Jõgevalt Mustveele viiva maantee ääres asub Laiuse (Lais) loss, kus elas pärast Narva all peetud lahingut Karl XII. Karl XII maabus oma armeega 1700. aasta sügisel Pärnus ning marssis sealt Tallinna kaudu Narva alla. 20. novembri kuulsas Narva lahingus lõi Karl XII tsaar Peeter I armeed. Varsti pärast suurt võitu puhkes rootslaste laagris epideemia.
Kuningal tuli talvelaagriks valida uus paik. 13. detsembril lahkus kuningas koos staabiga ning siirdus Flemingi mõisa Laiusel. Seda piirkonda polnud venelased rüüstanud ja seega olid ohvitseridel seal väga head korteritingimused ning toidutagavarad.
Laiuse
Orduajal ehitatud Laiuse loss oli Karl XII ajal täiesti elamiskõlblik. Ehitus koosnes nelja nurgatorniga nelinurksest linnusest. Linnuse läänepoolse müüri ääres oli lagunenud lossikabel. Linnuseõue idaosas oli kümnetoaline elumaja, kus elas kuningas. Lõunapoolses osas oli viiekümnele hobusele mõeldud suur tall. Ümber lossi kulges vallikraav. Juba mõni aasta pärast Karl XII lahkumist Laiuselt põletasid venelased lossi maha ning tänapäevani on seal vaid varemed.
Kuninga ohvitserid olid korteris lähedalasuvates mõisates. Stenbock elas Jõgeva mõisas ja sealt mitte kaugel, Kivijärve mõisas, oli Piperi kaitse alla majutatud kuninglik kantselei. Isegi Prantsuse saadik Karl XII juures, parun de Guiscard, leidis tee läbi Eestimaa asustamata metsade ja oli Kuremaa mõisas, mis asub Laiusest lõuna pool, Tartusse viival teel.
Paljud kirjanikud, nende seas ka Frans G. Bengtsson, kirjeldavad kuninga viibimist Laiusel kui väga õnnelikku ja harmoonilist aega tema elus. Mingit otsest sõjaohtu polnud ja noor kuningas võis sel talvel hästi puhata. Ta võttis osa pidudest ja korraldas ise olenguid, käis karu- ja põdrajahil. Eriti pidulik oli 1700. aasta jõulude pühitsemine. Räägitakse, et kuningas võttis osa jõulumängudest. Enne jõule seati korda ka vana lossikabel. Kuningas sai kohaliku rahva seas varsti väga populaarseks. Ta oli mitme lapse ristiisa, kinkis ühele pruutpaarile väikese mõisa ja koju õele saadetud kirjas jutustas, kuidas ta võttis osa talupojapulmast. Arvatavasti sel talvel tuli Laiusele ka kunstnik Wedekind, kes elas Eestis ja tõenäoliselt maalis ta siin kuninga portree. Ohvitseride parim ajaviide lumesõja ja kuningaga põdrajahil käimise kõrval oli sõit Tartu linna, et käia linna komandandi, kolonel Skytte juures ballidel.
Räägitakse, et kevadtalvel 1701 nähti just Laiuse kohal taevas tähelepanuväärseid endeid. Kord paistis samaaegselt mitu päikest ning teine kord võis näha, kuidas kaks vikerkaart kohtusid ja koos moodustasid nad tagurpidi C, mis oli Karl XII monogramm. See enne tähendas arvatavasti seda, et kõrgemad jõud seisid Rootsi kuninga poolel ja ta tuleb taevalike jõudude abiga sõjast võitjana välja. Kõige tõenäolisemalt olid ka need juhtumid ajendiks paljudele rahvajuttudele, mis räägivad Rootsi kuningast. Eesti rahvajuttudes ei kutsuta Karl XII alati nimepidi, vaid temast räägitakse kui Rootsi kuningast. Kuningal oli peaaegu maagiline jõud. Kus ta ka ei käinud, juhtus ikka fantastilisi asju. Kui kuningas torkas kepi maasse, hakkas kepp juuri ajama ja sellest sirgus elujõuline puu. Legend jutustab edasi, et nii kaua kui puu elab, kuulub Eestimaa Rootsile.
Võluvamad on need muistendid, mis jutustavad sellest, kuidas kuningas põgenes taga ajavate vaenlaste eest. Üks lugu räägib sellest, kuidas kuningas tuli Liplapi külla, kus perenaisel parajasti tuli pliidi all oli. Kui talunaine nägi, et kuningat aetakse taga, käskis ta mehel üleriided seljast võtta ja pingile pikali heita. Kuninga mantli põletas ta ära. Kui venelased sisse tulid, küsisid nad ega perenaine pole Rootsi kuningat näinud. Selle asemel, et vastata, karjus naine: �Ära lösuta siin, sa laisk sulane, parem mine välja ja aita kuningat otsida!" Kuningal hakkas kiire, ta võttis sulase riided ja läks välja. Endastmõistetavalt uskusid venelased, et see oli laisk sulane. Nii kiirustasid nad minema.
Teine muistend jutustab, kuidas kuningas jõudis, vaenlastest jälitatuna Koeru külla. Ta otsis abi ühe talupoja juurest, kes ütles: "Vahetame riided ära, siis nad arvavad, et mina olen kuningas. Kui minuga midagi juhtub, siis hoolitse mu laste eest." Kui vaenlased tulid külla, lõid nad talupoja maha ja ratsutasid seejärel minema. Tänutäheks kinkis kuningas talupoja lastele mõisa. Eesti iseseisvusajal hoolitseti mitmetes maakirikutes Rootsi kuninga mütsi eest, mille ta olevat pärast jumalateenistust maha unustanud. Paljudes Eesti kirikutes leidus keppe ja sauasid, mille hajameelne kuningas oli mõne külaskäigu ajal maha unustanud. Karl XII talvelaager Laiusel oli Rootsi aja lõpu algus Eestimaal. 1701. aasta mais tuli kuningale Stockholmist oodatud abiväge - 10 000 meest. Sama kuu lõpus hakkas Rootsi armee Riia suunas marssima. Mõni nädal hiljem, 17. juunil 1701, sai Karl XII üheksateistkümneaastaseks.
Ajalugu: Põhjasõda ja Karl XII Laiuse linnuses
Rootsi kuningas Karl XII (1682-1718)
Karl XII Päris Rootsi Kuningriigi trooni aastal 1697, pärast oma isa, Karl XI surma. Kuna Karl XII oli sel hetkel vaid 15-aastane, läks riigijuhtimine algul tema ema, Hedvig Eleonora kätte, kes asus juhtima kiiresti ebapopulaarseks muutunud eestkostevalitsust. Vahest just selle tõttu otsustasid juhtivad poliitikud 1697.aasta Riigipäeval kuulutada Karli täisealiseks ning kroonida ta Rootsi kuningaks.
Karl XII oli saanud tolleaegses mõttes hea hariduse, eriti armastas ta matemaatikat, valdas mitmeid keeli ning oli väga töökas. Kuningana oli ta võimekas, väejuhina väga julge, mis kohati viis mõttetute riskideni. Ainsaks puuduseks võis vast pidada seda, et Karl oli väga kangekaelne ega tahtnud kuulda võtta nõuandeid, mis pisutki erinesid tema arusaamadest.
Põhjasõja algus ja Karl XII Laiusel (1700 -1701)
1699. aastal moodustasid Rootsi vastu liidu Venemaa tsaar Peeter I, Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August Tugev ning Taani kuningas Frederik IV. Liivimaa maamarssal von Patkul pakkus Liivimaad August Tugeva kaitse alla.
1700.aastal lõi Karl XII taanlasi ning sama aasta hilissügisel võitis ka vene tsaari Peeter I Narva all. Pärast võitu soovis kuningas jätkata sõjakäiku Venemaale, kuid saabumas oli talv ja lahingud tuli mõneks ajaks edasi lükata. Nii otsustaski Karl XII jääda talvituma sõjast laastamata Tartumaale ning vahetult enne jõule saabus Karl XII Laiusele.
Ligi pool aastat valitses Karl XII Laiuselt Rootsi riiki, samal ajal leidis laiuse linnuses aset ka vilgas diplomaatiline tegevus- kuningaga olid kaasas ka Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV saadikud. Käisid tihedad läbirääkimised Poolaga Venemaa vastase liidu sõlmimiseks.
Talvel tehti väiksemaid sõjakäike: suhteliselt edutu retk kindralmajor Magnus Stenbocki juhtimisel Oudovasse ning kindralmajor Jakob Spensi juhtimisel Petseri vastu. Mõlemad retked piirdusid sisuliselt ümberkaudsete külade põletamisega.
Märtsi algul korraldas Karl XII oma sõjameestele Jõgeva väljal lumelahingu, kus kaheks jagatud sõjaväest üks pool ründas ning teine osa kaitses kindlust. Kindlus ise oli veega üle valatud ning seetõttu üsna jäine; tulistati ka püssirohuga täidetud papist padruneid. Lumelahing ei möödunud siiski päris ohvriteta- üks sõdur sai surma ning paar sõjameest vigastada. Lumesõda lõppes suure pidusöögiga.
Laiusel korraldati peale lumesõja erinevaid üritusi. Mitmeid kordi käis Karl XII Eesti talupoegade pulmas, millest ühed peeti isegi Laiuse lossis. Rootsi sõdurid olid ka mitmetele eesti lastele ristiisadeks.
Legendi kohaselt istutas Karl XII enne lahkumist pastoraadi aeda kolm pärna,millest üks kasvab seal praegugi.
1701. a mais lahkus Karl XII Kuramaale.
Põhjasõja lõpp (kuni 1721)
1704.a vallutas Peeter I Tartu, Narva ja Jaanilinna.
1708/09.a tungis Karl XII Venemaale ning ühendas Ukraina vabastamiseks jõud kasakahetman Mazepaga. Talv osutus Karl XII vägedele raskeks- levisid taudid ning toimusid pidevad venelaste kallaletungid.
1709.a said Karl XII väed Poltaava lahingus lõplikult lüüa ning kuningas ise põgenes Türgisse, kus sultani abiga piirati sisse Peeter I väed. Kuna venelased olid nõus loovutama Aasovi kindluse, said nad loa vabalt lahkuda.
1710.a viis Venemaa Baltikumi vallutamise lõpule, langesid Riia, Pärnu, Kuressaare ja Tallinn.
1718.a naases Karl XII Türgist ning langes Fredrikshaldi kindluse piiramisel.
1721.a sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel Uusikaupunki rahu, millega Rootsi loovutas Venemaale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Karjalast, kuid sai tagasi tänapäeva Soome alad. Venemaa kohustus maksma kompensatsiooniks Liivimaa eest kaks miljonit riigitaalrit ning Rootsi sai õiguse osta Baltikumi sadamatest igal aastal 50 000 rubla eest tollivabalt teravilja, mis oli kaugelt suurem kogus kui Rootsi enne Põhjasõda Eesti- ja Liivimaalt välja vedas.
TEET VEISPAK: Karl XII – kaotaja kuningas
www.epl.ee 22.04.2005
Karl XII (1682–1718) oli kuningas, kes kaotas Põhjasõja ja tõi Rootsile kaela katastroofi.
Rootsi kuningas Karl XII on läbi aegade saanud kõige vastuolulisemate arvamuste osaliseks. Teda on taevani kiidetud kui suurepärast sõjameest, teda on kirutud kui Rootsi suurriigi hukatusse saatjat.
Enamasti on see sõltunud hindajate maailmavaatest ning huvidest, sest “kuningat saab kasutada peaaegu kõigeks”.
Bengt Liljegren (1961) ei ole oma käsitluses antavates hinnangutes emotsionaalselt kategooriline, nagu paljud tema eelkäijad, kuid ta seisukohad Karl XII suhtes ei ole ka kaksipidiselt mõistetavad: “taktikuna oli Karl XII hiilgav, aga strateegina oli ta Rootsile katastroof”, “ka hinnang Karl XII kui riigimehele peab paratamatult kujunema negatiivseks: (---) igatahes ei saa väita, et Karl XII tegi kuningana ära tubli töö. Tema ülesanne oli hoida Rootsit ja selle elanikke ning hoolitseda nende eest; sellega ei saanud ta kindlasti hakkama” jne.
##Antud töö huvitavamaks osaks võib pidada Karl XII isiksuse analüüsi, mida varasemates, ehkki muidu igati arvestatavates uurimustes (nt Ragnhild Marie Hattoni “Charles XII of Sweden”, 1968) ei ole nii põhjalikult ette võetud. Ei ole põhjust kahelda, et just selle analüüsi, mis allikate piiratuse tõttu ei saa paratamatult olla kõikehõlmav, taustal saab paremini mõistetavaks kuninga sageli jäärapäine tegutsemine, tema kompromissitus, jäikus, absoluutsuse taotlus, riskialtisus jne – ühesõnaga kõik see, mis viis Rootsi suurriigi kokkuvarisemisele. Aga ka kuninga isiklik vaprus, tema osavus lahinguväljadel jne.
Siiski ei ole raske nõustuda teise rootsi ajaloolase Peter Englundi arvamusega, et Karl XII selgepiiriline ja jäik pühendumus oma eesmärgile, mis kannustas teda sõjalistes ettevõtmistes, “muudab ta koledaks ja kohutavaks, ohverdab suure ürituse nimel iga asja ja iga inimese, lõpuks ka iseenda”. Kuidas ka ei vaataks, Karl XII oli kaotaja kuningas.
Sõdurid mängisid lumega
Kas kõigel sellel on täna enam mingit eluliselt olulist tähendust? Vaevalt küll. Kuid vastuolulisi tundeid tekitava sümbolina püsib Karl XII tänagi inimeste teadvuses. Mingi sümboli tähendus on Karl XII säilinud Eestiski.
Naljaga pooleks võiks viidata kas või alates 2003. aastast juba mitmendat korda korraldatavale Laiuse lumelahingule (teatavasti viibis Karl XII pärast Narva lahingut Laiusel talvekorteris, kus lasi sõduritel harjutamise eesmärgil vallutada lumest kindlust), mille kontseptsioonist loeme, et see kuninga ettevõtmine “tõstis kindlasti selles lahingus osalevate rootsi, soome, saksa ja eesti sõjameeste ühtekuuluvustunnet” ja tänapäevane lumelahingu “projekt on kõigile väärtuslik ja vajalik: rootslastele ja eestlastele on ta meie ühise ajaloo üks positiivsemaid ja ühendavamaid (---) sündmusi”.
Mis teha, kui muud enam võtta pole. Siinkohal oleks sobilik nimetada Margus Laidre lühikest, kuid sisutihedat raamatu järelsõna “Karl XII Läänemere idakaldal ja idakaldalt”. Kuigi jah, mis halba selles siis oli, et Eesti ala 1710. aastast Venemaa alla läks? Saabus ju pikk rahuperiood, mida on eestlaste demograafilise arengu seisukohalt võimatu alahinnata.
Liljegreni raamatu juurde tagasi tulles tuleb ütelda, et hea ajalooraamat – seda antud töö kahtlemata on – ei vasta kunagi kõikidele küsimustele lõplikult, vaid jätab otsad lahti. Selle autor ei püstitagi ülesannet vastata küsimusele, kuidas kõik tegelikult oli, ta kannab endaga kaasas oma ajastu ajalootunnetust ja sellest tulenevaid individuaalseid küsimusi. Ja Liljegreni kirjutuslaad on väga sümpaatne, kohati lausa poeetiliselt nauditav.
Kuhu kadus Karl XII?
Postimees aastal 1926
Selgus Tartu linnaarhiivist. Üks Tartu linna arhiivist päritolev teaduslik töö on hiljuti ühes silmapaistvas Rootsi ajaloolises ajakirjas ilmunud. See on linnaarhivaari A. Hasselblatti uurimus pealkirja all "Karl 12. ja Tartu", mis 1925. a. Karli ühingu (Karlinska sörbundets Arsbok) aastaraamatus Rootsis Lundis trükist ilmus. Kirjutuses käsitatakse seni lahendamatut küsimust, kus kuningas Karl 12. 30.maist kuni 17.juunini 1701. a. elas, kui ta oma talvekorterist Laiuselt lahkus ja kõik oma sõjaväed Düüna ääre viimiseks Tartu koondas. Selgus, et kuningas esiti oma peatuskohaks valis Tallinna maanteelt 3km ida pool oleva endise Raadi " Rosenhofi ", hiljem Ilmatsalu pool oleva " Rahingo " talu.
Laiusel välja antud Karl XII korraldus
Tagamaks armee viljaga varustamist on mõisnikel ja talupoegadel keelatud viia vilja linnadesse müügiks.
Klikka: http://www.eha.ee/plakatid/details.php?ger=&id=898
Missuguses Tähtvere talus Karl XII viibis?
Artiklist selgub, et olemas oli küll Rahingo küla aga säärase nimega
talu oli juba tollal unustusehõlma vajunud.
Karl XII tubakakott
1932 aastal tehti Eestis visiidil olevale Rootsi kroonprintsile üllatus.
Väljaspool kava tehti kroonprintsile Haapsalu raekojast lahkudes üllatus.
Keegi naine nimega Helene Sündeva tõi kõrgele külalisele punase pärlitega
tikitud tubakakoti, mis kuulunud vanasti Kaarel 12. Tubakakotti ootamatult
üle andes ütles naine, et nimetatud tubakakott olnud põlvest põlve nende
perekonna omandus, kuid nüüd ta kasutab juhust anda omaaegse Rootsi
kuningaperekonna omandust üle kuninglikule kõrgusele.
Kroonprints oli kingist eriti vaimustatud ja tänas südamlikult Helene
Sündevat.
Karl XII haud avatakse
www.postimees.ee 21.10.2009
Rootsis jätkatakse kuningas Karl XII surmaga seotud saladuste uurimist.
Teadlased said loa avada Stockholmis Riddarholmi kirikus asuv haud, kirjutab STT.
Uurijad loodavad saada uut informatsiooni kuninga surmaga seotud tulistamise kohta.
Karl XII suri Norra sõjaretke ajal 11. detsembril 1718. aastal.
Kuninga surma kohta olnud käibel erinevaid teooriaid. Kõige levinumad on, et ta tapeti norralaste poolt või siis oli tapjaks keegi tema lähikonnast.
Karl XII hauda on ka varem avatud, viimati 1917. aastal.
Teadlased loodavad tänapäeva tehnika abil teha muu hulgas kindlaks, millisest materjalist teda tabanud kuul oli.
Kuninga haua avamine läheb maksma umbes üks miljon Rootsi krooni.
Karl XII uurimisprojekt peaks käivituma järgmisel aastal.
Karl XII oli Rootsi kuningas 1697–1718.
Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Rootsi vastu liidu ja alustasid 1700 Põhjasõda. Ta lõi 1700 Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706 Poola sõjast välja astuma.
1707 asus Karl XII sõjakäigule Venemaa vastu. Poltava lahingus 1709 sai ta hävitavalt lüüa ja põgenes väeriismetega Türki. Alles 1715. aastal läks ta tagasi Rootsi.
Kuningas langes 1718. aastal Norras Fredrikshaldi kindlust piirates.
Tema valitsemisajal minetas Rootsi meretagused valdused ja suurriigiseisundi.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Vaata ka: http://www.kungkarl.se/inenglish.htm
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti