli sõrm antud ja kunstnikud koputasid varsti taas linnavalitsuse uksele. Juba 1. mail 1921 avati samas 16 kunstniku teoste näitus. Seekord võisid pärnakad tutvuda muu hulgas Mäe, Ado Vabbe, Anton Starkopfi, Voldemar Melniku (Melliku), Ormissoni, Murakini, Roman Espenbergi (Haavamägi), Natalie Mei, Süvalo loominguga.
Juba traditsiooniliselt algas näitus loenguga. Peeter Akerbergi (Põldmaa) teemaks oli ”Maalikunsti arenemine klassitsismist futurismini” (Postimehe Pv 29.04.1921).
1921. aasta kolmas väljapanek avati linnavolikogu suures saalis 23. oktoobril. Sedapuhku oli tegemist Pallase ringreisiga ”Sügis 1921”. Esmalt oli näitus 4. septembril Tallinnas provintsiaalmuuseumis ja hakkas seejärel Eestis ringlema. Pärnusse jõuti Viljandist. Osalesid Aleksander Grinev, Haavamägi, August Jansen, Kristine Mei, Natalie Mei, V. Melnik (Mellik), Mägi, Ormisson, Rudolf Paris, Märt Pukits, Juhan Püttsepp, Ferdi Sannamees, Süvalo, Vabbe, Lydia Wademann-Jans ja Viiralt. Näitus kestis kolm päeva.
Avamispäeval anti ülevaatlikke seletusi ja oldi seda valmis tegema kogu näituse kestuse ajal (VMPv 22.10.1921).
Kooliõpilaste kunstinäitustele viimine andis käegakatsutavaid tulemusi. Loodi Pärnu õppurkonna kunstiühing, mille juhendaja oli Süvalo, kes korraldas kunstikursusi, kus esineti kunstialaste referaatidega.
Vähe sellest, õpilased panid 1922. aastal linnavalitsuse saalis üles oma näituse. Sellel oli 18 õppurilt väljas üle 150 töö õlis, pastellis, akvarellis. Ei puudunud tušijoonistusedki. Osa eksponaatidest olid valminud kunstikursusel, enamik tehtud kodus. Pallase mõju oli tuntav nii värvis kui käsitlusviisis, kus domineeris ekspressionism, kuid esindatud oli ka futurism.
Näitus avati 4. veebruaril 1922. Sissepääsu alammäär oli kümme marka, osa töödest müüdavad (VMPv 23.02.1922, Postimehe Pv 1.03.1922).
1922. aastal korraldas kunstiühing Pallas Saksa maalikunstniku ja graafiku Albrecht Düreri ja maalikunstniku ja joonistaja Hans Holbeini teoste reproduktsioonide näituse.
Algul näidati pilte Tartus, seejärel Valgas ja lõpuks 14.-16. maini Pärnus (Kunstiühing Pallas 1918-1933. Trt. 1934). Väljas oli 87 kunstitööd, enamjaolt kunstnike usulistest tunnetest inspireeritud joonistused. Seegi näitus oli Pärnu linnavalitsuse saalis.
Avamisel andis kunstnik Arnold Akberg lühiülevaate Itaalia renessansist ja võrdles seda sama ajajärguga Hollandis (Postimehe Pv 15.05.1922).
Kubistid vallutavad raesaali
1923. aasta veebruaris korraldas grupp noori kunstnikke Eduard Ole, Jaan Vahtra, Ardo Sivadi ja Friedrich Hist Võrus näituse, kus oli märgata kubistlikke tendentse.
Ülejäänud selle rühmaga hiljem liitunud kunstnikud Akberg, Märt Laarman, Paul Liivak, Hendrik Olvi, Kuno Veeber ja Aleksander Krims (Radava) panid oma tööd välja Pärnu linnavalitsuse saalis 8.-12. juunini 1923. Esitleti maale, graafikat, joonistusi, puulõikeid oma viimase kolme-nelja aasta töödest. Näituse avamisel oli rahvast halva ilma tõttu vähevõitu (Postimehe Pv 10.06.1923).
Väljapanek oli avatud 9-20 ja linnarahvast innustati hoolega külastama, sest kunsti polnud Pärnus võimalik näha iga päev (VMPv 12.06.1923).
Samal aastal koondusid eelnimetatud kunstnikud Eesti kunstnikkude rühmaks, mis ametlikult registreeriti Tartus aasta lõpul.
Eesti kunstnikkude rühma 1924. aasta kevadnäitus avati 27. aprillil Võrus, kust see rändas Valka ja sealt Pärnusse. Siin avati näitus 23. mail 1924, ikka raesaalis, ja kestis 29. maini. Väljas oli umbes 100 taiest: maale, graafikat, joonistusi ja skulptuure.
Osalesid Akberg, Hist, Felix Johannsen, A. Linzbach, Laarman, Ole, J. Raudsepp, Vahtra, Sivadi ja Süvalo (Lilulii nr 1, 1924).
”Eesti kunsti ajaraamatus” on nimetatud ka P/eeter/ Linzbach, kes sel ajal õppis Pariisis, ja mainimata on Süvalo, kes ilmselt osales ainult Pärnu näitusel. Vahtra tööd olid väljas lausa omaette osakonnana.
Näitus oli iga päev avatud 10-18. Külastatavus oli kahjuks loid, käis vaid 538 inimest ja osteti neli tööd (VMPv 24.05.1924).
Sama kunstnike rühma 1925. aasta näitus avati Tartus 11. jaanuaril. Pärnus avati see 1. märtsil raesaalis. Seitse päeva võisid pärnakad uudistada Vahtra, Johannseni, Ole, Akbergi, Olvi, Laarmani, Histi, Raudsepa, Aleksander Grinevi ja Süvalo kunsti. Väliskülaliseks oli Mihhail Larionov (VMPv 28.02.1925).
Kunstnikud harisid rahvast selgitavate loengutega. Näiteks Pärnu rahvaülikoollased korraldasid 4. märtsil õppekäigu raesaali, kus neile kõneles uuest kunstist Felix Johannsen. Kuulajaid oli üle 50 (VMPv 14.10.1925).
Pärnu ajalehtedes avaldati oma rühma eesmärke selgitavaid artikleid, kus muu hulgas kirjutati: ”Uuem maal ei mahu väikekodanlase kongi, ta vajab rohkem õhku, julgemate joontega ehitusi. See aga kohustab meid loobuma senisest poesiltidega dekoreeritud kaststiilist ja asuma uhkete pilvelõhkujate, uute masinate konstrueerimisele” (VMPv 2.03.1925).
Raesaal saab puhkust
Pärast mitu aastat kestnud kubistide turmtuld pärnakatele saabus kolmeks aastaks raekoja saalis kunsti näitamises paus. Alles 25. juulil 1928 avati noorte pariislaste Adamson-Ericu, Tederi ja Viiralti maalide ning graafika näitus, mida täiendasid Starkopfi skulptuurid (VMPv 28.07.1928). Väljapanek oli avatud iga päev 10-12 ja 14-19.
Raekoja suures ja väikeses saalis oli väljas 122 taiest kunstnike kahe viimase aasta loomingust. Viiraltilt oli ligi 40 tööd, Tederilt 30 maali ümber, Starkopf oli toonud 12 skulptuuri ja 11 vabadussammaste kavandit.
Ometi ei täheldatud pärnakate erilist huvi selle näituse vastu, sest esimese nelja päevaga kaes seda ainult 110 inimest. Edaspidigi hurjutati pärnakaid näituse leige külastamise pärast, sest kaks kolmandikku huvilistest olnud nagunii suvepärnakad, eeskätt soomlased.
Näituselt tehti mõni ost: Johannes Vares-Barbarus ostis Tederi ”Pariisi eeslinn I ” ja ”Natuurmordi”, insener Tück Adamson-Ericu ”Kabeli” ning professor Andrus Saareste ühe Viiralti gravüüridest.
Näitus oli avatud 12. augustini (VMPv 10.08.1928).
Möödusid aastad, kui kunstinäitused toimusid Pärnus muudes paikades. Taas oli pärnakatel raekoja saali asja 1934. aastal, mil vaimse kultuuri päevade raames toimus seal kunsti- ja raamatunäitus.
Eksponendid olid Amandus Adamson, Adamson-Eric, Paul Burman, Mägi, Teder, Viiralt, Lydia Nirk-Soosaar (Mark Soosaare ema), Meta Trantmann, pärnakad Erich Leps, Pauline Leps-Estam, Karin Luts, Süvalo. Selle näituse vastu tundsid pärnakad suurt huvi (Pärnu Päevaleht 27.02.1934).
Raamatunäitusel olid väljas 19. sajandi Eesti raamatud võrdluseks nüüdisaegsete kirjandusteostega. Väljapanek oli esimesel päeval avatud 13-18, ülejäänud kahel päeval 10-18. Sissepääs maksis kümme senti.
Juubel ja tarbekunstinäitus
1935. aasta algas näitusega raekoja suures saalis. 2. jaanuari hommikul avati seal Pärnu Rannahotelli (praegu Estonia) projektide väljapanek. Eksponeeritud olid kõik 16 võistlusele esitatud tööd (VMPv 2.01.1935).
6. jaanuarini kestnud näitust külastas 200 inimest, neist 150 meest, 34 naist, kuus koolipoissi ja seitse -tüdrukut. 7. jaanuaril saadeti projektid Tallinna, kus need pandi avalikkusele tutvumiseks välja kunstihoonesse (VMPv 7.01.1935).
1937. aasta lõpul kuulutas teedeministeeriumi ehitusvalitsus koos raudteevalitsuse, Pärnu linnavalitsuse ja Eesti Panga Pärnu osakonnaga välja Pärnu südalinna kujundamise eelprojektide võistluse. Tähtajaks, 1. märtsiks laekus viis võistlustööd. Žürii tegi otsuse 8. märtsil.
Seejärel toodi tööd Pärnusse ja linnarahval oli võimalik nendega tutvuda volikogu saalis 18. märtsil 1938 10-14. Sissepääs oli tasuta. (VMPv 17.03.1938).
1939. aastal tähistati suurejooneliselt Pärnu kuurordi 100 aasta juubelit. Sel puhul oli volikogu saalis 1.-15. juulini väljapanek, mis kujunes üleriigiliseks tarbekunstinäituseks.
Külastajate ette toodi Pärnu linatööstuses kootud Adamson-Ericu kavandatud Kadrioru administratiivhoone seinakatted, samas kootud V. Menovi kavandatud Oru lossi laekatted, laudlinad ja palju muud.
Arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi olid valmistatud Oru lossi tool, Pärnu Rannakohviku laud ja toolid.
Veel oli eksponeeritud Linda Hermanni keraamikat, Aino Pedak-Preitoffi keraamikat ja portselani, Otto Tammeraidi hõbeehteid ja metallitöid, pärnaka Erna Tomingase nahatöid. Ei puudunud Eduard Taska ega Adamson-Ericu nahkehistöö.
Riigi kunsttööstuskool esines intarsia-, puuvooli-, naha-, metallitööde ja portselanimaaliga, samuti oli neilt keraamikat.
Mainimata ei saa jätta Tartu naisseltsi käsitöökoja ja Pärnu KNNÜ turismiosakonna väljapanekuid. Rootsi daame panid õhku ahmima virnade viisi kuulsaid Haapsalu rätte (Pärnu Päevaleht 6.07.1939).
Näitusel oli menu ja ostjaid. Kaubaks läksid Taska köites ”Kalevipojad”, Tammeraidi metalltaldrikud ja ehted, Aino Pedaka portselan, OÜ Käsitöökoja ja Tartu naisseltsi kootud esemed.
Keegi rootslanna tahtis ära osta Kadrioru lossi seinakatted, aga seda soovi ei saadud rahuldada (Pärnu Päevaleht 12.07.1939).
See oligi viimane näitus raesaalis sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti