www.parnupostimees.ee 21.11.2010
Olaf Esna, bibliofiil
Fotod, Olaf Esna erakogust
Kõikide sõdade ajal on sõdalaste innustamiseks ja tagalas meeleolu tõstmiseks vaja läinud kangelasi. Olgu siis tõelisi või meedia haibitud.
Meie idanaabritel oli Esimese maailmasõja ajal selliseks kangelaseks Doni kasakas Kozma Krutškov, kes ühes kokkupõrkes sakslastega tappis neist 11 ja sai seejuures 16 piigihaava. Temaga on seotud veel legende, näiteks võtnud ta korraga seitse sakslast piigi otsa.
Teise maailmasõja aegseid imevägilasi ei hakka kohe ette lugemagi. Nende kohta võib öelda, et sõjaaja värk, ju siis oli tarvis. Paraku toodetakse kangelasi tagantjärele juurde piiri pidamata bluffides.
Hiljuti käidi järgneva loo tõele vastavust minu käest uurimas ja seejärel toodi print internetist M. L. Lvovi raamatust ”Parool – Baltika”. Selles on juttu ka Pärnust.
1980. aasta septembris olid Kaliningradis kokku saanud Balti laevastiku Punalipu ordeniga Klaipeda-nimelise esimese kaardiväe miinitorpeedolennukite polgu veteranid. Osa selle polgu lenduritest võttis augustis 1941 osa Berliini pommitamisest.
Libakangelaslugu
”Neil päevil, kui (polkovnik Jevgeni) Preobraþenski grupp pommitas Berliini, Königsbergi ja Pillaud, pommitasid esimese polgu põhijõud laevastiku staabi käsku täites hinge tõmbamata Leningradi suunas pealetungiva vastase tehnikat ja sõdureid.
Tuþilkin, Borzov, Pobedkin, Tðernõhh, Ivanov lendasid öösel ja päeval ning tihti ilma igasuguse hävituslennukite kaitseta. Nad heitsid pomme tankidele ja sõduritele nende koondumis-, ümberformeerimis- ning puhkepaikades.
Aga ühte ülesannet meenutavad polgukaaslased tänapäevani, kuigi sellest on möödas üle 40 aasta. Tegemist on suure hulga kõrgete hitlerlike ohvitseride hävitamisega.
Balti laevastiku juhataja viitseadmiral V. F. Tributs luges uuesti enda ees lebava ”Kutse” tõlget: ”Saksa väejuhatusel on au kutsuda Teid tähistama olulist võitu – Pärnu linna vallutamist.” Edasi oli nimetatud see kino, kus sündmust tähistatakse, ja toimumise aeg. Loomulikult tuli ilmuda paraadvormis.
”Paraadvormis,” lausus laevastikuülem, otsekui oleks teda kutsutud, aga mitte kedagi Saksa ooberstit.
Pärnu on sadamalinn, seega on fašistide kogunemine esinduslik, kõrvuti armee eliidiga on seal allveelaevnikud, torpeedokaatrite flotilli juhtkond, Saksa laevastiku eliit. Terve navigatsioonihooaja jooksul pole võimalik hävitada niisama palju Kriegsmarine vanemaid ja kõrge auastmega ohvitsere, kui neid on koos selles kinos.
Kaksipidi mõelda pole võimalik: kas võtta operatsioon ette? Kuid kas kõik on ikka nii, nagu seal kirjas? Äkki on kõrgete Saksa kindralite ja ohvitseride asemel kinos hoopis tsiviilelanikud tavalisel seansil?
”Kust need andmed pärinevad?” uuris laevastikuülem.
”Saadud partisanidelt, väärivad täielikku usaldust,” vastas osakonnajuhataja. ”Kutse hankis kommunistlikust noorest eestlanna, kelle nime ei teatatud. Elanikkonna osavõtt banketist on välistatud, välja arvatud okupantide sabarakud.”
”Aga ikkagi on vaja uurida: kui banketti ei toimu, tuleb kino pommitamine ära jätta ja lennuk suunata varuvarianti täitma.”
Ilmselt ei saa keegi kunagi teada, kes oli see eestlanna, tänu kellele see jultunud rünnak toimus. Kutsekaarti ei meenutatud enam kordagi, aga ettevalmistused visiidiks suvituslinna algasid viivitamata. Hoone otsustati puruks pommitada pool tundi pärast piduliku ürituse algust ja saata seda tegema üks lennuk.
”Leiame sellise,” kandis laevastikuülemale ette õhujõudude ülem kindral M. I. Samohhin. ”See on Larionov. Lõpetas õhujõudude akadeemia, oli 73. polgu operatiiv-luureosakonna ülem, praegu 1. miini-torpeedolennukite polgus eskadrilli navigaator. Mäletate, kui Dvinski all sõdisime Saksa tankidega? Larionov näitas seal ennast kõige paremast küljest.”
”Kutsume ta siia!”
”Praegu on ta kauglennul.” Samohhin näitas kaardil Balti mere piirkonda, kus Larionov võis asuda.
”Hästi, tegutsege, kuid ärge ajage objekti segamini mingi muu hoonega.”
Larionov naasis vaenulennult, andis staabis üle kogutud luureandmed, kandis ette, kuhu veeskas miinid, sõi sööklas ja heitis pärast seitsmetunnist õhus loksumist puhkama. Aga magada ei õnnestunud, sest ta kutsuti õhujõudude staapi. Seal oli kindral koos staabiülem polkovnik D. I. Surkoviga.
”Kas teate seda linna?” küsis kindral.
”Polk asus seal enne sõda.”
”Kas kinos käisite?”
”Käisin, vaatasin ”Tšapajevit”,” vastas Grigori Fedotovitš.
”Kas te selle plaani järgi oskate leida kino?” uuris Surkov.
”Mida siin otsida, see ta on,” näitas Larionov. Kindral ja staabiülem vahetasid pilke: valik oli õige. Selgitasid seejärel ülesannet varjamata ohte ja raskusi, mis võivad tekkida lennu ajal sihtmärgini ja selle kohal. Erutatult ootasid nad, mida vastab Larionov küsimusele: ”Kas te saate hakkama?”
”Selge, seltsimees komandör,” ütles Larionov vaikselt ja selgelt.
DB-3 tõusis õhku ja suundus kohe Soome lahele.
Lennuk võttis suuna kõrgust kogumata Pärnule. Lennu ajal kohtuti kaks korda vaenlase lennukitega. DB neile ei lähenenud, vaid puges peitu pilvedesse. Viimane manööver sooritati nii, et sihtmärgile saaks läheneda tagalast.
Kogu Pärnut kammisid eripatrullid. Kilomeeter enne kino seisid kontrollpostid. Kinole läheneda oli võimatu. Aga üksik lennuk, mis lähenes sadamale ohutust küljest, võis olla kindlasti kas Junkers või Heinkel.
Pärast sadama ületamist juhtis Larionov lennuki vajalikku piirkonda. Ta ei kahelnud, et lähenetakse kinole, ja palus lendur Nikolai Pobedkinit suunata lennuk sihtmärgile. Nüüd jäi üle veenduda, et see on ikka õige sihtmärk. Pilk plaanile, siis maapinnale.
Jah, see on kino. Kõik toimus sekunditega. Laskumine, et eksimust vältida. Nupuvajutus ja … seeria pomme tabas kinohoonet.
Taevasse kerkisid leegid, selgesti olid näha varisevad seinad ja plahvatused. Seejärel pea vaheaegadeta õhutõrjekahurite kogupaugud ja mürsuplahvatused lennuki lähedal.
Kanti ette: pommid tabasid täpselt kinohoonet – see on purustatud. Kaks päeva oodati teateid partisanidelt Pärnust. Ja äkki Tributsi käsk: kiiresti esitada Larionov autasustamiseks. Partisanidelt tuli informatsioon: 250 fašisti on maetud varemete alla.
Larionov lendas palju ja efektiivselt. Alates 20. augustist, see tähendab pärast 250 fašisti hävitamist Pärnu kinos, 10. septembrini hävitas meeskond, kus kursi pani paika Grigori Fedotovitš, kuni 30 tanki, 40 autot, palju muud varustust.
Suure Isamaasõja ajal sooritas Larionov 250 edukat vaenulendu. Võidupäevaks oli ta nelja ordeni kavaler ja Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe omanik – see tiitel omistati talle 5. novembril 1944.”
Kuidas oli tegelikult?
Nüüd mõni kommentaar selle muinasloo juurde. Küll oli Tributs 1941. aastal ikka mures tsiviilelanike pärast kinos! Kes võisid olla 9. märtsil 1944 Estonias balleti ”Kratt” esietendusel, et teater põlema pommitati?
Kuidas on võimalik tagalast, Läti ehk Riia poolt tulles lennata üle sadama ja võtta siht kino Capitol poole?
Mis tegelikult toimus? Mati Õuna raamatu ”Võitlused Läänemerel. Suvi 1941” (Tln, 1996) kohaselt oli venelastel luureandmeid, et augusti algul asus Pärnusse Saksa 18. armee staap. Selle armee staap toodi 20. juulil Eestisse Võrru, hiljem asus ümber Viljandisse. Pärnus armeestaapi ei olnud.
5. augustil pidanuks polkovnik Jevgeni Preobraþenski ise Saaremaalt Kogula lennuväljalt lendama kolme lennukiga Pärnut pommitama. Paraku ütles üles lennuki parempoolne mootor ja polkovnik oli sunnitud hädamaanduma heinamaale, sõites vasaku tiivaga sisse heinaküüni rookatusesse.
Ilmselt jäi lend pooleli ülejäänud kahel lennukilgi, mida polkovnik pidi sihtmärgini juhtima.
Tegelikult pommitati Pärnut 7. augusti 1941 õhtupoolikul algusega kell 17.30. Saksa sõjaajaloolase Werner Haupti andmeil puistas linnale pomme neljas laines 90 lennukit. Sama autori andmeil sai kümme sõdurit surma ja 20 haavata, hukkus viis hobust. Need kümme surnut ja 20 haavatut jäid pommide alla sadamas ja olid riigi tööteenistuse jao 6/373 liikmed.
Samuti kaotasid elu arst välihaiglast nr 571, kahurväelane ja staabikompanii jefreitor. Kuna nende langemiskohaks on märgitud staap, saab tegemist olla ainult 291. jalaväediviisi staabiga, mida pommiga kostitati. Andmed langenute kohta pärinevad Kasseli arhiivist. Kokku kaotasid sakslased 13 meest.
Haupt tsiviilelanike kaotusi ei maini. Pärnu ajalehe Uus Elu järgi hukkusid selle pommitamise tagajärjel aednik Mihkel Vilgats (UE 9.08), Erna Tambur (neiuna Soosaar, UE 12.08) ja Hele Hallingu (UE 6.08.1941).
Ka Pärnu parim, spetsiaalselt kinoks ehitatud hoone sai pihta ja hävis. Sõja järel tema varemed koristati ja sellele kohale ehitati Lydia Koidula ausamba taha nõndanimetatud projekteerijate maja.
Eelräägitud luiskeloos mainitud pommitamise kuupäeval, 20. augustil algas varahommikul kas kell 4 või 4.30 (andmed erinevad) Saksa vägede liikumine Tallinna suunas. Rünnak toimus poolkaares Soome lahe rannikult Kuusalust kuni Vigalani.
Vigala-Pärnu-Velise kandis asus kindral Friedrichi grupp. Vigalast lääne pool sakslastel suuremaid väeüksusi polnudki ja Pärnus asus ainult vahipataljon (Landesschützen Battaillon nr 859).
Langenuid on 20. augustil fikseeritud vaid viis meest: kaks ülemjefreitorit langes Jädiveres, üks laskur hukkus Päärdus, ülemlaskur Vigalas ja jefreitor Kirblas.
Üldse kaotasid sakslased 1941. aastal eri kohtades lahinguid pidades 28 ohvitseri, kes on maetud Pärnusse.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti