www.parnupostimees.ee 07.04.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Vajadusel tehti Pärnust tellitud huvireise Riiga, nagu Eliisabeti kiriku laulukoori oma 11.–14. juulil 1936.
Foto: Olaf Esna erakogu
Tallinn pole Rooma, kuhu teatavasti viivad kõik teed. Pigem oli vanasti suvel see Rooma Pärnu, millega ühenduse pidamiseks ülejäänud linnade autobusside omanikud agaralt liinilube taotlesid.
1928. aastal, kui Pärnu ja Tallinna vahel sõitjate vedamise õigus oli pealinlaste käes, meenus Pärnu nimekale bussiliinide pidajale Karl Siitanile, et on veel teisigi pealinnu. Ta sõitis aprillis Riiga ja rääkis sealse teedeministeeriumiga läbi Pärnu ja Riia vahelise autoühenduse sisseseadmise suhtes.
Ühendusepidamine algas kas mai lõpul või 1. juunist. Liinibussi sõitma ei pandud, küll aga suur kuuesilindrilise mootoriga Renault’ kupeeauto, mis kahe linna vahelise maa läbis viie-kuue tunniga. Väljasõit Pärnust oli igal esmaspäeval ja reedel kell 7 hotell Bristoli juurest ja Riia maantee 37 garaaþist. Riiast tuldi tagasi igal teisipäeval ja laupäeval kell 15 hotell Roma juurest.
Liivimaa pealinnaga autoühenduse pidamine kestis poole septembrini. Järgnevate aastate regulaarsest ühendusest ei ole ajalehtedesse kirjalikke jälgi jäänud, küll aga mõnest bussireisist. Edasi-tagasipilet sellisele reisile maksis 7.50 krooni. Bussiliikluses saime küll läbi Lätita.
Ühendus Tartuga
Tartu–Pärnu vahelise autobussiliini käimapaneku algatusega tuli 1929. aastal välja Tartumaa bussiliinide pidaja August Kook, kes teedeministeeriumilt palus luba panna 1930. aastal kahe linna vahel liikuma kolmel päeval nädalas autobuss.
Tegelikult 1930 regulaarne bussiühendus Taaralinnaga ei käivitunud. Pärnusse sõitis mõnel pühapäeval aga uus luksusbuss, mis oli muretsetud Tartu–Viljandi–Pärnu liinile.
Buss oli pikk ja lai, varustatud 75hobujõulise mootoriga. Küttesüsteemiga sõiduriistas olid mugavad sohvalaadsed istmed ja iga istme vahel signaalnupp peatuse nõudmiseks. Tartu ja Pärnu vahelise maa läbimiseks kulus bussil kuus tundi ehk poole vähem kui rongil ning edasi-tagasisõit maksis kümme krooni.
Paraku ei saanud korrapärasest bussiliiklusest asja enne 1934. aastat. Siis sekkus Pärnu linnavalitsus ja saatis märgukirja teedeministeeriumile, et lõppude lõpuks lubataks autobussiühendust Tartu ja Pärnu vahel.
Regulaarne liiklus algas 18. juunil 1934 August Koogi firma korraldusel, kuid ainult kaks korda nädalas. Tartust väljus buss igal kesknädalal ja laupäeval kell 14, Pärnust pühapäeviti kell 18 ja neljapäeviti kell 5.
Enne pideva ühenduse algust käisid tartlased 62kohalise bussiga Pärnus laulupeol. Tagasiteel läks buss Voltvetis Riitsaare talu kohal põlema. Leegid said alguse tulisest summutist. Inimestest tulvil bussis tekkis paanika ja bussiustel rüsinas sai mõni daam muljuda. Talu kaevust võetud veega suudeti leekidele piir panna, ära põles veidi põrandat ja mõni šassiipruss.
Sõitjaid sellel liinil, mis lõpetas 1. septembril, jätkus.
1935. aastal hakkas Pärnu ja ülikoolilinna vahel sõitma autobuss juba igal äripäeval peale esmaspäeva alates 1. juunist. Pärnust väljus buss äripäeviti kell 4.30 ja pühapäeviti kell 18.
Pärnu linnavalitsus saatis teedeministeeriumile järjekordse märgukirja ja taotles suvekuudel suvitajate huvides Tartuga igapäevast bussiühendust. Märgukirjas mainiti, et selle bussiliini pidamiseks leidub huvilisi Pärnu bussiomanike hulgas. Tähelepanu juhiti sellelegi, et Pärnu–Tartu bussiliin ei rivaalitse raudteega, kuna seda halva sõiduplaani ja aegluse tõttu vähe kasutatakse.
Sellel aastal oli bussi peatuskoht Grand Hotelli esine. Suvel Tartust täislaadungiga tulnud buss lõpetas kahe linna vahel kurseerimise 15. septembril, sest sõitjate hulk kuivas kokku.
1936., 1937. ja 1938. aastal algas autobussiühendus Taaralinnaga 15. mail ja lõppes 1936. aastal 1. septembril, järgmistel aastatel kaks nädalat hiljem.
1937. aasta suvel pani Kook liinile uue mahuka Tartus ehitatud 42kohalise autobussi. Kahe linna vahelistest teeoludest räägib õnnetus 3. augustil 1937, kui Võrtsjärve juures vajus bussi tagaosa läbi tee ja sõitjad said põrutada. Vahetult enne liinipidamise lõppu ehk 14. septembril sõitis Tartu liinibuss Uulus surnuks Johann Loomanni lehma, kes maanteel kõndis.
1939. aastal väljus buss Pärnust Tartusse kell 5 teisipäevast laupäevani ja Pärnust kell 18 startiv buss oli käigus ainult pühapäeviti 15. septembrini.
1940. aastal nähti suviste bussiliinide sõiduplaanide koostamisel algul ette, et sel liinil hakkab buss sõitma ainult kolm korda nädalas. Pärnu linna protesti ja selgituse peale, et jäänud ainsaks Läänemere-äärseks suvituslinnaks, peaks tartlastel Pärnusse pääs olema vähemalt kuus korda nädalas, võetigi seda arvesse ja alates 15. juunist ei saanud heade mõtete linnast supellinna sõita ainult esmaspäeval.
Ühendus Viljandiga
1930ndate keskel hakkas Pärnu viljandlasi nende järve äärest ära meelitama. 1933. aasta kevadel andis Viljandi maavalitsus korralduse hakata sillutama bussiliikluse tarvis üht otsemat maanteed.
Iva oli selles, et rongiga kulus Pärnusse jõudmiseks üheksa tundi loksumist ja seepeale saadi Pärnus veeta vaid kaheksa tundi. Bussiga sõites kulus ainult viis tundi ja linnas sai olla 9–22. Edasi-tagasisõidu hind oli kolm krooni, üheotsapilet maksis 1.75 krooni.
Viljandi–Pärnu autobussiliini luba taotles Viljandi bussiliinide pidaja Joachim Wernecke. Viljandi ja Pärnu maavalitsuse toetusel andis teedeministeerium talle loa pidada kahe linna vahel bussiühendust kord nädalas ehk igal pühapäeval. Bussiliin käivitus 9. juulil 1933, liinil olid vahepeatused Kõpus, Kanakülas ja Kilingi-Nõmmes. 1934. aasta suvel jätkus bussiühendus kahe linna vahel pühapäeviti. 1935 lõppes ühendusepidamine sõitjate vähesuse tõttu juba 6. septembril, kuigi liiniluba kehtis 15. septembrini.
1936. aastal maksis edasi-tagasipilet kolm krooni, sõideti 15. juunist 15. septembrini.
1937–1938 oli ühendus 1. juunist 1. septembrini. 1939 üritas maanteedetalitus bussiliini kui raudtee konkurenti sulgeda, aga sekkus Viljandi maavalitsus. 1940. aastal sõideti 16. juunist 1. septembrini.
Ühendus Haapsaluga
1938. aastal käivitati 1. juunist 1. septembrini prooviliin Pärnu–Haapsalu. Pärnu bussiliinipidajate trio Pavelsoni, Passi ja Kiidemaa autobuss väljus puuturult laupäeval kell 15.40 ja viis soovijad Lihulasse, kus istuti ümber Haapsalu liinipidaja Rudolf Altbergi sõiduriista, mis toimetas nad Haapsallu. Üheotsapilet maksis 3.50 krooni, edasi-tagasisõit kuus krooni.
Ilmselt sõitjate vähesuse tõttu 1939. aastal selle liini kohta enam teateid ei ole. Altberg oli Pärnumaa juurtega mees ja oma rauatööoskused omandanud Pärnus.
Ühendus Kuressaarega
Pärnust Kuressaarde sõitjad kasutasid Pärnu–Lihula bussi ja istusid seal ümber Kuressaarde minevale bussile. 1938. aastal muudeti ühendus ametlikuks ja alustati 20. jaanuaril. Buss sõitis igal äripäeval. Pärnu trio buss väljus puuturult kell 15.40 ja viis sõitjad Lihula raudteejaama, kus ootas Kuressaare buss. Kuressaarest väljus buss öösel kell 2.50, et olla 8.45 Pärnus.
1939 muudeti liin Pärnu–Virtsuks (Kuressaare). Nüüd sai Pärnust Virtsu ja pärast väina ületamist võis istuda Kuivastu–Kuressaare omnibussile. Ühendus algas 1. juunil ja kestis 1. septembrini, liini pidasid samad pärnakad, kes olid kvalifitseerunud aktsiaseltsiks Side.
1939. aasta suvel soovis Pärnu ja Paide vahel bussiliini pidama hakata J. Kruusement, kes esitas vastava palve Järva maavalitsuse teedeosakonnale, kuid selle plaani käekäigu kohta andmed puuduvad.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti