www.parnupostimees.ee 07.04.2011
Eduard Rajari, ajaloolane ja muinsuskaitsja
Pärjad Varbla kiriku raamikabelis 2007. aastal.
Foto: Eduard Rajari
Inimpõlved vahelduvad, sünd ja surm on selle vaheldumise loomulik osa. Muutuvad matmiskombed. Eestlaste kristlikust kalmistukultuurist saab hakata rääkima alles 17. sajandist matmistel kirikaedadesse ulatusliku rõngasristide kasutuselevõtuga.
On küll üksikviiteid ja -nähte, mis ulatuvad isegi 14. sajandisse, ent need on erandlikud ega muuda üldmuljet. 17. sajandil loobuti, õigemini sunniti luteri kiriku survel loobuma matmistest külakalmistutele ja 1772. aastal keiserliku keskvõimu sunnil matmistest kirikutesse ning linnades ja alevites ka kirikaedadesse. Sel ajal rajati Katariina II ukaasi nõuetele ja tingimustele vastavad surnuaiad.
Mõlemad üleminekud olid harjumatult valusad ja pikaldased. Veel 19. sajandi algusest on teateid kalmetesse matmisest. 1772 antud käsku eirati mitmel korral ja uued kalmistud rajati umbes kümne aasta jooksul pärast korraldust.
Siiski võib nüüdisaegse matmiskombestiku ja kalmistute kujunemise alguseks lugeda aastat 1773, kui asuti täitma senati ukaasi.
19. sajandi teisel poolel meil levinud õigeusukombestik on sama mis 100 aasta eestki. Kirikute positsiooni mõranemine 1920.–30. aastatel, kodanliku kombestiku arenemine ja lõpuks nõukoguliku ateismi vägivaldne levitamine kirikliku kombetalituse ahistamisega 1950.-60. aastatel viis kolmanda muutuste laineni matmiskombestikus, selle rituaalse osa ilmalikustamisele. Ilmalike matuste osa on tänapäeval valdav.
Ajalooliste kalmistute miljöö, mida oleme harjunud nägema, hakkas kujunema 19. sajandi alguses. See tähendas piiratud perekonnaplatside kujunemist praeguseks harjumuspäraste hauatähiste ja piiretega. Piirdeta platse ei säilitatud. Aiakultuuri laialdasema levikuga 19. sajandi teisel poolel hakati rajama kalmistutele hekke ja kasutama hauaplatsidel lilli. Veel 1866. aastal W. Petersi tehtud Pärnu Alevi kalmistu plaanil on lilli mõnes kohas, maamõõtja on pidanud neid vääriliseks plaanile kanda.
Kalmistule, mis seni oli lage väli, istutati puiesteed, puid hakati istutama platside nurkadesse. Rahula ideaalkujuks sai korrastatud regulaarne park. 20. sajandi lõpuks on enamik kalmistutest muutunud parkmetsasarnaseks, kus juba liiga tiheda puistu tõttu hävitab loodus muud kalmistul olevat.
Betooni laialdane kasutamine Eestis algas pärast 1870. aastat, kui Kundas hakati tootma Portlandi tsementi. Sellest moodsast materjalist valati piirdeid, hauakive-piirdekõrgendeid, millesse kinnitati tekstitahvlid, isegi hauasambaid. Eriti läks betoon kalmistuinventari materjalina moodi 1930. aastatel. Uudse nähtusena ilmusid kalmistutele hauakastid ja betoonkääpad. Luksuslike kiviristide ja sammaste kõrvale pandi nüüd tunduvalt odavamaid betoonriste, mis sageli oli kohalike ettevõtlike talumeeste toodang.
Kunstipäraselt valatud betoonpiirete asemel hakati 1960ndatel tegema odavaid mannetuid betoonrante, kuni need vanadel kalmistutel lausa keelati. Asemele tulid betoonplokkidest piirded. Alguses tehti neid kõnnitee äärekividest, siis aga spetsiaalsetest piirete markeerimise kividest. Nende levik on praegu massiline ja vanadel kalmistutel ei mõju need kuidagi paremini kui kehvalt valatud piirded. Paremad on need vaid seepärast, et neid on võimalik üles korjata.
19. sajandil hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Taimede-puulehtede imitatsioonina valminud ja rikkalikult poolläbipaistvate portselanlilledega kaunistatud kauapüsivad plekkpärjad olid pikka aega luksuskaup.
1930. aastatel pöörati seoses kodukaunistamise arendamisega palju tähelepanu hauaplatside ajakohasele kujundusele. Töö kandis vilja, hauaplatse hakati kujundama moodsalt ja maitsekalt.
Uuesti hakati kalmistute kujundamisest kirjutama alles 1960. aastatel ja siiski umbes kord kümne aasta jooksul. Hoolimatus ja maitsetus tärkasid umbrohuna kiiresti nii olmes kui kalmistutel.
Vanad ajaloolised kalmistud on muinsuskaitse silma all ja omapäi tegutsemine peaks olema välistatud, kapitaalsete muutuste tegemine – ehituste ja rajatiste püstitamine – tuleb asjatundjatega kooskõlastada.
Nüüdisaegse kalmistu märksõna on “praktilisus”. Kergesti hooldatav, vähe aega nõudev, selline, mis vajadusel võimaldab tellida hooldust. Kahjuks makstakse seejuures sageli lõivu heale maitsele.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti