www.postimees.ee 14.09.2012
Pildil arheoloogilised väljakaevamised Maidlas tänavu suvel.
Foto: Toomas Huik
Arheoloogia aasta Eestis polnud tänavu nii särav kui paaril varasemal
aastal, mil teadlastel tuli uurida iidset küttide ühishauda või
viikingilaevadest leitud osaliselt kullatud lahingrelvastust.
Ent kui väljakaevamistelt saadud leiud jäid tänavu tagasihoidlikeks,
siis sellevõrra põnevamad olid arheoloogiatöödega kaasnenud järeldused
meie ajaloo kohta. Näiteks on nüüd teada, et Ruhnu saarel oli
püsiasustus juba kiviajal. Senise tõdemuse kohaselt käidi seal varem
vaid hooajati küttimas ja kalastamas.
Samamoodi võib põnevaks liigitada Narva jõe alamjooksul tehtud avastuse, et erinevalt senisest arvamusest, nagu oleks kiviajal valdavalt elatud eraldi taludes, olid juba siis olemas külad.
Tänavust arheoloogia aastat kaunistavad ka kaks aardeleidu, üks Virumaalt ja teine Tallinna lähedasest Rae vallast. Neist viimane on veel üsna värske ja seetõttu hoiavad arheoloogid selle täpsema asukoha aarderüüstajate kartuses saladuses.
Samamoodi võib põnevaks liigitada Narva jõe alamjooksul tehtud avastuse, et erinevalt senisest arvamusest, nagu oleks kiviajal valdavalt elatud eraldi taludes, olid juba siis olemas külad.
Tänavust arheoloogia aastat kaunistavad ka kaks aardeleidu, üks Virumaalt ja teine Tallinna lähedasest Rae vallast. Neist viimane on veel üsna värske ja seetõttu hoiavad arheoloogid selle täpsema asukoha aarderüüstajate kartuses saladuses.
Lõpusirgele jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste hooaeg jäi säravate
leidude poolest kahvatuks, ent tõi seevastu uusi järeldusi Eesti ajaloo
tõlgendamises.
Paar varasemat aastat on meie arheoloogid ära hellitanud: nad on saanud
askeldada iidsete küttide ühishauas ja uurida viikingilaevadest
päevavalgele tulnud kullatud mõõku. Selles valguses on lõppev aasta
omamoodi vaeslaps. Ent isegi pealtnäha tagasihoidlik leiumaterjal võib
tähendada ajaloo seisukohast uusi järeldusi. Ja selliseid näiteid on ka
tänavustest väljakaevamistest. Postimees esitab kokkuvõtted
arheoloogia-aasta põnevamatest juhtumitest.
Valikust jäid välja Lõuna-Eesti linnuste, Valgamaa Niklusmäe kalmistu, Kuressaare Laurentiuse kiriku hauaplaatide, Kuressaare linnuse ning Tallinna Põhja puiestee ja Mere puiestee ehituskonstruktsioonide väljakaevamiste kirjeldused.
Esmakordne detailsõelumine
1. Asva linnusasula, Laimjala vald, Saare maakond
Pronksiaja (umbes 1000 aastat enne meie ajaarvamist) linnusasulas olid viimased väljakaevamised 1966. aastal. Nüüd läksid arheoloogid Asvale seetõttu, et nende saksa kolleegil valmis linnusasulast doktoritöö ja selle avaldamiseks pidi ta ise kaevamistel kohapeal osalema.
Arheoloogide üllatuseks saadi juba varem põhjalikult läbi töötatud linnusasulast leidudena seegi kord rikkalik materjal. «Poleks uskunud, et iga kühvlitõmbega sisuliselt uus leid tuleb,» ütleb arheoloog Valter Lang.
12 ruutmeetri suurusest kaevandist ilmusid päevavalgele keraamikatükid ja luukillud. Üks eredamaid leide oli pronksist nõelavarre tükk.
Langi sõnul tehti sedakorda Asval esimest korda Eestis põhjalikum kultuurkihi detailsõelumine. Selle eesmärk oli leida üles iga silmale märkamatuks jääv kalaluu või söestunud seemnetera.
Tulemused olid suurepärased – leiti hulgaliselt mageveekalade luid. Pronksiajal loksus merele suhteliselt lähedal asuva linnusasula jalamil siseveekogu.
«Ilmselt on need kalad sealt püütud. Mereveekaladele viitavaid luid me esialgu ei leidnud,» ütleb Lang.
Avatud kaevandiga satuti peale kunagise hoone vundamendi äärele ja koldekohale.
«Põnevaks tegi selle avastus, et hoone palgid olid kolde lähedal vooderdatud saviga,» lausub Lang. «Ilmselt selleks, et hoone kergesti põlema ei läheks. Sellist asja pole Eestis mujalt nõnda varasest ajast teada.»
Staarleid keraamika põletamise kohast
2. Lohkva asulakoht ja kalmistu, Tartu maakond
Lohkval toimusid päästekaevamised, kui Tartu-Räpina maantee laiendamise käigus tuli ilmsiks 16.–17. sajandi asulakoht. Arheoloogid uurisid looduslikus pinnases asunud lohkusid, mida võiks tõlgendada küttekollete ning säilitus- ja jäätmeaukudena.
«Üks auk oli keraamikat tihedalt täis, nii põlenud kui ka sulanud kujul. Võimalik, et tegemist oli keraamikapõletuskohaga. Kui nii, siis on see omamoodi staarleid, sest keraamika tootmisest pole kuigi palju teada,» ütleb väljakaevamisi juhendanud arheoloog Raido Roog. Tema sõnul olid päästekaevamised leidude poolest rikkalikud – leiti hulgaliselt savinõude kilde, üks sõlg ja mõned mündid, mille konserveerimine ja analüüs praegu käib.
Ent samavõrd kõnekas avastus tuli Lohkva kunagiselt külakalmistult, mida siiani arvati kirjelduste põhjal asuvat hoopis teises kohas. «Leiti 95 matust, mis on ühe kogukonna elu ja tervise uurimiseks piisavalt suur hulk,» ütleb Roog.
Külakalmetega kaasneb sageli rohkelt leide ja nii oli ka seekord – Lohkvast leiti panustena nii münte, sõlgi kui ka sõrmuseid.
Sõja eest sohu peidetud aare
3. Jüri, Rae vald, Harju maakond
2010. aasta juulis toimusid Tallinna-lähedases Rae vallas umbes tuhandest mündist koosnenud aardeleiu päästekaevamised. Selle juures olid arheoloogidele suureks abiks loaga detektoristid ehk nn aardeotsijatest entusiastid.
Arheoloog Mauri Kiudsoo ütles, et seda aaret võib seostada Tallinna piiramisega Vene vägede poolt 1710. aastal. Tema sõnul leiab omaaegsetest kroonikatest näiteid selle kohta, kuidas inimesed põgenesid suurte sõdade ajal rabadesse ja soosaartele pakku, võttes kaasa isikliku vara, mida loodeti rahulike aegade taastudes uuesti kasutada. Nii oli ilmselt ka selle valdavalt Vene traatkopikatest ja vähem Rootsi müntlates löödud nominaalidest koosneva aardega.
«Nn häda-aarded kannavad endas reaalse rahakäibe uurimise seisukohalt kahtlemata olulisemat informatsiooni kui rahulikel aegadel kogutud nn säästuaarded,» ütleb Kiudsoo.
Kõnealune aarde koostis täiendab arheoloogi sõnul oluliselt teadmisi 18. sajandi alguse vermingute käibeleviku kohta.
Eestimaa Pompei
4. Aitelamu, Lihula, Läänemaa
Kultuuriministeeriumi asekantsler ja ajaloo instituudi teadur Anton Pärn nimetab kunagise linnuse esisele jäänud keskaegse, arvatavasti kaupmehele või käsitöölisele kuulunud hoone väljakaevamisi väga põnevaks.
«Lihulat on kutsutud Eesti Pompeiks, sest erinevalt näiteks Tallinnast pole seal kunagisi hooneid hilisemate pealeehitustega palju lõhutud. Lihula mõis ja mõisapark on keskaegset asulat maa sees peidetud kujul väga hästi kaitsnud,» räägib väljakaevamisi juhtinud Pärn.
Arheoloogid jõudsid avada kunagise kahekordse kivist ait-elamu juurde kuulunud poolkeldri. Seda võib seostada linnakodaniku elamuga, mille ette jäi puust eeshoone ning selle tagaküljele kuni kahe maapealse korruse ja keldriga kivihoone. Hinnanguliselt pärineb hoone 13. sajandi keskpaigast.
See teeb nimetatud ehitise omamoodi unikaalseks, sest teistes samasse ajajärku jäävates Eesti linnades vanimaid, linnaehituse algusjärgust pärit elamuid tihti ei kohta. Need on kas hiljem ümber ehitatud või pealeehitustega lõhutud.
«Tegu võib olla ühe Eesti vanima linnakodaniku elamutüübiga. Sarnaseid hooneid on leitud näiteks Tallinnast, Haapsalust, Tartust ja Narvast, ent Lihula kasuks räägib ehedus,» ütleb Pärn.
Leidudest tuli Lihulas maapõuest välja imporditud savinõude katkeid, üks sirpnuga ja mõned pronksist anuma tükid. «Järgmine suvi tuleb leidude osas kindlasti elavam, sest siis avame kaevamistega kogu hoone kontuurid,» lubab Pärn.
Kirik peidab vanimat kiviehitist
5. Pöide Maarja kirik, Pöide vald, Saare maakond
Kirikus sees kaevati mõned uurimisšurfid ehk augud, mis pidanuks arheolooge viima lähemale tõdemusele, et Pöide kirik on tõepoolest Eesti vanim kiviehitis.
«Praegune Pöide kirik on ehitatud 13. sajandi teisel poolel gooti stiilis, kuid selle sees on osaliselt säilinud varasema, sama sajandi teisel veerandil püstitatud romaani stiilis kiriku müürid,» ütleb arheoloog Villu Kadakas.
Lahtiseletatuna tähendab see järgmist; Pöide kiriku praegune laius on sama, mis algsel ehitisel, ent seda on hiljem otsamüüride arvelt pikemaks ehitatud.
«Tänavused tööd olid tegelikult meie programmist vaid väike osa,» räägib Kadakas. «Ja esimesed kaevatud šurfid ei andnud meile midagi uut, vaid pigem kinnitasid senist teooriat.»
Tööde eesmärk on täpsustada vana kiriku kooriruumi mõõtmeid ja selgitada, kas vanal kirikul oli lääneportaal ehk läbipääs.
Leidudest tuli kaevetöödel välja kümmekond münti, mida Kadakas nimetab kiriku puhul täiesti normaalseks. «Need on uuemad mündid. Keskaegseid on vaid kaks, kiriku ehitusajast polnud ühtegi,» nendib arheoloog.
Maapind peitis ehteaaret
6. Puru küla, Jõhvi vald, Ida-Virumaa
Puru küla põllult leitud aardeleiu näol on tegemist nn ehtevakaga, mille peitmiseks kasutati puidust anumat. Nõu ühes servas oli 15 rinnalehte, ülejäänud esemed – sõrmused, ripatsmündid, kaelaristid, krõllid, riidejäänused (spiraalid), kauriteokarbid – leiti ümbritsevast pinnasest.
Puru aardeleiu muudab põnevaks seik, et sealt leiti ehteid (tinast krõllid), mille olemasolu kohta seni Eestis andmed puudusid. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul on ilmne, et leid peideti maapõue millalgi Liivi sõja (1558–1583) teises pooles.
Kiudsoo kiidab aarde leidjat, tänu kelle kiirele reageerimisele suudeti fikseerida nii aarde täpsed leiuolud kui ka -kontekst. «Üksnes arheoloogilisi meetodeid kasutades oli nii võimalik välja selgitada aarde peitmiseks kasutatud nõu olemasolu, millest oli siis säilinud vaid mõningad puidust põhjatükid,» ütleb arheoloog.
Järeldus: kiviajal elati küladena
7. Kiviaja asulakoht, Narva-Jõesuu, Ida-Virumaa
Narva jõe alamjooksul Eesti poolele jääva Kudruküla oja kaldal oli umbes 2400 aastat eKr asulakoht. Selle tänavusuvised väljakaevamised võivad panna arheolooge korrigeerima oma seisukohti noorema kiviaja lõpuosa inimeste asustusviisist.
«Seni uuritud asulakohad on andnud alust oletada, et kiviaja lõpul elati valdavalt üksiktaludes, kuid Narva-Jõesuu asulakoha rikkalik leiuaines ning paks ja ulatuslik elutegevusjälgedega kiht osutab võimalusele, et seal on paiknenud küla,» räägib arheoloog Aivar Kriiska.
«Rikkalik leiuaines nn nöörkeraamika perioodist on üpris erakordne, harilikult saadakse vaid mõned üksikud savinõukillud.
Selles mõttes olid need kaevamised erakordsed,» lisab ta.
Rauasulatusahjud Tartu maantee all
8. Saula küla, Kose vald, Harju maakond
Harjumaal Saula küla maade idapiiril rekonstrueeritaval Tallinna-Tartu maantee trassil toimunud arheoloogiliste uuringute ajendiks oli asjaolu, et 1990. aastate alguses leidis Kose valla elanik sealt mõningaid muinasaegsele inimtegevusele osutavaid savinõukilde.
Välitööde käigus satuti üksteise kõrval ja peal paiknevatele ahjujäänustele, mis paljandusid umbes 300-ruutmeetrisel alal. Nimetatud kompleks oli säilinud peaasjalikult teetrassi kõrvale istutatud kuuseheki all ja selle servades. Et piirkond on olnud juba sajandeid künni all, oli muistisest alles üksnes kõige alumine tasand.
Arheoloog Mauri Kiudsoo arvates võib avastatud konstruktsioonide näol tegemist olla spetsiaalselt rauasulatuseks mõeldud šahtahjudega. Ehitusmaterjaliks sobiv savi saadi kohapealt, millele osutasid ka uuritud alal paljandunud savivõtuaugud. Sulatusahje saab väga hästi dateerida sealt leitud keraamika järgi, mis kuulub ajavahemikku 9. sajandi keskpaigast 10. sajandi teise pooleni.
Ahjude kompleksist poolsada meetrit eemal tuli päevavalgele viie meetri laiune muistne teease.
Ruhnu püsiasustus tuhandete aastate taga
9. Valgi asulakoht, Ruhnu saar, Saare maakond
Ruhnul Valgi kiviaegset, umbes 2700 aastat eKr eksisteerinud asulakohta uurinud arheoloogide eesmärk oli jõuda selgusele, kas saarel käidi toona vaid küttimas-kalastamas või elati seal paikselt.
«Meie järeldus on, et ilmselt oli seal juba siis paikne asustus,» ütleb arheoloog Aivar Kriiska, kelle sõnul saadi Ruhnust tavalisi nöörkeraamika perioodi leide ja sellele ajajärgule tüüpiline on ka elupaiga asukoht.
«Just see teebki kogutu eriliseks. Kui elatud on vahetust mererannast kaugemal, nii nagu see on omane mandri või suurte saarte püsivatele elupaikadele, ning sarnane on ka leiuaines, siis ei ole mingit põhjust arvata, et Valgis oleks elatud kuidagi teisiti. Näiteks kala- või hülgepüügi hooaegadel.»
Valikust jäid välja Lõuna-Eesti linnuste, Valgamaa Niklusmäe kalmistu, Kuressaare Laurentiuse kiriku hauaplaatide, Kuressaare linnuse ning Tallinna Põhja puiestee ja Mere puiestee ehituskonstruktsioonide väljakaevamiste kirjeldused.
Esmakordne detailsõelumine
1. Asva linnusasula, Laimjala vald, Saare maakond
Pronksiaja (umbes 1000 aastat enne meie ajaarvamist) linnusasulas olid viimased väljakaevamised 1966. aastal. Nüüd läksid arheoloogid Asvale seetõttu, et nende saksa kolleegil valmis linnusasulast doktoritöö ja selle avaldamiseks pidi ta ise kaevamistel kohapeal osalema.
Arheoloogide üllatuseks saadi juba varem põhjalikult läbi töötatud linnusasulast leidudena seegi kord rikkalik materjal. «Poleks uskunud, et iga kühvlitõmbega sisuliselt uus leid tuleb,» ütleb arheoloog Valter Lang.
12 ruutmeetri suurusest kaevandist ilmusid päevavalgele keraamikatükid ja luukillud. Üks eredamaid leide oli pronksist nõelavarre tükk.
Langi sõnul tehti sedakorda Asval esimest korda Eestis põhjalikum kultuurkihi detailsõelumine. Selle eesmärk oli leida üles iga silmale märkamatuks jääv kalaluu või söestunud seemnetera.
Tulemused olid suurepärased – leiti hulgaliselt mageveekalade luid. Pronksiajal loksus merele suhteliselt lähedal asuva linnusasula jalamil siseveekogu.
«Ilmselt on need kalad sealt püütud. Mereveekaladele viitavaid luid me esialgu ei leidnud,» ütleb Lang.
Avatud kaevandiga satuti peale kunagise hoone vundamendi äärele ja koldekohale.
«Põnevaks tegi selle avastus, et hoone palgid olid kolde lähedal vooderdatud saviga,» lausub Lang. «Ilmselt selleks, et hoone kergesti põlema ei läheks. Sellist asja pole Eestis mujalt nõnda varasest ajast teada.»
Staarleid keraamika põletamise kohast
2. Lohkva asulakoht ja kalmistu, Tartu maakond
Lohkval toimusid päästekaevamised, kui Tartu-Räpina maantee laiendamise käigus tuli ilmsiks 16.–17. sajandi asulakoht. Arheoloogid uurisid looduslikus pinnases asunud lohkusid, mida võiks tõlgendada küttekollete ning säilitus- ja jäätmeaukudena.
«Üks auk oli keraamikat tihedalt täis, nii põlenud kui ka sulanud kujul. Võimalik, et tegemist oli keraamikapõletuskohaga. Kui nii, siis on see omamoodi staarleid, sest keraamika tootmisest pole kuigi palju teada,» ütleb väljakaevamisi juhendanud arheoloog Raido Roog. Tema sõnul olid päästekaevamised leidude poolest rikkalikud – leiti hulgaliselt savinõude kilde, üks sõlg ja mõned mündid, mille konserveerimine ja analüüs praegu käib.
Ent samavõrd kõnekas avastus tuli Lohkva kunagiselt külakalmistult, mida siiani arvati kirjelduste põhjal asuvat hoopis teises kohas. «Leiti 95 matust, mis on ühe kogukonna elu ja tervise uurimiseks piisavalt suur hulk,» ütleb Roog.
Külakalmetega kaasneb sageli rohkelt leide ja nii oli ka seekord – Lohkvast leiti panustena nii münte, sõlgi kui ka sõrmuseid.
Sõja eest sohu peidetud aare
3. Jüri, Rae vald, Harju maakond
2010. aasta juulis toimusid Tallinna-lähedases Rae vallas umbes tuhandest mündist koosnenud aardeleiu päästekaevamised. Selle juures olid arheoloogidele suureks abiks loaga detektoristid ehk nn aardeotsijatest entusiastid.
Arheoloog Mauri Kiudsoo ütles, et seda aaret võib seostada Tallinna piiramisega Vene vägede poolt 1710. aastal. Tema sõnul leiab omaaegsetest kroonikatest näiteid selle kohta, kuidas inimesed põgenesid suurte sõdade ajal rabadesse ja soosaartele pakku, võttes kaasa isikliku vara, mida loodeti rahulike aegade taastudes uuesti kasutada. Nii oli ilmselt ka selle valdavalt Vene traatkopikatest ja vähem Rootsi müntlates löödud nominaalidest koosneva aardega.
«Nn häda-aarded kannavad endas reaalse rahakäibe uurimise seisukohalt kahtlemata olulisemat informatsiooni kui rahulikel aegadel kogutud nn säästuaarded,» ütleb Kiudsoo.
Kõnealune aarde koostis täiendab arheoloogi sõnul oluliselt teadmisi 18. sajandi alguse vermingute käibeleviku kohta.
Eestimaa Pompei
4. Aitelamu, Lihula, Läänemaa
Kultuuriministeeriumi asekantsler ja ajaloo instituudi teadur Anton Pärn nimetab kunagise linnuse esisele jäänud keskaegse, arvatavasti kaupmehele või käsitöölisele kuulunud hoone väljakaevamisi väga põnevaks.
«Lihulat on kutsutud Eesti Pompeiks, sest erinevalt näiteks Tallinnast pole seal kunagisi hooneid hilisemate pealeehitustega palju lõhutud. Lihula mõis ja mõisapark on keskaegset asulat maa sees peidetud kujul väga hästi kaitsnud,» räägib väljakaevamisi juhtinud Pärn.
Arheoloogid jõudsid avada kunagise kahekordse kivist ait-elamu juurde kuulunud poolkeldri. Seda võib seostada linnakodaniku elamuga, mille ette jäi puust eeshoone ning selle tagaküljele kuni kahe maapealse korruse ja keldriga kivihoone. Hinnanguliselt pärineb hoone 13. sajandi keskpaigast.
See teeb nimetatud ehitise omamoodi unikaalseks, sest teistes samasse ajajärku jäävates Eesti linnades vanimaid, linnaehituse algusjärgust pärit elamuid tihti ei kohta. Need on kas hiljem ümber ehitatud või pealeehitustega lõhutud.
«Tegu võib olla ühe Eesti vanima linnakodaniku elamutüübiga. Sarnaseid hooneid on leitud näiteks Tallinnast, Haapsalust, Tartust ja Narvast, ent Lihula kasuks räägib ehedus,» ütleb Pärn.
Leidudest tuli Lihulas maapõuest välja imporditud savinõude katkeid, üks sirpnuga ja mõned pronksist anuma tükid. «Järgmine suvi tuleb leidude osas kindlasti elavam, sest siis avame kaevamistega kogu hoone kontuurid,» lubab Pärn.
Kirik peidab vanimat kiviehitist
5. Pöide Maarja kirik, Pöide vald, Saare maakond
Kirikus sees kaevati mõned uurimisšurfid ehk augud, mis pidanuks arheolooge viima lähemale tõdemusele, et Pöide kirik on tõepoolest Eesti vanim kiviehitis.
«Praegune Pöide kirik on ehitatud 13. sajandi teisel poolel gooti stiilis, kuid selle sees on osaliselt säilinud varasema, sama sajandi teisel veerandil püstitatud romaani stiilis kiriku müürid,» ütleb arheoloog Villu Kadakas.
Lahtiseletatuna tähendab see järgmist; Pöide kiriku praegune laius on sama, mis algsel ehitisel, ent seda on hiljem otsamüüride arvelt pikemaks ehitatud.
«Tänavused tööd olid tegelikult meie programmist vaid väike osa,» räägib Kadakas. «Ja esimesed kaevatud šurfid ei andnud meile midagi uut, vaid pigem kinnitasid senist teooriat.»
Tööde eesmärk on täpsustada vana kiriku kooriruumi mõõtmeid ja selgitada, kas vanal kirikul oli lääneportaal ehk läbipääs.
Leidudest tuli kaevetöödel välja kümmekond münti, mida Kadakas nimetab kiriku puhul täiesti normaalseks. «Need on uuemad mündid. Keskaegseid on vaid kaks, kiriku ehitusajast polnud ühtegi,» nendib arheoloog.
Maapind peitis ehteaaret
6. Puru küla, Jõhvi vald, Ida-Virumaa
Puru küla põllult leitud aardeleiu näol on tegemist nn ehtevakaga, mille peitmiseks kasutati puidust anumat. Nõu ühes servas oli 15 rinnalehte, ülejäänud esemed – sõrmused, ripatsmündid, kaelaristid, krõllid, riidejäänused (spiraalid), kauriteokarbid – leiti ümbritsevast pinnasest.
Puru aardeleiu muudab põnevaks seik, et sealt leiti ehteid (tinast krõllid), mille olemasolu kohta seni Eestis andmed puudusid. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul on ilmne, et leid peideti maapõue millalgi Liivi sõja (1558–1583) teises pooles.
Kiudsoo kiidab aarde leidjat, tänu kelle kiirele reageerimisele suudeti fikseerida nii aarde täpsed leiuolud kui ka -kontekst. «Üksnes arheoloogilisi meetodeid kasutades oli nii võimalik välja selgitada aarde peitmiseks kasutatud nõu olemasolu, millest oli siis säilinud vaid mõningad puidust põhjatükid,» ütleb arheoloog.
Järeldus: kiviajal elati küladena
7. Kiviaja asulakoht, Narva-Jõesuu, Ida-Virumaa
Narva jõe alamjooksul Eesti poolele jääva Kudruküla oja kaldal oli umbes 2400 aastat eKr asulakoht. Selle tänavusuvised väljakaevamised võivad panna arheolooge korrigeerima oma seisukohti noorema kiviaja lõpuosa inimeste asustusviisist.
«Seni uuritud asulakohad on andnud alust oletada, et kiviaja lõpul elati valdavalt üksiktaludes, kuid Narva-Jõesuu asulakoha rikkalik leiuaines ning paks ja ulatuslik elutegevusjälgedega kiht osutab võimalusele, et seal on paiknenud küla,» räägib arheoloog Aivar Kriiska.
«Rikkalik leiuaines nn nöörkeraamika perioodist on üpris erakordne, harilikult saadakse vaid mõned üksikud savinõukillud.
Selles mõttes olid need kaevamised erakordsed,» lisab ta.
Rauasulatusahjud Tartu maantee all
8. Saula küla, Kose vald, Harju maakond
Harjumaal Saula küla maade idapiiril rekonstrueeritaval Tallinna-Tartu maantee trassil toimunud arheoloogiliste uuringute ajendiks oli asjaolu, et 1990. aastate alguses leidis Kose valla elanik sealt mõningaid muinasaegsele inimtegevusele osutavaid savinõukilde.
Välitööde käigus satuti üksteise kõrval ja peal paiknevatele ahjujäänustele, mis paljandusid umbes 300-ruutmeetrisel alal. Nimetatud kompleks oli säilinud peaasjalikult teetrassi kõrvale istutatud kuuseheki all ja selle servades. Et piirkond on olnud juba sajandeid künni all, oli muistisest alles üksnes kõige alumine tasand.
Arheoloog Mauri Kiudsoo arvates võib avastatud konstruktsioonide näol tegemist olla spetsiaalselt rauasulatuseks mõeldud šahtahjudega. Ehitusmaterjaliks sobiv savi saadi kohapealt, millele osutasid ka uuritud alal paljandunud savivõtuaugud. Sulatusahje saab väga hästi dateerida sealt leitud keraamika järgi, mis kuulub ajavahemikku 9. sajandi keskpaigast 10. sajandi teise pooleni.
Ahjude kompleksist poolsada meetrit eemal tuli päevavalgele viie meetri laiune muistne teease.
Ruhnu püsiasustus tuhandete aastate taga
9. Valgi asulakoht, Ruhnu saar, Saare maakond
Ruhnul Valgi kiviaegset, umbes 2700 aastat eKr eksisteerinud asulakohta uurinud arheoloogide eesmärk oli jõuda selgusele, kas saarel käidi toona vaid küttimas-kalastamas või elati seal paikselt.
«Meie järeldus on, et ilmselt oli seal juba siis paikne asustus,» ütleb arheoloog Aivar Kriiska, kelle sõnul saadi Ruhnust tavalisi nöörkeraamika perioodi leide ja sellele ajajärgule tüüpiline on ka elupaiga asukoht.
«Just see teebki kogutu eriliseks. Kui elatud on vahetust mererannast kaugemal, nii nagu see on omane mandri või suurte saarte püsivatele elupaikadele, ning sarnane on ka leiuaines, siis ei ole mingit põhjust arvata, et Valgis oleks elatud kuidagi teisiti. Näiteks kala- või hülgepüügi hooaegadel.»
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti