www.pealinn.ee 13.02.2012
Kas Mustpeade majast saab taas kinnine asutus, kus liikmed käivad peamiselt pidutsemas? 1904. aastast on säilinud fotod, kus mustpead on tuvastatavad, tänapäeva mustpead varjavad aga täielikult oma liikmete nimekirja.
Oliver Õunmaa
Mustpeade maja on ajalooliselt olnud peamiselt rikaste lõbustusasutus ja kaardimängukoht, muu hulgas tõrjus vennaskond majast välja eestlastest käsitöölised ja haritlased.
19. sajandil ja veel 20. sajandi alguseski tegutses Mustpeade majas lisaks vennaskonna liikmetele ka näiteks Mustpeade klubi, kes vennaskonnale üüri maksis. Maja oli toona ka Tallinna jõukama rahva meelelahutuspaik, klubisse kuulus 300-400 inimest. Klubi korraldas kontserte ja maskeraade, kuid põhiline ajaviide oli ikkagi kaardimäng ja piljard.
1864. aastal aga hakkas mustpäid nende majas tegutsev ja aina suurenev kirju seltskond häirima. Mustpeade arvates pidi klubi olema võimalikult kinnine. Niisiis otsustas vennaskond oma koosolekul, kes edaspidi tohivad klubis käia ja kes mitte. Hundipassi said näiteks käsitööliste ühenduse Kanuti gildi liikmed, kelle hulgas oli tol ajal ka hulgaliselt eestlasi. Kuna paljude erialade esindajad enam Mustpeade klubis käia ei tohtinud, puhkes 1873. aastal mustpeade ja klubi vahel konflikt. Haritlased lahkusid ja lõid hoopis oma klubi Revaler Club, kuhu võis kuuluda «iga aus mees seisusest hoolimata».
Eesti Vabariigi alguses 1919. aastal registreerisid mustpead end kui seltsi, et rõhutada seltskondlikku ja kultuurilist tegevust. «Seltsi peaeesmärk on saksluse kaitsmine ja edendamine,» sõnastas seltsi ühe peamise põhimõtte vennaskonna liige Carl Stempel. «Vennaskonna liikmeks on oodatud saksa rahvusest Eesti kodanikud ja Tallinnas püsivalt elavad riigisakslased.»
Eesti Vabariik kaotas aadlike salaklubid
Olukord muutus mustpeade jaoks ebakindlaks, kui Eesti Vabariik võttis 1920. aastal vastu seisuste kaotamise seaduse. Seaduses oli kirjas: «Eesti demokraatlikus Vabariigis kaotatakse ära kõik seisused. Käesoleva seadusega kaotavad Eesti Vabariigis oma jõu kõik seadused ja määrused, mis sisaldavad seisuslikke õigusi, eesõigusi, kohustusi ja õiguste kitsendusi ehk üleüldse seisuslike iseärasusi. Keelatud on igasuguste seisustest olenevate nimetuste, aunimede ja tiitlite ametlik tarvitamine.»
Mustpead nimetasid kehtima hakanud korda «Eesti parlamendi brutaalseks seadusandluseks».
Muu hulgas kaotas seadus rüütelkonnad ja gildid. Mustpeade vennaskond oli gildile väga sarnane organisatsioon, mille struktuur meenutas kaotamisele läinud Suurgildi oma. Suurgildi liikmeks võisid astuda vaid mustpead. Seadus ütles, et «gildede liikuvad ja liikumata varandused ühes arhiivide, kirjade ja raamatukogudega, samuti ka nende valitsemisel olevad varandused ja nende poolt ülevalpeetavad asutused võetakse Vabariigi valitsemisele sotsiaalministeeriumi kaudu, kes ajaviitmata on kohustatud ette panema seadusandlikule võimule seaduse eelnõu ülevõetud varanduste edaspidise saatuse kohta. Linnade omavalitsuste poolt gildede valitsemise alla antud varandused antakse linnadele tagasi.»
Mustpeadele eestlased ei kõlvanud
«Kuidas mustpead sellest 1920. aasta seisuste kaotamise seadusest pääsesid, ei ole päris selge,» ütles linnaarhiivi teadur Juhan Kreem. 1920ndatel kujunes «endisest gildivennast» ajakirjanduses lausa sõimusõna.
Mustpeade maja kujunes Eesti Vabariigis Tallinna saksa kultuuri keskuseks ja selleks jäi ta kuni Tallinnas tegutsemise lõpuni. Vennaskonna 1938. aasta põhikiri jäi viimaseks, mis Tallinnas kehtis. Seal oli selgelt öeldud, et vastu on lubatud võtta iga saksa rahvusest vallaline kaupmees, kes on vähemalt 18-aastane ja mitte üle 45- aastane. Ka enne võeti vennaskonda vastu peaaegu alati vaid sakslasi, kuid seda polnud põhikirjas eraldi välja toodud.
Isegi president Konstantin Päts võeti 1938. aastal vaid vennaskonna auliikmeks, mitte pärisliikmeks.
Keskaja lõpus võeti Kreemi sõnul mustpeade liikmeks vaid vallalised kaupmehesellid, «kes olid seaduslikust abielust sündinud, luteriusku, vallalised ja hea reputatsiooniga».
Tippajal ehk keskajal kuulus mustpeade vennaskonda 200- 300 liiget. 19. sajandi lõpust aga polnud mustpead enam need, kes nad olid varem, sest Hansaliit oli lagunenud juba 17. sajandil.
1887. aastal likvideeris tsaarivõim ka vennaskonna sõjalise organisatsiooni, nad jäid püsima vaid seltskondliku organisatsioonina. Vennaskonna liikmete ülempiiriks seati sada meest.
Ajaloolane Jüri Kuuskemaa, kes teeb kord kuus Mustpeade majas ekskursioone, on öelnud, et praegu esindab Tallinna Filharmoonia palju rohkem avalikkuse huvi kui väikesearvuline Mustpeade vennaskond, «kelle pädevusele ja hakkamasaamisele ei saa me kindlad olla».
Mustpeade majas juba tegutses kasiino
I maailmasõja ajal keelasid tsaarivõimud Mustpeade vennaskonna kui sakslaste kantsi tegevuse. Mustpeade majas tegutses laatsaret. Kõige selle pärast olid mustpead Saksa okupatsiooni üle väga õnnelikud ja 1918. aastal tegutses hoones Saksa väejuhatuse kasiino.
1939. aastast hakkasid mustpead Saksamaa kutsel Saksamaale ümber asuma. Kuna paljud sakslastest mustpead olid lahkunud, võeti viimases hädas uuteks liikmeteks ka paar Eesti nimega meest – Ivar Reinvaldt ja Gerhard Liivak. Viimased liikmed astusid vennaskonda 15. veebruaril 1940. Mustpeade juhtkonnas käis arutelu, kas mitte lasta uutel tulijatel liikmeks astumise avaldused ümber kirjutada, sest neis oli kasutatud eestikeelseid kohaimesid.
Kevadel esitas Saksa saadik vennaskonnale järelepärimise, millistel tingimustel oleks mustpead nõus oma vara Saksa riigile loovutama, ehk sisuliselt pakkus tehingut. Saadik teadis, et Eesti saatus on juba otsustatud – teda kannustas tagant leping, mille järgi lubas Nõukogude Liit Saksamaale sakslaste Eestisse jäänud varad hüvitada.
14. augustil 1940 likvideeriti vennaskond kui institutsiooni ning riigistati mustpeade vara. «Kompensatsiooniga on lood segased,» ütleb linnaarhiivi peaspetsialist Kalmer Mäeorg. «Maja hinnati ära, kuid kas selle eest maksti, selle kohta andmed puuduvad.»
Sõjas ellu jäänud mustpead jätkasid küll Saksamaal mõnevõrra tegevust, kuid uued liikmed ei pruukinud olla Tallinnaga üldse seotud – suurem osa neist on vaid baltisakslaste järeltulijad.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti