www.elukiri.ee 03/2008
Hanna Miller
Kui peaks nimetama mõne maailmakuulsa juveliiri nime, on ilmselt üks, mis meenub, Fabergé. Hoopis vähem on ehk teada tõsiasi, et see legendaarne juveelimeister, kellest ei saanud mitte ainult Vene, vaid ka Rootsi ja Norra keiserlik ja kuninglik õuejuveliir, on isa poolt pärit meie kodusest Pärnust.
Prantsusmaalt Pärnusse ja Pärnust Peterburi
Gustav Fabergé (1814–1870), juveliir ja maailmakuulsaks saanud poja, juveliir Peter Carl Fabergé (1846–1920) isa, oli tõepoolest päritolult pärnakas, kuid paraku siiski mitte eesti- ega liivimaalane, vaid pesueht prantslane. Nimelt põgenes perekond hugenottide tagakiusamise ajal Prantsusmaalt ja jõudis välja toonase Vene keisririigi provintsilinna Pärnusse. Aasta oli siis 1800, kui kuulsa juveliiri vanaisa Peter Fabergé, kes väidetavalt on ka Pärnusse maetud, end siin sisse seadis.
1814. aastal sündis Pärnus Gustav Fabergé, keda kullassepa ja juveliirina ahvatles aga jõukaid tellijaid lubav uhke õunkonnalinn St. Peterburg. Nii asutaski ta 1842. aastal seal oma hõbeda- ja juveelitöökoja ning 1846 sündis abielust taanlanna Charlottega Peterburis poeg Peter Carl. 1860 suundus perekond Saksamaale, kust naasti pärast Peter Carli õpiaastaid Peterburi.
1872. aastal võttis Peter Carl isa töökoja juhtimise üle. Kümme aastat hiljem sai ta juba oma esimese suure tunnustuse – kuldmedali ülevenemaalisel näitusel Moskvas, kus ta venna Agathoniga kahasse tehtud tööd äratasid tähelepanu. Järgmine kuldmedal tuli 1885. aastal Saksamaal kuulsa sküütide kulla põhjal tehtud koopiate eest.
Kuigi Ermitaaž oli ostnud Fabergélt mõned tööd juba 1869, tähendas kuulsusrikka karjääri algust siiski pigem mansetinööbipaar, mille tellija ei olnud keegi muu kui keisrinna Maria Fjodorovna ise ning kingituse saaja… loomulikult tsaarist abikaasa. Niisugune edu tähendas mõistagi uute tellimuste tulva, sest kes neist „rikkaist ja ilusaist” õukonnalinnas Peterburis oleks võinud lubada endale luksust mitte pöörduda linna kuulsaima juveliiri poole, kui juba keiser ise tema tehtud nööpe kandis!
Kolm aastat hiljem nimetaski keiser Aleksander III Peter Carl Fabergé – ehk siis venepäraselt Karl Gustavovitši – keisrikoja varustajaks. Sellest hetkest peale võis Fabergé kasutada oma töökoja pitsatil nagu ka selle toodete märgistamisel Vene keisrikrooni sümboliseerivat kahepealist kotkast.
Keiserlik lihavõttemuna
1885. aastal sai keisrinna Maria Fjodorovna keiser Aleksander III-lt lihavõttekingituseks juveelikunsti tõelise meistriteose – lihavõttemuna, mille sees oli omakorda väike kana. Esimene „üllatusmuna” oli sündinud – vaid selle vahega, et šokolaadi asemel oli muna valmistatud emailist, kullast ja ehitud ehtsate vääriskividega. Kana silmadena särasid rubiinid ja kanakest ümbritses rubiinide ja teemantidega kaetud miniatuurne kroon.
Keisripaar oli sellest imemunast sedavõrd vaimustatud, et nüüdsest tellis keiser igal aastal Fabergélt keisrinnale kingituseks lihavõttemuna. Sama kommet jätkas ka Aleksander III poeg keiser Nikolai II, kinkides igal kevadel (aastail 1895–1916) kaks ainulaadset kunstiteost, Fabergé töökojas valmistatud lihavõttemuna: ühe oma abikaasale keisrinna Aleksandra Fjodorovnale ja teise oma emale Maria Fjodorovnale.
Väidetavalt valmistati Fabergé töökojas 50 keiserlikku lihavõttemuna, lisaks kümmekond teistele ülijõukatele tellijatele. Tänapäeval on need fantastilised meistriteosed peidetud miljardäride seifidesse, ilmudes aeg-ajalt päevavalgele – aina tõusvate miljonihindadega – maailma tuntuimatel kunstioksjonitel.
Seda uhkem võib olla selle üle, et vähemalt üht ehtsat Fabergé töökojas valminud muna võib – peale veel mõne kuulsa juveliiri teose – näha meie oma Kadrioru muuseumis.
Fabergé tööde hinnangulisest väärtusest annab ettekujutuse näiteks üks viimastest suurtest „munaostudest”, kui vene naftamagnaat Vekselberg ostis 2004. aastal Ameerika miljardärilt Forbes’ilt ära üheksa munajuveeli koos suurmeistri mitme muu tööga 100 miljoni dollari eest. Viimane ost tehti aga alles eelmisel aastal, kui Christie’se oksjonil leidis 12,5 miljoni euro eest uue omaniku 1902. aastal Rotschildide pankuriperekonnale loodud kellaga roosa muna, millest igal täistunnil ilmub tiibu ripsutades vääriskividega ehitud kukeke.
Kuigi iga muna on isemoodi ja seega tõeline unikaat, peetakse kalleimaks Nikolai II poolt abikaasale keisrinna Aleksandra Fjodorovnale kingitud „Kroonimismuna”, mis paljastas avamisel miniatuurse tõlla, millega Saksa printsess, tulevane Vene keisrinna, Moskvasse sisse sõitis.
Vähem hinnaline ei ole ka 1913. aastal tsaar Nikolai II poolt emale kingitud „Talvemuna”, mis koosneb kahest mäekristalli tükist ja toob kahe munapoole avanedes päevavalgele plaatinast lillekorvi täis vääriskividest meisterdatud valgeid anemooniõisi. Lisaks on mäekristallist muna kaunistatud tuhandete teemantidega, mis kujutavad lumehelbeid ja jääpurikaid. Selle meistriteose eest olevat keiser maksnud 25 000 kuldrubla ehk ühe keisrikoja ministri aastapalga…
Küllap ei jää hinnas oluliselt alla ka „Apelsinipuumuna”, „Madonna-liilia muna”, „Moskva-Kremli muna”, „Piibelehemuna” ja kõik teised keiserlikud lihavõttemunad, millest 10 asub Kremlis, 9 kuulub magnaat Vekselbergile, 2 Inglise kuningannale ja üks Monaco vürstiperekonnale. Ülejäänud ringlevad vähem nimekates erakogudes, valdavalt Ameerikas.
Mõistagi ei olnud lihavõttemunad Fabergé ainus toodang. Juveelitöökoda tootis ka kõik kingitused keiser Nikolai II kroonimispidustusteks, lisaks ehteid, miniatuure, hõbeserviise, lauanõusid, loomakesi ja kauneid nipsasjakesi, mida võiks küllap ka õukonnakitšiks nimetada, kui need poleks sedavõrd meisterlikult ega niivõrd hinnalistest materjalidest tehtud.
Suur meister ja miniatuurne vorm
Mõistagi ei saa sellised meistriteosed valmida vaid ühe inimese käe all. Peale loovuse on vaja ka ülimalt täiuslikku teostust. Nii võlgneb ka Fabergé oma tähelennu suuresti oma töökodade meistritele, eelkõige soomlasest juveliirile Erik Kollinile. Just Kollin olevat tulnud mõttele valmistada lihavõtete puhul tsaari tellitud kingituseks abikaasale lihavõttemuna. Ka Kollini õpilane venelane Mihhail Peršin tõi oma tööga Fabergéle kuulsust. Esmalt loodi täpsed visandid, tehti vahast mudelid ja alles seejärel asuti tööle hinnaliste materjalidega. Üks Fabergéle iseloomulik materjal on email, mille juures suudeti saavutada koguni 145 värvitooni ja -varjundit. Üliosav oldi ka miniatuursete mehhanismide valmistamises – mõelgem vaid neile kellavärkidele ja muudele „tehnikaimedele”, mis panid munade või kunstiesemete sees objekte liikuma! Näiteks mahutati Siberi raudtee avamisele pühendatud munasse, mis ise vaid 26 cm kõrge, 39,8 cm pikkune mitmest vagunist koosnev rong!
Kõikide Fabergé töökoja peensusteni välja töötatud, täiustatud ja rakendatud juveelikunsti tehniliste võtete kirjeldamine oleks siinkohal ilmselgelt võimatu. Olgu vaid öeldud, et ühe muna valmistamiseks võis kuluda kuni kaks aastat.
Arvestades, et peale 500 töölise firma peakorteris St. Peterburis tegutsesid ka filiaalid Odessas, Londonis ja Kiievis ning et aastail 1882–1917 valmistati töökodades kokku umbes 150 000 eset, võib Fabergé ettevõtmist tõeliseks juveelitööstuseks nimetada.
1897. aastal nimetasid Rootsi ja Norra kuningakoda Fabergé oma kuninglikuks õuejuveliiriks. Kolm aastat hiljem esindas Fabergé keiser Nikolai II käsul Vene juveelikunsti Pariisi maailmanäitusel. Vene keisrikoja kroonijuveelide miniatuursed koopiad tõid talle kuldmedali ja vastuvõtu Auleegionisse. Tähelennu tipuks oli meistri nimetamine Nikolai II poolt Vene keiserlikuks õuejuveliiriks aastal 1910.
Kuulsuste duell
St. Peterburi suurejooneline ja uhkeldav õukond ning Venemaa lõpututest loodusvaradest jõukust ammutanud ülirikas kaupmeeskond äratasid tähelepanu ka Lääne-Euroopas ja meelitasid sealseid meistreid Venemaa varakate tellimustest osa saama. Ükskõikseks ei jätnud Fabergé tähelend ka kuulsat Prantsuse juveliiri Louis Cartier’d. Ühe parima Fabergé asjatundja, dr Géza von Habsburgi väitel olevat Cartier omandanud aastail 1904–1917 400 Fabergé vääriskividest, hõbedast, kullast ja emailist teost, müües neid Pariisis edasi enda nime all. Peagi hakkas Cartier aga ise intensiivselt Peterburi meistri stiilis analoogseid töid looma. Sündisid väikeloomad, vääriskividest lilled ja emailesemed, kokku väidetavalt 2000 teost, mis olid kohati äravahetamiseni sarnased Fabergé loominguga. Teiselt poolt olevat ka Fabergé end oma loomingus, vähemalt selle hilisetapil, Pariisi nimekast juveliirist mõjutada lasknud. Rivaalitsemispüüdu näitasid üles ka teised kuulsad nimed nagu Boucheron, Lalique, Vever.
Ehtne või võlts?
Nii nagu suurmeistrite puhul ikka, ei ole ka Fabergé pääsenud kopeerimisest. Jättes siinkohal kõrvale kõige lihtlabasemad katsetused, võiks alustada parimate kopeeringute jada kas või eelnimetatud Cartier’st. Tõeliselt meisterlikud koopiad on Fabergé originaalidest peaaegu eraldamatud. Mõni koopia väärib tähelepanu juba ainuüksi ülimeisterliku teostuse tõttu, kuigi varastatud idee alusel… On ka neid tegijaid, kes tunnistavad ametlikult oma toodangu Fabergé stiilis loodud teosteks. Imiteerijaid jätkub rohkesti, nii avameelseid kui ka varjatuid, kuigi viimased ilmselt kuigi kaugele ei jõua – originaalid on selleks liiga tuntud ja ka piisavalt dokumenteeritud. Kuid niinimetatud Fauxbergé – ehk siis Võlts-Fabergé, tulenevalt prantsuskeelsest sõnast faux – vale, võlts – on kindlasti liikvel.
Nimetus Fauxbergé tekkis juba Vene revolutsiooni päevil, kui Fabergélt konfiskeeritud varast jõudsid toonase rahvakomissari Anastass Mikojanini meistri ehtsad tööriistad ja pitsat. Nagu ka arvukad muud ülihinnalised Vene kirikutest, paleedest, lossidest ja keisrikojast pärit varad, panid Stalin ja tema käsilased needki müüki. Mitte kunagi pole Venemaalt nii palju varandust välja rännanud kui toona, mil seda müüdi läände töörahvariigi ülesehitamise nimel. Nii müüs ka Mikojan Fabergé tööriistad ja pitsati edasi Prantsuse juveliiridele, kes, tehes heade meistrimeestena suurepäraseid koopiad, omandasid seeläbi võimaluse need ka ehtsa Fabergé firmamärgiga tembeldada. Neid, Hammerite käe alt tulnud Fauxbergé tooteid on originaalidest peaaegu võimatu eristada. Valdava osa võlts-Fabergé teoste müügitulust sai seejuures armeenlasest rahvakomissar Mikojan ise…
Häving ja taassünd
Esimene maailmasõda ja 1917. aasta muutsid nii kogu Euroopat kui ka Venemaad. Luksuseihalus asendus küsimusega ellujäämisest. Esialgu sai Fabergé keisrilt käsu valmistada padrunikesti ja käsigranaate, kuid peagi polnud enam keisrikoda ennastki. Fabergé muutis perefirma aktsiaseltsiks ning müüs lõpuks ka selle osakud. Meister ise põgenes mõnedel andmetel Soome, mõnedel andmetel Riia kaudu Saksamaale.
Peter Carl Fabergé suri aastal 1920 Šveitsis ning maeti 1929 ümber abikaasa Augusta kõrvale Prantsusmaale Cannes’i. Pärast Fabergé järeltulijate edutuid katseid firmat taaselustada pandi nimi müüki. Õigused omandanud Ameerika Ühendriikide hiigelkontsern kaasas Saksa auväärse perefirma ning aastast 1990 ongi juveelifirma Viktor Mayer ainus volitatud meistertöökoda, kel on õigus kasutada Fabergé nime ja märgistust nagu ka kunagist keiserlikku vappi. Lisaks kannab toodang nüüd ka tähekombinatsiooni VM – Viktor Mayer.
Mõistagi jätkatakse muu hulgas ka „Fabergé munade” tootmist, pühendades neid nagu toonagi ajakajalistele sündmustele. Nii näiteks kingiti üks selline muna, niinimetatud „Rahumuna”, Nobeli preemia saamise puhul Mihhail Gorbatšovile. Koos viimasega olevat Kremli Relvapalatis eksponeeritud ka FabergéVM seni kõige hinnalisemaks tööks peetud mäekristallist „Kuufaaside muna”, mille kallal töötati nagu vanasti poolteist aastat ja mis mängib igal keskpäeval muusikapala „Au claire de la lune”. FabergéVM tooteid valmistatakse peaaegu museaalsena mõjuvas töökojas ja mujal juveelitööstuses juba ammu unustatud käsitöövõtteid rakendades. Kuigi tootevalik on uskumatult lai, on endiselt enimnõutud kuulsad ja traditsioonilised „Fabergé munad”.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti