www.parnupostimees.ee 27.10.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Kaltsu-Marideks nimetasid tartlased oma esimesi autobusse, mille veokasti kattis puldanriie, mis ajapikku ilmastiku mõjul kulus ja hakkas narmendama.
Pärnu ühistranspordi näidiseid Tahkuranna kirikupühal.
Fotod: Olaf Esna erakogu
Enne teist suurt sõda meie maanteedel ja tänavatel liikunud autobussidest pole ainsatki säilinud ja vaid mõnest on fotojäädvustused. Nende järgi otsustades olid bussid algaastatel õige armetud, ega tartlased oma esimesi busse muidu Kaltsu-Marideks ega vaestevankriteks kutsunud.
Ometi aasta-aastalt olukord paranes ja 1930ndate teisel poolel Tallinna ja Pärnu värkstubades, mida M. Seileri mootoritehas või tõllassepp Vaimani töökoda Euroopa autotehastega võrreldes olid, tehtud sõidukid kannatasid ette võtta juba pikemaid reise läbi Euroopa.
Juhan Tamm näiteks käis V. Pavelsoni Mercedes-Benzi alusvankrile ehitatud ja rahvast täis bussiga 1937. aastal Pariisis maailmanäitusel ja seejärel tiirutas Šveitsi mägedes Genfini. Reis läbi kuue riigi kestis ligi kuu aega ja sõiduk pidas vastu.
Kui tähtis mees oli sel ajal bussijuht, näitab see, et Šveitsi hotellis oli bussijuhile kõik tasuta, mujal riikides anti talle tuba poole hinnaga.
Reeglite kehtestamine
Kui bussiliikluse algaastatel võis vaba mees vabal maal tiirutada suvalise sõiduriistaga, siis järk-järgult hakati selleski valdkonnas korda looma ja reegleid kehtestama.
26. ja 27. aprillil 1928 korraldas Pärnu linnavalitsus kõikide registreeritud mootorsõiduriistade ülevaatuse vastava komisjoni ees. Esimesel päeval pidid Vabadusväljale (praegu park) tulema sõidukid numbrimärkidega P-1 kuni P-50, järgmisel päeval alates P-51st.
Täht P tähendas Pärnut ja number sõiduvahendi järjekorranumbrit Pärnu linnavalitsuses registreerimisel.
1930. aasta algul hakati rakendama maanteede seaduse punkti, mille kohaselt linnas sõitvad autobussid pidid vastama linnavalitsuse kehtestatud ja teedeministeeriumi kinnitatud nõuetele. Siiani polnud Pärnu linnavalitsus selle seaduse järgi toiminud ja seepärast nõuti nüüd kohe ministeeriumile saatmiseks autobusside ehitusplaane.
Sama aasta sügisel hakkas teedeministeerium nõudma autobusside ühtset värvimist. Bussi ülaosa pidi olema võõbatud tsinnooberiks, alusraam ja porilaud mustaks ning lagi (katus) valgeks või valkjaskollaseks. Järgmisel aastal hakkas ministeerium nõudma, et bussiakende vahed oleksid helekollased.
Veel kehtestati, et bussis tohib istekohti olla vastavalt mootori võimsusele. Nii võis 11hobujõulise mootori korral olla bussis 13 istekohta, 13hobujõulisel 15 ja 16 hobujõu puhul 18 istekohta.
Nõuded autobussidele
1933. aastaks jõuti välja töötada detailsed nõuded autobussidele. Buss ei võinud olla laiem kui 225 sentimeetrit ja selle lagi pidi taluma 200kilogrammist raskust. Vähemalt 42 sentimeetri laiused ja 40 sentimeetri sügavused istmed pidid paiknema sõidusihis. Miinustemperatuuriga sõitvad bussid tuli varustada kütteseadmega. Aknad-uksed ei tohtinud sõidu ajal põriseda.
Bussipõrandatele oli ette nähtud linoleum. Sõiduki tagaotsas oli nõutav suur aken. Ülalpool tuuleklaasi ja külgedel pidid bussil olema sõidusihti näitavad viidad, kusjuures tuuleklaasipealne tuli pimedal ajal valgustada.
Veel nõuti sõiduplaani ja -hindade väljapanemist, istekohtade arvu ja keelusilti suitsetada ning bussijuhiga sõidu ajal juttu ajada.
Bussis oli teedeministeeriumi maanteede ja ehituse osakonna pitseeritud kaebuste raamat, kuhu sõitjad võisid kirjutada märkusi väärnähtuste kohta. Samuti nõuti liikumise raamatut sõitjate arvu fikseerimiseks ja esmaabikarpi.
Bussi ei tohtinud võtta rohkem inimesi, kui oli märgitud sildil, ega joobnud isikuid. Keelatud oli suitsetamine, kui selleks polnud erikupeed, korraga ei tohtinud avada mõlema külje aknaid ega tekitada tuuletõmmet, kui kõik sõitjad sellega nõus polnud.
Keelatud oli võtta bussi kaassõitjaid segavaid pakke ja kergesti süttivaid aineid, nagu bensiin, eeter, ning inimesi, kelle rõivad võisid kaaskodanikke määrida.
Bussijuhid ja sõjakangelased
1936. aastal kehtima hakanud seaduse kohaselt jagunesid autojuhid kolme liiki. Kõrgema klassi moodustasid isikud, kes võisid juhtida tasulist reisijatevedu tegevaid autobusse ja veoautosid. Neilt nõuti nii jõuvankri kui liiklusmäärustiku põhjalikku tundmist ja vastava juhieksami sooritamist. Nad pidid olema üle 23 aasta vanad, vähemalt kolm aastat juhina töötanud ja läbinud psühhotehnilise katse.
Vabadusristi kavaleride poole hinnaga sõidu soodustus hakkas kehtima 1936. aasta algul mõne bussifirma algatusel ja osal liinidel.
25. augustil 1938 toimus Pärnu linnavalitsuses üleriikliku autobuseliinide pidajate ühingu juhatuse koosolek, kus otsustati, et 1. oktoobrist 1938 võimaldatakse kõikidel Vabadusristi kavaleridel kõikidel Eesti bussiliinidel sõita 50protsendise hinnaalandusega.
1938. aastal hakkasid teedeministeeriumi maanteede talituse alluvuses töötama nii linnas kui maal pidevalt liiklust kontrollivad ametnikud. Pärnumaa kuulus ühte regiooni Saare-, Lääne- ja Viljandimaaga.
Kontrolör Ants Pint astus Pärnus ametisse sama aasta septembris. Ta oli relvastatud, tema auto oli eriliste tunnusmärkidega ja liikluseeskirja rikkujaid karistas ta otse sündmuskohal.
Liikluskorraldus
1938. aasta oktoobris saatis täisühing Pavelson, Pass ja Kiidemann Pärnu maavalitsuse kaudu teedeministeeriumi maanteede talitusele palvekirja, milles muu hulgas kurdeti: ”Peale selle oleme sunnitud teatavaks tegema, et Pärnu linnavalitsus on lasknud Pärnu linna piirides Kuressaare (Haapsalu) maantee sillutise sedavõrd ära laguneda, et liikumine jõuvankritega on seal muutunud täiesti võimatuks ja hädaohtlikuks. Kuna Kuressaare maantee on väga elava liiklusega tänav ja seda mööda väljub Pärnust neli autobuseliini, siis peaks Pärnu linn selle korrashoiu eest hoolt kandma.”
Liiklusõnnetuste ärahoidmiseks tehti ettepanek määrata linna läbiv pealiiklustee järgmiselt: Riia maantee alates Rähni tänavast marsruudil Aleksandri (Vanapargi) – Kalevi (Rüütli) – Laidoneri (Vee) – Suursild – Tallinna maantee palvemaja pargini (Ülejõe gümnaasium). Peateega ristuvad tänavad tulnuks tähistada vastavate rahvusvaheliste liiklusmärkidega. Siis oskaksid välismaalased Pärnust läbi sõita ega eksleks enam linnatänavatel. Pealegi oli võõraid aasta-aastalt rohkem oodata, eriti seoses 1940. aasta Helsingi olümpiamängudega.
Pärast peatee määramist ja tähistamist tulnuks keelata vankritega veetavate koormate liiklemine Kalevi (Rüütli) tänaval. Malmö tänav paluti muuta ühesuunaliseks, mõnel tänaval tõsta lubatud kiirust 40 kilomeetrini tunnis ja Suursillal alandada kiirust 20 kilomeetrini tunnis. Paraku pole teada, kuidas linnavalitsus ettepanekutele reageeris.
1940. aastal keelas uus võim Kalevi (Rüütli) tänaval alates 8. juulist kuni edaspidise korralduseni igasugused veovoorid ja veoautoliikluse. Sellega seoses seati üles vastavad liiklusmärgid.
Samal ajal lubati Pärnu linna tänavatel ja Riia maanteel mootorsõidukitel sõita ainult 30kilomeetrise tunnikiirusega, sildadest võis üle sõita ainult kümnekilomeetrise tunnikiirusega ja sõidukiirust maanteedel alandati 60 kilomeetrini tunnis.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti