www.pealinn.ee 20.02.2012
Maximilian Maksolly maal kujutab Eesti Päästekomitee liikmeid Jüri Vilmsi, Konstantin Pätsi ja Konstantin Konikut iseseisvusdeklaratsiooni ette lugemas
Täiesti iseseisva Eesti riigi mõtte käis iseseisvuse eelõhtul esimesena välja vasaktsentristlik Tööerakond ehk hilisem Keskerakond, kes lubas eestlastele jagada välja ka endised mõisamaad. Paremerakonnad ja baltisakslased kaalusid aga koguni Eesti liitmist Saksamaaga.
Kui 12. märtsil 1917. aastal Venemaal tsaar kukutati, lubas teda asendanud Ajutine valitsus rahvale suuri demokraatlikke õigusi. Tekkinud võimalust tõttasid ära kasutama ka Eesti poliitikud. 1917. aastal ja veidi varemgi tekkis seepeale ridamisi Eesti oma erakondi ning juunis toimusid Eesti Maanõukogu valimised. 14. juulil tuli uus esinduskogu Toompeal kokku, et võtta asjaajamine üle nii kubermanguvalitsuselt kui ka rüütelkonna omavalitsustelt. Maanõukogu ettepanekul kinnitas Venemaa Ajutine valitsus oma komissariks Eestis Jaan Poska, kes oli ajutiselt selles ametis juba 7. märtsist 1917. See oli sammuke iseseisva Eesti suunas.
Vasakpoolsed toetasid iseseisvust
7. novembril aga võtsid enamlased Petrogradis peaaegu märkamatult võimu üle. Teade riigipöördest pani rahvuslikult meelestatud Eestis poliitikuid muretsema. Paljud kartsid, et selline õnnemäng võib kujuneda väikese eesti rahva jaoks traagiliseks, eriti kui verises kodusõjas lähevad kokku kümned tuhanded sõdurid ja madrused. 1. novembril toimunud Maanõukogu koosolek otsustas, et valida tuleb tõeline Eesti rahva esinduskogu ehk Eesti Asutav Kogu. Eestlased andsid endale aru, et olgu Venemaal võimul bolševikud või nn tagurlased, igal juhul oleks seni Eestis saavutatud vabadused aastakümneteks maha maetud.
Esialgu nägid Maanõukokku kuulunud demokraatlikud parteid Eesti vabadusena lihtsalt autonoomsust Venemaa föderatsioonis. Esimesena seadis Eesti parteidest avalikult eesmärgiks Eesti täieliku iseseisvuse just Vasaktsentristlik Tööerakond (alates 1932. aastast Rahvuslik Keskerakond), mille eesotsas olid Jüri Vilms, Juhan Kukk, Otto Strandmann, Julius Seljamaa ja Eduard Laaman. Vasatsentristlik Tööerakond leidis 10. ja 11. detsembril 1917 Tallinnas peetud konverentsil, et väikerahvad ei saa olla föderatsioonis suurvenelastele arvestatavaks vastukaaluks, mistõttu tuleb Eesti kuulutada iseseisvaks erapooletuks vabariigiks.
Alles seejärel asusid ka teised erakonnad iseseisvust toetama. 17. jaanuarist hakkas sotsiaaldemokraatide ajalehes ilmuma nende eestvedaja Mihkel Martna järjelugu «Eesti iseseisvaks vabariigiks».
Kõige kirglikumad Eesti iseseisvuse toetajad oli eestlastest demokraatlikud intelligendid, kes kuulusid sotsialistlikesse parteidesse. Iseseisvust toetasid nii Gustav Suits ja Friedrich Tuglas kui ka tulihingelised sotsialistid, rääkimata Vildest ja Tammsaarest.
Baltisakslased nõudsid Eesti okupeerimist
Käimas oli Esimene maailmasõda, kus ühel pool rinnet võitles Venemaa ja teisel Saksamaa.
Baltisaksa omavalitsus, Eestimaa rüütelkond võitles kirglikult Baltikumi ühendamise eest Saksamaaga. Baltisaksa ajakirjandus naeruvääristas eestlaste ja lätlaste rahvuslikke taotlusi. Eestimaa rüütelkonna komitee kujutas rüütelkonda kui «Eestimaa hertsogkonna rahvaesindust» ning 30. novembril 1917. otsustas see paluda Saksamaalt kaitset ehk viivitamatut okupeerimist keisririigi poolt. Baltisakslased käisid isegi Berliinis keiser Wilhelm II jutul, et paluda Baltimaid «tema majesteedi taktikepi alla võtta».
Rüütelkonna eesotsas olev Eduard von Dellingshausen pöördus ka Maanõukogu poole, et see toetaks rüütelkonna plaane. Parunid pakkusid eestlastele toetust selle eest, et nende «omand jääb puutumatuks ning Eesti koloniseeritakse mittevägivaldsete meetoditega».
Paljudele eestlastele oli sajandeid kogunenud pingete tõttu liit Saksamaaga täiesti vastuvõetamatu. Leiti, et Saksa riigi rahvuslik pealesurumine ja ümberrahvastamise visadus oleks nii tugev, et mõne aastakümne järel Eesti rahvusest ja kultuurist enam midagi järele ei jääks.
Vasakpoolsed lubasid eestlastele mõisamaid
Kui Saksamaa sõjas edu saavutas, oli rahvuslike poliitikute vasaktiib ärevil ja murelik, parempoolsed aga mõlgutasid kompromissimõtteid. Parempoliitikud uskusid esialgu, et kõne alla võiks tulla kuulumine autonoomse osana föderatiivse Saksamaa koosseisu.
Eesti Asutava kogu valimised toimusid lõpuks 21.-22. ja 27.-28. jaanuaril 1918. Need olid ainsad vabad valimised, mis Nõukogude Venemaal korraldati. Vahepeal Eestiski võimu haaranud bolševikud olid hirmul, et nad ei saavuta absoluutset enamust, ning peatasid valimised. Ametlikke tulemusi välja ei kuulutatud. Üllataval kombel selgub arhiiviandmetest, et bolševikud said tol hetkel siiski kõige rohkem hääli. Eestimeelne Tööerakond oli teisel kohal.
Tööerakond oli oma autoriteeti kiiresti tõstnud, lubades lisaks demokraatiale ja vabale Eestile ka ainsana mõismaade tükeldamist ja soovijatele väljajagamist. Tööerakonna ajakirjanikud ja juristid kritiseerisid ka parempoolseid jõudusid.
Veebruaris alustas Saksamaa Venemaale pealetungi ning 20. veebruaril olid Saksa väed Eesti läänerannikul. Kohalikud kommunistid, vene sõjaväelased ja spetsialistid kiirustasid Eestist lahkuma. Lähenevad sakslased tekitasid ärevust ka Maanõukogus ning see hakkas kiiruga arutama iseseisvusmanifesti projekti. 19. veebruaril otsustas Maanõukogu moodustada Päästekomitee kooseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Mõne päeva pärast olid Saksa väed juba Sauele oma staabi sisse seadnud.
Baltisakslased iseseisvuse vastu
Kuna pealinnas väljakuulutatud iseseisvus omab kõige suuremat kaalu, saatis Päästekomitee 24. veebruari õhtul Saksa väejuhatusse oma delegatsiooni palvega, et Tallinna ei okupeeritaks enne järgmise päeva pärastlõunat. Delegatsioon selgitas, et Eesti soovib sakslasi tervitada soliidselt kui «vaba ja iseseisev maa». Delegatsioonile oli üllatus, et just oli oma soove käinud avaldamas baltisakslaste delegatsioon. Siiski õnnestus eestlastel Saksa sõjaväge veenda ning see viivitas sissemarsiga.
Samal ajal võtsid eesti sõjaväelased Tallinna kesklinna oma kontrolli alla. Raekojale heisati sinimustvalge lipp, kuulutusetulpadele ja müüridele kleebiti iseseisvusmanifest. Päästekomitee kujundas Eesti Ajutise valitsuse ja Eesti riik oli loodud. Kaua ei lastud seda aga pidada, sest 1918. aasta veebruari keskpäeval olid sakslased Tallinnas. Kohalikud baltisakslased ruttasid neid tervitama. Päästekomiteed sakslased enam jutule ei võtnud ja kõigi poliitiliste parteide tegevus keelati, suleti seltse ja ajalehti. Täit iseseisvust sai Eesti nautida alles 1920. aastal pärast Vabadussõja lõppu.
Oleviste kiriku usuisa nimetas sakslasi vabastajateks
Oleviste saksa koguduse pastor ütles oma 1918. aasta 25. veebruari õhtujutluses, enne sakslaste sissetungi Tallinna: «Reformatsiooni ajast saadik ei ole meie maa ajaloos teist nii tähtsat päeva, kus meie suurelt Saksa isamaalt meile päästjad ja vabastajad on tulnud. Tuleb paluda jumalat meid jäädavalt suure Saksamaaga ühendada.» Eesti Vabariigi kohta lausus saksa pastor: «Loodame, et jumal hoiab meid selle väikese riigivärdja eest.»
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti