www.meiemaa.ee 09.01.2012
1804. aasta maikuus käis kõikvõimas Aleksander I Eestis. – Voodi, kuhu tuli ronida redeliga. – Rahvusriietes eesti neiud võlusid tsaari.
Tallinna Post 5.05.1939
Anto Juske arhiivist
13. mail 1804, külastas vene keiser Aleksander I Saaremaad. See oli saarlastele suurimaks sündmuseks. Selle au eest, et kõikvõimas vene tsaar külastas Saaremaa elanikke, võlgneti tänu Baltimaade kindralkubernerile krahv Buxhoevedenile, kes oli tsaarile seda nõu andnud. Buxhoeveden ise oli Saaremaalt pärit ja sellega arusaadav tema huvi Saaremaa vastu.
Keisri kavatsus Saaremaad külastada tehti kulleri kaudu teatavaks ja sõnum keisri saabumisest jõudis Kuressaarde
8. mail. Seega jäi ettevalmistuste tegemiseks kaunis vähe aega. Algas palavlik tegevus. Kindralkuberner tegi korralduse, et keisri maaleastumise kohas Kuivastus seatakse kivist verstaposti otsa kotka kuju, ja et Muhu piiskop Kellmann keisrit tervitaks.
Keisril pidi kaasas olema 10 tõlda, mille jaoks igas postijaamas pidid valmis seisma 60 hobust.
Samuti tehti korraldus, et keisri tarvis Kuressaares üks lihtne puhas tuba korda seataks, üleliigse toreduseta, sest keiser ei sallivat kullatud ja kalli riidega ületõmmatud mööbleid. Linnavalitsusele anti käsk hoolt kanda, et tänavad puhtad oleksid ja kodanikud viisipäraselt riietatud. Õhtul oli ette nähtud ball mõisnike kojas ja teisel hommikul eine.
Kõik mõisnikud maalt kutsuti linna ja maanõunikud pidasid kolm päeva nõu, kuidas keisrit vääriliselt vastu võtta. Kulutulena levis suur uudis maal ja linnas ning pani vaikse saare kihama, eriti aga Kuressaare linna.
Kuressaarlastele mõjus sõnum keisri tulekust nagu sipelgapessa visatud kivi
Sest nüüd polnud mitte kardetav abikuberner Campenhausen tulemas, vaid keiser ise. Küll kõlas ka sellel õhtul Kuressaare vaikseil tänavail öövahi hüüd: “Kuulge vahimehe laulu, kell on 10 löönud ära,” aga palju linna kodanikke ja nende naisi ei saanud sellel ööl silma kinni.
Vaevalt oli päike 9. lehekuupäeval tõusnud, kui kogu linn oli jalul. Endise vaikuse asemel käis kõikjal kibe töö. Pesti uksi ja aknaid, puhastati õuesid ja tänavaid ning politseinikud jooksid palehigis edasi-tagasi, sest nelja päevaga tuli kogu see mustus ära koristada, mis aastaid oli kogunenud.
Teistsugune ärevus ja põnevus valitses mõisades. Siin pidasid daamid nõu, milliseid kleite säärase keiserliku balli jaoks valmistada. Küll oli abikuberner Campenhausen oma ballide tarvis kindla “univormi” kehtima pannud – sinise kleidi ja selline oli igas perekonnas olemas, aga tekkis kartus, et ühesugused kleidid võiksid keisrile vahest ühekarvalist loomakarja meenutada. Seda ei tohtinud olla! Eks räägitud Suurel maal juba muidugi kõiksuguseid pilkavaid lugusid Saare rahvast. Seepärast rakendati kõik õmblejad, keda aga kätte saadi, töösse, et ööd ja päevad uusi kleite valmistada.
Siis saabus suur päev. Muhu kaldal Kuivastus võtsid keisrit vastu maamarssal von Sass ja maanõunik von Berg. Keisrit saatsid kindralkuberner krahv Buxhoeveden, vürstid Czatorski, Lieven ja Volkonski, kindral von Suchteln ja ihuarst v. Williers.
Mere äärest kuni tõllani oli maha laotatud punane riie, millel keiser tõllani kõndis. Tõlda astudes pani keiser tähele, et punane riie kiiresti kokku rulliti ja ratsaniku kätte anti, kes viibimata edasi kihutas. Et keiser nobedasti armastas sõita, siis sai ta Muhu kiriku juures ratsaniku kätte ja andis naeratades käsu temast mööda sõita ja jõudis enne teda Väikese väina ääre.
Lõunat sõi keiser Saaremaal Tumala mõisas
Pärastlõunaseks puhkamiseks oli talle valmistatud kõrge voodi poole tosina patjadega. Naeratades silmitses keiser kõrget padjaga ja heitis siis ühele madalale kõvale sohvale. Lühikese puhkuse järele sõitis ta edasi Kuressaare poole.
Sellel teel sai Aleksander I midagi näha, mida ta mujal polnud näinud. Kindralkuberner, kes ise saarlane, teadis väga hästi, kui ilusad on saar-laste rahvariided. Sellepärast ta oli mitmesse kohta tee äärde seadnud rahvariietes poiste ja tüdrukute salku rahvatantse tantsima.
Keisrile meeldisid eriti Mustjala, Kihelkonna ja Anseküla ilusad rahvariided. Keiser sõitis ikka lahtises tõllas, nii et ta kõike hästi nägi.
Selleaegne sillakohtunik, kes ka kaasa sõitis, oli üks neid Saaremaa elanikke, kes iial polnud jalga kodupaigast kaugemale saanud. Ühes kohas, kus maantee vaevalt kahe sülla kõrgusele tõusis, ta küsis kaastundlikult keisrilt: “Förenten Ev. Majestät sich auch für Berge?” (Kas majesteet kardab ka mägesid?). Millele keiser naeru alla surudes vastas, et ta mägesid ei karda.
Linna peatänavas seisid kummalgi pool tänavat 12 valgeis sitskleitides kodanikutütart. Kaks nendest, bürgermeistri ilusad tütred, seisid teine teisel pool tänavat kõrgetel alustel ja hoidsid käes pikka lillevanikut, mis ulatus üle tänava. Aga kui keiserlik tõld nende kohale jõudis, kadus neitsikute julgus ja nad lasksid vaniku käest lahti, mis kukkus keisrile vastu rinda.
Teised kümme tütarlast aga viskasid lilli keisri tõlda. Sellest kohkusid hobused nii, et pistsid lõhkuma. Osav ja kindlakäeline kutsar aga hoidis suurema õnnetuse ära. Kohe käskis keiser hobused kinni pidada ja astus tõllast maha ja läks jalgsi edasi, kusjuures neiud tema ees kõndisid ja lilli teele puistasid, kuni mõisnikekojani, kuhu keiser korterisse asus.
Õhtul peeti ball maanõumehe Güldenstubbe juures, kuhu olid tellitud mängima moosekandid Virtsu mõisast. Keiser tantsis siin tähtsamate daamidega.
Suurt segadust tekitas peokorraldajaile prouadele kui keiser palus klaas piima ja tükikese jämedat leiba.
Kähku peeti nõu ja jõuti otsusele, et kõrgele külalisele ei kõlba anda nii lihtsat toitu, pealegi tema auks korraldatud ballil. Arutati, mida talle õieti anda tuleks. Piima poolest oli hea nõu varsti leitud, aga mida jämeda leiva asemel anda, see sünnitas peamurdmist, kuni viimaks kellelegi prouale meenus, et tema koolipreili, kes Hamburgist pärit, oli hiljuti saanud häid veepakke. Silmapilk saadeti järele. Nüüd oli daamidel hea meel, et võisid keisrile nii head suupistet pakkuda. Varsti toodi keisrile hea maiusroog: Saksamaa veepakid ja hõbekarika täis värsket koort – aga oh imestust, keiser ei võtnud pakutavat maiuspala vastu, vaid ütles, et see polevat see, mida ta soovinud.
Balli ajal saabus käskjalg ja tõi Pariisist Napoleoni kohta sõnumeid, mille peale keiser kohe ballilt lahkus ja läks mõisnikekotta, kus tal kaleviga ehitud toas oli öökorter valmistatud. Kui teda magamisaseme juurde juhatati, millel patjade virn oli veel kõrgem kui Tumalas, siis tähendas keiser naeratades, et voodisse pääsemiseks tuleks tal kasutada redelit. Ta käskis ühe madratsi sohvale tõsta ja heitis sinna.
Järgmisel hommikul einetas keiser maanõumehe v. Buxhoevedeni juures. Tagasisõidul, kui keiser jõudis Väikese väina äärde, saabus jälle uus käskjalg. Keiser laskis endale sõnumi ette lugeda. Tema rõõmsailmeline nägu tõmbus murekortsudesse. Sõnum oli jälle Pariisist ja teatas, et Napoleon oli lasknud end keisriks kroonida.
Mõni päev pärast Aleksander I ärasõitu tulid Saaremaa mõisnikud kokku ja otsustasid seda suurt sündmust Saaremaa ajaloos jäädvustada sel viisil, et kivile, millel keiser istus Väikese väina ääres, pidi kirjutatama selle sündmuse kirjeldus ja kivi ümber pidi varjuks müür ehitatama. Peale selle otsustati kirikusantide heaks mõisnike kassast iga aasta 50 rubla maksta, mis selle kivi juures pidi välja jagatama.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti