Arvi Haak, Tartu Linnamuuseumi arheoloog
Tõnno Jonuks, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur
Meelis Friedenthal, Tartu Ülikooli Raamatukogu erakorraline
vanemteadur
1942. aastal toodi Suure-Jaani kihelkonnast Rattama talust Viljandi
muuseumi juhuleiuna ainulaadsete märkidega kiviketas (VM 4339).
Tüüpilisena paljudele üksikleidudele ei ole ka selle eseme täpne leiukontekst
teada, kuid võib eeldada, et ketas leiti kusagilt talu lähedusest.
Lisaks täpsemate leiuandmete puudumisele on ebaselge eseme funktsioon.
Ilmselt 1950. aastatel valminud Viljandi muuseumi ekspositsioonis
esitati eset kui „Valuvormi, mis rikutud hilisema ümbertegemisega
värtna kettaks“. Hiljem on sellele pakutud teisigi otstarbeid, mis kõik
lähtuvad eseme vormist – auguga kettast. Siiski ei seleta ükski neist
funktsionalistlikest tõlgendustest esemele kantud ebaharilikke märke.
Kiviketas
Rattama talust pärit ese on 6,1–6,2 cm läbimõõduga ja 1,8 cm paksune
domeriidist (savikast dolokivist)2 ketas, mille keskel on 1,4 cm
läbimõõduga auk. Ketta tagakülg (joonis 1) on lihvitud siledaks ja sellele
on kantud kahe ristripatsi valuvorm. Ringjoone sees asuv ristikujutis
on laienevate ja otsast nõgusate haaradega, iga haara sisemuses paikneb
valuvormil lohk.
Täpset vastet sellistele rõnga sees olevatele ristidele Eestist teada
ei ole. Ristihaarade nõgusad otsad on element, mida võib kohata nii
hilisrauaaegsetel kui ka kesk- ja uusaegsetel ristripatsitel. Üksikuid ringi
sees olevaid Malta risti kujutisega ripatseid on Eestist leitud, senistel
andmetel olid sellised ripatsid kasutusel 15. sajandi teisest poolest
17. sajandini. Nende puhul näib olevat olulisem risti ümbritsevale ringile
kantud tekst, nagu ühel Rakvere ordulinnuse konvendihoonest leitud
eksemplaril, millel on kiri IHESVS-VNDE-MARYA-SVNTE-ANNA
(joonis 2). Seega võib niisuguseid ripatseid vaadelda Rattama kettal olevatest ristivormidest erinevana. Näib, et täpselt sellised ristripatsid,
mille valmistamiseks on kasutatud käsitletava ketta ühel küljel olevaid
valuvorme, pole Baltimaades levinud.
Pöörates pilgu välismaale, õnnestus kolleegide abiga selgitada välja
esemeliigi tõenäoline leviku- või valmistamiskoht. Dr Stefan Krabathi
(Saksi Liidumaa arheoloogiaamet) teatel valmistati selliseid rõivakaunistusi
Põhja-Saksamaa nunnakloostrites 15. sajandil või 16. sajandi esimesel
poolel.3 Niisiis võib ristripatsi valuvormi pidada ka Rattama ketta
(esialgu ilmselt suurema kiviplaadi) esmaseks kasutusfunktsiooniks.
Eseme esikülje (joonis 3) kompositsioon ei kattu tagakülje omaga,
mistõttu tuleb arvata, et esikülg valmistati ajal, mil kiviplaati valuvormina
enam ei kasutatud. Kuna domeriit ei kannata kestvat kuumutamist
ja hoopiski mitte lahtist leeki, on tõenäoline, et algne valuvorm võis
kuumuse käes laguneda ning muutuda kasutuskõlbmatuks. Seejärel on
plaadist lõigatud ümmargune ketas, mille üks pind lihviti siledaks nii,
et ümber keskel oleva augu jäeti 1–2 mm kõrgune aste. Astme ning
ketta piir on ümbritsetud sisselõigatud täketest joontega, mille vahele
on kantud kuni 14 erinevat sümbolit.
Tugevad kulumisjäljed viitavad sellele, et ketast kasutati palju.
Väärib eraldi märkimist, et ketta servaornament (täkete ja sälkude
rida) on peaaegu maha kulunud ning servadel esineb üksikuid väljalöödud
kildude jälgi. Seevastu nii valuvormi piirjooned kui enamik sümbolite
jooni on üsna teravad. Servade tugevam kulumisaste viitab sellele,
et ketast kanti pikka aega kas taskus, kotis või kusagil mujal. Lisaks
kulumisjälgedele on kettal põlemisjäljed, kusjuures esikülg on umbes
kolmandiku, tagakülg peaaegu kahe kolmandiku ulatuses tahmunud.
Tõenäoliselt oli põleng juhuslik ja polnud seotud eseme kasutamisega.
Teist sellise vormi ja märkidega eset Eesti arheoloogilises ja etnograafilises
materjalis siinse artikli autoritele teada ei ole. Rattama kettaga
vormilt sarnastele värtnaketradele on ornamendi kõrval vahel samuti
kantud sümboltähendusega märke. Värtnaketradel olevad märgid on
aga enamasti üksikud ning tegemist on teistsuguse stiili ja tunduvalt
abstraktsemate märkidega, mille puhul on tõenäolisim tõlgendus omanikukuuluvuse
sümbol. Neid leidub sageli ka võrguraskustel: üks selline
on leitud Viljandimaalt Vaiblast (joonis 4). Kirjatud ja kaunistatud
värtnaketri on teada enamgi, sporaadiliselt alates eelrooma rauaajast
keskajani (vt lähemalt Vedru 1999), kuid neile kantud ornamenti ei
ole võimalik siduda tähenduslike märkidega. Samuti näib märkidega
Joonis 1. Rattama talust leitud ketta tagakülg.
Joonis 2. Ristripats Rakverest (RM 3666/A 75: 165).
värtnaketrade dateering kuuluvat enamasti keskaega ning Rattama
ketta märkide tegemise ajaks näib see traditsioon olevat kadunud.
Eluloo poolest sarnaneb Rattama kettaga Inglismaalt Dunkeldist
leitud tinast 13. sajandi paavstibulla, millele on hiljem sisse tehtud auk
ning mida seejärel kasutati värtnakedrana (Gilchrist 2008, 131). Mitu
uurimust osutab värtnaketrade tihedale seotusele maagiaga, kus seostuvad
naiselikkus, surm ja taassünd (vt Berggren 1993; Price 2002; Heide
2006). Samas on osutatud sellele, et maagiliselt kasutatud ümmargustel
esemetel on tihti keskel auk, ilma et neid oleks kasutatud värtnaketradena
(vt Elworthy 1903; Gilchrist 2008, 135 ja seal viidatud kirjandus).
Ilmselt on ka Rattama talust leitud eseme puhul mõistlik loobuda
funktsionaalsest tõlgendusest, mille järgi tuleks auguga ümmargust eset
pidada ilmtingimata värtnakedraks. Selliste esemete analoogina võiks
vaadata Skandinaavia sirgete sau-kalendrite e primstavide kõrval kasutatud
ringikujuliselt paigutatud märkidega kalendreid (Stigell 1974, joonis
5: 1), mis on käsitletava esemega väliselt väga sarnased.
Oletatav leiukontekst
Rattama talu, kust ketas on pärit ning mille lähedusest see arvatavasti
leiti, asub aja- ja usundilooliselt põnevas piirkonnas. Varasemad
ajalookäsitlused seostavad talu ja selle kõrval olevat Risti kabelit
Madisepäeva lahinguga (Pabst 1867; Reiman 1909, 372; Luiga 1921;
Vassar 1968; vt nii Madi kalme kui kogu uurimispiirkonna pärimuslikust
kajastamisest ja vanemast uurimisloost Västrik 2002 ja seal viidatud
kirjandus). Talu läheduses paikneb 11. sajandi teise poolde kuni
13. sajandi algusesse dateeritud Madi kivikalme, mis mitme rahvusromantilise
tõlgenduse kohaselt rajati Madisepäeva lahingus hukkunud
Eesti võitlejatele ning kuhu muu hulgas olevat maetud ka sõjapealikuna
tuntud Lembitu (Luiga 1921; Madi kalme arheoloogilise uurimise
kohta vt Konsa 2003). Ehkki kalme seos Lembitu ja Madisepäeva
lahinguga on juba ammu kahtluse alla seatud (vt Selirand & Tõnisson
1963, 202 jj), on paiga olulisus kohalikus maastikus ja eriti kohalikus
ajalookäsitluses jäänud püsima.
Samalaadne tugeva mentaalse laenguga paik asub Rattama talu maadel,
kus paikneb oletatav ohverdamiskoht Tammemägi. Muu ohverdamistraditsiooni
kõrval on Tammemäe kohta teada rahvusromantiline
pärimus, mille järgi käinud muinasaja vanemad seal nõu pidamas, ning
Joonis 3. Rattama talust leitud ketta esikülg.
Kirjeldused on toodud, võttes eelduseks, et märke tuleks vaadata väljast sissepoole (baasjoon asub kiviketta välisserval) (Liungman 2004, 193, 304, 341, 142, 57, 144, 462, 425, 451, 342). Toodud nimekirjas on küsimärkidega tähistatud need, mille vastet ei õnnestunud üldse leida või kui märk kivil sarnanes üldkasutatavatega vaid kaudselt. 1 – tuli [?], õhk [?]; 2 – ?; 3 – yod, kof [?], flogiston [?]; 4 – paragrahv [?] ; 5 – ?; 6 – jäär; 7 – ?; 8 – ?;9 – olümpiline vaim [?]; 10 – kaksikud [?] (kuna märgi alumine osa on ära murdunud,ei ole võimalik oletada, kas siin oli püstkriipsude vahel üks horisontaaljoon või kaks horisontaaljoont); 11 – retort [?]; 12 – kaalud, sublimatsioon [?].
Joonis 4. Vaiblast leitud võrguraskus
mõne teate järgi olevat pealik Lembitu maetud Tammemäele (RKM I
23, 142/6 < Suure-Jaani khk, Pärsti – Mihkel Tilk (1987)). Ilmselt peab
sama kohta silmas ka Jaan Jung, kelle järgi on Rattama talu maadel
olnud linnamägi (1898, 113).
Kindlamat infot nende objektide kasutamise kohta kesk- ja varauusajal
siiski pole. Tammemäelt pole teada mingeid inimtegevusele viitavaid
leide ning ohverdamiskoha tähendus ongi pärit vaid dateerimatust
rahvapärimusest. Madi kalme noorim leid on Kölni pennist (Heinrich I,
1226–38) tehtud ripats, mis võis sattuda kalmesse juba sel ajal, mil kohta
matmiseks enam ei kasutatud (Konsa 2003, 126). Seega puuduvad meil
kindlad tõendid nende muististe varauusaegse kasutuse kohta, ehkki ei
saa välistada nende rolli 17. ja 18. sajandi mentaalsel maastikul.
Usundiliselt ilmselt olulisim mälestis ümbruskonnas on siiski varemetes
Risti kabel. Selle kajastamist rahvaluules on põhjalikumalt analüüsinud
Veinika Västrik (2002) ning seetõttu siinkohal seda lähemalt
ei käsitleta. Siiski väärivad Rattama ketta kontekstis äramärkimist
mõningad seigad. Koos Viru-Nigula Sõja-Maarja kabeliga on Risti
kabel üks vanemaid ja enim tsiteeritud näiteid maarahva paganlikest
ohvrikohtadest. Risti kabeli (rahvapärimuses tihti nimetatud ka kirikuks)
ümber toimunud paganlikke ohvrirituaale kirjeldab A. W. Hupel
(1774, 154j). Tema järgi kogunesid kohalikud talupojad üheksa päeva
pärast jüripäeva kabeli ümber. Tehtud lõke, millesse visatud ohvriks
lõnga, villa, leiba, raha jms, ning pandud vahakujukesi kabeli aknaniššidesse.
Samuti mainib Hupel pidustusi, millega kaasnenud alasti
tantsimine ümber kabeli ja teisi „sündsusetusi“. Kirjeldusi ohverdamisest
Risti kabelis kohtab läbi 19. sajandi (Dehn 1837, Jung 1898) ning ka
20. sajandil on kabel säilitanud oma olulisuse kohalike inimeste silmis.
Lisaks kirjalikest allikatest teada olevale ning rahvaluulekogudesse
talletatud teadetele annavad kabelis aset leidnud ohvritoomisest
tunnistust arheoloogiliste uuringute andmed. Risti kabelis kaevamisi
juhatanud Henn Moora seostas ohverdamisega nii varemete vahelt
leitud münte kui tuleasemeid, millest ühes olid Johann III Tallinna
hõbekilling ning Karl XI 1/6 vasköör (1666) (Moora 1971, 11). Kabelist
leitud 99 mündi hulgas leidus kümme koolutatud või keskelt murdunud
hõbemünti, mida nende erilise käsitsusviisi kaudu võib seostada
mingi rituaali ja ohverdamisega. Traditsioonilise käsitluse järgi, mis
toetub kontseptsioonile eesti rahvausundist kui muinasaegse usundi
edasikestmisest, on mündileide kabeliasemelt tõlgendatud muinasaegsete
ohvrikommete kajastustena (nt Selirand & Tõnisson 1963, 200).
Inglismaal, kus kesk- ja uusaegse religiooni kohta leidub kirjalikke andmeid
rohkem, on samasuguseid kokkumurtud münte leitud nii hauapanustena
kui pühakohtadest. Müntide painutamine ja murdmine on
olnud palverännutõotuse märk ning kirjelduste järgi oli seda tehtud
tõotuse andmise ajal (Gilchrist 2008, 135 ja seal viidatud kirjandus).
Võimalik, et samalaadsete palverännule minemise või muu tõotuse
märkidena tuleb tõlgendada ka Eesti keskaegsete kabelite lähedusest
leitud nii painutatud ja murtud kui terveid münte. Ka Adam Olearius
kasutab 1630. aastate olustikku kajastavas reisikirjas Viru-Nigula kabelis
toimunud maarahva pidustuste kirjeldamisel mõistet „mittesakslaste
palverännakud“ (Olearius 1996, 122). Samuti on Vanamõisa Risti
kabelit palverännakutega seostanud Aldur Vunk (2005, 288–292).
Palverännutraditsiooni jätkumist protestantlikul perioodil võib
seostada rahvaliku tõlgendusega ametlikust kristlusest, kus katoliiklikke
kombeid edasi täideti ning millega seondus ilmselt hulk teisigi ametlikku
kristlusesse mittekuuluvaid fenomene. Sellele viitab ka Hupeli
kirjeldus Risti kabeli juures katoliiklikul püha risti päeval (2. mail) peetud
ebajumalateenistusest. Iseküsimus on, kas see oli ainus päev kabeli
(varemete) juurde tulekuks või käidi seal ka muul ajal. Arvestades, et
kabelist leitud 99 mündist vaid 2 on leitud tuleasemest, on tõenäoline,
et kabelivaremed võisid olla palverännu sihtpunkt ka teistel päevadel,
ehkki püha risti päev võis olla kõige olulisem.
Kui senised andmed Risti kabeli kohta kokku võtta, saame järgmise
pildi. Eeldatavasti 15. sajandi kolmandal veerandil (Alttoa 1995, 153–
155) ehitatud ja 1481. aastal esmamainitud (LGU I, 548) Risti kabel
kuulus Viljandi ordulinnusele ning seal peeti keskajal teenistust vaid
kord aastas ristileidmise päeval. Vähemalt esitab olukorda sellisena
1599. aasta Poola revisjon (Viljandi linn 1999, 116).4 Regulaarsed katoliiklikud
teenistused, mida korraldas ilmselt kabeli omanik, st Viljandi
ordulinnus, lakkasid Risti kabelis tõenäoliselt Liivi sõja ajal. 1599. aastaks
on teenistused lõppenud, kuid kabel veel ilmselt hoolitsetud. Alles
18. sajandi lõpul võib rääkida varemeisse jäänud kabelist (Dehn 1836).
Kabelist leitud müntidest 23 on vermitud Liivi sõja ajal ning võib oletada,
et toona algas ka ohverdamine5, tõenäoliselt seoses palverännaku-
______________________________________________________________________________________
4 Viies kirikuke on kivist, laega, katusega, Vanamõisa külas, kuulus ammusest
ajast linnusele, praegu pan Lukasz Kinski, soldati, omanduses, Kuninga
pühaks mälestuseks eluaegseks kasutamiseks. Korra aastas peeti seal missa
pro festo inventionis Sanctae Crucis, kust võttis osa väga palju inimesi.
5 Kabelist leiti ka kolm Liivi sõja eelset münti, kuid nende seos teiste müntidega
samalaadse deponeeringu või ohverdamisega ei ole kindel.
_______________________________________________________________________________________
tega. On usutav, et selliseid palverände tehti ka varem, kuid muutunud
üldisema konteksti tõttu on need arheoloogilises leiumaterjalis nüüd
jälgitavad. Ehkki Paul Johanseni teatel (1955, 130) peeti kabelis 1630.–
1650. aastatel luterlikke teenistusi, pole palverännud katkenud ja ilmselt
omandas kabel rahvausundis maagilise tähendusvälja. Kirjalikes
allikates mainitakse 1668. aastal ohverdamisi ning 18. sajandist pärinevad
kirjeldused ristileidmise päeval peetud ebajumalateenistustest.
Seega on hiljemalt 17. sajandil katoliikliku taustaga palverännutraditsioonile
lisandunud rahvaliku tõlgendusega maagilisi praktikaid, millega
seonduvad ka Hupeli mainitud vahakujukesed. Ilmselt kaotas kabel
suurema tähtsuse palverännu- ja maagilise kohana pärast 1812. aastat,
mil varemed lõhuti. Märkimisväärne on ka J. Jungi esitatud kirjeldus, et
rahvatraditsioonis on Risti kabeli varemete lammutamise eestvedajate,
leitnant Gerneti ja pastor Schnelli surma põhjuseks peetud karistust
varemete lõhkumise ja pühakoha rüvetamise eest (Jung 1898, 220).
Ilmselt säilitas paik aga olulisuse.
Piirkonna teistest muististest 17. ja 18. sajandil teateid ei ole. Rootsi
katastrikaart (EAA 308-2-200) näitab talukohta nii ligikaudu Risti
kabeli kui nüüdse Rattama talu asukohal, kuid kaardikirjeldusraamat
pole paraku säilinud. Samuti pole kaardil mingit märget kabeli kohta.
Rattama talu maalt on 1998. aastal leitud ka muinasaja lõppu ja keskaega
kuuluv asulakoht (TÜ 673).
Märgid
Rattama talu maalt leitud ketta muudavad intrigeerivaks Eestis
ainulaadsed märgid. Kiviketta esiküljele on kraabitud 11–14 sümbolit.
Ebakindlus arvus tuleneb asjaolust, et vähemalt kaks sümbolit näivad
koosnevat mitmest elemendist ja sümbolite koguarv muutub olenevalt
sellest, kas neid pidada kokkukuuluvaks või mitte. Alljärgnevas on sümbolid
käsitlemise lihtsustamiseks jaotatud 12-ks (joonis 3), eeldades, et
see on arv, mida sümbolite kivvi uuristaja võis silmas pidada. Seda arvu
toetab ka ketta üldine kompositsioon, kus sümbolid on esitatud üsna
ühtlase vahemaaga. Vaid 7. ja 8. sümboli juures esineb ülekate (lugedes
sealjuures üheksandat komposiitsümboliks). Rist (nn Saksa või Malta
tüüpi rist), mille praegu võib leida 7. ja 8. sümboli vahelt, näib olevat
hiljem lõigatud ja see katab osaliselt kõrval olevaid märke.
Märkide identifitseerimine on kindlasti ebamäärane ning päris
üksüheseid vasteid ei ole enamikule neist võimalik leida, sest esoteerilised sümbolid on universaalsed ja läbi sajandeid kestnud kasutuse iga
kord taasinterpreteeritavad. Kui üritada teha oletusi kettal toodud sümbolite
kohta, siis esmapilgul näib, et tegemist on veidi kohmaka teostuse
ning kohati liigagi vaba mõttelennu tulemusena esitatud sodiaagiga.
Sellele näib viitavat nii sümbolite (oletatav) arv kui ka mitme kujundi
teatav sarnasus astroloogiliste märkidega.
Sodiaaki kasutati amulettidel kaitsva ja inimese saatust suunava
eesmärgiga juba antiikajal ning see traditsioon jätkus, hoolimata sellest,
et niisuguste märkide kasutamist püüti varakeskajal ära keelata
(Anderson 1979, 41–42).6 Niisiis võiks arvata, et algul sodiaaki kujutanud
kettale lisas hilisem omanik kindluse mõttes veel risti ja kasutas
seda üldise kaitsemaagilise amuletina (vrdl Elworthy 1903, 17).
Ometigi oleks selline seletus Rattama kettale mõnevõrra problemaatiline.
Nimelt ei paikne toodud (äratuntavad) märgid astroloogilise
aasta järjestuses (aries [jäär] , taurus [sõnn] , gemini [kaksikud]
, cancer [vähk] , leo [lõvi] , virgo [neitsi] , libra [kaalud] ,
scorpio [skorpion] , sagittarius [ambur] , capricorn [kaljukits] ,
aquarius [veevalaja] , pisces [kalad] ). Teiseks tuleb sümbolite ülesehituses
teha sedavõrd palju mööndusi, et nende sodiaagimärkideks
pidamine muutub kaheldavaks. Niisiis on edasise arutelu aluseks võetud
oletus, et kõnealused märgid ei ole ebaõnnestunult esitatud sodiaak
ja need sümbolid on täiesti teadlikult just sellisteks kujundatud. Sellest
lähtuvalt võib need paigutada juba alates 13. sajandist Euroopas Liber
juratuse ja teiste sellesarnaste maagiliste raamatute toel levima hakanud
„Saalomonipitsatite“ traditsiooni (Butler 1998, 47). Pitsatiteks
saab neid pidada muidugi vaid metafoorselt, sest enamik neist ei olnud
mõeldudki mingisse materjali jäljendit vajutama ning pitseerisid vaid
sümboolselt. Võttes eelduseks, et kettale oli kantud esialgu 12 sümbolit,
võib arvata, et need on seotud taevamaagiaga. Sellega seonduvad
eelkõige astroloogilised, inglite ja (õhu)vaimude sidumiseks ja suunamiseks
mõeldud pitsatid, mis pidid kindlustama selle kasutajale teatud
hüvesid. Selle üle, millised need hüved võisid olla, võib vaid spekuleerida,
sest ühtegi täpselt samasuguse märkide jadaga amuletti artikli auto-
_______________________________________________________________________________
6 Tõenäoliselt on kiriku vaenuliku suhtumise taga sodiaagi varasem seostamine
paganlike jumalate ja tavadega. Kõrgkeskajaks oli selline seos aga
kadunud ning sodiaagisümboleid ja astroloogiat ei peetud enam kunagise
paganluse jäänukiks.
_________________________________________________________________________________
rid ei tea. Võrdlemisi samasuguseid märke leidub aga maagilistel amulettidel
rohkesti juba alates antiikajast (nn characteres või signacula; vt
Kelsey Museum of Archaeology, 26119) ja see traditsioon jätkub läbi
kesk- ja varauusaja 21. sajandi alguse new-age’i esoteerilise maagiani
välja. Visuaalselt sarnanevad Rattama kivi sümbolid eelkõige Heinrich
Cornelius Agrippa De occulta philosophia libri tres (1533) ning anonüümsetes
Clavis Salomonis ja Clavicula Salomonis (1686) esitatud
märkidega (joonis 5) (Mathers & Crowley 2008, 20–57, 70). Sel kombel
saaks Rattama ketta sümbolid dateerida kõige varem 16. sajandisse,
tõenäoline aga on siiski nende hilisem päritolu. Millisesse aega tuleks
neid täpselt paigutada, jääb selgusetuks, sest nagu öeldud, kasutati
sarnast (või ligilähedast) sümboolikat läbi mitme sajandi. Ometigi
on huvitav, et selline ese, millel igal juhul leidub kokkupuude Euroopa
maagiliste traditsioonidega, on jõudnud Eestisse.
Kuni 17. sajandini olid (naturaal)maagiliste ja esoteeriliste huvidega
sageli just tolleaegse teaduse ja meditsiini tipud (nt Giordano
Bruno, Isaac Newton, Athanasius Kircher). Hiljem hermeetilised7 ja
kabalistlikud kunstid marginaliseerusid, kuid veel 20. sajandil leidus
alkeemia traditsioone tõsiselt võtvaid teadlasi (nt Carl Gustav Jung).
__________________________________________________________________________________________
7 Hermetitsism on hilisantiigi esoteerilistele tekstidele tuginev filosoofilisreligioosne
õpetus, mis on nime saanud (müütilise) Hermes Trismegistuse
järgi. Temale on omistatud ka nn hermeetilise korpuse põhilised kirjutised,
mida arvati kuni 17. sajandini pärinevat Vana-Egiptuse aegadest.
Levima hakkas hermetitsism Euroopa humanistide hulgas alates 15. sajandist
peamiselt Marsilio Ficino tehtud tõlgete toel.
_________________________________________________________________________________________
Joonis 5. Kurjade vaimude sulgemise
pitser e Saalomoni pitser (Clavicula Salomonis
1686).
Vähemharitute ja lihtrahva seas oli usk kurja silma ja maagia toimesse
kinnistunud, olles eriti tugev traditsiooniliselt ebausklike ametite pidajate,
näiteks meremeeste ja sõdurite hulgas. 17.–18. sajandist alates
said need uskumused kirjaoskuse suurema leviku ja trükitud maagiliste
raamatute suhtelise kättesaadavuse tõttu ka kirjaliku toe.
Kokkuvõte
Rattama kettale kantud sümbolite ebaselgest dateeringust hoolimata
on kõige tõenäolisem paigutada need uusaja konteksti, ilmselt
17.–18. sajandisse. Kes oli sellise ketta omanik, jääb samuti kindlama
vastuseta. Suure tõenäosusega ei kuulunud selliste märkidega ketas
mõnele kohalikule talupojale. Eesti etnograafiliste maagiliste esemete
hulgas ei ole niisugused sümbolid levinud ja maagilistel eesmärkidel
on kasutatud pigem ebaselge päritolu või eksootilise kujuga esemeid
(nt fossiilid, kivikirved jm). Komplitseeritud sümboolikaga kirjamine
viitab hoopis teistsuguse sotsiaalse rühma uskumustele. Ühe võimalusena
tuleb arvestada 1599. aasta Poola revisjoni andmeid, mille
järgi kuulus Risti kabel soldat pan Lukasz Kinskile (Viljandi linn 1999,
116). Võimalik, et mõnele sõdurile rendile või päriseks antud maavaldusega
tulebki seostada sellist Eesti kontekstis võõrast, kuid laiemasse
Euroopa uusaja maagiatraditsiooni sobivat eset. Nagu juba mainitud,
võib maagilisi esemeid tihti seostada traditsiooniliselt ebausklike
elualade esindajatega nagu meremehed ja sõdurid. Hea näite sellest
pakub 1870. aasta Saksa-Prantsuse sõda, kus sõdurid ostsid apteegid
tühjaks „piksenooltest“8, et kaitsta end kuulide eest (Holtorf 2007).
Nii ongi tõenäoline, et Rattama talu maadelt leitud ketas on Eestisse
jõudnud mõne palgasõduri kotis. Selline oletus pakub ka mõningase
tõlgendusvõimaluse märkide endi kohta. Nagu rõhutatud, ei või märgijada,
hoolimata esmamuljest, seostada kitsalt vaid sodiaagisümbolitega.
Märgid on ilmselgelt laiema maagilise taustaga ning nende funktsiooniks
võibki pidada sõjamehele kaitse pakkumist, eriti kui arvestada
märkide tõenäolist seotust taevamaagiaga. Nii tulekski Rattama ketast
pidada ilmselt esialgu Põhja-Saksamaal 15.-16. sajandil kasutatud valu
____________________________________________________________________________
8 Taevast langenud ja välgulöögi kehastuseks olnud piksenoolteks on peetud
silmatorkava kuju ja välimusega kive, muu hulgas fossiile ja inimeste
valmistatud kiviesemeid. Need olid hinnatud mitmesugustes maagilistes
toimingutes ning neile omistati kaitsvaid omadusi.
___________________________________________________________________________
vormiks, mida hiljem, ilmselt 17.-18. sajandil, kasutati kaitsemaagilise
amuleti valmistamiseks. Võimalik, et siinjuures mängis rolli ka esemel
juba algul olnud ristripatsi kujutis, mis võidi samuti kaasata amuleti
märgisümboolikasse.
KIRJANDUS
Agrippa, H. C. 1533. De occulta philosophia libri tres. Köln: Soter.
Alttoa, K. 1995. Lõuna-Eesti arhitektuur 15. saj. – 16. saj. I poolel. Tartu.
(Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus.)
Anderson, J. C. 1979. A Polygonal Ring with Signs of the Zodiac. – Gesta,
18: 1, 39–46.
Berggren, K. 1993. Spindle Whorls: their Symbolism in the Villanovan
Cemetry of Quattro Fontanili, Veii. – Current Swedish Archaeology, vol. 1,
7–24.
Butler, E. M. 1998. Ritual Magic. Pennsylvania. State University Press.
Dehn, 1836. Zur geschichte der Gross-St.-Johannis’schen Kirche in
Livland. – Das Inland, 45, 742–745.
Dehn, 1837. Von einigen aus der heidnischen Zeit herrührenden Opfern
der Ehsten. Von einer Kreuzkirche. – Das Inland, 16, 268–270.
Elworthy, F. T. 1903. On Perforated Stone Amulets. – Man, 3, 17–20
Gilchrist, R. 2008. Magic for the Dead? The Archaeology of Magic in Later
Medieval Burials. – Medieval Archaeology, 52, 119–159.
Heide, E. 2006. Spinning seiðr. – Old Norse religion in long-term
perspectives. Origins, changes, and interactions. (Eds by A. Andrén,
K. Jennbert, C. Raudvere.) Nordic Academy Press, 164–170.
Holtorf, C. 2007. Monumental Past: The Life-histories of Megalithic
Monuments in Mecklenburg-Vorpommern (Germany). Electronic
monograph. University of Toronto: Centre for Instructional Technology
(kättesaadav https://tspace.library.utoronto.ca/citd/holtorf/0.1.html).
Hupel, A. W. 1774. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland.
Band I. Gesammelt und herausgegeben durch August Wilhelm Hupel. Riga.
59
A. Haak, T. Jonuks, M. Friedenthal
Johansen, P. 1955. Lippstadt, Freckenhorst und Fellin in Livland. Werk
und Wirkung Bernhards II. Zur Lippe im Ostseeraum. – Westfalen, Hanse,
Ostseeraum. Münster, 95–160.
Jung, J. 1898. Muinasaja teadus Eestlaste maalt, II. Kohalised muinasaja
kirjeldused Liivimaalt, Pernu ja Viljandi maakonnast. Jurjew.
Kelsey Museum of Archaeology 26119 (kättesaadav
http://www.lib.umich.edu/pap/exhibits/magic/def1.display.html#no.32).
Konsa, M. 2003. Eesti hilisrauaaja matmiskommete ning ühiskonna
kajastusi Madi kivivarekalmistus. – Arheoloogiga Läänemeremaades.
Uurimusi Jüri Seliranna auks (Muinasaja Teadus, 13.) Tallinn, 119–142.
LGU = Livländische Güterurkunden, I. Riga 1908.
Liungman, C. G. 2004. Symbols: encyclopedia of western signs and
ideograms. HME Media Stockholm.
Luiga, J. 1921. Rattama kalmed. Lembitu maleva hauad 1217. aasta
lahinguväljal. – Eesti Kirjandus 3, 65–71.
Mathers, S. L. M. & Crowley, E. A. 2008. The Lesser Key of Solomon
(kättesaadav: www.forgottenbooks.org).
Moora, H. 1971. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Risti kiriku
varemetes 1. juulist kuni 29. juulini 1971. aastal (käsikiri Viljandi Muuseumis).
Olearius, A. 1996. Uus Pärsia reisikiri. Tallinn.
Pabst, E. 1867. Heinrichs von Lettland Livländische Chronik. Tallinn.
Price, N. 2002. The Viking Way: Religion and war in late Iron Age
Scandinavia (Aun, 31.) Uppsala: Department of Archaeology and Ancient
History, Uppsala University.
Reiman, W. 1909. Eesti kohanimed, II. Paala. – Eesti kirjandus, 10, 369–
372; 11, 401–407.
Selirand, J. & Tõnisson, E. 1963. Madisepäeva lahingu jälgi otsimas. –
Läbi aastatuhandete. Tallinn, 198–206.
Stigell, A.-L. 1974. Kyrkans tecken och årets gång. Tideräkningen och
Finlands primitiva medeltidsmålningar (Suomen muinaismuistoyhdistyksen
aikauskirja, 77). Helsingfors.
Vassar, A. 1968. Madisepäeva lahing. – Kui Lembitu kutsus. Tallinn, 53–96.
Vedru, G. 1999. Värtnakedrad Eesti arheoloogilises leiumaterjalis. – Eesti
Arheoloogia Ajakiri, 3: 2, 91–114.
Viljandi linn 1999 = Viljandi linn 1599. aastal. Poola keelest tõlkinud
K. Vabamäe, kommentaarid K. Alttoa. – Viljandi Muuseumi aastaraamat
1998. Viljandi, 114–153.
60
Märkidega kiviketas Rattama talust
Vunk, A. 2005. Jeesus läks maale kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud
Eesti keskajal. Tallinn.
Västrik, V. 2002. Risti kabeliga seotud pärimus 18. sajandist tänapäevani. –
Lemmeleht. Pro Folkloristica IX (kättesaadav: http://www.folklore.ee/rl/
era/nt/PF9/vastrik.htm)
LÜHENDID
EAA – Eesti Ajalooarhiiv
RKM – Riiklik Kirjandusmuuseum (Eesti Kirjandusmuuseum)
RM – Rakvere Muuseum / SA Virumaa Muuseumid
TLÜ AI – Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut
TÜ – Tartu Ülikooli arheoloogiakogu
VM – Viljandi Muuseum
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti