www.parnupostimees.ee 10.02.2012
Olaf Esna, bibliofiil
Rüütli 28 ehk kunagiste reederitest omanike järgi Uttopärdi maja on oma ajaloo enam kui 135 aasta jooksul olnud tegutsemiskohaks nii pankuritele kui ärimeestele ja poepidajatele.
Foto: Olaf Esna erakogu
Kui koolipoisina tädi juures elasin, rääkis ta vahel oma külalistega minu mõistes hiina keeles. Ühtki majanumbrit nad ei teadnud. Jutt käis ikka Lipsoni, Lõvi ja Adamsoni apteegist, Andreksoni, Aspe, Ammende, Makarovi, Linde, Schmidti, Jacke majadest.
Kauplusedki olid Kahni, Jeeriku, Sepa ja muud poed. Kust mina, poisinaga, pidin neid täiskasvanutele veel reaalselt eksisteerivaid/eksisteerinud inimesi teadma, nagunii olid nad kas surnud, Siberisse küüditatud või välismaale põgenenud.
Riigipanga Pärnu osakonna maja oli neile Uttopärdi maja. Nii omapärast nime ei osanud ma seostada ühegi linnu, looma või esemega. Olen küll sellest hoonest 2003. aastal 55 rida kirjutanud, aga vahepeal on vanust ja tarkust juurde tulnud.
Majast ja omanikest
Maja olevat ehitatud 1875. aastal, kuigi olen näinud 1864. aastatki. Arvatav arhitekt on Reinhold Ludwig Ernst Guleke (1834–1927), kes aastatel 1875–1881 oli Pärnu linnaarhitekt. Loomulikult ei ehitatud seda hoonet tühja koha peale, vaid ikka varasema ehitise asemele. Kolmas korrus lisati majale alles 1895. aastal.
Millal reederid Uttopärdid (ka Uttopert, Utopert) maja oma valdusse said, pole praegu selge. Igatahes 1878. aastal, kui ilmus esimene Pärnu valijate nimekiri, neid seal veel ei ole. 1909. aastal on maja Marta Uttoperti nimel ja 1923. aastal on omanikud tema pärijad.
1934. aastal omandas hoone pankrotipesast odavalt, vaid 36 500 krooni eest kindlustusselts Eesti. Selle seltsi Pärnu osakond oli Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisusega suka ja saapa suhetes. Seltsi 1911. asutatud Pärnu osakond kolis 1913. aastal, kui juba jõudis omale ametniku palgata, manuliseks laenu-hoiuühisuse juurde Endla teatrisse ja tegi kaasa kõik asukohavahetused: Endlast Uttopärdi majja (1925), sealt 1931 ”valgesse koolimajja” (Mirage) ning tagasi Uttopärdi majja (1939).
Suuresti on see seletatav sellega, et mõlemas ettevõtmises olid tegevad peaaegu ühed ja samad inimesed. Näiteks preester Jüri Välbe, kauaaegne kindlustusseltsi asjaajaja, oli seltsi ruumis hiljem juhataja, aga panga ruumides käis kui ühisuse juhatuse liige.
Hambaarst August Tammann oli ühes toas juhatuse, teises toas nõukogu liige. Oma põhitegevuseks kindlustusseltsil nii suurt maja vaja ei läinud, sest 1936 oli osakonnas ametis ainult seitse meest. Seltsi ajakirjas öeldakse: ”Maja omandamine sündis vabade kapitalide mahutamise sihiga.”
Kindlustusselts Eesti tegi hoones suurema ümberehituse, sest varem oli teisel ja kolmandal korrusel olnud vaid üks suur korter.
Selts ja ühisus olid sõbrad-semud küll, aga rahakotid olid lahus. 1939. aastal ostis laenu-hoiuühisus seltsilt maja juba 70 000 krooniga. Mõne aastaga oli hoone kallinenud kaks korda!
1939 läks Uttopärdi majas suureks lõhkumiseks ja ehitamiseks. Arhitekt Mart Merivälja projekti järgi sai hoone keldrisse katlamaja keskkütte tarvis, sellele laoruumi, veel ühe äriruumi. Hoovipoolsele tiivale ehitati peale kolmas korrus, teisel ja kolmandal korrusel lammutati rida vaheseinu, trepikoda laiendati juurdeehitusega. Peasissepääs kaeti Pärnus esimest korda Vasalemma marmoriga, mis läks maksma 1500 krooni ja kaalus 15 tonni.
Lammutatud kandvaid vaheseinu asendavad raudtalad maksid 5000 krooni. Tööde käigus tekkis nii palju prahti, et seda veeti ära 1200 hobusekoormat.
Esimesele korrusele jäi kolm kaupluseruumi, kolmandale neli korterit. Teine korrus oli tervenisti panga ja kindlustusseltsi osakonna käes. Kolmandiku korrusest hõlmas operatsioonisaal.
15 ruumi hulka kuulusid nõukogu saal, juhatuse tuba, asjaajaja kabinet, Eesti tuba, ametnike söögiruum. Kaks ruumi olid tulekindlad. Remonditöödeks kulus 43 000 krooni ja maja hinnati 120 000 krooni peale. Laenu-hoiuühisus lootis aastas saada üüri 9000 krooni ümber.
Pankadest üürnikud
Uttopärdi maja on olnud mitme panga pesa. Ilmselt on juba maja ehitamisel võimaliku üürnikuna silmas peetud rahaasutust ja ruumid hästi kõrged ehitatud. Esimesena saab seostada selle majaga Riia Kaubanduse (Kommerts) Panka, mille osakond loodi Pärnusse juba 1873. aastal.
Peale muude pangateenuste reklaamivad riiakad tulekindlat, soomustatud võlvialust raha, väärtpaberite ja väärtesemete hoidmiseks. Kirjade järgi likvideeriti see osakond 1921. aastal.
Rudimendina on 1922. aasta kalendris veel kirjas Petrogradi Riia Kaubapank. Riia Kaubanduse Panga osakonnad läksid AS Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pangale ning selle Pärnu osakond oli Uttopärdi majas edasi 1925. aastani.
1925. aasta 1. juulist 1931. aasta aprillini tegutses majas Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus. Vabanenud ruumidesse asusid kaks pisipanka: 13. juulist 1931 kuni 1938. aasta lõpuni Pärnu Majaomanikkude Pank ja Pärnumaa (hiljem Pärnu) Ametnikkude Ühispank. 11. detsembrist 1939 kuni riigistamiseni iseseisev Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.
Kuidas rahvas paljaks rööviti
Pärast juunisündmusi 1940 hakkasid inimesed oma hoiuseid pankadest välja võtma. Vastuseks sellele kehtestati telegraafi teel pankadele 19. juulist moratoorium esialgu kuuks ajaks, hiljem pikendati seda 1. jaanuarini 1941.
Moratooriumiga keelati üle 100 krooni kuus isiku kohta välja maksta, välja arvatud töötasudeks ja riigimaksudeks. Erakorraliselt lubati 300 krooni välja maksta neile, kes sõitsid Moskvasse põllumajandusnäitusele. Samal ajal keelati väärtpaberitehingud ja nõuti nende registreerimist 30. juuliks.
Natsionaliseeritud krediidiühistus lõpetati valitud organite volitused ja juhiks määrati komissar. Blokiti kõik seifid, neis olnud väärismetallid ja valuuta, riigistati iga väärtus maksumusega üle 240 krooni (300 rubla). Ühtlasi riigistati kõik sissemakstud kapitaliosakud, samuti hoiused, mis ületasid 1000 rubla (800 krooni) moratooriumi lõpetamisel 1941. aasta jaanuaris.
Natsionaliseeritud pangas tuli koostada minimaalse ajaga natsionaliseerimise bilanss, mis kuulus kinnitamisele natsionaliseerimise peakomitees, mis lõpetas tegevuse 6. septembril 1940. Tema ülesanded panganduses delegeeriti rahanduse rahvakomissariaadile. Majandusministeeriumi juures tegutses aga pankade peakomissar, Gutkini suure riidekaupluse pearaamatupidaja Vseviov.
Pärast natsionaliseerimist pidid pangad kõik oma välisnõudmised üle andma Eesti Pangale ja asuma likvidatsiooni. Laenude sissenõudmist füüsilistelt isikutelt jätkati isegi likvideerimisel.
Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse ruumides jätkus rahandustegevus, aga juba uue korra tingimustes. Kindlustusselts Eesti Pärnu osakond kaotati. 15. detsembril 1940 tuli pangategevuse kõrval avada seal vastavalt ENSV rahvakomissaride nõukogu määrusele kesktööhoiukassa.
Pärnut okupeerivate vägede vahetumise järel 1941. aastal võtsid kohalolevad laenu-hoiuühisuse nõukogu ja juhatuse liikmed panga taas üle ning moodustasid uue juhatuse. Sakslaste poolel tegutses juba enne tsiviilvalitsuse sisseseadmist panganduse volinik dr Lutze. Ilmselt tuli temaga kooskõlastada panga taasavamine. Juba 30. septembril 1941 kuulutati Uus Elus, et Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus võtab raha hoiule, annab laenusid, garantiisid ja toimetab muid pangaoperatsioone.
Laenu-hoiuühisus reprivatiseeriti Saksa võimude poolt 1943. aasta novembris ja sai tegutseda 1944. aasta septembrini. Pangas jätkus tegutsemisruumi kindlustusvalitsuse Pärnu inspektuurilegi.
Pärast järjekordset võimuvahetust 1944. aasta sügisel asus selles majas Pärnu keskhoiukassa nr 6734, mis aasta lõpuks kolis Kalevi (Rüütli) 40a Eesti Panga majja, kus praegu asub SEB.
Hoiukassa tegi ilmselt ruumi NSV Liidu Riigipanga Pärnu osakonnale, mis haldas Uttopärdi maja 1973. aastani.
Muud üürnikud
Mingil ajal on selles majas töötanud Pärnu kolmeklassiline linnakool. Kui Endla selts Rüütli 40 (Mirage) puupaljaks põles, siis pärast vahepeatust Malmö ja Akadeemia nurgal kolis selts 1907. aastal Uttopärdi majja ning jäi sinna korterisse oma maja valmimiseni 1911. Aastail 1928–1933 tegutses Uttopärdi majas Pärnu töölisteater, mille asutamise mõtte üks algatajaid oli Maksim Unt ja juhatuse liikmeid Johannes Vares-Barbarus.
1973. aasta aprillis koliti maja kolmandale korrusele Pärnu keskraamatukogu direktori kabinet ja metoodika- ning komplekteerimisosakond. 1. juunil hakati teisele korrusele viima lugemissaali raamatuid. Lugemissaal avati 6. jaanuaril 1974.
Raamatukogu jäi Uttopärdi majja pidama 30 aastaks ja alustas kolimist oma praegusesse asupaika 2003. aasta jaanuaris.
1931–1932 resideeris majas vandeadvokaadi abi Roman Mathiesen, hilisem kurbkuulus vangi pandud linnanõunik.
1929 võtsid haigeid vastu dr Otto Tomberg, sisehaiguste ja laste- ning kopsuarst, ja tema abikaasa dr Julie Tomberg-Rosimannus, kes ravis hamba- ning suuhaigeid ja pidas selles majas vastu mitu aastat.
Kauplused
Uttopärdi majas oli ruume kolmele kauplusele. Seega on peaaegu poolteise sajandi jooksul sealt palju üürnikke läbi käinud ja kõiki neid on raske fikseerida. Igatahes 1886 kauples hoones manufaktuurikaubaga Oscar Meyer, keda järgmisel aastal asendas Voldemar Dultz, kelle pood oli Uulu viinavabriku ainus müügikoht Pärnus, peale selle müüs ta ainsana siin mitme Riia viinavabriku tooteid Riia hindadega, konjakit, arrakit, Jamaica rummi, porterit ning kõiksugu Vene- ja välismaa veine.
Viinapoed on visa hingega ja Dultz pidas vastu vähemalt 1916. aastani kui mitte kauem. Kui Esimese maailmasõja tõttu oli alkoholiga kauplemine keelatud, pani ta rõhku koloniaalkaubale ja fajanssnõudele.
Vee tänava kioskitest kolis Uttopärdi majja 1. jaanuaril 1924 oma kaubamaja Nikolai Raist. Nüüd kaubeldi nahkade ja jalanõude, rõivaste ja kangastega. Ei puudunud galanteriitootedki. Suure hooga alanud kauplemine ei kestnud kaua: juba 1926. aasta detsembris reklaamiti, et äri lõpetamise tõttu on kogu kaup saadaval väga odavalt.
1928–1929 tegutses majas L. Kullisoni moeäri: kootud jakid, meeste- ja naistepesu, pesuriie, triiksärgid, pitsid, lipsud.
22. novembril 1928 avas oma riidekaupluse AS Textil. Kaubeldi pesu-, kleidi- ja ülikonnariide, tasku- ja käterättide, voodi- ja laudlinade, tekkidega.
1929 oli samas juba O. Kofkini valmisriiete ja kootud esemete äri. Ruumi jätkus veinikaupluse Viktoria likööridele, napsidele, pähklitele, banaanidele ja viigimarjadele.
1930 pidas poodi V. Klaassen, kes müüs veine, likööre ja haldas veinitehase Viktoria ladu.
1931 võttis Klaasseni veini-, likööri- ja delikatessikaupluse üle G. Kaluschsky ning pidas vastu 1940. aastani.
1931. aasta jaanuaris avas kübara- ja moeäri J. Birnik, jäädes samale paigale 1940. aastani.
1935 avas oma abikaupluse AS Heinrich Puls ja pakkus ostjatele ehitusmaterjale, õlivärve, teraskaupa, majapidamistarbeid ning koloniaalkaupa. Äri jätkati veel 1940. aastalgi, kui aktsiaselts oli riikliku kontrolli alla võetud.
1938. aastal avasid Uttopärdi majas kirjastuse ja reklaamibüroo Lehemehed E. Laarman (Heido Laarne), Boris Parming ja E. Vallak. Nemad lubasid avaldada mitteperioodilisi väljaandeid, vahendada reklaame, dekoreerida vaateaknaid, võtta vastu perioodikatellimusi.
Saksa okupatsiooni ajal oli hoones tööstuse-kaubanduskeskuse Pärnu kontori kauplus nr 79. Ilmselt kandis H. Pulsi abikauplus sama numbrit juba 1941. aastal, sest sakslased võtsid venelastelt palju asju muutmatult üle.
Sõja järel oli selle tööstuskauba äri number 77, mis hiljem muudeti Katiks ja mida rahvas kutsus nõudepoeks. Birniku poes olid kogu aeg galanteriitooted ja Vene valitsuse lõpuaastatel Rubiin. Mitu aastat pidas vastu Arno äri, nüüd asuvad seal Fashion Factory ja pesupood Linette.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti