www.eestielu.delfi.ee 24.02.2012
Viimsi Teataja
Viktoria ja Selma Aksberg sõidavad tühjade kalakastidega linnast Viimsisse Suurevälja sadamasse. Tähelepanelik vaataja näeb tagaplaanil ajastu märki – Tallinna lahes seisvat sõjalaeva
Viimsi Teataja
Rannarahva Muuseumi arhiivikappides on seitsme luku taga üsna huvitavaid kirjutisi, millest laiem avalikkus suurt midagi ei tea. Tahaksime edaspidi kapiust natuke praotada ja põnevamaid kirjatöid ka teistele lugeda anda. Viimsi Teataja on selleks lahkelt leheruumi lubanud.
Rubriigi pealkirja seletuseks natuke etümoloogiat. Laevrikk on Põhja- Eesti vaste sõnale haakrik, mis tähendab hukkunud laevade vara, mis meri on randa ajanud, laiemalt - igasugust mereaju. On huvitav kokkusattumus, et sõna haakrik on seotud ka Aksi saare nimega. Nimelt seostatakse mõlemaid vanasoome sõnaga haakse, mis tähendab paati. Haakrik tuleneb tänini kasutusel olevast soome sõnast haaksirikko - laevahukk.
Nüüd Aksist veidi konkreetsemalt. Hiljuti ilmunud raamatus "Aksi - mereriik Tallinna külje all" on ära trükitud kümmekond paadimeister Harald Aksbergi kirjutatud artiklit ja mälestust ta kodusaarest. Kuid muuseumi arhiivis leidub veel mitmeid tema seni avaldamata kirjutisi ja edaspidi saavad ka lehelugejad nendega tutvuda.
Eesti Vabariigi aastapäeva ajal sobib koos Harald Aksbergiga 96 aasta taguseid suuri ajaloosündmusi meelde tuletada ja teada saada, kuidas need ühelt Põhja-Eesti väikesaarelt paistsid. Fotosid jääretkest muuseumis kahjuks ei ole, kuid kaks Aksi fotograafi August Luusmanni ülesvõtet aitavad 1917.-1918. aastate väikesaare miljöösse sisse elada.
Külvi Kuusk, Rannarahva Muuseum
Pärast seda, kui vene keiser Nikolai oma perega oli hukatud, valitses Tallinnas suur segadus.
Paksust Margareetast olid vangid lahti lastud ja torn põlema pandud. 1918. aasta veebruari lõpul, kui meri oli jääs, läks rida laevu Keri majaka juurest ida poole, mõned laevad jäid aga Kerist ida poole seisma. Ka jäämurdja Jermak liikus nende juures ja ajas korstnatest paksu musta suitsu välja. Siis oli näha mitme päeva jooksul inimesi jääl kõndimas, kes läksid laevade poole, mõned küsisid ka öömaja Aksi saarel. Ühel õhtul tuli umbes viisteist inimest, mehi ja naisi, kes palusid öömaja. Muidugi kardeti ka natuke - kes teab, mis revolutsioonimehed teevad. Kuid öeldi ikkagi: "Kui olete rahulik rahvas, anname heameelega öömaja, sest öösel külmute jääl surnuks." Tuba oli soe ja neile tehti süüa nii õhtul kui ka hommikul. Oli ju saare kirjutamata seadus, et põgenik, reisiline või merehädaline ja tuulepaastus olijad kutsuti sööma ja tehti magamisase ööbimiseks. Jaapani Mats oli tulnud linnast Aksi saarele revolutsiooni eest peitu ja ütles: "Minul on nii kange pistul, mis laseb läbi metsa ja mina ei maga!" Mats elas oma perega meil. Hommikul läks rahvas jälle jääle laevade suunas, mis asusid umbes 15 kilomeetrit-versta meist eemal.
1918 tegi mu isa Aleksander koos paari töömehega paaditöökojas paati. Kuna laudu oli võimatu osta, saeti neid sealsamas palkidest pukkidel, üks mees ülal ja teine, vist Juhan Koit, all. Paar nädalat pärast vene laevade minekut oli tore kevadine päikesepaisteline ilm ja lauasaagimine käis täie hooga. Keegi oli käinud Prangli poes ja rääkis lauasaagijate juures, et kahe nädala eest kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik. Joosep Oberg (organist Hugo Lepnurme onu Tsitre külast, toim.), meie isa eluaegne sõber ja töömees, tuline Eesti rahvuslane, oli saega üleval palgil ja taipas silmapilkselt sündmuse suurust. Ta hüüdis mitu hurraad ja hüppas üleval palgil õhku, nii et ta puukingade klobin kostis üle saare. Õhtul oli söögilauas palju rääkimist. Töömeeste seas olid ka põgenikud, kes elasid meie juures, nagu Jaapani Mats - Madis Härm, muhulane ja Naissaare väimees ning teine Naissaare väimees, saarlane Juhan Koit. Need mehed olid head jutumehed. Mäletan, et Kaguotsa Jaan oli just jäält hülge lasknud, millest ka meile oma osa liha andis. See oli alati suur pidulik sündmus, kui hülgeliha laual oli, ja seekord veel eriti eriline.
Harald Aksberg
Paat Wea Aksi Madise rannas Sepapaja neemel. Numbrimärk paadil - Wrangel N 275 - on veel kirillitsas. Esiplaanil on näha Aksi Madise kividega toestatud puust paadisild. Wea oli üks Aleksander Aksbergi kuulsamatest paatidest, mis valmis 1915. aastal ja müüdi 1917.-1918. aastal. Arvatavasti valmistub perekond koos külaliste ja lastega pühapäevaseks väljasõiduks. Vasakul seisab Gustav Aksberg, kajutiukse ees on paadimeister Aleksander (valge särgi ja vestiga) ja ta naine Rosine. Põlvpükstes heleda peaga poiss võib olla 8-aastane Harald.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti