Koorejaamad - Saaremaa külameiereid

www.meiemaa.ee 28.03.2011

Autor: Arvi Truu

Koorejaamade rasvaproovide tegemine Laadjala meiereis 1930. aastate lõpul.
Nikolai Königsfesti foto

Saaremaa mõisates, kus peeti rohkem kariloomi, olid oma väikesed piimakojad. Neis kooriti piima, hapendati koort ja tehti võid. Mõisates, kuhu oli palgatud oskuslik meier, tehti ka juustu.

Esimese maailmasõja ajal, kui palju lehmi rekvireeriti, jäid seisma ka piimakojad.

Eesti Vabariigi algaastatel, kohe pärast toiduainete väljaveo- keelu tühistamist, hakati ka Saaremaal propageerima piimaühingute loomist. Kuna kogu Euroopas oli suur nõudmine rasvainete järele, hakati meiereides tegema võid ekspordiks. Meiereisid oli Saaremaal algselt mitukümmend, aga püsima jäi kümmekond suuremat. Väikestest meiereidest said koorejaamad, kus piima ainult kooriti. Mõnel koorejaamal oli oma juhatus. Koor veeti koorejaamadest keskmeiereisse, kus see võiks tehti. Konsulendid kontrollisid ka koorejaamu.
Vahel juhtus nii, et üks piimaühistu asutas „kogemata” koorejaamu teise piimaühistu piirkonda.

Algselt olid Saaremaa koorejaamad väikesed, rajatud külasaunadesse, õueköökidesse, kuuridesse ja isegi arestimajja. Majadel olid õlg- või laudkatused. Koorejaama sisseseade moodustasid vesivann piima soojendamiseks ja käsikoorelahutaja piima koorimiseks. Kuna 1920.aastatel sai piima eest head raha, panid koorejaamade rajamisel talunikud ise käed külge, korraldades ehitusmaterjalide ülestöötamise ja vedamise talguid, hankides materjale randajooksnud laevadelt, käies koorejaama ehitamisel abitöid tegemas ja annetades piimaraha. Näiteks 1932.a. Võhma koorejaama ehitamisel tegutsesid piirkonna 120-st piimatoojast agaramalt Jaan Lepp, Jüri Varik, Toomas Rander, Laas Pahapill jt. Uus koorejaam Võhmale sisustati 1956.a. tühjaksjäänud kivimajja. Koorejaama projekti koostas Mustjala Võitööstuse pearaamatupidaja Valdur Heinmets.

1950.aastatel ehitati ka Võlupe uus koorejaam. Selle koorejaama seinakivid valas ja aitas müüri laduda nende ridade kirjutaja. See oli omaaegsel Saaremaal ainulaadne ehitus, kuna Karja Võitööstuse direktor Kruuse oli suutnud Tallinnast Toompea varustuskontorist välja rääkida tsingitud katuseplekki, mis oli sel ajal suur haruldus. Uudne oli ka jõuülekandeseadmete paigaldamine põranda alla.

Suured ja nägusad koorejaamad olid juba 1930.aastatel Pöide ja Valjala piimaühingutel. Hea nägi välja ka Pihtla Piimaühistu Vätta koorejaam. Tagavere koorejaam, üks Eesti moodsamaid, kus oli juba ruumides keskküte, valmis 1939.a.

Kuressaare linnas paiknesid koorejaamad endise Kaarma-Suurevalla vallamaja juures Pärna tänaval, maakonnavalitsuse maja keldris ja Rehemäel. Siit sai linnainimene ka piima osta.

Piim toodi koorejaama tavaliselt hobutranspordiga külakorda
Kui vedajateks olid lapsed, aitasid vanemad inimesed neil piimakanne tõsta. Toodi ka käsikärudega ja jalgratastel.

Et Saaremaa koorejaamad olid väikesed, ostsid nad mõnikord ära mandrimeeste väikseksjäänud sisseseade. Nii töötas veel 1960.aastatel Võhma koorejaamas „Silkeborgi” tehases 1854.a. valmistatud tiivikpastörisaator, mis nüüdseks on jõudnud Imaverre Piimandusmuuseumi. 1950.a. oli Saaremaal 42 koorejaama.

1960.a. oli jõutud niikaugele, et enamus koorejaamu töötas elektrijõul, kusjuures kõrvalistes kohtades toodeti elektrit aurumasinaga. Koorejaamades hakati valmistama ka kaseiini ja juustu.

Varem on koorejaamade juures vastu võetud mune, võid ja rasva piimanormide katteks. Laimjala koorejaamas laaditi patareiraadiote akumulaatoreid, Käeslas käiati vikateid, Uuelõve koorejaamas saeti laudu, Tõnija koorejaamas trükkis Vassili Riis „punast kirjandust”. Mõnes koorejaamas oli metsavendadel pelgupaik. Taaliku koorejaamas väntas Peeter Tooming 1968.a. filmi „Koduküla”. Kõigis koorejaamades varuti vasikate libemagusid laabi valmistamiseks, et saaks teha kaseiini ja juustu.

Kui autod hakkasid piima vedama, said koorejaamadest piimavastuvõtupunktid. Küladest piimapukkidelt võtsid piima peale piimabussid või selleks kohandatud tsisternautod. 1970.aastaks Saaremaal koorejaamu enam ei olnud. Tühjaks jäänud koorejaamahooned said uue rakenduse. Haeska, Sauvere, Laugu ning Pamma koorejaamadest on saanud elamud. Koikla ja Laimjala koorejaamadest tehti jahimajad. Mõnes koorejaamas on tegutsenud kauplus. Osa koorejaamahooneid on ka hävinenud.

Koorejaamade ajastul veel „euronõudeid” ei olnud ja iga külalapski oli kursis, kuidas piimast koor, kaseiin, või ja juust saab. Nüüd seda enam ei näe. Piima saab ju poest!