www.ekspress.ee 18.08.2012Pekka Erelt
Vaid müürid püsti: Oleviste kirik pärast välgutabamusest juunis 1820 põhjustatud tulekahjut. 19. sajandi gravüür. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)
Piksejumal Taara välgunooled on aja jooksul korduvalt tabanud ja põletanud Oleviste kirikut.
Äikese välkumine suvise Tallinna kohal pole harv nähtus. Ent juuli lõpul 1931 Oleviste kiriku torni põlema süüdanud pikne jäi inimestele kauaks meelde. Kahjutule kustutamiseks kulus ligi kolm ööpäeva, sest ükski veejuga ei ulatunud maast 120 meetri kõrgusele. Kirikutest ongi just Oleviste olnud pikse “lemmik”, 1931. aasta tulekahju polnud seal kaugeltki esimene.
Raksatus vanalinna kohal
1931. aasta juulikuu 27. päeva pärastlõunaks oli ilmajaam ennustanud Tallinna välku ja müristamist koos tugeva vihmavalinguga. Nii läkski. Ähvardav mürin kostis esmalt kaugemalt, ent kella poole viie paiku algas möll juba pealinna kohal. Kõuemürin oli kõrvulukustav.
“Kümme minutit enne kella 5 kõlas südalinnas kohutavalt suur pikseraksatus, mis kajas mitmekordselt Tallinna kitsais tänavais,” kirjeldas Päevaleht. Välk lõi sisse! Aga kuhu? See mõte käis paljudel linlastel peast läbi, aga näha ei olnud midagi. Ainult veelgi tugevam vihmahoog peksis katuseid ja tänavakive.
Kell lõi pool kuus, kui kaitseministeeriumi viiendal korrusel asunud raadiojaama sõdurid märkasid Oleviste kiriku torni luukidest väljaimmitsevat suitsu. Veerand tundi hiljem alarmeeriti tuletõrjet ja politseid. Pritsimehed saabusid kahe minuti pärast. Kohale rutanud köster avas kiriku uksed ja kustutajad jooksid üles torni.
“Puust torni ülemises osas tuli vastu paks suitsupilv. Seepärast tuli tarvitusele võtta gaasimaskid. Kuid päris tulepesa lähedusse ei pääsetud, sest see asus sarnases kitsas kohas, kuhu ligipääs on täiesti võimatu. See on tornimunast umbes 6½ meetrit allpool.”
Millal rist alla kukub?
Olukord oli hull. Tuletõrje mootorpritsid ei suutnud paisata veejuga põleva torni tippu. 22 meetrit jäi puudu. Ja treppe mööda veepangede kandmine võttis kiiresti võhmale – ikkagi üle 200 astme. Õnneks märkasid kustutajad kiriku sissekäigu kohal kõrges laes kellade ülesvinnamise avaust. Sealtkaudu vinnati nüüd nööride abil üles tornijala juurde veepanged. Torni sisemusse aga moodustati elav kett sõduritest, kes andsid pangesid kõrgemale edasi. Ent sellestki jäi väheks, sest endiselt ei suudetud vett otse tulepessa toimetada.
Lõpuks tuli keegi päästvale mõttele. Kellade avause kaudu tõsteti üles tornijala juurde väike mootorprits. Sinnasamasse paigutati ka presendist veereservuaar, kuhu suur mootorprits andis alt vee. Väike prits aga pumpas selle edasi kõrgemale torni.
Väljas samal ajal suisa kihas, tänavad olid rahvast tungil. Kuid varsti tehti lähiümbrus uudistajatest tühjaks, sest tornitipust tuli ootamatu teade: risti ja muna ootab peatselt allalangemine. “Muna hoidvat ülal ainult üks männipuust palk, mis olevat tublisti läbi põlenud ning seepärast suutvat vaevu hoida paarikümnepuudalist kirikumuna.” Rahvas ootas seda hetke kuni keskööni. Kaelad vahiti valusaks. Ristile ja kuldsele munale olid suunatud sajad kiikrid. See hirm aga osutus ennatlikuks, sest muna hoidis ülal siiski tugev raudlatt.
Muuseumieksponaat päästis kiriku
Järgmisel hommikul tõttasid tallinlased uurima, kas rist ja muna on ikka alles. Olid. Aga tornist tuli ikka veel suitsu ja kustutamine käis täie hooga. “Kiriku eeskoda ujub üleni vees, sest kogu aja sajab alla tihedalt vihma torniluugist. Jäme voolik juhib vee luugi kaudu üles tornijalani.”
Päev kulus ja kätte jõudis juba õhtu, ent võitlus tulega polnud lõppenud. Vastupidi, oht näis hoopis suurenevat. “Tugev suits ähvardab vägisi matta hinge, kuna allalangevad ja hõõguvad söed tahavad vägisi põletada riideid. Presentriietuses tuletõrjuja juhib veejuga ülespoole torni masti suunas, kuid avaus on liig väike selleks, et vesi pääseks ligemale tulepesale. Palgid on siin risti-rästi. Ainult käevarrejämedune avaus on palkide vahel.”
Nii põleski torn edasi, vee pumpamine hoidis tuld vaid kontrolli all. Siis aga tuli abi sealt, kust seda oodata ei osatud – provintsiaalmuuseumist, kus asus kirikutorni täpne puumakett ühes kõigi selle tugi- ja sidepalkidega. Tänu maketile selgus, et keskelt ei pääsegi veejuga tulepesani muna all, vaid hoopis torni kattepleki äärt mööda. Et veejuga ei pihustuks, toodi gaasivabrikust pikk metalltoru ja lükati palkide vahelt läbi. Selle külge ühendati voolik ja peagi oli näha, kuidas ristimuna alt paiskusid välja veejoad.
Kella viie paiku kolmapäeva hommikul nähti Oleviste tornist viimast suitsu. Punane kukk oli seekord võidetud. Kahjutule puhkemise põhjusi uurides selgus, et torni piksekaitsed olid kõigiti korras. Ent pikne põlgas ära talle ettenähtud tee – tungis hoopis vasest risti ja selle tugilati kaudu tornimasti ning süütas selle.
Pikse pahateod Oleviste kirikusVälk on aegade jooksul Oleviste kiriku torni tabanud vähemalt kümmekond korda. Neist kolmel on kirik ka põlema läinud.
■1625 – ööl vastu 29. juunit süütas äike Oleviste torni ja peagi oli leekides kogu kirik. Kuumuses sulasid ka kellad. Maha põles ka enam kui 40 ümbruskonna maja. Kahjutulele aitas piiri panna tugev vihmasadu. Linlaste ühiste jõupingutustega taastati kirik kolme aastaga, torni kordategemiseks aga kulus veerand sajandit.
■1820 – ööl vastu 16. juunit süütas äike Oleviste torni taas. Kustutajate saamatuse tõttu põles kirik seekord maani maha, püsti jäid vaid tulekindlad võlvid ja sambad. Seegi kord hävis ka mitu lähedalolevat maja. Kiriku ülesehitamiseks kulus 20 aastat ja see sündis suuresti Vene tsaari Nikolai I toetusele. Tsaar käis ka kaks korda ise ehitustöid üle vaatamas.
■1931 – 27. juuli õhtupoolikul süütas pikne Oleviste torni kolmandat korda. Tänu suurtele pingutustele suudeti seekord ulatusliku kahjutule puhkemine ära hoida.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti