www.parnupostimees.ee 27.05.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Pärnu–Häädemeeste–Ikla omnibuss.
Foto: Olaf Esna erakogu
Üks esimesi maakonnasiseseid bussiliine avati Pärnu ja Kabli vahel, hiljem pikenes see vähehaaval Iklani.
Pärnu ja Kabli vahel hakkas regulaarselt sõitma omnibuss 21. juunil 1923. aastal. See peatus ja võttis soovijaid peale Tahkurannas ja Häädemeestelgi.
Esimene väljasõit Pärnust oli kell 14 Vingi tänavalt maja number 6 juurest, kus ühtlasi jagati teateid bussiliikluse kohta. Tõenäoliselt eelnes regulaarsele liiklusele mõni proovisõit. Liinipidaja ennast ei tutvusta, ilmselt oli see A. Minnus.
Bussiliin kohtus käimiseks
Raamatu ”Kabli küla läbi aegade” (Kabli, 2005) järgi avati bussiliin selleks, et Kabli rahval oleks lihtsam käia Pärnus kohtus omavahelisi tülisid klaarimas, aga kindlasti kogus nii pikk liin (50,5 kilomeetrit) sõitjaid ka vahepealsetest küladest.
1925. aastal alustas liinipidaja Minnuse autobuss sõitmist mai algul ja liini oli pikendatud juba Treimanini. Buss väljus Pärnust igal tööpäeval kell 16 Vee tänavalt Sarapuu kaupluse eest (maja nr 2). Treimanist alustati tagasiteed Pärnusse kell 5.
1926. aastal algas bussiliiklus sellel liinil 3. mail ja kestis 15. oktoobrini. Lõpp-punkt oli Kabli ja edasi-tagasipilet maksis 400 marka, üks ots aga 250 marka. Vahepeatustest pealetulijad maksid kuus marka kilomeetri eest. Sõitjate arvu kasv oli lubanud pileti hinda veidi alandada.
1927. aastal oli bussi väljumiskoht Pärnus toodud üle postkontori ette Munga tänavale, kust mindi teele endiselt kell 16. Kablist algas linnasõit kell 5.30. Treimanni sõideti kaks korda nädalas: igal teisipäeval ja reedel, aga kui oli vähemalt kuus sõita soovijat, siis muudel päevadelgi.
Artur Klein liinipidajaks
Millal läks Pärnu–Kabli bussiliin Minnuselt üle Artur Kleinile, on selgusetu. Kleini autobuss sai kannatada tulekahjus 10. mail 1929, kui süttis Anna Grandile kuulunud Reinu talu rehi, millelt tuli levis kiiresti autokuurile, kus asus buss. Põles ära osa bussi katust ja kannatada sai sõiduriista sisemus. Õnneks jäid terveks mootor ja šassii. Tules hävisid bussi varuosad umbes 1000 krooni väärtuses.
1930. aastal soovitas Pärnu maavalitsus teedeministeeriumil anda Pärnu–Kabli liiniluba üle Ernst Passile, kuid ilmselt õnnestus Kleinil see liini ülevõtmiskatse pareerida. Korrapärane ühendus algas taas 15. aprillil vastavalt endisele sõiduplaanile.
5. detsembril põrkasid Rüütli ja Ringi (Brackmanni) tänava ristmikul kokku sõiduauto ning Pärnu–Kabli buss. Inimestega õnnetust ei juhtunud, ainult liiklusvahendid said väiksemaid vigastusi.
1930. aastal tõsteti kogu Pärnu–Ikla teel telefonipostid maanteest välja liiklusohutuse tagamiseks.
1931. aastal andis teedeministeerium Pärnu–Ikla autobussiliini taas Kleinile kuni 1934. aastani. Liinil lubati vedada nii inimesi kui kaupa. Postiveo eest sai liinipidaja eritasu 7,5 senti kilomeetri eest.
Tegevust alustati 2. mail väljasõiduga Pärnust kell 16.30. Iklast algas tagasisõit kell 4.45. See bussiliin oli tugev konkurent kitsarööpalisel raudteel kulgevale reisiliiklusele. Edasi-tagasipilet maksis bussis neli krooni, rongisõit olid vaid 50 senti odavam, seepärast eelistati bussi kui kiiremat võimalust.
Raudteevalitsus kavatses teha sõidu mugavamaks ja odavamaks. Plaanis oli panna liikuma mootorvagunid ja roobasomnibussid aurususlade asemel. Raudtee ajakohastamine maksis ligikaudu 1,2–1,8 miljonit krooni ja käis riigile esialgu üle jõu. Küll kaotas Pärnu–Ikla bussiliin vajaduse Häädemeeste postijaama järele, mis kulude kokkuhoiuks suleti.
Pärnu–Ikla liini must päev
Juba 1931. aastal üritas teedeministeerium koondada bussiliinid võimalusel ühe isiku kätte. 16. detsember 1931 oli must päev Pärnu–Ikla liinibussile. Kõigepealt sõitis see täistuisanud teel ukerdades kurvis kraavi. Uus kraavisõit järgnes Raeküla kohal. Kivi otsas purunes karteri põhi ja edasisõit osutus võimatuks. Sõitjad pääsesid ehmatusega, kuid pidid jalgsi linna kõndima.
Liinibuss lõpetas samast päevast postiveo, sest täistuisanud maantee ei võimaldanud enam korrapärast ühendust pidada. Tahkuranda hakati posti viima hobusega, Häädemeeste, Kabli, Treimani ja Ikla inimesed said oma posti kätte raudteejaamast.
1932. aastal lisas teedeministeerium liinilepingutesse punkti, mille alusel liinipidajail tuli maksta ”kümnist” Eesti Punasele Ristile: iga nelja sõitja pealt sendi, kui liini pikkus oli kuni viis kilomeetrit; iga kahe sõitja kohta sendi, kui liin oli kuni kümme kilomeetrit pikk; iga sõitja kohta sendi, kui liini pikkus ületas kümme kilomeetrit.
1. aprillist 1933 kahekordistati omnibussidelt võetavat riigimaksu.
Pass saab oma tahtmise
1933. aasta jaanuaris tahtis Klein halbade teeolude tõttu bussiliikluse lõpetada, kuid teedeministeeriumi arvates ei saanud teeolud ühenduse pidamist takistada ja sõita tulevat nii kaua, kui see on vähegi võimalik.
Ministeeriumi jäik suhtumine ja tõusvad maksud olid Kleinile ilmselt vastukarva ja ta lõpetas Pärnu maavalitsusega liinilepingu, kuigi see kehtis tal 1934. aastani.
Uus leping liini kohta sõlmiti Ernst Passiga, kes juba mitu aastat varem oli seda liini ihaldanud. Pärnu–Ikla buss alustas sõitmist 8. aprillil uue peremehe käe all, kuid endise sõidugraafiku alusel.
Sama aasta detsembris teatas Pass kriminaalpolitseile, et bussist varastati pakk, milles olid pruunid kingad, nöörsaapad ja muud kraami kokku 25 krooni väärtuses.
Jõululaupäeval väljus Ikla buss kell 14 ja kolmel järgmisel päeval jäi jõulupühade pärast käigust ära.
1934. aastal jätkus bussiühendus Iklaga teeoludest tingitud pausi järel 3. veebruarist, kuigi liinilepingu kohaselt pidanuks tagama ühenduse 1. maist 1. oktoobrini. Väljasõit Iklast oli kell 5.
Sama aasta suvel plaanis Pass ehitada 67kohalise hiigelomnibussi lõbusõitudeks kodu- ja välismaal. Suuremat bussi oleks vaja läinud juba Ikla liinil, sest 10. novembril 1934 kiiluti buss sõitjaid niivõrd täis, et paaril inimesel tuli sõita bussi katusel. Bussi üle normi inimeste võtmise eest koostas politsei Passile protokolli.
1935. aasta jaanuaris teatas teedeministeerium maavalitsusele, et alates 1. aprillist antakse maakonna autobussiliinid välja gruppide viisi kas ühele isikule või ettevõttele.
Nõuete täitmiseks ühinesid Pärnu–Tõstamaa–Lihula liini pidaja V. Pavelson, Pärnu–Vigala liini pidaja A. Kiidemann ja Pärnu–Ikla liini pidaja E. Pass ning soovisid, et need liinid jääksid neile. Grupiks ühinemine pidi olema lõpetatud 10. veebruariks.
Salakaubavedu ja muud juhtumused
1935. aasta suvel kontrollisid piirivalvurid Häädemeestel Ikla liini bussi ja tabasid partii nahku, mis salakaubana oli toodud üle piiri ja taheti Pärnusse toimetada. Piirivalvurite saagiks langes 52 vasika-, üheksa lambanahka ja üks hobusenahk. Nahad kuulusid Iklas elanud Juhan Pajule, kes tunnistas need omaks alles kordonis, kuigi oli ise bussis. Bussijuhtki ei andnud nahkade omanikku üles, kuigi ta teda teadis.
Täisühing Pavelson-Pass ja Kiidemann muretses alusraamid ja laskis neile ehitada kered. Uued bussid olid moodsad ja 36–38 sõidusuunas asetseva istmega.
1935. aastal rakendus Pärnu–Ikla liinil uus pühade-eelne sõidugraafik, mille kohaselt buss väljus esimest korda puuturult kell 13 ja sõitis ainult Häädemeesteni, teine väljumine puuturult kell 16 viis soovijad Iklani. Selline graafik hakkas edaspidi kehtima kõigi pühade eel.
25. veebruaril 1936 tülitas Häädemeeste Suurkülas elanud Kristjan Andresson sõidu ajal bussijuhti, lärmitses ja häiris kaassõitjaid. Prefekt määras talle 45 krooni trahvi või maksujõuetusel 30 päeva istumist.
Sama aasta aprillis karistati Ikla bussis rahu rikkunud Tahkuranna vallas Ruusa talus elanud Jaan Andresmaad 20kroonise rahatrahvi ehk kümnepäevase arestiga.
1937. aastal pikendati Pärnu–Ikla liiniluba TÜ Pavelson-Pass ja Kiidemannile kuni 1942. aastani.
1937. aasta augustis avaldas Pärnu–Ikla bussi juht Karl Ruus politseile, et Häädemeeste alevis elanud Leandes Bernstein oli jalgrattaga sõites hoidnud käega kinni bussist ja võinuks sellega põhjustada liiklusõnnetuse. Asja klaaris politseinik.
16. augustil põrkasid Pärnu–Ikla tee 14. kilomeetril kokku autobuss ja hobune. Hobune hakkas sõiduriista kartma ja keeras sellele ette. Hobusel murdus jalaluu ja ta hukati kohapeal. Bussi kannatused olid kergemad.
1938. aasta jaanuaris sõitis Pärnu–Ikla autobuss Treimanini, sest edasi polnud maantee läbitav. Samal aastal tõstatati probleem, et Pärnu ja Ikla vahet oleks vaja panna sõitma veel teine buss, mis väljuks Pärnust hommikul ja õhtul Iklast, et linnainimenegi saaks maal asju ajada ega peaks kaks ööd võõras voodis magama.
21. jaanuaril 1939 leiti Pärnu–Ikla bussist mitmesugust Lätist toodud salakaupa, mida keegi omaks ei tunnistanud. Kogu kaup konfiskeeriti.
Peagi otsiti läbi Iklas elanud bussijuhi Karl Ruusi korter, kust samuti leiti Lätist toodud salajast kraami: 26 taskurätti, kümme õlleklaasi, kuus viinapitsi, viis veinipokaali, kaks kaelasalli, kaks villast pearätti, seitse kunstsiidist ja kaheksa ripssiidist pearätti.
1939. aasta märtsis registreeriti siseministeeriumis AS Side, mille asutajaliikmeteks olid senise täisühingu Pavelson, Pass ja Kiidemann omanikud. Täisühingu varandus ja loomulikult bussiliinidki läksid üle aktsiaseltsile.
1. detsembril 1939 sattus Pärnu–Ikla bussile Raeküla koolimaja juures ette hobuvanker. Sellest möödasõidul tuli bussile vastu keegi jalgrattur, kelle elu päästmiseks keeras bussijuht Kodasma sõiduriista kraavi. Suur õnnetus jäi tulemata, buss sai veidi kannatada ja sõitjad pääsesid ehmatusega.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti