www.parnupostimees.ee 22.02.2012
Olaf Esna, bibliofiil
2. juunist 1930 töötas Pärnu Krediit Pank aadressil Rüütli 30 (praegu asub seal Ülikooli apteek) ning sinna jäädi kuni Pärnu sakslaste suurima krediidiasutuse likvideerimiseni 28. veebruaril 1940.
Foto: Olaf Esna erakogu
Eestlaste Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse ja peaaegu sama seltskonna asutatud Pärnu Vastastikuse Krediit-Ühisuse edusammud ei jäänud siinsetel sakslastel märkamata.
Pealegi moodustasid nad tugeva protsendi Pärnu elanikest (1897. aastal oli 9113 eestlase vastu 2490 sakslast). Sakslaste osa majanduses-kaubanduses oli veel suurem.
Kui J. V. Junker ja Ko pank Pihkva Kommertspanga Pärnu osakonna üle võttis ja seda algul Peterburist, hiljem Moskvast juhtima hakati, jahenesid siinsete sakslaste ja panga vahelised suhted. Kohalike kaupmeeste vajaduste paremaks rahuldamiseks oli vaja kohalikku rahaasutust. Nii tuldigi kokku ja asutati Pärnu II Vastastikune Krediit-Ühisus (VKÜ), mis registreeriti 10. oktoobril 1912, tegevust alustati 2. märtsil 1913. Esimesse juhatusse kuulusid Hermann Amende, Herbert Schmidt ja Wilhelm Mathiesen, asjaajajaks kutsuti Wilhelm Meissner.
Scheeli varjus
Pärast Esimest maailmasõda ja Eesti omariikluse tekkimist ei saadud klientide kõigi vajaduste rahuldamiseks enam vastastikuse krediidiühisuse põhikirja piirides töötada. Ühisus muudeti aktsiapangaks ja 1. jaanuarist 1922 tegutseti AS Pärnu Krediit Panga nime all.
Ametliku versiooni kohaselt tegi pank tihedat koostööd AS G. Scheel ja Co pangaga Tallinnas. Tegelikult polnud meie sakslaste pank sugugi iseseisev ega sõltumatu. Seisuga 1. jaanuar 1932 oli Pärnu Krediit Panga põhikapitali suurus 100 000 krooni. Kahest tuhandest 50kroonisest aktsiast kuulus 1773 Scheeli pangale. Loomulikult kuulus nii enamik panga kasumistki Scheelile.
Pärnu Krediit Panga suurt sõltuvust Scheeli pangast näitab seegi, et kui 1931. aasta oktoobris kohtu- ja siseministri korraldusel kehtestati Scheeli pangale moratoorium, katkestas Pärnu pankki 8. oktoobril ajutiselt hoiusummade väljamaksed. Moratooriumi ajal teenindati vaid väiksemate hoiuste omanikke.
Moratoorium lõppes 8. detsembril ja pangas jätkus rahulikult igapäevane tegevus. Algul kardeti, et pärast pangauste avamist tormavad hoiustajad massiliselt oma raha välja võtma. Siiski võeti hoiuseid välja tagasihoidlikult, sest pank suutis kõiki nõudmisi täiel määral täita.
Aastatel 1922–1931 reklaamiti osakonda Rakveres. Pakuti järgmisi teenuseid: tähtajalised hoiused, jooksev arve ajakohase protsendiga, laenuandmine, raha saatmine ja dokumentide järgi sissenõudmine, kõigi Tallinna börsil noteeritud väärtpaberite ostmine päevakursiga, valuutaoperatsioonid, välisraha ost-müük, seifide üürimine teraskambris, kõigi muude pangaoperatsioonide toimetamine.
Sakslaste krediidiühisuse ruumid asusid algul Pühavaimu 7, pangana töötati esmalt Rüütli 40 (niinimetatud valge koolimaja, hilisema linnaapteegi ruumides) ja 2. juunist 1930 Rüütli 30 (praegu Ülikooli apteek), kuhu jäädi likvideerimiseni. Vabanenud ruumidesse kolis 1941. aasta teisel poolel pikemaks ajaks Pärnu keskraamatukogu.
Wilhelm Meissner
Panga 25 aasta juubeli ajal 1938 kuulusid selle juhatusse Wilhelm Meissner (esimees), Aleksander Schmidt (esimehe asetäitja), Albert Kuus ja Oskar Böthlingk. Panga nõukogu moodustasid konsul J. Dorff, R. Fröhling, P. Hirschfeldt ja E. Kracht. Pearaamatupidaja oli E. Girgensohn.
Kõige kauem, lausa panga asutamisest peale oli tegev W. Meissner (24.09.1885 – ?). 1903. aastal alustas ta õpipoisina Pihkva Kommertspanga Pärnu osakonnas, sealt saadeti end täiendama Londonisse. Seejärel töötas aasta Vene väliskaubanduse pangas, sealt saadeti Pihkva panga Velikije Luki osakonda raamatupidajaks. Pärnu II VKÜ asutamisel kutsuti siia asjaajajaks.
1917 valiti Meissner juba krediidiühisuse juhatusse ja 1936. aastal pärast uue krediidiasutuste seaduse kehtima hakkamist sai temast panga juhatuse esimees. 1939 lahkus Hitleri kutsel Pärnust.
1938. aastal olid pangas ametnikud B. Fröhling, W. Schnikwaldt, B. Maydel, G. Taube, J. Mihkelson, K. Lossmann ja R. Jakobson.
Sakslaste lahkumisega Pärnust 1939. aasta sügisel kaotas pank oma kasutajaskonna ja oli sunnitud andma veebruaris 1940 asjaajamise üle Pärnu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisusele. Nüüd jäi üle ainult panga tegevus ametlikult lõpetada.
Aktsionäride üldkoosolek toimus 28. veebruaril 1940, kus võetigi vastu otsus ja valiti likvideerimiskomisjon kooseisus advokaat Artur Peetre (1941. aastal Saksa okupatsiooni ajal Pärnu esimene linnapea) ning O. Treier ja B. Fröhling.
Pärast likvideerimisotsuse avaldamist Riigi Teatajas oli kreeditoridel aega neli kuud oma nõudeid panga vastu esitada, seejärel loeti panga tegevus täielikult lõpetatuks ja kõik hilisemad nõuded muutusid kehtetuks.
Selline oli Pärnu sakslaste suurima rahaasutuse saatus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti