www.meiemaa.ee 07.03.2011
Ühel pakaselisel päeval veebruari lõpus või märtsi algul 1261. aastal, saabus Kaarma maalinna juurde karistus - ja rüüstevägi, mis oli kokku kutsutud kogu Liivimaalt ja Taani kuninga aladelt Põhja-Eestis. Vägi oli suur, sest lootus saagile meelitas kohale väga kireva, tõeliselt rahvusvahelise väe. Lisaks Liivi ordu rüütelvendadele olid asemeistri Georg (Juries) von Eichstädti kutsele innukalt vastanute seas vasalle ja nende sulaseid, rahvuselt sakslasi, taanlasi, eestlasi, lätlasi ja liivlasi. Muidugi toetasid ettevõtmist Lääne-Saare ja Tartu piiskopid. Kaarma maalinnuse juurde saabus arvatavasti vaid osa sellest, kuna mingi hulk tegeles ilmselt oma põhitegevuse – rüüstamisega.
Linnusesse olid kogunenud ümbruskonna saarlased oma perede ja varaga lootuses leida kaitset tapvate, vägistavate, röövivate ja põletavate orduväelaste eest. Sinna olid saabunud ka hulk kaugemaid naabreid, kes olid jõudnud põgeneda, nähes ristiväega kaasaskäivaid suitsusambaid, või siis said teate teiste põgenejate käest. On usutav, et osa saarlasi peitus ka metsadesse ja soodesse, kuigi talvel oli seal raske kaua vastu pidada ja pealegi võisid jäljed lumel reeta nende asukohti.
Karistajate/rüüstajate kohaletuleku indu ei vähendanud kuigivõrd ka iseäranis karm pakane, mis oli mere kaanetanud tugevaks sõjateeks mandrilt Saaremaale. Selle pikkuseks oli Liivimaa vanema riimkroonika autori, endise rüütelvenna kirjelduse järgi, 2 saksa miili ehk 14,8 km (Liivimaa vanem riimkroonika, 2003). Nimetatud krooniku paarkümmend aastat hiljem kirjapandu on kõige vahetum Kaarmal toimunu kirjeldus.
Rüüsteväe kiiret kokkusaamist ja suurust võis mõjutada ka kogu Euroopas neil aastatel alanud näljahäda, mille põhjustas kliimamuutus kusagil troopikas toimunud suure vulkaanipurske tagajärjel (Priit Raudkivi, Acta Historica Tallinnensia, 2010, 15, 3-23). On palju viiteid kliimamuutuse tagajärjel tekkinud näljahädast Riia, Saare-Lääne, Tartu piiskopkonnas ja Tallinnas, mis kulmineerus 1315. aastal. Mis ulatuses oli alanud toidupuudus jõudnud 1261. aastaks Liivimaale pole siiski teada.
Kaarma linnuse rünnakupäevaks määras asemeister Georg pühapäeva.
Kalendrit uurides ja arvesse võttes pakast, on tõenäoline, et see võis olla
27. veebruar või 6. märts 1261.
Aga mille eest siis saarlasi seekord karistati?
Eks ikka selle eest, et nad olid jälle taganenud relvaga pealesurutud lepingutest ja heitnud endalt ristiusu, ning tapnud kõik saarelolevad sakslased.
1241. ja 1255.a. lepingutega olid saarlased lasknud end ristida, võtnud endale mitmeid kohustusi alates maksude maksmisest kuni vajaduse korral ristisõdijate abistamiseni sõjategevuses „suvel laevadel ja talvel ratsa“. Seejuures säilis siiski saarlaste omavalitsuslik korraldus, sest piiskoppidel ja orduriigil polnud vajalikke tugipunkte saartel loodud. Esimest kivilinnust hakati rajama Pöidele alles peale 1261.a. sündmusi.
Ehkki riimkroonikas pole seda mainitud, võisid saarlased vastavalt eelpoolmainitud lepingutele, osaleda lahingus leedulastega 13. juulil 1260.a. Durbe järve ääres Kuramaal, kus Liivi ja Preisi ordud said hävitavalt leedulastelt lüüa. Riimkroonikas ja muudes allikates on märgitud üldiselt eestlasi, kes koos kurelastega vahetasid lahingu käigus poolt, või ka lahkusid lahingust otsustavatel hetkedel, mis määras selle saatuse.
Vahetult enne Saaremaa ülestõusu mahasurumist kaotasid orduväed leedulastele veel ühe lahingu Lielvarde juures 3.veebruaril 1261.a.
Saarlaste ülestõusu täpset aega pole teada. Tõenäoliselt toimus see peale 1260.a. suve lahingutulemuste Saaremaale jõudmist, sest Lielvarde lahingu ja Kaarma linnuse ründamise vaheline aeg jääb liiga napiks.
Anname nüüd sõna riimkroonika autorile,
kes pajatab mis toimus rüütelvendade väe Saaremaale jõudmisel:
Kohe nähti väga suurt tulelõõma,
mille suits tormas kui raju
üle terve Saaremaa.
Otsemaid tõusis nende hädakisa.
Nii mitmedki vägevad sõjasalgad
rüüstasid edasi-tagasi.
…
Lätlased, liivlased ja eestlased
said suurema
saagi, kui ealeski varem.
…
Kohe seejärel pöördusid nad
ühe kantsi juurde, mida kutsutakse
Kaarmaks, mehise väega.
Meister oli korraldanud nii,
et pühapäeval vara
rünnatakse kantsi.
Kui pühapäev kätte jõudis,
võttis iga mees oma sõjariistad
ja liikus kantsi poole –
nad löödi kiiresti tagasi.
…
Kristlased tungisid hiljem taas
hoopidega peale kantsis
saarlastele sel ajal.
Seal olid saanud nii mõnedki haavata,
nii et nad maha vajusid
ja võitlemise igavaseks unustasid.
Nad tegelesid sellega, kuni päev juba kaugel oli.
Osa saarlasi lamas seal
surnult kantsi ees maas.
Siiski valmistusid kaitseks
kantsis viibijad.
Nad oskasid käituda
kitsikuses hästi mehiselt.
Meister käskis siis
headel amburitel
appi tulla.
Kärmed ammukütid võtsid
ammud ja astusid
vihaselt kantsi ette.
Siis kuuldi häda-
karjeid saarlaste suust igalt poolt.
Kristlased sõjakisaga
ründasid kantsi,
mille saarlased kokku olid löönud.
Nad võtsid selle võimuga
ja lõid maha nii noored kui vanad,
kes kantsis olid -
sestap jäid seal ellu väga vähesed.
Mis toimus pärast lahingut?
Meistri võidukas vägi kogunes linnuse juurde ja oldi väga rõõmsad. Kroonik väidab, et tema teada pole ka kunagi hiljem saadud nii suurt sõjasaaki. Kolmandal päeval saabus saarlaste saadik , kes nõudis meistriga kohtumist. Meister pidas vendadega nõu ja käskis saadiku enda ette tuua.
Saadik teatas meistrile, et teda on volitatud sõlmima kindel rahu, tõotades surmakaristuse tagatisel, et enam nad ei astu meistri käsu vastu ning palus meistril olla neile kaitsjaks ja õiglaseks isandaks nagu varemalt.
Meister käskis saarlasi tulla tema juurde, see oleks neile kasuks.
Saarlane tõigi kõik paremad endaga meistri juurde ja tüli lõpetati. Seepeale mindi lahku, kuid,
Meister võttis head pantvangid,
sest tal oli arukas meel
ning pöördus koju tagasi.
Kõik ristiväelased olid rõõmsad, sest saak oli suur ja ilmselt ei olnud ka kaotused tähtsamate sõdalaste ridades märkimisväärsed.
Kahjuks puuduvad riimkroonikas teated saarlaste suuremast väljatungist Kaarma linnusest, mis oleks kulmineerunud mitmetes kirjutistes nimetatud „Uduvere lahinguga“. Selle sündmuse toimumise adekvaatsust on edaspidi põnev uurida.
Praegu aga austame oma mõtetes neid meie kaugeid esivanemaid, kes kaotasid elu, käitudes oma hinges valitsenud vabana elamise ürgse tungi kohaselt.
Arno Kuusk, Uduvere, ajaloohuviline
Artikli kirjutamisel on kasutatud pramiselt järgmisi kirjandusallikaid:
1. Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud U. Eelmäe.Tln.
2. Bonnell E. Russisch-Liwlandische Chronographie von der Mitte des neunten Jahrhunderts bis zum Jahre 1410.Teil 2. Elibron Classics.( Fotokoopiast Internetis).
3. Tarvel, E. 2007.Piiskopi- ja orduaeg 1227-1572. - Saaremaa, 2. Tln.
4. Libe J. 1932. Maarjamaa Lääne ekspansiooni lävena. Eestlased ja uued võimud. - Eesti rahva ajalugu. Tartu.
(Ümbertrükk 1996).
5. Raudkivi P. 2010. Acta Historica Tallinnensia,15.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti