www.parnupostimees.ee 02.11.2011
Waldhofi–Supelpargi liinil sõitnud autobuss Pärnu mudaravila ees.
Pärnumaa ühistranspordiärimees Karl Siitan.
Fotod: Olaf Esna erakogu
Esimene märk Pärnu linnarahvale liikuma pandud autobussist pärineb 1923. aastast. Nimelt sõitis autoomnibuss number 2 pühapäeval, 10. juunil Riia maanteelt Lauri rohukaupluse juurest Endla ees peatust tehes laulupeo platsile. Sõidupilet maksis 15 marka.
Number 2 on ilmselt registreerimismärk, E. Lauri rohukauplus asus Riia maantee 62, laulupidu toimus praegusel Kalevi staadionil ja Endla vana maja kohale jääb hotell Pärnu.
Regulaarne, igal äripäeval toiminud bussiliiklus Waldhofi ja turuplatsi vahel algas 20. oktoobril 1923. Buss väljus Waldhofi juurest pooltundidel alates kella 6.30st, lõpetades kell 18.30. Keskpäeval pidas bussijuht tund aega lõunat. Turuplatsilt väljus buss täistundidel 7–19.
Bussipeatused olid Krasnojarski kasarmute (Tammsaare puiestee otsas), Rähni, Sepa, Aleksandri (Vanapargi), Endla ja postkontori (praegu Rüütli 23) kohal. Pilet maksis kümme marka nii kogu marsruudi kui suvalisest peatusest pealetuleku korral. Liinipidaja oli A. Hint, aga tema karjäär jäi lühikeseks, sest mees ei suutnud sõiduplaani järgida. Seepärast otsustas Pärnu linnavalitsus 1924. aasta algul temalt liiniloa ära võtta.
Veebruari lõpul andis linnavalitsus Waldhofi ja kesklinna vahelise bussiühenduse pidamise õiguse A. Tšemessovile, kes selle eest nõustus linnale maksma 6000 marka renti.
Juba märtsis Tšemessov loobus ja liiniluba anti üle Kristjan Sarapikule, kes jätkas ühenduse pidamist endiste hindadega ja samadel tingimustel. 1925. aasta aprillis tuli Sarapik lagedale ideega hoida linnas korralikku bussiühendust ainult laupäeviti ja pühapäeviti, sest sõitjaid oli vähevõitu. Korraliku ühenduse toimimist takistas Riia maantee sillutamine.
Karl Siitani aeg
1926. aasta jaanuaris andis linnavalitsus bussiühenduse pidamise ainuõiguse linna piires ehk Waldhofi vabriku, turuplatsi ja supelpuiestiku vahel 1926. aasta jooksul Karl Siitanile.
Linnavalitsus kehtestas pileti hinnad: Waldhofist turuplatsini 15 marka, Rähni tänava nurgalt turuni kümme marka, niisama palju maksis peatustevaheline sõit. Hindu ei tohtinud linnavalitsuse loata tõsta. Liinipidamise ainuõiguse eest maksis Siitan linnale aastas 6000 marka.
Liiniloa Siitanile andmise poolt kõneles asjaolu, et ta oli juba mitu aastat korralikult hoidnud bussiühendust Pärnu ja Sindi vahel. Traditsiooniliselt esimesel jõulupühal buss ei sõitnud.
1926 sõidutas K. Siitan ja Ko pärnakaid rahuldavalt. Kui Siitan 1927. aasta algul linnavalitsuse poole pöördus ja selleks aastaks liiniluba soovis, öeldi “jah”. Küll palus Siitan rendi määra poole võrra vähendada, sest eelmine aasta oli lõppenud kahjumiga. Pole teada, kuidas linnavalitsus rendi alandamisele reageeris, kuid Waldhofi ja turu vahel alustas buss kurseerimist 5. veebruaril, väljudes Waldhofist endiselt pool- ja täistundidel. Tavakohaselt ei sõitnud buss 1927. aastal esimesel jõulupühal.
K. Siitani ja Ko kätte anti bussiliin 1928. aastalgi. Siitan plaanis panna bussid sõitma kahel liinil: Jannseni tänavalt Sauga jõe silla (Siimo silla) otsa juurest Vee, Rüütli, Aleksandri (Vanapargi) tänavat ja Riia maanteed pidi Raekülani ning suvekuudel mudaravila tegutsemise ajal rannast mööda Supeluse, Vilmsi (Nikolai), Rüütli tänavat ja Riia maanteed Raekülani. Inimesi pidi hakkama vedama kuueistmeline Renault’ auto.
Linnavalitsus määras pileti hinnad: Siimo silla juurest turuni kümme senti, turult Rähni tänavani kümme senti, Rähni tänava kohalt Papiniidu jaamani kümme senti, Papiniidu jaama juurest Raekülla ikka kümme senti. Kahe peatusevahe läbimine maksis 15, kolme puhul 25 ja nelja peatusevahe sõitmine 35 senti.
Turu ja Waldhofi vahel pidi hakkama sõitma 16kohaline Renault’ buss juba 20. märtsil. Siitan tellis bussi Prantsusmaalt jaanuaris, kuid kohaletoimetamine venis ja sõiduk jõudis liinile alles 2. juunil. Selle ajani tuli leppida olemasolevaga.
1929. aasta kohta veel niipalju, et Raekülani buss siiski ei jõudnud, küll kurseeris Siimo silla ja Waldhofi vahet juba kaks autobussi. 11. ja 12. novembril buss number 1 seisis, sest sõidukile pandi peale küttesüsteemi.
1930. aasta 15. jaanuaril hakkas buss number 2 Siimo silla asemel startima hoopis Ülejõelt palvemaja pargi juurest (praegu Ülejõe gümnaasium). Sealt alustas buss täis-, Waldhofist pooltundidel.
Tundub, et Ülejõe rahvas ei hoolinud suurt jalavaeva vähendavast bussiliinist ja see taandus tavaliseks turu–Waldhofi marsruudiks. 10. juulil oli see buss remondis ega sõitnud ja 3. novembrist jäi sõitjate puudusel talveks seisma.
1931. aasta 26. juuni ajalehes on järgmised paar rida: ”Autobus nr 1, milline peab liini Waldhofi ja Ülejõe vahel, sõidab nüüd ka üle väikese silla kuni surnuaia väravani. Sõitjaid leidub.” 1. juunist hakkasid mõlemad bussid sõitma Waldhofist surnuaia väravani pooletunniste vahedega. Bussid olid liinil 7.30–18.30.
1932. aasta aprillis katkes ajutiselt ühendusepidamine. Jäämineku tõttu oli nahksild pealt ära. Vaheaega kasutati bussi remontimiseks ja värvimiseks.
1932. aasta septembris palus K. Siitan linnavalitsuselt luba anda liinipidamise õigus edasi Rudolf Passile (Vahtra 2). Linnaisadel polnud selle vastu midagi.
Rudolf Passi aeg
Pass sai küll linna bussiliini oma kätte, aga alles 22. märtsil 1933 hakkas buss pärast pikemat ”puhkust” sõitma Waldhofi ja Vana-Pärnu vahet. Peagi oli liinipidaja sõitjate arvu suurendamiseks sunnitud pileti hinda alandama. Aprilli lõpul hakkas Waldhofist turule ja Vana-Pärnust Endlani sõit maksma senise 15 sendi asemel kümme senti.
Passil oli ainult üks autobuss ja kui sellega midagi juhtus, jäi liin seisma. Oktoobris kulus bussi remontimiseks nädal ja rahvas pidi harjutama kõndimist.
Aasta lõpul jäeti buss jälle ajutiselt seisma ja ühendus taastus alles 14. jaanuaril 1934. Ajutine katkestus kordus veebruaris ja buss hakkas sõitma uuesti 21. märtsil.
Bussiliikluse üle nuriseti. Näiteks pilet Endla juurest Lembitu (Krasnojarski) kasarmuteni maksis kümme senti, kuid samast kohast tagasisõidul 15 senti. Septembris jäi Siimo sillal liinibussi alla Voldemar Irdi (Uus-Sauga 25) lammas ja sai surma. Ird tegi politseile avalduse ja süüdistas lamba surmas bussijuhti.
Aasta lõpul lõppes linnavalitsuse kannatus ning tõusis nurin Passi korraldatava bussiühenduse üle: buss olevat vana, tihti rikkis ja sageli hilinevat. Linnal oli plaan anda liin kellelegi, kel on parem buss. Ühtlasi taheti luua suvine bussiliin Ülejõe–raudteejaam–Rüütli tänav–supelrand, et ametnikud saaks lõuna ajal käia meres suplemas.
Linna leping Passiga lõppes 1. novembril 1934 ja järgmist lepingut oli linn nõus sõlmima senisest korralikuma sõiduriista liinile panemise tingimusel.
Lennuki saeveski omanikud Hirschfeld ja Goldberg omakorda palusid linnavalitsust pikendada bussiliini Raeküla koolimajani oma tööliste jalavaeva vähendamiseks.
Pass laskiski valmistada uue ja moodsa autobussi, mille tõi liinile 24. veebruaril 1935. Passi buss sõitis (1.04.1934 – 1.02.1935) Vana-Pärnu ja Waldhofi vahet pendeldades maha 33 000 kilomeetrit ja teenindas umbes 36 000 sõitjat.
7. juulil 1935 sõitis buss raudteejaama juurest mudaravilani. Jaama juurest alustati kell 9.45, sõideti läbi Rüütli–Vilmsi (Nikolai)–Supeluse tänava. Buss väljus igal veerand- ja kolmveerandtunnil kuni õhtuni. Pilet maksis kümme senti.
1935. aasta lõpul pikendas linnavalitsus Passiga lepingut 31. detsembrini 1937.
Märtsis 1936 teatas Pass linnavalitsusele, et tahab panna liinile teisegi autobussi ja muuta sellega liikluse senisest poole tihedamaks.
Pärnu Transportühingu aeg
Juba 1936. aasta augustis andis majandusministeerium kokkuleppel teedeministeeriumiga loa Pärnu autosõiduühingu Olev tegevuse jätkamiseks ja asutati OÜ Pärnu Transportühing. Asutajaliikmed olid Pärnumaa Põllumeeste Ühispanga asjaajaja A. Kalda, tööstur Martin Seiler, A. Gerberson ja V. Klaassen. Septembris kinnitati siseministeeriumis ühingu põhikiri.
Pärnu linnavalitsus kuulutas ajalehtedes välja Vana-Pärnu ja Papiniidu jaama vahelise autobussiliini väljaandmise. Seejärel tehti vist üks telefonikõne, sest 23. oktoobril kontrollis maanteedevalitsuse inspektor Vana-Pärnu–Papiniidu jaama vahet sõitvat bussi ja leidis rea puudusi. Inspektor tegi linnavalitsusele korralduse nõuda nende kõrvaldamist.
Pärnu linnavalitsus otsustas 30. oktoobril anda liini Pärnu Transportühingu kätte 1. novembrist 1936 kuni 31. märtsini 1942 tingimusel, et liini pikendatakse Raekülani, nagu selle elanikud olid korduvalt nõudnud.
Veel taheti moodsate ja mahukate autobusside liiniletoomist.
Uue peremehe käes pikendati bussiliini Raekülani ja pileti hinda alandati 25 sendilt 20ni. Peagi langetati õpilaste pileti hinda ja nad võisid sõita viie sendi eest Vana-Pärnust Raekülla ja vastupidi.
Aasta lõpul telliti välismaalt veoauto alusraam ja mootor, et nende baasil ehitada liinilesaatmiseks uus buss.
Ühing jätkab
1937. aasta algul palus Pärnu Transportühing teedeministeeriumilt luba panna liinile 35kohaline buss, mida parasjagu ehitati. Sõiduk oli tavalistest bussidest suurem, seepärast uuris ministeerium enne loa väljastamist linnavalitsuse seisukohta. Linn 85hobujõulise diiselmootoriga bussi liinilepanekul takistust ei teinud.
21. mail korraldas ühing omavalitsuste ja ametiasutuste juhtidele ning ajakirjanikele oma uue bussiga proovisõidu linnas ja lähiümbruses. Buss oli kabiini elektrivalgustuse ja moodsa ventilatsiooniga. Istepinkidel nahkpolster ja sõitma mahtus 47 inimest. 1. juunil 1937 alustas buss sõitmist palvemaja pargi ja supelranna vahel.
11. jaanuaril 1938 hakkasid linnabussid sõitma uue sõiduplaani järgi. 1. juunil väljus M. Seileri töökojast Pärnu Transportühingu teine moodne buss. Studebakeri alusvankrile ehitatud sõiduk oli voolujooneline, terastoolide ja hõbebrokaadist laega.
Algul plaaniti see jätta reservbussiks ja ekskursioonideks ning alles hiljem suunata linnaliinidele. Jätkus kolmanda bussi ehitamine, millest pidi saama Pärnu suurim, 40 istekohaga buss. Tallinna maantee ja supelranna vaheline bussiliin alustas 10. juulil.
Pärast Suursilla valmimist 1938. aasta novembris muutus Pärnu bussiliiklus korrapärasemaks. Varem võeti ujuvsilla klapp vahelt varakult ja pandi peale pärast laeva(de) läbisõitu. Seni pidi buss ootama ja juht kuulama sõitjate nurisemist. Oma jao sai liinipidajagi.
Juulis 1939 valmis AS M. Seileri töökojas ühingu järjekordne moodne buss. Alusraam oli pärit Rootsist Volvo tehasest ja rattad pani veerema Hesselmanni 90hobujõuline diiselmootor. Bussi sisemus oli luksuslik: istmed terastorudest ja polsterdatud nahaga, laes eritüüpi suured lambid ning bussiuksi avati suruõhuga. Bussi maksumuseks kujunes 22 000 krooni. 22. juulil hakkas buss kurseerima Vana-Pärnu–Raeküla liinil.
1. aprillist 1940 lõpetas Pärnu Transportühing oma tegevuse. Pärnu linnaliin ja kolm maaliini anti kokkuleppel üle aktsiaseltsile Side. Viis moodsat autobussi müüdi Tallinna linnavalitsusele, mis rakendas need oma linnaliinidele. Ülejäänud kaks bussi ja muu vara anti üle Sidele.
Punavõim natsionaliseeris 13. augustil 1940 Pärnu Autobussiliinide ASi Side ja OÜ Pärnu Transportühingu, mis 17. septembril liideti Pärnu autobaasiks Side.
1940. aasta augusti algul pöördusid Raeküla elanikud juba uue linnavalitsuse poole ja palusid Vana-Pärnu–Raeküla liini pikendada Raeküla koolimajani. Linnavalitsus leidis palve põhjendatud olevat ja saatis selle liinipidajale pooldava resolutsiooniga.
19. novembril tõusid pileti hinnad kõikidel Side bussiliinidel 50–70 protsenti. Bensiini, rehvide ja varuosade hind olid kerkinud, aga pileti hinnad jäänud samaks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti